„Millised kassid sa täna tõid?“
„Seitsmenda ja kümnenda.“
„Ja veel?“
„Rohkem ei toonudki. Üks jooksis ära.“
…
„Mis juhtus?“
„Kassi saba jäi ukse vahele.“
…
„Kas sa süstisid juba kassi?“
„Veel mitte.“
„Süstime kohe ära. Täna peame varem
lõpetama, sest pool kümme mängivad Tšiili ja
Itaalia.“
Vaino Vahing, „Sving“
Juba mõnda aega torkab perioodikas kaunis sageli silma Schrödingeri kass, kes kutsutakse kohale, kui autor tahab tõmmata tähelepanu millegi ambivalentsusele. Mõnikord asjakohaselt, mõnikord mitte, sest Schrödingeri kass on hakanud elama oma elu sõltumatult Erwin Schrödingerist (1887–1961), kes esitas mõtteeksperimendi, milles vahest salapära lisamiseks võttis mängu kassi, dramaatika huvides püstitas küsimuse elust või surmast, ja lavastas kõik nii, et kuidagi pole võimalik teada saada, kas kass on elus või surnud.[1] Võib-olla on tegemist maailma kõige kuulsama kassiga, kes rahvapärimuses edasi elab ka sel juhul, kui ta eksperimendis surema peaks.
Ka meie kodumaal on elanud tähtsaid kasse. Nende hulgas kuulub eriline koht neile kiisudele, kes Tartu psühhofarmakoloogia ja bioloogilise psühhiaatria koolkonna sünniaegadel katseloomadena lasksid uuel teadusel jalad alla saada. Mõnelgi pool on katseloomadele püstitatud mälestussambaid – näiteks Londonis, Grodnos ja Peterburis koerale, Bratislavas ja Novosibirski Akademgorodokis hiirele, Suhhumis ahvile (äratuntavalt paavianile). Nendel loomadel tehtud katsed aitasid füsioloogia ja meditsiini tänase teadmuseni. Ajutalitluse ja käitumise uurijad tegid palju katseid just kassidega. Vaino Vahing, kes leidis, et peab psühhofarmakoloogia ning kirjanduse/teatri vahel valiku tegema, valis viimase ja jättis päris kassid sinnapaika, kuid need jäid edasi elama tema juttudes ning ilmusid hiljem uuesti intervjuudes ja Vahingust vändatud ning mitmekordselt auhinnatud filmis.[2]
Miks üldse kass? Loomi leidub ju teisigi. Neurofüsiolooge aitasid just kassid oma suhteliselt suure aju ja hästituntud väljendusrikaste käitumismustritega palju edasi. Schrödingeril ehk kassimütoloogia tõukel? Kassidel on rohkesti vaenlasi ja sõpru, kes neist usuvad paljut, mida zooloog ebausuks tunnistab. Kuid farmakoloogidele on ikka meeldinud T. S. Elioti tuntud luuletus:
The Naming of Cats is a difficult matter,
It isn’t just one of your holiday games;
You may think at first I’m as mad as a
hatter
When I tell you, a cat must have THREE
DIFFERENT NAMES …
Nimelt on ravimitega umbes samamoodi. Kuid enne ravima hakkamist peab selgust saama, mida ravida ja kas üldse.
Täna vaatab meile igalt plangult vastu vaimse tervise kriis. Teadlased kirjutavad sellest rahataotluse alustuseks, professionaalid kurdavad, et neid ei jätku, ajakirjanikud panevad abivajajate lood üha üksikasjalikumalt ja pisaraidkiskuvamalt kirja, tervise (ja heaolu) edendajad müksivad ja nügivad, poliitikud tegelevad valjuhäälselt kriisi lahendamisega, avalikkussuhete peaspetsialistid näitavad, et kriisi lahendamiseks on juba väga palju tehtud ja et kriis muutub üha tõsisemaks.
Loodusteadlasele on see, mida me nimetame kas vaimu- ja hingehaigusteks või psühhiaatrilisteks häireteks, ajuhaigus. Ajus on miski kujunenud ebasoodsalt. Ka mujal kehas võib miski olla häiritud, kuid aju häiritus on keskne. Tagantjärele me teame hästi, et see häiritus ei tulnud üleöö. Ebasoodsad mõjurid õige mitmel organisatsioonitasemel, DNA nukleotiidide järjestusest sotsiaalkultuuriliste võngeteni, on aju peenehitust ja talitlust rikkunud, kas korraga palju või vähehaaval pikka aega, ühel, teisel või mitmel arengu- ja eluperioodil. Me teame seda epidemioloogilistest uuringutest, mis paljude või väga paljude patsientide ja tervete vabatahtlike võrdlemisel on näidanud mõnede ilmingute erinevat levimust. Muudmoodi kogutud vähem või rohkem kaudseid andmeid appi võttes oletame, et mõned neist mõjuritest on põhjuslikud. Niisugustest teadmistest on kasu selles mõttes, et niinimetatud riskitegureid vältima hakata.
Mõne riskiteguriga on lihtne. Ära hakka tarvitama ühtki liiki uimasteid, väldi väheliikuvat eluviisi, toitu tasakaalustatult, maga küllaldaselt. Tulevased lapsevanemad võiksid mõelda, et nende eluviisil on tagajärjed järeltulijatele. Seda peab siiski ikka ja jälle kordama.
Vaimse tervise kriisi võtmes räägitakse aga hoopis rohkem vaimsest pingest, distressirohketest[3] elusündmustest tööl, kodus, puhkehetkel. Seda olevat tänapäeval eriti palju. Ja siis veel geenid. Geenide variandid, mis stressirohkete elusündmuste mõju üles krutivad, nii et vaimne tervis peabki üles ütlema. Ja statistika ütleb, et psühhiaatrilised häired üha sagenevad, eriti noorematel inimestel.[4] Neid pole kunagi nii palju olnud. Ja need algavad varem.[5]
Kas me elame kõige halvemal ajal võimalikest?
Kui tervise edendamine kui agenda märksõna päevakorda tõusis, meenus mitmetele meditsiinisotsioloog Aaron Antonovsky (1923–1994) õpetus salutogeneesist.[6] Ameerika Ühendriikides sündinud ja pärast Yale’i ülikoolis doktorikraadi saamist Iisraeli kolinud Antonovsky vaatles raskete haiguste põdejaid ja Teise maailmasõja koonduslaagrites vangide ellujäämisvõime kohta tehtud tähelepanekuid. Kõrvaltvaatajate oletused selle kohta, kes suudavad ellu jääda, olid enamasti osutunud ekslikeks; välja paistvad omadused ei öelnud olulist selle kohta, kas inimene elab kannatused ja ebainimlikud tingimused üle. Antonovsky postuleeris otsustava tegurina koherentsustaju, mis tähendab ühelt poolt vaadates justkui optimismi ja teiselt poolt elu mõtestatust, mis aitab distressiga toime tulla ja pinged maandada.
Väljaspool teaduse elevandiluust torni arvas vanarahvas teadvat, et võib ka nii olla, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Paarkümmend aastat tagasi nägid seda eksperimentaatoridki, kes lähtusid lihtsast loogikast: õnnetu lapsepõlv on riskitegur ja ebameeldivad elusündmused täiskasvanueas on teine riskitegur. Niisiis võeti mõned rotipojad sageli tundideks ema juurest ära ja kui nad olid saanud täiskasvanuks, tekitati neile vaheldumisi eri laadi ebameeldivusi, mis tavaliselt kutsuvad esile füsioloogilise stressitelje talitluse ägenemise ja muutused käitumises, mis meenutavad ärevushäire ja depressiooni sümptomeid inimestel.[7] Mis seepeale juhtus, oli ühes osas ootuspärane ja teises osas ootustele täiesti mittevastav. Vähesema emahoolega kasvanud rottidel oli täiskasvanueas stressitelg püsivalt aktiivsem. Kuid stressile täiskasvanueas ei reageerinud nad stressitundlikkuse edasise suurenemisega. Vastupidi, nende reaktsioon ebameeldivustele oli hoopis väiksem kui õnneliku lapsepõlvega rottidel.
Sellest katsest peale on osa stressi neurobioloogia uurijatest vaevanud pead küsimuse üle, miks mõnikord või mõnel inimesel riskitegurid toimivad hoopis kui kaitsvad tegurid. Päris kindlasti ei maksa teadmisest, et mis ei tapa, võib teha tugevaks, tuletada üldkasutatavat soovitust lapsi korralikult kiusata, lootes nende kerksuse kasvamisele. Sest epidemioloogia – või statistika, mis on tuntum mõiste ja sarnane asi – näitab ikkagi, et õnnetu lapsepõlv on halvem kui õnnelik lapsepõlv. Erandid aitavad reeglit meeles pidada, kuid ei kinnita seda.
Piiri talumatu ja talutava vaimse tervise seisundi vahele näib tõmbavat patsient ise, kui ta pöördub või ei pöördu tervisespetsialisti poole. Esimesele ilmselt vastavad ühtlaadi ja teisele teistlaadi närvitalitlused ajus. Kuid pöördumine ise on samuti närvitalitlus ja selle tagajärg. Ühtäkki otsustab inimene, kas kass – see Schrödingeri ja Vahingu kass, kes praegu representeerib närvisüsteemi seisundit – on tema jaoks elus või surnud. Nüüd on see inimene patsient või klient, igatahes abivajaja. Tema ees seisab või istub – või tont teab, mis asendis on oma arvutiga – terviseasjatundja, kes peab otsustama, kas tema meelest kass on elus või surnud. Ta ei saa seda järele vaatama minna. Kassiks on aju, mis paikneb koljuluudest kastis, ja kuigi täna saame näha aju sisse väga palju paremini kui Vahingu katsete päevil ning aju-uurijad teevad seda õige mitmel eri viisil ja väga palju, ei näe me nendega veel kassi tervislikku seisundit. See tähendab, et psühhiaatrilise häire diagnoosimisel ei kasutata täna veel ühtegi neist meetoditest.
Ka riskitegurid sellepärast ongi riskitegurid, et midagi rohkemat need ei ole, ning isegi kui mõned neist suurendavad haigestumise tõenäosust mitu korda ja neist on igati põhjust eemale hoida, ei tea me nende toime mehaanikat. Ajumehaanika kohta on kogunenud teadmisi väga palju, keegi ei tea enam kõike ega saa isegi aru kõige tähendusest. Võib-olla, et meil on olnud puudu tehisaru, kuid võib-olla hoopis mõni võtmeteadmine, midagi Rosetta kivi taolist, milleta ka tehisaru pelgalt pläustist uut pläusti toodab.
Inimesel, olgu ta täie vaimse tervise juures või juba patsient, oleks tõsikindlast ajudiagnostikast rohkemgi kasu, kui kohe otseselt tervishoiupraktikasse puutub. Teadmine, et ajju vaadates on võimalik näha ja käigu pealt teada saada, mida inimese vaimsest tervisest arvata, silub madalamaks kahtluste lained, kas peaks ehk ennast abivajajate kirja arvama või hoopiski mitte. Kes aduks, et tema jutuvoog võib rasvase punktita jääda, keda kehutaks, et iseloomulik väljendusvaesus ei takista õiglase hinnangu andmist. Ja muidugi oleks psühhiaatria siis „päris meditsiin“ – mõnikord selle üle nimelt ilgutakse, kuigi tablette antakse igal pool.
Jeesus Kristus olevat halvatule öelnud: „Tõuse üles, võta oma voodi, ja kõnni!“ Pärast tema aega selline ime ei tule just sageli välja – ja vahest ei tulnud temalgi alati? Mõnikord imed ikkagi sünnivad, sest looduses valitsevad komplekssüsteemid, mis pakuvad metastabiilsetes olukordades ka haruldasi lahendusi. Pärast jumalikku ilmutust on mõni alkohoolik oma uimastist vabaks saanud ja nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et mitut psüühikahäiret arstitakse ravimitega, mille üksainus annus kõrvaldab haigusnähud peaaegu kohe. Skeptik võib ju meelde tuletada, et arstida saab ka platseebo-efektiga. Platseebo on igasugune toetav sisendus, millel ei ole ravitavale seisundile spetsiifilist haigusprotsessi sekkuvat füsioloogilist mõju. Kuid spetsiifilise füsioloogilise mõju puudumine ei tee mõju olematuks. Kuninga puudutuse läbi terveneda loodeti sajandeid; Inglismaa kuningas Charles II olevat raviotstarbel peaaegu sadat tuhandet patsienti puudutama pidanud.[8] Küllap on maailmas kerge puudutusega ravimist veel nüüdki, siinmail tuleb tervendajal rohkem vaeva näha. Platseeboefektile on leitud neurokeemilisi põhjendusi, ajus toimuvadki muutused, millel efekt põhineb. Kuid platseebovõrrandi lahenduskäigust on tehtud vaid osa, pigem väike osa, ja me ei oska platseeboefektisse täppisvahenditega sekkuda. Seevastu on päris ravimeid, farmakone, mis ühekorraga tõvest jagu saavad. Esimese pääsukesena saabunud ketamiin on nüüd buldooserina teistele närvihälvititele kliinilisteks katsetusteks kaardid kätte mänginud. Ketamiin loodi kui anesteetikum, mille mõju teadvusele poleks täielikult väljalülitav ja millel oleksid ka valuvaigistavad omadused, lähtudes varem avastatud, kuid ohtlikuma fentsüklidiini toimespektrist.[9] Ketamiinigi hakati kuritarvitama uimastina ja tõsiasi, et ketamiini andis seostada ka Vietnami sõjaga, oleks kergesti võinud lükata selle farmakoni „poetagustesse“, kuid saatus tahtis teisiti – ühtäkki hakkas ketamiin rahuldama senitäitmata ja tähtsat vajadust. Ketamiin leiti juba 1975. aastal loomkatsetes mõjuvat kui antidepressant,[10] aga kõrvaltoimed ilmselt heidutasid selles suunas jätkamast. Kuid bioloogilise psühhiaatria juhtivad klinitsistid võtsid sajandivahetusel siiski ette topeltpimekatse seitsmel patsiendil ja avastasid depressiooniravile uue ravimirühma.[11] Kõrvaltoimete tõttu ravi ketamiinist ei alustata, kuid täna on kindel, et ketamiin, sageli üheainsa annusena, aitab paljusid neistki, kellele pole muudmoodi teraapiast tulu tõusnud.[12] Pealegi ilmneb ketamiiniannuse toime peaaegu kohe. Võib-olla ketamiin pole siiski mitte käsk üles tõusta ja kõndida, vaid käsule eelnenud sisendus: „Ole julge, poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Nii nagu Matteuse evangeeliumi variandis sellest loost.
Niisiis võib ravist olla palju abi, ja õige mitmekesisest ravist. Seda juhul, kui ajus on ravile alluv seisund. Kui teadvusesse ilmuvad saadikud ei tea kust, kuid ka siis, kui igapäevast talitamist segavad mõtted järelejätmatult painavad. Paraku mõnedki inimesed loobuvad professionaalide poole pöördumast ja ei saa kunagi vajalikku teraapiat. Küllap on mõnikord ka vastupidi.
Psüühikahäirete diagnoosimise ja ravimise sagenemise trendi tõlgendatakse sageli nii, et elukeskkond on muutunud halvemaks, sest geenides nii kiiresti muutused aset ei leia, isegi kui suudaks põhjendada, miks peaksid häireid soodustavad geenivariandid eelise saanud olema. Seal, kus vaimne tervis paistab kõige rohkem kannatavat – läänelikes, kõrgesti haritud, tööstuslikes, rikastes demokraatlikes riikides – selles järjekorras, moodustamaks akronüümi WEIRD – jäävad enamasti süüdi COVID-19 pandeemia ja sotsiaalmeedia, mõne maailmavaate jaoks ka arengud kapitalistlikus ühiskonnakorralduses. Põhjusi enamasti otsitakse lähtudes eeldusest, et psüühikahäired ongi sagenenud. Alternatiiviks – või ka paralleelseks võimaluseks – on diagnoosimisläve alanemine abi kättesaadavuse suurenemise ja nõudluse kasvamise tõttu. Norras pannakse esmaabis tervisekassa jaoks eraldi koodidega kirja, kas pöördumise põhjuseks on sümptomid või häire, ja kõrvutamisel üle kõikide häirete nähtub, et esimene on kasvanud märksa kiiremini kui teine.[13] Küllaltki kaudne, kuid siiski vihje, et kasvab valmisolek professionaalset abi otsima minna – ja seda pakkuda.
Kuid abi mille vastu? Paljunäinud kliiniline psühholoog Harvey Lieberman, keda ei peaks kahtlustama lootusetus vanameelsuses – kasutab ta nüüd praksises ka tehisaru – kirjutab, kuidas mitmest küljest pealetükkiv ebaõnn ja üksildus loovad tihti seisundi, mida võib igati objektiivseks pidada, kuid mida psühhoteraapia ei lahenda rohkem kui mistahes vestlus.[14] Ainult et kultuur kehutab teraapiasse pöörduma, selle asemel et midagi ette võtta enda eluviisi ja elukeskkonnaga, millest hingehäda toitub.
Farmakoloogid on seda juba näinud. Eelmise sajandi lõpul tõusnud psühhofarmakoloogilise revolutsiooni teise laine[15] mõju pole siiamaani kadunud, ehk küll on võtnud uusi vorme. Uutel depressiooniravimitel ei olnud varasematest tuntud kõrvaltoimeid ja usk tabletti kerkis taevani, et seejärel vähehaaval randa vajuda – kuid sinna püsima jääda. Need tabletid ongi paljusid aidanud ja mõnedel patsientidel jäid need kahjuks võtmata. Teised jälle poleks pidanudki.
Vaino Vahingu katsed kassidega teenisidki eesmärki leida ajus üles mehhanismid, mille kaudu ravimitega sihipäraselt juhtida neurobioloogiline ajutine tasakaaluseisund, mis iseloomustab psüühikahäiret, tervislikku tasakaaluseisundisse. Ja muidugi teha eeltöö tulevikutehnoloogia ajaks, mis ajus toimuva nähtavaks teeb, et diagnoosida psüühikahäiret objektiivsete näitajate kaudu. Et saaks eksimatult öelda, kas kass on elus või surnud, kas vaimult tõbine või hea vaimse tervise juures, näugugu või nurrugu ta mida tahes hetkel pähe tulevat.
Muidugi, ega kass kuuluta muud kui seda, mis tema ajus toimub, ja kui tema aju ennast halvasti tunneb, siis nii on, seda tasub kuulda võtta. Metafooride keeles, ju on tal saba ukse vahele jäänud. Ainult et voolusängid ajus on käänulised ning kui südamekloppimise ja südame rütmihäirete vahel me juba teeme vahet, siis närvilainetuste tähendusrikkus vajab veel lahtikirjutamist. Lahtikirjutamist arstile-psühholoogile kõigepealt, võimalikele patsientidele samuti, ja tervishoiujuhtidele ka.
T. S. Elioti järgi on kassi kolmas nimi selline, mida teab ainult kass ise. Psühhofarmakoloog kahtlustab, et sellest sügavamal tuleb veel neljas nimi, mida kasski ainult aimab. Ajutalitlusse on see aga kirja pandud. Me ei tea veel, kuidas, kuid aimame mitut põhjust, miks me veel ei tea.[16]
Katsekassile on monumendid vähemalt Pariisis ja Peterburis, kuid need ei ole nii kuulsad kui ausambad koertele ja hiirtele. Loodetavasti tulevikus saab Tartu ka ühe. Kindlasti kassile.
[1] Schrödingeri mõtteeksperiment tuli vastuseks Albert Einsteini mõtteeksperimentidele ühe palliga kahe kambri peale ning ühtaegu plahvatanud ja plahvatamata püssirohuga, vt P. Halpern, Einstein’s Dice and Schrödinger’s Cat. New York, 2015. Neil paradoksidel on arutluse all oleva küsimusega samavõrra pistmist, kuid jutt läheks pikale.
[2] R. Sarnet, Vaino Vahingu päevaraamat. Dokumentaalfilm. Klaasmeri, 2021.
[3] „Stress“ on kõnekeeles halb küllalt, kuid rõhutamaks seda, et stressireaktsioon on eluks vajalik, nimetatakse vahel eraldi eu-stressi ja distressi – eristus, mis enamasti on tagantjärele tarkus.
[4] A. Thapar jt, Depression in Young People. Lancet, 2022, kd 400, lk 617–631.
[5] M. Solmi jt, Age at Onset of Mental Disorders Worldwide: Large-scale Meta-analysis of 192 Epidemiological Studies. Molecular Psychiatry, 2022, kd 27, lk 281–295.
[6] A. Antonovsky, Health, Stress and Coping. San Francisco, 1979.
[7] C. O. Ladd jt, Differential Neuroendocrine Responses to Chronic Variable Stress in Adult Long Evans Rats Exposed to Handling-maternal Separation as Neonates. Psychoneuroendocrinology, 2005, kd 30, lk 520–533.
[8] E. Czerniak, M. Davidson, Placebo, a Historical Perspective. European Neuropsychopharmacology, 2012, kd 22, lk 770–774.
[9] G. Mion, History of Anaesthesia: The Ketamine Story – Past, Present and Future. European Journal of Anaesthesiology, 2017, kd 34, lk 571–575.
[10] R. D. Sofia, J. J. Harakal, Evaluation of Ketamine HCl for Anti-depressant Activity. Archives Internationales de Pharmacodynamie et de Thérapie, 1975, kd 214, lk 68–74.
[11] R. M. Berman jt, Antidepressant Effects of Ketamine in Depressed Patients. Biological Psychiatry, 2000, kd 47, lk 351–354.
[12] S. R. Shim jt, Ketamine Infusions and Rapid Reduction of Suicidal and Depressive Symptoms in Major Depressive Episode: A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA Psychiatry, 2026, kd 83, lk 714–731.
[13] K. C. Beck jt, Secular Trends in Primary Care Utilisation for Mental Health Problems: a Norwegian Register-based Population-wide Study. Journal of Epidemiology and Community Health, juuni 2026. doi: 10.1136/jech-2026-226059.
[14] H. Lieberman, Maybe You Don’t Need Therapy. The New York Times International Edition, 01.07.2026, lk 10.
[15] Psühhofarmakoloogiliseks revolutsiooniks nimetatakse 20. sajandi keskel toimunud psühhiaatrilise praktika üleminekut ravimikeskseks tänu psühhoosiravimite, antidepressantide, liitiumi ja uute rahustite-uinutite suhteliselt üheaegsele ilmumisele.
[16] J. Harro, Ängistusega teelahkmel ehk näide neuropsühhobioloogiliste teooriate sünniraskustest. Rmt-s: Bioloogilise mõtte areng. Schola biotheoretica L. Toim. K. Kull jt. Tartu, 2024, lk 319–332.
