Elu mõttetusest 2

URMAS VADI

Kurvameelsuse lõpp

Inimene avab silmad ja imestab, kuidas kõik sedasi läks? Mis hetkel see pihta hakkas, millal see nukrus ja valu mu sisse hiilis? Ma ju kujutasin ette, et mu elu läheb hoopis teistmoodi, miks siis nii? Miks te olete muutnud mind nii kurvameelseks? Aga nüüd aitab:

Allan Vainola – Ära laula!

Põldude vahel eksinud Juhan Liiv – Hoia oma hullus ja hing endale, ära eputa, ära kisu!

Kivinõid ja Ropka, kes te mind lapsest peale olete hirmutanud – Ma kaeban teid kohtusse!

Vaino Vahing, kes mõtles, et kirjutab veel ühe näidendi, ühe näidendi tahaks ikka veel kirjutada – Ole hea mees, anna olla!

Raadiomaja fonoteegi lindil Mikk Mikiver – Küllalt oled sa lugenud oma sajase liivapaberi häälega ja külvanud melanhooliat, nii mõnigi poetab pisara. Kas seda sa tahtsidki?

Naabrite kollane koer Pluuto, kes on päevad ja ööd ketis – Lõpeta ulumine, kuu jääb sulle alati kättesaamatuks, ja mis sa sellega teeksidki, koliksid ära? Mis seal parem on! Kuu peal on koerad samuti ketis, proovin teda läbi traataia lohutada. Lepi endaga!

Ferenc Molnár, sa igavene sadist – Miks sa tegid Pál-tänava poistega nii, võtsid neilt nende krundi? Olgu, see veel, aga miks lasid sa Nemecsekil surra, jõhkard! Miks temast poleks võinud saada kindral, miks ta poleks võinud võtta endale ilusa ja heleda naise nagu päikesekiire, saada lapsed ja mängida õhtuti kogu hoovile mandoliini, aga niimoodi elujaatavalt.

Loodusdokumentalistid, kes te koputate mu südametunnistusele nii, et iga löögi järel paiskuvad minust suure kaarega tumedad joad – Ma ei taha kuulda uudiseid maailma lõpust!

Gustav Suits, sa oma kerkokellaga – See kõik on sinus kinni, sina oled see, kes kuuleb selle kella helinas kaeblevaid ja minoorseid toone, see on su enese loomuomane depressiivsus, tegelikult on see täiesti tavaline kirikukell, lõbus kellamees tõmbab nöörist ja kell teeb pimm-pomm, täna ei maeta mitte kedagi.

Vennad Coenid, ma olen teist alati hästi mõelnud, teiega koos naernud, aga siis tegite te filmi „Pole maad vanadele meestele“, kuidas nii? Filmi lõpus pole midagi hästi, ei ole Jumalat, headus ei pääse võidule, vähe sellest, peategelane sureb poole filmi peal – Palun tehke avalik pöördumine ja öelge, et see kõik oli eksitus!

Mu kallis vana sõber roostes jalgrattaga – Täna ma ei jõua sind kuulata, kata kinni oma nukrad silmad!

Mu ustavad kaaslased, teiega on nüüd kõik, lõpp. Aitab kurvameelsusest, üksildusest, painajatest, asjadest, mis ei lõpe ega alga, ühest tunnist päevas, mis seisab paigal nagu nui, aitab, küllalt!

Siit edasi on ainult päike ja briis ja öine sumedus.

Kaheks tunniks vähemalt.

Lähedus

Talle on ette heidetud liigset lähedusvajadust, klammerdumist, mis hetketi muutub lausa meeleheitlikuks, pole kedagi, kes suudaks seda taluda. Nii ongi ta jäänud üsna üksi, tegelikult väga üksi, nii üksi, et luu paistab.

Ühel pühapäevahommikul, mis venib, nagu polekski aega, tuleb peale jälle see tunne, see vajadus kellegi järele haarata. Külmikus on kaks viiesajagrammist kotti hapukoort. Ta võtab ühe ühte, teise teise kätte ja surub koorekotte endale vastu põski.

Hakkab veidi kergem küll.

Õitseng

Keskealine mees, kulunud kingad, teksade põlvekohad kottis, habe aetud nii, et võib välja lugeda, et on, nagu on. Aga nüüd kõnnib ta ringi ja tahab osta kõike. Lilli, kindlasti lilli, siis ilusas pudelis veini, värvilisi pabereid, mis lõhnaks, et sinna kirjutada kõik, mida ta tunneb, kõik see, mis temast praegu läbi voogab, ta ei taha, et midagi sellest kaotsi läheks või unuks.

Pool tundi järjest proovib ta endale jalga kolm numbrit väiksemaid pükse, siis uut särki, mansetinööpe, need helgivad nii kutsuvalt:

„Kuidas need käivad?“

Siis ta ostab veel midagi, mis tal väga on vaja. Ja lahkub kaubamajast suurte kottide ning õnnetundega.

Nii tuleb kevad, nii hakkavad vanamehed õitsema.

30 aastat hiljem

Peaaegu terve klass on kokku tulnud, lõpetamisest on möödunud kolmkümmend aastat. Paljusid pole Mart peale kooli lõppu näinudki, mõne näo ja nime meenutamine võtab omajagu aega, aga siis vaikselt kõik meenub. Ka palju piinlikke ja nõmedaid asju, aga nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tunduvad isegi need toredad ja helged, ikkagi meie oma elu. Mida kõike pole nähtud ja tehtud!

Pidu kogub vaikselt tuure, samas väga pööraseks ei lähe keegi. Vesteldakse usalduslikult ja vabalt lastest, tööst, elust, kõigest-kõigest, nii hea on kõiki näha! Üks naine, kelle nime meenutamisega Mart nägi kõige suuremat vaeva, tema on Marta, käib nüüd ringi ja ütleb vist kõigile:

„Issand, sa pole üldse muutunud.“ Vaid ta ise teab, kui tõsiselt või siiralt ta seda mõtleb.

Veidi peale keskööd minnakse laiali, soovitakse teineteisele kõike head, lubatakse ikka ühenduses olla ja järgmine klassikokkutulek teha varem kui kolmekümne aasta pärast! Kindlasti-kindlasti!

Mart ei taha taksot võtta ja läheb jala läbi kolletava oktoobri, mõnus on jalutada, kergelt tibutab, see isegi sobib selle õhtuga. Kodus küsib naine esimese asjana:

„Kuidas oli?“

„Väga palju koledaid inimesi.“

Andrese elu

Andres ei näinud tavaliselt unenägusid, ja kui nägi, siis olid need nii segased ja mittemidagiütlevad, need ei jäänud talle isegi meelde. Kuid ühel ööl see juhtus. Ta magas ja ei maganud, see oli lausa nägemus.

Need olid tema enese matused ja ta ise aitas neid naisel korraldada. Andres oli haige, oli ette teada, et ta sureb, ta oli naisega arutanud seda asja, et kuna niikuinii peab surema, siis milleks oodata, parem valida välja päev, mil enamik suuri asju on tehtud, kui lastel on koolivaheaeg, ja siis väärikalt lahkuda. Pealegi omal moel ta ka armastas oma naist ja ei tahtnud, et naine peaks üksi tema matuseasju ajama. Andres soovis talle toeks olla. Selleks abikaasad ju ongi.

Nüüd oligi see päev käes, Andres vaatas aknast, kuidas peielisi tuli, nad avasid aiavärava, käes pärjad, puhtad kingad jalas, ega neid palju polnud, oleks võinud rohkem olla. Kaks Andrese kõige olulisemat sõpra ei tulnud üldsegi – selleks peab ära surema, et teada saada, kes on su päris sõbrad! Andres muutus nukraks, teda haaras hirm ja ärevus, mis kasvas paanikaks:

„Mis ma siin istun, ma peaks juba surnud olema!“

Andres proovis end püsti ajada, aga ei suutnud. Siis tuli naine ja vaatas Andrest üllatunult:

„Noh, mis siis nüüd?“

„Tead, ma mõtlen, et äkki see ikka ei olegi hea mõte.“

Naine ohkas, nii kui hakkas ohkama, surus ohke alla, aga nii või naa ohkas ja Andres nägi seda. Ehk oligi see nägemiseks mõeldud.

„Eks sa ise tead, see on sinu otsus.“

„Ikka meie mõlema, me ju koos arutasime seda asja. Ma tunnen, et ma olen sind alt vedanud.“

„Ah, mis.“

Loll pikk piinlik paus, mida ei osanud mitte kuidagi lõpetada, nii nagu neid eelnevas elus oli sadu ja sadu kordi ette tulnud.

Kõik peielised, kes olid tulemas, olid nüüdseks kohale jõudnud. Töökaaslane oma naisega vaatas ukse vahelt sisse ja kui nägi, et Andres on veel elus, siis lahkusid nad vihaselt, pärjad kaenlas:

„Miks meid niiviisi lollitatakse! Andres on kogu aeg nii imelik olnud, nüüd ei oska isegi surnud olla!“

Andres tundis, et ikka tema peab selle vaikuse enda ja oma naise vahel lõpetama, ta tundis vastutust, sest tema oli selle lolli olukorra tekitanud, aga miskipärast ei tahtnud ta üldse enam surra! Andres karjus läbi une nii meeletult, nii ahastavalt, aga oma unenäos oli ta abitu ja vait, poetas moka otsast:

„Ma ikka täna ei tahaks.“

„No vaata.“ Naine pöördus temast ära, astus ukse suunas, Andres tundis, et ta peab veel midagi ütlema:

„Äkki homme?“

Hetkeks naine seisatas, keeras end veidi ja vaatas Andrest, see pilk, see vaade oli nii ühene, naine ei öelnud midagi, aga ometi võis väga selgelt välja lugeda:

„Vaevalt!“

Selle peale Andres ärkas, ta oli nii läbi, hingeldas, üleni higine, unest välja tulemine läks eriti pikalt, nagu märg tekk oleks peale laotatud. Andres käis duši all, pani end riidesse, sõi, jõi kohvi, luges lehe läbi, aga see vastik tunne oli ikka peal, uhh, kuni õhtuni välja, mis asi see küll on! Viimaks ta küsis endalt:

„Kas nii ma surengi?“ Pikk piinlik paus. „Ei, nii ma elan.“

Professori üksindus

Ajalootudeng läheb oma kursusetöö pärast külla ühele kunagisele punaprofessorile. Aga aeg on uus, ebasobivaid teemasid välditakse, professor keedab teed ja toob taldrikuga lauale soolapulgad. Tudeng proovib ära arvata, kas soolapulkadele on langenud kõõm? Kogu korter on kergelt määrdunud ja vaikse tolmu all, aga siiski enam-vähem puhas. Ilmselt professor näeb tudengi uurivat ja hindavat pilku, ta vaatab isegi enda korterit:

„Jah, nii ma siin üksi elan. Naine suri eelmisel kevadel ära…“ Oh, jumal, mõtleb tudeng hirmuga, ega ei järgne nüüd tundelaviin, pisarad, mälestused abikaasast? Õnneks siiski mitte:

„… Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla.“

Parim sõber

Mardi parima sõbraga juhtus õnnetus, tõesti vastik ja hirmus lugu, ei taha sellele isegi mitte mõelda. Aga midagi juhtus ka Mardiga. Nimelt kuulis Mart oma parima sõbra asjast alles tükk aega hiljem, nende ühise sõbra, ütleme isegi – tuttava – käest. Mart oli arvanud, et ta võib oma parima sõbra peale alati loota, nüüd siis aga nii.

Parima sõbraga sai lõpuks kõik korda, aga Mardi ja sõbra suhetes toimus teatav jahenemine. Okas jäi sellest hinge, et miks tema parim sõber talle oma õnnetusest ei rääkinud, vaid ta peab sellest kõigest kuulma läbi kolmanda inimese, kes ju pole nii hea sõber, pigem ikkagi lihtsalt tuttav? Läks aastaid, enne kui Mart võttis julguse kokku, et küsida. Ja kuidas sa küsid, igati loll on sellest rääkida, aga midagi muud ei jäänud üle, see asi muudkui näris, Mart tundis, et teda on reedetud, kõrvale jäetud, eemale tõugatud ja mis kõik, kas sõprust kui sellist üldse ongi olemas? Nüüd tahab ta teada, mis siis ikkagi oli:

„Miks sa sellest mulle kohe ei rääkinud?“

„Mis?“

„Et kui see asi sul siis juhtus, siis ma sain sellest teada Rauli käest. Ja kui ma ise sulle helistasin, siis sa olid nii tõrjuv. Ma saan aru, sa olid šokis ja nii, aga ikkagi, ma arvasin, et me oleme parimad sõbrad.“

„Olemegi.“

„Nojah, aga… Sõbrad räägivad teineteisele kõigest, ükskõik mis sitt on majas. Et miks sa mulle ei rääkinud, ma tundsin selle pärast ennast nii halvasti, kogu aeg tunnen, siiamaani… Kuigi ma saan aru, et sina tundsid ennast veel halvemini, see oli ikka jube, ega ma ei oska ennast sinu asemele mõelda, et mida sina võisid mõelda või tunda. Ja ega ma ei saagi aru, teiste inimeste sisse ei näe, kuigi vahel me arvame, et näeme, et oma lähedaste inimeste sisse näeme, aga siis selgub, et tegelikult ikka ei näe.“

„Tead, lihtsalt, ma kuidagi tundsin, et see nagu pole sinu teema.“

„Kuidas pole minu teema?“

„Noh kõik see… Ma ei oska seda seletada, aga ma tundsin, et ma ei taha sellest sinuga rääkida, et sa nagu ei mõistaks… See oli selline tunde asi, selline, noh, hingeteema.“

„Hingeteema? Et mina ei saa hingeasjadest aru?“

„Jah.“

„Kas sa tahad öelda, et minul pole hinge?“

Mida öelda?

Koju!

Reede õhtul on bussijaamas palju inimesi, nad kõik on tulnud siia selleks, et kuhugi minna, neil kõigil on oma elu, mõtted, keegi kusagil ootab, on vaja! Ka Kalju soovib bussiga sõita, aga buss on täis, bussijuht laiutab käsi:

„Kõik on välja müüdud.“

Kalju üritab veel, ta seisab enda eest, liiga paljust on ta pidanud elus loobuma, astuma kõrvale, jääma üksi nukrana seisma:

„Aga äkki ikka kuidagi?“

Bussijuht vangutab pead, ta proovib olla veel viisakas, aga ega enam väga pikalt ei jõua:

„No kus ma teid panen!“ Juht osutab peaga taha reisijate poole.

Kalju näeb, et tõesti teha pole midagi, siiski ta ei anna alla:

„Ma võin istuda terve tee vetsus!“

Hetkeks tundub see väga hea mõttena, aga bussijuht nii ei arva. Kalju jääbki maha, buss sõidab minema, ta seisab üksi ja nukralt, aga ikkagi on hea mõelda, et nii ootamatult tuli kuskilt tema seest mõte istuda terve tee vetsus. Jah, vahel me üllatame end. Meie sees on midagi, mida me veel isegi ei tea ega aima.

Ma tahaksin olla malmist radikas

Äkitselt, väga huvitaval ja isegi seletamatul kombel avastab üks keskealine mees, et ta tahaks olla malmist radikas:

Kui üks poeet kirjutas kunagi, et ta tahaks astuda lihtsate asjade juurde, toetuda lihtsale heale, siis mina tunnen, et seda on liiga palju tahetud. Sooviksin olla radiaator, ja mitte selline plekist või alumiiniumist, vaid malmist vanakooli radikas, tüse tükk, värvitud üle igal sügisel, enne kui lapsed linna tulevad. Ainult mina tean, mitu värvikihti mul on, ja see ei sega mind, ei, ma ei mõtle sellele, ma ei mõtle üldse, sest ma olen vana malmist radikas, vaid vesi kohiseb mu sees, muud ei ole, ei ole liigseid mõtteid, ei ärevust ega paanikat, nutuhooge, mis saabuvad täiesti ootamatult, kohta ja aega valimata, ei ole armastust ega pettumust, kahetsust, et nüüd läks kõik katki ja seda ei saa enam mitte kunagi parandada, ei ole viha ega nukrust ega tülpimust ega väsimust ega etteheiteid, kahtlusi, mitte midagi, oleks lihtsalt kohin vanas malmradikas, mis kestab veel mõne aasta.

Partei

Terve elu on ta ausalt ära elanud, ei ole valetanud ega vassinud ega astunud parteisse. Ei nõuka ajal ega nüüd, kuigi pakkumisi, keelitusi ja ähvardusi on olnud korduvalt. Tema on neist kõigist keeldunud ja seepärast pole teda edutatud, palka tõstetud, ei mingeid välisreise, ei midagi sellist. Aga ausus ja endaks jäämine maksab kah midagi!

Nüüd on ta jõudnud väravasse, talle avatakse. Peetrus vaatab teda veidi üllatunult ning lausub:

„Ei, teid ma ei saa sisse lasta.“

„Miks?“

„Te pole olnud parteis.“

Uks sulgub.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon