Roopas

TÕNIS TOOTSEN

Ringmaa ärkas läbikülmununa. Ööseks ahju tehtud tuli oli nähtavasti vinduma jäänud, halud veel külmemad kui ta ise, nende vahel poolpõlenud ajaleht ja mõned söestunud laastud. Väherdes oli ta vaadanud eilset ja tänast lahutavaid värvilisi unesirme, aga rahutus koitas need auklikuks ning aukude kaudu paistis alanud päev lõputu eilsena. Lisaks väsimusele kummitas kontides halva une haihtuv sabaots. Ta oli kuskil seisnud, vist mõisa juures, ja muudkui vajunud, maa sisse, külma kosmosepimedusse, ometi jäi ta pea kohale mingi kuppel… Aga see jäisus, see jäi meelde – eks see tuli kütmata toast, aga sai unes suuremaks. Märgiks. Mis märgiks?

Ringmaa tegi ära hommikused hingamisharjutused – haigutas, ohkas sügavalt, vedas kinnise ninaga õhku, nuuskas, köhis pikalt –, ajas selga lambavillase voodriga vileda palitu ja otsustas ennast hoopis soojaks käia. Pood on juba lahti ja tagasi tulles, õuest tuppa astudes, tundub majagi soojem, teadis ta välisust õlaga lahti rammides. Aga see uni… Mart! Ta oli mõisas istunud, oma ratastoolis, sall puntras ümber niitpeene kaela, ja öelnud aukus silmi kissitades, pikkade, kokkukuivanud igemetega hammaste välkudes… Öelnud… Midagi valguse kohta! Et valgus on liiga ere, teeb silmadele haiget.

Veel nüüdki näitas õuekraadiklaas – ta vidutas rähmaseid silmi, et läbi hämu näha – miinus 15, nii et öösel võis 25 ära olla. Talkjas lumi krudises jalge all ja kui ta oma isa õunapuuaias korraks seisatas, polnudki härmas puude vahel midagi kuulda – ainult too krudin, kui ta vähegi tuikus, ja siis ei sedagi. Tumm tuuleke tõukas mõned okstelt rippuvad vahukooretordid tuhaks ning tüvesammastikus tardus kõik taas. Isegi lähedaselt maanteelt ei kostnud midagi. Või olid lihtsalt kõrvad lukus?

„Vaikus. Ja vaik. Omaenda kõrvavaigust tehtud vaikust… ei kuulnud… kõrvaline kuulaja,“ õngitses Ringmaa, aga kork alla ei läinud – südamepoolses põuetaskus andis märkmiku jäikus tunda. Aeg-ajalt pobisedes vaatas ta, kuidas ta enese igapäevaste ringradade kõrvale ja sisse tekkis kõige selgema mustriga sammurida. Ta seisatas, koukis teisest põuetaskust kahesajase lapiku ning kummutas selle sisu kinnisilmi ja ühekorraga nagu selge allikavee. Korki tagasi kruvides märkas ta midagi kummalist: tema krundi piiril, ümmarguse tiigi keskel, seisis suur lumememm, keda seal veel eile õhtul polnud, mõlema käerao vahele pigistatud tühi õllepurk, ninaks mingi punane nööp – võib-olla kork tollelt pruunilt pudelilt, mille kael turritas välja kõige alumisest pallist. Üleöö valmis veeretatud kuju seisis suurele teele seljaga ja vahtis just tema maja suunas. Ringmaa oli juba liiga vana, et sellise asja peale pahandada – vastupidi, tundis rõõmugi. Polnud välistatud, et talle, kehva kuulsusega luuletajale, iial mingit muud monumenti ei püstitatagi, liiati nii ausat, tema eluõhtu varaste tundide sisu nii täpselt tabavat. Vesised ja huvitud hallid silmad vaatasid kahe lumme uuristatud auguga tõtt ja muutusid kuidagi kurvaks: keset tiiki, paksu jää all toosama vesi, milleks lumemütakas pidi varsti saama, mõjus memm kuidagi ekstra eksistentsialistlikult. Kuidas ta üldse valmis tehti, sellest puudrist? Öösel ei saanud ometi soojem olla. Äkki lund veega lörtsides, ju raiusid kuskile augu, pakkus Ringmaa omaenda jälgi mööda teeristile jõudes.

Rida pööras paremale, poe poole, ning just sealt, raagus lepavõssa kadunud käänakust keeras välja esimene auto, must lint antenni otsas. Temani jõudes lasi kõrvalistmelt juhi sülle vajunud neiu millegipärast signaali. Vilksatanud nägu jäi Ringmaale võõraks, aga astunud paar sammu edasi, nägi ta mööduva autorivi akendest ka kaht tuttavat ning taipas kohe, milles asi: mõttetu tülisõlme üks ots oli nüüd igaveseks kadunud, Soomaa oli lõpuks tõvele alla jäänud. Kui Ringmaa poleks oma läpakat kõrvaklapijuhet pidi solgipange tõmmanud, saanuks kontrollida, kas liidult on üldse kutse tulnud, aga lõppeks polnud vahet: Alasi oli teda juba teel märganud ja signaaligi oli lastud – mis kutset tal veel vaja? Kuid kõrvutades mõisateed ääristavat rikkumata lund poe poole pööravate sammudega, hoidis miski teda siiski tagasi. Mingid sõbrad nad ju ei olnud, ju teadsid seda leinalisedki… Raudrasked silmalaud olid mõttepausiks kinni vajunud ja ilmselt jäänukski ta ristteele tukkuma, püstijalu, kui poleks justkui kuskile sügavikku kukkuma hakates järsku virgunud ja sügava sõõmu õhku ahmanud – nagu võinuks unne uppuda.

Juba jäin vahele, äkki jäävad mind nüüd lausa ootama? Veidi kõhelnud, hakkaski ta mõisa poole lontsima, et ennast kasvõi korraks näidata ja kaastunnet avaldada – mujale, arvas ta, polnud leinarongil küll sõita. Tagamõte, või vähemalt kõrvalmõte oli see, et poeni viis palju pikem tee ja väljavaade järgmise lapiku jagu tulist hinge alla libistada tundus üsna kutsuv. Kuigi just see tuline oligi nad pöördumatult tülli ajanud. Nüüd vist juba aastat viis tagasi oli ta ühel varahommikul Mardile külla läinud, kurgipurk kaenlas, et äkki oleks teisel midagi kõrvale pakkuda, et temalt on kurgid. Ja Soomaa pistis niimoodi röökima, trussikute väel – kell oli tõesti alles kuus, kuigi väljas juba valge –, et sa oled ikka lõplikult alla käinud ja nii edasi, kuni lihtsalt ukse pauguga kinni tõmbas, otse tema nina ees. Ringmaa jättis talle lepituseks, või just vastupidi, tolle kurgipurgi lävepaku ette, aga leidis selle juba sama päeva õhtul enda tarekese trepilt. Sellest päevast peale polnud nad teineteisele teregi öelnud, isegi noogutanud mitte, kui poes trehvasid – ainsad kaks kirjanikku Roopas. Ja kui siis Soomaa veel haigeks jäi ja silmanähtavalt kokku kuivas, muutus vaid see, et Ringmaa hakkas enne poodi astumist akna taga luurama, ega seal parasjagu Marti kärutata, ja kui kärutati, siis jalutas aja parajaks, et ei tekiks võimalustki nende vahel paisunud kujutut ja nimetut asja kuidagi koos kujutama ja nimetama hakata. Ja kuidas alustadagi? Oi, sa oled nüüd ratastoolis või? Pole tähelegi pannud! Murdsid jala või? Kuigi loomulikult oli tal väga kahju, kogu külal oli, ja ammugi ei tundnud ta mingit vimma, aga oli see… Asi! Kujutu ja nimetu.

Tõepoolest, kissitas Ringmaa, Roopa mõisa härrastemaja esise tiigi ümber seisid matuserongi värvilised vagunid, viis autot. Nende juurde jäigi ta mõneks ajaks õõtsuma, söandamata edasi minna, ja hoidis ühe e-sigaretti imeva plika varju, kuni Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja Artur Alasi isiklikult mõisa uksele ilmus, et mõlemad tuppa viibata. Nüüd oli asi ametlik ja ta asus igasuguse valehäbita rünnakule, jättes tüdruku kaugele maha. Sisse astudes ja palitut seljast koorides ei jäänud olukorra hale huumor talle tabamatuks: nüüd, kui Soomaa surnud oli, pidi ta temalt oma lõuatäie ikkagi kätte saama. Kolistamise peale kohale tulnud mõisaproua vahtis teda ammulisui, siis tema kummikuid – sääred olid tõesti soojemate päevade poriga koos –, tõmbas lahti jäänud välisukse tagantkätt kinni ja vastas Ringmaa tervitusele ainult arusaamatu mühatusega.

Ega ta siingi ülearu populaarne olnud. Roopasse oli ta kolinud kümne aasta eest, kui ta leheveergudel naisepeksjaks tehti ja mitme mõnitava auhinnaga pärjati, pressivaenlasest aasta šovinistini – siis, kui pikalt mõranenud abielu lõpuks lagunes ja elu linnas ilmvõimatuks muutus. Aga muidugi mõistsid Roopa inimesedki lugeda, nii et kõigil oli tõde teada, ja Ringmaa ei kavatsenudki kellelegi pettumust valmistada: kui sitt mees, siis sitt mees. See argipäevaks saanud trots viis teda juba kaheksandat aastat iga jumala päev, riigipühad välja arvatud, poodi pooliku ja lapiku järele – neist teine järgmiseks hommikuks – ning aitas kuuendat aastat kirjutada memuaare, milles oli tema kord auhindu jagada. Üks tulihingeline fänn tal siiski oli: poepidaja Veera, kes sai vist ainuüksi tema viinarahast poe köetud ja valgeks.

Ta jättis kummikud riidevarna juurde nurka ja kiikus sokkisjalu söögisaali, kus seisti pisikestes puntides ja vahetati tasakesi nappe lausejuppe. Alasi, kelle tähelepanu oli värske Tartu linnakirjaniku – muuseas, Vasara – päralt, tervitas teda sõnatu noogutusega, mis võis sama hästi olla ka vestluskaaslase jutuga nõustumine; tuli sellega leppida. Taas kolisenud välisuks meelitas mõisa perenaise jälle esikusse ja sedapuhku, nagu Ringmaa arvaski, järgnes lipitsev toon: „Tere, mina olen Silja!“ Teisalt – Ringmaa teadis, et Silja on Silja; Silja teadis, et Ringmaa on Ringmaa. Mis meil tervitada? Väljas suitsetanud neiu ujus ühe noormehe külje alla – küllap Mardi lapselapsed –, nende kõrval kaks keskealiste ringi, ühes neist ka üsna tuntud koorijuht, ju siis Mardi sõber, ja lõpuks Alasi ja Vasar, kelle lähedale Ringmaa seisma jäi, tundes ennast üha ülearusemalt. Alasi oli ainus, kes Roopa kanti sattudes alati tema poolt läbi põikas, midagi ka lauale pani ja paar sõna juttu ajas. Aga võib-olla tuligi rohkem Soomaa juurde, või käis seal tiheminigi, ärkas nüüd kahtlus. Vasar oli parasjagu ametis plagieerimisega, esitades üht Lennoni mõtet enda omana: „Ah, mis see surm muud on kui ühest autost teise istumine. Seiklus jätkub. Ma käisin eelmisel talvel Peruus ja seal need šamaanid…“ Oma juttu põnevamaks vehkides nihkus Vasar, kes polnud tema saabumist märganudki, žesthaaval edasi, kuni lakk-kingad olid villaste sokkidega täpselt ühel joonel ja Ringmaa vestlusest osavalt välja puksitud, lai selg kui kinni vajunud lükanduks.

Viha kihvatades taandus ta aknalauale istuma. „Me oleme tulnud siia õppima,“ kostis Vasara targutamine sinnagi. „Nüüd hakkas järgmine tund lihtsalt.“ Kõlab hästi, vangutas Ringmaa pead, palju paremini kui see, et meile armsad inimesed jäävadki päriselt põduraks, kaotavadki päriselt aru – mitte mängult, nagu oleks tervis ja mõistus midagi sellist, mis tuleb enne surma korraks pantida, et nad siis jälle tagasi saada, veel tugevamatena kui varem! Kui surm niiviisi taipu teritab, võiks kooli lõpuaktus toimuda gaasikambris, miks arenguhüppega oodata – lähme aga järgmisse tundi!

Ringmaa ohkas jälle ja matsutas suud. Tol aastatetagusel varahommikul oli Mart kärkinud, mitu aastakümmet ta pole tilkagi võtnud, ja näed – teine äärmus teeb täpselt sama välja, ikka selline lõppakord: kolm kolleegi, kaks külaelanikku, kaks lapselast, näpuotsaga sugulasi ja upsakas mõisaproua, seos Soomaaga üpris kaudne… Aknalaual istudes luges ta kokku viisteist inimest ja maadles mõttega ikkagi minema hiilida – oli päevselge, et kuueteistkümnendat polnud siia vaja.

„Nii, aga istume siis korraks maha,“ tõstis Alasi häält. „Kinnitame keha ja plaan on siis selline, et võtame siit urni kaasa ja jalutame Sklavenhiebede kabelisse, see on siit poolteist kilomeetrit. Mõtleme häid mõtteid, laulame ja siis tagasiteel puistame tuha Roopa jõkke.“

Ringmaa neelatas laual veiklevaid kristallpitse piieldes. Juba kostis köögist kilinat ja parketil nagisesid sammud. Alustuseks saabus siiski vaid mahl, kolmes kannus, kaks kaussi soojade pirukatega ja suur liud singi- ja juusturullidega.

„Kuna me kõik teame,“ alustas Alasi maha istudes, „milline oli Mardi suhe alkoholiga, siis sellest ka tänane joogisedel. Need pitsid täidame täna rõhutatud tühjusega.“

Paari relvavenna nägu nähes võis Ringmaa vanduda, et nad kõik said alles nüüd aru, et Soomaa on surnud ega tule enam kunagi tagasi, mitte kunagi. Tardumus, uskumatus, lootusetus – see kõik vaatas vastu õige mitmest silmapaarist. Kui ebaõiglane võis elu olla! Kui halastamatu!

„Jaa,“ kinnitas mõisaproua. „Kannudes on õunamahl ja kes sooja tahab, siis siin termoses on vaarikavarretee ja tagumises kohv. Ja siis pirukad, et…“ Iga sõnaga kohmetumaks muutuv naine pidi alustatu siiski lõpuni viima, kui totakas toidust rääkimine praegu ka ei tundunud. „Seal rohelistes kaussides on liha- ja kollastes porgandipirukad, ja siis, et… Jah.“ Ta mõtles pisut, lõi käed kokku ja tegi suu siiski veel ühe korra lahti: „Head isu.“

„Ahsoo, ja kuna me…“ Vasar küünitas midagi Alasile sosistama, mispeale viimane elavnes: „Jaa! Kui kellelgi on Mardist mõni lugu rääkida, siis…“

Laudkonnas vahetati pelglikke pilke ning vähemalt pooled toppisid endale tolsamal hetkel terve piruka suhu, et oleks viisakam vaikida. Vahest oligi nende kompulsiivsete pugimiste ainus mõte, kaalus Ringmaa, varjata seda, et meil pole midagi öelda ega mõelda, ei saagi olla… Siis on vähemalt midagi koos teha – süüa. Mänge ju ei mängi, ei tantsi ega laula, sügavatesse vestlustesse ei lasku – jääbki ainult söömine. Kuigi loomulikum tundunuks paastuda, sest kes sellisel päeval ikka mingit saepurust sööki järada tahaks. Tõsi, kasinat peielauda takseerides tuli tunnistada, et asi polnudki paastust väga kaugel. Ta põrnitses pirukat, mille Alasi oli palumata tema taldrikule poetanud, ega kavatsenudki seda ära süüa. Nagu ahjusuud, kühveldavad endale ühe kustunud kolde auks sütt sisse…

„Mahla? Mahla?“ uuris mõisa perenaine ja valas tasse täis, sealhulgas Ringmaa oma, vaatamata tema poolegi.

„Ma mäletan, kui me esimest korda kohtusime,“ tegi Artur ise otsa lahti. „Tal oli siis veel, voh, sihuke habe ja… Ja ma ütlesin, et sooviksin temaga intervjuu teha. Ja siis ta ütles, et poiss, ühte pihku soovi ja teise situ, ja vaata, kumb enne täis saab. Ja siis ma mõtlesin, et vot sihuke mees,“ venitas Alasi noogutades, alahuul rullis.

Pärast naerunohinat sai üha selgemaks, et too Ringmaale niigi ähmaselt tuttav lugu jääbki viimaseks, ainsaks järelehüüdeks. Ta kogus julgust, et rääkida enda ja Mardi tülist, aga see polnudki nagu päris lugu, ja mida pikemalt ta mõtles, seda tihkemalt ärevus kurgu kinni nööris. Ilmselt oleks silmust lõdvendanud ainult…

„Noh, vast pole patt, kui siia ühte pitsi ikkagi ka teravat saab,“ kuulis ta oma mõtete lugejat ja lõi kinni vajunud silmad pärani lahti, protesteerides Alasi põuest välja ilmunud tuttavat plaskut nähes:

„Ei, kuule, mis sa nüüd!“

Aga viin juba voolas, ka laudlinale, ja ääretasa täis saanud pitsi jõllitades tundis Ringmaa järjekordset vihakihvatust: nagu tema oleks mingi sügava puudega, kainusdefektiga inimene, kes peab oma kange rohu ikka kätte saama – mine tea, läheb veel lolliks. Isegi vintispäi sai ta aru, et selle pitsi tõstmine on absoluutselt välistatud. Seepärast pööras ta pilgu urnile, mis kohe tema nina all seisis, lumivalgel linal, ja vahtis süngest kumerpeeglist paistvat solvunud kimbatust. Et ahvatlustki poleks, sulges ta taas silmad ja kuulas mõminat ja matsutamist. Sellest koorikust oli ka mõnel vestlushimulisel raskem läbi torgata, kuigi vaevalt, et keegi seda üritanukski: tema kallis kaasa oli kõik jutusaated läbi käinud ja neid lugusid, ripsmetušš kastmeks, mäletati siiamaani. Ta adus hästi, kuidas teda vaadati – kuigi ainus, kes oli mitu korda traumapunktis lõpetanud, oli tema ise. Ja mina ei käinud kuskil oma armidega eputamas, et on hull eit, viskab purgiga ja surub kuuma triikraua kintsu! Ja ometi – kui ilusti kõik algas, sel kole külmal päeval, uisuväljakul… Ringmaa kõrvus hakkas üha valjemalt kõlama too lugu, mis mänginud oli, ja silme ees välkus jope alt paistnud roosa kleidisaba, kuni ta omaenese köhatuse peale virgus – sülg oli kurku valgunud, ta oli korraks tukkuma jäänud, piinlik küll.

„Nõndaks,“ sõnas Alasi, kui lauahõbe polnud piisavalt kaua kordagi kilisenud, ja tõusis püsti. „Edasi siis kabelisse ja pärast seda lähme veel, kes tahab, korraks Mardi majja istuma.“

Ringmaa noogutas vaguralt ja vaarus lugematutest taldadest poleeritud parketil libisedes riietuma. Kuna varem polnud varnas ruumi, oli ta palitu kokku rullinud ja nurka seisma jätnud, kummikute kõrvale – nii ta seal oma nööpe kinni pusis, ilma et isegi Alasi oleks temaga rohkem juttu teinud. Eks mu tukkumist märgati, äkki lausa norskasin, kahtles ta ja sügas põske vastu õlga, et lapsiku žesti varjus vammuse hõlmu nuusutada. Nina oli kinni ja igaks juhuks hoidis ta õue minnes teistega distantsi.

Metsa viis mõnegi samba kaotanud vägev tammeallee ja värsked jäljed. Need juhatasid ärasaatjad üle Roopa jõe, läbi vastse raiesmiku – kasutati võimalust, kuni maa külmunud – ja mööda võsastunud kaldaäärest, kus omakorda olid koprad kõvasti hambaid teritanud, ning lõpuks hakkaski tüvede vahel vilkuma Sklavenhiebede perekonnakalmu kabel.

„Silja rääkis, et kunagi oli seda mõisastki näha, aga no nüüd…“

„Küll varsti on jälle, ole mureta!“ põrutas rivi lõpus lonkiv Ringmaa, kes oli päeval ja ööl vingunud saage isegi oma tuppa kuulnud, kui telekas või raadio ei mänginud, aga ükski pea ei pöördunud ega noogutanud – diktsioon tundus endalegi segane. Ja tõtt-öelda oleks temagi saagidel käia lasknud, kui see maa talle kuulunuks, et jälle hambad suhu saada, 1500 eurot tükk… Ta urgitses keelega kahe poolkaare tuttavad tühimikud üle ja ohkas kuuldavalt. Kuhu aeg kaob?

Mõisa perenaine ootas juba kabelis ja oli rõskete seinte vahel süüdanud kümneid küünlaid. Üks pisem leekiderõngas hubises kivipõrandal. Selle keskele saigi urn.

„Nii, teeme siis selle laulu ära,“ asus Alasi asja juurde ja mõned mehed ja naised hakkasid ennast poolkaarde sättima.

See on ju see koor, taipas Ringmaa, kui varem läbisegi seisnud tuttavlikud pusletükid teleekraanilt teada pildiks rivistusid ja laulma hakkasid. Need polegi ta sugulased, püha taevas! Ja isegi seda mutti pole, kes teda vahel ikka ringi veeretas. Ei, ikkagi hea, et tulin – kasvõi paar tuttavat… Kuradi kurb. Seni kui Ringmaa kinnisilmi oma mõttetuid mõtteid mõlgutas, oli jõutud viimase salmini: „Su heldus jäägu mulle, mu süda templiks sulle. Su sõna mind siin toitku, teed taeva poole näitku.“

Tagasiteel kuulis ta, kuidas Alasi, urn süles, koorijuhti tänas, et hea, et ikka tulla saite, mispeale kõhetu habemik oma kandilisi prille kohendas ja käsi laiutas: „Ei noh, kui see niiviisi täpselt tee peale jäi. Ju taevaisa teadis selle kontserdi siis nii sättida, et…“ Lause jäigi õhku rippuma ning taas lõikas hinge midagi lohutut: see mahlatilk ja pirukad, üks jabur looke, poolkogemata kohale tulnud koor, ei ainsatki tõelist sõpra. See oli ootamatu. Nähtavasti polnud ta ainus, kelle kurke Soomaa nähagi ei tahtnud. Veel enne purdele jõudmist hakkas Artur Alasi tuhapurgilt kaant kruvima ja noormees, kelle järel Ringmaa sammus, sosistas neiule poolihääli:

„Tead, et seal on tegelikult mitme inimese tuhk ju? Jaa-jaa. Kord päevas teevad tuld. Kedagi ei hakata eraldi põletama. Mh?“ ei kuulnud noormees. „Aa. Kui iss vanaema tuhale järele läks, siis tuli välja. Täiesti suvaliselt, jutu käigus. Iss jättiski selle purgi neile, et siis pole vaja. Pärast ema tõi ikka ära – midagi peab ju tuulde puistama, kasvõi kolm inimest korraga. Kuigi vahepeal oli iss vanaema sõbrannade peale mõeldes juba meie oma kamina ja saunaahju tühjaks rookinud. Lõpuks tundus see teine tuhk ikka ausam. Aga täiega vihane oli, jah. Et solkisid emakese ära.“

Veel täna kleebin voodi päitsisse sildi „MITTE PÕLETADA“. Kõik toitained niiviisi ära kärsatada, kogu selle keerukuse täielik häving – väga kehv viis aineringlusse suubumiseks, arvas Ringmaa. Mõnikord oli ta unistanud sohu kadumisest. Seal ta mõnes laukas liguneks ja laabuks – kõigiks neiks, kellele ta ihu eluleivaks. Jaa, mina saagu mulda, ja kui võimalik, siis ilma kirstuta, otsustas ta vete mühisevat voolu vahtides – hüpnootiline vaatepilt vajutas laud jälle kinni.

Sel sillal istus ta tihti, et aegamisi aduma hakata, vesi kõrvus kohisemas: see ongi veri minu soontes, eluliiv ses põnevas kohas, kus kell käib kaheks – ajasuus. Vahel oli ta siin katsunud ka midagi märkmikku sorgeldada, tulemuseks ainult potikillud. Nende kujust ja glasuuri mustrist võis tervikut aimata, aga kadunuks see jäigi. Parim, mis ta suutis, oli killud, mis vähegi klappisid, kipakalt kokku kleepida, aga sellised luuletused ei pidanud tõtt ega tähelepanu. Ja nii olid nad üsna ühest puust tema mõtetega maailma ja iseenda kohta – see kõik lihtsalt ei klappinud kokku. Ju ei saanudki. Unesügavikku langema hakates nõksatas pea järsult püsti – kas ka Mardi viimane tunne polnud see kaevul kõõluja lühike lend? – ja ta oli jälle Roopa jõe päralt.

Hetkel, mil tuhasadu selge vee korraks sogaseks ajas, ilmus pilve tagant välja päike. Esimest korda üle – nädala? Matuselised vahetasid tähenduslikke pike. Jajah, annab märku, siin ta on, ikka meiega, ja vaatab meie toimetusi pealt – Ringmaa huuled venisid kahetsevaks kriipsuks. Oi jaa, tegelikult kepsutab see sogane vesi kingade klõbinal tantsu, kuigi midagi kuulda pole – kohe tolle raske eesriide taga, mida ükski elav kunagi paotanud pole. Vähemalt ilmsi mitte, möönis ta hommikuse une meenudes. Ometi tundis ta kergendust: lõpuks oli see kõik läbi ja küllap nõustuks teda keegi ka poodi sõidutama. Vahest kojugi? Ja seal võis ta viimaks südamerahus teha sedasama, mida tema isa enne teda: katsuda natukenegi sooja saada.

Tema meelehärmiks hakkas punt tagasi jõudes taas mõisahoonesse vajuma ning korra kahelnud, kas poleks targem märkamatult ära aurata, ajas rampväsimus ikkagi tuppa küüti kerjama. Palitut seljast ajades nuusutas ta selle voodri põhjalikult läbi – no nii hullu vast pole, et keegi ei võtagi peale. Söögisaalis seisti taas pisemates puntides ja Ringmaa jalutas, käed seljal, trotslikult suure akna ette seisma.

„Tead, seda ma homme ütlengi. Nominentidele. Et teie olete õnnega koos, teid on märgatud,“ kõmistas köögis Alasi, kes mõttes juba uude päeva kibeles, „aga vot mina tulen just Roopast meie ametivenna matustelt, ja kui te praegu siin uhkete pidulaudade taga kurvastate, et ei võitnud, siis pole teil aimugi, mida kaotamine tegelikult tähendab.“

„See oli tal üks raske minemine, jah,“ vastas hääl, milles Ringmaa tundis ära valla sotsiaaltöötaja – vähemalt jõudis lõpuks kohale! „Eks ta viimasel ajal juba tahtiski, et… Nojah. Ma ju nägin teda küll – harva, aga ikkagi. See polnud enam mingi elu. Kole öelda, aga nii on parem. Loodame, et ta leidis lõpuks rahu.“

Leidis-leidis, raputas söögisaalis konutav Ringmaa pead ja libistas pilgu üle peielaua. Otse tema taldriku ees seisis raamitud foto – tema enese tudengipõlveportree, must lint nurgas! Laua otsa, ainsale vabale kohale istudes oli see varem tema poole seljaga jäänud. Foto taga vedeles taldrikul söömata pirukas, selle kõrval klaas joomata jooki ja pits võtmata viina. Ta kähises, kuni hingetorust sai orelivile: kurguaugust hakkas kostma ebamaist vilinat, mis vaikselt vaibus. Erutus oli lämmatav. Läbi hägustuva teadvuse kostis vaid Vasara remark, et igaühel kasvab kuskil see kuuseke, mille oksad ta kääpale saavad, et vähestel on need alles ühe käbi ühe seemne sees peidus.

„Võib-olla ongi hea, et mul mootor hiljaks jäi,“ kägises köögist söögisaali veerev tuttav hääl. „Minuga oleks seal metsa all kõvasti siiberdamist olnud.“

„Muidugi,“ nõustus Vasar. „Me lähme niikuinii veel tema juurde ka. Seal saame siis natuke… Jah.“

„Ei, kurb, jah. Nii ei tahaks küll lõpetada,“ sõnas Soomaa oma katkeval häälel ja köhis röginal, kael peenike isegi paksu salli mähitult, „nagu kallis nimekaimuke, oi-jah.“

„Oota, mis kurat, mida kuradit nüüd, kuulge!“ tõstis Ringmaa häält ja lajatas peo lauale, aga keegi ei saanud seda näha ega kuulda – õhku ahmides hakkas ta köögi suunas taaruma.

„Aga noh, pole meil kellelgi pääsu. Nagu näete, on mulgi kuri plaan varsti minna, nii et kel midagi andmata või ütlemata jäi, siis saatke minuga järele.“

Kööki kostis sunnitud naeru. Ringmaa sai kapist leitud köömneviinalt korgi maha ja jõi pudeli ühe soojaga tühjaks, vajudes samal ajal, selg vastu sedasama kappi, istuli. Kui pudel köögi teises otsas kildudeks prahvatas, ei katkenud söögisaali jutukumin ja keegi ei tulnud uksele uurima, mis juhtus. Lisaks lõualt nõrgunud viinale hakkas parketile tilkuma kuumi pisaraid.

„Vähemalt läks ilm ilusaks.“

„Liigagi!“ kurtis Soomaa. „Nii ere valgus, teeb silmadele haiget.“

„Kas hakkame siis minema?“ uuris Alasi kööki astudes.

Tema järel valgus sinna kogu seltskond, teiste seas neiu, kes pärast käekotis sobramist Arturile võtme ulatas. Ringmaa tundis pudeliavajaga võtmehoidja, Ehlvesti kingituse, kohe ära – see oli tema maja võti, tema isa maja!

„Te ei tulegi?“

„Mina juba jätsin hüvasti,“ raputas tüdruk pead ja lisas Alasi kerkivaid kulme nähes: „Lasime signaali, kui majast mööda sõitsime.“ Kuna kulmud kerkisid seepeale veel kõrgemale, kähvas neiu juba ärritunult: „Ma ei taha sinna minna.“

„Jaa, me ootame siin,“ nõustus noormees talle kätt õlale pannes.

Ringmaa ajas ennast äginal püsti, viin oli kohale jõudnud. Alles nüüd, seda häält kuuldes ja lähemale liibates, silmad pilukil, tundis ta ära omaenda tütre. Paartuhat päeva edasi lükata, et homme sõidan külla, homme kohtume, see pole mingi asi, läheb nagu vilksti. Ometi saab selle ajaga 12-aastasest plikatirtsust abiturient – noor naine, kellele ta oli vahel harva kirjutanud ja helistanud. Täiesti teistsugune ja täpselt seesama Kristi, keda ta mäletas. Samad naerulohud, isegi kui ta ainult viisakusest naeratas, ja sama sünnimärgike paremal põsel, ja ema pruunid silmad. Ta sirutas käe, et tüdruku pead silitada, aga peo all ei paindunud mitte üks karv – juuksed olid teravad nagu riiv. Ehmunult tagasi põrkudes nägi ta, et need imepeened keeled olid läbi naha ja liha lõiganud. Veri nõrgus mööda rannet alla, imbus kampsuni varrukasse ja tilkus põrandale, kuigi sedagi ei saanud keegi näha ega kuulda – nii nagu ta enese külm käsi ei tundnud valu.

„Noh, paistab, et õhk on puhas,“ pomises akna all seisev poiss, hüppas paari tantsiskleva sammuga neiuni ja toimetas oma käe sedapuhku ta tagumikule. „Mis me nüüd siis teeme?“

Ringmaa tahtis naga täpselt samal kombel üllatada, aga raevukas jalahoop ei kohanud inimest, vaid kivi, ega jõudnud tardunud riidevoltidest kaugemale. Seekord tundis ta koos raksakaga ka valu, räntsatas maha ja oigas pimekurtidele.

„Mh, jobu. Lähme siis uisutama või?“

„Lähme-lähme,“ lubas poiss tüdinult ja hakkas tüdrukut esikusse tirima.

Ringmaa rabas tütre jalast ja lohises libedal põrandal, seejuures ei vedanud teda niivõrd jalg kui edasi-tagasi kiikuv püksisäär. Elavad olid nagu elevandid, ta ei saanud nende kurssi väärata. Nende nahk ei võinud tema sõrmede all vetruda ning nende ihukarvad torkaksid nõeltena – tema jaoks olid need kõigutamatud kivikujud… surnud.

„Mis majaga teed?“ uuris poiss pakiruumist uiske otsides, sellal kui tütre kannul mõisa trepist alla veerenud isa oiates roideid masseeris ja siis edasi roomas.

„Õppemaksuks teen,“ vastas Kristi kõhklematult. „Roopas ma küll elada ei taha, isegi suvel.“

„Noo! Kus siis sina elada tahaks?“ aasis poiss ja ajas huuled torru: „Eu-roopas?“

Nad läksid purdele, Ringmaa nende järel, ja sidusid uisud jalga.

„Ilgelt krobeline,“ vangutas poiss pead, aga tegi sellegipoolest ühe üsna kiire ringi. „Tule-tule!“ Ta pööras ümber, napsas Kristi käe ja hakkas teda, selg ees, juhtima.

„Ääh, mu müts!“ kiljatas viimane ning kui ta sõidu pealt kummardas, välkus Ringmaa nina ees sada tuhat päikse käes küütlevat kuldset noatera.

Ta kiirustas edasi, et mitte ringiratast tiirutavate planeetide orbiidile jääda, ja jäi paksu ümmarguse jääkaane keskele seisma.

„Kuule,“ uuris tagurpidi uisutav minutiosuti kobavama sammuga seierilt, „mis su isaga juhtus üldse?“

„Mardiga,“ parandas tunniosuti. „Läks ükspäev kodust välja, aga selle asemel et oma tavalisele ringile minna, pööras millegipärast siiapoole. Kolas mõisas. See naine, Silja, oli ise korraks poodi läinud, uks oli lahti. Jõi ja laamendas siin. Kabelis käis. Siis tuli jälle majja tagasi. Lõhkus ja…“

„Miks?“

„Ei tea. Psühhoos. Me leidsime ta päeviku ja seal oli viimane jutt, et ta pole nädalate kaupa magada saanud. Jälgede järgi vaadati, et roomas majast välja ja uputas ennast ära, siia tiiki. Et enesetapp, arvas uurija. Miks ta muidu nii õhukesele jääle ronis? Nädala eest oli siin peaaegu kevad juba, enne seda suurt külmalainet.“

„Oot, siiasamma uppus?“ kohkus poiss. „Siia, kus me praegu uisutame?“

„Jep. Muidu ma poleks palunud sul uiske kaasa võtta.“

„Ai, külm, Kristi, külm. Jääkuninganna.“

„Phh, sa ei tea pooli asju.“

Ringmaa avas noorte juttu kuulates vaevaga oma kokku kleepunud silmad. Tiigil polnud peale tema kedagi ja mõisa ees ei paistnud isegi Silja autot. Päike paistis palju palavamalt kui enne. Käsi taskust sikutades puutusid külmavarju pugenud sõrmed vastu koduvõtme teravaid hambaid.

Samal hetkel kärgatas vali raksakas.

Jalgealune andis järele.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon