Külm rubedo

TAAVI EELMAA

Kuu paistis läbi rebenevate pilvede. Kahvatult, lillades toonides, õrnalt, peaaegu valgust heitmata. Tundus, nagu helendaks ta seestpoolt, iseenese jõust ja iseenese jaoks, jättes oma kauni ülejäägi igale silmapaarile vabalt kasutamiseks. Suur laine, mille vahuviirgu ma pimeduses kuidagi näha ei saanud, vajus vaikides randa ja ei voolanud tagasi. Tehes seda samuti iseenese jaoks ja iseenesest hoolimata. Tõus oli alanud. Ma nägin und.

*

Nad alustasid Laadimist 1. novembril, paar minutit peale keskpäeva. Süsteem startis enam-vähem kadudeta, kui mitte arvestada paari tühist voolukõikumist, mis venitas esimese ülestõmbe kuus sekundit pikemaks. Konvoi liikus endise Põhja-Tallinna viimasest maismaatipust kesklinna nulltsooni poole. Laupfrontaal koosnes peilingaatorist ja neljast tetronkahuriga tuunitud buldooserist, millele sahkade asemel olid monteeritud läbipaistvad mürsukindlad lainurkobjektiivid, mille resolutsioon kokku oli üle miljardi piksli. Buldooserite järel, kolmemeetrise vahega, tuli Puutuja, mille narmassensorid libisesid üle märja puruksjahvatatud pinnase. Külgepidi kokku keevitatud buldooserite taga sõitis pöörleva lafetiga Kontroller, mille laia põhja all põles viie tuhande kraadine leek. Põletusplaat ulatus Kontrolleri alt lennukitiivana kahele poole välja.

„Mitte midagi bioloogilist ei jää siia haisema. Kõik saab uueks,“ oli Kontrolleri piloot enne kabiini istumist öelnud sõjaväelastele, kes uurisid Kontrolleri tuhaga kaetud kontaktplaati.

„Serveris näeme! Ma vaatan teid bitiks!“ naeris ta sulguva vaakum-ukse vahelt.

„A milleks tetronid?“ küsis üks sõduritest, kuid uks oli juba fikseerunud.

„Hulkuvate koerte jaoks,“ vastas kaitserühma komandör. Sõdurid naersid. Hulkuvaid koeri polnud nähtud juba aastaid.

Esimene Laadimine pidi kestma seitsekümmend kaks tundi.

 

„Avatarikaitse kriisiabikeskus, kuidas saan aidata?“

Sünteetiline ilus hääl jäi pehme viisakusega ootele. Hommikul kinnitatud alumiiniumkõlar seinal tiksus ja sahises. Kiiruga kesklinna hajali paigutatud avalikud telespotid seisid mõnesajameetriste vahedega nagu lõhkemata jäänud helendavad lennukimürsud, mis ootavad hilinenud plahvatust. Päikesepaneelidele tilkus aeglaselt suuri sudupiisku, mis valgusid helkivale alumiiniumipurule. Monteerijatel ei olnud vähimatki põhjust siin hoolida sellest, kuidas töö välja paistab. Tegelikult polnud see enam oluline ka kusagil mujal.

„…ainukesele, ainukesele… raskesti haa…“ kahises rahuliku tooniga naisehääl.

„Raskesti haavatud? Saan ma õigesti aru? Öelge oma…“

„Raskesti hääldatav… hää.. hääldatav.. “

„Saate te rääkida?“

„Ma saan rääklida! Ma saan rääklida ainukesele… ainukesele… ainsale… Stopp. Uuesti… Ma rääk…“

„Kus te olete?“

„Sarkofaag D.“

Pikk vaikus.

„Ah nii…“

Vaikus venis. Ka helistaja ei öelnud midagi. Ta isegi ei hinganud, ainult sahises tasa. „Kas ma räägin avatari või… ülejääjaga?“

Vaikus. Väga vaikne helin langes telespotis seisja näolt ning kustus plastikupurus. See heli oli ilus. Ilus ja absoluutselt võõras. Asfalt vilkus märjas tuulehoos, kuud ei olnud ja piiskade langemine oli lakanud. Pikaleveninud hetke vaikus tõusis akordiks. Väga noore ja õnneliku naise naer kostis tühjas kvartalis nii, nagu oleks keegi naernud filmi- või teatrinaeru. Dekoratiivne, viimistletud hääl kõlas siin, Sarkofaagi veel kuivamata betoonseinal kajades, valusalt möödununa. Sarkofaag D oli viimane, merele lähim sektor.

„Te ilmselt teate, et peale psühholoogilise abi me elusatele, vabatahtlikele ülejääjatele, enam teenuseid ei paku. Avataridele saan ainult ette lugeda ametliku hüvastijätupöördumise. Khm.

„Austatud endine netizen, lugupeetud veteran. Tahame kõik, südamest ja ühtemoodi, tänada Teid selle eest, et saime koos selleks, mis oleme ja mis saadakse olema. Nüüd, kus kunagisest tragöödiast on saanud uus algus ja uus aeg, tuleb uuel, julgel viisil läheneda ka järelejäänud materiaalsele ja digitaalsele ressursile. Meil ei ole kerge sulgeda ühendusliidest omaniketa avataridele.Veelgi raskem on seda öelda, aga me ütleme seda ning mõistame ka, kuidas see kõlada võib. Aitäh. Ilma teieta ei oleks me need, kelleks me saame. Teie Tallinn, teie kodu.““

Ametlik hüvastijätukiri lõppes. Kumbki ei öelnud midagi. Pikkamisi laskis mantlis kogu telespotis end kühmu. Ta tõstis käe aeglaselt taskust ja lasi rippu. See oli naisekäsi, maniküüritud, sile. Nano-
ektoplasma nähtamatu peristaltika hoidis seda kätt siledana igavesti. Käelaba paljastus, vajus tumeda mantli varrukast välja, arglikult ja alasti. Varrukas lõppes, käsi pikenes edasi, nagu voolaks hele inimkeha välja tumedast korstnast. Tasa kobrutades kogunes see varrukasuudmesse tilgaks ning kukkus iseenese raskuse all venides telespoti porisele platvormile. Hiiglaslik pisar inimest väreles hetke, virvendas külmavärinana nagu tühi ekraan, muutus värvituks, siis halliks ja siis hajus see poriga ühte.

„Kes on… ülejääja? Pole… kustu… ei… pole,“ ohkas kogu tele-spotis.

Tema hääl oli ilmetu, kuid selles oli aimdus kõlast, mis oleks veel võimatum kui põrandale voolav käsi. See oli kõla, mis pani hetkega kahtlema enese, selle linna ja kogu maailma olemasolus. See oli kõla, mille osa sagedusi elasid. Kõla proovis leida pidet ümbritsevatel esemetel, kajades telespoti seintelt tagasi nagu õunakoorest väljuv röövik, kes suistega kompab tundmatut, vaenulikku maailma.

„Suletud… suletud… suletud on uksed, mille taga on armastus… o yeah, baby blue, i love you…“ Meloodia lõppes teeseldud ohkega.

„Kuipalju on sinus mind ja mind sinus… kuipalju? Üks… kaks… kolm… ha ha ha… kuipalju kaalub päikesekiir? Päike, püüa mind kinni!“ Kõneleja naeris südamest, naer tõusis heleda ja tugevana üle kogu prospekti, mille olid jätnud Laadija buldooserid. Varemetest tõusis hirmununa kajakas ja lendas laperdades vastu Sarkofaagi seina. Ta silmavedelik oli põletusleegi kuumusest keemistemperatuurini tõusnud.

Prospekt kadus pimedusse, mille aimatavas lõpus, umbes kolme kilomeetri kaugusel, Balti rongijaama juures, asus Sarkofaagi suletud ramp. Võimalik, et viimaseid tonne betooni valavad helikopterid venisid aeglases rivis Tallinna kohal. See aga oli kõik väljas; õigemini selles, mida Sarkofaagi jäänute jaoks enam ei eksisteerinud. Ja vastupidi.

„Ma vist ei saa teid rohkem aidata,“ ütles kriisiabi hääl. „Olge nagu… te olete, jääge…“

„Kui kaua?“ küsis naine ootamatult järsult, peaaegu nördinult.

„Selle küsimuse peale olen ma kohustatud vastama – lõpuni. Lõpu definitsiooni aga pole mulle sisestatud.“

„Kas te olete avatar või… mahajääja.“

„Mina olen psühholoogialeksikon. Tööriist. Mulle ei laiene kumbki määratlus.“

„Ma olen ei klumbki… ei kumbki, mina olen… Eleanor Rigby.“

„Rõõm hüvasti jätta, Eleanor.“

„Mul on üks küsimus… mister John Lennonile. Kas te saate selle talle edasi öelda?“

„Ma ei leia…“

„Polegi vaja. Ma ei soovi vastust.“

„Hea küll, küsige.“

„Kust tulevad kõik need üksildased inimesed?“

„Nad…“

„Ma ei soovi vastust. Oli meeldiv… rääkida.“

Naine tõstis käe ja sulges saatja. Ta seisis liikumatult, sirgelt, raskus mõlemal jalal. Tundus nagu ta oleks muutunud raskemaks, kohmakamaks. Tühi varrukas liigutas nagu laisk madu. Konts murdus laieneva keha raskuse all. Väga järsku tõstis ta parema käe sirgelt kõrvale ja sirutas sõrmed harali. Geelküünte nano hakkas helendama, venis pikemaks ja peenemaks. Sõrmed keerdusid üksteise ümber tihedaks trossiks, mis jäi skorpioniastlana vibreerima.

„Halastaja Jumal, meie Inimene, näita mulle teed!“ sosistas hääl. Astel tõusis löögiks ja viskus tõusva lennuki jõuga üle prospekti paistva maja raudbetooni ning tõmbus vedruna pingule. Silmapiir oli katkematu, tihke; nagu pillikeel.

„Annihilatio sancti…“ ütlesid huuled hääletult ja vedru raksatas. Küüntest tross rebis naise läbi õhu vastu majaseina miljardiks sädelevaks kübemeks.

 

Brunner vaatas Kontrolleri piloodikabiinis pimedaid monitore. Sõjaväelased tuigerdasid ümber Kontrolleri ja koperdasid vastu sensoreid. Siseheli oli maha keeratud. Vaikus oli täiuslik.

„Kuuekümne sekundi pärast lülitub see sisse ja ma ei tea enam, kes ma olen,“ mõtles ta.

Mootorid olid töös. Seljatugi võdises. Kõik süsteemid ootasid ümberlülitust tuumakütusele.

„Timukas? Kättemaksja? Ei. Nomaad? Võibolla… ikkagi ei. Tänulik kodanik? Tänuliku kodaniku pikendus? Kodanikke pole olemas.“ Brunner naeris häälega.

„Jäta jutt, sa oled tera, mis liigub nomaadi ees.“ Brunner naeratas. „Jah, tera nomaadi ees. See ma olen – mittemiski. Terasest sein väga väikese, pimeda ja üksildase tüdruku ees. Mittemiski. Kujutluspilt, mis on ülearuselt selge. Mitte miski.“ Ta lasi pea rinnale ja sulges silmad.

„Ära nuta. Sa lubasid seda.“ Ta tõstis kaitseklapi ümberlülitusklahvilt. Klahvi all olev puudutuskaitstud lukk oli kaetud räpase plaastritükiga, kuhu oli kirjutatud sinise pastakaga naisenimi.

„Sina. Sinule. Sinust,“ ütles Brunner ja vajutas.

Naeratus ei katkenud, kui kõik monitorid pimestavvalgeteks plahvatasid. Kokpitis ei olnud ainsatki heli, kui Konvoi liikuma hakkas.

„See on mu südame kuumus, kallis,“ sosistas ta, kui esimene kuuptonn Tallinnat kristalliks sulas. Kuumus Brunnerist kümme meetrit allpool oli 5999 kraadi Celsiuse järgi ja tõusis. Nime esimene täht hakkas oma kuju võtma. Aurav laavapind Konvoi taga hangus iseenese jõust ja iseenese jaoks.

„Pärt. „Alinale“. Nivoo kakskümmend seitse,“ ütles ta vaikselt. Helisüsteem käivitus. Muusika täitis kogu oleva, või õigemini selle, mis olevast alles oli jäänud.

Brunner oli rahulik. Ta vaatas tablood ja tundis, kuidas ta kaob koos mahalugemisega, füüsiliselt, jättes kokpitti ainult kaks silma, mille ümber kosena kerkib kapillaaride kaos. Kabiin jõnksatas, välismaailmas purustas roomikute teras kive ja asfalti, süsinik murdis süsinikku ja olematu südamevalu leidis olematu pihu, mille kumerusse voolata. Voolata ja teiseks saada. Kaduda.

Kui kraadid olid 6000, istus pilooditoolis Punane Mask.

 

Kogu Sarkofaagi läbiv prospekt oli pime. Mitte ainult pime, vaid must, nagu katsutav materjal. Selline must, mida saab sisse ja välja hingata. Aeglaselt, matti eeterlikku ainet endasse tõmmates ja siis uuesti tagasi hingates, teadmata, kas tühjus on suurem hingaja sees või väljaspool teda. Lohutu lõpmatus mõlemas suunas, läbi Tallinnasse lõhutud vektori, oli tuntav. Sisse- ja väljahingatav.

Täpselt kõige sügavama pimeduse keskel, ei meetritki ühele või teisele poole, valgustas märgi asfalditükke aeglaselt kustuv halogeen. Konvoi roomikujäljed heledas kunstlikus päevavalguses olid oma konkreetsuses peaaegu lohutavad. Latern rippus õhus, nagu teisedki, mis iga viiekümne meetri taga pimedust valgustasid, hõljusid ja vajusid roomikujälgedele lähemale. Nad olid pisut nagu hüvastijätuhüüud, mille purustustehnika endast maha jättis. Valgus, mida latern heitis, hingitses, peaaegu oigas. Tõstis enese ümber korraks tiibu ja lasi need siis järsult longu, üha jälle ja jälle. Ta hingas ilma vere ja kopsudeta.

Hingas nii, nagu hingab mees, kes tunneb väga suurt armastust, aga ei jaksa selle tundega enam sekunditki elada.

Oma tiibu ettevaatlikult liigutavasse valgusvihku ilmus pruuni räpast jopet kandev kühmus mees. Jopevarrukad läikisid mustusest, mis halogeenvalguses eriliselt silma torkas. Tema kõrval, rohkem varjus, oli aimata üht väiksemat kogu. Vimmakana keeldus see valgusesse astumast.

„Kõik on andeks antud, tule edasi,“ käratas suurem kogu. Väiksem astus sammu edasi, varjates käega nägu. Kostis metalli kriginat vastu märgi kivitükke. Ta üks jalg oli ilmselt murdunud ja lahasesse pandud. Lahaseks oli poole meetri pikkune jupp raudteerööbast, mis ulatus tubli kümme sentimeetrit üle vajaliku pikkuse. Kahe kogu läheduses andis kogu minimalistlikule stseenile sooja tonaalsust Swedbanki rahaautomaadi vaevuaimatav oranž.

„Ma ei saa seda vaadata,“ sosistas hääl. Raudteerööbas katkestas kriiksudes sammukaare.

„Nii suur poiss julgeb pangaautomaadist mööda minna küll,“ ütles suurem mees väiksemale. Arvatavasti olid need kaks isaks ja pojaks seotud avatarid. Oranžis valguses oli näha, kuidas raudteerööbas hajuma hakkas. Aatomid eraldusid üksteisest mingi kurva aeglusega, nagu sigaretisuits suitsetaja suust, kes on otsustanud oma hobi unustada ning puhuda viimane kopsutäis Swedbanki rahaväljaandmisluuki.

„Mul on valus, isa,“ ütles väiksem kogu, juba peaaegu reieni rahaautomaati kadudes. Isa vaatas teda liikumatult pealt. „Sa lubasid…“ ütles poiss. „Ma ei ole sulle midagi lubanud!“ röögatas isa. „Mine ja saa meheks!“

Kapuuts, mis väiksemast kogust veel alles oli, lipendas korra ja sulas rahaautomaadiga üheks. Suurem kogu oli üksi. Swedbanki oranž värvis ta räpase jope soojalt heledaks. Kogu seisis peaaegu poolteist tundi liikumatult rahaautomaadi kõrval, enne kui pimedus ta tasase röhatusega endasse tõmbas.

 

Kaubanduskeskuse uks riivas avanedes mu nägu kapuutsi varjus. See oli soe silitus. Seisin, silmad kinni, katsusin sooja puudutust näol millegi varemkogetuga võrrelda. Midagi ei tulnud meelde. Arvan, et selline tunne on siis, kui sind puudutab teine inimene.

Seisin, hoidsin silitust mälus paigal. Soojus valgus üle kogu keha, uks avanes ja sulgus rahulikus tempos, mitu korda. Hoidsin põske millimeetrijagu klaasist eemal, ei tahtnud korrata, kartsin, et äkki hingus kaob. Avasin silmad, minust mööduv mees võttis sisenedes mütsi peast ja koputas jalad lumest puhtaks. Oli varahommik, aga mitte enam pime. Läksin talle järele. Märkasin, et mehe saabastes ei olnud jalad. Jope alt sirutusid sokkidesse kaks helendavat valgussammast. Ukse puudutus põsel helises.

Mul oli hea meel, et ma ei teadnud, kuidas tundub inimese puudutus näol. Nüüd olin tundnud, kuidas mind puudutab midagi inimesest suuremat.  Minust hoolitakse siin. Siin ei ole pimedaid nurki. Soojus on hoolimine, valgus on rõõm.

Tundsin, nagu seisaksin valguskeral, heitmata ainsatki varju üheski suunas. See kestis hetke – ühe lubava, imelise hetke. Miski mu kohal kergitas hiiglaslikku kübarat, lasi maailmasse voolata Lõppematut Valgust. Ma olin kaitstud, olin Purunematusega salvitud.

Läikiv klaaspõrand rullus imeliste mustritena otse mu enese jalgade eest sädelevasse udusse, kus valges rüüs kummardus Loodu kohale Puhas Sätestus, tõstes väljavalituid kõrgematele riiulitele. Udulaamad valgusid tasase ohkega kahele poole, löövidesse, kus avanesid Suured Allegooriad – jalanõud palverännuks, lihtsa toidu valmistamise riistad, rõivad häbi varjamiseks ja asjad näitamaks, kuipalju on kõike seda, mida inimene ei vaja. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistasin endale. „Ma olen siin, sest ma ei ole mujal,“ sosistas valgussammastel seisev mees mu kõrval, korjates kilekotti laialiveerenud puuvilju. Hakkasin aeglaselt sammuma piimjasse, kuldsesse auru, mille sügavuses liigutas majesteetlikult Toode, Sätestusena, mitte olendina.  Tundsin end nii, nagu võib tunda raha, kui ta saaks tunda, kui ta oskaks tunda – põnevil, vajalikuna, tähendusrikkana, andununa, rõõmsana. Elus. Liikudes paratamatuse ja õnnistuse pühas ringis – ülimani ja tagasi, et uuesti ülimani sirutuda. Ei ainustki eksitust, ainult hingemattev valge kobrutus. Maailm ei olnud võitlus, minu soojus ei tulnud kellegi arvelt. Minust ja minuga kiirgas Sätestust. „Ma armastan ja olen armastatud,“ ütles Tänulikkus ilma hääleta.

 

Jakob Brunner ärkas. Ta oli küll lootnud muud, nagu igal hommikul, aga võttis hoobi kogenud mehena stoiliselt vastu. See on lootusetuse hea külg, treenib ahastusega mitte läbirääkimistesse astuma.

Ta suunas hommikuse sisemise karje vilunult vitaalsusekogujasse, mille näidik tõusis hüppega kaksteist kriipsu. Jakob kergitas uhke üllatusega kulmu. „Kaksteist on päris korralik korje, kolm neljandikku külmutan endale, üks neljandik läheb Auku. Võimalik, et saan Tangid kätte, aga võibolla isegi Kinda. Näis… näis…“ kudrutas Intra Dioscura. Intra oli ta saanud eelmise korje lõpul, natuke nagu preemiaks iseendale. Nüüd ei pea vähemalt iseendaga dialoogi välja mõtlema. „Ühenda Jaik Mängudest Palverändu, isiklikku miimikasse…“ mõtles ta kiiresti terminali suunal. Intra Dioscura tõlkis selle ilma Jakobi  pingutuseta, ise, binaarkoodi.

„Mis nii viga!“ mõtles ta uhkelt. Alles kuu aega tagasi pidi ta veel ise, bioloogilise pingutusega, binaari terminali suutma edastada. Nagu kõik teised sama taseme võimetaristuga netizenid. Intra, loomulikult häkitud Intra, võimalik, et isegi laibalt võetud Intra, vabastas ta psühho-
sfääri 60%. See number tegi teda siiani ülemeelikuks. „Sanctus, sanctus, dominus deus…“ ümises ta kohvi keetes. Nanotolm toas tõusis piibelliku tornaadona keset elutuba, tema selja taga. „Reekviemi“ avataktid sillerdasid üle tormisilmast tõusva päikese kiirtepärja. See oli Jaik Mängude logo.

Logo taha, terve saali ulatuses, jäi tema bioloogiline, lahtipakitud, eristatud ja suurendatud keha. „Kogu senzora rahunemiseni on kaheksa sekundit, seitse, kuus…“ luges Intra talle uhke häälega hommikust rutiini.

„Kohe olen elus,“ mõtles Jakob, kui virtukohv virtupiaali pahises. Jakobi bioloogiline taristu lõtvus perfektselt tuunitud digitaalse mõnuoigega.

 

Maole toetuva Višnu bareljeefiga kaunistatud raske rõduukse alt immitses valget sültjat udu. Kuuvalguse pikendusena libises see põrandaplaatide põlenud savi toonil, kuni jõudis seina valge kildmosaiigini. Lõunapoolkera niiske paks pimedus valgus pilvekese ees aeglaselt kõrvale. Voodipeatsi kõrge pikliku akna puitluugid olid pärani. Üks tiib oli avanedes lükanud aknalaualt maha pooliku veeklaasi, mille purunenud põhi oli veerenud keset tuba, vedades kaasa puhta vee märga triipu. Nähtamatu sirkli veetud poolkaarel sätendas Lõunarist. Suure seinapeegli ees uduvool tardus, kogus ennast ja tõusis järsult hämaraks inimsiluetiks. Mõnda aega seisis siluett peegli ees, tehes rabedaid poolliigutusi nagu inimene, kes ei tea, kuhupoole minna. Koos pöördega peegli suunas vaibus liigutuste jõnklikkus ja pneuma kobrutav spoor hakkas avanema. Udu muutus tihedamaks, viskoossemaks, hakkas kandma silmaavasid, milles keerlesid valguskerad, lõigates endale ainesse täpset asendit. Läbipaistva kindana peeglilauale toetuv käsi täitus külmades toonides soonte ja kõõlustega. Täpselt sellel hetkel, kui pneumast vabanev inimene uudishimulikult peegli poole kummardus, ilmusid läikivatele skleeradele iirised, milles omakorda avanesid pupillid. Lihtsad nullsilmad. Pigem lapsemeelsed, huvitatud. Iirised värisesid. Tähelepanelikult vaatas ta enda siluetti, kinnitraagelduvate tükkide piirjooni, mis õige pisut aurasid. Siis haaras ta persona, selle vastu vähimatki huvi tundmata. Juhuslik valik. Ruuduline särk, teksad. Mees. Hele lühike korrektne soeng. Mitte hetkekski ei heitnud mees oma personale hindavat pilku. Kogu selle protseduuri jooksul kompasid ta silmad peeglilauda. Nahkkaantega telefon, roostes teradega metallist maniküürikäärid, taskumõõtu plastpudel käte desinfitseerimiseks ja paar harilikku pliiatsit. Mees libistas pilku aeglaselt üle esemete, uurides kõiki võrdse tähelepanuga, rahulikult. Ta tegi seda peaaegu tund aega. Siis käsi tõusis ning sõrmed puudutasid telefoni nahkkaasi. Käsi võttis selle veidralt, ühest nurgast, kahe sõrmega. Oli selge, et mees hoiab käes midagi, mille otstarvet ta ei tea. Nahast kaas vajus lahti ning ekraanivalgustus lülitus sisse. Mees võpatas, kuid ei pillanud eset käest. Taustapilt õõtsus aeglaselt, kui ta telefoni liigutas. See oli fragment William Blake’i gravüürist. Roostekarva pragunenud muna ja nimi – Adam. Mehele ei ütelnud see midagi. Ta keeras iPhone’i käes, pöial puudutas ekraani ja äpid valgusid vilkudes nähtavale. Mees loksutas telefoni, äpid hüplesid. Mees naeratas ootamatult, kinnise suuga, ja raputas veel. Äpid hüplesid jälle. Äppide taga hõljus Blake’i poolik munakoor, vedades naeratavat hambutut poolkaart üle displei. Mees vaatas, naeratas veel laiemalt ja raputas telefoni tugevamini. Äpid hüplesid ja nahkkaante vahelt kukkus peeglilauale puhastuslapike. Ta vaatas seda põnevusega, tuttavlikult, nagu oleks midagi meelde tulnud. Ta kukutas telefoni lauale, võttis puhastuslapikese sõrmede vahele ja voltis selle hoolikalt ristkülikuks ja asetas peopesale. Mees silmitses puhastuslapikest väga kaua, isegi õrnalt. Järsku võttis ta teise käega, ainsagi ebaluseta iPhone’i, avas nahkkaaned ja pistis lapikese vilunud liigutusega telefoni tagumise külje ja kaane vahele. Ettevaatlikult pani ta telefoni käest.

Siis tegi mees häält. Ninajat, pigem kõrget, isegi lõbusat häält, midagi vile ja naeru vahepealset. Kaks kotkasulge olid pistetud peegliraami vahele. Ta libistas sõrmega üle suleselgade ja toetas käed lauale. Vasaku peopesa alla jäi Mahatma Gandhi profiiliga viiesajaruupiane, täiesti uus. Mees võttis selle sõrmede vahele, veidralt nagu telefonigi, ühest nurgast, ja tõstis silmade ette. Ta raputas raha. Raputas veel kord ja häälitses pettunult, mõistes, et äppe ei tule. Siis asetas ta rahatähe püsti peopesale ja vajutas pöidlaga Gandhi profiilile. Ka nüüd ei juhtunud midagi. Ta vajutas tugevamini. Äppe ei tulnud.

Mees tõstis pilgu peeglisse, tõstis rahatähe endale kõrva äärde ja liigutas suud. „Adam,“ kostis peeglilaual lebavast telefonist rahulik, selge hääl. „A dam,“ vastas mees viiesajaruupialisse, seda põse vastas hoides. Siis asetas raha lauale, telefoni kõrvale ja lahkus tagasi vaatamata sviidist.

Telefon lülitus välja veel enne, kui ta toast lahkunud oli.

Sarkofaag D perimeetri serval, ühes hajusfailis, kuhu oli tellitud suure sviidi skin, koos 24-tunnise päikese touchdown’iga Goa rannal, katkes kogu edastus.

Kristallikihistused, laialipeegeldajad, spektrimoonutus ja kogu skinni üleval hoidev võrk lakkas tegemast kõige lihtsamat – edasi andmast elektriimpulssi vajalikul kiirusel. Nagu oleks kogu magistraali hargnemisse kuni kapillaarvõrguni tekkinud midagi voolust raskemat. Aeglasemat. See oli nullkonto. Puhas, sätestuseta nullkonto.

*

Märgata inimese juures mitte niivõrd habitust, vaid üldise elujõu sirutumise suunda. Selle ulatust, pidurdamatuid osasid – liialdust. Punga, mis avaneb vastu oma maailmamõistmisele. Filisatsioon või eraldumine algavad kõik mõistmatusest, ulatudes Maelströmi külmast sisemusest uppuja väljendusrikaste käeviibeteni. Sarkastiline võib olla minus ainult see aspekt, mis keskendub hirmule maailma laienemise ees.

Kaart ja kaardil kujutatu vahetasid segunemisel positsioonid. Mõnedest harvadest heledatest, uurimata laikudest moodustus selliste õnnelikkuste pärlikee, mida suutsin uskuma jääda.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon