Ahistajaist õppejõudude välimääraja

PIRET KARRO

Naistevastane vägivald, sealhulgas seksuaalne ja sooline ahistamine töökohal ning ülikoolis, ei ole probleem, mis oleks Eestis ammendavalt lahendatud. Paljud mõisted tekitavad segadust, paljusid tegusid ei osata näha võimusuhete kontekstis ning paljud kogemused ei ole seetõttu saanud ühest äratundmist vägivallaaktina. Seda enam et seksuaalset ahistamist väärteona määratlev seadus on alles verivärske – Eesti karistusseadustikku lisandus vastav paragrahv 2017. aasta juunis, kaks ja pool aastat tagasi, kusjuures tollane justiitsminister seisis sellele vastu.[1] Seadus võeti vastu tänu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamist ja tõkestamist käsitleva Istanbuli konventsiooni nõuetele, mille ratifitseerimine ei läinud 2017. aastal samuti ilma poliitilise vastupanuta.

Siinse artikli tuumosa tugineb uuringule „Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses“, mille viis läbi Eesti Üliõpilaskondade Liit 2019. aastal, ning tegu on pilootesseega 2020. aastal avaldatavatele uuringutulemustele.[2] Täpsemalt olen vaatluse alla võtnud ülikoolidele tehtud päringud ning osa läbiviidud individuaalintervjuudest kuue Eesti avalik-õigusliku ülikooli (Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool) endiste ja praeguste üliõpilastega, et heita valgust nende kogemustele soolise ja seksuaalse ahistamisega haridusasutuses. Artikkel peegeldab vaid osa läbiviidud uuringust – usutlesin poolt tosinat inimest, kelle räägitu puudutas nii nende enda kui ehk veel teise pooltosina inimese kogemusi.

Tartu Ülikool 19. sajandil.

Kõik intervjueeritavad, kes minuga oma lugusid jagasid, olid naised ning neid ahistanud õppejõud meessoost. Kuigi soolist ja seksuaalset ahistamist ülikoolides pole varem Eestis uuritud, selgus Praxise 2014. aasta uuringust, et töökohal on soolist või seksuaalset ahistamist kogenud 3% meestest ja 7% naistest.[3] Kõige enam teatavad soovimatust seksuaalsest tähelepanust noored, kuni 29-aastased naised.[4] Eestis ilmneb huvitav lõhe selles, et kui ühelt poolt peab ahistamist ja vägivalda märkimisväärseks probleemiks ainult kaduvväike osa inimestest, siis teisalt on seda ise tegelikult kogenuid Euroopa keskmisest rohkem.[5] Siit võib aimata selle vägivallaliigi alatähtsustamist. Teisisõnu, ahistamist toimub palju, aga ahistamiskogemuse laastavat mõju kannatanu vaimsele tervisele ja võimalikule karjäärile, mida artikli jaoks usutletud kirjeldavad, ei ole ühiskonnas teadvustatud.

Juba enne karistusseadustiku seksuaalse ahistamise paragrahvi oli olemas 2004. aastast kehtima hakanud ja 2009. aastal vajalike definitsioonidega täiendatud soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis eristab soolist ja seksuaalset ahistamist (SoVS §3 lg 1 p-d 5 ja 6) ning mille põhjal on ahistatul võimalik pöörduda tsiviilkohtusse. Seadus ütleb, et „seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“,[6] ning et sooline ahistamine leiab aset, kui sarnased tegevused saavad isikule osaks „üksnes seetõttu, et ta on mees või naine“.[7] Seega ei ole ahistamine defineeritud mingi kindla tegevusliigi kaudu – näiteks põsemusi käepigistuse asemel –, vaid selle kaudu, kas see konkreetne tegevus oli subjektile soovimatu või mitte. Definitsioonid võtavad esmaseks kriteeriumiks kannatanu perspektiivi, mida peetakse seaduse märkimisväärseks tugevuseks.[8]

Siinses uurimuses usutletud kirjeldavad mitmeid viise, kuidas nende ahistajad käitusid. Näiteks võis juhendaja tavalise konsultatsiooni tudengile ebamugavaks muuta, küsides seal töiste küsimuste asemel isiklikke küsimusi või tehes tudengile kohatuid komplimente. Õppejõud võis kursusepeol tudengile küsimata alkoholi osta ja püüda suudelda ta kätt või tirida tantsima olukorras, kust tudeng tundis, et tal pole võimalik lahkuda. Võidi tudengit vastu tahtmist kallistada või pakkuda ennast teda peolt koju saatma, leidus ka neid, kes olid oma õppejõult saanud öiseid telefonikõnesid või siis seksuaalakte kirjeldavaid e-kirju.

 Avalik sariahistaja

Intervjuudes kirjeldatud ahistavaid õppejõude võib kokku võtta tüpaažidena. Üks neist on avalik sariahistaja, keda üliõpilased juba kaugelt tunnevad ning vanemad kursused õpetavad nooremaid, et temaga ei tasu kahekesi jääda. Avalik sariahistaja käib tihti tudengite pidudel, tarbib seal alkoholi ning teeb katseid ka mõnele naistudengile jooki välja teha. Peo lõppedes võib ta teha ettepaneku mõni noor naine koju saata, et siis püüda ennast tema koduuksest sisse pressida. Linnalegendid, mis sellise õppejõu kohta liiguvad, räägivad ka naistudengite viimisest oma koju.

Avalikust sariahistajast õppejõud võib ka oma tundides kasutada vulgaarset kõnepruuki ning viia teemat ebamugavalt tugevale seksuaalsustasandile, näiteks rääkida „tissidest“, „nussimisest“, „märjaksminemisest“ jne. Ta võib nautida tunnis naistudengite mõnitamist – kui mehed saavad oma ettekanded ilusti peetud, peavad naised klassi ees lõputut ristküsitlemist ja naeruvääristamist kogema. Samuti võib sariahistaja kippuda naistudengitele panema kehvemaid hindeid, tõkestades nii nende akadeemilist karjääri. Samas võisid seda käitumist toetada ka teaduskonnas teistegi õppejõudude avaldatud tollased arvamused, et naised oma „naiseaju“ tõttu teadust tegema ei sobi. Loengutes võib avalik sariahistaja olla karm ja üleolev, paista täieliku vastandina oma pidusemale kuvandile.

Kui sama osakonna õppejõud sariahistaja käitumisest midagi teadsidki, ei võtnud nad tihtipeale selle teadmisega midagi ette. Kuna tudengkond on enamasti avaliku sariahistaja käitumismustriga kursis, võib tema vastu toimida kollektiivne kaitse ehk enamik pidulisi teab tüütust pässist eemale hoida. Teisest küljest aga kirjeldasid intervjueeritavad neid bakalaureusetudengina vallanud hirmu autoriteetse meesõppejõu ees, kes on oma osakonna staar, keda kutsutakse Postimehe arvamusliidrite lõunale jne. Kui viimane tantsule kutsub, pakub drinki või lausa end tudengit peolt koju saatma, satub võimuvertikaali alumises otsas olija kahvlisse. Ühest küljest ei taha ta mingil juhul neid soovimatuid tähelepanuavaldusi vastu võtta. Teisest küljest kardab tudeng, et õppejõud võib olla näiteks tema kaitsmiskomisjonis ja seal käreda „ei“ eest kätte maksta või tudengit hiljem loengus peedistada. Õppejõudu on raske ka peolt välja visata, sest – ta on õppejõud.

Kui avalik sariahistaja pidudel tuiab ning järjepanu mitme tudengiga õnne proovib, veab sellel, kellel õnnestub tema pilgu alt üldse eemale hoida, sest kui õppejõud suudab mõne noore üliõpilase tantsima tirida, võib just viimast tabada pilgetekoor. Usutletutel oli ka veel 2010. aastatest mälestusi, kus naistudengeid, keda mõni kurikuulus ligitikkujast õppejõud ahistanud oli, hakkasid kaasüliõpilased „litsihäbistamise“[9] vaimus mõnitama.

“Peo lõppedes võib ta teha ettepanekut mõni noor naine koju saata, et siis püüda ennast tema koduuksest sisse pressida.”

Ellujäämisstrateegiad, mida tudengid avaliku sariahistaja vältimiseks jagasid, sisaldasid põhiliselt teadmist, et ära temaga kahekesi suitsunurka jää. Kui teati, et see õppejõud on parasjagu üks-kaks konkreetset naistudengit sihikule võtnud, tuli neid teadlikult kaitsta. Seda tehti peaasjalikult õppejõu vältimise teel – kui vastav õppejõud silmapiirile ilmus, anti üksteisele käemärkide või koodsõnadega teada, et tuleb kohe minekut teha. Samuti valiti kohti, kus pidudel käia: näiteks Tartus oli omaaegne Sõbra maja pigem ohtlik, sest seal oli palju urkaid ja soppe, kuhu selline sariahistaja tudengi tõmmata saanud oleks. Laulukaare alust saali peeti jällegi veidi turvalisemaks, sest seal olid kõik pidulised enam-vähem silma all.

Vähemalt kui linnalegende uskuda, on avalikul sariahistajal õnnestunud mõnegi üliõpilasega seksuaalvahekorda astuda. Kui see nii on, siis seda, kas need korrad olid vastastikku soovitud või kriminaalkuritegu, intervjueeritavad ei teadnud. Kaastudengid võisid tantsule rebitud tüdrukuid hiljem häbistada, selmet süüd ahistajal näha. Üldine suhtumine avalikku sariahistajasse oli, et ah, ta ongi selline ning teda tuleb lihtsalt vältida. Kui meestudengid vahel astusidki kellegi suunas sammuvale sariahistajale vahele või mõni õppejõud teda peol noomis, siis mõnele teisele vanema kursuse poisile meeldis koos ahistajaga aeg-ajalt viina võtta ja seelikuid küttida, toetades nii ahistaja käitumist. Ahistaja vastutusele võtmiseks ei olnud veel 2010. aastatel ülikoolidel mingeid ametlikke mehhanisme, mistõttu oht kadus vaid siis, kui ahistaja ise enam rebasepidude tantsupõrandatele ei tikkunud. Samuti ütlesid usutletud, et tollal ei oleks taibanudki, et õppejõult saadud kohatut e-kirja või peol tehtud märkust peaks kuhugi raporteerima. Avaliku sariahistaja käitumist peeti ohtlikuks paratamatuseks ning oht ei kadunud enne, kui ahistaja ise enam nii aktiivne polnud.

 Salakaval variahistaja

Teine ahistajast õppejõu tüpaaž on n-ö salakaval variahistaja, kes keskendub reeglina korraga ühele tudengile. Kui salakavalast ahistajast õppejõud ongi parasjagu eriliselt huvitatud mitmest tudengist korraga, ei tea üks teisest midagi, sest tegevus toimub suure saladuskatte all. Asi võib alata ebamugavate puudutuste või (liiga pikkade) kallistustega, mis toimuvad alati siis, kui kedagi teist ruumis pole. Juhtumid leiavad aset  konsultatsioonitundides või eksamitel, kus õppejõud on mingi eriolukorra (nt tavapärasest erineval ajal läbi viidud eksami) tõttu tudengi ainus hindaja.

Näiteks võib salakaval variahistaja välja valida ühe tudengi oma uurimisrühmas, kes tema pikaleveninud patsutusi või seljapaitusi taluma peab. Või võib ta oma juhendatavat kõigepealt meelitama hakata, siis pakkuda välja, et võiks konsultatsioone kontori asemel kohvikus läbi viia, siis tudengi kohtingule kutsuda, seal talle tudengi tõrkumisest hoolimata alkoholi osta ning lõpuks oma tuppa meelitada. Üks tudeng kirjeldas, et läks õppejõu ettepanekutega kaasa, kuna ei tahtnud temast halvimat eeldada, vaid anda talle n-ö benefit of the doubt. Samuti oli tudengi jaoks ebaselge, kas äsja doktorantuuri lõpetanud noore õppejõu tähelepanu talle oli kohatu või tavaline, ning see kõhklus takistas teda konkreetset ei-d ütlemast. Õppejõud aga kasutas tudengi heausklikkust ära ning püüdis temaga vahekorda astuda, seades alles vägistamiskatse selleks piiriks, kus ta peatub.

Üks teine intervjueeritav reflekteeris selle üle, miks ta variahistajast õppejõust pikalt kellelegi ei teatanud ega tema projektist kaua lihtsalt ei lahkunud. Üks põhjusi oli mitte ainult hirm, et teda peetaks autoriteetse õppejõu mustajaks, vaid seegi, et esialgu oli õppejõud olnud ka tema enda jaoks lugupidamist väärt õpetaja ja mentor. Intervjueeritu ütleb:

„Sestap otsisin tema tegevusele pikalt vabandusi, teisisõnu vabandasin teda ise pidevalt (oma peas) välja. Ja ega see enda suhtumise muutmine inimese suhtes, kellest sa igas muus aspektis lugu pead, lihtne just ei ole, seda tehes pead sa äkki otsa vaatama sellele, mis sinuga on tehtud (ja siis tuleb häbitunne) ning lisaks kaotad ka endale olulise akadeemilise mentori, kellelt oled harjunud pigem tuge saama õpingute kontekstis“ (meilivahetusest P. K-ga, 04.12.19).

“Näiteks võib salakaval variahistaja välja valida ühe tudengi oma uurimisrühmas, kes tema pikaleveninud patsutusi või seljapaitusi taluma peab.”

Salakaval variahistaja võib käituda ka mittesüstemaatiliselt ja tudengil võib olla ebameeldiv kogemus temaga suhtlemisest vaid ühe korra.[10] Näiteks võib ta üritada tudengit oma kontori uksel hüvastijätuks ootamatult suule suudelda. Või luua tavalisest reaeksamist, mis peaks kestma 15 minutit, olukorra, kust tudeng püüab tunni aja jooksul tulutult põgeneda. Üks tudeng kirjeldas, et teda pandi läbipaistmatutel põhjustel olukorda, kus ta tundis, et ei saa lahkuda, ning pidi oma teadustöö tulemuste asemel justkui oma olemust kaitsma. Näiteks tõmbas eksamineerija koridoris palaval päeval klassiukse kinni ja jättis ennast tudengiga kahekesi ruumi, nõudes muuhulgas infot uurimisprojekti andmete kohta, mis olid veel avaldamata ja konfidentsiaalsed. Hilisem (napp ja ilma tulemusteta) olukorra klaarimine osakonnaga puudutas vaid seda teaduseetikaga vastuollu minemist, mitte tudengi asetamist ahistavasse olukorda.

Salakavalad ahistajad ei kipu oma tegusid tunnistama. Pärast juhtumit toimuvates konsultatsioonides võivad nad käituda, nagu midagi polekski olnud, eriti kui nende ümber on parasjagu teisi inimesi. Kui ahistatud tudeng temalt otse aru pärib, võib salakaval ahistaja vastata umbes midagi sellist, et „Ära minusse ära armu“, ning käituda, nagu oleks oma tudengitega kurameerimine kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas. Kui tudeng võtab lõpuks julguse kokku ja küsib teda ahistanud õppejõult toimunu kohta alles näiteks aasta hiljem, võib viimane öelda, et ei mäleta asjast midagi, või kasutada gaslight’imisena[11] tuntud manipuleerimisvõtet ja püüda tudengit veenda, et hoopis tema sai asjast valesti aru, provotseeris õppejõudu vms. Teisalt võib variahistaja, kelle ohver on otsustanud tema projektist lahkuda, juhendajat vahetada või ta muud moodi hüljanud, tudengile kooli peal enam mitte tere öelda või teda kuidagi teisiti „karistada“.

 Akadeemilised implikatsioonid

Ent juhendaja hülgamisel võivad olla tudengit ka akadeemiliselt kahjustavad tagajärjed. Näiteks kui ahistava õppejõu projektist lahkuda, võib viimane projekti tulemusi avalikustades tudengi nime igalt poolt eemaldada, nii et tudeng ei saa oma tehtud töö eest mingit akadeemilist krediiti. Samuti on tudengid, kelle juhendaja osutub ahistajaks, akadeemilise kahvli ees: kui nad peaksid juhendajat vahetama, võib see tähendada, et nad peavad kogu oma uurimistöö teemat vahetama ja selle ümber kirjutama või lausa valdkonnast lahkuma. Kui juhendajat vahetada ei otsustata, on suhted siiski rikutud: tudeng ei tunne ennast enam konsultatsioonides vabalt ning eelistab need pigem kiiresti lõpetada kui oma töö kohta põhjalikke küsimusi esitada. Tudengid võivad jätta kodutöid tegemata või vältida tunnis käimist, kuna ei taha ahistajast õppejõuga kokku puutuda, ning nende akadeemilised tulemused kannatavad.

Kuna Eesti on väike, on ka akadeemilised ringkonnad väikesed. Kui üks õppejõud on osutunud oma kriminaalse tegevuse tõttu nii ebameeldivaks, et tudeng tahab teda iga hinna eest vältida, hõrenevad ka read võimalike juhendajate valikul, mis omakorda mõjutab tudengi tulevikku oma uurimisväljal tegutsemisel. Ent ahistajaga samasse teaduskonda jäämine tähendab, et temaga tuleb paratamatult kokku puutuda. Seetõttu on sooline ja seksuaalne ahistamine ka probleem, mis mõjutab eriti naiste valikuid hariduse omandamisel ja tööturul – osakonnast ahistamise tõttu väljasöödud naine ei pruugi kunagi omandada haridust vastavas valdkonnas või ta võib tajuda tugevat klaaslage karjääris edasiliikumisel.

 Ahistajatest õppejõudude vastutuselevõtt

Usutletud üliõpilased väljendasid hirmu, et isegi kui ahistamisjuhtumist kellelegi teatada, võib õppejõud hiljem näiteks hinnete kaudu või kaitsmiskomisjonis n-ö kätte maksta. Kui õppejõu ustavad kolleegid tema poole hoiavad, ei pruugi tudengil oma tegevusväljal üldse tulevikku olla. Intervjueeritud tudengid tunnistasid, et neil kordadel, kui nad julgesid õppejõust mõnele kõrgemale ülikoolitöötajale teatada, ei olnud õppejõudude vastutusele võtmine piisavalt range ega läbipaistev. Näiteks kirjutas üks usutletavaist oma ebamugavast kogemusest eksamineerijaga programmijuhile, kes vastas paar nädalat hiljem, et õppejõuga räägitakse. Põhjalikumat lahenduskäiku talle ei selgitatud ja mingeid talle nähtavaid tulemusi sel ei olnud.

Teine tudeng kirjeldas olukorda, kui juhendaja, kellele ahistamislugu usaldatud oli, hurjutas tudengit, et too neelaku oma teise juhendaja ahistamiskatsed alla – „ta on mind ka suudelda üritanud!“ Seega ei tajunud tudengid, et neil oleks ahistamisjuhtumitele lahenduste leidmiseks erilist võimu, ning tundsid, et pigem peavad nemad osakonda või ülikooli vahetama või järgmise kraadi üldsegi välismaal tegema. (Ka siin võib peituda „ajude väljavoolu“ üks põhjusi.)

Praegu on Tartu Ülikool ainus Eesti avalik-õiguslik ülikool, millel on olemas avalik juhend, mis defineerib „ahistamise“ tähenduse ning käsitleb just nimelt soolise ja seksuaalse ahistamisega seotud juhtumite menetlemist. Meenutuseks: juhendi väljatöötamine sai TÜ juriidiliseks kohustuseks pärast seda, kui naissoost doktorant oli ülikoolile esitanud hagi, kuna tema juhendaja TÜ Tehnoloogia instituudis[12] ahistas teda seksuaalselt ja ähvardas projektist väljaviskamisega, kui doktorant teaduri seksuaalsetele soovidele ei allu.[13] Ülikool tollal ahistatu kaitseks välja ei astunud ning edutas hiljem ahistajast teaduri professoriks. Toimunu ajel aga kinnitati 2016. aastal võrdse kohtlemise juhend, mis määratleb ära soolise võrdõiguslikkuse tähenduse – järgides siinse artikli alguses toodud definitsiooni – ning sõnastab lahti, mis erinevus on erineva kohtlemise ja diskrimineerimise vahel. Sellest allpool.

“Juhend toob eraldi välja seksuaalse ahistamise, mille eelduseks ei ole füüsiline kontakt, ja soolise ahistamise, mis tähendab ebaõiglast kohtlemist selle tõttu, et ahistajal on isiku soo osas eelarvamused.”

EÜL-i uuringu osana vastasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ahistamisjuhtumite menetlemisprotsessi kohta käivale küsitlusele. (Tallinna Ülikool ei olnud veel jõudnud artikli kirjutamise ajaks vastuseid saata.)[14] Küsimustikus vastasid EMÜ, EKA, TalTech ja EMTA, et neil puudub ahistamisjuhtumite menetlemist reguleeriv juhend, samuti pole nende ülikoolide eeskirjades sõnastatud tähendust „ahistamisele“. Samas EKA sõnul plaanitakse ahistamisteema lülitada eetikakoodeksi uuendamisel olevasse versiooni ning TalTech on äsja täiendanud oma töökorralduse eeskirja võimalusega anda anonüümselt teada ahistamisega seotud juhtumitest. See, kas vihje saanud siseauditi büroo hakkab asja uurima, sõltub teo iseloomust: kriteeriumiks on TalTechil põhiliselt see, kas tegu on kriminaalne või võib rikkuda ülikooli mainet.

Kui teised ülikoolid näevad ette, et kaebus tuleb esitada endast kõrgema struktuuriüksuse esindajale kuni dekaani või direktorini välja, siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia peab oma organisatsiooni avatud iseloomule viidates piisavaks seda, kui ahistatu pöördub ka kaasüliõpilase või kolleegi poole. Küsimustikule vastanud õppeosakonna juhataja ütleb, et eraldi ahistamisjuhtumite kaebustega tegelevat isikut EMTA-s ei ole. Kuigi kaaslase poole pöördumine õppejõu või õppealajuhataja asemel võib kannatanule tõesti lihtsam olla, tekib kõhklus, kui palju võimu on teisel tudengil või sama astme kolleegil probleemi lahendamiseks.

Nii EMÜ kui ka EMTA ütlevad, et 2018./2019. õppeaastal pole ülikoolile esitatud ühtegi kirjalikku kaebust ahistamise kohta; EKA on tegelenud ühe kaasusega, mida nimetab üheks ja ainsaks „väga pikkade aastate jooksul“. TalTech on alates 2018. aasta algusest tegelenud ühe ahistamisjuhtumiga; anonüümsesse vihjesüsteemi kaebusi laekunud ei ole. Ametlike ahistamiskaebuste puudumine aga ei pruugi viidata mitte probleemi puudumisele, vaid sellele, et kaebuste esitamise süsteem on nende jaoks, kellel oleks millegi üle kaevata, liiga keeruline või emotsionaalsetel, psühholoogilistel või muudel põhjustel kättesaamatu.

Neli ülikooli ei reguleeri kuidagi õppejõudude ja tudengite vahelisi intiimsuhteid – EKA ja TalTech viitavad akadeemilisele eetikakoodeksile, mis neid suhteid küll ei keela, kuid seal mainitakse, et suhted peaksid jääma akadeemilisele tasandile. Samuti ei ole EKA, TalTech, EMTA ega EMÜ sisse viinud konkreetseid meetmeid, mis ahistamisjuhtumeid ennetaks, ning ülikoolides ei ole vastutavad isikud saanud ahistamisteemalist väljaõpet. EMTA vastab ennetamise-küsimusele sellega, et ülikooli „avatud ja toetav organisatsioonikultuur“ peaks ahistamisjuhtumid ära hoidma. Formaalsete mehhanismide puudumine aga tähendab seda, et kui mõni juhtum aset leiab, ei ole vettpidavat viisi, kuidas kannatanut kaitsta ja ahistaja vastutusele võtta.

Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise juhend määratleb ahistamist isikule soovimatu või ebameeldiva käitumise või teona, „mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine“.[15] Juhend toob eraldi välja seksuaalse ahistamise, mille eelduseks ei ole füüsiline kontakt, ja soolise ahistamise, mis tähendab ebaõiglast kohtlemist selle tõttu, et ahistajal on isiku soo osas eelarvamused. Juhendil on eraldi punkt „Ohvristamine“, mis ütleb, et kui isikut, kes on diskrimineerimise üle kaevanud, tabavad seetõttu negatiivsed tagajärjed, on see samuti diskrimineerimine.[16]

TÜ juhendiga käib kaasas ka üliõpilastele mõeldud skeem,[17] kelle poole diskrimineerimise ja kiusamisega seonduvate kaebustega pöörduda. TÜ on seadnud põhimõtteks, et ahistamiskaebustele lahenduse leidmise esimene samm peaks toimuma osapoolte vahel. Ehk ahistatu peaks esmalt rääkima otse ahistajaga ning paluma tal ebameeldiv käitumine lõpetada – mis ei pruugi just kõige lihtsam ettevõtmine olla. Kui ahistamine jätkub, peaks ahistatu pöörduma õppekava haldava struktuuriüksuse juhi ehk programmijuhi poole. Kui viimane kaldub ahistaja kaitsele või ongi ise ahistaja/diskrimineerija, peaks ohver minema dekaani jutule ning kui sealtki abi ei tule, peaks akadeemiline sekretär moodustama erapooletu komisjoni, kes hindab, kas ahistamine leidis aset või mitte. Viimase võimuses on esitada ahistajale kas suuline või kirjalik hoiatus või algatada töölepingu erakorraline ülesütlemine.

Nagu näha, eeldab skeem seda, et ahistamisohver peab päris mitmele uksele koputama ja järjest võimukamatele inimestele rääkima temaga toimunud haavatavaks tegevast olukorrast. Ahistamisjuhtumi tõendamisel ei saa ohver TÜ akadeemiliste töötajate ees oma anonüümsust hoida. Kuigi on hea, et vähemalt ühelgi ülikoolil Eestis selline juhend kehtib, komistab see juba eos ühe süsteemse kitsaskoha otsa. Nimelt kaebuste esitamise skeemi järgi püütakse esialgu leida lahendus „võimalikult lähedal probleemi tekkimise kohale“, nagu vastasid TÜ esindajad uuringu küsimustikus. Ehk esimesena peaksid lahenduse leidma ahistaja ja ahistatu omavahel, ning seejärel ahistatu ja tema juhendaja, osakonnajuhi või mõne teise samas koridoris ringi liikuva kõrgema astme ülikoolitöötaja vahel. Mitu intervjueeritud tudengit nimetasid aga just seda esimeseks tõkkeks ahistamisest teatamisel: kardetakse, et ühe naissoost bakalaureusetudengi sõna ei usuta tunnustatud õppejõu oma vastu; et kui teaduskonna juhile asjast rääkida, läheb jutt liikuma ja võib tuua ootamatuid tagajärgi; või et struktuuriüksuse juht ei võta midagi ette. Kardeti ka akadeemilist ringkaitset ehk seda, et juht asub õppejõu poolele.

Seega väljendati üldist umbusku ülikooli võimekusse ahistamisjuhtumeid ametlikult menetleda. Teistel ülikoolidel peale TÜ sellist juhendit ei ole ning tunti, et ülikoolil pole pädevat protokolli, mis ahistamise üheselt defineeriks. Mõned tudengite kirjutatud e-kirjad õppekorraldusspetsialistidele ei saanud kunagi vastust. Mõni intervjueeritav meenutas, et talle jäi mulje, et õppejõud lasti küll lahti, aga samas usutletu nägi teda siiski osakonnas, ehkki mitte enam nii tihti… Nagu näha, ei selgitanud osakond tudengitele läbipaistvalt ahistamisjuhtumi tagajärgi. Leidus küll ka ahistatud tudengit sõnades toetavaid juhendajaid ja osakonnajuhte, aga juhtumeid, kus ahistaja oleks mingil konkreetsel viisil vastutusele võetud, minu usutletud ei olnud kogenud. On näha, et Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides on seksuaalse ja soolise ahistamise ennetamine, tuvastamine, ohvrite kaitsmine ja tegijate vastutusele võtmine siiamaani läbi mõtlemata, peaaegu et täielikult tähelepanuta jäänud teema, millega esimesed ülikoolid alles praegu tegelema on hakanud.

Kõikide nimetatud ülikoolide reeglistik näeb ette, et esialgu püütakse ahistamiskaebus lahendada ülikooli sees (võimalikku mainekahju vältides, TalTechi näitel) ning politsei on alles kõige viimane samm. Seksuaalse ahistamise kaebuste uurimine ja otsuste vastuvõtmine käib institutsiooni enda käsuliini pidi, mis paneb küsima ka „sõltumatute komisjonide“ sõltumatuse kohta. Catharine A. MacKinnon ütleb oma #MeToo liikumise üle reflekteerivas artiklis, et igas muus kontekstis nähtaks sellist süsteemi korruptiivsena.[18] Ta toob ka välja, et reegliks pole läbipaistvus, vaid saladuse hoidmine. Tegelikke tagajärgi kannavad pigem üliõpilased kui õppejõud ja asutuse töötajad.

Feministlik akadeemik Sara Ahmed, kes lahkus oma ametist rassi- ja kultuuriuuringute professorina Goldsmithsi ülikoolis Londonis protestiks seal tudengite seksuaalse ahistamise kaebuste unarusse jätmise vastu, on pidanud loenguid kaebuste poliitikast.[19] Ta ütleb, et kuigi „kaebus“ kõlab nagu trotslik vääksumine, annavad institutsiooni kohta esitatud kaebused tegelikult alternatiivse pildi asutuse näost ning näitavad, keda asutus toetab ja keda mitte. Kaebuste summutamiseks on mitmeid mehhanisme, sealhulgas võib olukord, kus kaebuste esitamise süsteem on küll olemas, aga keerukas, viia selleni, et tegelikult on raske ennast kuuldavaks teha. Kui kaebusi üldse ei esitata, viitab see veale süsteemis, mitte kaebuste puudumisele. Kaebuste ebasiiras ärakuulamine ja kurtjale kaasanoogutamine ilma midagi tegelikult ette võtmata viib aga selleni, et kaebaja laseb n-ö auru välja ning võib selle käigus kaotada energiat asjaga tegelemiseks. Ka see on Ahmedi sõnul üks kaebuste summutamise mehhanisme. Kaebuste summutamine jällegi on institutsiooni viis taasluua oma võimuhierarhiaid, hammasrataste vahele jäägu need, kes jäävad.

 Ahistamist pisendav suhtumine

Ahistamisjuhtumite raporteerimata jätmisel võib olla mitu põhjust. Üks näiteks see, et tudeng võib tunda, et see, mis temaga juhtus, ei ole justkui piisavalt tõsine, et kellelegi teatada. Enamasti peegeldab see tunne ümbruskonna pisendavat suhtumist vägivalda – politseisse minekuks oleks justkui vaja lausa veriseid asitõendeid. Kui osakonnas liiguvad õppejõudu välja vabandavad jutud, et too ongi selline, võib ahistatul puudu jääda enesekindlusest, et endaga toimunust kellelegi kaevata. Mitu usutletavat väljendas ka segadust ja kõhklusi või süüdistas ennast, et ehk oli tema ise hoopis liiga tundlik, tegi midagi valesti, kandis valesid riideid või ei öelnud piisavalt selgesõnaliselt „ei“ – ka need mõtted peegeldavad ühiskonnas ringlevaid hinnanguid. Või ei tundunud pärast jubedate linnalegendide kuulmist enam eriti mainimisväärsena, kui õppejõud baaris käe tudengi põlvele libistas – vähemalt sain pärast koju! Alati teeb olukorra selgelt nägemise keerulisemaks ka ebavõrdne võimusuhe: „ahistaja on autoriteet ja mina mingi mõttetu bakatudeng“, nagu üks intervjueeritav väljendas.

Kui ülikool ei ole ahistamist selgesõnaliselt defineerinud, võib selle ohver kaebamisest loobuda ka seetõttu, et teda valdab suur segadus, mis temaga üldse juhtus – mis on lubatav ja mis mitte? Kas see, kui juhendaja kohtingule kutsub, on tavaline? Äsja osakonda astunud tudengid ei pruugi midagi teada sariahistajast õppejõu käitumismustrist ning ei oska teda seetõttu vältida. Vahel tolereeritakse avalikku ahistamist ka seetõttu, et ei taheta ei-ütlemisega n-ö stseeni korraldada. Tartu Ülikool „ei soosi“ juhendaja ja juhendatava vahelisi intiimsuhteid, aga samas peab seda küsimust siiski inimeste eraelu teemaks, millesse ei sekkuta. Mõtteainet võiks pakkuda ehk meenutus, et ka perevägivalda peeti inimestevaheliseks eraasjaks, enne kui seda seaduses kriminaalkuriteona reguleerima hakati. On oluline erinevus, kas näiteks doktorandi otsust oma projekt katkestada ning teaduskonnast lahkuda ahistavaks muutunud suhte tõttu juhendajaga pidada isiklikuks põhjuseks või näha siin vastutavana ka seda institutsiooni, mille raamides ahistamine toimuda sai.

” Või ei tundunud pärast jubedate linnalegendide kuulmist enam eriti mainimisväärsena, kui õppejõud baaris käe tudengi põlvele libistas – vähemalt sain pärast koju!”

 Naiste-meeste ebavõrdne kohtlemine

Ühiskondlikud ootused ja eelarvamused naistele-meestele kanduvad loomulikult edasi ka ülikoolikoridoridesse. Eestis on sooline palgalõhe ligi 25% ehk naiste positsioon tööjõuturul on meeste omast madalam – eriti vanuse kasvades ning vene naistel rohkem kui eestlastel. Traditsioonilised soorollid ühiskonnas soodustavad seksuaalset ja soolist ahistamist töökohal (sh ka ülikoolis). MacKinnon ütleb oma juba mainitud teedrajavas teoses, et ahistamisjuhtumeid tuleb käsitleda ühiskondliku probleemina, mitte üksikisikute vahelise kismana. Seda seetõttu, et kuna neid juhtumeid on nii palju – MacKinnon viitab uuringule, kus ahistamist on töö juures kogenud üheksa naist kümnest, ning teisele, kus tulemuseks oli 81% naistest (uuringu läbiviimise ajal USA-s 1970. aastatel) –, tuleb selles näha struktuurset mustrit ning põhjusi otsida grupiomadustest, mitte üksikisikute tunnustest. Seetõttu tuleks ka lahendusi otsida süsteemsel tasandil.[20]

EÜL-i uuringu intervjueeritavad rääkisid ka üldisest suhtumisest naistesse ja meestesse oma ülikoolis. Näiteks loodusteaduste valdkonnas leidus õppejõude, kelle maailmavaadet usutletu kirjeldas meestekesksena ning õppematerjalid sisaldasid igapäevaseksismi. Õppejõud võisid ka avalikult rääkida naistudengitest nende kehaosadele viidates, näiteks küsides, kas see pikkade säärtega neiu ei tulegi täna loengusse. Kui tudeng soovis õppejõu väidetele vastu vaielda, öeldi talle, et ta ei saanud õpitust aru – ka siis, kui tudeng toetas oma väiteid PubMedist otsitud artiklitega. Sama tudeng liikus hiljem üle sotsiaalvaldkonda, kus koges vastupidist: valdkonna väheseid meessoost tudengeid koheldi erinevalt kui naistudengeid – sest mehi tuleb hoida! Uuritav tundis, et naistudengina peab ta rohkem vaeva nägema, et saada sama häid tulemusi, kui anti meestele, viimastele tehti aeg-ajalt ka lubatu piiril asuvaid mööndusi. Kehtis eelarvamus, et naised on meestest targemad, kuna neid on kõrghariduses rohkem, ning seetõttu nõuti naistelt kõrgemat sooritust.

Sellised soolistatud uskumused võivad ehk armsad või süütud tunduda, ent need viitavad sügavamale ebavõrdsusele inimeste väärtustamisel. MacKinnon meenutab, et enne #MeToo liikumist, mis andis enneolematult paljudele seksuaalvägivalla ohvritele hääle, pidi ülikoolides toimunud ahistamiskaasustes kolm-neli naist ühe mehe vastu ühe kuriteo asjus tunnistama, enne kui mehe eituses kahtlema hakati. Nii oleks üks naine nagu ainult neljandik inimest, märgib MacKinnon. Mehe väärtus oli alati kõrgem kui naise oma – tema karjäär, maine, vaimne ja emotsionaalne tasakaal ning tema perekond olid alati olulisemad kui ahistatud naise omad.[21] Ahistajast mehe karjääri, perekonda jne tuli teo eest vastutusele võtmise tagajärgede eest kaitsta, naist vägivalla kogemise tagajärgede eest aga mitte. Selle võrdluse valguses võib mõelda ka nii mõnestki viimastel aastatel Eestis avaldatud ahistamisjuhtumi käsitlusest. Ahistamine ei ole lihtsalt ebameeldiv juhtum, mille võiks parem ära unustada, vaid viis, millega taastoodetakse ja kinnitatakse olemasolevat vägivaldset võimustruktuuri.

“On näha, et Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides on seksuaalse ja soolise ahistamise ennetamine, tuvastamine, ohvrite kaitsmine ja tegijate vastutusele võtmine siiamaani olnud läbi mõtlemata, peaaegu et täielikult tähelepanuta jäänud teema, millega alles praegu tegelema on hakatud.” Marko Mäetamm, “Verine maja VI”

 Psühholoogilised tagajärjed ahistatule

Seksuaalne ahistamine nagu igasugune vägivald jätab ohvrile pöördumatu jälje. Ahistamise kogemine omal nahal on traumeeriv, ning samuti võib traumeeriv olla see, kui ühiskondlik suhtumine pisendab kogetu tõsidust. Seksuaalne ja sooline ahistamine akadeemilisel töökohal tõkestab naissoost teadlaste karjääri, kuna nende valikud hõrenevad – juhendaja vahetamise tõttu tuleb vahetada ka teemat, milles pädevuse saavutamiseks oli juba aega investeeritud, jne. Võib tekkida ka umbusaldus õppejõudude või akadeemia vastu üldisemalt. Usutletud väljendasid tekkinud segadust – mis mängu see inimene minuga mängis? Samuti häbitunnet seoses võimuvahekorra ärakasutamises kaotajaks jäämisega. Kuna paljudel intervjueeritavatel oli kogemusi, et institutsionaalsel tasandil ei võetud nende juhtumit tõsiselt, hakkasid nad ka ise seda ahistamiskogemust pisendama ning püüdsid end veenda, et läbielatud vägivald ei olnudki midagi nii hullu. Iseenda süüdistamise vältimine võis ahistatu jaoks olla katsumus. Väljendati nördimust, et ülikoolilt ei saadud tuge ning et tudeng pidi ise oma juhendajale selgitama, miks tema ahistamine halb on.

Mitu intervjueeritavat ütles, et tunneb ennast nüüd palju enesekindlamalt kui tollal, kui õppejõud neid ahistas. „[Teadlikkuse kasv sellest, mis on ahistamine ja mis mitte,] on tulnud läbi elukogemuse, läbi teiste kogemuse, läbi vestluste spetsialistidega,“ ütles üks intervjueeritavatest. Ta lisas, et teda on palju mõjutanud ka #MeToo kampaania ning ahistamisteema lahkamine filmides, foorumites ja teiste inimeste kogemustes. Erandina teiste seas tunnistas üks intervjueeritu, et kui oli julguse kokku võtnud ja oma ahistajaga (aasta pärast toimunut) sellest rääkinud, tundis ta end paremini, sest oli saanud edasi öelda, et viimase käitumine ei olnud vastuvõetav. Teine intervjueeritav ütles, et halvimal juhul võib ahistamisega ära harjuda ja tuimaks muutuda – siis ongi ahistajad võitnud. Ta lisas aga, et kui midagi ette võtta, võid hoopis endale kahju kaela tuua.

 Artikli päises on kasutatud Natalie Mei joonistust “Kupeldaja”.

[1] K. Ibrus, Seksuaalne ahistamine ei taha eraldi kuriteona seadustesse mahtuda. Eesti Päevaleht, 19.03.2017.

[2] Eesti Üliõpilaskondade Liit on 1991. aastal asutatud üliõpilaste katusorganisatsioon, mis esindab Eesti tudengkonda. Organisatsiooni peamine eesmärk on seista üliõpilaste hariduslike ning sotsiaalmajanduslike õiguste ja huvide eest. EÜL-i uuringu „Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses“ lõppraport valmib jaanuaris 2020.

[3] M. Karu jt, Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal. Tallinn, 2014, lk 108.

[4] K. Soo, A. Laas, Naistevastane vägivald paarisuhtes ja töökohal. Vägivalla mõju naistele. Tartu, 2009.

[5] M. Karu jt, Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal.

[6] SoVS §3 lg 1 p 5.

[7] M. Karu jt, Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal.

[8] Sealsamas.

[9] Slut shaming ehk enamasti naiste ja tüdrukute häbistamine väidetega, et nad on liiga seksikad või seksivad liiga paljude meestega, ehk nende käitumine ei allu kehtivatele seksuaalnormidele. Vt nt: W. Hess, Slut-Shaming in The Workplace: Sexual Rumors & Hostile Environment Claims. New York University Review of Law & Social Change, 2016, kd 40, nr 581.

[10] Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise juhend (https://www.ut.ee/et/vordse-kohtlemise-juhend) ütleb: „[Ahistav t]egu või käitumine on üldjuhul korduv, raskematel juhtudel piisab ka üksikjuhtumist“ (lk 2). Mis peab toimuma selleks, et juhtum oleks „raske“, on küsitav, sest see, kui rängana tegu tajutakse, sõltub ühiskondlikest käitumisnormidest ning ka näiliselt „kergetel“ tegudel võivad olla kannatanule kauaaegsed psühholoogilised tagajärjed.

[11] Gaslighting – lähisuhtevägivallas levinud manipuleerimisvõte, kus vägivallatseja püüab kannatanut veenda, et viimase kannatused pole päris, vaid ta kujutab neid ette. Nimetus on tulnud Patrick Hamiltoni näidendist „Gas Light“ (1938).

[12] K. Viik, Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast. Vikerkaar, 2018, nr 12, lk 51.

[13] K. Ibrus, Tartu Ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust. Eesti Päevaleht, 14.02.2017.

[14] TLÜ on andnud EÜL-i uurimisrühmale teada, et neil käib parasjagu koos eetika valdkonna töörühm, kus muuhulgas arutletakse ka ahistamiskaebuste menetlemise süsteemi. Ollakse liikumas süsteemi suunas, kus ülikooli igal liikmel, sh üliõpilasel, on õigus pöörduda kaebusega otse TLÜ eetikakomitee poole. Arutluse all on vahendaja ehk ombudsi ametikoha loomine.

[15] Võrdse kohtlemise juhend, lk 2.

[16] Sealsamas, lk 3.

[17] Diskrimineerimise ja kiusamisega seonduvate kaebuste lahendamise protseduur (üliõpilased, õppetööd läbi viiv isik). Sealsamas.

[18] C. A. MacKinnon, Where #MeToo Came From, and Where It’s Going. The Atlantic, 24.03.2019. Catharine A. MacKinnon on teose „Sexual Harrassment of Working Women“ (1979) autor, mis pani USA-s aluse seksuaalse ahistamise kriminaliseerimisele.

[19] Kesk-Euroopa Ülikoolis nt loeng „Complaint as Diversity Work“ (Budapest, 06.12.2018). Loengu üks teine ettekanne on kättesaadav ka podcast’ina: S. Ahmed, On Complaint, https://www.wheelercentre.com/broadcasts/sara-ahmed-on-complaint. Ahmed kirjutab sel teemal ka oma blogis (feministkilljoys.com), näiteks postituses „Nodding as a Non-Performative“ (29.04.2019).

[20] C. A. MacKinnon, Sexual Harrassment of Working Women. New Haven; London, 1979.

[21] C. A. MacKinnon, Where #MeToo Came From, and Where It’s Going.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht