Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu

MART NIINESTE

Kõigepealt küsimus – mis asi on vene rock? Venemaa punkmuusik Dmitri Spirin ansamblist Tarakany! on asja olemuse kokku võtnud lihtsalt: „Поэт в России – больше, чем поэт! В России всe поэты – рок-артисты!“ Ja teises salmis lisab: „Известно всем, рок-группа лучше тем, Чем больше мудрых слов, Чем трудней понять.“[1]

Muidugi mõista on tegemist irooniaga. Sajandi algul endale ameerikaliku helikeele ja hea meloodiatajuga nime teinud Tarakany! liider ei saanudki muul moel suhtuda nii-öelda maavillasesse muusikasse. Kuid iroonia tabab märki. Lähemal uurimisel ongi tegemist luule, autorilaulu ja rocki segunemisega suletud ühiskonna tingimustes.

Sellest muusikast jookseb läbi pigem minoor kui mažoor. Ta ei taotle tehnilisust. Tal on midagi öelda. Temas kõneleb inimene sellest, millest ei räägi Volgana võimas peavoolu valehelge kergemuusika. Ta levib kui kuulujutt, makilt makile. Teinekord saab salajutukski.

Vene rockile on omased autoriansamblid. Kellegi – olgu ta Boriss Grebenštšikov Piiteris, Juri Sevtšuk Ufaas, Andrei Makarevitš Moskvas, Vladimir Muljavin Minskis – loomingulise nägemuse taha koonduvad mõttekaaslased. Koosseisud vahetuvad, liidrid jäävad. Nende lood, nende visadus. Pealegi hoiab vahetuv koosseis ansambli värskena.

Siis kitsikus, trotsi tekitav tegelikkus, kus asjad eksisteerivad vaid unenägudes. Vajad helipead kitarrile? Lõhu taksofon, sealt saad osi, valmis ehitad ise. Tahad esineda? Kasi end klantsiks, karvane. Ja üleüldse, miks sul taolised tekstid? Küll me selle rocki välja sust klopime!

Ja trots ise. Mis teha, kui ei lubata lavale? Kvartirnik, meie keeli kodukontsert. Akustilised kitarrid, enda laulud. Kuulajad istuvad-kükitavad ümberringi. Väljavalitud, hääl makilindilt siinsamas, koos pildiga. Paratamatusest sünnib midagi ainulaadset. Muidu sa seda artiklit ei loeks.

Ansambel Kino Tallinnas enne nende esimest kontserti Baltikumis.

„Март – Цой все спиздил!“ hüüatas sõber Pjotr. Istusime köögis, kell näitas mingisugust öötundi. Rääkisime kõigest – ajaloost, poliitikast ja kultuurist. Ma olin Moskvas. Sõbrad kodus, kuulnud mu reisist, ootasid Kino särke. Pjotri hüüatus mind ei üllatanud. Muidugi pidi Tsoi Läänest oma ideed saama, et monteerida kokku Kino. Seisev trummar? Vastus: Stray Cats. Albumi „Это не любовь“ vokaalistiil? Vastus: Morrissey, The Smiths.

„Varastada võib, kuid jäljed tuleb peita,“ rahustasin Pjotrit, et minu jaoks on Kino ikkagi vene rock. Just autori-ansambliks olemise tõttu. Lisaks vägagi otseselt süüdi selles, et me tema Moskva korteri köögis istume ning et ma suudan suhelda vene keeles täiesti talutaval tasemel.

Samal reisil, Moskva rokipoes Zig-Zag, sai selgeks, et Kino kohta kehtib kunagi sõbranna Natalja öeldu: „Mu isale meeldib Kino, tema kuulab seda. Emale ei meeldi.“ Rääkisin müüja Garikule, et ilma Kino särkideta ei lubata mind üle Narva jõe. „Kino särke ei müü ma põhimõtteliselt! Minu kodurajoonis kuulasid seda gopnikud ning mul on tänaseni trauma.“

Mõistsin teda ning soovisin soetada sealsamas „Это не любовь“ vinüüli. „Loll oled või? See on turistihinnaga! Piiterist saad poole odavamalt,“ keeldus Garik ja lisas, et sõprade sõpru – viisin talle ikkagi terviseid suurelt Unolt – ta hoiab, muidu müünuks küll.

Särgid sain Peterburist. „Спасибо Цой за языкой!“ ütlesin ühes Peterburi ühiskorteris naabriprouale, kes küsis mu aktsendi kohta. Muidugi oli ta uhke oma kodulinna kangelase üle.

Nii palju siis elust enesest ilmestamaks vene rocki klassikute kohta kodumaal, kagebitva kiuste.

70ndate alguses saavad ühe Nõukogude Liidu loodenurga vabariigi pealinnas noore ning energilise pianisti Rein Rannapi algatusel kokku kutid, kellest kujuneb Ruja tuumik. Oma muusika, tugev tekst, oskajad pillimehed ning ühine eesmärk viia biitmuusika uuele tasemele.

Biitmuusika ei tõrkunud, ta sirgus eesti rockiks. Ma olen tihti mõelnud, kui palju võis ses tulla trotsist. „Kas siis selle maa keel…?“ küsis kord Kristian Jaak Peterson. Ning Ruja vastas: „Muidugi!“ Ning selleks tuligi teha muusikat, milletaolist tegid Rein Rannapi ja Margus Kappeli juhtimisel Ruja erinevad koosseisud, kus muutumatuks tandemiks, selleks rock-ansambli arhetüübi põlisosaks, olid solist Urmas Alender ning kitarrist Jaanus Nõgisto.

Eesti rockile sai omaseks kõrgkultuursus. Ruja, Mess, Psycho ja Ornament olid ennekõike kontsertansamblid. Klassikaline koolitus kohtus kaalu koguva kaasaja kerge muusikaga. Lennati tinast õhulaeval Canterbury skeene kohal.

Siin kohtusid tol hetkel värskeimad ja põnevaimad raudsest eesriidest läbi pääsenud Lääne mõjud eesti luule kaasaja ning klassikaga. Tekste võis kirjutada ka ise, nagu Alender. Kindlam oli siiski leida luulekogudest. Nii mõnegi luuletaja sulelend kasvas kokku mõne solisti tämbriga, seda kummatigi just autorilaulumaastikul. Kuid võib ka nii, kui tekst esitajaga klapib.

Eesti rocki bändiliider ei pruukinud olla frontman-tüüpi solist. Graps tagus trumme, Rannap klahve, Grünberg kruttis süntesaatorit. Nii Rannap, Kappel, Grünberg kui noorematest ka Tüür said hariduse tänases Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, toonases konservatooriumis. Tänapäeval jätkavad toda tava Jakob Juhkam ja Valter Soosalu.

Pillimees pidi olema kirjaoskaja, sest autor tõi materjali proovi noodipaberil. Enam ei piisanud soolomeestel pelgalt pentatoonikas plõnnimisest nagu biitsoolode puhul. Lati seadis paika vasakukäeline Andres Põldroo. Mängumoodi määrasid Jimi Hendrixi järelajastu hõng ning Jimmy Page’i kuldpäevad. Bassimehed pääsesid veidi lihtsamalt. Trummaritest troonisid Paap Kõlar ning Graps.

Eesti rock ärritas nõukogude võimu. Liiga läänelik. Mis parata, Tampere telemast asus kohe teisel pool Neeva suudme laiendit, mida meie Soome laheks nimetame. Kuid eesti rocki vähem kunstikõrgustesse püüdlevale osale leiti siiski tasuv rakendus – olla Lääne muusikaks kuuendikul planeedist.

Näeme sarnasusi, näeme erinevusi kahes rockis. Loomingulise liidri kesksus küll, kuid erinevus tema rollis bändis. Venelastel annavad tooni nõndanimetatud metskaptenid, meil koolitatud muusikud. Kui sealpool väikest lompi kirjutatakse tekste ise, taganttõukajaks kitarriga saadetava autori- ja rahvalaulu tava, siis siinpool panustatakse peamiselt klassikalisele ja kaasaegsele luulele.

Võib arvata, et meie mõjutasime neid rohkem. Kaudselt. Kesktelevisioonist nähtud Apelsin tekitas isu, tuli teha taksofonitapp helipea heaks. Graps ja Mäks (Tõnis Mägi) ning Elmu Värk. Liidu oma Lääne bändid esindasid seal läänemaailma rockmuusikat. Neist sai meie meheks Slavka Kobrin.

Meil ei tekitanud sealtsamast Kesktelevisioonist nähtud nõukogude peavoolumuusika mitte mingit märkimisväärset reaktsiooni. Rock levis aga kasarmutes. Kui klohmimised klohmitud ja sats deduškaid demobiliseeritud, kuulasid kutid kassette. Kino. DDT. Akvarium. Alisa. Ja kõik teised ka. Midagi pidi ikka lõpuks meeldima, kui keel kindlamini küljes ning lint uuel ringil.

Hipid ja punkarid suhtlesid omavahel. See oli üks teine Nõukogude Liit selles Nõukogude Liidus. Allan Vainola on kirjutanud sellest oma „Inventuuris“. Siin tekkis kultuuriüllatus.

Vanem Eesti punk rock on mõjutatud kahest Inglismaa pungilainest. Neid nimetatakse UK77 ja UK82. Venemaal oli punk pigem see, mis mujal maailmas postpunk, sekka muidugi autorilaulu mõjusid. Jälle Kino, Auktsion, Pop-Mehanika, Televizor, peamiselt Neevalinna noored. Polnud päris sama. Kuigi kaugelt Siberist, Omskist, kerkis esile Jegor Letovi nelik, Venemaa kõigi aegade number üks punkbänd Graždanskaja Oborona, ning Moskvast Ruslan Gvozdevi Purgen, mis kõlasid juba päris meie moodi pungilt, kuid meist sõltumatult.

„Март, я был в КГБ,“ lausus Feddy köögilaua taga kahe teelonksu vahele. Olime minu pool Tallinnas, paar päeva tagasi tutvunud ning rääkisime kõigest. Ma jäin temast teejoomises juba ringiga taha. Kuid muidugi pani kolmetäheline põrgu mind kikitama kõrvu.

Feddy meenutas, kuidas tegi noorena Leningradis oma kodus oma toas bändi. Salvestas üksi lintmakiga. Otdel Samo-iskorenenija, nagu ta seda kutsus, lood levisid. Ja korraga kutsuti ta korrale. Kolm päeva veendi, et selle bändiga on nüüd lõpp, andku allkiri ja mingu Leningradi rockiklubisse, kui tahab tegeleda veel muusikaga. Feddy andis allkirja, kuid ei läinud KGB pilgu all olnud asutusse. Selle asemel lõpetas ta igasuguse muusika tegemise perestroikani üldse ära.

Lugusid liitimpeeriumi siseorganitest on rääkida ka meie rockmuusikutel, mängisid nad siis parasjagu põranda all või peal. Nii ma laususin ning meenutasin Riho Baumanni räägitut: „Et bändid saaksid esineda, vormistas ta asja nii, et pillimehed olid laval lindimuusikat markeerivad tantsijad. KGB ei viitsinud käia maakultuurimajades. Ja nii nad tuuritasid suvel 1985 „Rütmiralli“ turneel läbi Eesti. Ja sa hakkasid siis tegema uuesti muusikat lõpuks, Feddy?“

Eesti rock võis kõlada kuidas tahes. Ta arenes pea igas suunas. Kuid üks, mis jäi, oli tugev emakeelne tekst. Rujale tähendas see lahtiütlemist eelmise kümnendi kaverbändikultuurist. Nüüd tähendas rock oma kultuuri hoidmist ja edasiviimist venestamise tingimustes. Inglise keel polnud soositud ja vene keel jäi idatuuritajate töökeeleks eesti aktsendiga.

Eesti rock muutus ka vaid oskajate mängumaaks. Iga naga, kui just polnud Grapsi leid, ei pääsenud marjamaale. Kõige paremini võtab asja kokku Erik Sakkov oma Pantokraatori-raamatus. Kuidas progehuviline koolipoiss soovis esineda ka kunagi Tartu Muusikapäevadel ja lõpuks saigi, korraldajaks pealekauba.

Kuid akadeemiline keskkond ja jagatud preemiad tekitasid ikkagi tollal kultuuripoliitika aluseks olnud ühe suure püramiidi mudeli sisse ühe väiksema, mis torkis ning teatas, et ei käi enam lasteaias ja on juba tõesti suur. Ühelt poolt meelelahutustööstus, samas kultuur.

Tänu tarifitseerimissüsteemile oli eesti rock täiendava alateadliku arenemissurve all, kuid samas võimude poolt kontrollitud. Filharmoonia töötas nii plaani kui turu järgi, kuid piiratud kohtade arvuga ning siiagi ulatus punane käsi. Uusi soliste tootis ainukanali talendisaade „Kaks takti ette“. Bändide ja muusikute üheks olulisemaks inkubaatoriks sai Otsa-kool. Järgmine põrandaaluste bändide plahvatus käis perestroika ajal, kui peapüünedele pääsesid punk ja hevi.

Eesti oma rock kestab viiendat aastakümmet, koos biitperioodiga kuuendat. Minu vanaema mäletab elu enne rockmuusikat. Ema mitte. Mina mäletan, kuidas kuulasin lapsena Singer Vingeri kassetti ning neelasin Villu Kanguri sõnamänge. Hardi Volmer ja Kangur, kes neid suudaks lahutada. Näide ühest toimivast sõnade ja solisti tandemist.

Just emakeelse lüürika kasutamise tava teeb eesti rocki nõudlikuks. Võõrkeelse muusika puhul on hääl pigem üks instrument, mille partiist nopib kõrv välja sõnu ja väljendeid. Sõnade sisu ega tase pole ülemäära olulised. Enamasti räägib laul ikka armastusest. Kuid eesti keel, ühtviisi mõistetav kõigile võimalikele kuulajatele, ei võimalda teha siinkohal sohki. Su laulul kas on head sõnad või neid ei ole.

Keelevalikust tulenev nõudlikkus teksti kunstilise taseme suhtes on eesti rocki Achilleus koos kannaga. Kuni leidub veel üks bänd, kelle tekstid on eestikeelsed, elab ka eesti rock. Kuid arvestades iga alustava rockmuusikute põlvkonna vajadust teha väikese hilinemisega sama, mida nende hetkel olulised või ajatud eeskujud on juba teinud, kipub emakeeles laulmine jääma teisejärguliseks küsimuseks. Õigemini pole see mingi küsimus – kui eeskujud on võõrkeeles, siis nii on ja teisiti ei saa, kui just ei ela nagu ketser kupli all.

Niisiis on eesti rocki elujõu võtmeks, eriti praegusel üleilmaajastul, küsimus, kas meil on hetkel olemas mõni peavoolutasandil tuttav ja tähtis emakeelne ansambel. Ning kas ta suudab sütitada laulma noori samamoodi eesti keeles või tekitab miski bändi helikeeles, lüürikas või kuvandis tõrke? Sest olgem ausad – kui välja arvata Mr. Lawrence ning Ewert & The Two Dragons, on olnud kodumaised menugrupid reeglina emakeelsed. Nagu ka nende jäljendajad.

Mõtlesin kunagi, kui draakoneid kätel kanti, kas meil tuleb kokku ka eestikeelne indie-folk bänd? Tuligi, Curly Strings, ning Kristiina Ehini sõnadele kirjutatud palaga „Kauges külas“ sobitus nii hipsterliku pseudoamericana kui eestikeelse autorilaulu tavadega. Välja kukkusid – tõsi küll – nagu väikesed vanainimesed.

Ma olen ajakirjanikuna korduvalt küsinud artistidelt keelevaliku kohta. Üldiselt olevat inglise keeles lihtsam laulda. Justkui tõmbad maski pähe ja astud rolli. Eesti keeles aga seisad laval alasti. Eriti kui tegemist on omakirjutatud tekstiga, mis sündis mõnest isiklikust läbielamisest. Kuid lisaks eeskujudele ja julguse probleemile kahtlustan ma keeleküsimustes ka klassikalist isatapu-teemat.

Samas tasub esile tuua Vaiko Epliku näite, kes alustas hoogsalt ingliskeelse britpopiga, kuid vahetas selle sooloteele asudes välja eestikeelse alternatiivpop-rocki vastu. Luule on pigem jazzmuusikute tekstivaramu, heaks kaasaegseks näiteks Mingo Rajandi tegemised.

Muide, isegi vanade bändide kahekohalisi juubeleid ei maksa maha kanda. Ajaga on tekkinud rokiajalugu. Meil on traagiliselt hukkunud Alender, kelleta Ruja jääbki taasühinemata legendiks. Meil on terve laulev revolutsioon eesotsas J.M.K.E. „Tere perestroikaga“. Oli müütiline aeg, mil Eesti bändide tuurid käisid Hiina müürini. Juuksekarvu poolitavat esinemiskeelukirvest peljati. On oma punk ning selle järel riburada tulnud muu alternatiivrock. Tõusud, mõõnad, uued moelained, retromaania, üleilmastumispüüd.

Istusime Moskva kesklinnas ühes teatud hoovikõrtsis, mille metsikult pikalt õllekaardilt olin leidnud imekombel matetee. Rüüpasin ning proovisin tundma õppida ümbritsevat seltskonda, Borissi sõpru ja tuttavaid. Tegin peas kiirtõlget, koostasin lauseid vastu, et moodustuks vestlus. Mingil määral püüdsin ka nimesid meeles pidada.

Korraga küsis keegi: „Kas teil Eestis venelaste kohta on sõimunimesid ka?“ Vastasin, et ikka. „Milliseid?“ uuris vestluskaaslane uudishimulikult. „Sibulad ja tiblad,“ ladusin letti. Ja seletasin, et esimesega kutsutakse ilmselt kas peipsivene vanausklike põlise kaubaartikli või siis õigeusu kirikutornide kuju järgi. „Kuid teisega…“ pidasin pausi, „oli vot nii – tsaariaja lõpul arenes Tallinn tööstuslinnaks. Töölisi tuli maalt, eestlasi, kuid ka Vitebskist venelasi – ja kuidas töölisklass ropendab?” Baarisuminas valitses vähemalt tükike vaikust. „Sina raisk!“ irvitas küsija.

Hiljem läksime välja, kutid lahendasid kaasatoodud Vana Tallinna ning kutsusid üksteist ja ligiastujaid lõbusalt tõbljadeks. Tallinnal päkad silmas, järgnes meeleolukas kambaga metroosõit üheskoos kohaliku skandalisti Carlitoga.

Ma olin veidike kartnud selliseid küsimusi, kuid lahenes ju kõik ülihästi, mõtlesin metroomüras uute tuttavate juttu kõrvust mööda lastes. Rahvusküsimus polnud mind kunagi huvitanud. Lasteaias lumesõjad, hiljem ka esimesed keelekümblejad rühmas, põhikoolis klassivend Artjom, punk rockiga lisanduvad Naiv, Graždanskaja Oborona, Kino ja Tarakany!, killukesed Korol i Šuti, Zemfirat, Nautilus Pompiliust, punki ja postpunki läbi aja laiemalt, Vladimir Võssotski, selle loo tarbeks mõtteid kogudes sai tehtud jalutuskäik Bulat Okudžava saatel.

Aegamisi lisandusid ka uued sõbrad. Istus üks nooremapoolne kutt Lollide mäel ja plännis akustilist kitarri. Mõne aja pärast tuli meie juurde, tutvustas end Maxina ning asus kitarri jagama. Mängisin Vennaskonda, tema Offspringi. Rääkisime muusikast, tema veel aktsendiga ja sõnu kombates. Paar aastat hiljem kuulsin jutte uuest ägedast eestivene bändist No More Rockstars. Käisin ja kaesin. Panin pildi kokku – toosama Max, perekonnanimega Shishkin, nüüd rulapunkbändi laulva kitarristina, trummariks vend Mihhail ning bassistiks sõber Georgi „Skot“ Maksimov. Nad olid parimad.

Maksimov sai hoogu hardcore-pungist ning tal algas pikk taimetoidu- ja straight-edge-periood. Paarilt välismaa esinemiselt esimesed kontaktid hankinud, pani ta elu käima. Kogu aeg toimus midagi, esinesid välismaa bändid igast pungižanrist. Algul Tankeris heliloojate liidu maja all, hiljem peamiselt Reggae Baaris. DIY-kultuur avaldus tema pealehakkamises parimal ning viljastaval moel. Esinejaid oli alati vaja. See oli üks omaette kõrgaeg Tallinna pungi ajaloos, mille vaimu leiab nüüd näiteks Ülase12 Sotsiaalkeskuse kontsertidelt.

Kino on küll parim ühiskeel, kuid miskipärast pole Venemaal nii levinud pungijärgne punk eestlastel ajalooliselt olnud esindatud väga tugevalt. Sal-Saller meenutab üht nooruses tehtud postpunk-punti, stiili jooni leiab ka naisteneliku Ave Luna loomingust.

Küll aga leiab postpunki kohalike venelaste tegemistest. Vast nimekaim neist bändidest läbi aja on Ne Ždali. Vene Draamateatris tegutsenud seltskond, kelle tihedaid sidemeid ning tutvusi tollase Leningradi julge uue muusika skeenega – kui kuidagi paari sõnaga iseloomustada seda kunstnike-muusikute seltskonda, kes Neevalinnas Akvariumi, Kino ja teiste bändide ümber oli koondunud – kinnitas mulle nende kitarrist Oleg Davidovich, andes üht ilmumata jäänud intervjuud.

Teine huvitav eestivenelaste vana postpunkbänd sattus mulle ette juhuslikult YouTube’ist. Gadskaja Papa. Ma vaatasin midagi muud Ida-Virumaalt, kui märkasin venekeelset kirja ühe soovitatud Jõhvi video juures. Mõne minuti jooksul veendusin, et „mis kurat see nüüd veel on?“ on õigustatud küsimus. Jagasin linki ühes suhtlusmeediagrupis. Andrei Vladimirov, Neljudi neljakümnendates solist, tundis nad ära – omal ajal väga kõva kohalik bänd.

Tänapäevalgi kipub postpunk eestivenelastel õnnestuma, parimaks näiteks Junk Rioti pikk karjäär. Ning see üks venekeelne nimeta lisalugu debüüt-
albumil, konkurentsitult kõige ehedam. Meenub veel märksa vähem tuntud bänd Rainday Station.

Meie vene rocki ajalugu väärib tegelikult eraldi käsitlemist. Oma mälust kougin esile pildikilde festivalidelt kusagil vanalinna servas või hoovis või keldrikontserdist, kus mängisid kõige erinevamad venekeelsed bändid mida iganes, bluusist kõige käredama raskerockini. Konkreetselt kõige venerockim nähtutest oli ehk Von Krahlis kunagi 2001. kevade paiku nähtud Kapriisne Meeri. Nime hääldasid bändi liikmed mõningaste raskustega.

Kevadtalvel 2003 tuli tollane bändikaaslane Veljo Sepp mõttele korraldada Von Krahlis Kino tribüütkontsert. Meie oma tollase ülikooliaja ansambliga Lost In The Supermarket, Migreen, Dreampish, Rasta Orchestra, J.M.K.E., PX Band. Mu esimene kakskeelse peo kogemus. Väga mõnus – Kino tõlgendused liitsid rahvusi ning Jõmke ja PX Band tegid puhta töö. Ülesanne lugejale – leia loetelust eestivene esinejad.

Enne sellesama Shishkini loodud NMR-i oli kõige tuntum ühenduslüli eesti- ja venekeelse pungiskeene vahel Soulout. Metali mõjutustega inglis- ja venekeelne punkbänd. Solist Aleksei suhtles publikuga vabalt ka eesti keeles, bändi repertuaaris oli igipikk jämmilugu „Aegna hümn“. Kuid pikki kontserte suutsid nad anda selletagi. Eestikeelse lastelaulu „Päkapikk-päkapikk“ oma versiooni tegi ka korol-i-šutilik Nakovalnaja, teatraalse solisti Mihhail Kolossoki esituses. Üldiselt laulavad vene bändid siiski vene või inglise keeles. Publikuga suhtlevad vastavalt vajadusele.

Millalgi garaažirockilaine aegu jäi mulle ja Oliver Koidule kõrva surf-popilik eestivene bänd J-Stick. Mäletan, et käisime seda vaatamas 2004. aasta kevadel Mustamäel kinos Kaja noortefestivalil Vägivallata Noorus. Hiljem tutvusin bändi liidri Mihhail Panfiloviga. J-Sticki lend jäi tagasihoidlikuks, hoog paranes, kui juurde tuli klahvpillimängija Erki Nuut, nimi muutus Kuklachev & The Space Catsiks. Siis toimus lahkukasvamine. Panfilov jätkab Estrada Orchestra bassisti ning sooloartistina, kündes jazz-funk-gruuve.

Täpselt ei mäleta, millal, kuid ühel hetkel rääkisid kõik uuest eestivene indie-bändist Junk Riot, mis olevat korralik postpungilik tantsurock. Oligi. Nelik leidis kõigepealt eestlaste seas publiku, siis teatud perioodil asjaajajaks Risto Karupoja, arenes loomingulises plaanis ning sai justkui näidisbändiks. Nii omad kutid lihtsalt.

Venemaa bändidega hoiab siinset eestivene ja ka eesti publikut kursis Deniss Shelepov. Ning valdavalt Venemaa venelaste seltskonnas viibides on eesti keel salakeeleks. Korra tabasin kontserdijärgsel päeval Tarakany!-ga Telliskivis kolades kaks eestivenelannat selle plaani pealt ning ehmatasin neid korralikult.

Peavoolus on meil Tanja Mihhailova-Saar, Jana Kask, Artjom Savitski ja juba jäängi hätta, sest kellegi vene päritolu ei tundu oluline.

Vene kogukonnaga on meil lood nagu nad on. Siingi otsustab üldine seaduspära, kui palju võib mingi nähtus menu koguda, jäädes samas omaette alternatiivkultuurina püsima. Millal kohtub pilvedes pea laega? Üsna ruttu. Edasi on kaks võimalust: kas tutvuda eestlastega ja leida uusi sõpru või tiksuda hääbumiseni, kui just ei tule peale uut lainet. Muidugi on ka võimalus kolida Läände või Venemaale ennast teostama.

Nagu olen aru saanud, kipub siinne venekeelne ajakirjandus olema kultuuriküsimustes ning popkultuuris peavooluline. Et mina saan kirjutada suhteliselt vabalt uuest muusikat, ka oma eestivene sõpradest, tuli neile meeldiva üllatusena. Minu meelest polnud siin midagi kummalist. Tavaline muusikaajakirjandus. Paberlehes peamiselt.

Ilmselt saab ärksam osa eestivene noortest varakult aru, et kui just Ida poole ei sihi, tasub ära õppida eesti keel. Mingist hetkest on see vajalik, jättes vene keele lisavõimaluseks. Eestlastel puudub ju põhjus praktikaks. Esmatutvumised on ikka kohmakad, eriti keelebarjääri puhul, mida kohtab nüüdki. Siiski tundsin Venemaal puudust võimalusest öelda mõni sõna eesti keeles vahele, mis siin teeb venekeelse suhtluse märksa lihtsamaks.

Vene (alternatiiv)kultuur on eestlaste seas, julgen väita, kultusnähtus. On teadjate ringid, kes tuttavad omavahel, ja tutvustega ka sealpool sood, väikest lompi ja laia niret. See on kahepidine kanal. Ega ma asjata Piiteri kommunalkas naabriproua ees keeleoskuse eest Tsoid tänanud.

Siin tõin vaid oma mälestuskilde kokkupuudetest eestivene alternatiivmuusikaskeene keelpillisektsiooniga. Selle enda ajalugu on palju suurem, kuid uurimata.

Kui mängida mõttega, et Ruja oli meie The Beatles, mõtteline nullpunkt, siis punkpõlvkond oli ka meil järgmine nullpunkt. Tõsi küll, esialgu pühendunud ja põlatud alternatiivkultuurina, püsides pikalt peidus põranda all. Umbes kümme aastat pärast New Yorki ning Londonit toimus ka meil plahvatus. Punk oli popp. Uus põlvkond tuli otse rahva seast, olles marineerinud ja kääritanud keldrites kokku mitmekihilise koogi, koostises ka eesti rock.

Esiteks eelistati eranditult emakeelt. Estraadimuusikute perest pärit Hendrik Sal-Saller eestindas teismelisena Generaator M-i tarbeks Ramonesi, Sid Viciousi ning Pelle Miljoona lüürikat. Ramonesi „I Just Want To Have Something To Do“ on meil tuntud kui Singer Vingeri „Sirts oli sire“. Eestindusi leiab läbi aja teisigi. Kuid ülekaalus oli ja on eesti pungis siiski omalooming.

Kuna punkariteks oli hakanud palju humanitaarhuvidega noori, tekkis seal luule ja kirjanduse paralleelmaailm. Kusjuures luuletuse ja lauluteksti piir oli hägune. Proosat kirjutati tihtipeale kambakesi. Igatahes võib aastatel 1987–1989 esile kerkinud punkautoreid vaadata kui tegevusalaüleste tegijatega luule-, proosa- ja muusikarühmitust. Seega saab kõnelda (kuigi pigem alateadliku) kunstilise taotlusega lüürikast.

Autorluse ja esituse suhte osas tõi punkbänd kui rokinelik või -viisik tagasi tandemi põhimõtte. Heaks näiteks Ivo „Munk“ Uukkivi ja Villu Tamme Velikije Lukis, kus esimene esitas peamiselt teise laule. Või The Tuberkuloitedis Alar Aigro muusika ning isekirjutatud või luuletusena leitud sõnad Indrek „Summer“ Raadiku esituses. Singer Vingerigi sõnadel on eri autoreid, klassikaliseks saanu puhul peamiselt Villu Kangur.

Metro Luminali lood on (ühe erandiga Allan Vainolalt) Rainer Jancise looming, peamiselt Mait Vaigu sõnadele, Vainola esituses. Vainola ja Vaigu tandem toimib hetkel Sõpruse Puiesteena. Vennaskonna-päevil oli sel ka kolmas osaline, solist Tõnu Trubetsky. Kes omakorda moodustas loomingulise tandemi Vainolaga, kus ühelt muusika, teiselt tekst ja esitus. Lisaks on need kaks koos kasutanud ka teiste tekste, peamiselt Arvi Siia linnaluulet. Esimesena mainitud Villu Tammest sai J.M.K.E. loomingulise liidri ja solistina suurus omaette.

Tänapäeval jätkab tandemite tava noorim vanadest ja olulistest, Psychoterror, Freddy Grenzmanni esituse, tekstide ja teinekord ka muusika ning Lauri Leisi muusika või seadetega, aeg-ajalt tekib teine tandem Sven „Mozg“ Kimmeli muusikaloominguga. Samalaadne koostöö käib selle sajandi puntides ka Indrek „Chungin“ Spungini ja Eerik Nõlvaku vahel St. Cheatersburgis.

Luuleklassikat kasutati vähe, hiljem on raamaturiiulist lüürikat noppinud peamiselt Vennaskond ja tema vaimsel mõjutusel tegutsema asunud bändid. Siin on eelistatud autorid lisaks Arvi Siiale ka Heiti Talvik, Indrek Rüütle, Liisi Ojamaa, Merle „Merca“ Jääger, Andres Aule, paradoksina ka Trubetsky. Sel sajandil on nõutud ka Vaigu looming. Isiklikult olen viisistanud mõned Betti Alveri, ühe Artur Alliksaare ning Johannes Vares-Barbaruse teksti. Sõpradest pisut Carolina Pihelga noorepõlveloomingut.

Niisiis on meil olemas vajalikud koostisosad: autor-esitajad ühes isikus, teiste tekstide viisistajad tandemina autor-esitaja ja viisistaja või kolmikuna autor, viisistaja ja esitaja. Esimene on omane vene ja ka Lääne rockile, teised eesti rockile. Kirjanduslikkuse nõue on meil teksti-kultuuri muutnud nõudlikuks sisu suhtes – päris primitiivse lihtriimilise lori- või armastusluulega pole vehkida mõtet. Latt asub mujal, seal ülevalpool. Meie popi minu meelest parimaid tekstitegijaid on esimese põlvkonna punkrokkar, kogu oma karjääri jooksul bändiliider ja autor-esitaja olnud Hendrik Sal-Saller. Ikkagi on punk oluline.

Kui jätame kõrvale Villu Tamme ajatu ühiskonnakriitika, keskenduvad kõigi ülaltoodute tekstid ajaga järjest enam ühel või teisel moel enesevaatlusele või maailmapeegeldusele. Sõnadega meeleolu luues kasutavad ülaltoodud luuletajad-tekstitegijad teatud kindlaid kujundeid. Ütleme lihtsustatult – köögid, rongid ja igatsus. Ja kohati soome-ugri kaamosehuumor, mida esindab näiteks Kosmikute omasõnalooming. Nii ei saagi muud välja tulla kui ainult üks nukrus.

Teen siinkohal sohki ja tsiteerin pikema jutu asemel oma viimatist Töötukassa konsultanti Mare Paltsveti: „Mis te sest vene kirjandusest loete, seal on ainult üks spliin teise otsa. Lugege parem Bukowskit. Joob küll palju ja ropendab, aga vähemalt on elujaatav.“

Autoreist võib viljakaimaks lugeda nii-öelda kalmisturomantikut Vaiku. Metro Luminal, Vennaskond, Sõpruse Puiestee, Kosmikud, albumite kaupa. Trubetskyl pole vist pea ühtegi Vennaskonnaga ära tegemata luuletust enam sahtlis. Tänavaromantikust Grenzmanni tekstid muutuvad järjest abstraktsemateks, lähenedes oma napisõnaliselt poeetilisel kujul vene rockilüürikale.

Pakun vene mõjusid eesti vanemas ja keskmises popkultuuris ning kooliõppekavu põhjusteks, miks venepärasus imbus ka 1960.–1970. sündinud punkautorite loomingusse. Lisaks ülalkirjeldatud artistitüüpide sattumine kokku ning kerkimine esile enam-vähem ühtsena mõjuva, kuid siiski tegelikult mitte olemas olnud põlvkondlike loomerühmituste ühendusena, mida sidus vaid määratlus: punk.

Sõnad on pool laulust. Teine pool, minu meelest olulisem, on muusika. Nukra meeleolu loomiseks piisab ühe minoorse akordi lisamisest sõnade all liikuvasse akordiringi. Enamasti Am, F#m, Em, Bm, harvemini Dm. Ikka sõrmedele mugavad võtta harrastusmängijalgi. Kitarrisoolodki kõlavad kondamisest kitarrikaela kurbi noote mööda.

Kuid loeb just see üks ja õige minoorne akord. Vainola laulude noodiraamatust selgub kinnitus erinevates koosseisudes korduvalt kuuldud Am ja Bm sagedale kasutamisele, lisaks oma firmakrutski D-Dsus2-D-Dsus4 ja nende variatsioonid. Ning kogu ülaltoodud pundi keskseks kohaks osutubki tema. Ennekõike kõigi laulukirjutaja-helilooja-seadja-produtsendina, seejärel Metro Luminali ja Sõpruse Puiestee lauljana.

Olemegi vist jõudnud põhjuseni. Ühe kahekümnendates punkari- või punktaustaga seltskonna mõneaastase suure kuulsuse perioodini eelmise sajandi 90ndate esimesel poolel. Lihtsalt nende tekstidele kirjutas enamasti Vainola, kuid tihti ka autor ise, eriti näiteks Trubetsky, oma käekirjaga muusika. Õige minoorse akordiga.

Üle paarikümne aasta tolle pundi bände fännanuna, kodus nende lugusid harjutanud kuulmise ja akordide järgi ning ka korra bassil ja korra kitarril Vennaskonnaga esinenuna, ütleks – näiliselt lihtsad, kuid sisult nutikad. Kuigi lood on ehitatud lihtsale salmi ja refrääni kordusele, harvem eraldi sissejuhatustele-vahemängudele, pealtnäha tüüpilistele järgnevustele, tuleb pea igas loos mingi koht jätta eraldi meelde, et siin käib nüüd käsi hoopis nii. Meloodiataju pole siinkohal vähem tähtis, midagi peab laulust kuulajale mällu sööbima.

Samuti üks võimalik vastus on, et need lood on kirjutatud akustilisel kitarril. Kõlada kõigest kuuel keelel ka kõige vähem kõlaval kujul, suvalisel kõlakastiga kuuekeelsel  või elekrita elektrikitarril, ei ole mitte eesmärk, vaid paratamatu lähtekoht. Kuus keelt ning põhiakordid koos minooridega. Vähemalt nooruses ka pannivõitu pill. Ei mingit klaveril ilutsemist.

Väga tobe lõpplahendus hullule probleemile, kas pole?

PS. Andreas Sepp DND-st on öelnud, et mõjude läbikumamine on tema austusavaldus lemmikutele.

[1] „Venemaal poeet on enam kui poeet! Kõik poeedid Venemaal on rokkarid!“; „Kõik teavad, seda parem rokibänd, mida rohkem tarku sõnu, mida raskem saada aru.“

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi