Eesti kirjandus 2016

Küsisime 30 kriitikult, saime 17 vastust.

PARIMAKS 2016. aastal ilmunud UUDISTEOSEKS valiti MAARJA KANGRO romaan „KLAASLAPS“ (Nähtamatu Ahv), nii otsustas 8 vastajat. Kaks kriitikut eelistas Kai Aareleiu romaani „Linnade põletamine“ (Varrak), toetajata ei jäänud ka Meelis Friedenthali romaan „Inglite keel“, Andrei Ivanovi romaan „Argonaut“, Marko Kompuse luulekogu „Laboratoorium“, Rein Raua luulekogu „Unelindude rasked saapad“, Tõnis Tootseni romaan „Esimene päev“, Tõnis Vilu proosaluuleraamat „Kink psühholoogile“ ja Tõnu Õnnepalu poeem „Klaasveranda“.

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas neli arvustajat BERIT KASCHANI luulekogu „MA NAERAN MAGADES“ (Verb), kolm vastajat eelistas Manfred Dubovi luulekogu „Täna leitakse kõik üles“ (Kultuurileht) ja Andris Feldmanise romaani „Viimased tuhat aastat“ (Varrak), kaks – HAPKOMAH-i romaani „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist“ (ZA/UM) ning Leonora Palu luulekogu „Aga mina panen kammi suhu“ (Jumalikud Ilmutused). Üks hääl läks Steven Vihalema romaanile „6ism2e_dpi_error: _unsupported_personality“ ja kaks küsitletut ei teadnud oma debüüdieelistust nimetada.

PARIMA TÕLKERAAMATU määramisega oli sel aastal olukord eriti vahva – ükski esiletõstetud raamatutest ei saanud üle ühe hääle. Mis muidugi ei pruugi üldse tähendada, et halb tõlkeaasta oli: pigem – või isegi tõenäolisemalt – võis olla väga hea, ühtlane ja mitmekesine. „Aasta tõlkeautori“ tiitli võiks mõningate mööndustega ju kuidagiviisi isegi välja anda: parimana mainiti nimelt kaht erinevat MICHEL HOUELLEBECQI teost: romaani „Alistumine“ (tlk Triinu Tamm) ja biograafiat „H. P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu“ (tlk Heli Allik). Ülejäänud: Mathias Énard’i romaan „Varaste tänav“ (tlk Heli Allik), Mateiu I. Caragiale romaan „Curtea-Veche kuningad“ (tlk Riina Jesmin), Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu“ (I–II, tlk Triinu Pakk), Marusja Klimova romaan „Majake Bois-Colombes’is“ (tlk Ilona Martson), Karl Ove Knausgårdi romaan „Minu võitlus“ (I–II, tlk Sigrid Tooming), Koguja raamat (tlk Jaan Kaplinski, Vello Salo), Nikola Madzirovi luulevalimik „Valgus ja tolm“ (tlk Carolina Pihelgas), Eugen Ruge „Capo de Gata“ (tlk Tiiu Relve), Antal Szerbi romaan „Rändur ja kuuvalgus“ (tlk Reet Klettenberg), Sergei Zavjalovi „Ars Poetica“ (tlk Aare Pilv). Viis arvustajat jättis sellele küsimusele vastamata. Ei hakanud tänavu tõlkekirjanduses väga karmi liini ilukirjanduse/mitteilukirjanduse eristamisel taga ajama, sest mõnigi esiletõstetud teos oli stiiliomadustelt nii piiripealne.

Lühike kirjastuste „edetabel“, mis sest välja koorub (kui koorub): Varrak 11, Nähtamatu Ahv 8, Kultuurileht 7, Verb 6, ZA/UM 3, Eesti Keele Sihtasutus 2, Jumalikud Ilmutused 2, Kaksikhammas 1, Näo Kirik 1, Tartu Ülikooli Kirjastus 1, T. Tootsen 1, Unenoppija 1.

RAUNO ALLIKSAAR:

Ennekõike sümpatiseeris kirjandusaasta tõlkekirjanduse osas. Iseäranis hiilgas 2016. aastal teostevalikuga muidu niigi tõlkekirjanduse üheks lipulaevaks olev Loomingu Raamatukogu – Eugen Ruge „Cabo de Gata”, Michel Houellebecqi „Maailma vastu, elu vastu”, Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber”, Nancy Hustoni „Loomispäevik” ja veel mitmed muud. Hinge tõi helgust ka Hendrik Lindepuu järjekordse suurettevõtmise, Slawomir Mrožeki valitud teoste eestindamise, esimene kirjasaanud linnuke. Ja muidugi nood kaks Houellebecqi romaani. Teadagi võimas eesti tõlkekultuur tõestas end üha ja ikka. Omamaistest teostest kerkisid esile Mehis Heinsaare vastne jutukogu „Unistuste tappev kasvamine“ ja Meelis Friedenthali „Inglite keel“, samuti P. I. Filimonovi „Laulis, kuni kõik lõppes“ ning noorematest autoritest ka Suitsu preemiaga pärjatud Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“. Ainult debüütide osas oli natuke nõutu olla – oli häid ja huvitavaid (Vihalem, Kaschan, Prozes), aga ei midagi põrutavat, leekiva komeedina keegi kirjandusorbiidile ei sööstnud (suur osa tähelepanukünnise ületanud debüütraamatuist olid juba varasemast tuttavailt autoreilt), mida ei saagi ju eeldada, aga oleks ikkagi tore näha, et keegi tuleb suure hooga ja rahulikku lainetusse ka veidi keeriseid tekitab.

OLIVER BERG:

Suuri üldistusi seekord teha ei julge, aasta möödus selleks liialt teistel radadel. Läks nii, et lugemisvarra juhtus peamiselt klassika. Loll on see, kes vabandust ei leia – mitte et katsuksin vabandustega oma lollust varjata. Küll aga tahaks ära märkida, et loetust jätsid eredama jälje Maarja Kangro ja Marusja Klimova teosed. Mõlema raamatud, valusad ja ehedad, tõmbavad lugejasse tõepoolest nimelt jälje. Ei jäta õlgu kehitama. Imeline ikka, milleks kirjasõna võimeline on. Isegi prokuratuuri võib kaela tuua. Jääb üle loota, et harjumuspäratu tähelepanu, mille Kenderi-teema on eesti kirjandusele toonud, viib siiski üleüldise kõiki rindeid ühendava interdistsiplinaarse loomingulise õitsenguni, mitte meie armsalt tagasihoidliku kultuurielu lõplikult piinliku allakäiguni. Vastupidiselt Kenderile kutsuksin üles noori kirjutama just eesti keeles ja tegema seda vähemalt sama vahedalt. Aga palun – ilma lahmimiseta. Ilu on nüanssides.

SIREL HEINLOO:

Külluslik aasta, eriti proosas. Meelde jäi aga pigem ikka luule. Alustuseks Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“, milles mõned luuletused on lihtsalt vastupandamatud, võtavad nõrgaks, ning kus tegelikult enamik luuletusi ongi head ja isegi need, mis ei ole, tekitavad tänulikkusetunnet, et on olemas luuletaja, kes julgeb niimoodi, milleski järele andmata kirjutada. Maarja Kangro „Klaaslapse“ valisin siiski lemmikuks, sest pole olnud teist raamatut, mis nii kaua ja mitmel tasandil kõne- ja mõtlemisainet oleks pakkunud. Loomulikult on see, mis kirgi kütab, eelkõige raamatu teema, aga kuna teema ongi raske ja oluline (lapse saamine, lapse kaotus), tekib kohe küsimus, kuidas sellest on võimalik kirjutada ja mis tulemusi eri kirjutamislaadid annavad, nii et ometi arutelust ei jää puudu ka kirjandus. Tõlgete puhul oli hea meel, et ilmusid Nikola Madzirovi „Valgus ja tolm“ ja Jacques Tornay „Verbide õitseaegu“. Kui raamatukülluses läheb mõistus kaduma, on tõlkeluule see, mille peale kindel olla. Haarad tõlkeluulekogumiku ja – maailm loksub jälle paika.

Kirjanikupalk on kirjanikele hästi mõjunud. Kirjutavad ja silm särab. Ja sirge selg justkui ütleb: „Mina olen kirjanik!“

HANNA LINDA KORP:

2016. aasta eesti kirjanduse suurim küsimus on järgmine: kuidas luua usutavat fiktsionaalset maailma nii, et päriselu selle tagant liiga palju välja ei paistaks? Seda nii luules kui ka proosas. Ehkki omaelulooline ilukirjandus on aina kvaliteetsem ja mitmekesisem (võtkem Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ või Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“), ootan teost, mida lugedes ei mõtle ma sellele, mil määral on kirjapandu tõsi ja mil määral mitte. Tahaks kogu täiega kukkuda sellisesse ilukirjanduslikku ilma, mis eksisteerib ainult raamatus endas. Aga sellest hoolimata ootan ka väga, et eesti keeles ilmuks Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega „Hääbuva valguse aegu“, sest tõtt-öelda pakkus eelmise aasta suurima lugemiselamuse (küll inglise keele vahendusel!) just see raamat.

PILLE-RIIN LARM:

„Ma olen küll suur kunsti ja kirjanduse armastaja, aga lugeda ei ole midagi.“ Niisuguse lausega esines publikust üks vanem härra 18. aprillil Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi aastaülevaadete koosolekul. Sõnavõtt oli sümptomaatiline, UNESCO kirjanduslinn miskipärast lausa manab seesuguseid esile – meenutagem ka 9. aprillil siinsamas toimunud kongressi, kus kunagise nädalakirja Marm nüüdseks samuti küpsemas eas toimetaja „paugutas Eesti kultuuri pihta“. Temagi arvates on eesti kirjandus muutunud pigem „nišinähtuseks, mis laia elanikkonda väga ei kõneta“, ning ta oskab tuua ka lihtsa seletuse, miks: „see on ära nihkunud rahvuslikult kandepinnalt“.

Huvitaval kombel ilmus just mullu mitu teost, mis eesti rahvast vägagi kõnetavad ja isegi ühendavad. Tegu ei ole aga „Ümera jõel“ laadis tekstidega, vaid nende paatos, kui seda leidub, on kohati vastupidine. Pean „ühendamise“ all silmas seda, et neid on väga paljud lugenud, neist on tõukunud küllalt laiad diskussioonid mitte ainult leheveergudel, vaid ka näiteks linnaliinibussis või ujula duširuumis, ja see ei ole tänapäeval enesestmõistetav. Ühist lugemust lõid Kaur Kenderi õudusnovellina määratletud „Untitled 12“ (ilmus küll veebis veidi varem, 2014. aasta lõpus), Maarja Kangro dokumentaalromaanina määratletud „Klaaslaps“ ja Mihkel Muti romaanina määratletud „Eesti ümberlõikaja“, tõlkekirjandusest lisagem Mi-chel Houellebecqi romaan „Alistumine“. Lisaks teavad nüüd kõik tänu tõhusale kollektiivsele kirjanduskursusele, mis asi on transgressiivne kirjandus.

Kui midagi veel soovida, siis seda, et ka luules kerkiks esile sedavõrd meeldejäävaid ja arutelusid sütitavaid teoseid. Luule proosastumine aina süveneb, eriti hästi proosastusid Jüri Kolk ja Tõnis Vilu. „Vikergallupis“ võiks olla ka vastamisvõimalus „kõige rohkem meeldinud debüüt“, sest Leonora Palu „Aga mina panen kammi suhu“ ei pruukinud olla parim, kuid meeldis mulle kõige rohkem. Vabavärsis kirjutaval autoril on isikupärane maailmapilt, sotsiaalne närv ja huumorisoon, raamatus leidub huvitavaid kujundeid ja puänte. Tegu on eeskujuliku Jumalike Ilmutuste luulesarja raamatuga, mitu luuletust sobikski (:)kivisildniku „Selle õige luuleõpiku“ näitetekstideks. Minu lemmik oli „Õiguskantsler“.

Seevastu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade luulepreemia saanud Vladislav Koržets, kelle „Laulud või nii“ on sisuliselt autori ilukirjanduslik debüüt, kui mitte arvestada tema lasteraamatut „Üks tüdruk, nimi Merike“ (1982) või humoreskikogumikku „On nigu on“ (1989), ujub proosastumise jões vastuvoolu nagu vana säga. Paljud tekstid nüüdses luulekoguski on eelmisest sajandist. Rahvale raamat meeldib, mitu kuud Koržets juba raamatupoodide müügiedetabelite tipus püsib? Ja ometi mõtled, kas põhižürii tegi targasti, kui jättis pärgamata teosed, mis peegeldavad 2016. aastat selle võlus ja valus.

INDREK OJAM:

Oli väga tummine ja ühtlaselt kõrge tasemega kirjandusaasta, eriti väljapaistev proosas, kriitikas ja mõttekirjanduses. Iseäranis tasavägine seis oli just proosakirjanduse vallas, kus korralike saavutustega said hakkama nii vanad tegijad, nagu Mihkel Mutt ja Nikolai Baturin, kui ka keskmise põlvkonna (võetagu selliseid määratlusi väga tinglikult!) end sisse töötanud autorid Mehis Heinsaar, Meelis Friedenthal, Maarja Kangro ja Kai Aareleid. Aheneva mäluga kultuurisituatsiooni arvesse võttes tuleb ehk ka üllatusena, et mingeid väljasuremise märke ei näita muuseas ajalooromaan, mille eri alaliikide esindajaid ilmus arvukalt. Aukartust äratavaid teoseid ilmus kriitika ja teooria vallas: Tiit Hennoste modernismiuuringute esimene koondköide, Krulli „Mõistatuse sild“, Adamsoni „Freudi häda“, Jüri Lippingu „Raamat nimega iha“, Unduski kogumikust rääkimata. Kõik mitme- või isegi mitmekümneaastase mõttetöö viljad, mis vaja nüüd rahulikult läbi seedida. Naeratus tuleb huulile, kui vaadata ka tõlkekirjanduse autorite ja teoste nimekirju. Seis lubab uhkust tunda tegelikult juba mitmendat aastat, leiduks ainult kõigele sellele heale nüüd ka omad lugejad!

ANDRA TEEDE:

Mulle tundub, et viimase aasta luulesse on tekkinud mingi kaugenenud hoiak, tehakse looduslüürikat ja kirjutatakse kirjutamisest, sellist pigem hillitsetud materjali. Kus on veri ja tulevärk? Ei teagi, kas asi on selles, et 2016. aastal ei tulnud luulekogu näiteks Kotjuhilt, Roostelt, Kaldmaalt, või ongi pilt laiemalt mind tüütama hakanud. Kolmas põhjus võib olla see, et elan viimasel ajal kõige rohkem ikkagi teatrimaailmas ja olen sealse emotsionaalse piiride ületamisega ära harjunud.

Nüüd kui kirjanikupalk ei ole enam päris eile sündinud asi, tundub mulle, et selle pälvinud autorid on tõepoolest saavutanud enese- ja olmekindluse, mille najal elu parimad tööd kirjutada. Nii Kaus, Mutt, Kangro kui Viiding on suurepärases vormis. Tunnustust ja toetust on vaja, aga naistele võiks seda ikkagi rohkem jaguda, nii protsentuaalses kui tinglikus mõttes. Samas, kui ma räägin naisautoritega enda ümber, siis näen, et hoitakse kokku ja võideldakse õigete asjade eest, nii et kõik ei ole kaugeltki kadunud. Kui nüüd saaks natuke vähem loodusest õhata, oleks eriti hea meel.

ANN VIISILEHT:

Mõned nauditavad teosed 2016. aastal ilmunud kirjandusest: Jüri Kolgi „Igapidi üks õnn ja rõõm“ oma meeltlahutava, iroonilise ja terava kvaliteediga; Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“, sealt iseäranis „Juhtum Haeskas“ ja „Surm jäämägede vahel“, mis olid nii meelelised, kontrastsed ja intensiivsed, et tuletasid meelde „Vanameeste näppaja“ parimaid palu või näiteks „Vihmategija Aspendali“ lugu. Või mahe „Klaasveranda“. Või Baturini sõnastiihia. Kuid kõikseparem jäägu kroonimata.

Debüüdina tõstan esile Berit Kaschani taltsutamatu luulekogu „Ma naeran magades“: energiline, humoorikas ning mingitmoodi soojalt puudutav.

Parima tõlkeraamatu hääl olgu ulatatud Riina Jesmini tõlgitud Mateiu Ion Caragiale „Curtea-Veche kuningatele“ – lopsakas, dekadentne ja põnev nii ajaloos, hõllandustes kui keeles. Selle sõnu sai pikkamööda mekkida, seda sai maitsta, sai mõnuleda, kujutades ette hääbuvat „vana Euroopat“ ja Rumeeniat. Lugemisnauding.

MIHHAIL TRUNIN:

Alustaksin „parimast debüütraamatust“, kuna kaks ülejäänud kategooriat on minu jaoks omavahel väga tihedalt seotud.

Möödunud sügise suurimaks kirjanduslikuks avastuseks olid mulle Berit Kaschani luuletused. Paistis, et erinevalt minust oli suur osa ülejäänud luulepublikust teadnud oodata raamatut „Ma naeran magades“ lausa mitu aastat. Berit on oma luulet avaldanud juba kaua, kuigi kirjutab vähe ja arvatavasti ebaregulaarselt. Sellesse õhukesse raamatusse kogutud luuletused on nii psühholoogiliselt üllatavalt täpsed kui ka luuletehniliselt meisterlikud. Ta looming on samahästi kui vastus küsimusele, kuidas on luule võimalik tänapäeval, mil inimene on igast küljest ümbritsetud infovoogudega ja mingis mõttes ka ise koosneb nendest. Kust kulgeb piir isiksuse ja teda ümbritseva valge müra vahel? Berit on suuteline eraldama sellest mürast harmoonilisi kujundeid, looma meeldejäävate võrdluste ahelaid ja rütmiliselt efektseid loendiridu, mille tagant alati paistab autori soe ja samas irooniline naeratus.

Pean tunnistama, et oma huvide eripära tõttu loen ma väga vähe teistest keeltest eesti keelde tõlgitud raamatuid – küll aga jälgin võimalust mööda hoolega seda, mida tõlgitakse vene keelest. Sellega seoses märkasingi huvitavat fakti: Andrei Ivanovi romaani „Argonaut“ ilmumine Veronika Einbergi tõlkes mullu sügisel kujunes Eesti kirjanduselus palju tähelepanuväärsemaks sündmuseks kui romaani avaldamine algkeeles Venemaa lugejate jaoks. Kirjanik Andrei Ivanovist sain teada, kui olin juba Eestisse kolinud, oma eesti kolleegidelt. Ja esialgu – tunnistan, õigustamatu ülbusega – selgitasin enda jaoks tema populaarsust just nimelt heade tõlgetega. Ja ma olin õudselt rõõmus, kui see stereotüüp mul hajus – lugedes mõnesid Andrei teoseid originaalis. Tema nakatava stiili põhijooneks on ilmselt iga ta tegelase kordumatu ja väljendusrikas kõneviis. „Argonaudis“, mis on üles ehitatud terve sarja ulatuslike sisemonoloogidena, on see põhimõte äärmuseni viidud. Võib-olla tänapäeva populaarsete vene proosakirjanike taustal (nagu Viktor Pelevin või Vladimir Sorokin, kes teevad kirjandusklassikutest mängu ja demütologiseerimise objektid) näib Andrei Ivanov, kes ei varja oma siirast armastust Dostojevski ja Joyce’i vastu, veidi vanamoodsana. Kuid iga filoloog teab paremini kui keegi teine, et „uus – see on hästi unustatud vana“.

Kui Andrei Ivanov on autor, kes on juba iseenesest eesti kirjanduse aktuaalne osa, siis Sergei Zavjalovi esseekogu „Ars Poetica“ pean „parimaks tõlkeraamatuks“ – see laiendab eesti lugeja silmaringi ning rikastab tublisti tema teadmisi 20. sajandi teise poole vene luulest. Raamat on mitmes suhtes tähelepanuväärne. Esiteks on see teatud mõttes „originaal“ – artiklikogumik, mille tarvis autor ise tekstid tõlkimiseks valis, ja vene keeles analoogilist raamatut pole. Teiseks, see tutvustab eesti lugejat väga erinevate 20. sajandi teise poole vene luuletajatega, niihästi „nõukogulike“ ja ametlikul kirjandusväljal tegutsenud autoritega (Aleksandr Tvardovski, Olga Bergholz, Mihhail Issakovski, Robert Roždestvenski, Jevgeni Jevtušenko jt) kui ka selliste kirjandusliku underground’i jaoks oluliste tegelastega nagu Viktor Krivulin ja Gennadi Aigi – esimene oli üks Leningradi mitte-
ofitsiaalse kultuuri võtmekujusid, teine üks kõige omapärasemaid avangardismi traditsiooni jätkajaid vene luules. Ja lõpuks, Zavjalovi raamatu on tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Aare Pilv – siinkirjutaja, olemata ise selles valdkonnas professionaalseks asjatundjaks, saab siin toetuda vaid Aare laitmatule mainele tõlkijana, kes on muuhulgas tõlkinud ka väga keerulisi vene luuletekste. Kuid piisab vaid põgusast pilgust tõlkija põhjalikele kommentaaridele läbi kogu raamatu, et seda suurt tööd täiel määral hinnata.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon