Kas loodusel on ajalugu?

Ajalookirjutuse arengutest antropotseeni ajastul

MAREK TAMM

Mõistesse „ajalugu“ on vaikimisi sisse kirjutatud täpsustus „inimajalugu“, ajalugu tegeleb vaid inimeste minevikuga, kõik ülejäänud möödanik kuulub nn loodusloo (natural history) valdkonda, mis on loodusteaduste pärusmaa. Kuigi ajaloolased ei ole kunagi päriselt loobunud looduslike tegurite (kliimamuutused, looduskatastroofid, loomade roll jne) arvestamisest, on seda ikka tehtud vaid inimestega seoses. Ajaloo tähendust kannab inimene, tema on ainus ja tõeline ajaloo subjekt.

Inimeste ja looduse ajaloo selline selge eristamine pole mõistagi kultuuriline universaal, vaid näide uusaegses Lääne kultuuris maad võtnud naturalistlikust mõtlemisest, nagu antropoloog Philippe Descola seda on nimetanud.[1] Descola eristab seoses looduse või keskkonnaga nelja peamist „samastumis- ja eristumisviisi“ ehk ontoloogiat, mida ta nimetab vastavalt totemismiks, animismiks, analogismiks ja naturalismiks. Nendest vaid viimasele on omane looduse ja kultuuri, inimeste ja mitteinimeste mõisteline vastandamine. Suurel osal meie planeedist pole kunagi arvatud, et inimesed ja mitteinimesed oleksid arenenud üksteisest lahus ja et loodus moodustaks omaette autonoomse sfääri, mida saaks määratleda inimlikkuse puudumise kaudu. Näiteks mitmel pool maailmas levinud animistlik mõtteviis põhineb arusaamal, et erinevate olendite sisemused on sarnased, st kõik loomad ja taimed on sisemiselt inimlikud.

Bruno Latour on oma raamatus „Me pole kunagi olnud modernsed“ hästi kirjeldanud, kuidas võttis kuju modernistlik lummutis looduse ja kultuuri selgest erinevusest ja kuidas nimelt sellest erinevusest sündis käsitus lineaarsest „ajaloolisest ajast“, mis lubas omakorda tõmmata teise selge eristuse – mineviku ja tuleviku vahele. Latour kirjutab: „Moderniseerumine seisneb pidevas väljumises pimeduse ajastust – mis ajas ühiskonna vajadusi teadusliku tõega segamini –, et astuda uude ajastusse, mis toob lõpuks selge eristuse ajatule loodusele kuuluva ning inimestelt pärineva vahele.“[2]

Ajaloo ja looduse eristamine sai filosoofilise põhjenduse alates 18. sajandist, seda eriti Hegeli töödes, kes tegi selget vahet nende vahel, kellel on ajalugu ja kellel seda pole. Ajalugu on Hegelile vaimu tegelikustumise universaalne protsess, loodus selles protsessis tema hinnangul ei osale, „looduse universaalsusel ajalugu ei ole“, kirjutab ta oma „Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias“, lisades „Vaimu fenomenoloogias“, et „orgaanilisel loodusel ei ole mingit ajalugu“.[3] Kuivõrd ajaloo eelduseks on Hegeli järgi eneseteadlikkus ja tagasivaatamise võime, siis puudub ajalugu nii loodusel kui ka näiteks primitiivsetel loodusrahvastel, kus maailmavaim ennast ei ilmuta ja eneserefleksiivsus puudub. „Loodus ei tegele eneseteadliku retrospektsiooniga ja selles mõttes ei ole loodusel ajalugu,“ võtab David Kolb Hegeli mõtteviisi lühidalt kokku.[4]

19. sajandi kutseline ajalooteadus rajati hegellikule vundamendile ja ajalugu lahutati rangelt loodusest. Hästi sõnastab juurdunud arusaama üks tolle aja mõjukamaid ajaloolasi Jules Michelet: „Koos maailmaga sai alguse sõda, mis lõpeb ühes maailmaga ja mitte enne; inimeste sõda loodusega, vaimu sõda mateeriaga, vabaduse sõda saatusega. Ajalugu polegi muud kui lugu sellest lakkamatust võitlusest. … Selles lõputus võitluses peab meid julgustama see, et kui üks osapooltest ei muutu, siis teine seda teeb ja muutub aina tugevamaks. Loodus püsib samana, inimene saavutab aga iga päevaga tema ees edumaa.“[5] Parimas Hegeli vaimus põhjendas Robin Collingwood 1930. aastatel looduslike ja ajalooliste protsesside erinevust, mida järgmised ajaloolaste põlvkonnad on truult järginud. Postuumselt raamatusse „Ajaloo idee“ kaasatud ettekandes, mille ta pidas algselt 1936. aastal Briti akadeemias, arutleb Collingwood selle üle, mis on ajalooteadmise eripära. Ta küsib hakatuseks, miks samastavad ajaloolased tavapäraselt ajaloo inimeste ajalooga. Vastuseks pakub ta välja eristuse kaht tüüpi sündmuste vahel: välised ja sisemised sündmused. Kui esimesed on seotud kehade ja nende liikumisega, siis teised mõttega, mis seda liikumist kannab. „Loodusteadlasele on loodus alati vaid „nähtumus“, … vaatemäng, mis on allutatud targale vaatlusele, samas kui ajaloosündmused ei ole kunagi üksnes nähtused ega vaatemängud vaatluseks, vaid asjad, millele ajaloolane ei vaata mitte otsa, vaid millest ta vaatab läbi, et tuvastada mõtet, mis nendes sündmustes peitub.“[6] „Looduslik protsess on sündmuste protsess, ajalooline protsess on mõtete protsess,“ resümeerib Collingwood oma arutluskäigu. Kuivõrd ajaloouurimise keskmes on mõte, saabki ajaloosubjekt olla vaid inimene, kes on ainus (piisavalt) mõtlev olend. „Inimest käsitatakse ajalooprotsessi ainsa subjektina, sest inimest peetakse ainsaks loomaks, kes mõtleb, või kes mõtleb piisavalt ja piisava selgusega, et muuta oma teod mõtete väljenduseks. Arvamus, et inimene on ainus loom, kes üldse mõtleb, on kindlasti eksiarvamus, ent arvamus, et inimene mõtleb enam ja pidevamalt ning tõhusamalt kui ükski teine loom, ja on ainus loom, kelle käitumist määrab suures osas mõtlemine, mitte pelgalt impulss või isu, on tõenäoliselt piisavalt põhjendatud, et õigustada ajaloouurimise rusikareeglit.“[7]

Mõned aastad hiljem võttis Marc Bloch väljakujunenud arusaama löövalt ja kujundlikult kokku, kui kirjutas oma mõjukas „Ajaloo apoloogias“: „Juba tõepoolest ammu õpetasid meie suured eelkäijad, nagu Michelet, nagu Fustel de Coulanges, meid seda ära tundma: ajaloo objektiks on loomu poolest inimene. Öelgem parem: inimesed. … Hea ajaloolane on nagu muinasjutu inimsööja. Seal, kus ta haistab inimliha, ta teab, et seal on tema jaoks jahisaak.“[8] Ajaloolased ongi kuni viimase ajani tegutsenud peamiselt muinasjutu inimsööjatena, pööranud oma nina vaid sinna, kust on tulnud inimese lõhna. Ajalugu on olnud üks inimerandlikkuse (human exceptionalism) tähtsaid ideoloogilisi kantse, mis on pidanud inimese kvalitatiivset eristamist ülejäänud eluvormidest enesestmõistetavaks ja rajanud sellele oma epistemoloogilise pealisehituse.[9]

Antropotseeni väljakutsed

Naturalistlik mõtlemine, inimese asetamine ülejäänud loodusest eraldi ja kõrgemale, on saanud viimastel aastatel tõsise tagasilöögi. Üha aredamalt on pärale jõudnud arusaam, et sellisest mõtteviisist tingitud inimkäitumine avaldab keskkonnale aina negatiivsemat mõju. Alates 1945. aastast (nn Suure kiirenduse perioodil)[10] on maailmas drastiliselt vähenenud bioloogiline elurikkus, kasvanud süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris, kiirenenud kliima soojenemine jpm. Seepärast on üha suurem hulk eriteadlasi jõudnud järeldusele, et Maal on alanud uus ajajärk, kus inimene on kõige olulisem bioloogiline ja geoloogiline jõud. Enam kui 11 000 aastat kestnud holotseen, planeedi senise ajaloo kõige stabiilsem periood nii geoloogiliselt kui ka klimaatiliselt, on läbi saanud ja selle asemele on tulnud antropotseen – heitlik ja hektiline inimese ajastu.[11]

Teadusajakirjanik Gaia Vince kirjeldab uut olukorda lohutult: „Inimestest on saanud superorganism, antropotseeni eluvorm; industrialiseerimise, rahvaarvu kasvu, üleilmastumise ja kommunikatsioonitehnoloogias aset leidnud revolutsiooni tulemus. … Inimkonna võimuses on planeeti soojendada või jahutada, kaotada loodusest terveid liike või luua täiesti uusi, kujundada ümber maapinda ja määrata selle bioloogilisi omadusi. Maailmas ei ole enam inimtegevusest puutumata paiku – oleme väljunud aineringete piiridest ja mõjutanud planeedi füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi protsesse.“[12] Talle sekundeerib sama trööstitult teadusajaloolane Christophe Bonneuil: „Antropotseen tähendab Maad, mille atmosfääri on muutnud 1400 miljardit tonni süsihappegaasi, mida meie oleme sinna paisanud. See on vaesunud ja tehislikuks muutunud elav kude. See on senisest soojem maailm, milles varitseb rohkem ohtusid ja toimub rohkem katastroofe: jääkate kahaneb, merevee tase tõuseb, vesi muutub happelisemaks, ilmastik väljub tavapärastest raamidest – mis toob omakorda kaasa palju kannatusi, geopoliitilisi probleeme, vägivalda.“[13]

Antropotseen tähendab inimese ja keskkonna seniste suhete radikaalset ümbermängimist; sootuks uut situatsiooni, kus inimene pole enam pelgalt bioloogiline, vaid ka geoloogiline jõud. Bruno Latour on selle uue ootamatu inimolu õnnestunult kokku võtnud: „Praeguseks on dekoratsioonid, kulissid, lavatagune, kogu ehitis tõusnud püünele ja esitanud väljakutse peaosatäitjale. See olukord muudab kõiki stsenaariume, tekitab uusi sõlmitusi. Inimesed pole enam ainsad osatäitjad, nähes samas endale omistatavat suuremat rolli, kui nad kanda suudavad.“[14] Maa elanikena oleme silmitsi ülesannetega, millega me pole vähemalt sellises mastaabis kunagi varem kokku puutunud, millega me pole jõudnud bioloogiliselt kohastuda ja milleks meil puuduvad vajalikud intellektuaalsed tööriistad.

Antropotseeni ajastul on Maa käekäik esimest korda ühe liigi – inimese kujundada. Kusjuures see olukord on seda ainulisem, et esimest korda on üks liik teadlik, et tema tegevusest sõltub tema enda ja võimalik, et kogu planeedi tulevik.[15] See kõlab teatud mõttes suureliselt, ent kätkeb tegelikult suurt hoiatust. Antropotseen võib tähendada korraga nii inimliigi hybris’t kui ka nemesis’t, nii suurt võimutäiust kui ka hukku. Et selle ohuga toime tulla, peab ümber hindama suure hulga sajanditega settinud tõekspidamisi, alustades kultuuri ja looduse ning inimeste ja mitteinimeste vastandamisest.

India päritolu Ameerika ajaloolane Dipesh Chakrabarty oli üks esimesi, kes mõistis, et antropotseen seab kahtluse alla ajalookirjutuse senised alused, õõnestab ajaloolaste kõige põhilisemaid veendumusi. 2009. aastal ilmunud ja palju vastukaja pälvinud artiklis „Ajaloo kliima: neli teesi“ pakkus ta välja, et kliimamuutused on loonud olukorra, mis märgib „sajanditevanuse loodusloo ja inimajaloo eristuse kollapsit“,[16] ja et ajaloolaste jaoks on nüüdsest möödapääsmatu käsitada inimesi ja nende ajalugu palju avaramas kontekstis, „mõelda inimestest kui ühest eluvormist ja käsitada inimajalugu osana elu ajaloost sellel planeedil“.[17] Chakrabarty jälgedes on üha laiemalt võtnud maad arusaam, et antropotseen ei tähenda üksnes inimvastutuse tunnistamist suurtes keskkonna- ja kliimamuutustes, vaid see on ühtlasi avanud võimaluse kontseptualiseerida ajalugu sootuks uuel ja ootamatul moel, loobuda traditsioonilisest „inimerandlikkuse“ vaateviisist ning lõimida keskkond ja teised eluvormid ajalookirjutusse, ent mitte enam passiivsete objektide või väliste dekoratsioonidena, vaid omaette aktiivsete toimijatena.

Praeguseks võib üha selgemalt näha moodustumas ühe hoopis uue ajalookäsituse piirjooni, mis püüab liikuda teisele poole ajaloo ja looduse, inimeste ja mitteinimeste vastandust ning arvestada mineviku tõlgendamises antropotseeni õppetundidega. Siin ei jõua ma peatuda sellel uuel ajalookäsitusel tervikuna, vaid keskendun lühidalt kahele olulisele aspektile: muutunud ajakontseptsioonide ja loomaperspektiivi esiletõusule.

Ajalugu „sügava aja“ vaatenurgast

Ajaloolase tavapärane ajahorisont tundub antropotseeni vaatenurgast üllatavalt üürike; nii geoloogilises kui ka bioloogilises mõttes huvituvad ajaloolased vaid imelühikesest perioodist. Ameerika keskkonnaajaloolane John L. Brooke tuletas seda hiljuti kujundlikult meelde, kui ta pani ette kujutada viie miljoni aasta pikkust evolutsioonilist aega 24-tunnise perioodina. Sel juhul võrduks tänapäeva inimliigi 300 000 aastat pooleteist tunniga, 60 000 aastat pärast seda, kui nüüdisinimesed lahkusid Aafrikast, võrduks 17 minutiga ja 12 000 aastat pleistotseeni lõpust hõlmaks vaevalt 4 minutit. Kui aga 24-tunniseks perioodiks taandada 4,6 miljardit aastat geoloogilist aega, siis mahub homo sapiens’i ajalugu 6 sekundi sisse, sekund lahutaks meid eellaste lahkumisest Aafrikast ja vaid mõni sekundi murdosa viimasest jääaja lõpust.[18]

Ent õigupoolest ei tegele ajaloolased isegi homo sapiens’i ajalooga, vaid tavaliselt piiratakse oma silmapiiri kirjalike allikate ilmumisega, mis teeb „ajaloolise aja“ pikkuseks vaevalt 6000 aastat (ehk võrdluses geoloogilise ajaga vaid mõne millisekundi). Viimasel ajal on aga üha enam kuulda kriitilist küsimust, kas selline ajaloo piiritlemine kirja leiutamisega ja kogu eelneva perioodi „esi- või eelajalooks“ kuulutamine on sisuliselt põhjendatud. Kas see pole lõivu maksmine „piibellikule ajaloole“, mis paigutab inimkonna alguse Eedeni aeda, mille tingimused meenutavad inimajaloo hälliks peetava „viljaka poolkuu“ alasid Tigrise ja Eufrati jõe piirkonnas ning Niiluse orus? Kui „alguses oli Sumer“, nagu kõlab ühe Eestiski populaarse slovaki kirjamehe raamatu pealkiri,[19] siis kas kõik see, mis eelnes Sumerile, kuulub „ajaloo ooteruumi“? Me vajame palju pikemat ajalist vaadet oma minevikule, tunnistas mitmekülgne loodusteadlane E. O. Wilson juba paarkümmend aastat tagasi, me vajame „süvaajalugu“ (deep history), mis „kombineeriks geneetilised ja kultuurilised muutused, mis on inimkonda kujundanud sadade tuhandete aastate jooksul“.[20]

Wilsoni üleskutse on üles korjanud Ameerika ajaloolane Daniel Lord Smail, kes koos eri valdkonna teadlastega on viimastel aastatel pühendunud „süvaajaloo“ põhimõtete välja töötamisele, mille sihiks pole midagi vähemat kui pakkuda välja „inimajaloo uus arhitektuur“.[21] Smaili hinnangul ei peaks ajaloo piiritlemine põhinema kirja leiutamisel, vaid hõlmama kogu anatoomiliselt nüüdisaegse inimese eksistentsi. See tähendab mõistagi, et uurimistöös tuleb tugineda ennekõike antropoloogiale, arheoloogiale, geneetikale, neurofüsioloogiale ja evolutsioonibioloogiale. „Ajalugu saab kirjutada ükskõik mis laadi jälgede põhjal, mälestustest luufragmentide ja veretüüpideni“, kuulutavad Smail ja Andrew Shryock sissejuhatuses hiljutisele koguteosele „Süvaajalugu“.[22]

Nende algatusega sarnaneb Ameerika keskkonnaajaloolase Edmund Russelli mõne aasta eest välja hõigatud „evolutsiooniline ajalugu“, mis uurib seda, „kuidas inimesed ja teised liigid on kujundanud aegade vältel üksteise omadusi ja milline on olnud nende muutuste tähendus inimeste jaoks“.[23] Sisuliselt tähendab Russelli üleskutse ajaloolase vaatevälja avardamist terve inimevolutsiooni ajaskaala ulatuses ja pöördumist teistsuguse tõendusmaterjali poole kui see, millega ajaloolased on tavapäraselt harjunud töötama. Nimetatud kahe suuna kõrval on aga usutavasti kõige tuntum ja ambitsioonikam, ent akadeemilises kontekstis üksjagu kritiseeritum 1990. aastate alguses võrsunud „suur ajalugu“ (big history), mis soovib ajaloo alguse viia Suure Pauguni, samastades ajaloo universumi enese ajalooga. David Christian, üks selle suuna peamisi eestkõnelejaid, alustab oma raamatut „Aja kaardid“ universumi lätetega, et lõpetada ülevaatega „moodsast ajastust“ (modern era).[24] Pole ootamatu, et ka „suur ajalugu“ ei ammuta põhihulka andmetest mitte tavapärastest ajaloolistest distsipliinidest, vaid kosmoloogiast, astronoomiast, geoloogiast ja evolutsioonibioloogiast.

Need erinevad algatused annavad selgelt märku, et antropotseeni ajastul näib ajaloolase senine ajahorisont liiga kitsas. „Me olema langenud „sügavasse“ ajalukku, sügavasse, geoloogilisse aega,“ tõdes hiljuti Chakrabarty. „See langemine „sügavasse“ ajalukku on kaasa toonud šokeeriva äratundmise – äratundmise planeedi teisesusest ja selle äärmiselt ulatuslikest ruumilistest ja ajalistest protsessidest, mille osaks me oleme kavatsematult saanud.“[25] Kuid ajalookirjutuse tulevik ei peaks seisnema ajas võimalikult kaugele tagasi minemises, pigem on tähtis tajuda seni välja kujunenud „ajaloolise aja“ suhtelisust, vabaneda arusaamast, et minevik jaguneb „ajalooks“ ja „esiajalooks“, et ajalugu saab kirjutada vaid kirjalike jälgede põhjal ja lahus loodusteaduslikest distsipliinidest. Minevikuaeg liigub erinevates rütmides ja ajaloolane peaks olema suuteline hõlmama ja omavahel seostama nii väga pikki (geoloogilisi, evolutsioonilisi, klimaatilisi) kui ka lühikesi ja kiireid (majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi) arenguid.[26] Antropotseeni ajalookirjutus eeldab mitmekihilist ajakäsitust, loobumist historistlikust „homogeensest ja tühjast ajast“[27], suutlikkust mõista erinevate protsesside polükroonilist iseloomu ning võimet neid omavahel seostada ja sünkroniseerida.

Ajalugu looma vaatenurgast

Antropotseen on lubanud paremini mõista senise ajalookirjutuse antropo-tsentristlikku iseloomu, mis on loonud eksliku mulje inimesest kui ajaloolava ainsast ja eraldiseisvast peategelasest.[28] Uue situatsiooni valguses on üha olulisem küsida, milline näeks ajalugu välja, kui seda vaadata mitte inimese, vaid mitteinimese perspektiivist. Selle küsimuse on kõige jõulisemalt sõnastanud loomaajaloo edendajad, kes ei soovi uurida enam pelgalt inimeste ja loomade vahekordi minevikus, vaid ajalugu „looma vaatenurgast“.[29] Tõepoolest, milline näeks möödanik välja siis, kui sellele läheneda mitteinimeste perspektiivist või vähemalt liikidevahelisest vaatevinklist? Mil moel seaks selline lähenemine küsimuse alla ajaloo epistemoloogilised alused? Või jah, kas looma vaatenurk minevikule on üldse mõeldav?

Laialt on tuntud filosoof Thomas Nageli mõtteeksperiment, kus ta püüdis arutleda, mis tunne on olla nahkhiir. Nagu teada, järeldas Nagel, et selline tunne on inimesele kättesaamatu, sest me ei suuda omaks võtta nahkhiire vaatevinklit ega seda, kuidas ta maailma kogeb. Kuid oma artikli ühes joonealuses märkuses möönab ka Nagel, et tema järeldus puudutab nimelt kogemust, mitte teadmist, ja et nahkhiire vaatenurga osaline mõistmine võib olla siiski võimalik: „Võib-olla on liikidevaheliste barjääride ületamine kujutlusvõime abiga lihtsam, kui ma oletan. … Minu mõte ei seisne aga mitte selles, et me ei või teada, mis tunne on olla nahkhiir. Ma ei tõstata siin epistemoloogilist probleemi. Minu mõte on pigem niisugune: isegi selleks, et luua mingisugust kontseptsiooni selle kohta, mis tunne on olla nahkhiir (ja a fortiori, et teada, mis tunne on olla nahkhiir), tuleb võtta omaks nahkhiire vaatevinkel. Kui seda vaatevinklit saab omaks võtta osaliselt või umbkaudselt, siis on ka vastav kontseptsioon osaline või umbkaudne.“[30]

Looma vaatevinkli osaline või umbkaudne omaksvõtt ja mõistmine ongi tänapäeva loomaajaloo üks peamisi eesmärke. Üks valdkonna eestvedajaid Erica Fudge tõdeb oma hiljutises artiklis, mis kannab kõnekalt pealkirja „Mis tunne oli olla lehm“, et õigupoolest ei ole inim- ja loomaajaloolaste lähtepositsioon põhimõtteliselt erinev, sest mõlemad püüavad erinevate tunnistuste põhjal mõista seda, kuidas ajaloolised subjektid on minevikku kogenud.[31] Samas Fudge ei väida, et ajalookirjutuse uus eesmärk peaks olema inimperspektiivi asendamine loomaperspektiiviga, vaid tema soov on üles kutsuda mitmeperspektiivsusele: „Ma ei taha enam teada (või püüda teada) üksnes seda, milline on olnud mõne looma kogemus, isegi kui see soov on mulle endiselt oluline, nii võimatu, kui seda ka on täita. Ma tahan teada ka (või püüda teada) seda, millised on olnud loomade kogemused inimestega koos olemisest, millised on olnud loomade kogemused teiste loomadega koos olemisest ja millised on olnud inimeste kogemused loomadega koos olemisest.“[32] Juba aastaid varem oli Fudge kutsunud samas vaimus ajalookirjutust uuendama: „Me peame kirjutama ajalugu, mis keeldub jäigast liikidevahelisest eristusest, mis keeldub inimkeskse ajaloo (humanist history) vaikimisi eeldustest. Kui me mõtleme ümber oma mineviku – hõlmates sinna nii loomad kui ka inimesed –, teeme algust protsessiga, mis muutub viljakandvaks siis, kui me ei mõista enam ‘inimese’ tähendust vastanduses ‘loomale’.“[33]

Tõenäolisemalt üks algupärasemaid ja ambitsioonikamaid loomaajaloo uurijaid tänapäeval on Éric Baratay, kes leiab, et on viimane aeg liikuda edasi tavapärasest „loomade inimajaloost“ (histoire humaine des animaux) ja vahetada inimeste vaatenurk välja loomade vaatenurga vastu. Eesmärk peab olema kirjutada mitte karjakasvatuse ajalugu, vaid kariloomade ajalugu, mitte transpordi ajalugu, vaid veohobuste ajalugu, mitte härjavõitluse ajalugu, vaid härgade ajalugu.[34] Baratay on oma loomaajaloo uusi võimalusi näidanud mitmes teoses, mille seast üks julgemaid ja uuenduslikumaid on läinud kevadel ilmunud raamat „Loomade elulood“, mis püüab nii mitmekesise kirjaliku allikmaterjali, etoloogide teadustööde kui ka autori kujutlusvõime toel kirja panna umbes tosina looma elulugu või elukogemust 19.–20. sajandil. Baratay eesmärk on ennistada loomade ajalooline individuaalsus, näidata, et konkreetse liigi asemel on võimalik ajalugu kirjutada ka konkreetsetest loomadest. Ta seletab, et tema taotlus on „paigutada ennast looma poolele, et anda edasi seda, mida see loom mingil konkreetsel ajahetkel, mingil ajaperioodil või oma elu jooksul läbi elab, kogeb ja tunneb.“[35] Raamatu lehekülgedel tutvume näiteks 1826. aastal Egiptusest Prantsuse kuningale kingiks toodud kaelkirjakuga, Esimeses maailmasõjas kuulsust kogunud briti sõjahobuse Warrioriga, 1947. aastal Linaresi härjavõitlusareenil oma otsa leidnud härja Isleroga või 19. sajandi lõpukümnendil Manchesteris palju tähelepanu pälvinud šimpansi Consuliga, kes suutis ära õppida suure osa inimkommetest. Baratay lähenemisviisi muudab originaalseks rõhu asetamine oma uurimistöö peategelaste vaatenurgale, tema soov rekonstrueerida seda, kuidas loomad ise ümbritsevat mõistsid ja kogesid. Ta ei kohku tagasi esimeses isikus kirjutamisest ja erinevate tüpograafiliste võtetega eksperimenteerimisest, et edasi anda seda, mida näiteks härg Islero võis kogeda oma elu viimastel minutitel 1947. aasta 28. augustil.[36]

Loomaajaloo kõrval on endast päris viimasel ajal märku andnud teinegi variant „rohkem kui inimese ajaloost“ (more-than-human history), nimelt „mitmeliigiline ajalugu“ (multispecies history), mis on saanud inspiratsiooni antropoloogide välja pakutud „mitmeliigilisest etnograafiast“.[37] Mitmeliigiline ajalugu huvitub sellest, kuidas inimesed on minevikus olnud põimitud mitmesuguste eluvormide ja organismidega ning moodustanud sel moel erinevaid „liikidevahelisi sõltuvusvõrgustikke“.[38] Mitmeliigilise ajaloo eesmärk on näidata, kuidas paljud olulised sündmused ja protsessid minevikus on saanud võimalikuks või juhtunud ennekõike tänu mitme organismi koostööle, olgu nendeks inimesed, imetajad, mikroorganismid (parasiidid, viirused), taimed vms. Üheks klassikaliseks näiteks on John McNeilli raamat „Moskiito impeeriumid“, mis demonstreerib, kuidas Ladina-Ameerika vallutamine ja koloniseerimine sõltus mitte niivõrd asjaosaliste sõjalisest võimekusest, vaid nende suutlikkusest toime tulla malaaria ja kollapalaviku viirustega.[39]

Mitmeliigiline ajalugu esitab mõistagi taas väljakutse ajaloolase tavapärasele allikakasutusele, sest nõuab tähelepanu pööramist ka nendele „jälgedele“, mida jätavad endast erinevad mitte-
inimorganismid, sest kuigi need „ei räägi lugusid, panustavad nende osaliselt kattuvad rajad ja jäljed sellesse, mida me käsitame ajaloona“. „Ajalugu, niisiis,“ järeldab antropoloog Anna Tsing, „on ülestähendus mitmesuguste, nii inimeste kui ka mitteinimeste maailmategemise trajektooridest“.[40]

On selge, et loomaperspektiivi järjekindel sissetoomine ajalookirjutusse ei tähenda pelgalt uue vaate võimaldamist minevikule, vaid see seab kahtluse alla suure osa senistest ajalooepistemoloogilistest tõekspidamistest, sunnib mõtlema uutele allikatele, uutele teaduslikele koostöövõimalustele ja uutele kirjutusviisidele. Poola ajaloolane Ewa Domanska kirjutab põhjendatult, et õigupoolest seab loomaajalooline perspektiiv küsimuse alla ajaloolise mõistmise iseloomu, sest eeldab „teistsugust mineviku tunnetamise viisi kui see, mida on meile pakkunud senine ajalooepistemoloogia ühes oma spetsiifilise käsitusega ajast, ruumist, muutusest, ratsionaalsusest ja kausaalsusest“.[41]

Kokkuvõtteks

Inimliigi planetaarse rolli ulatuslikum teadvustamine on uuel aastatuhandel sundinud ümber hindama mitmeid Lääne kultuurile iseomaseid tõekspidamisi, esmajoones meie suhtumist Maa elukeskkonda ja teistesse eluvormidesse. Antropotseeni hüpoteesi välja pakkumine ja selle kiire populaarsus on avanud võimaluse ajalookirjutuse uut laadi kontseptualiseerimiseks, kusjuures selle võimaluse potentsiaali ja nii epistemoloogilisi kui ka eetilisi tagajärgi oskame praegu veel vaid vaevu hoomata.

Tänapäevase teadmise pinnalt paistab üha selgem, et looduse lahutamine ajaloost on olnud eksitee, millelt ära pööramine on üks ajaloolaste olulisi väljakutseid. Ajaloo taandamine pelgalt inimeste ajalooks on vaesestanud meie võimalust nii mineviku paremaks mõistmiseks üldiselt kui ka inimeste endi käekäigu mõistmiseks üksiti. Inimesed ei ole kunagi elanud lahus ega sõltumatult loodusest, isegi kui viimased paar sajandit on sellist mõtteviisi ulatuslikult kultiveeritud. On selge, et ainus viis minevikuprotsesse adekvaatselt mõista on ajalookirjutuse laiendamine kõigile eluvormidele ja nendevahelistele suhetele. Sellest johtuvalt ei peaks ajalugu piirama oma ajahorisonti üksnes selle ajaga, mille kohta on kirjalikke andmeid, vaid peaks mitmesuguste teiste distsipliinide (geneetika, geoloogia, bioloogia jpt) toel pöörama tähelepanu ka nn süvaajaloole, kui mitte päris geoloogilisele, siis vähemalt evolutsioonilisele ajale, kuid enamgi veel, vajalik on suuta minevikuaega kontseptualiseerida selle eri kiirustel ja rütmides, nii pikas kui lühikeses kestuses. Ja väga võimalik, et meie minevikupildi selline avardumine ja mitmekesistumine loob ühtlasi võimaluse mõista paremini meie praegust elukeskkonda ja hoida ära selle pöördumatu allakäik tulevikus.

 

[1] P. Descola, Par-delà nature et culture. Pariis, 2006.

[2] B. Latour, Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 119.

[3] G. W. F. Hegel, Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse. Zweiter Teil: Die Naturphilosophie. Rmt-s: G. W. F. Hegel, Werke in 20 Bänden. Toim. E. Moldenhauer, K. M. Michel. Frankfurt am Main, 1986, kd 9, lk 348; G. W. F. Hegel, Phänomenologie des Geistes. Sealsamas, 1989, kd 3, lk 225.

[4] D. Kolb, Outside and In: Hegel on Natural History. Poligrafi, 2011, kd 16, lk 37.

[5] J. Michelet, Introduction à l’histoire universelle. Pariis, 1831, lk 5–7.

[6] R. G. Collingwood, The Idea of History. Revised edition. Oxford, 1994, lk 214.

[7] R. G. Collingwood, The Idea of History, lk 216. Collingwoodiga samal, 1936. aastal sõnastab mõjukas briti arheoloog Gordon Childe üsna samas vaimus erinevuse inimajaloo ja loodusloo vahel, vt V. G. Childe, Man Makes Themselves. New York, 1958 [1936], eriti lk 9–19.

[8] M. Bloch, Ajaloo apoloogia. Tlk E. Tarvel. Tallinn, 1983, lk 19.

[9] Inimerandlikkuse ideoloogia veenva ja põhjaliku kriitika esitab: J.-M. Schaeffer, La fin de l’exception humaine. Pariis, 2007.

[10] W. Steffen, P. J. Crutzen, J. R. McNeill, The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature? Ambio, 2007, kd 36, lk 614–621; J. R. McNeill, P. Engelke, The Great Acceleration. An Environmental History of the Anthropocene since 1945. Cambridge (MA), 2014; W. Steffen jt, The Trajectory of the Anthropocene: The Great Acceleration. The Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 1, lk 81–98.

[11] Vt P. Crutzen, E. F. Stoermer, Kas me oleme jõudnud antropotseeni? Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 46–48. Antropo-tseen ei ole veel pälvinud geoloogidelt ametlikku kinnitust, ent sellele vaatamata on termin läinud kulutulena käibele ja omandanud väga mitmeid tähendusnüansse. Nendest pakub hea süsteemse ülevaate: J. Lorimer, The Anthropo-scene: A Guide for the Perplexed. Social Studies of Science, 2017, kd 47, nr 1, lk 117–142.

[12] G. Vince, Seiklused antropotseenis. Retk inimese kujundatud planeedi südamesse. Tlk M. Arumäe, K. Raudsepp. Tallinn, 2017, lk 14–15.

[13] C. Bonneuil, Antropotseen ja poliitilised käsitused sellest. Tlk I. Koff. Vikerkaar, 2016, nr 6, lk 51.

[14] B. Latour, Où atterrir? Comment s’orienter en politique. Pariis, 2017, lk 60.

[15] D. Grinspoon, Earth in Human Hands. Shaping Our Planet’s Future. New York, 2016.

[16] D. Chakrabarty, The Climate of History: Four Theses. Critical Inquiry, 2009, kd 35, nr 2, lk 201.

[17] Sealsamas, lk 213.

[18] J. L. Brooke, Climate Change and the Course of Global History. A Rough Journey. Cambridge, 2014, lk 114. Sarnasele võrdpildile viitab juba Walter Benjamin oma „Ajaloo mõiste“ 18. teesis: „„Homo sapiensi viis aastatuhandet,“ ütleb üks tänapäeva bioloog, „on orgaanilise elu maapealse ajalooga võrreldes umbes nagu kaks sekundit kahekümne nelja tunnise ööpäeva lõpus. Kogu tsiviliseeritud inimkonna ajalugu täidaks selles mõõtkavas ühe viiendiku viimase tunni viimasest sekundist.““ W. Benjamin, Ajaloo mõistest. Tlk H. Krull. Rmt-s: W. Benjamin, Valik esseid. Tallinn, 2010, lk 179.

[19] V. Zamarovský, Alguses oli Sumer. Tlk L. Metsar. Tallinn, 1980.

[20] E. O. Wilson, In Search of Nature. Washington (DC), 1996, lk X.

[21] D. L. Smail, On Deep History and the Brain. Berkeley, 2008; Deep History: The Architecture of Past and Present. Toim. A. Shryock, D. L. Smail. Berkeley, 2011; D. L. Smail, A. Shryock, History and the „Pre“. American Historical Review, 2013, kd 118, lk 709–737.

[22] Deep History: The Architecture of Past and Present, lk 13.

[23] E. Russell, Evolutionary History: Uniting History and Biology to Understand Life on Earth. Cambridge, 2011, lk 5. Russell on empiiriliselt näidanud evolutsioonilise ajaloo võimalusi oma värskes uurimuses hurdakoerte ja inimeste koosarengust Inglismaal, vt E. Russell, Greyhound Nation: A Coevolutionary History of England, 1200–1900. Cambridge, 2018.

[24] D. Christian, Maps of Time: An Introduction to Big History. Berkeley, 2004. Vt ka F. Spier, Big History and the Future of Humanity. 2nd edition. Malden (MA); Oxford, 2015.

[25] D. Chakrabarty, The Human Condition in the Anthropocene. The Tanner Lectures in Human Values, delivered at Yale University, February 18–19, 2015, lk 181. Veebis: https://goo.gl/h4DWAa.

[26] Selles suunas leiab olulisi ideid juba prantsuse ajaloolase Fernand Braudeli ja saksa ajaloolase Reinhart Kosellecki töödest. Vt ülevaatlikult: H. Jordheim, Against Periodization: Koselleck’s Theory of Multiple Temporalities. History and Theory, 2012, kd 51, lk 151–171; H. Jordheim, Multiple Times and the Work of Synchronization. History and Theory, 2014, kd 53, lk 498–518. Antropotseeni mõjudest (ajaloolise) aja kontseptualiseerimisele vt ka G. Quenet, L’Anthropocène et le temps des historiens. Annales HSS, 2017, kd 72, nr 2, lk 267–299; E. Fitz-Henry, Multiple Temporalities and the Nonhuman Other. Environmental Humanities, 2017, kd 9, nr 1, lk 1–17; D. Chakrabaty, Anthropocene Time. History and Theory, 2018, kd 57, nr 1, lk 5–32.

[27] W. Benjamin, Ajaloo mõistest, lk 177.

[28] Vt E. Domanska, Beyond Anthropocent-rism in Historical Studies. Historein, 2010, kd 10, lk 118–130.

[29] É. Baratay, Le point de vue animal. Une autre version de l’histoire. Pariis, 2012.

[30] T. Nagel, Mis tunne on olla nahkhiir? Tlk T. Hallap. Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2098, mrk 6.

[31] E. Fudge, What Was it Like to Be a Cow? History and Animal Studies. Rmt-s: The Oxford Handbook of Animal Studies. Toim. L. Kalof. Oxford, 2017, lk 258–278. Lehmaga seoses tahan tähelepanu juhtida Tim LeCaini heale artiklile, kus ta näitab, kuidas Ameerika ajaloos nii tähenduslik kauboikultuur on teatud mõttes vaid lehmakultuuri epifenomen – kauboidele iseloomulik eluviis, sotsiaalsed suhted, riietus jms kujunesid välja lehmakarjuste praktilistest vajadustest ja võimalustest, vt T. J. LeCain, How Did Cows Construct the American Cowboy? Rmt-s: Molding the Planet: Human Niche Construction at Work. Toim. M. W. Ertsen jt. RCC Perspectives: Transformations in Environment and Society, 2016, nr 5, lk 17–24.

[32] E. Fudge, What Was it Like to be a Cow?, lk 272.

[33] E. Fudge, A Left-handed Blow: Writing the History of Animals. Rmt-s: Representing Animals. Toim. N. Rothfels. Bloomington (IN), 2002, lk 16.

[34] É. Baratay, Le point de vue animal, lk 65.

[35] É. Baratay, Biographie animales. Pariis, 2017, lk 21–22.

[36] Sealsamas, lk 107–120.

[37] S. E. Kirksey, S. Helmreich, The Emergence of Multispecies Ethnography. Cultural Anthropology, 2010, kd 25, nr 4, lk 545–576; L. Ogden, B. Hall, K. Tanita, Animals, Plants, People, and Things: A Review of Multispecies Ethnography. Environment and Society: Advances in Research, 2013, kd 4, nr 1, lk 5–24. Antropoloogide sõiduvees on ka arheoloogid päris hiljuti avastanud mitmeliigilise arheoloogia, vt Multispecies Archaeology. Toim. S. E. Pilaar Birch. New York, 2018.

[38] A. Tsing, Unruly Edges: Mushrooms as Companion Species for Donna Haraway. Environmental Humanities, 2012, kd 1, nr 1, lk 144.

[39] J. R. McNeill, Mosquito Empires: Ecology and War in the Greater Caribbean 1620–1914. Cambridge, 2010. Vt ka E. O’Gorman, Imagined Ecologies: A More-Than-Human History of Malaria in the Murrumbidgee Irrigation Area, New South Wales, Australia, 1919–45. Environmental History, 2017, kd 22, lk 486–514.

[40] A. L. Tsing, The Mushroom at the End of the World. On the Possibility of Life in Capitalist Ruins. Princeton, 2015, lk 168.

[41] E. Domanska, Animal History. History and Theory, 2017, kd 56, nr 2, lk 271.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon