Väikerahvaste enesemääramine geopoliitilisel ajastul
Pole palju neid kohti, mis Tallinnast vaadates tunduksid olevat kaugemal kui Nuuk. Eesti pealinn kuulub Läänemere-äärsesse maailma, mida iseloomustavad lühikesed vahemaad ja pidev kalkuleerimine: parvlaevad ja tankerid, torujuhtmed ja radarid. Meri, mis Eestit kahest küljest piirab, on piisavalt kitsas, et seda vaevata ületada, ja samal ajal küllalt rahvarohke, et peita endas pidevat julgeolekuohtu. Nuuk asub kuskil hoopis mujal: ookeani ääres ja arktilise saare serval, jää, kaljude, fjordide ja ettearvamatu ilmastiku maailmas. Vahemaad, mis Gröönimaad ülejäänud maailmast lahutavad, pole mitte ainult geograafilised, vaid administratiivsed ja logistilised. Kui Eestis mõõdetakse võimalikku drooniohtu minutites ja liitlaste lisajõudude saabumist tundides, siis Nuukis võib ühest nädala jagu hilinenud kaubalaevast saada ajalugu muutev fakt. Teiste strateegiliste pudelikaelte sekka kuuluvad elamispinnapuudus, väike ja pingestatud tööturg ning asulaid ühendav teedevõrgustik, mis eksisteerib ainult kõrvaltvaataja kujutluses, mitte reaalsel maapinnal.[1] See kõik pole takistanud Gröönimaal pälvida enneolematut rahvusvahelist tähelepanu.
Eesti seisukohalt kuulus Gröönimaa varem igasuguste kaugeks jäävate teemade lõputusse ritta. Seal toimuv võis pakkuda huvi Arktika-asjatundjatele, USA strateegilise julgeoleku eriteadlastele või neile vähestele skandinavistidele, kes huvitusid Taani ajaloost ja poliitikast. Eesti poliitilise mõtte igapäevasesse grammatikasse Gröönimaa ei kuulunud ja poleks normaalsetes oludes sinna kunagi jõudnudki. Nüüd aga on Gröönimaa sisenenud terve Euroopa poliitilisse kõnepruuki hoopis uuel moel: mitte ainult (või isegi enam) kauge ääremaana, vaid paigana, kus paljastub maailmapoliitilise tegelikkuse tõeline struktuur.
See ei tähenda, et Gröönimaa ja Eesti oleksid mingil tasandil ühesugused. Igasugusel võrdlusel on mõtet vaid siis, kui lihtsustustest hoiduda. Siiski tõusevad just seal, just praegu ja eriti reljeefselt esile need teemad, mida vana Euroopa on pikalt pidanud tähtsusetuteks, iganenuteks või vähemalt vastastiksõltuvuse toel turvaliselt tasakaalustatuteks. Nende sekka kuuluvad suveräänsus, autonoomia, mereteed, kriitilise tähtsusega maavarad, energiataristu, eelhoiatus, koloniaalsõltuvus ja surve, mida suurriigid avaldavad väiksematele poliitilistele kogukondadele siis, kui senine maailmakord hakkab murenema. Gröönimaa, mis varem võis näida arktilise kurioosumina, on ilmunud ajalehtede esikülgedele kui avangardne mõra ühest palju laiemast murrangust.
Ka Eesti harjumuspärane poliitiline sõnavara on viimastel aastatel põhjalikult muutunud. 2026. aasta avalik arutelu on tulvil õhutõrjet, täppislöögivõimekusi, laskemoonatootmist, merealuseid kaableid, sanktsioone ja tööstuspotentsiaali ning muret selle üle, et Euroopa julgeoleku üle ei otsustataks eurooplaste seljataga. See ei tähenda, et rahvusvaheline õigus, multilateraalsed institutsioonid või diplomaatia oleksid oma tähtsuse minetanud, kuid kindlasti jääb mulje, et ainult neist enam ei piisa. Tallinnast vaadates ei tundu Euroopa olevat ruum, kus rahvusülesus ja globaliseerumine oleksid geopoliitika taltsutanud. Vastupidi: Euroopast räägitakse nüüd seoses sõjaliste haavatavuste, logistiliste pudelikaelte ja kaitsekulutustega.
Võib öelda, et Eesti jaoks ei ole praegu kõige huvitavam ja asjakohasem küsimus mitte „Mis Gröönimaal toimub?“, vaid „Kuidas aitab Gröönimaa mõista seda maailma, milles tahes-tahtmata eksisteerime ka meie?“. Teekonnal Tallinnast Nuuki ei jää Eesti mured seljataha, vaid muutuvad ainult teravamalt nähtavaks.
Esimene samm ei vii siiski mitte põhja suunas, vaid tagasi minevikku. Eesti iseseisvus ei sündinud 19. sajandi rahvusliku ärkamise loogilise jätkuna, nagu oleks rahvuskultuur saanud ajaloolise seaduspära toel loomuldasa omariikluseks küpseda. See sai alguse Esimese maailmasõja lõpujärgu impeeriumide lagunemise ajastul, kui Vene revolutsiooni ja Saksa pealetungi mõjul idarindel kujunes senisest provintslikust ääremaast ühtäkki strateegiline tulipunkt ning imperiaalse kokkuvarisemise ja vaenlase okupatsiooni vahele jäävas lühikeses ajahetkes kuulutas Eesti end iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 1918. aasta veebruarikuise iseseisvusmanifesti sõnum on selles osas selge ja ühemõtteline: see räägib Vene riigi hävingust, maal valitsevast korralagedusest ja lähenevatest Saksa vägedest ning pole meeldejääv üksnes seetõttu, et kuulutab välja uue riigi, vaid ka sellepärast, et teeb seda tohutu surve all.[2] Poliitilise subjektsuse teke pole mitte ladusa ajaloolise jutustuse kulminatsioon, vaid aktiivne sekkumine geopoliitilisse hädaolukorda.
Selles, et sekkumine sihile viib, polnud toona midagi ilmset. 1917. aasta lõpukuudel oli võim Eestimaal killustunud, maa kaitsetu ja tulevik igati ebaselge. Vana võimu käsuahel oli lõplikult purunenud ning uut polnud keegi veel kehtestada suutnud, kuigi enamlased sellele pretendeerisid. Selles hetkes osutus eelmise aasta suvel valitud Eesti esimene parlamentaarne esinduskogu, Ajutine Maanõukogu (Maapäev), ajaloolise tähtsusega teguriks. Kui see kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis, loodi esimest korda demokraatlikul alusel rajaneva võimu järjepidevus ja võeti vastutus maa tuleviku eest, mis muutis peagi järgnenud iseseisvusdeklaratsiooni juba suuresti vormistuslikuks küsimuseks. Maanõukogu samm on märksa radikaalsem, kui hilisem pidupäevaretoorika üldjuhul mõista annab. Vajadus enesemääramise järele ei sündinud korra loomise järel või isegi selle loomise ajal, vaid just nimelt seetõttu, et kord oli kokku varisenud ning keegi pidi otsustama, kas Saksamaa asub Eestit okupeerima kui lihtsalt ühte Venemaa vallutatud osa või kui iseseisvat riiki.
Asjaolu, et Eesti iseseisvus sündis impeeriumi kokkuvarisemise hetkel, ei tähenda muidugi seda, et kokkuvarisemine olnuks iseseisvumise ainuke eeldus. 1917. aasta sügiseks olid olemas ajalehed, erakonnad, rahvuslikud sõjaväeosad ja poliitiline kogemus, mida oli kogutud Riigiduumast ja mujalt. Kõige selle toel oli Eesti poliitikutel võimalik impeeriumi lagunemisele adekvaatselt reageerida ning anda riigiõiguslik vorm veendumusele, et eestlased on midagi enamat kui pelgalt kellegi teise poolt hallatav kohalik elanikkond. Ajutise Maanõukogu otsusega, et kõrgeim võim Eestis kuulub talle, mitte uutele valitsejatele Petrogradis,[3]kehtestati uus poliitiline reaalsus, millele järgnevad arengud andsid tõepoolest suurema legitiimsuse kui keiserliku Saksamaa või enamlike võimumeeste nõudmistele Eestimaa üle.
Eesti teekond iseseisvusele kulges seega läbi poliitilise võitluse, sõjalise hädaolukorra ja riigiõigusliku improvisatsiooni. Just seetõttu on 1917. ja 1918. aasta sündmused jätkuvalt õpetlikud: need näitavad, kui kiiresti võib ääremaast saada poliitiline keskpunkt, kui seda ümbritsev maailmakorraldus juhtub ootamatult kokku varisema. Mõistagi ei ela 2026. aasta Gröönimaa praegu läbi 1917.–1918. aasta Eesti sündmusi: sealne õiguslik olukord ja imperiaalne taust on hoopis teised ning ka otsesest vägivallast või ähvardavast okupatsioonist hetkel veel rääkida ei saa. Kuid sarnasus laiema konteksti mõttes on siiski piisav, et praegust olukorda valgustada.
Esimene maailmasõda oli Euroopa poliitilises ajaloos vaieldamatu murdepunkt. Praegu toimuv on küll teiselaadne, kuid murdepunkt seegi: külma sõja järgne maailmakord on liigestest lahti läinud ja madalate pingete ajastu on läbi saanud. See muutus on kujundanud julgeolekukeskkonna ümber mujalgi kui ainult Ida-Euroopas. Ka Taani, Gröönimaa ja Fääri saared räägivad nüüd avameelselt Arktika kasvavast strateegilisest tähtsusest ja sellega seotud majanduslikest ja sõjalistest riskidest. USA, mis külma sõja hiilgeaegadel rajas Gröönimaale Thule lennuväebaasi (tänane Pituffik Space Base),[4] on Gröönimaa endale omase taktitundega taasavastanud. Ka Hiina ei ole enam kauge kaubanduspartner, vaid rivaal, kelle suhtes manitsetakse ettevaatusele. Kõige selle keskel on maailma suurimast saarest saanud planeerimise, ärevuse ja geopoliitiliste projektsioonide sihtmärk: koht, mida kunagi kirjeldati kui kauget ja tundmatut, on nüüd elutähtis, strateegiline ja kriitilise tähtsusega. Selline sõnavara kõlab pealtnäha küll lugupidavalt, kuid väljendab lõppkokkuvõttes sedasama, mida suurriigid on sarnastel hetkedel alati silmas pidanud: nimelt et kõnealust kohta ei tohi enam jätta omapäi.
Eesti Vabariigi jaoks, mille Ajutine Valitsus 1918. aasta sügisel Saksa okupatsiooni lõpu järel valitsusohjad enda kätte haaras, oli raskeim õppetund tõdemus, et enesemääramine ei ole mitte ainult moraalne eneseteostus, vaid ka sõjaline, diplomaatiline, majanduslik ja logistiline ülesanne. Eesti iseseisvusmanifest oli veebruarikuus kuulutanud välja iseseisva riigi ning mõtestanud enesemääramist nõudlusena poliitilise subjektsuse järele: eestlased polnud enam inimmaterjal kellegi teise juhitaval maal, vaid rahvas, kes tegutseb ise ja omaenda huvide nimel. Ometi ei taganud manifest üksipäini veel midagi. Saksa okupatsioonivägedel polnud vähimatki tahtmist Eesti iseseisvust tunnustada. Ka okupatsiooni lõpp oli selles mõttes alles esimene samm. Manifestis väljendatut tuli nüüd sõjaliselt kaitsta, institutsionaliseerida, rahastada, saavutada tunnustus välisriikide poolt ning üleüldse muuta Eesti riiklus piisavalt vastupidavaks, et see elaks üle ka kõige raskemad väljakutsed.
Viimaste seas esikohal oli muidugi otsekohe alanud Vabadussõda. Eesti riik ei kujunenud jätkusuutlikuks faktiks mitte seetõttu, et oli moraalselt veenev, vaid seetõttu, et pidas vastu vaenlase rünnakule. Kõik see nõudis mobilisatsiooni, logistikat, juhtimist ja välisabi. Vältimatult vajalik oli Briti laevastiku viibimine Tallinna reidil,[5] samuti relvatarned, kivisüsi, laskemoon, saapad, USA toiduabi[6]ja toimivad kontaktid teiste riikide valitsustega, mis tollasel de jure-eelsel ajal polnud kaugeltki iseenesestmõistetav. Eksistentsiaalsetel põhjustel tuli rahvusvaheliste suhete tõed ja meetodid käigu pealt selgeks õppida.
Samas just selle fooni tõttu on iseseisvusmanifestis väljendatud demokraatlikel väärtustel niivõrd suur kaal. See polnud ainult ilukõne või idealism, vaid katse määratleda uut riiki enne, kui tegeliku elu nõudmised sellele ise oma pitseri asetavad. Hetkel, mil ellujäämisinstinkt oleks võinud matta enda alla kõik muu, rõhutas manifest, et Eesti ei kaitse üksnes oma rahvast ja territooriumi, vaid rajab demokraatliku vabariigi koos valimiste, kodanikuvabaduste ja võrdõiguslikkusega. Pole kahtlust, et väikerahvad sellest ei võida, kui nad toovad poliitilised põhimõtted ohvriks hädavajadusele. Samas aga ei jää nad püsima ka siis, kui põhimõtted peaksid justkui täitma tegelike võimekuste aset. Võidule ei vii mitte valik idealismi ja realismi vahel, vaid oskus panna need surve all ühtsena toimima.
Selles mõttes möödapääsmatult oluline on ka kolmas Eesti riikluse alusdokument: Tartu rahuleping. See lõpetas sõja ja andis võimaluse, et sel hetkel veel ebakindel tõsiasi – Eesti iseseisvus – saaks hakata muutuma üldtunnustatud faktiks.[7] Rahuleping näitas, et iseseisvusdeklaratsiooni kõrval rajanes Eesti suveräänsus ka edukalt kasutatud sõjalisel jõul, diplomaatial ja sisemistel ressurssidel. Õieti ei saanud neid eri elemente üksteisest enam selgelt eraldada. Samamoodi nagu pole olemas materiaalsetest tingimustest kõrgemal seisvat puhtõiguslikku suveräänsust, ei ole olemas ka sõjalis-majanduslikku suveräänsust, mis suudaks läbi ajada ilma õigusliku ja poliitilise vormita. Eesti iseseisvuse sünd on kogemus nende nähtuste läbipõimitusest.
Siiski tuleb hoiduda liigsest pieteeditundest: 1940. aastal alanud ja 1991. aastani kestnud okupatsioon on vältimatuks vastukaaluks igasugusele ladusale suveräänsusnarratiivile. 1920. aastate alguses saadud diplomaatilistel tunnustustel ja Rahvasteliidu liikmelisusel oli kaal,[8] kuid see ei tühistanud lõppkokkuvõttes Molotov-Ribbentropi pakti ja Nõukogude sõjalist üleolekut, mis iseseisvuse aastakümneteks katkestas. Külma sõja aastatel koostöös välisriikidega alal hoitud riiklik järjepidevus oli vajalik vaid seetõttu, et Eesti de facto iseseisvus oli hävitatud. Siiski näitab see, et piisavalt kindlale alusele rajatud suveräänsust on võimalik kaitsta ja säilitada ka läbi selliste aastakümnete, mil õigus ja jõud on teineteisega brutaalses vastuolus.
Praegu jääkilbi alt välja sulava Gröönimaa juhtum on samuti palju kõnekam, kui hoiduda selle muutmisest moraliseerivaks mõistujutuks. Küsimus ei ole mitte selles, kas Gröönimaa väärib iseseisvust (kindlasti väärib), vaid selles, mida on vaja, et 21. sajandi teise veerandi alguses muutuks kohalik nõue enesemääramise järele poliitiliselt elujõuliseks. Eesti rahvuslik liikumine kujunes välja 19. sajandi teise poole Euroopas ning sellest ajast pärineb ka suur osa eesti rahvusluse mõtteloolisest pagasist. Gröönimaa autonoomiapüüdlused on seevastu läbi põimunud viimase seitsmekümne aasta globaalse aruteluga põlisrahvaste õiguste ja dekoloniseerimise üle. Gröönlaste enesemääramine ei tähendaks kõigest ühe suveräänse riigi loomist, vaid peaks tähendama ka inuittide eluviisi, keele ja kultuuri kaitsmist maailmas, kus põlisrahvaste huvid kipuvad üldiselt jääma igasuguste muude huvide varju.
Gröönimaal praegu kehtiv omavalitsuskorraldus, mis pärineb 2009. aastast, juba sisaldab põhimõttelist võimalust iseseisvumiseks ning gröönlaste enesemääramisõigust on Taani poolt ametlikult tunnustatud.[9] Kuid hetkest, mil põhimõte on legitiimseks tunnistatud ja omaks võetud, tegelikud raskused alles algavad. Ehkki 2009. aasta seadus annab gröönlastele laialdase kontrolli oma siseasjade üle, jätab see välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika endiselt Kopenhaageni pädevusse. Teisisõnu peab kohalik valitsus praegu toime tulema suurriikide geopoliitiliste ambitsioonidega, omamata sealjuures täit suveräänsust omaenda välis- ja julge-olekupoliitilise kursi määramisel.
Ent ka täieliku iseseisvuse saavutamise korral jäävad majanduse jätkusuutlikkus, haldusvõimekus, transporditaristu, tööjõud, energeetika, eelarve, julgeolek ja suhted Taani ja Ameerika Ühendriikidega jätkuvalt lahendamist vajavateks küsimusteks. Järjest suurema iseotsustusõiguse suunas liikudes on Gröönimaa mitte üksnes riigiõiguslik kaasus, vaid ka poliitiline proovikivi, mis näitab, kas tunnustatud enesemääramisõigus suudab äärmiselt asümmeetrilistes tingimustes institutsionaliseeruda ja püsima jääda.
Gröönimaa enda poliitilises retoorikas joonistub välja kaks suunda. Üks neist on otsekohene ja enesekindel: gröönlased otsustavad ise oma tuleviku üle, valivad ise oma partnerid ja määravad ise oma arengutempo. Teine on märksa ettevaatlikum ning rõhutab tegelikke kohustusi, mida suurem autonoomia või iseseisvus paratamatult kaasa toob. Küsimus vabadusest on eelkõige küsimus sellest, milline peaks olema Gröönimaa, mis suudab vabaduse tegelikult välja kanda.
Üks keskne väljakutse on majanduslik iseseisvumine, mis eeldab Taani riiklikest subsiidiumidest loobumist. 2025. aasta eelarves ulatub Taani toetus umbes 4,45 miljardi Taani kroonini, moodustades veidi üle poole Gröönimaa valitsuse tuludest.[10] Kohaliku majanduse peamine tuluallikas on jätkuvalt kalandus.[11] Gröönimaa majanduslikke tulevikuvõimalusi kujundab otseselt aga kliimamuutus: Arktika jääkatte sulamine ei ava mitte ainult uusi potentsiaalseid mereteid, vaid muudab kättesaadavamaks maavarad, mis seni on puhanud ligipääsmatu jääkilbi all.
Gröönimaale tõotab rikkalike maavaravarude täiemahuline kasutuselevõtt määratult suuremaid sissetulekuid ja paremat poliitilist manööverdusruumi, kuid tõstatab ühtlasi küsimusi keskkonnakaitsest, kohalike elanike kaasamisest, tööjõu kättesaadavusest ja väliskapitali võimalikust negatiivsest mõjust.[12] Nii võib üks ja sama kaevandus olla korraga rahvamajandusliku potentsiaali sümbol, kohalik tööandja, keskkonnarisk, sotsiaalne pingeallikas ja välispoliitiline kauplemisobjekt. Uus lennujaam võib tähendada suuremat turismi, paremaid võimalusi välismaal töötamiseks (või välismaalt töötajate sisse toomiseks) ja prestiiži teiste riikide silmis, aga ka suurt võlakoormat ja uut strateegilist objekti, mis vajab kaitsmist.[13] Mitte ükski projekt ei püsi kuigi kaua ainult ühes lahtris ning kõigest võib saada mitme eri tuleviku kohtumispunkt, kusjuures asjassepuutuvaid valikuid ei tee tingimata alati ühed ja samad inimesed. Suurinvesteering, mis tõotab riigikassale uusi tulusid, võib samal ajal lüüa segamini igapäevaelu just selles piirkonnas, mis peaks arengust esimesena kasu saama.
See on ka põhjus, miks Gröönimaa-Taani suhteid ei saa taandada lihtsaks vastanduseks koloniaalvõimu ja iseseisvuspüüdluste vahel. Gröönimaa tee suurema autonoomia või võimaliku iseseisvuse suunas on kulgenud seni ja kulgeb edaspidigi läbi põhiseadusliku, administratiivse ja eelarvelise suhte Kopenhaageniga. See suhe on küll ajaloolistel põhjustel asümmeetriline, kuid mitte välispidine samal moel, nagu seda on Washingtoni või Pekingi omakasupüüdlik huvi Gröönimaa vastu. Gröönlasi seovad Taaniga seadused, heaoluriik, bürokraatlik järjepidevus ning alates 1950. aastatest ka poliitiline esindatus ja sõnaõigus. Küsimus ei ole seega üksnes selles, kuidas koloniaalpärandist vabaneda, vaid ka selles, millist osa Gröönimaa harjumuspärasest elukorraldusest oleks seejuures võimalik säilitada ja milline osa tuleks tahes-tahtmata millegagi asendada.
Riskide võtmine on ohtlik, kuna Gröönimaa-taolises väikeses ühiskonnas mõjutab iga suurem muutus otseselt kogu ümbritsevat sotsiaalset ökosüsteemi, mille loomulik puhverdusvõime on vähene. Maavarad võivad olla väärtuslikud, kuid väliskapitali kohale meelitamisest, et neid kaevandada, on keerulisem küsimus, kas seda üldse on võimalik teha Gröönimaale sobivatel tingimustel. Võib kergesti juhtuda, et autonoomia poole püüeldes valitakse sellised majandamise vormid, mis vanu sõltuvussuhteid lõdvendades loovad nende asemele kohe uued ja võib-olla veel halvemad. Gröönimaa ei vasta ülejäänud maailmale lihtsalt „jah“ või „ei“, vaid püüab võimalikult suurel määral ise paika seada tingimused, mille alusel suhtlus peaks toimuma.
Üks tundlik küsimus on muudatuste tempo. Välised huvitundjad, olgu need riigid või rahvusvahelised ettevõtted, soovivad üldiselt leida võimalikult lühikest ajaraami, mille jooksul hakkaksid tehtud investeeringud end ära tasuma. Kohapealne tööjõuturg, haldussuutlikkus ja elamufond ei laiene aga üleöö. Areng võib autonoomiat küll toetada, kuid see peab toimuma kiirusel, mida kohalik ühiskond suudab taluda, ilma et selle käigus midagi olulist kaduma läheks.
Teine probleem on mastaapides. Kõrvaltvaatajad kipuvad Gröönimaast mõtlema mõõtkavas, mis kõditab nende strateegilist kujutlusvõimet, aga eirab kohaliku elu igapäevarütme. Saar tundub pindalalt piisavalt suur, et võiks igat masti huvilistele (Peking, Washington, Moskva) põhimõtteliselt korda minna, aga samas rahvaarvult piisavalt väike, et näida raskusteta hallatav. Tegelikkuses on see õnnetu kooslus, mis toidab illusiooni, nagu saaks suuri geopoliitilisi küsimusi lahendada mõne üksiku hästi sihitud investeeringu või infooperatsiooni abil. Samamoodi nagu turism, jõuab ka geopoliitiline entusiasm tihtipeale kohale enne seda, kui selle majutamiseks on jõutud piisavalt tube ehitada. Tohutu pindala ja hajusa asustusega Gröönimaa ei ole mitte kellelegi lihtne suutäis, mida alla neelata, olgu ta strateegiliselt kuitahes ahvatlev. USA sõjaline sissetung Gröönimaale, milleks alles nappide nädalate eest tõsiselt valmistuti, oleks olnud katastroof kõigi osapoolte jaoks, mõned paariariigid välja arvatud.[14]
Veel üks ebakõla strateegilise kujutlusvõime ja tegeliku elu vahel joonistub teravalt välja rahvastikuküsimuses. Saarel elab umbes 56 600 inimest.[15] Gröönimaa poliitiline juhtkond püüab žongleerida Washingtoni, Pekingi ja Kopenhaageni geopoliitiliste huvidega, toetudes samal ajal maksubaasile ja tööjõuturule, mis on väiksemad kui Tartu linnal. Ka püüdlusi suurema autonoomia ja iseseisvuse poo-le – olgu need pealegi igati õigustatud – peavad kandma institutsioonid, millele pole võimalik piiramatult lisaülesandeid anda. Suurriik võib oma plaane teha ülemaailmses ja igavikulises mõõtkavas ja ka suurtest ebaõnnestumistest mõistliku aja jooksul toibuda. Gröönimaa peab aga küsima, kas väike riigiaparaat suudab ilma kiiva kiskumata veel ühe koormuse kanda võtta.
Kõige selle juures on gröönlaste põhimõte „mitte midagi meist ilma meieta“[16] niivõrd mõjus just seetõttu, et see on ühtaegu nii riigiõiguslik kui ka ühiskondlik nõue. See rõhutab, et Gröönimaa ei ole ainult territoorium ja maapõu, vaid ka kogukond, mis peab saama mõjutada seda, kuidas tema tulevikku kujundatakse. Pole liiast rõhutada, et täpselt sama põhimõte peaks minema korda eestlastele, kes ajaloolistel põhjustel võiksid olla tundlikud retoorika suhtes, mis käsitleb ükskõik millist maad puhtalt kellegi teise strateegilistest huvidest lähtuvalt ja jätab seal elavad inimesed ääremärkuse staatusesse.
Ka Eesti iseseisvumisprotsess ja sõdadevahelise aja iseseisvus ei olnud kunagi lahutatav küsimustest nagu Vene laevastiku ligipääs Läänemerele, lääneriikide kaubandushuvid Venemaal ning Baltimaade territooriumi võimalik strateegilise puhvri roll Nõukogude sõjalise surve või rünnaku korral. Kõike seda arutati suurriikide pealinnades täie tõsidusega ning eestlaste enesemääramisse puutuvad küsimused jäid seejuures võrdlemisi vähetähtsaks. On oht, et samamoodi läheb ka tänapäeval, kui Euroopa poliitika on muutunud taas kaitse- ja taristukeskseks. Uuesti on fookuses see, kuidas inimesed, relvad, kaubad ja energia liiguvad ning millisest suunast võib tulla esimene löök. Külma sõja järgsele ajale iseloomulik usk sellesse, et vastastiksõltuvus ja koostöö suudavad geopoliitikat taltsutada, on seevastu unustusehõlma vajunud. Olla koos teistega arutelulaua äärde palutud on selles uues maailmas olulisem kui kunagi varem. Väikerahvaste tuumarelv ei ole mitte ainult rahvusvaheline õigus, vaid võimalus esitada oma seisukoht ja olla kaasatud järgneva tegevuskava väljatöötamisse.
Levinud väljendiga „geopoliitika tagasitulek“ tuleb seejuures siiski ettevaatlikult ümber käia. See, mis on naasnud, ei ole 19. sajandi stiilis mõõduvõtmine värviliste laikude pärast maakaardil. Tänapäeva territoriaalsuse juurde kuulub võim andmeühenduste ja tarneahelate üle. Eurooplased on harjunud mõttega, et suveräänsus kuulub eelkõige valitsustele ja parlamentidele. Tegelikult toetub see ka sadamatele ja lennuväljadele. Lennurada on küll vähem pidulik kui põhiseadus, ent kriisiolukorras võib see osutuda märksa vajalikumaks. Enesemääramise materiaalsete eelduste seas, mis muudavad ühe poliitilise kogukonna tegelikult elujõuliseks, on esikohal võimalikult vähene isoleeritus ja võimalikult suur integreeritus. Kui need pole piisavalt tugevad, siis lülitatakse tasa ka kõik ülejäänu.
Nagu sada aastat tagasi, taandatakse väikerahvaid ja väikeriike ka tänapäeval hea meelega puhvriteks, (ida)tiibadeks, platvormideks ja perifeeriateks. Selle mõtteviisi järgi on õigus tegutseda ja initsiatiivi võtta reserveeritud eeskätt suurriikide pealinnadele, samas kui kogu ülejäänud maailm on nende passiivseks mängumaaks. Eesti ajalugu sellist lihtsustust siiski ei toeta. Aastail 1918–1920 oli noor Eesti Vabariik küll tohutu surve all ega nautinud kuigi suurt tegevusvabadust, ent ta polnud passiivne. Eesti suutis olude kiuste kasutada võimalusi toetust leida, ehitada üles institutsioone, sõdida, pidada läbirääkimisi ning siduda oma poliitilist projekti rahvusvaheliste väärtustega nagu demokraatia, õigusriiklus ja kodanikuvabadused. Samamoodi pole ka Gröönimaa pelgalt strateegiline trofee, mis ootab kellegi poolt üles korjamist. Gröönlastel on oma poliitilised vaated ja vaateerinevused, sotsiaalsed pinged ja püüdlused ning vajadus laveerida majandusarengu, sõltuvuse ja autonoomia vahel, mis kõik eeldab proaktiivset suhtlust teiste riikidega. Iseseisva agentsuseta oleks seda kõike võimatu ette kujutada.
See on ka põhjus, miks väikerahvad tunnetavad ajaloolisi murdepunkte terasemalt kui suuremad riigid. Neil pole luksust elada illusioonis, justkui jääksid neutraalne infrastruktuur või neutraalsed kaubandussidemed neutraalseks ka siis, kui laiem maailmakord muutub, või veendumuses, et teatud geopoliitilised tõsiasjad on igikestvad. See ei tähenda, et väikerahvad oleksid kuidagi oma väiksuse tõttu teistest moraalselt üle, ega ka seda, et iga nõudmine enesemääramisele oleks iseenesest veel rahumeelne või õiglane. Pigem tulevad teatud poliitilised tõed nende kaudu lihtsalt halastamatumalt päevavalgele. Perifeerias, mida tihti süsteemselt alahinnatakse, joonistub tulevik välja kõige varem.
1918. aastal oli Eesti üks taolistest piirialadest. Gröönimaa on üks neist praegu. See ei muuda neid veel ühesugusteks, ent nende ees seisnud ja seisvad väljakutsed on struktuurselt võrreldavad. Need näitavad, et geograafia ja geopoliitika ei ole kuhugi kadunud, isegi kui euroopalikud lootused ja (sageli valikuline) väärtuspõhisus on neid vahepeal pehmendanud. Sellepärast ei peaks neid lootusi ja väärtusi aga veel naeruvääristama. Liberaalsed ja demokraatlikud normid on praegu veel olulisemad kui mõnikümmend aastat tagasi. Kuid need ei hõlju kuskil kõrgemas sfääris logistika, raha ja toore jõu kohal ilma nendega kokku puutumata. Väärtused tuleb alati millegi külge kinnitada ja ankrusse panna. Tallinnast vaadatuna on Gröönimaa üks neist paikadest, kus Euroopa seda praegu uuesti õpib.
[1] Housing in Greenland; Visit Greenland, How to Get Around in Greenland. https://www.norden.org/en/info-norden/housing-greenland; Reforms Can Make Greenland’s Economy More Self-sustaining. Danmarks Nationalbank, 29.04.2025.
[2] Eesti Maanõukogu Vanemate Nõukogu, Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. 1918. https://www.riigikantselei.ee/manifest-koigile-eestimaa-rahvastele.
[3] Riigikogu, Eestimaa ajutine maanõukogu ehk maapäev. https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/eestimaa-ajutine-maanoukogu-ehk-maapaev/.
[4] C. Dillon, S. Brady, Thule Air Base Gets New Name. United States Space Force, 06.04.2023.
[5] G. Bennett, Cowan’s War. London, 1964.
[6] O. Arens, The American Children’s Relief Program and the Estonian Children’s Relief Societies in 1919. Acta Historica Tallinnensia, 2017, kd 23, lk 78–96.
[7] Eesti välisministeerium, Tartu rahu, 2. veebruar 1920. https://vm.ee/tartu-rahu.
[8] V. Made, Külalisena maailmapoliitikas: Eesti ja Rahvasteliit 1919–1946. Tallinn, 1999.
[9] Seadus tunnustab gröönlasi enesemääramisõigusega rahvana ning näeb Gröönimaa iseseisvumisotsuse korral ette läbirääkimised Taaniga ja otsuse heakskiitmise vastavalt seaduses sätestatud korrale. Statsministeriet, Act no. 473 of 12 June 2009: Act on Greenland Self-Government. Kopenhaagen, 2009.
[10] Reforms Can Make Greenland’s Economy More Self-sustaining.
[11] Statistics Greenland, Greenland in Figures 2025. Statistics Greenland. Nuuk, 2025, lk 22.
[12] Reforms Can Make Greenland’s Economy More Self-sustaining.
[13] Nuuki uus rahvusvaheline lennujaam avati 28. novembril 2024. Landmark Year for Greenland Airports. Greenland Airports, 03.09.2025.
[14] Denmark Sent Explosives to Blow up Greenland Runways Amid Trump Invasion Threat. Sky News, 20.03. 2026.
[15] Statistics Greenland, Greenland in Figures 2025. Statistics Greenland, lk 34.
[16] See väljend esineb Gröönimaa ametliku välis-, julgeoleku- ja kaitsestrateegia pealkirjas. Greenland in the World – Nothing about Us without Us. Greenland’s Foreign, Security and Defense Policy 2024–2033. Nalaakkersuisut, Nuuk, 2024, lk 5.
