Arno, isa, koolimaja ja tunnid

DONALD TOMBERG

1.

Isa (tuleb häälekalt tuppa): Arno, Arno, aja ennast üles. Nüüd peab kohe hakkama kooli minema, täna on ju sinu esimene koolipäev.

Arno: Ma olengi juba ammu valmis. Paungi juba eila õhtust saati pakitud, seisab seina ääres.

Isa: Ah et juba valmis?

Arno: Jah.

Isa: Noh, kas said ka sõba silmale?

Arno: Öösi oli küll suur ärevus sees, und ei tulnud, vaatasin veel pauna mitu korda üle. Riided panin ka juba ammu selga, istusin siin ja ootasin, millal sa tuled.

Isa: Ega siis midagi, hakkamegi kohe minema. Oota veel natuke, ma käin veel korra hobuste juures ära. Vana Hall oli eila na loid, ma vaatan korra, ega ta pole viimati haigeks jäänud. Sa pane seni saapad jalga.

Arno: Jajah. (Hakkab pusima.)

Isa: Ma teen ruttu ja siis kohe hakkame minema.

Arno: Kas hobustega läheme?

Isa: Mis hobustega, koolimaja ju siinsamas lähedal, ainult veidi maad jala visata, ma käin ainult korra ära, vaatan, kas Vana Hall on ikka traksis.

Arno: Jajah.

Isa: Käin ainult korra ära. (Ära.)

Arno (saapaid jalga pannes): Ei tea, kas koolmeister juba täna midagi ka minu käest peaks küsima? Ja kas koolmeister laseb ehk juba esimesel päeval midagi krihvliga tahvlile joonistada? Eks see varsti selgub.

Isa (tuleb tagasi, häälekalt): Juba käidud. Ei olnud Vanal Hallil häda midagi. Hirnus teine nii rõõmsalt, kui mind nägi. Noh, kas oled valmis?

Arno: Valmis, valmis. Näe, paun ka siinsamas. Võtan selle ja kohe hakkamegi minema.

Isa: Hakkame minema jah. Sul ju esimene koolipäev, parem ikka varem kohal olla kui et äärepealt jõuda siis, kui tunnid juba peale hakkavad.

Arno: Jah, läheme kohe. Ega hiljaks jääda küll ei taha.

Isa: Läheme kohe jah. Kas nüüd on sul kõik valmis?

Arno: Kõik on valmis.

Isa: Lähme siis, mis siin enam oodata.

Arno: Hakkame minema jah.

Isa: No mis siis enam, hakkame siis minema. Nüüd ei ole muud kui jalgadele valu.

Arno: Lähme jah.

Isa: Ega nüüd ei ole enam midagi oodata. Nüüd on kõik valmis, nüüd hakkamegi kohe minema.

Arno: Jah, nüüd on mineku aeg käes. Kas Vana Hall oli ikka terve?

Isa: Terve, terve. Nüüd ei ole enam midagi teha ega oodata. Nüüd lähme koolimaja poole teele.

Arno: Läheme jah. (Lähevad.)

2.

Arno ja isa on kooli poole kiirustades jõudnud karjamaa äärde.

Arno: Läheme siit otse üle karjamaa, siis jõuame rutem.

Isa: See on sul õige mõte. Parem ikka varem kohal olla, kui et äkki kogemata hiljaks jääda ja siis veel koolmeistri käest kärada saada. Lõikame siit otse üle karjamaa jah. (Lähevad.) Kas paun sai ikka ilusti pakitud?

Arno: Pakkisin teise juba eila õhtul valmis.

Isa: Nii et kõik on ikka kaasas?

Arno: Kõik on kaasas, mis vaja. Oota nüüd ainult… Kui sa sedasi küsid, ma vaatan igaks juhuks, ega ma ometigi midagi maha ei jätnud. (Peatub ja hakkab pauna pusima.)

Isa: Tee nüüd ruttu, ega me ei või ju kooli hiljaks jääda.

Arno: Ma kohe vaatan… Ei, kõik on ikke kaasas. Läheme nüüd ruttu edasi.

Isa: Läheme jah.

Arno: Ah, et vana Hall oli ikke traksis?

Isa: Traksis, traksis. Hirnus nii kenasti kui mind nägi. Väsimusest polnud enam mitte märkigi.

Arno: Läheme siis ruttu. (Ära.)

3.

Arno ja isa on jõudnud koolimajani.

Isa: Mis siis nüüd? Kõik on na vaikne, kus siis lapsed kõik on? Ega ometi…

Arno: Kas ehk…

Isa: Oi, oi. Tunnid on juba alanud, aga me jõudsime alles praegu koolimajja!

4.

Järgmine hommik. Isa, väike nutsak pihus, tuleb jälle häälekalt kiiruga tuppa. Arno on voodis, teki all.

Isa: Arno, üles nüüd! Ärka kohe üles, koolimineku aeg on käes. Tee nüüd ruttu, muidu jääme viimati jälle hiljaks!

Arno (krapsab kohe voodist välja): Sellist asja küll juhtuda ei või. Ma ju ootasingi jälle, et millal sa viimati tuled äratama. Öösi ärkasin isegi paar korda üles, käisin siis niisama mööda tuba ringi, kartsin, et jään äkki viimati veel liiga sügavalt magama. Vaatasin aknast välja, kuu oli nagu latern taevas. Ja siis tuli see sorakil juustega poiss meelde, kes eila minu kõrvale istuma pandi. Sellel olid indiaanlase pildid kaasas. Toots oli tema nimi. Siis läksin jälle voodisse ja tõmbasin teki kõvasti üle pea. Mõtlesin, et enam magama ei jää, aga ikka tuli tukk peale. Nüüd mõnda aega olen jälle üleval olnud ja ootasin, panin riided ka selga juba.

Isa: No tee siis ruttu. Kas paun on ka juba valmis?

Arno: Pauna pakkisin juba õhtal ära ja panin seina äärde ootama.

Isa: Kas kõik asjad on ikke ilusti kaasas?

Arno: Oota, ma vaatan veel üle. (Kiirustab pauna juurde, kohmitseb.) On, kõik on kaasas.

Isa: Pane nüüd saapad ka. Näe, võta, siin on sulle leiba kah ja tükk pekki ja üks kaalikas on ka juures. Eila suure kiiruga ei jõudnud ju leivakoti peale üldse mõtelda ja see jäigi maha.

Arno: Ei sest ole midagi.

Isa: Kas läks päeva peale väga kõht tühjaks?

Arno: Ei osanud selle peale mitte mõteldagi. Kõik muud asjad tundusid siis palju tähtsamad.

Isa: Enam me leivakotti maha ei uneta. Näe, võta, pane pauna. Ja võta üks õun kah. Noh, oled sa nüüd valmis?

Arno: Jah, valmis.

Isa: No hakkame siis minema.

Arno: Hakkame minema jah.

Isa: Enam küll hiljaks jääda ei või.

Arno: Ei, seda küll ei taha, see on sul õigus.

Isa: Kas koolmeister eile sinuga ehk käras ka, et hiljaks jäid?

Arno: Ei käranud midagi. Koolmeister paistis väga lahke loomuga. Aga köster oli küll kuri. Tootsiga käras hirmsasti.

Isa: No jooksuga siis nüüd, enam küll hiljaks jääda ei või.

Arno: Ei, kus sa sellega. Läheme nüüd jah kohe kiiruga. (Jääb veel toppama.) Aga Vana Hall…?

Isa: Terve mis terve. Hirnus täna ka nii rõõmsasti, kõik on korras.

Arno: No läheme siis. Oota, ma vaatan veel korraks pauna üle. (Läheb uuesti pauna pusima.)

Isa: No tee nüüd ruttu.

Arno: Ei, paun on korras. Läheme nüüd.

Isa: Läheme nüüd jah kohe jooksuga. (Ära.)

5.

Arno ja isa on teel, neile tuigerdab vastu Kõrgesaare Aadu.

Aadu: Oi, oi. Sa vaata kes sealt tulevad, väike Arnu ja… no tere, tere, Tali. (Paneb isale käe pihku.)

Isa: Tere, tere, Aadu. Noh, mis tuul sind siis niimoodi juba varahommikul on räsinud…

Aadu: Mis sa tuulest räägid, ei, päris torm, torm ütlen ma selle kohta. Jaa, päris torm on elumere laente peal mu pisikest paadikest pillutanud.

Isa: Seda ma näen.

Aadu: Ja pillutas nii, et lõi mul südame rinnas uperkuuti. Jah, Tali, lõi südame uperkuuti ja mehe takkajärele, nii et mina olen nüüd elumere laentesse üle pea sisse kastetud. Varsti olen naesemees.

Isa: Kus sa siis sedasi…

Aadu: No eks ikke see Liisi.

Isa: Ah Liisi.

Aadu: Eks Liisi ikke, kes see muu. Seokse naesterahva vastu ei saa mette. Silmad suured nigu tõllarattad, niisked nigu kassipojal ja sügavad ka veel – justnigu meri. Ma ütlen, mina arvan, et see Liisi ei olegi tavaline inimene vaid on puhta näkk, kes maa peale pandud. Üks kord vaatab sulle otsa ja jutt käib südame alt läbi, teine kord pilgutab veel oma ripsmeid ja ongi kõik, kaputt.

Isa: Aga kus sa siis niimoodi ennast ära rihtisid.

Aadu: …No eks me Liblega tegime natuke rehnutti, mul ju nüüd poismehepõlve viimased päevad.

Isa: Ah Liblega…

Aadu: No Liblega ikka… (Arno sikutab isa käisest.)

Isa: Ja-jah. (Aadule.) Aga meie peame nüüd minema, Arnol on ju täna koolipäev, ja õigeks ajaks tuleb kohale jõuda, ega siin ei saa aega viita.

Aadu: Ah soo. Ah et Arnu juba koolipoiss valmis? (Arno noogutab.) No ega midagi, minge siis muidugi jooksuga, ega kooli ei tohi ju hiljaks jääda.

Isa: Kus sa sellega, ega ei. Noh, ole siis…

Aadu: Küll mina juba olen, kuraasi mul jätkub. (Arnole.) Aga sina Arnu, püüa tarkus ilusasti kinni nagu jänes ja pane kotti, pärast hea teistele näidata.

Isa (rehmab käega): Ah mis sa ajad plära… Me nüüd Arnoga läheme. (Lähevad.)

Aadu (eemaldub, lauldes): Ai tsirevireviss, ai tsirevireviss…

Arno: Isa, Lible on ju ikka see kellamees?

Isa: Ikka, ikka. Seesama kellamees. (Ära.)

6.

Arno ja Isa on jõudnud koolimaja ette.

Isa: Ega ometi…!

Arno: Kas mitte…

Isa: Kuidas see siis niimoodi sai minna? Me oleme jälle hiljaks jäänud. Arno, tunnid on juba alanud!

7.

Järgmine hommik, isa tuleb jälle kiiruga ja häälekalt tuppa.

Isa: Arno, Arno, üles nüüd! Läheme nüüd ruttu, juba varavalges, enam küll hiljaks jääda ei või.

Arno (krapsab kohe voodist välja ja hakkab kiiresti riietuma): Kohe olengi üleval.

Isa: Kas sul on paun ka juba valmis?

Arno: Valmis juba eila õhtust saadik.

Isa: Pane siis saapad ka, ja nüüd jooksuga.

Arno: Jah, jah.

Isa: Tee nüüd ruttu. Täna läheme koolimaja juurde veel otsemat teed kui enne. Ma tean ühte veel otsemat teed kui üle karjamaa. Nüüd läheme siit kohe otse, lepiku tagant.

Arno: Läbi metsa või?

Isa: Jah, seal rada küll ei ole, aga ma tean, kudas sealt saab.

Arno: Olengi valmis. Lähme siis kohe.

Isa (annab nutsaku): Näe, leivakott ka. Pane pauna. Leiba on ja kapsast on juures. Lihatükk on ka.

Arno: Aitäh.

Isa: Ja jooksuga kohe nüüd. (Ära.)

8.

Arno ja isa on metsas ja on seal ära eksinud.

Isa: Oota nüüd. Kas ehk suure kiiruga tulime juba mööda?

Arno: Kustkohast?

Isa: Sealt vana männi jurest. (Vaatab tagasi.) Ei saa aru. Kas tulime sealt juba mööda või pole veel selle juurde jõudnudki. Oota korraks siin. (Sammub kiirelt kõrvale. Ära.)

Arno: Küll on lugu. Kas ehk tõesti tulime õigest kohast juba mööda? Oota, ma vaatan veel korraks pauna üle. (Pusib pauna.) Ei, kõik on ikke ilusasti kaasas. (Jääb ootama.)

Isa (kiirustab tagasi): Jah, tulimegi mööda. Nüüd tuleb tagasi minna. Sealt männi jurest tuleb paremale hoida, aga me tulime suure ajuga sealt juba mööda. Oja on ju sealpool. (Näitab.)

Arno: Läheme siis tagasi.

Isa: Jah, kiiruga kohe nüüd. Näed, tormasime niimoodi pead maas, ei pannud tähelegi.

Arno: Kas palju tuleb veel tagasi minna?

Isa: Noh, siit ikke natuke on. Läheme nüüd kohe kiiruga.

Arno: Läheme jah. (Ära.)

9.

Arno ja isa on jõudnud koolimaja juurde.

Isa: Noh, jõudsimegi kohale. Aga kuidas siis… Kõik on koolimaja juures na vaikne…

Arno: Kas ehk uuesti…

Isa: Ah sa mait! Arno, tunnid on juba alanud!

10.

Sama päeva õhtu. Arno on toas, isa tuleb, ilmatu suur kott seljas.

Isa: Arno, kuule nüüd.

Arno: Jah.

Isa: Kõik päevased tööd ja toimetused on juba tehtud… Ma mõtlesin, et parem on ikke mitte hiljaks jääda ja, et läheme nüüd juba parem õhtul koolimaja juurde valmis ja veedame ööd seal.

Arno: Aga kuidas siis?

Isa: Ei ole meil häda midagi. Magame kumbki kahe kasuka vahel. Näed, mul on kõik juba kaasa pakitud.

Arno: Ah arvad, et on parem juba õhtul valmis minna?

Isa: Jah, ma juba rääkisin emaga ka, tema ütles, et ainult siis võib minna, kui mõlemad öösi seal magame. Aga kasukad on ju olemas, mis meil ikke viga on. Läheme parem juba õhtal koolimaja juurde valmis, siis enam hiljaksjäämist ei ole.

Arno: Vahest on see tõesti hea mõte.

Isa: Teeme niimoodi jah. Läheme nüüd veel enne sööma, ema tegi kartuliputru. Ja siis läheme, veedame öö koolimaja juures.

Arno: Jah, sedasi on ehk tõesti kõige kindlam.

Isa: Läheme nüüd sööma. Räägi, kas sa vahest juba Raja Teelega oled ka juttu teinud?

Arno: Tüdrukud on rohkem omaette ja poisid omaette. Toots vahest käib ainult teisi narrimas.

Isa: Mis ta siis narrib?

Arno: Ega ta midagi paha ei tee. Teeb ainult niisama koledaid nägusid ja räägib, et on Kentuki Lõvi.

Isa: Ja mis siis tüdrukud teevad?

Arno: Ei tee ka suurt midagi. Hoiavad oma punti ja kihistavad. Toots juba rääkis, et kui tahab, võib tamasseri rauad kaasa võtta. Teelega küll eila tulime koos koolist koju. Ta on tore tüdruk. Siis ajasime juttu ka.

Isa: Mis te siis jutustasite?

Arno: Niisama. Kooli asju ja…

Isa: See on hea, et sul juba sõpru ka on. Lähme nüüd. Pane paun ka  valmis. (Ära.)

11.

Hommik. Arno ja isa magavad kumbki kahe kasuka vahel. Isa ajab läbi une tüütut hilist kärbest ninalt minema. Ärkab.

Isa: Arno, Arno! (Sakutab Arnot.)

Arno: Ah, mis?

Isa: Arno, ruttu üles! Päike juba ammugi väljas.

Arno: Ma magasin nii magusasti, mõtlesin, et nüüd küll enam hiljaks ei jää. Mingit muret ei olnud.

Isa: Ruttu üles, muidu jääme veel viimati ehk hiljaks.

Arno: Aga ongi ju juba. Vaata, kus kõrgel päike juba on.

Isa: Arno! Tunnid on jälle juba alanud!

12.

Järgmine öö, isa tuleb kobistades.

Isa (hüüab sosinal): Arno, Arno!

Arno (kargab voodis istukile): Ah, mis?!

Isa (sosinal): Tasa, tasa! Ära tee kära! Pane nüüd riidesse ja lähme.

Arno: Kuhu?! Kas juba on hommik?!

Isa: Tasa, tasa. Räägi vaikselt. (Edasi kulgebki vestlus mõlemalt poolt sosinal.) Ei, ei ole veel hommik. Alles suur öö on väljas. Aga pane nüüd ennast kohe riidesse ja hakkame minema.

Arno: Kuhu?!

Isa: Koolimajja. Mul tuli hea mõte. Läheme juba öösel koolimajja valmis ja viimased tunnid tukastame seal. Siis kui hommikul koolirahvas tuleb, siis oleme meie juba koolimajas sees ja ei saa kohe kuidagi hiljaks jääda.

Arno: Aga kuidas me koolimajja sisse saame?

Isa: Küll me saame. Klassiruumi poole pealt kangutame ühe akna lahti ja poeme sealt sisse.

Arno (ronib voodist välja ja hakkab riietuma): Kas sedasi tohib?

Isa: Aga kas siis on parem jälle hiljaks jääda? Ega me ju midagi paha ei tee. Me läheme lihtsalt koolimajja varem valmis.

Arno: Aga kui ehk mõni märkab?

Isa: Ei märka keegi. Kõik ju magavad. Pane nüüd ruttu riidesse, aga tasa, et sa suurt kära ei tee. Kas paun on valmis?

Arno: Jah, paun on valmis. Pakkisin teise juba eila õhtul ära ja panin seina äärde ootama.

Isa: Ja kõik asjad on ikke kaasas?

Arno: Oota, ma vaatan. (Läheb pauna kallale kohmitsema.) Jah, kõik on kaasas.

Isa (annab kompsukese): Näh, võta leivatükk kah. Liha on ka juures.

Arno: Aitäh.

Isa: Nüüd pane ennast ruttu valmis ja siis kohe teele.

13.

Arno ja isa on jõudnud koolimaja juurde ja proovivad klassitoa aknast sisse pääseda. Jutt käib ikka sosinal.

Isa: Näed, siit aknast nüüd läheme sisse. Sa suru teist poolt vasta. Ma tõmban seda. Küll ta tuleb. (Hakkavad pusima.)

Arno: Kas niimoodi ikke võib?

Isa: Ega me ju midagi paha ei tee.

Arno: Äkki keegi tuleb?

Isa: Ei tule, kus ta tuleb. Öö on ju käes. (Eemalt kostab külakoera haukumist, mõlemad kangestuvad hetkeks.)

Arno: Hirm tuleb peale niimoodi. Aga mis siis saab kui koolmeister viimati välja tuleb?

Isa: Koolmeistri aknad on ju teisel pool. Küll tema magab praegu. Ja meie oleme ju vaikselt. (Jälle haugub eemal koer.) Peaasi, et me sisse saame. (Hakkavad pusima.)

Isa: Ega koolmeister ei käranud, et sa viimati jälle hiljaks jäid?

Arno: Ei käranud.

Isa: Siis on hästi. Varsti saame siit aknast sisse ja siis oleme igal juhul hommiku tulles õigel ajal kohal.

Arno: Külm on.

Isa: On jah äkki külmaks tõmmanud. Oleks pidanud rohkem riideid peale panema. Aga varsti saame sisse ja siis saame sooja. Suru nüüd sealtpoolt vasta. (Hakkavad jälle akna juures pusima.)

Arno (puhub sõrmede peale): Natuke valus on. Ja juba tahaks kindaidki saada.

Isa: Ei tea jah, kuidas ta äkki niimoodi külma tegi. Ma ei taiband kah, et rohkem riideid tuleks panna. Aga püüame nüüd koos, kohe saame sisse ja siis saab sooja. (Hakkavad jälle pusima.)

Arno (äkki peatudes): Keegi tuleb.

Isa: Tasa! (Kuulatavad.) Ei ole kedagi.

Arno: Just nagu keegi käis: krõmps, krõmps.

Isa: Maa on külmand, need on meie enda sammud siinsamas.

Arno: Ei, see oli nagu kaugemal.

Isa: Tasa! (Kuulatavad.) Ei ole kedagi. Näe, koer on ka eemal vait. Pole midagi. Oota, katsume nüüd uuesti. (Korraga hakkab eemal koer haukuma, Arno kahmab oma pauna ja paneb jooksu.)

Isa: Arno! (Jookseb siis talle järele.)

14.

Hommik. Arno on riietega teki all. Ootab. Tuleb isa.

Isa: No üles nüüd Arno ja nüüd kohe padavai kooli poole.

Arno (hüppab riietega voodist): Mina olen valmis. Saapad veel ainult ongi jalga panna ja siis on kõik.

Isa: Ega sa pauna pole vahepeal lahti võtnud?

Arno: Ei ole. Sedasi nagu ta oli, kui me öösi tagasi tulime, sedasi ta jäi ja panin seina najale.

Isa: Siis on leivakott ka juba seal sees. Läheme nüüd siis kohe jooksuga. Hiljaks küll enam jääda ei või.

Arno: Läheme jah.

Isa: Oota nüüd. Selle kerge palituga ei lähe sa kuskile. Öösel on nii kõvasti külma teinud, siin tuleb paks palitu panna.

Arno: Jah, ma panen siis paksu palitu. (Paneb paksu palitu.)

Isa: Ja nüüd kohe jooksuga. (Ära.)

15.

Arno ja isa teel, kiirustavad.

Isa: Küll on äkki külma teinud.

Arno: Jah, niimoodi järsku.

Isa: Läheme veel rutem, siis saab sooja.

Arno: Läheme jah. (Kiirustavad edasi.)

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi