Peremees ja kana jt jutte

JANAR ALA

Peremees ja kana

Elas kord üks kana, ja elas ta Nõmmel. Nõmmel oli hea elada, sest Nõmme oli aedlinn. Kana oli oma elu jooksul jõudnud näha igasuguseid asju: vaesust, hävingut, psüühilisi kokkukukkumisi ja muud apokalüptilist, linnu kasvamas ja linnu kahanemas, impeeriume tõusmas ja impeeriume suremas, kasvavat kuud ja kahanevat kuud, ükskord nägi ta isegi, kuidas roostetanud plekktünnile oli asetatud seapea, see kallati bensiiniga üle ja süüdati põlema. See oli hirmus. Nüüd oli ta juba võrdlemisi vana, kuid mõistus oli säilinud teravana, küsimus oli ainult, kui kauaks. Ta oli olnud hea muneja kana. Aga mis oli, see oli.

Ükskord sattus kana aga oma aiast välja, värav oli jäänud lahti või oli keegi selle meelega lahti teinud, soovides külvata kaost. Vana, kuid jätkuvalt uudishimuliku linnuna astus kana, küll natuke nõtkuval sammul, aiasuust välja ja kohe otsejoones bussipeatusse viis ta tee. Nagu magnetiga tõmbas sinna sulgedest ja vedas kana peatusse.

Mida teha? Kana segas mõnevõrra ka liiklust ja üldse oli see keeruline olukord. Autojuhid ja bussijuhid ja traktorijuhid (üks traktor sõitis ka mööda) tasandasid kiirust ja mõtlesid olukorrast halvasti. Mis kuradi nuss see on, ütlesid mõned neist, korda ei ole.

Ega muud polnudki teha kui oodata peremeest.

Peremeest polnud aga kohe tulemas, sest peremees töötas Eesti suurimas päevalehes Postimees ja täitis seal kultuuritoimetaja funktsiooni. See ei olnud lehes kõige olulisem funktsioon, võib-olla isegi oli kõige ebaolulisem.

Juhtus ka nii, et peremees kurtis kanale: tõepoolest, kana, tänapäevast kultuuriajakirjandust ja 90ndate kultuuriajakirjandust ei saa mitte võrreldagi. Ära hakka mul seda kohe mitte võrdlemagi, rääkis kultuuriajakirjanikust peremees, habe ees, ja lõikas endale leiva peale suure viilu vorsti. Mitte et kana oleks tahtnud võrrelda, aga millegipärast jutt sinna tüüris.

Aknast sõitis mööda buss nr 36 ja selles oleks peremees näinud nagu sõitmas Sven Sesterit.

Nüüd aga peremees ei tulnud ega tulnud. Kana aga ootas. Tal tekkis juba teatav igatsus nende juttude järele, mis rääkisid kultuuriajakirjanduse allakäigust.

Kana ootas. Õhtu oli saabunud. Bussid peatusid, aga peremeest maha ei astunud. Küll aga astus bussilt maha Sven Sester, kes kana nähes peatus ja rääkis, et tavaliselt ta bussiga ei sõida, aga seekord juhtus nii, autoga oli mingi jama, see ei liikunud paigast. Sven Sester astus edasi, portfell käes, va uhke mees: kindlalt kõnnib kõndu mööda… midagi pole ütelda. Kadus nurga taha ja öösse. Tema oli rahandusminister, kuid peremees oli kultuuriajakirjanik.

Lõpuks peremees siiski tuli, peaaegu viimase bussiga. Tööl oli läinud kauem. Süsteem, millesse tuli lugusid sisestada, oli maha jooksnud ja tuli oodata. Lugesin ajaviiteks Nietzschet, jutustas peremees kanale. Moraali genealoogiast: vaidluskiri, sel teosel nimeks.

Teekonnal koju jõudis ta veel kiruda ajakirjandust kui sellist. Siis jõi ta teed, millesse pani kolm tükki tükksuhkrut, teed jõi ta nii, et kallas tassist tee välja alustassile. See on vana idamaa komme, seletas ta rahulolevalt. Kana suhtus sellesse kombesse mõningase üleolekuga. Seejärel suikus ta rahulikku ja ausasse unne ning saabus rahu pärast erakordset ja paradoksaalsel moel samaaegselt staatilist ja seiklusrikast päeva ka kanale.

Sven Sester aga töötas.

 

Matrjoška

1. Vanem proua suri ära. Polnudki veel nii vana, aga surm tuli ja võttis. Sirutas oma kondise käe välja ja oligi kõik. Enne veel vaatas korra aknast sisse, et kas proua on ikka kodus. Prouast jäi maha palju asju, mida siis sugulased karpidesse pakkisid ja keldrisse vedasid, et hiired-rotid saaksid närida. Neid asju surm ei tahtnud. Põhimõtteliselt oli ju tegu ka rämpsuga, mida proua armastas koguda. Või kas ta just kogus, aga asjad kogunesid. Kui tuldi jutuga, et sorteeriks natuke ja viskaks midagi ära, polnud ta sellega sugugi nõus ja n-ö ajas sõrad vasta. Ajab sõrad vasta, öeldi. Siit ei tule midagi, nii öeldi ka.

Kuradi mutt, mis paska ta ka kogus, vandusid sugulased ja vedasid asju seljas keldrisse. Ilma erilise valikuprintsiibita kogunenud raamatud (suurem osa, vabandage väljendust, ikka, noh, täielik pask); kommikarbid (mõnes kommid sees, aga täielik pask, murra hambad ära); vanad ajakirjad; kott juustega (proua kartis, et juuksed võivad sattuda halbade inimeste kätte – pask); mitut sorti kübaraid (pask – vilets materjal); väga palju asju, millest ei saanudki täpselt aru, millega on tegu; mitu krappraadiot, kust omal ajal päevauudiseid sai kuulata (ideoloogiline pask); mantel, millesse koi oli ennast sisse söönud (koi on pask).

Kaks sugulast läksid omavahel mantli pärast veel riidlema. See on ilus mantel, ütleb üks halli mantli kohta, nokib nina, vaatab ja uurib riidepuul rippuvat mantlit. See on nagu ametniku mantel kohe, lisab. Nokib veel nina. Korralik villane mantel, talvel soe. – Ametniku või mitte, kostab selle peale teine sugulane, aga see tuleb ära visata… Kahjuks… Kahjuks peame selle ära viskama… Minu meelest on see pask… Koi, see läheb mudku edasi, selgitab ta.

Mudku tähendab siis muudkui, aga millegipärast oli sellel inimesel jäänud külge komme rääkida just nii. Mudku ja mudku, käratas nüüd õnnetu sugulane, kellesse oli kogunenud aja jooksul ka nagu mingi vihatropp ja kes oli mantlist ilma jäämas. Sa ütled muudkui „mudku ja mudku“. See on võigas, nagu keegi tambiks hämara pirni valguses mudku kartuliputru. Mudku tambiks ja tambiks, aga valmis ei saa. Mõistad. Ebameeldiv on see. Vägivaldne. See on debiilsus.

Aga sugulane ei mõistnud. Ta tormas toast välja, otse peldikusse, ja luges rahustuseks seal leiduvat ajalehte. Lehes oli lugu ühest kunstnikust, keda ta varem ei teadnud, aga nüüd sai teada.

2. Raoul Kurvitz istub keset tuba. Kohale on tulnud ajakirjanik, kes on võtnud nõuks teha Kurvitzast portreelugu. Nad olid varem helistanud ja loo kokku leppinud. Tulge muidugi, oli kunstnik lahkelt öelnud ja oma aadressi andnud.

Kurvitz istub, jalg üle põlve, suitsetab, ja tukk ripub tal natuke silmade ees. Temast kiirgab williamblake’ilikku romantilist tumedust. Ehk isegi, kui aknast välja vaadata, võiks näha möödumas inglit, raamatukott seljas, kuid kahjuks on see võimatu – aknal on paksud, justkui vildist tehtud tumedad kardinad ees.

Fotograaf käib toas ringi nagu peremees ja võtab Kurvitzast kaadreid. Siis nad vaatavad üheskoos pildid üle ja jõuavad kokkuleppele. Piltidele jääb Kurvitz nii, et tema ümber on hästi palju suitsu. Ta jääb fotodega rahule.

Ma eriti väljas ei käi, räägib Kurvitz, ainult vahel. Mulle ei meeldi eriti väljas käia, jätkab ta, vahel jalutan. Mõistad, küsib ta ajakirjaniku käest. Ajakirjanik hästi ei mõista, sest tema ikka aeg-ajalt käib õues, aga ta põhimõtteliselt noogutab. See ei ole teema, mille üle peaks vaidlema hakkama. Selles ei peitu loo intriig. Ajakirjanikule endale tundub, et kui ta päevas korra õues ei käi, siis tal tuleks nagu depressioon peale. Nagu kott oleks peas. Nagu tunduks, nagu hästi palju asju oleks vaja nagu teha, ja täpselt nagu ei tea, kust alustada. See on masenduse märk. Tuleb ikka tuulutada.

Näed, siin, ütleb Kurvitz ajakirjanikule, näed, siin on mul raamatud, teosed autoritelt nagu Merleau-Ponty, Deleuze, Edgar Allan Poe. Oled neist kuulnud midagi üldse? Ajakirjanik ei ole. Minu unistus on ümbritseda end raamatutega nagu müüriga ja siis end sellest välja lugeda. Mõistad?

Ajakirjanik tunneb juba peaaegu klaustrofoobiat ja õhupuudust, ta tunneb, et tal on veel palju asju tegemata ja et masendus nagu tuleks peale. Liiga palju raamatuid. Ta ei mõista kohe üldse.

Vaatame nüüd seda raamatut, toob Kurvitz müürist välja ühe nahkköites teose. Väga haruldane raamat, näitab ta ja avab kaaned. Huvitav, kas pole? … vaikib natuke. Huvitav, haruldane raamat, vaikib veel… Kollektsionääri unistus… pöörab raamatut ühele ja teisele poole. Vaatame siis sisse, teeb ta näpu suus niiskeks nagu need, kes valmistuvad lehti keerama. Prillid sätib ninale. Nii, mis siin siis on, jah… mis siin raamatus siis ka kirjas on… mis tarkust siit siis leida on ka?

Kuid kahjuks pole kaante vahel midagi.

Vaikus.

Polegi midagi, ütleb Kurvitz isegi mitte väga üllatunult, hiir vist on käinud ja raamatul sisu ära söönud. Vaikus… Tarkuse ära söönud… Kogu tarkuse nahka pistnud… Juhtub-juhtub… On ennegi juhtunud.

Mõistad, vaatab ta ajakirjanikule otsa. Ajakirjanik ei mõista, ta pole elu sees ühtegi raamatut lugenud ja ei plaani ka. Hiir sõi raamatu tühjaks, ütleb Kurvitz. Nagu kõik sõi ära.

3.  Filosoof Gilles Deleuze istub akna juures. Tema juures käis just ajakirjanik, kes küsis hästi palju küsimusi vist mingisuguse pikemat sorti loo jaoks. Deleuze siis midagi rääkis. Näiteks seda, et koer on mõttetu loom. Või seda, et puuk on ideaalne filosoofiline olend ja oluliselt tõhusam kui koer. Puuk on lausa tõhusus ise, rääkis Deleuze, ta võib oodata kuid puu otsas ja siis sooritada puu alt läbi jooksvale koerale hüppe. Võib oodata ja istuda tardunult oksal kuid, rääkis filosoof ja rõhutas.

Ajakirjanik mõtles, et Deleuze’i silmad on nagu röntgen ja et filosoofis on midagi elutut, objektiivset, masinlikku. Et ta oleks pigem nagu mõiste kui inimene. Sõnaks saanud liha. Homseks saanud tänane. Kontseptuaalinsener.

Nüüd on ajakirjanik läinud ja tuba tühi. Lind õues muidugi laulab, sest ta laulaks nii või teisiti. Deleuze teab, et tal on kopsuvähk praktiliselt viimases staadiumis. Ta vaatab oma sõrmi, millel on tavatult pikad küüned. Ta on nagu kull.

Ajakirjanik märkas neid ka ja plaanis ka kirjeldada. Ta oli näinud selliseid varem vaid naiste 100 m eksmaailmameistril Gail Deversil, kellel avastati ka hiljem vähk. Devers oli oma küüned värvinud ekstravagantselt punaseks, mida telekaameratel enne stardipakkudele asumist suumida meeldis.

Deleuze’il olid lihtsalt hallid kaardus vanameheküüned. Aga need ei mõjunud üldse ebameeldivalt, vaid… jah… objektiivselt. Deleuze ei kasvatanud neid küüsi niisama, asja ees, teist taga, vaid asja pärast. Tema näpuotsadel oli nimelt mingisugune haruldane ülitundlikkus. Küüned kaitsesid.

Akna taga laulab lind. Deleuze on linnulaulust ka kirjutanud. Lind oleks nagu üles keeratud.

Deleuze vaatab üle toa asuvat raamaturiiulit ja seejärel oma kirjutusmasinat. Seejärel vaatab ta Francis Baconi maali. Bacon on ta lemmikkunstnik ja tal on Baconi originaalmaal seinal. See on rahalises mõttes kõige kallim asi, mis tal on. Ta on Baconist ka raamatu kirjutanud. Selles raamatus rakendas ta Baconi kunstile enda ajapikku väljatöötatud mõisteid. Paljud neist mõistetest olid talle pähe tulnud just selles toolis seda maali vaadates.

Ta kirjutas palju. Või noh, mis palju, sama palju, kui luges. Nii oli kunagi öeldud. Deleuze kirjutab sama palju, kui loeb.

Deleuze’i pilk (mida ta ise koges nagu mingisugust mehaanilist metallist asja või rambivalgust) kerib edasi ja Baconi maali kõrval väikesel pukil seisab suitsupakk. Arst on Deleuze’il suitsetamise ära keelanud.

Persse, mõtleb Deleuze, ja pilk tõmbub suitsupakilt, nagu oleks mehaaniline ülekanne äkiliselt katkenud. Pilk tõmbub temasse justkui lastult, käib kusagil sees ära nagu tsentripetaaljõul ja lendab sealt välja nagu tsentrifugaaljõul. Sisse-välja, ühte- ja teistpidi.

Õnneks on aken lahti.

Deleuze astub vabatahtlikult aknast välja. Gilles Deleuze (1925–1995), paljusefilosoof.

 

Keedukann

Keedukann oli peret teeninud juba hea mitu aastat.

„Hea, et meil on ikka nii hea keedukann,“ ütles pereisa, kelle nimi oli, ütleme, Taivo, vahel pühapäeva hommikul ja ühendas kannu vooluvõrku. Ise käänas ta küll „kanni“. Kann, kanni, niimoodi käänaski. Talle öeldi: ei ole kanni, on kannu. Aga mis sellest, vastas pereisa Taivo selle peale, kui kann juba kurjalt mühises.

See hea kann oli juba hea mitu aastat perel, nagu öeldakse, „vett kurjaks ajanud“. Aja vesi kurjaks, öeldi, pane kann tulele, kas panid kanni tulele, kas läks vesi kurjaks, nii räägiti, kas panite teevee ülesse. Vesi vist veel pole päris kuri? – No küll ta läheb, küll see kann on ikka vali, see sööb mul hinge seest, see kann närib mul hinge seest, selle aur sööb mul silmad peast, selle valjus ja selle vilin sööb mul kõrvad peast, see sööb mu aju seest, mu hinge seest.

Kuid nüüd oli juhtunud see, mis varem või hiljem ikka juhtub, aga millele ei tahaks mõelda, sest väljaminekud on ka ju siis ja samuti tuleb vabaneda harjumusest. Aga kann nagu hakkas läbi minema. Ei ajanud enam vett kurjaks. Ainult sisises kuidagi. Jäi poolel teel seisma. Lõpuks enam ka ei sisisenud isegi. Tuli kann ära visata, sest ta oli pereisale jalgu jäämas, tema otsa võis ka komistada, ta võis hakata saama saatuslikuks, ta võis hakata murendama olemist. Oligi kõik. Asemele enam uut kannu ei ostetud. Null. Zero. Neutraliteet. Tühjus. Äraolek. Nüüd joodi lihtsalt külma vett, vahel pandi sidrun ka sisse. Oldi edaspidi spartalikud ja murelikumad.

Õues valitses detsembrikuu.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon