Mütoloogiad

JANAR ALA, JÜRI KOLK, KERTU MOPPEL, MARIA JUUR, SIIM NESTOR, ML JUUNIOR, TÕNIS KAHU, HELEN HAAV

1957. aastal avaldas prantsuse kriitik Roland Barthes kogumiku lühiesseesid, pealkirjaga „Mütoloogiad“ (eesti keeles 2004). Barthes’i keskne tees oli, et ükski asi pole asi, vaid on ideoloogilise müüdiloome vahend. Eriti massimeedia, reklaami, tarbimisühiskonna ajastul. Väikekodanlikku kapitalismi kotib ta mõnuga. Citroën DS on tema jaoks maagiliseks muudetud objekt, mis sealsamas saab ühtlasi „madaldatud ja omastatud“ – „Jumalanna jõuab veerand tunniga vahetusse käeulatusse, ning säärane eksortsism aitab väikekodanlusel ennast ülendatuna tunda“ („Uus Citroën“, tlk Mirjam Lepikult). Pesupulber Persil mängib kodanlaste luksusearmastuse peal, selle „vahutav“ tekstuur tuletab meelde musliini, tülli või vahuvannis filmistaare, kustutades samas toote enese funktsiooni. Me ei tarbi asju, ütleb Barthes, me tarbime väärtusi. Tänapäeval muidugi teab seda iga noor kopiraiter.

Eestis vahest mäletatakse rohkem Mati Undi argimütoloogiaid. Ta kirjutas, põhiliselt Eesti Ekspressi veergudel, partidest, hallusest, kartulist, ajalehest, rahvuskultuurist. Muu hulgas. Leo Luks kirjutas kunagi Barthes’i raamatut arvustades, et „21. sajandi hakul pole muidugi igava igapäevaelu ja massikultuuri kritiseerimiseks vaja erilist geniaalsust“ (Eesti Päevaleht, 14.05.2004). Aga see aitab. Ei ole täheldada, et tarbimisühiskonnas üles kasvanud oma asjafetišeid paremini läbi näeksid kui vanad sovetid. Pigem on puudu Untidest, kes aeg-ajalt iseenesestmõistetavusi läbi järaksid.

Toimetus palus aastalõpu eel mõnel andekal lühivormiautoril, kultuurikriitikul ja muidu toredal kirjutajal mõelda, millest võiksid kõneleda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Sellised olid tulemused. Kui neid nüüd sedasi üheskoos vaadata, hakkab silma, et autorite objektivalikut võis mõjutada ka sesoonsus ning näiteks ajal, mil kõik on saanud juba pruuniks 2. juuniks, olnuks too valik mõneti teistsugune. Aga vaevalt sel tellimuslikul seigal on erilist tähtsust – eks tegelikult, seal kusagil, ole need asjad kõik aasta läbi meiega.

JANAR ALA
Sült

Maa. Üks on kindel, me peame rääkima süldist. Miks me süldist rääkima peame? Sest sült on. Kus sült on? Maal. Maal on kindlasti sülti, kindlasti on keegi sülti teinud. Kindlasti ootab sült kenasti sellistesse lainetavate äärtega plekk-kaussidesse vormituna oma sööjat. Või kui lainetavatest kaussidest on natuke puudu tulnud, siis on hädapärast tuldud toime ka tavaliste kaussidega, mis on muidugi mõnevõrra vähendanud süldi köitvust ja andnud lihtsalt ühe prosta kühmulise ringi. Aga ajapikku süüakse kõik ära, midagi ei jäeta järele. Ka tühi kõht on lõpuks ikka see kõige parem kokk.

Oneirism. Eks on linnaski sülti, poodides, kuid kui meie jutu lähtekohaks oleks just poesült, siis seda juttu siin ei oleks, poesült erinevalt maasüldist ei sisalda endas tervet probleemidekompleksi. Linnasült on selline lihtne, seda lihtsalt söö, maasült aga keeruline, seda süües tekib veel midagi, tekib lisaväärtust, õhku, mõtteid, unelust, sellesse saab kaevuda, tekib midagi süldi-oneirilist.

Ema. Ema on kindlasti enne jõule sülti teinud ja tahab seda ka pakkuda. Tegin sülti, ütleb ema, tuled, siis saad süüa. Väga hea, ema, ootan seda väga, sült on parim.

Veranda. Aga kus sült täpsemalt on? Kas sült on kaevus? Ei, sült ei ole kaevus, sest kes sülti kaevu paneb. Ilmselt ta kallerdab verandal, sest verandal on külm ja siis ei jää ka süldile vastikut tehnoloogilist külmkapimaitset külge ja üleüldse on väljas kallerdamine kuidagi õigem ja naturaalsem kui külmkapis seismine. Minna külmal detsembriõhtul pimedale verandale sülti võtma ja kuulda kauguses mõne koera mõttetut haukumist on midagi hoopis muud kui külmkapi ust avada ja sinna sisse vaadata.

Seapea. Üldiselt on levinud arvamus, et sülti tehakse seajalgadest ja seapeast, ehkki mu ema on osutanud nii: tänapäeval ei tee seapeast enam keegi sülti. Seda on iseenesest hea teada, sest seapea sees võib olla igasuguseid kummalisi, häirivaid ja söömist takistavaid pisiobjekte, millest nii mõnigi on kas kontjas, luujas või siis ebamääraselt pehmjas või siis kahtlaselt karvane – nii et nendest ühestki ei saa jagu ja nad tuleb pihku sülitada ja kassile visata, kes ka ei pruugi jagu saada. Keegi ei saa jagu, ei ole seda jagusaamist ollagi.

Aju. Ja üldse, kui mõelda, tunduvad füüsilisusega seotud objektid kuidagi söödavamad kui vaimse substantsiga seotud. Aju peetakse küll mõnel pool delikatessiks, aga ma ise pole aju söömises väga kindel. Jalad on kuidagi palju kindlamad, sest jalad lihtsalt on, nad on toeks, nad on konkreetsed ja kuidagi päris, pea „nagu-oleks“, pea on mõtlik ja sisemuse mõttes siiski hajus ja ootamatusi täis.

Vanaisa. Kunagi olevat mu vanaisa, kes armastas kanda ka toas vilte (mille kohta öeldi ka „vaalingid“), teinud sülti suitsuseapeast. Talle öeldi, see on suitsuseapea, sellest sülti ei saa. Vanaisa jäi endale kindlaks, et see ei ole suitsuseapea ja mis te loobite tema sülditegemisele kaikaid kodarasse. Vanaisa oli küll, vaalingid jalas, väga ärritunud, kuid hilisemad jutud on välja selgitanud, et tal oli haistmisega (ja ilmselt ka nägemisega) raskusi, sest ei lõhn ega seapea ilme juhatanud teda eksiteelt kõrvale. Vanaisa muide viibis ka Vorkutas vangilaagris 1940. aastatel ja oli veendunud stalinist, aga see tõik kui selline ei oma meie loojutustuse seisukohalt mitte mingisugust tähtsust. Või siiski? Saatus tahtis seekord, et ei juhtuks nii, et ükski sült jääks söömata.

Poesült. Ema on tõdenud: Sulle, Janar, maitseb ju poesült. See pole olnud otseselt rõõmus tõdemus, kuid paraku vastas tõele. Mulle tõesti maitseb poesült rohkem kui maasült ja teha pole midagi. Sülditeo kui sellisega ja seda veel maal on seotud mu elus mõningad traumad.

Karjaköök. Nimelt juhtusin kord väikese poisina vaatama karjaköögi uksest sisse. Meil oli maal ja on siiamaani hoonestuses selline funktsioon nagu karjaköök. Karjaköök oli mingis mõttes hübriidruum, sest see võis vastavalt vajadusele täita nii sauna eesruumi kui ka lauda eesruumi aset. Mingis mõttes võiks siis ka öelda, et karjaköök oli nagu piiriala, millel pidasid omavahel isegi manihheistlikku võitlust valgus (saun, puhtus, inimene) ja pimedus (laut, loomad, mustus), aga las sellised metafoorid praegu jääda tagaplaanile oma elu elama. Kuid ma vaatasin karjaköögi uksest sisse. Ja ma nägin ära.

Keetja. Ja seal tegutses parajasti üks vana… mutt pigem jah, kes sai mu vanematega enam-vähem hästi läbi ja kes oli otsustanud oma süldi sellel korral just meie karjaköögis valmis keeta. Ta oli ka alkohoolik ja üldiselt ei olnud tuntud kui „puhas inimene“, tema kodus valitses „soodom“ ja hais. Kui mindki vahel talle külla kutsuti, keeldusin ma alati pakutud roogadest, viidates sellele, et just kodus sõin. Ning ta ka keetis nii, et oli keedetud. Ma vist isegi taganesin ukselt kohe, kui seda keetmise vaatepilti nägin. Vana… mutt oli nimelt üleni süldine, „süldikraam“ oli selle mõningase aja jooksul jõudnud kleepuda kogu tema keha külge, mõistagi esiplaanil tema käpad, kui nii võib öelda, ja mõistagi tema koon. Tema küllaltki ebameeldivad huuled nabistasid veel mingisugust kondijuppi, mille ta ilmselt oli kusagilt potist vahukulbiga või, kes teab, äkki lausa näpuga välja õngitsenud. Võtnud miskit kiire liigutusega keevast potist pöidla ja nimetissõrme vahele ja tõmmanud välja. Teinud selle peale veel: atatatatat, ja puhunud peale.

Vahukulp. Vahukulbiga tekib tegelikult väga huvitav küsimus, hiljaaegu osutas mulle mu pruut, et ta nagu ei tea, millal ta oleks viimati toidult vahtu võtnud, ja vahukulpi ei tea, et keegi kasutaks. Kena, sõelja põhjaga ja päikese käes peegeldav vahukulp. Kuid kas toidud tõesti enam ei vahuta. Kas vahuga on meie ajal lõpp, kas me elame vahulõpu ajastul?

Mullamutt. Mitte et ma enne oleks sülti väga armastanud, aga siis, pärast tolle vanamuti sülditeoga kohtumist, ei tulnud enam midagi välja, siis oli rikutud. Kõiki neid imelikke tükke süldi seest avastades meenus ikka ja meenub tegelikult tänaseni see olukord vanamutt-süldikeetjaga. Seda ei võta mult miski ega keski. Enamasti lõpekski maa-süldi söömine minu jaoks kahjuks sülditegijat solvaval viisil, kui ma ei püüaks seda varjata, sest ma lihtsalt lammutan süldi ära ja pööran selle pahupidi, avastades, et jälle polnud midagi saada, ja üritan siis moodustatud hunnikut varjata, sealt ühtlasi midagi valitult näkitsedes, küll on keeruline. Suhtun sülti nagu mullamutt mulda, küll on lihtne.

Idee. Ometi süldi idee tõmbab, see kallerdis on kuidagi nii mõnus ja ka lihaollus on sellesse jäädvustatud meeldivas aegluubis olekus. Ikka on teada, et on võtta ja siis pettuda. Tahad sellele ikka sinepit või äädikat peale panna, suu sinepi või äädikaga korralikult ära põletada ja siis jõuda jällegi, ümberpööratud süldihunnik enda ees värelemas, jälgida seda kõike nagu mullamutt või nagu lihamutt. Või siis vanamutt?

Syldiroos. Sylt on üks saareke Põhja-Saksamaal. Sellele saarele on iseloomulik väga kidur taimestik, kuid liivane rand, mistõttu seal armastavad käia ka rikkamad sakslased puhkamas. Sylt – põhjamaade kuninganna, teatab meile Syldi tunnuslause. 19. sajandi lõpuni ei kasvanud saarel ühtegi puud, pärast seda toodi taimestikku rohkem juurde ja kasvatama hakati ka metsa. Muuhulgas on Syldilt võimalik noppida taime nimega syldiroos, mis imporditi algselt Kamtšatkalt ainult Syldile, aga nüüdseks pidi olema laialt levinud. Sült, nagu me teame, peab olema külmas, soojades tingimustes sült hukkub.

Piiriala. Mainisin sauna eesruumi/lauda eesruumi kui piiriala, kus tehti ka sülti ja ilmselt tehakse mõned korrad veel. Sültki on mingis mõttes piiriala ja Juri Lotmani järgi piirialadel just see kõige tihedam semioosis ja infovahetus toimub. Piiriala selles mõttes, et ei kallerdis ega süldi koostisosad tundu nagu kuidagi päris, vaid pigem sellised osaobjektid. Kas süldiga kokku puutudes, seda ära põlates, seda süües, selle üle mõeldes tekivad siis justkui need kõige paremad ja intensiivsemad mõtted? Võib-olla tõesti, ei saa välistada.

Peaaegu läbipaistev. Võtame nüüd vaatluse alla süldi järgmise omaduse, et sült on peaaegu läbipaistev. On läbipaistvaid asju nagu klaas, on läbipaistmatuid asju nagu seapea, kuid kui palju on peaaegu läbipaistvaid asju? Poliitika tegelikult tuleb veel pähe ja eks neid ole veelgi. Või kui päris aus olla, siis on enamik asju ju sellised peaaegu läbipaistvad.

Süldipüss. Kuuldavasti on olemas selline väljend nagu süldipüss, mis siis tähendavat vanemate inimeste keeles sellist lõtva ja lodevamat inimest.

Meat jelly. Inglise keeles on sült muide meat jelly.

 

JÜRI KOLK
Kamm

Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm? Muidugi, on keerukamaid esemeid, ja lähtudes hingestatuse eeldusest oleks neil keerukamatel esemetel küllap ka rikkalikum ja keerukam hingeelu (kuigi kahtlemata poleks masina keerukuse ja hingeelu keerukuse seos päriselt lineaarne), ent ehk just seepärast ongi mõistlik alustada mõtisklusi millestki lihtsamast, näiteks kammist. Niisiis, kui esemel on hing – see tähendab ilmselt teatavat ainuomast (ent mustri tasandil korduvat) hirmude ja ihade komplekti –, siis minu kammi elu oleks kurb. See oleks nagu godooootamine. Jah, eesti keeles on veel teisigi taolisi sõnu lisaks jäääärele ja kuuuurijale – godooootaja. Muidugi, kirjutada tuleks seda Godot’ootaja. Aga kammist: nimelt vahepeal, aeg-ajalt, ei ole mul üldse juukseid. Sel ajal oleks kamm teatud moel resigneerunud, ent samas siiski ka täie mõistuse ja tervise juures. Ta ei hellitaks erilist lootust, aga vaevalt et tunneks ennast halvasti. Kui ta käiks pidudel, siis ta käiks nendel pidudel tõepoolest, mitte ei kükitaks halbade vabanduste ja koduseinte taga, ei lahkuks esimesel võimalusel. Ei, tema läheks kohale, flirdiks juukseharjadega ja hüppaks tantsides kõige kõrgemale. Igal juhul üpris kõrgele. Erilist lootust ega tulevikuperspektiivi temas ei oleks, aga samas poleks temas ka mainimisväärset muret ega ängi. Kui temalt küsitaks, kuidas läheb, vastaks ta hooletult, et on nagu on. Mõnele paremale sõbrale lisaks ta, et elus ei lähe alati kõik meie tahtmist mööda. Mõnele veel paremale võiks lisada (aga ei pruugiks!), et ega kõik on ju kokkuvõttes täiesti ok. Kummalisel kombel tundub, et pigem just nende kõige paremate sõprade puhul tõmbaks ta avameelsuses taas pool sammu tagasi, poeks oma kaitsva kilbi varju, näitaks taas oma avalikkusele mõeldud palet. Siiski! Ei maksa oma järeldustes olla ennatlik. Kui väljend „on nagu on“ tundub mõnes mõttes avameelne ja oma muret paljastav, siis samas ei ole siin ka millestki kinni hakata. Küsisid, sulle vastati, liikuge oma elu ja vestlusega edasi. See on sedasorti osav endassetõmbumine, mis ei näita ennast endassetõmbumisena ja mida kasutades saavutad kõige kiiremini, et sind rahule jäetakse. Parimatele sõpradele esitletud mask seevastu viitab just oma hilinenud esilemanamisega võimalusele (ehk koguni palvele?), et tuhnida tasuks veidi sügavamalt. Palun tuhnige! Kuidas küll, kes seda teab, aga tasuks. Küsige, et kuidas siis nii saab olla, et kõik on tegelikult ok. Öelge, et kui kõik on ok, siis ei öelda kunagi, et kõik on tegelikult ok, tõenäoliselt libisetakse teemast üle. Veenge, et kõneleja käiks oma mure letti, milleks need sõbrad siis on. Jah, tõesti, ehk on see tuhnimine võimatu, aga parimatest parimad sõbrad vähemalt teavad, et kuskil on veel midagi, midagi sügavat, tumedat ja murelikku. Teavad tänu kinnitusele, et kõik on tegelikult ok. Kuskil on Olemise Raske Pilv. Ega’s Roheline Kamm muidu poolikule klišeele maski peale tõmbaks, midagi peab olema. Samas, kamm ise ei teaks ka täpselt, mis selles sügavuses varitseb. Eks seal oleks paras ports rahulolematust, arvaks ta, aga samas ka mingi sisemine rahu. Kammi kättesaamatutes sügavustes hubisev vaimsuse ja hingelisuse tuli põleks ühtlase, rahuliku, hästitoidetud leegiga. Ärevushäirest oleks asi kaugel.

Halvemaks läheb asi kammi jaoks, kui mu juuksed hakkavad pikemaks kasvama. Seda juhtub regulaarselt. Niisiis, juuksed kasvavad ja teatud hetkedel on kammil selge, et teda võiks juba kasutada, aga kuna kammimiskomme ei ole külge jäänud, siis ei kasutata. See (ja vahetult sellele eelnev) aeg on kammile raske! Sul on su töö, sinu elu kutse, sinu kutsumus kolme pii kaugusel, aga löögile sa ei pääse! Sulle ei anta võimalust! Sa oled selle võimaluse küll kindlasti välja teeninud, aga sind unustatakse, sind eiratakse. See äärmiselt vajalik tegu, see, milleks sa oled sündinud, unustatakse teha, jäetakse tegemata. Sisyphos võib tunda midagi sellist, kui kivi on mäejalamil, aga temal ei lubata käsi külge panna. Oletame, et ta on rauast ahelatega mingi puu külge kinnitatud. Sisyphos pingutab oma lihaseid, püüab ahelaid puruks tõmmata. Ei midagi. Kivi laulab kutsuvalt, aga Sisyphos ei saa lahti. Kivi kudrutab mäejalamil. Siis püüab Sisyphos nende ahelatega, neid vaikselt üles-alla liigutades, läbi kulutada saja-aastast tammepuud. See ei lähe just kiiresti. Sisyphos püüab vaadata mujale, keskenduda mitte-kivile oma vaateväljas, aga ta ei saa, ta lihtsalt ei saa. Kõige rohkem piinab teda võimalus, et veel enne kui ta lahti lastakse, enne kui ta saab oma asja kallale asuda, tuleb keegi teine ja hakkab kivi mäkke veeretama. Sisyphos kardab, et kivi, mis nüüd siia mäejalamile toodi (see ei veerenud mäetipust!), viiakse uuesti ära ja ta on taas sunnitud ootama eimillegi järel. Tema päriskoduks on see mägi (jalam, nõlv, tipp) ja kivi neid muutujana sidumas ning ilmestamas. Kaugemale ta ei saa. Ta ei saa minna ja valida oma veeretamiskivi mujalt, näiteks kellegi südamelt. Ta, nagu minu kammgi, on määratud teatud õnnetusse antusse, milles, nagu minu kammilgi, on kõige piinavamaks need ajad, mida iseloomustab kivi olemasolemine, mis on rikutud veeretamisvõimaluse puudumisest. Niisiis, kamm (Sisyphos) tahaks juba hakata kivi veeretama, juba on aeg, aga tal ei lasta, tema kiviveeretamisvalu eiratakse. Muidugi tehakse valesti. Võib kergesti juhtuda, et õige aeg (kivi olemasolu, juuste lehvimispikkus) möödub enne, kui ta jõuab jalakanna maa sisse suruda, asuda tegudele. Kivi lihtsalt haihtub, juuksed lakkavad olemast. Muide, kääride ja kammi huvide vahel on alati teatud käärid. See aeg (tööd jätkub, aga teha ei saa) on Sisyphosele (Kammile) kõige raskem. Sel ajal on parem temaga mitte suhelda, isegi parimatel sõpradel või halvimatel vaenlastel.

Ometi, kui juuksekasv kahaneb (kivi kantakse stseeni serva taha) rahuneb Kamm (Sisyphos) mõne aja möödudes. Ta ei murdu, ta ootab taas ja leiab kummalisel kombel enda sisemusest mingi veidra rahu ja kannatlikkuse, mis – tõsi küll – võib osutuda ka enesepettuseks. Nõnda kordub see tsükkel piinavalt kaua. Väga raske on oletada, mis saab siis, kui Sisyphosele (kammile) anda pärast eelkirjeldatud viisil möödunud aastakümneid võimalus kivi veeretada / juukseid kammida. Kas ta enam julgeb? Kas ta tahab? Kas ta usub, et tahab, ning asub hõisates (ja murelikult ning kiivalt ümber piiludes) asja juurde, ent tajub mingil hetkel, et kõik on möödas, õige aeg on möödas? Kammib ja veeretab, kuid ei ütle mitte ainsamalegi hingele, et õige aeg on möödas, miski on päästmatult murdunud, katki, läbi? Ise teab, aga teistele ei ütle?

Selle jutu sügavalt isiklik ja diskreetne loomus tuleb välja tõdemusega, et mul ju on kamm. Mul on juba vähemalt viisteist aastat üks roheline kamm, millest ma rääkisin, nagu räägitakse isiklikest probleemidest neid „ühele sõbrale“ omistades. Ma ei tahtnud oma kammi tundeid riivata, aga lõpuks hakkas see varjamismäng tunduma naeruväärne. Avastasin praegu, et olin kogemata isegi kammi värvuse välja lobisenud.

 

KERTU MOPPEL
Pekk

On talv. Minu uusaastalubaduseks oli, et järgmisel aastal on mu keha koostises vähem pekki kui sellel aastal. See, kuhu ta kaob ja mis temast edasi saab, mind ei huvita. Ma loodan, et ta laguneb algosakesteks ja kaotab täielikult oma olemuse, oma pekisuse.

Endine pekk on kõige parem pekk. Kui sa pole kunagi olnud paks, siis ei saa keegi sind õnnitleda, et „palju õnne, sa oled teinud midagi saavutamatut, sul on selgroogu. Sul on tahtejõudu. Sa oled suutnud teha midagi, millega enamik inimesi toime ei tule. Sa oled võitnud sõja pekiga“. Selgroog ja pekk ei saa kuuluda samale inimesele. Sul on kas üks või teine.

Kui sul on olnud pekk, aga sa oled temaga võidelnud ja võitnud, siis oled sa tahtejõuline kangelane. Sa oled käinud lahinguväljal ja nõudnud tagasi selle, mis kuulub sulle: oma keha. Kui sa aga oled sünnist saati olnud peenike ja pekk pole sind puutunud, siis ei õnnitle sind keegi. Need, kes pole kunagi teinud heroiini, ei saa kiita selle eest, et nad on nüüd „puhtad“. Kangelane on see, kes on vaadanud pekile otse silma, tundnud tema hingeõhku oma näol ja löönud seejärel noa tema pehmesse ja sooja ihusse.

Pekk on ennast meie kehadesse sisse seadnud. Ta on meile vajalik, aitab sooja hoida, kogub varuaineid mustadeks päevadeks ja kaitseb keha põrutuste eest. Aga pekk tahab paljuneda ja laieneda. Ta on nagu mingi võõras eluvorm, mis kontrollib meie aju ja paneb meid rohkem sööma. Peki soov on vohada ja muuta meid endasarnaseks valgeks tombuks, amorfseks massiks. Peki eesmärk on tekitada peremees-organismis häbi ja alaväärsust, et too oma emotsioonide ajel rohkem toidust lohutust otsiks. Seda on kaugelt näha, kas keegi on kaotanud võitluse pekiga, peki märk on kaotajatel küljes, seda on raske maha raputada.

Me kontrollime väga kiivalt, kellele võib kuuluda pekk. Pekk ei ole atraktiivne. Ilus naine ei tohi sisaldada pekki, pekk rikub ära igasuguse erootika, pekk on seksuaalsuse vastand. Ilusasti riides ilus naine reklaamplakatil ei tea midagi peki olemasolust, tema naeratab kaamerasse, otsekui öeldes: „Mina? Mina ei tea midagi. Pole kuulnudki.“ Pekist puutumatud kaunid neitsid kaunites riietes toovad meie igapäeva ilu ja glamuuri.

Peki nägemine tooks meid tagasi haledasse reaalsusesse, robustsete vaeste inimeste juurde. Mida vaesemad inimesed, seda rohkem pekki. Rikkad paistavad linnapildis silma sellega, et nad on atraktiivsemad, nad saavad tegeleda oma kehaga, nemad saavad pekki välja higistada või lasta seda välja imeda. Vaesed söövad samal ajal kuskil Rakvere linnaservas makarone ja viinereid ja ei jaksa endale isegi suuski osta.

Väljas sajab lund ja pliit köeb. Pliidi peal on kauss hapukapsastega, kapsad podisevad ja auravad kergelt. Kruubid ja pekitükid ulbivad mulisevas vedelikus ja liiguvad, nagu see oleks üks elusorganism. Kunagi oli see siga, kes seal nüüd pekitükkidena kuumas vedelikus liguneb. See siga sündiski üldse selleks, et ta saaks kunagi seal kapsavedelikus ulpida.

Ma tean, et minu esivanemad nägid und sellest seast. Nende jaoks oli pekk üks pidev täitumatu unelm, mis kummitas neid läbi nende lühikeste elude. Pekk oli iha ja eemärk. Mina vaatan täieliku ükskõiksusega seda pliidi peal mulisevat massi ja üritan näha seda oma esivanemate pilgu läbi. Mitte midagi ei muutu. Romantika on kadunud. Pekk on liiga kättesaadav, ta on kaotanud igasuguse võlu.

Võim võib olla paks. Keskealise võimupositsioonil oleva meesterahva arhetüübi juurde on alati kuulunud pekk. Võimumees on hedonist, tema ei keela endale midagi, sest ta seisab naudingutest kõrgemal. Tema sünnipäeval aetakse vardasse terve siga, juuakse šampust ja viinakokteile. Savisaar ja Kofkin istuvad kohvikus, arutavad korruptsiooniasju ja söövad moorapeakooki. Pool jutust keerleb toidu ümber, teine pool diabeedi ümber. See käib asja juurde. See, kellel on nii palju võimu teiste inimeste üle, kipub unustama, et pekil on võimu tema keha üle. Pekk võtab vaikselt üle. Ta polsterdab esmalt keha ja siis veresooned, kuni veri ei jõua enam punktist A punkti B. Pekiohver ärkab haiglapalatis ja annab endale lubaduse tervislikumalt süüa ja trenni minna. Algab sõda peki vastu.

Kunagi, kui pekk oli defitsiit, jäädvustati teda maalidel ja vormiti skulptuurideks. Külmast marmorist alasti naine külma marmorist pekiga ehtis monarhide magamistubasid. Pühakodade lagesid kaunistavad prullakad keerubid, kuldjuuste ja tiibadega pekitükid, kes puhuvad issanda kiituseks pasunaid. Ületöötanud kunstitudengite mällu on igaveseks salvestunud Rubensi naise Saskia pekivoldid erinevates strateegilistes kohtades. Sinna juurde veel Madalmaade maalikunstnikud, kes pühendasid oma elu jäädvustamaks erinevaid söömaaegu: homaarid, lambaliha, pirukad, pekk, pekk, pekk…

Iha on üllas ainult siis, kui tema objekti on keeruline kätte saada.

Akna taha tuleb kollase kõhualusega tihane, kes toksib paar korda klaasi ja siis kinnitub jalgadega linnusöögi-maja külge. Väikese katuse all on kuulike seemnetega searasva. Tihane lööb oma noka külmunud pekipalli ja asub tööle. Väike lind saab süüa suure looma ihu, millele ta muidu kuidagi ligi ei pääseks. Inimene aitab teda selles, ta tapab ühe suure ja jagab seda väikestele. Tihane, vana võll, on nüüd puhvis ja lendab edasi talve üle elama. Ma hoian talle pöialt.

 

MARIA JUUR
Auto

Kasvasin üles Õismäe trollis. Autondus ei ole mul veres. Pelgan rullnokkasid, kiirust ja juttu parkimisest. Ometigi sai minust autopede. Mägi Muhamedi juurde ei tule, seega Los Angelesse kolides pidin oma hirmud ületama ning liiklusesse sisenema. California dreaming.

Nooruspõlvest mäletan tsitaati Iris Murdochi romaanist „Meri, meri“, kus peategelane mainib, et ei plaani iialgi autojuhtimist ära õppida, kuna tal saab alati olema ümber inimesi, kes tahaksid teda kuskile sõidutada. Mu ema õppis autot juhtima alles 40ndate eluaastate alguses ning on siiamaani väga arglik autojuht. Praegugi, kümme aastat hiljem, tahab ta aknale rohelise lehe tagasi panna. Isa ei oska üldse autoga sõita ning laseb abikaasal end Tallinnast Otepääle sõidutada. Tavaliselt ärkab ta sügavast unest üles kuskil Tartu juures. Selliste eeskujude tõttu pidasin end autokooli minnes täiesti lootusetuks juhtumiks. 26-aastaselt sai minust ametlikult autojuht.

2014. aasta juunis kolisin New Yorgist Los Angelesse. Alguses nappis mul auto soetamiseks ressursse. Eurooplasele omase südikusega üritasin halva mängu juures head nägu teha, kasutades kohalikku ühistransporti. Los Angelese ühistranspordi absurdsusest ja mittetoimimisest võiks eraldi essee kirjutada. Mu vana kodu juurest möödus buss korra tunnis. Buss saabus tavaliselt graafikus ettenähtud ajast umbes 15–25 minutit varem või hiljem, seega üsna pea sai selgeks, et bussi ei tule. Toidupoodi kõndimine võttis tunnikese, tagasi tulin taksoga. Linna teise otsa randa minek võttis liiklusega kaks ja pool tundi. Või siis sõitsin 40-kraadises kuumuses jalgrattaga Hollywood Hillsi, sihtpunkti jõudes tilkusin higist ja pidin võõrustaja juures kohe duši alla minema. Andsin alla. Oli aeg osta auto.

Mu esimene auto, 1992. aasta Acura Vigor, tuli minu juurde läbi internetikuulutuse. Kui vanasti armastasin WebMD-s haiguste kohta lugeda ja endale diagnoosi panna, siis auto saabumine tõi mu ellu täiesti uue ajaviite – internetis Vigori võimalike tehniliste rikete kohta lugemise. Kuna auto oli nii vana, siis iga paari kuu tagant tuli midagi parandada. Nüüdseks olen õppinud, et auto hingehädade lahendamine tuleb jätta professionaalidele. Toona ma seda veel ei adunud. Iga kord, kui vaese Vigoriga oli mingi jama, läksin tagatipuks ka peikaga tülli – Antonio ütles, et ei jaksa seda obsessiiv-kompulsiivset autojuttu enam taluda. Järgmisel päeval läksin tehniliste terminitega varustatult mehaaniku juurde, kes pidi mu jutu aga ära kuulama. Lähenesin teemale liiga analüütiliselt, mehaanik diagnoosis probleemi enamasti minutitega.

Esimene õnnetus ei jäänud tulemata. Sõitsin parkimisplatsil seisvale Kiale sisse. Nagu selgus, on igal suvalisemalgi autol oma lugu. Selle konkreetse auto omanik oli 60ndates eluaastates afroameerika muusikapedagoog, kelle jaoks oli see väike kole Kia vägagi olulise tähendusega – see oli tema esimene tuttuus auto, eelnevad 40 aastat oli austatud pedagoog sõitnud ainult kasutatud autodega. Tundsin piinlikkust. Olin kuu aega liikluses olnud hiidvalge Eestist, kes nüüd siis tema ausa tööga väljateenitud masina ära rikkus. Ühel järgmisel korral sõitsin kohvikusse minnes autoga kogemata vastu posti, külgpaneel tuli maha. Kahjuks ei osanud ma seejärel enam välja tagurdada, pidin kutsuma parkimisteenindaja end abistama. Kuna juhipoolsest uksest välja ei saanud, siis ronisin üle keskpaneeli kõrvalistme kaudu välja ja parkija ronis sealtsamast sisse, aidates mul Vigori välja tagurdada. Tervet janti vaatas kohvikust pealt inimene, kellega pidin kokku saama.

Ühel hilisel laupäevaõhtul sõitsin tühja teed mööda LA Hiinalinnas. Hakkasin eesolevast autost mööduma, kui äkki adusin, et seesama auto hakkab mulle külje pealt sisse sõitma. Minu esimene päris õnnetus. Põrkasin vastu kõnnitee äärt. Peatusime. Tulin autost välja ja hakkasin vanduma ja rusikat viibutama, nagu filmis. Autost väljus pikajuukseline aktsendiga tegelane. Sain kohe aru, et tegu on soomlasega. Naer tuli peale. Kuradi soomlane andis kohusetundlikult mulle oma rendiauto info ja kadus seejärel. Minu auto enam ei käivitunud ja tuli teisaldada läheduses asuva kiriku parkimisplatsile kindlustuse otsust ootama. Helistasin seejärel kirikusse iga päev, et neile auto staatusest aru anda. Ühel hommikul võttis tavapärase mehehääle asemel vastu hoopis naine, kes mainis, et olin igal õhtul helistanud pastori kodunumbrile, kuid lugupeetud vaimulikuga on sobilik peale kella kuut võtta ühendust ainult sündide ja surmade asjus. Minuga oli pastor igatahes väga sõbralik.

Pidin uue auto ostma. Sõbranna rääkis, kuidas ta läks esindusse elektriautot soetama, aga väljus hoopis Mercedesega, kuna tema kinnisvaramagnaadist isa leidis, et kaunil tütrel, pärsia printsessil, ikka ei sobi mingi haleda ökoautoga liigelda. Kahjuks eesti humoristi tütrel nii hästi ei läinud. Väljusin esindusest 2007. aasta Toyota Yarisega. Kogu tehingu viisin läbi vene keeles ja sain tuhat dollarit hinnast alla, kuna müügiagendile meeldis, et tüdruk Eestist vene keelt valdab. Integratsioon on tore asi. Kaks idaeurooplast LA äärelinnas süsteemi petmas – veelgi toredam.

Ma ei oska defineerida vabadust, kuid aeg-ajalt olen saanud seda maitsta. 2016. aasta sügisel sõitsin üksinda Los Angelesest Marfasse, Texasse osariiki. 3200 km edasi-tagasi. Lõputu kõrb, üksikud suurlinnad, tuttav nägu hilisel tunnil Texases ees ootamas. Minu autostumise lugu sümboliseerib mu Ameerika edulugu (või selle puudumist) üldisemalt. Miski pole lihtne, miski pole võimatu. I possess only distances.

 

SIIM NESTOR
Kingitus

Mul oli just mõnus hakanud. Esimesed kaks suutäit aeglaselt küpsetatud parti alla neelatud, püüdes samal ajal talitseda ebakohast marutavat näljasust ja peole hilinemisest tingitud hingeldamist, ja juba mind katkestati. Mitte küll ainuüksi mind. Terve meie seltskond pidi lauanõudega klõbistamise peatama.

Asutuse tegevjuht oli tõusnud, et meie osakonna juhile, meie kõigi ülemusele, pidulikult kink üle anda. Tuli vagusi olla. Vaadata ja kuulata. Tegevjuht hoidis käes kassisuurust kullast kahurit. Ilmselt oli see kuldse värviga üle võõbatud, aga särav suurtükk nägi raske välja ja oli kindlasti mingist metallist valatud.

Selline oligi kingitus. Kullavärvi kahur. Mingeid funktsioone ei paistnud esemel olevat. Tulemasin, rahakassa, ehtelaegas, veinipudelialus äkki – ei, lihtsalt üks pirakas kahur.

Kõigi südamlikud, kuid piinlikkust tundvad pilgud olid pööratud saali keskel seisvate osakonnajuhataja ja tegevjuhi poole, ning viimane alustas kõnega.

„Mõtlesime, et mida sulle kinkida, ja mõtlesime siis selle peale, et sa oled alati olnud löögivalmis, raskekaallane selles, mida sa teed, julge ja sihikindel. Need on sinu juures ehk parimad omadused, mis meid kõiki edasi viivad, näitavad suunda, kui vaja, siis tuliselt, riskides, otsusekindlalt, kui vaja, siis vaikivad tähenduslikult. Soovime, et oleksid ka edaspidi kõigis oma tegemistes täpne, kartmatu, jõuline ja selge sihiga. Seetõttu…“

Ja seetõttu kingime sulle kullast kahuri!? Peame sinust lugu, hindame kõrgelt sinu isikuomadusi, sa oled oluline – ja siin on sulle kahur!

Mida sellise suurtükiga teha saaks? Mitte midagi. Praktiline väärtus null, see on selge. Aga anda lastele mängimiseks? Ohtlik. Võib õrnadele varvastele kukkuda, võib parketti lõhkuda. Kui su kodu on sisustatud kui Bütsantsi varakamber, sobiks läikiv kallis kingitus vist disainielemendiks. Aga kui paljud kodud võivad olla sellises stiilis kujundatud?

Mis vahe on kullast kahurikujul ja aiapäkapikul? Ei mingit. Lihtsalt üks näeb välja nagu kahur, teine nagu päkapikk. Sisu on sama.

Niisuguse üllatusliku kingi võib viia tööruumidesse. Parim, kui sul on oma kabinet. Aga kus on veel üldse klassikalisi kabinette, kuhu tippjuhid neile toodud kingitusi peita saaksid? Stenbockis, Silmetis ehk. On kodus töötamise ajastu ja on avatud kontorite aeg. Avatud kontoris meenutaks kahur kõigile liiga sageli seda kinkehetke. Äkki ka neid kaasa räägitud, vaprusest pakatavaid sõnu.

Just sõnad ongi põhjus, miks selliseid tarbetuid ja esteetiliselt kaheldava väärtusega kingitusi tehakse. Ei ole oluline, et kink kingisaajale tingimata meeldiks, et see talle kasulik või lõbustav oleks – tähtis on, kuidas kinkija seda interpreteerib, kuidas päevakangelase isik teda inspireerib. Milline „poeetiline fantaasialend meets isiku süvaanalüüs“ tärkab pinnasest, kus on teadmised juubilari omapäradest, hobidest, äkki ka välimusest. Äkki meenub tähtpäevalise elust mõni põnev või kentsakas seik, millega annaks kingituse – mõne tumma eseme! – linkida ja mis annab suurepärase võimaluse rääkida kõigi piduliste ees üks särtsakas stoori. Saab populaarsust.

Ja milliseid kõikvõimalikke seoseid meile kalli või olulise inimese ja suvaliste asjade vahel võime näha, kui astume sisse kingitustepoodi! Parimatel juhtudel toovad nad meis esile loomingulise palangu, mis võib kaunilt seatud kõnedest isegi kaugemale ulatuda. Näiteks päevakangelasega seotud luuletuste ettekandmisele. Spetsiaalseid kingitustepoode on vähe, aga neid on. Vaata ja mõtle. Kartulikastisuurune tuletõrjeauto, milles saab viinapitse hoida. Samasugune traktor. Aju! Roosakat värvi pehmest materjalist aju, tagaküljel märge: „Dekoratsioon. Ei ole mõeldud mängimiseks!“ Mõõk – meeter, võib-olla isegi meeter 20 sentimeetrit pikk sepistatud mõõk. 300 eurot. Väga uhke kink. Juubeliks! Et ta ikka edasi raiuks! „Kullast“ kala. „Kullast“ noot. “Kullast” põder. Servamata kasepuust lahmakas uksekell, millel on helinanupuks hiirelõksu koopia. Jaa, mõnel asjal siin veidras kaupluses on isegi praktiline väärtus. Käokella mõõtmetes paat siinsamas, tumepruunist puidust, aga kasutatav ka võtmenagina.

Kõik need mõõgad, ajud, paadid ja muud rändom kingitused annavad teed rahvaluule erivormile. Kaunitele sõnavõttudele, mis nendega kaasas käivad ja mida oleks tarvilik talletada. Et jääks märk, kuidas eestlased üksteist sõnadega ehivad, kaaslaste iseloomust sümboleid leiavad. See on hääbuv komme. Jõuga pressivad peale praktilised kingid, raamatud, pudelid, kinkekaardid ja harjumus enne välja uurida, mida tähtpäevalaps tegelikult tahta võiks.

Ka kingieksperdid – kommunikatsiooniteooria taustaga spetsialistid, kes täidavad taskuid muuhulgas ka sellega, et selgitavad ettevõtetele, milline firmakingitus sobiks nende korporatiivkuvandiga – näevad kinkekaartide levikus muretoone. Hannes Tamme on Kingiabi.ee küljel kirjutanud: „Kingituse puhul on tähtis, et see oleks tehtud saajale mõeldes, isikupäraselt, südamest. Kingitusele kaasa räägitud või kaardile kirjutatud legend lisab ilusale asjale veelgi eripära ja kordumatust. Tähtis pole kingituse hind, vaid hoopis sobivus, soojus, nutikus, mille kinkija on sellesse pannud. … Kinkekaart ei sisalda endas aga mingit emotsiooni ja ununeb samal hetkel, kui see üle anti.“[1]

Kinkekaardist on paljudel raske armastust ja soojust leida. Armastus ja kingitus toovad aga meelde ühe Eesti ühiskonda ehk enim raputanud vahejuhtumi südamest tulnud kingitusega. Aastaid tagasi soovis Tartu pubi Krooks omanik kinkida oma sõbrannale jõululaupäeval pühvli. Spetsiaalselt Iirimaalt tellitud kingituse – käsitööna köiest valmistatud pühvli.

Et tegu oli pubiomaniku sõbrannaga, on meil lihtne ette kujutada, et nende suhe oli romantiline, aga meil on raske ja seda huvitavam ette kujutada, mida võis käsitööna köiest valmistatud pühvel iseloomustada nende omavahelises suhtes. Või kirjeldas pühvel midagi sõbrannas eneses?

Kink jäi tookord üle andmata. Kõnet kingi üleandmiseks esitama tellis pubiomanik rokkstaar Erich Kriegeri. Too saabus küll kitarriga, aga purupurjus olekus. Nördinud kinkija avalikustas hiljem meedias, et ilusa üllatuse asemel laulumees urineeris aiaväravas, oksendas, kukkus pikali, sõimas ja ähvardas ning lahkus koos hinnalise köiest pühvliga.

Aga meie asutuses juhtus paar kuud pärast sünnipäevapidu trendirestoranis sedasi, et osakonnajuhataja lahkus päeva pealt töölt. Sosistati, et ootamatu lahkumise põhjuseks olid täiesti talumatud suhted firma tegevdirektoriga. Sellesamaga, kes talle pidulikult kuldse suurtüki kinkis. Tuli välja, no sedasi räägiti, et olid juba pikalt omavahel vaenujalal olnud. Ammu enne suurtüki kinkimist.

Kuigi äraminek polnud kõige sõbralikum, korraldas osakonna-juhataja lahkumispeo. Jälle toodi talle kingitusi. Pudeleid, raamatuid, kunsti – sellist normaalset kraami ka ühesõnaga. Meie ettevõtte omanik kinkis talle hüvastijätuks aga Kaukaasia pistoda. Tupes, pikkade kinnitusrihmadega. Mitte küll antiik – selline kena täpne koopia. „Aumeeste värk. Pane sama särtsakalt edasi!“ Ja siis emmati.

Pistoda jäi lahkunud osakonnajuhatajast kontorisse maha. Kõrgele kapi peale. Rihmad üle kapiserva alla rippumas. Elas veel mitu aastat oma suvalise eseme elu, kuni ühe mööbli ümbertõstmise käigus kaduma läks.

 

ML JUUNIOR
Tikutops

Selle sees kannab inimene tuld kaasas. Topsis on nii neljakümne viie tiku ümber, vanasti oli viiskümmend – vanasti oli tikk jämmem ka ja vängema haisuga ega murdunud nii kergelt varre pealt ära. Selliseid tikke vedeleb kohati siiani, nõukogu ajal võttis üks või teine kohati ette ja ostis terve kapitäie tikke, igaks juhuks, vast kulub ära. Kulubki kusjuures. On ka ikoonilisi tikutoosietikette, nagu see kaameliga, ja siis sellise laevaga, ja mingi kohviveski moodi asjaga ja Mulgi kuues poisikesega. Uuest ajast on peamiselt meelde jäänud kollased Kalevi Kotka omad, neid on vist tänini saada ja liiga halvad ei ole nad ka. Kunagi oli väga uudne see viis, kuidas tõmbamise osa peale kanti, selliste kärjekestena ja mitte kogu topsi serva ulatuses, samas kui nõukoguaegsetel oleks nagu tõrvaja pintsliga tõmmatud. Nüüdisajal on tuntud ka baaritikud, seal on sees, ütleme, kakskümmend tükki ja tõmmata saab ainult ühte külge pidi, aga seevastu on head tugevad tikud ja näiteks mustad ja punase peaga.

Eriline side tuleriistadega on muidugi suitsetajal inimesel, või sellisel, kes puuga kütab või palju lõket teeb. Blixa Bargeld on ütelnud, et suitsetamisvastane võitlus püüab hävitada inimese viimast loomulikku sidet tulega. On ka ise mõtiskletud selle üle, miks suitsuvastane kampaania nii laiaulatuslik on, kui samaväärseid teemasid oleks tosinaid, ja leitud, et ilmselt on see arbitraarne, et just nende suitsuvastaste juurde selline raha ja mõjuvõim said tulla, et nad oma võrgustikku sel moel laiendada on suutnud. Vandenõuteoreetilised variandid ütlevad veel, et hävitada tahetakse suitsetamisega kaasnevat sotsiaalsust, ning et mõõtmised näitavad lihtsalt, et suitsetaja inimese käest lüpsab vähem kapitali välja. Blixa teooria ühilduks muidugi europiidide selle mõtteuiuga, et eraisik ei peaks puiduga kütma, vaid puiduküte tuleks reserveerida keskküttekatelde ja elektrijaamade jaoks. Selline üldine võõrandumine.

Kunagi tehti tikutoose mingist õhukese vineeri moodi materjalist ja seal külje peal oli reklaam. Reklaam võib muidugi siiani olla, poliitik võib tikutoosi küljele iseoma pea lasta trükkida. Veel varemini tehti aga tõelisi vääveltikkusid, mida sai kauboi kombel vastu oma saapakanda põlema lüüa ning mis olid plahvatusohtlikud. Ei tea, kui plahvatusohtlikud muidugi, tänane välgumihkel võib ka püksis plahvatada, suuremat häda sellest ei sünni. Välgumihklid lähevad ajaga halvemaks, nagu ka mitmed muud asjad. Kasumlikkusel on kombeks langeda. Kadu.

Kui tikutoos on tühjaks saanud, võib temasse asetada taimeseemneid või kruvisid. Tikutopsiga annab ka kahtkümmet ühte mängida, olgu ta tühi või täis. Paned ta lauaservale ja lööd alumise serva pihta nipsu, vaatad, kuidas maandub. Sõber teeb niisamuti, või mitu sõpra. Pildikülg üles – üks, tagakülg üles – null, pikem serv – viis punkti, lühem serv – kümme. Läheb üle kahekümne ühe, siis oled lõhki. Tikkudest jälle ehitavad mõned entusiastid suurejoonelisi konstruktsioone. Tikust saab teritamise teel ka hambatiku, või vatitiku võib saada, kui vatt ümber tikuotsa keerata. Tänapäeval võib selline tikk muidugi kõrva ära murduda. Kuskil 90ndate alguses oli vahepeal niisugune aeg ka, kus leidus järsku õige palju erivärvilisi tikupäid. Traditsiooniline tikupea on selline lillakaspruun, sama aususekategooria värv, mis välja lülitatud kineskoopekraani hallikasroheline.

Kui viiel-kuuel või enamal tikul pead maha koorida, need fooliumisse kruttida ja haamriga peale virutada, siis see teeb jumaka. Kui põlev tikk oma veel põletamata ametivendade juurde tagasi toppida, kas siis hajameelsusest või kurjast tahtest, siis see teeb vuhh! Sinane materjal, mille vastu tikuväävel põlema tõmmati, põles kunagi rohelise leegiga, tänapäeval pole nagu täheldanud sellist asja. Vast on koostis muutunud.

Tikk, see on nagu inimene, pikk ja pea otsas, tal on algus ja lõpp ja ta võib vettida ära. Kord oli mul tikutops, kus sees oli ainuüksi kaks tikku, ma mängisin, et nad on joodikutest abielupaar, kes vedeleb päev otsa voodis ja muudab vaid oma asukohti. Asukohti sai muuta toosi õõtsutades.

Tikutoosi sisse ei pea tegema ainuüksi pikaajalisi ja väärikaid installatsioone, sellest võib teha ka ühekordse kasutusega tuhatoosi või võib panna ärapõletatud tikud sinnasamma toosi, kus käibelolevad, nii et tiku võtmine on üks otsimine ja urkimine ja surkimine ja näpud saavad nõega kokku. Tikud on sellises toosis säärased tumehalliks täpitatud.

Leidub ka niisugune õige noobel toode nagu ülisuur tikk, mis on kolme normaalse tiku pikkune ja jämedune. Ja vist oli isegi sihandne toode nagu kauapõlev tikk, mille saba oli puidu asemel mingi süüteainega immutatud vildist. Ma pakun, need on selleks, et hõlbustada tuletegemist neil, kes seda ei oska. Normaalses majapidamises võib küünlariismed appi võtta, kui tuli põlema ei taha minna.

„Tikk“ – see on ka pool sellest häälest, mida teeb kell, tikk-takist. Tikud on üldse sellised ajalikud, nagu põlemine üldse. Tikust ja takkudest annab samuti põlengut luua. Kui aega kogu aeg niimoodi jupitada, nagu kellaga tehakse, jääb aega lõpuks vähem järele. Käekell meestel ja sekundipealt arvestus, need on Esimesest ilmasõjast meiega jäänud. Meie tsiviilaeg on militariseeritud. Tolleltsamalt Bargeldilt telliti Esimese ilmasõja alguse sajandaks aastapäevaks kontseptuaal-album. Ta kontseptualiseeris seda niiviisi, et Esimene ilmasõda kestab ikka veel.

Kui niimoodi vaatama hakata, siis on riskikapitalism nagu Blitzkrieg. Numbrite järgi on selge, et see ei saa võita, ent reaalsust proovitakse kiiruse, julmuse ning südikuse abil ületada. Ning nii nagu natsi-Hitleri valitsusaeg, nii oli ka kogu 20. sajand üks tõeliselt suure joonega aeg.

Suitsetamine on ka üks paras kaevikutegevus. Oli ju nii, et sõdureid varustati tubakaga õite heldelt – ei tea, kuidas tänapäeval on, ajateenija pidavat iga suitsu eest lisakätekõverdustega maksma. Aga ega sellega, et oma tervist hoiad, veel kaevikust välja saa.

See on nii-ütelda üleüldine. Ühesugune. Teated rindelt. Ratsioonid. Ennastsalgavus. Tööpõlgur.

Ennist mõtlesin, et kas tikutops on nagu maja ja tikupakk nagu kvartal, aga see ei veennud mind. Aga barakk võib ta olla küll. Vikipeedia kõneleb: barakk on ajutine, keldrita puitehitis-elamu; eraldatud haiglahoone.

 

TÕNIS KAHU
Päkapikumüts

Ma seisan jõuluaegses pulseeriva tarbimisrutiiniga kaubanduskeskuses ja lähenen pikkamisi kassale. Kassas istub keskealine naine ja tal on peas müts – „päris“ päkapikumüts valge ja punasega. Kõige muu keskuses toimuva taustal on seda mütsi just niipalju, et ta riivaks meis mingit äratundmisorganit ja nihkuks siis kaugemale. Teda ei tohiks kaks korda vaadata ja talle ei tohiks keskenduda. Aga juba olen ma seda teinud ja nüüd on mul piinlik. Teiste sabasseisjate reaktsioone ma ei näe, sest nad on mu poole seljaga.

Müts on groteskne ja sobimatu. Mitte iseenesest. Pigem sellepärast, et keegi on selle niisugusel moel nähtavale toomiseks teinud kusagil millalgi mingi pingutuse. Ja nii ma kujutangi ette vestlust, kus ülemused ütlevad, et sel nädalal kanname me peas neid mütse, sest see toob meie keskusesse jõulumeeleolu. Et kõik meie töötajad ja meie kliendid on üks suur ühine pere ja perekond tähendab soojust ja hingelist lähedust. Või siis anti lihtsalt korraldus, sest lihtsalt ei tahetud seda juttu rääkida ja vanemad töötajad mäletasid kõike juba eelmisest aastast nagunii.

Aga isegi kui ma kujutasin ette, et seesugune mehhanism on mingis mõttes tavaline, oli temas ometi midagi, mis tundus oma väljapeetud alatuses erandlik ja silmapaistev. Ja ma tundusin endale justkui uuriv ajakirjanik, kes on midagi kindlaks teinud – näiteks siis selle, et pehmete sümbolite varjus on tegelikult surve ja sund: minge nüüd ja pange kliendid tundma, et teile meeldib siin, et nemad meeldivad teile. Ja vähe sellest – meeldigu see teile ka päriselt. Ning asi polnud konkreetsetes inimestes, management’is, vaid süsteemis, mis nüüd justkui välgatamisi tõesti reetis midagi. See isegi rahustas – olin midagi sellist justkui ammu teadnud. Läksin imaginaarsele ringkäigule minevikku, kapitalismi saabumise juurde Eestisse…

Kui Nõukogude Eesti oli olnud tuhm ja lame, siis kapitalism tõi siia mingi isevärki, senitundmatu, labase kirevuse – mingid uued värvid ja lõhnad, kujutised ja fraasid, võlusõnad nagu „mars“ ja „snickers“… Kontsentreeritult oli see protsess näha just kauplustes, kus tühjad letid kaeti – või ei, pigem ehiti – millegi täiesti uue ja kummalisega. See oli toonase vabadusvõitluse lapsikum, apoliitilisem pool. Hiljem, juba mõtestamise järgus, ehitasin mina koos paljude teistega üles aga veidi teistsuguse skeemi. Ja nimelt – kapitalism hakkas jaotuma fassaadiks ja selleks, mida too fassaad varjab. Selle mudeli ehk kõige kirglikum käepärane (ehk siis eestikeelne) sõnastaja on võib-olla Guy Debord ja tema „Vaatemänguühiskond“. See eelkirjeldatud sädelus ei piirdunud ju muidugi ainult poelettidega, vaid moodustaski mingi omamoodi õhulosside taolise ruumilise struktuuri. Ja mis Debord’i puutub, siis polnud asi ju lihtsalt selles, et see „vaatemänguühiskond“ olnuks võlts, vaid pigem tema võimekuses varjata kapitalismi halastamatut sisemist mehaanikat.

Aga selle jaotusega kaheks vastandlikuks maailmaks oli tegelikult kerge, isegi mõnus leppida. Ma võisin võimaluse korral nautida fassaadi võlusid, olla mõnulev tarbija, kelle tundevirvendustele turg toeks on. Aga ma võisin ka distantsi hoida, „läbi näha“, leida tolle fassaadi varjust üles mingi suurema pildi. Popkultuur, mida ma armastasin, tegi just täpselt mõlemat ilma igasuguse moraalse konfliktita. Just selliselt positsioonilt nägin ma kassiiri päkapikumütsiga ja pidasin seda perversseks. Keegi oli justkui rikkunud kahe maailma vahelist nähtamatut ühendusjoont, ajanud fassaadi ja reaalsuse kohmakalt, värdjalikult segi. Aga ma polnud ka päris kindel ja küsisin hiljem endalt üle, kas seal pole ehk midagi veel.

Kui skemaatiliseks minna, siis oli kapitalismi keskne tunnusjoon tervete põlvkondade jaoks tema hirmutav tõhusus. Ta oli masinavärk, mis tuleb toime, mis teeb midagi ära, realiseerib. Ning selle hind on inimlikkuse kadu, tegelikult igasugune huvipuudus selle vastu, mida inimene väljaspool tootmise ja tarbimise ahelat endast üldse kujutab. Kapitalismi jõud oli tema valmisolekus muuta kõik inimese tõelised, autentsed seisundid millekski puhttehniliseks ja funktsionaalseks. Kapital ja turg olid skeemid, mis oma koostisosadena võisid ju tarvitada inimesi, ehkki võisid ka mitte. Ja loomulikult tuli siis sellise suure ja võika mehhanismi ette ehitada vaatemänguline fassaad, mis toda toimeloogikat varjama pidi.

Ma arvan, et me peame aga ära tundma neid tegelikult sageli korduvaid olukordi, kus kapitalism ei tegutse enam tolle vana industriaalse mudeli järgi. Pigem ilmutab ta end meile afektiivselt, meie tunnete ja emotsioonide kaudu ning too kena ja mugav jaotus fassaadiks ja tõelisuseks ei toimi enam. Võtke näiteks PR või reklaam ja te näete, et nad mitte lihtsalt ei peida inetusi, ei anna kapitalile lihtsalt inimnägu, vaid toovad temas esile inimliku loomuse. Kapitalism tänasel päeval on smart, paindlik, kultuurne. Kultuur on üldse võti. Kultuur on igal pool ja mitte sündmusena, vaid vastupidi, pilvetaolise õhulise vibratsioonina, helkiva tolmuna, millest ennast puhtaks ei saagi. Ja kultuuri alla mahub – mis ikkagi? Praegu huvitab meid, kas päkapikumütsidel on seal koht. Aga kindlasti on, muidugi. Ma arvan, et kui te juhtute sattuma töövestlusele, valmistatakse teid selleks ette. Koodsõna on „loovus“, võib olla ka „mängulisus“. Vahest mitte igas töökohas ja alati, aga igatahes eeldatakse vähimana seda, et te töö kaudu kuidagi ennast väljendaksite. Sest kapitalism vajab sümboleid rohkem, kui arvata võiks. Meile inimestena ei piisa, kui oleme masina sarnased ja teeme ära selle, mida meid on programmeeritud tegema. Selles osas on masinad meist nagunii ees. Me peame tegema sedasama, aga tegema… rohkem. Ja mõned meist istuvadki kassas, see müts peas.

Ma rääkisin algul, kuidas mu esimesele, põgusale pilgule järgnes teine ja tähelepanelikum. Sealt sündisid mu järeldused ja piinlikkusetunne. Aga edaspidi millegi selletaolisega taas kord kohtudes teen ehk kolmandat moodi, vahest vastu tahtmistki. Sest miks ikkagi peaksin sümbolitele keelama nende väljateenitud tundejõudu? Milleks see vastupanu? Ma ainult osaliselt ironiseerin. Sest ma olen proovinud. Näiteks pimedas kinosaalis, vastaspooleks happy end ekraanil. Valguseküllane kaubanduskeskus ei ole päris see, aga ta on seal naabruses, osalt ikka seesama.

 

HELEN HAAV
Hommikumantel

Küürutan diivanil, pilk suunatud tühjusse, seljas viisakas nööbitav pluus, jalas – püksid. Minu kõrvale vajub abikaasa, võtab mul ümbert kinni ja pärib osavõtlikult: „Omadega läbi, mis?“ Rehman käega. „Viitsid, viska mulle hommikumantel?“ Selle soojas embuses hakkan end tasapisi jälle iseendana tundma.

Just nüüdsama lõppes piinarikas videokõne tööandjaga. Vabandust, kliendiga. Sest ma olen iseenda ülemus, mikroettevõtte juht, vabakutseline humanitaar, ja mul on kliendid, kes on lihtsalt väga töö-andja nägu. Kodust töötamisel on kahtlemata võrratuid eeliseid, ent igal mündil on kaks külge. Paindlikkuse sildi all serveeritakse paras ports prekaarsust, iseenda aja käsutamine meenutab kahtlaselt igapäevast ületundide tegemist ilma lisatasuta. Ning vabadus väiklasest kontoripoliitikast tähendab tihtilugu ühtlasi isolatsiooni. Londonis Hampstead Heathi pargis asub skulptuur, hiiglaslik laud ja tool, mis on pühendatud kirjutamise üksildusele. Ent (ilu)kirjanikud ei ole kaugeltki ainsad, kes oma argipäevi kirjutuslaua taga üksi mööda saadavad. Ja vahest sama hästi kui kirjutuslaud, sümboliseerib seesugust koduseinte vahele sulgunud eluviisi päevinäinud hommikumantel.

Hommikumantel, nagu selle nimigi ütleb, on transitoorse iseloomuga riideese, mis markeerib üleminekut une ja ärkveloleku vahel. See tõmmatakse unesooja ihu peale ja heidetakse endalt pärast hommikust kohvijoomist ja tualetti. Vähemalt teevad seda inimesed, kellel on põhjust või tahtmist koduseinte vahelt lahkuda. Kodutöölised, pensionärid, väikelaste vanemad – neist paljude jaoks on hommikumantel omamoodi vormirõivas, ühtaegu nii hommiku-, päeva- kui ka õhtukuub. Erinevalt töölkäivatest inimestest on see nende jaoks võimalik ja lubatud, ning milleks ometi lahkuda hommikumantli pehmest rüpest, kui selle järele otsest vajadust ei ole? Eriti kuna kortermajades keskküte tööpäeva ajaks tihtilugu maha krutitakse. Hommikumantlil on aga ka varjukülg: kui sellesse liiga kauaks jääda, hakkavad hinges idanema endapõlgus ja tusameel. Enesehoole ja positiivse ellusuhtumise eestkõnelejad ei väsi kinnitamast, et õnnelikkuse etendamine – kas või ainult naeratuse näolemanamise vormis – teebki lõppkokkuvõttes rõõmsaks. Fake it till you make it, nagu on kombeks öelda. Samamoodi võib depressiooni atribuutika ja käitumismustrite omaksvõtt tuua kaasa masendusse langemise. Hommikumantel, agorafoobia, kraanikausis kõrguvad pesemata nõude virnad – ka need annavad kokku ühe tuttavliku troobi. Halvemal juhul võib see viia näljasurmani. Külmkapp on tühi? Paha lugu, sest kell üheksa õhtul pole ju ometi enam mõtet rõivastuda, ja lähipoe töötajad vangutaksid hukkamõistvalt pead, kui sa oma leiva, piima ja juustu hommikumantlisse rõivastunult kassalindile laoksid. Tony Soprano enesekindlusest jääb sul siiski puudu.

Hommikumantlis on midagi veidi piinlikku ja sündsusetut, see on päris rõivaste nilbevõitu sugulane, mida parema meelega võõrastele ei tutvustata. See on ühtaegu kattev ja paljastav: ka tavaliste riiete peal kantuna suurendab see paradoksaalsel kombel kandja alastust. Näib valitsevat vaikiv kokkulepe, et hommikumantel kuulub ihupesu kategooriasse, see on intiimne ja isiklik.

See ei ole alati nii olnud. Varauusajal, kui Euroopasse hakkasid jõudma eksootilised kaubad Aasiast ja Ameerikast, sealhulgas kohv, tubakas ja siid, läksid jõukamate klasside seas moodi siidist toakuued, milles lasti end meelsasti ka portreedele jäädvustada. Seesugusest kodusest siidkuuest arenes jällegi välja sametist või villasest kangast suitsetamiskuub – mitte ajada segamini smokinguga –, mille härrased tavatsesid tõmmata ülle enne suitsetamisruumi sisenemist, et suitsulõhn riietele külge ei jääks. Selle koha pealt ei erine tänapäevane flanellhommikumantel siiski kuigivõrd oma nooblist nõost, seda eriti väikelaste vanemate puhul. Kui kodust töötavad vabakutselised jäävad õhtuni hommikumantlisse sellepärast, et neid ei kammitse kontoritöötajatele kehtiv rõivaetikett, siis lapsevanematel täidab see kaitsefunktsiooni. „Mis plekk see on?“ „See või? Ee, ma arvan, et läbimälutud piparkook. Aga see siin – sinine guašš.“ Lapsed, need elu õied, teevad meile üsna kiiresti selgeks, et hügieenistandardid vajavad langetamist ja kogu keha kattev pudipõll on de rigueur. Ja nii saavadki päevad koduseinte vahel mööda saadetud räpasevõitu hommikumantlis, aga sellest pole midagi, võib-olla ongi nii kohane, sest väikelaps lennutab oma vanemate päevi niikuinii muretul meelel vette nagu lutsukive. Need teevad veepinnal kolm-neli põrget ja langevad siis vaikse ohkega põhja. Kukk kireb, maimik ringutab ja lapsevanem tõmbab saatusega leppinult hommikumantli ülle – ikka sellesama, piparkoogiplekilise – ja üsna pea võibki kukk jälle kireda.

[1] H. Tamme, Miks on kingitus parem kui kinkekaart. Kingiabi.ee, 05.04.2011, http://kingiabi.ee/kinkekaart.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon