Metal ühiskonnas ja kultuuris 1980–2019

MÄRTEN RATTASEPP

Metal’i eripära seisneb paljuski soovis väljendada miskit, mis tundub endale äge, isegi kui sind ei mõisteta ning maailm sind pilkab ja kõrvale lükkab.“ Nii kirjeldab oma raskemuusikavaimustust ansambli The Mountain Goats vokalist John Darnielle.[1] Metal’i ajalugu on nüüdseks mitmekümne aasta pikkune eri arengute võrgustik, mille kõrvalteljel kulgeb teiste kunstivormide huvi muusikažanri integreerimise ja esitlemise vastu. Selle mõistmiseks tuleb süveneda USA 1980. aastate konservatiivsesse pöördesse, Põhja-Ameerika ja Euroopa kinokunsti ning viimaks muusikateaduse ja -kriitika arengusse viimastel aastakümnetel.[2]

Hea alguspunkt on metal’it käsitlevad mängufilmid, mida võiks jagada kolme hajusasse kategooriasse: 1980. aastate esimene laine, 1990. aastate slacker-komöödiad ning nullindatest alanud mitmekesistumine. Varajase perioodi peamiselt B- ja C-kategooria filmides on metal-bändid/-muusikud ise tihti pahalased, noori kuulajaid kas satanismi meelitades või neid niisama terroriseerides ja mõrvates. Ka hilisemates filmides jäädakse tihti kinni 80ndatesse, mis paistab välja näiteks metal’i esindatuses peamiselt glam/hair metal’i kujul.

Miks just 1980ndad? Võimalik, et muusikute ebahariliku välimuse, autsaiderlike eluviiside ning väidetava okultismihuvi tõttu, nendib Samm Dei-ghan.[3] Glam/hair metal’i põhiperioodil pahandas paljusid USA ultrakonservatiivseid „kristlike pereväärtuste“ kaitsjaid ansamblite esteetika. Ronald Reagani võimuletulekuga kaasnenud neokonservatiivse liikumise ideoloogia üks tuum oli ortodoksne versioon autoriteedist, mis toetas traditsiooni, religiooni ja teatavaid arusaamu „loomulikest seadustest“ ning mille vaenlaseks kujunes progressiivne ja n-ö postmodernistlik nägemus oma radikaalsemate arusaamadega subjektiivsusest, relativismist ja kultuurilistest jõududest.[4]

Reagani valitsusajaga hoogu võtnud parempööre on keeruline ja mitmekihiline nähtus, mille kirjeldamine nõuaks eraldiseisvat käsitlust. Siin vaatlen ennekõike nn satanic panic’u nime kandvad nähtust,[5] millega seotud paranoiad on metal-muusika kui subkultuuri kuvandi kujunemisega otseselt seotud. Olukord pole kindlasti taandatav lihtsaks vasak- ja parempoolsuse vastasseisuks, vaid sisaldab aastakümneid pinna all pulbitsenud pingeid, mis viisid Ameerikas nn kultuurisõja esiletõusuni. Käremuusika jättis märgi Lääne (eriti USA) laiemasse kultuurimällu suuresti just satanic panic’u kaudu, millest ei jäänud mitmete muusikažanride kõrval teadupärast puutumata ka lauarollimäng Dungeons & Dragons, kirjandus, videokassetid ja arvutid, laupäevahommikused multikad, MTV ega isegi kristlik rokkmuusika.

Saatan luusib kõikjal

Üks 20. sajandi põhilisi patuoinaid kõikvõimalike hädade seletamiseks oli muusika, eriti žanrid, mis seondusid nooremate põlvkondade kultuuripraktikatega – algselt rock’n’roll, hiljem heavy metal oma kõikvõimalikes alažanrides, lõpuks räpi ja hiphopini välja. 21. sajandi tulekuga vahetas selle rolli üsna suuresti ilmselt välja arvutimängutööstus. Usuliidrid jutlustasid rokkmuusika ohtlikkusest juba 1950. aastatel, väites, et selline muusikakultuur pole mitte ainult moraalselt pahaendeline, vaid kasutatavad helid ise on ohtlikud ja fundamentaalselt kurjad.[6] Sestap võib helikombinatsioonide endi kuulamine kahjustada kuulajate keha või lausa hingi. Eks teadupärast hakkas juba Black Sabbath kasutama kurikuulsat dissonantset helikõla, mis muusikateoorias oli sajandeid kandnud nime diabolus in musica – Devil’s tritone (või Devil’s interval). Konservatiiv-fundamentalistliku protestantismi arust olid rokkmuusika helikomponentide essentsiaalsed omadused inimestele füüsiliselt, psühholoogiliselt ja vaimselt kahjulikud, ähvardades nende võimalikku lunastust.[7] Selline muusika ohustas perekonda, kirikut, lausa riigi terviklikkust ennast.

Näide diabolus in musicast Black Sabbathi loomingus – toim.

Just 80ndate esteetilised ja tehnoloogilised muudatused lõid võimaluse uueks rünnakuks – metal-muusika ohtlike, hirmsate ning tabuteemadega mänglev teatraalsus andis head materjali, eriti pärast seda, kui videomakkide levik võimaldas muusikavideote laiemat ja kiiremat paljundamist. Ehkki rokk ja metal on eri aegadel kasutanud „kurjust“ pigem metafoorselt või sümboolselt, tajus evangeelne kogukond seda mängu konkreetse pahelisusena – Saatana trikkidena, mida ei tohi alahinnata.[8] Satanic panic ja tehnofoobia liikusid paralleelselt. Uued kõrgtehnoloogilised massikommunikatsioonivõrgud ühendasid – kontrollimatult, st lapsevanemate kontrolli alt väljunult – (noori) inimesi või terveid kogukondi. Telefone ja arvuteid peeti „traditsioonilisi peremudeleid“ lõhkuvateks ning noori pöördumatult rikkuvateks muutusteks.[9]

Heavy metal oli pea uue aastatuhande alguseni üks peamisi pealiskaudsete etteheidete sihtmärke, alatasa süüdistatuna selles, et just žanrina edendatakse oma kuulajates tervet hulka sotsiaalseid patoloogiaid: okultismi ja satanismi, seksismi ja rassismi, mõrvarlikke või enesetapjalikke tendentse. Tipper Gore pani vastava tooni paika oma 1987. aasta raamatus „Raising PG Kids in an X-Rated Society“, mis pühendab käremuusikale terve peatüki. Metal’it kui žanri kritiseeritakse keskendumise pärast „elu tumedale, vägivaldsemale küljele“.[10] Kümnendi rokikriitikud, nn „autentsuse“ counterculture kasvandikest baby boomer’id (st peamiselt valged keskealised mehed), olid metal-muusika mahategemises samuti halastamatud[11]… ja hämmastavalt ignorantsed. Fundamentalistide hukkamõist metal-muusika ja -kultuuri suhtes tõusis lausa ennastparodeeriva äärmuseni, kuid „valgustatud“ muusikakriitikud olid sama kitsarinnalised, ehkki pealtnäha tegeledes žanri kunstilise taseme hukkamõistmisega.[12]

Uuskonservatiivid edendasid „perekondlikke väärtusi“, astudes ägedalt vastu metal’is väidetavalt leiduvale lõputule seksismile (ja seksualiseeritusele), roppustele, satanistlikele mõjudele ning narkootikumide ülistamisele.[13] Retoorilise arsenali üheks võimsaimaks relvaks sai väide, et raskemuusika sõnad innustavad teismelisi enesetapule.[14] John Darnielle, terve elu metal’i, eriti selle ekstreemsemate alažanride fänn, töötas just sel ajal vaimuhaiglas, kohates palju sügavate emotsionaalsete probleemidega noori. Ta tõdeb, et teismeliste seas tõusnud enesetapumäära mõistmist raskendas ja varjutas pidevalt too valearusaam metal’i sõnade sisendusvõimest.[15] Probleem aga ainult kasvas, kuna selle asemel et tegeleda sügavate, süsteemsete, struktuuriliste probleemidega ühiskonna enda süvakihis, otsiti patuoinaid popkultuurist. Pangem tähele, et sedalaadi reduktsionism töötab peaaegu alati vaid ühes, st negatiivsete nähtuste suunas, harva „taandatakse“ uutele alternatiivsematele kultuurihuvidele inimeste positiivseid tahke – näiteks Jim Carrey on terve elu olnud suur grindcore’i fänn, kuid tema huumorimeelt või näitlejaoskust ei taandata kunagi ekstreemse muusika mõjule, sellal kui kõikvõimalik „kuritegevus“ saab sellega alati kiiresti põhjendatud. Formaalpoliitiliselt tipnes satanic panic vahest Tipper Gore’i juhitud Parents Music Resource Centeri (PMRC) eestvedamisel 1985. aastal: rikaste ja võimsate poliitikute abikaasad alustasid ristisõda rock’n’roll’i kurjuse – esialgu nn vulgaarse porn rock’i – vastu,[16] satanismisüüdistused lisandusid veidi hiljem. USA senatis toimunud istungite tagantjärele vaatamine ajab pigem muigama. Parajalt kaua kestnud protsessimisega lõppkokkuvõttes midagi erilist ei saavutatudki, peamiseks tulemuseks oli (kuri)kuulus ja samas üsnagi süütu kleeps „Parental Advisory: Explicit Lyrics“, millest sai ennekõike paljude plaadifirmade suurimate unistuste täitumine – efektseim vahend, et noortele ostlejatele muusikat reklaamida.[17] Istungite jaoks materjali kogudes avastas PMRC üsna ruttu, et just raskemuusikas on palju „vulgaarset“ ja „sobimatut“. Kokkuvõttes olid näidetena välja toodud nn Räpase 15 (Filthy 15) seast üheksa artisti just metal’iga seotud. Valikud olid kummalised: Inglismaal suht väikese plaadifirma alt välja antud bändi Venom, thrash-extreme metal’i[18] pioneeride lugu „Possessed“ ringles pigem underground-ringkondades, mis aga ei päästnud neid nimekirja sattumast. Kogu ülekuulamiste protsess on ilmselt üks muusikaajaloo ja -tsensuuri kummalisemaid hetki, ilmestades, kuivõrd lihtne on teatud huvigruppidel eimillestki moraalipaanikat luua; ent ühtaegu näitab see, kuidas metal-žanrile omane „flirt“ saatanliku imagoloogiaga võib hiljem kätte maksta.[19]

Judas Priesti laul “Eat me alive” sattus Tipper Gore’i nimekirja tänu järgnevale tekstile: “Groan in the pleasure zone/Gasping from the heat … /I’m gonna force you at gunpoint/To eat me alive … /Squealing in passion as the rod steel injects.” – toim.

Satanic panic jättis omajagu tugeva jälje 1980. aastate kultuurilukku, mistõttu pole ootamatu, et filmitööstus sellest ühel või teisel moel „inspireerus“. Metal’i-teemaline horror-kino on unikaalne alažanr vahest selles mõttes, et pea kogu kümnendi jagu kulgeti külgnevalt pärismaailma vägivalla, moraalipaanika ja meedia tulekeerisega. Sisuliselt on tegemist massihüsteeria produktiga. Sellal kui neid filme videokassettidel üle ilma jagati, ujutati USA uudistekanalid üle lugudega teismelistest, kes tapsid end või oma sõpru satanistlike rituaalide käigus, metal-bändid aga nautisid kuld- või plaatina-taseme müüginumbreid ning välja müüdud kontserttuure.[20] Vanemad filmitegijad nägid fenomeni ehk kõrvalt ja distantsilt, nooremad võisid sattuda ise läbi elama. Pole samas võimatu, et sellega asi piirduski – metal-žanri enda taustsüsteemi süvenemata võib paljude peamine kogemus ollagi vaid too aastakümnete tagune hämar mälestus kummalisest väljamõeldud paanikast ja seda ümbritsevast paranoilisest meediakärast. Mugavale filmitegijale sellest piisab, et metal’i iseloomu vaid tolle ühe tahu kaudu kirjeldada ka aastakümneid hiljem.

Kurjad kaheksakümnendad

Kümnendil välja tulnud odavad B-/C-kategooria õudusfilmid sulandasid peamiselt 1970. aastate nn satanistlikku kino („The Exorcist“, „The Omen“, „Rosemary’s Baby“ jmt) metal-muusikaga, millest oli saanud kurjuse, vägivalla ja moraalse allakäigu keskpunkt. Žanri arengu käigus asuti peegeldama ühiskonnas leiduvaid hüsteeriliste, reaalsest elust ja arusaamadest irdunud vanemate või usu- ja kooliautoriteetide kinnismõtteid, et muusika tutvustab nende lastele seksi, narkootikume ja Saatanat. Ehkki nii mõnedki neist troopidest aegamisi taandusid, anti ka hilisemates teostes aeg-ajalt mõista, et isegi kui metal žanrina ei ole otseselt kurjuse eest vastutav, siis metal’it nautiv noor inimtüüp – fänni või muusikuna – on automaatselt kurjuse korrumpeerivatele mõjudele aldis ja haavatav.[21] Mitmed filmid olid reaktsioon meediasündmustele – niigi intrigeeriva päevakajalise materjali ärakasutamine. Siin aga kerkib parajalt keerukas küsimus: kas kultuuriloome on eesrindlik ja avangardne või peamiselt hoopis õhus olevate trendide jälgija ning (ära)kasutaja? Heavy metal žanrina või (metal-)õudusfilmid ei loonud satanismipaanikat; kunstiloomes reageeriti juba olemasolevale, esitades mujal tekkinud ja levinud arusaamu. Sestap tundub igasugune kultuurinähtuse „X“ ühiskonda hävitava mõju sensatsiooniline kirjeldus kujutlusvõime suurejoonelise läbikukkumisena, kuna nähtused, millele viidatakse, on tavaliselt mõne hoopis teisel põhjusel toimuva protsessi juba hilinenud fiktsionaliseeritud esitused.

Kümnendi jooksul läbivad õudusfilmid rea arenguid ja muudatusi. Lihtsakoelised slasher-filmid, milles „degenereerunud rokkmuusikud“ kehastusid sarimõrvarite või ohvritena (teismeliste asemel), muutusid satanistlike-okultsete teemade uurimiseks; aegamisi lisandusid teemadena mäss, eskapism jmt, mida võis leida ka teistes tolleaegsetele teismelistele suunatud mängufilmides. Slasher’itena toimivad näiteks „Rocktober Blood“ (1984), kus surnuist (võib-olla?) üles tõusnud rokkvokalist Billy Eye terroriseerib kättemaksuks lauljannat, kes tema vastu kohtus tunnistust andis. KISS-i, Alice Cooperi jt shock rock’i artistide fabritseeritud lavalist kurikuulsust ning meigi- ja maskeeringuesteetikat käsitletakse (kehvasti) filmis „Terror On Tour“ (1980), kus mõrvari kuritegusid soodustab peaosas figureeriva bändi klounimeigi pakutav anonüümsus. Kümnendi lõpuski linastus veel „Dead Girls“ (1990), kus nn death rock’i ansambel läheb nädalavahetuseks üksildasse majakesse puhkama, mispeale keegi maskis kurjam asub neid ükshaaval mõrvama, kasutades relvi, mida bänd on oma lauludes nimetanud.

Peagi aga kujunesid filmide keskseteks tegelasteks üksildased, kiusatud, valestimõistetud, oma perekonna või laiema ühiskonnaga pahuksis olevad (vara)teismelised, näiteks Halloweenile sobivas õuduskomöödias „Trick or Treat“[22] (1986) või õudusfilmis „The Gate“ (1987). Lisaks sellele, et mõlema filmi peaosalistena figureerivad „tüüpilistest teismelistest“ metal’i-fännid, lükkab mõlema süžeed käima nn backward masking fenomen[23] – esimese puhul tõuseb hiljaaegu surnud rokkstaar Sammy Kerr oma avaldamata jäänud albumi tagurpidi kuulamise tagajärjel surnuist üles, teises avaneb metal-albumi tagurpidi kuulamisel ning selle laineril äratoodud rituaalteksti lugemisel pealkirjas vihjatud värav Põrgusse. Esineb eelmainitud arusaama, et muusika enda – helide ja sõnade kombinatsiooni – kuulamise akt mõjutab ning meelitab noort publikut halvale teele. Seda arusaama literaliseeritakse nii mõnigi kord stseenides, kus kurjus sõna otseses mõttes raadiost-kõlarist välja ronib ning manifesteerub näiteks mõrvarliku põrgukoletisena.[24]

Üheks satanic panic’uga seostuvaks arusaamaks oli Võõra ohtlikkus, mida raskemuusik mitmel moel esindama sobib – mitte ainult oma silmatorkava visuaalse erinevuse kaudu, piisab sellest, kui väikelinna/kogukonda tullakse väljastpoolt, näiteks filmis „Black Roses“ (1988).[25] Glam/heavy metal ansambel Black Roses on sõna otseses mõttes kuri deemonibänd, kes reisib mööda Ameerika asulaid, et teismelisi kas surmata või koletisteks-zombideks muuta.[26] Huvitaval kombel on tegemist (pigem haruldase) otsese muusikavastase hoiatusfilmiga, milles puudub ambivalentsus ja mitmetähenduslikkus, kuid ka liigne tõsidus. Väikelinna konservatiivsete vanemate grupi eesmärk kontserdid ära keelata saab täieliku õigustuse – muuseas, režissöör on ühes intervjuus kirjeldanud, kuidas filmi inspireeris lihtsalt mõte „mis siis, kui Tipper Gore’i PMRC-l oleks õigus“.[27] Sensatsiooni saab hõlpsalt enda kasuks rakendada.

Kümnendist leidub paar erandit, kus metal-muusika või -muusikud esinevad positiivsemas või lausa kangelaslikus võtmes. Filmi „Rock’n’Roll Nightmare“ (1987) peaosas on lihaseline Kanada kulturist, õiglusest pakatav glam/heavy metal’i vokalist Jon Mikl Thor, kes üksildases farmis satanistlike jõududega „eepilisse“ lahingusse asub. Tuntuimaks ja edukaimaks erandiks võib aga lugeda mockumentary’t „This is Spinal Tap“ (1984), mis pilab rokkmuusikaga kaasnevat pretensioonikust ning ennasttäis staarmuusikute totakat käitumist, aga ka seniste rokidokumentaalide ülistavat tooni.

Konkreetsem toonimuutus ja žanriareng algas kümnendivahetusel. Linastusid komöödiad „Bill & Ted’s Excellent Adventure“ (1989) ja „Bill & Ted’s Bogus Journey“ (1991), ka „Wayne’s World“[28] (1992) ning „Wayne’s World 2“ (1993). Üleminekufaasi lõpetajaks sobib komöödia „Airheads“ (1994), kus ansambel The Lone Rangers vallutab mängurelvi kasutades kuulsa Rock’n’Roll-raadiojaama, et selle viimase meeleheitliku sammuga nõuda oma demo eetrisse laskmist. Filmide peaosalised on omamoodi rumalad ja luuserlikud, ent siiski siirad ja heatahtlikud slacker-noored – on näha, et „üksildase, valestimõistetud teismelise“ kuvand huumorilaines mõnevõrra teiseneb. Muusikaline žanrivalik on pigem piiratud ja klišeelik, peamiselt ikka 1970. aastate hard rock’i või 80ndate heavy metal’i võtmes, kuid erinevalt eelmise kümnendi odavast exploitation’ist on neis tunda, et filmitegijad mõistavad žanride olemust ja helikeelt paremini. Suhtumine muusikasse on muutunud positiivseks – kadunud on satanistlikud mõjud ja moraalipaanika, pigem rõhutakse muusika võimele inimesi ühendada, subkultuuri kogukondlikkusele ja sellele, et heavy metal on iseenesest nauditav muusika.

Lähenemine kaasajale

Komöödialaine järel tekib väike paus ja järgmised metal’it käsitlevad filmid linastuvad alles uuel aastatuhandel. Uuema aja teostele lubaks siinpuhul veidi pikemaid analüütilisi kommentaare, kuna moodsaid metal’-filme pole eriti käsitletud. Nullindate tulekuga on tajuda nihkeid: filmide üleüldine tase käib tõusuteed, nad muutuvad narratiivselt sisukamaks ja muusikažanri mõtestamiselt koherentsemaks, žanriliselt aga hübriidsemaks. Uut aastatuhandet alustab siiski kohmakavõitu erand „Turbulence 3: Heavy Metal“ (2001).[29] Süžee lükkavad käima Põrgu väravat avada üritavad okultismihuvidega terroristid, kes kaaperdavad Boeing 747 hiidlennuki, sellal kui koormaruumis annab kontserti superstaar-vokalist Slade Craveni väidetav death metal-ansambel.[30] Slade Craven on n-ö positiivne märulikangelane, osutudes olukorra päästjaks nagu Harrison Ford presidendina filmis „Air Force One“ (1997). Filmitegijate huvi- ja teabepuudust metal’i alažanride kõla suhtes näitab aga tõik, et ehkki peategelast nimetatakse „death metal’i kuningaks“, ei esitata filmis üldse death metal’it: muusikalised etteasted on Marilyn Mansoni stiilis popelektrooniline-industriaalne shock rock, peaosalisest laulja aga näeb välja nagu KISS-i Gene Simmonsi ning Marilyn Mansoni ristand. Sellise valiku taga aimub 1990. aastate lõpu moraalipaanika Mansoni esinejakuvandi ümber (mis muuhulgas sisaldas taas kord süüdistusi noorte suitsiidile mõjutamises) – jällegi vihjates, et filmi motiveerib eeskätt päevakajalise sensatsioonilise meediakära ärakasutamine, mitte metal-žanri täpne ja tõsiseltvõetav esitamine.

Uue sajandi muusikafilmid – üldisemalt, kui mõelda kasvõi viimastel aastatel linastunud teostele „Straight Outta Compton“, „Bohemian Rhapsody“, „Rocketman“ jpt – ilmutavad kasvavat huvi rohkem või vähem fiktsionaliseeritud biograafiate vastu. See trend ei ole möödunud ka raskemuusikafilmidest: juba 2001. aastal linastus vististi esimene metal’i ajaloost kantud elulooline komöödia-draama „Rock Star“. Filmi süžeed inspireeris heviklassiku Judas Priesti (filmis Steel Dragons) taustalugu, peategelane Chris on muusik Tim „Ripper“ Owensi kunstiline analoog. Owens oli legendaarse Judas Priesti fänn ning tribute-bändi laulja, kes sattus Judas Priesti vokalistiks (vahemikus 1996–2003) pärast Rob Halfordi bändist lahkumist. Nagu olen maininud filmi „Heavy Trip“ arvustuses,[31] on „Rock Star“ poolpädev eluloofilm, mille üks peamisi nõrkusi on peategelast mängiv Mark Wahlberg. Puudustele vaatamata ilmestab „Rock Star“ seika, et filmitegijad olid otsimas uusi lähenemisnurki metal-muusikale, huvitudes žanri, isikute ja subkultuuri sisukamast iseloomustamisest.

Värskeim biopic-laadi teos on seevastu 1998. aastal avaldatud samanimelise romaani ekraniseering „Lords of Chaos“ (2018), osalt fiktsionaliseeritud eluloodraama ja õudus-thriller’i segu. Film põhineb nn true Norwegian black metal’i lipulaeva Mayhemi taustalool ning 1990. aastate alguse black metal scene’il toimuvatel sündmustel. Filmile ei saa üleliia ette heita käremuusika ajaloo ning helikeele mittemõistmist, ent mitmed muusikud on kritiseerinud loo esitusviisi.[32] Kuigi näitlejatöö on filmis selgelt parem kui „Rock Staris“, ilmnevad puudustena tonaalne ebaühtlus ja üleolevalt hukkamõistev toon. Teemale vaatamata – omaaegne nooruslik-nihilistlik agressioon loomas tervet uut muusikažanri – ei ole film lihtsalt piisavalt kaasahaarav ja huvitav.

Kui eluloofilmid demonstreerivad huvi omalaadse „realismi“ vastu, siis möödunud kümnendist leiab ka paar hoogsamat komöödiat, mis üritavad tabada žanri olemust omal vabalt mängleval moel. 1980. aastate satanic panic’ut ära kasutanud õuduskino metakommentaari ja „uusversioonina“ linastub „Deathgasm“ (2015). Tegemist on Uus-Meremaa splatter-komöödiaga, kus väikelinna taas kord mitte- ja hukkamõistetud teismelised kutsuvad musta maagia rituaaliga kogemata välja deemonliku kurjuse. Peaosalised on (troobile kohaselt) halva suhtumisega, elu nõmeduse ja ebaõigluse vastased mässajad, ent lõppkokkuvõttes siiski underdog-karakterid. „Deathgasmi“ uus-exploitation lähenemisnurk viitab tagasi 80ndate arusaamadele metal-muusikast ja satanismist, kuid ühtaegu lõimitakse end Uus-Meremaa filmiajaloo konteksti, kuna teos meenutab ka „Sõrmuste Isanda“ eelse Peter Jacksoni groteskseid, üliveriste efektidega filme „Bad Taste“ (1987) ja „Braindead/Dead Alive“ (1992). Muusikaliselt kaldutakse ekstreemsema, st death ja black metal’i ning grindcore’i poole, mis satanismi-narratiiviga paremini kokku sobivad, kuid mille üle osatakse ka nalja heita. Filmitegijate žanrikäsitust ilmestab huumori oskuslik kasutamine ning pädev sisevihjelisus.

Paar aastat hiljem ilmub „Deathgasmile“ omamoodi paralleelne, ent siiski radikaalselt erinev Soome underdog-komöödia „Heavy Trip“ (2018) – sümpaatne ja veider seikluslugu, mis tajub oma heližanri klišeede ja troopide piirjooni, mängides need aga veenvalt hea „soomeliku“ lakoonilise huumoriga välja (või ümber). Süžee on ehitatud üles viidetest metal-muusikale ning seda ümbritsevale subkultuurile, olles värskendav oma seni kõige kõrgemas suutlikkuses žanri ja sellega kaasnevat eluolu pädevalt, ent ka lõbusa südamlikkusega esitada. Film siin ülemäära tähelepanu ei saa, kuna olen sellele pühendanud terve arvustuse,[33] millest nüüdne artikkel algtõuke saigi. Kõrvutus „Heavy Tripiga“ loob aga võimaluse näha „Deathgasmi“ sisulisi puudujääke – viimase tõsiseltvõetavust lõhub peamiselt tõik, et erinevalt „Heavy Tripist“ kasutatakse raskemuusikaga seonduvad troope ja arusaamu (ennekõike satanic panic’u motiive) loomaks narratiivi, milles peategelased ei tegele omaenda sisemiste puuduste ega vigadega, vaid väliselt konstrueeritud vaenlastega – deemonlike koletiste ja zombidega. Ses mõttes meenutab filmi süžee ja tegelaste käitumine veidi rohkem 80ndate konservatiivsete kristlaste endi suhtumist.

„Heavy Tripi“ tuumaks on idee sisemisest arengust ja enesehinnangust ning negatiivsete iseloomuomaduste, sh hirmude ületamisest, milleks muusika ja (sub)kultuuriruumis toimimine võimaluse annavad. „Heavy Trip“ kõneleb paljuski eneseaustusest, „Deathgasm“ on aga enesekeskne wish fulfillment, mis suudab vaid näidata, kuidas teised, st ühiskond, lihtsalt ei mõista noore mässaja „alati eksisteerinud sisemist ägedust“. Karakterid ei ole sunnitud sisemiselt arenema ega oma jõuetust ületama, kuna neil filmi sisemaailmas puudusi eriti polegi – peategelase Brodie „arengujoonegi“ lahendab filmi lõpus ta südamedaami poolt möödaminnes antav „alalise ägeduse valideerimine“. Filmi poolantagonistist „hoolimatu pahapoiss“ elab oma sisemise karakteriarengu läbi aga hoopis off-screen, kaadrist väljas. Sestap näivad „Deathgasmi“ tegelased igavalt staatilised, sügavuse ja arenguteljeta. Filmi tugevam külg seisneb moodsate eriefektide humoorikalt ülepakutud groteskis, mida 1980. aastate odavad linateosed ei suutnud kunagi saavutada. Iroonia on niisiis selles, kuidas 2015. aasta film suudab lõpuks viia täide satanic panic’ust inspireeritud vägivalla-efektse õudusfilmi, kuid nüüd juba referentsiaalse paroodiana, kõrgema kvaliteediga koopiana sellest, millest 30 aastat tagasi unistati, kuid mida ei suudetud teostada.

Tõenäoliselt esimene raskemuusikale keskenduv „tõsine“ draamateos on Islandi „Metalhead“ (2013). Peaosaline Hera on noor tüdruk, kes traagilise õnnetuse tagajärjel surnud venda leinates võtab üle tolle muusikalised huvid ning leiab nii lohutust kui inspiratsiooni käremuusikast, ennekõike black metal’i kurjakuulutavast atmosfäärist ning ajastuomastest tegudest – filmi tegevus toimub peamiselt 90ndate alguses, olles kongruentne „Lords of Chaoses“ kujutatuga. Film kordab aga paari levinud troopi: et igasuguse alternatiivsema või agressiivsema muusika, näiteks metal’i kuulamine on mingil moel seotud spetsiifiliste emotsionaalsete vajadustega, ja et oma žanrieelistusi muudetakse ennekõike mõne (traagilise) sündmuse tagajärjel. Esindatakse niisiis arusaama, et mõne spetsiifilise kunstivormi poole „lükkavad“ inimesi peamiselt välised tegurid ja et muusika töötab „vahendina“ muude sisemiste murede lahendamisel.

Olgu, on tõsi, et eri muusikažanrid võivad vastavas olukorras emotsioonitöötluslikult kasulikuks osutuda: paar aastat tagasi ilmus Austraalia Queenslandi ülikoolilt uurimus, mille väitel on ekstreemsete muusikastiilide – metal, emo, punk, screamo – kuulamine inimesele rahustava loomuga.[34] Hiljuti ilmus teinegi uurimus, milles väidetakse, et death metal pidavat lausa rõõmu valmistama.[35] „Üldse mõjuvat ekstreemmuusika kuulamine uurimisobjekti enesetundele sama hästi nagu vaikuses istumine. Teadusuuringu tulemus seab kahtluse alla kinnistunud arusaama, et vägivald muusikas sünnitab vägivalda, tekkinud ennekõike nende peas, kellel on keeruline kunsti ja elu vahel vahet teha,“ kirjutab Tristan Priimägi.[36] Võib spekuleerida, et need uurimused vaatlesid inimesi, kellele niikuinii meeldib ekstreemsemaid žanre kuulata, st korrelatsioon ei tähenda, et inimesed asusid seda muusikat kuulama ainult emotsionaalse vajaduse tõttu.

Selline reduktsionism sündmusest žanrieelistuseni on ikka ülemäära lihtsakoeline – reaalses elus ei ole inimeste muusikalised huvid sirgjooneliselt kindlatele sündmustele või põhjustele taandatavad. Filmides (eriti neis, mis põimivad kärežanre) on aga suht haruldane, et inimesele teatud helide kombinatoorika, rütmistruktuur jmt elemendid (lühemalt „muusika iseenesest“) lihtsalt niisama meeldivad. Harva kuulavad inimesed muusikat ainuüksi muusika pärast. Tunnistan siiski võimalust, et see tõik ei ilmne mitte niivõrd (karmimate) heližanride mittemõistmise tõttu, vaid on narratiivse pinge loomise taktikate tagajärg. Filmisüžeed nõuavad tihti selgeid ja lihtsaid tõukepunkte, nende põhjus-tagajärg suhted ongi pigem sirgjoonelised.

Samas kasutavad filmid käremuusikat tihti empaatiavõime arendamiseks emotsionaalse ühisosa loomise kaudu – halvas elujärjes pettumine ja viha kanaliseerimine loomingusse on paljudele arusaadav. Muusika võimaldab mõista, et kusagil leidub „veel teisigi, kes mõtlevad ja tunnevad sama“, luues ühisosa kollektiivide vahel. John Darnielle on aga tõdenud, et alternatiivsemad heližanrid huvituvad piirangute ja äärte kompamisest.[37] Muusika tegeleb muuhulgas emotsionaalsete ekstreemolukordade leidmise ning asustamisega – sealjuures isiklike, kuulajate sisemiste piiride uurimisega –, mille eesmärk on kontrollida, kui kaua suudetakse vastavas liminaalolukorras olla. Niimoodi luuakse võimalus „liiasuste“ kultuurile, mis kõiksugu piire nihutab ja lõhub ning millest võib välja kasvada erakordselt huvitavat kunsti (sõltuvalt looja prioriteetidest).

Maailma lõpp

Metal-maailma ajalugu ei ole muidugi lihtne, ainult kenade ja kokkuhoidvate lugude jada. Aastate jooksul on olnud probleeme vägivallaga, black metal’i algusaastail kirikupõletamistega, fašismi- ja natsismihuviliste isikutega jmt, kuid žanri laiaulatuslike mõõtmete tõttu on tegemist ikkagi eranditega. Oleks ekslik arvata, et need negatiivsed tahud kuidagi iseloomustavad žanri tuuma või on mingil moel muusika enda eripäradest otseselt tingitud-põhjustatud. Inimesed on iseseisvad agendid, kes omavad vaateid ning teevad tegusid, mistõttu võib juhtuda, et ka kuritegelikult käituvate inimeste huvide seas esineb metal’i kuulamist – kuid nagu shock rock või heavy metal ei põhjustanud 80ndatel pidevat satanismi langemist või teismeliste enesetapulaineid, ei põhjusta metal tänapäeval iseenesest ja sirgjooneliselt mingeid negatiivseid sündmusi, mida selle kaela üritatakse veeretada. Muusika ja sellest huvitunud filmindus kasutavad ära võimalikke troope, stereotüüpe, arusaamu ja narratiive, ilmestades ja kõnetades oma valikutega ühiskonna-/kultuuriruumi, milles neid teoseid luuakse.

Raskemuusikast huvitunud filmide nihkumises madala tasemega exploitation-teostest tõsiseltvõetavamate „päris“ filmide poole võiks näha paralleelset liikumist nišistaatusest peavoolulisema vastuvõtu suunas, mida on ehk mõjutanud näiteks ka sisukamate dokumentaalfilmide lähenemine. Määrav on kindlasti terve põlvkonna metal’i-entusiastide suureks kasvamine ja loominguliste tegude juurde asumine. Selle hüpoteesi puuduseks on aga tõik, et metal-muusika populaarsus on ajalooliselt kulgenud pigem hoovustena. Proto-metal’i või varajase hard rock’i laine (Deep Purple, Led Zeppelin, Black Sabbath jt) saavutasid üsnagi suure edu, pärast mida toimus osaline vaibumine. Suuremat kõlapinda saavutasid ka nn progressiivse roki artistid (Pink Floyd, Genesis, Yes jt), selle moodsam metal’i-variant nii suurt edu ei ole leidnud. Pärast rokilainet sattus mõni uuem, küll aga suhteliselt pehmekoeline metal’i alažanr (nt glam/hair metal) ühel hetkel taas peavoolus liikuma, et siis mõne aja pärast obskuurseks teiseneda, asendudes uue alažanriga (nt thrash metal’iga Metallica, Megadethi, Slayeri vormis). 1990. aastate lõpus ja nullindate algul leidis aset nn räpist mõjutatud popika nu-metal’i laine (Korn, Limp Bizkit, Linkin Park jmt). Üksikute artistidena on suhteliselt laia tuntuse saavutanud ka mõned sümfoonilise metal’i esindajad, näiteks Nightwish. Vaatamata osalisele kõikumisele mainstream’i piirimail ei ole näiteks death, black, stoner, sludge, progressive, post metal ja lugematu hulk teisi alažanre kunagi erakordselt laiapinnalist edu saavutanud. Raskemuusikafilmides on aina rohkem esindatud aga just ekstreemsema kõlaga metal-žanrid, harvemini tuleb ette klassikalisema heavy metal’i käsitlemist.

Tänapäeva rokipeavoolu tuumas püsib üsna tugevalt Metallica, kelle kõrval esinevad suurte rahvahulkade ees ka Iron Maiden ja industriaal-metal’i suurkuju Rammstein.[38] Ent on tunda, et nimetatud bändid on juba etableerunud vana kooli esindajad, kelle andunud fännide armee sisaldab suhteliselt kõrges eas isikuid. Sügavat rahvusvahelist peavoolukuulsust metal-bändid kaasajal nii tihti ei saavuta; lähim erand on ehk Rootsi sakraalse alatooniga heavy/doom metal-kollektiiv Ghost. Selle teksti kirjutamishetkel domineerib muusikamaailma tipus muidugi pea täielikult R&B/hip hop, kuid tehnoloogia areng on andnud võimaluse enam-vähem igal žanril leida oma vaimustunud kuulajaskond. Valik on laienenud, kuid tähelepanuvälja üle valitsevaid rokktähti peale sihilikult konstrueeritud ja produtseeritud poppstaaride enam väga hõlpsalt ei teki. Sestap ei tundu mõttekas näha žanride arengut ja ajas muutumist kui lineaar-teleoloogilist liikumist nišist peavoolu. 21. sajandi teise kümnendi lõpuks on metal’ist saanud omajagu tunnustatud tõsiseltvõetav ja professionaalne muusikavaldkond, mis kulgeb suhteliselt stabiilses rütmis. Kunagi ei tea, millest võib saada järgmine kõikehõlmav peavoolužanr. Ükski neist pole igavesti püsinud.

Žanri laienevast kuulajaskonnast põhjustatud esteetilis-moeliste teisenemiste tõttu pole metal’i subkultuuriga seotud inimesi enam ka nii lihtne identifitseerida. Mustad needitud nahktagid ja tanksaapad pole alati määravad, kuulajate seas ei leidu nii selget „tüpaaži“. Rokkmuusika algsest tehasetöölistaustast on laienetud kõikvõimalikele inimgruppidele. Metal’it analüüsitakse ülikoolides kõikvõimalike nurkade alt, seda kasutatakse kõiksugu filmides ja arvutimängudes (ka nt taustamuusikana) jne. Metal on sattunud isegi reaalteadustesse kasuliku tööriistana: 2018. aastal avaldas füüsikaprofessor Philip Moriarty kvantfüüsikaõpiku „When the Uncertainty Principle Goes to 11: Or How to Explain Quantum Physics with Heavy Metal“. Pikaaegne raskemuusikafännist professor kasutab muusikaga seonduvaid ja lugejale üldiselt mõistetavad elemente, et seletada kvantfüüsika maailmas toimuvaid keerukaid nähtusi. Metal on sattunud ka bioloogia või keemia valdkonda, näiteks on analüüsitud molekulide käitumist gaasikeskkonnas metal-kontsertidele omaste nn mosh ja circle pit’i kaudu jpm.[39] Siin võime hakata rääkima juba tõeliselt inter- ja transdistsiplinaarsest teaduspraktikast.

Žanri laienemine on aidanud osalt distantseeruda mitmest vanast arusaamast, st muusika kuulamine ei keerle ainuüksi afektistruktuuri ümber, kus oleks peamine, „mida muusika tundma paneb“ või „millist mõju ta avaldab“. Metal’ile keskenduvad mängufilmid võiksid seetõttu avaldada viljakat mõju, kuna aina enam hakkab paistma, et faktide üksühene esitamine ei ole ülemäära tõhus taktika. Inimene ei näi olevat puhtratsionaalne andmeladustaja, sisestatut kõvakettale salvestav masin, vaid omandab uusi arusaamu efektiivsemalt mõistuse ja emotsioonide koostöös ning narratiivseks vermitud vormis. Mõjus on ka otsene kokkupuude, nagu on selgunud võitluses vähemuste õiguste eest – hämmastavalt tihti omavad nt rassistlikke või homofoobseid arusaamu inimesed, kes pole elus ühegi välismaalase või LGBTQ+ isikuga päriselt suhelnudki. Abstraktse Võõra/Teise hirm on ikka tugev, nagu nähtus ka kunagise satanic panic’u suhtumistest.

Metal’it nagu muudki muusikat ei saa tegelikult lõpuni mõista ilma struktuuriliste ja tehniliste teadmisteta. Kaasaja muusikamõtestamise puudujäägiks peab John Darnielle liigset sõnadele keskendumist kompositsioonitehnilise oskuslikkuse arvelt.[40] Põhjuseks pakub ta kuulajate üldist suutmatust muusikat kirjeldada ning ühise terminoloogia puudumist. Osalt põhjustab seda korraliku muusikahariduse likvideerimine (Lääne) koolides, kuid palju mõjutab ka tänapäevale omane isiksustele fokuseeritus – nähtus, mis paistab silma ka elulugudest huvituvate filmide leviku kasvus, millel, nagu tõdetud, on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Vormist olulisemaks kipub muutuma staari-/isikukultus, mida nii vilets tabloidmeedia kui ka sotsiaalmeedia võimaldatav illusoorne „ligipääsetavus“ ainult võimendavad. Muusikast endast kõrgemaks tõuseb see, mida „artistid ütlevad“, olgu siis reaal(virtuaal)elus või laulusõnades.

Öeldakse küll, et „muusika nautimiseks ei pea selle kohta väga palju teadma“, mis iseenesest vastab tõele, kuid muusika ehituse sügavamat mõistmist tuleks siiski väärtustada. Kõikvõimalike struktuuridetailide kuulamise oskus võimaldab helimaastikke nautida ning heliteos seeläbi veelgi väärtuslikumaks muuta. Oma õpikus tsiteerib professor Moriarty matemaatikut Gottfried Wilhelm Leibnizit,[41] kes võtab kaunilt kokku matemaatika ja muusika, numbrite ja rütmide lähedase suhte: „Muusika on mõnu, mida inimese mõistus kogeb siis, kui satub loendama, ilma et oleks teadlik sellest, et loendab;“[42] sarnast mõtet toetab ka näiteks muusikafilosoof Stephen Davies.[43] Muusika on matemaatiliste mustrite kogum, milles esinevad sügavad ühendusjooned kõikvõimalike naturaalsete süsteemidega – südamelöökide rütmist vihmapiiskade põrkumiseni mõnelt pinnalt. Inimene on võimas mustrituvastaja ja ühtaegu mustreid loov organism: rütmid ja meloodiad moodustavad mustrite risoomi ja muusika mõjub oma eri žanrides tänu matemaatilisele mustritunnetusele. Rütmide ja meloodiate muster võib seejuures olla väga keeruline, kuid neid võidakse ka sihilikult lõhkuda, näiteks Schönbergi avangardses ekspressionistlikus eksperimentaalsuses või John Cage’i vaikuses, mis muudab kogu ümbritseva maailma helid „muusikaks“. Sestap on väärtuslik tunda nii muusika päritolu, ajalugu kui ka tehnilist külge; eriti kriitikuil, kelle töö oleks mitmekülgselt treenituna seda teabekomplekti lugejatele mõistetavalt vahendada.

Metal-muusikat käsitlevad filmid on aastakümnete jooksul arenenud, kuid tihti iseloomustavad neid ikka veel mitmed lihtsad ja üldlevinud troobid ning stereotüübid. Ent nagu näha, arenevad samavõrra vaikselt ja aeglaselt žanrid ise, samuti teaduslik analüüs ja üldine kriitiline retseptsioon. Filmid on suuresti eemaldunud 80ndate moraalipaanikaist ning kui sisaldavadki viiteid okultismile või satanismile, siis nüüd peamiselt paroodiavõtmes. Lõplikult sellest ei pääse, kuna mitmed metal-žanrid on „kurjuse“ sihilikult oma esteetikasse põiminud. Metal-filmide peategelased paistavad aina dünaamilisemate, ehedamate, mitmekülgse sisemaailmaga isiksustena. Moodsad filmid üritavad žanrifänne ja -muusikuid esitleda rohkem „päris inimestena“, ehkki tagakiusatud heidikluse stereotüüp on suhteliselt tihti esil. Harjumuslike representatsioonide inerts on tugev ning hõlpsad narratiivitehnilised lahendused aitavad filmisüžeesid mugavamalt ja kiiremini komponeerida. Levinud underdog-iseloomustuse populaarsus on arusaadav – suurele osale publikust üldiselt meeldibki „kaotajatele“ kaasa elada, mispeale lõpusirgel saavutatav edu on seda ägedam. Raskemuusikafilme pole kunagi üleliia palju loodud, žanrile vastavalt jäädakse kuhugi niši- või kultusfilmi sfääri äärele. Kõigele vaatamata on metal aga juba ammu tõestanud, et tegemist lihtsalt igakülgselt legitiimse kunstivormiga. Jääb vaid oodata, mida tulevik toob.

[1] As A Lyricist And Novelist, The Mountain Goats’ Lead Man Writes About Pain, https://n.pr/36X80cB.

[2] Žanri ajaloo ja arengu huvilistele soovitaks nt Kanada muusikust antropoloogi Sam Dunni dokumentaalfilme „Metal: A Headbanger’s Journey“ (2005) ja „Global Metal“ (2007) ning sarja „Metal Evolution“ (2011–2012; lisajagu 2014).

[3] S. Deighan, Trick or Treat: Heavy Metal and Devil Worship in ’80s Cult Cinema. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s. Toim. K.-L. Janisse, P. Corupe. Toronto, 2015, lk 203.

[4] S. Rusnak, Scapegoat of a Nation: The Demonization of MTV and the Music Video. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 195.

[5] Vt lisaks: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s. Book Two. Toim. K.-L. Janisse, P. Corupe. Toronto, 2016; J. S. Victor, Satanic Panic: The Creation of a Contemporary Legend. Chicago, 1993.

[6] Pikemalt vt: A. Nekola, More Than Just Music: Conservative Christian Anti-Rock Discourse and the U.S. Culture Wars. Popular Music, 2013, kd 32, nr 3, lk 407–426.

[7] Sealsamas, lk 408.

[8] W. Conley, The Tracking of Evil: Home Video and the Proliferation of the Satanic Panic. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 238.

[9] K. L. Ferguson, Devil on the Line: Technology and the Satanic Film. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 97.

[10] T. Gore, Raising PG Kids in an X-Rated Society. Nashville (TN), 1987, lk 31.

[11] R. Wright, „I’d Sell You Suicide“: Pop Music and Moral Panic in the Age of Marilyn Manson. Popular Music, 2000, kd 19, nr 3, lk 370.

[12] A. Begrand, Into the Void: John Darnielle on Sabbath, Extreme Metal, and Indie Rock, https://bit.ly/2uzkXL5.

[13] Mitmed omal ajal näidetena välja toodud laulud olid sisult uimastitevastased, kuid kunstilist mitmetähenduslikkust ja tõlgendusvõimaluste paljusust pole parempoolsed huvigrupid kunagi arvestanud.

[14] R. Wright, „I’d Sell You Suicide“, lk 370.

[15] A. Begrand, Into the Void.

[16] L. Ladouceur, The Filthy 15: When Venom and King Diamond Met the Washington Wives. Rmt-s: Satanic Panic: Pop-Cultural Paranoia in the 1980s, lk 159.

[17] Sealsamas, lk 165.

[18] Venomi 1982. aasta albumit „Black Metal“ seostatakse muuhulgas ka black metal’i žanrile nime andmisega.

[19] L. Ladouceur, The Filthy 15, lk 160.

[20] S. Deighan, Trick or Treat, lk 214.

[21] Sealsamas, lk 202 ja 213.

[22] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2R8d07o (05.11.2013).

[23] Üks peamisi moraalipaanika troope, mis väitis, et albumitele peidetakse salajasi sõnumeid, mida kuuleb alles siis, kui muusikat tagurpidi mängida, ja need sõnumid on üleskutsed kas saatanakummardamisele või enesetapule.

[24] S. Deighan, Trick or Treat, lk 214.

[25] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2Nle32N (27.10.2018).

[26] Nende muusika mõju publikule ei ole selge ega järjepidev.

[27] John Fasano Interview!!!, https://bit.ly/30dNtxH.

[28] Mille režissööriks on mh ka metal’it käsitleva dokumentaalsarja „The Decline of Western Civilization“ looja Penelope Spheeris.

[29] Vt ka RedLetterMedia video: https://bit.ly/2R8f4fE (12.10.2017).

[30] Liikuval alusel kontserdi andmine pole muide enneolematu idee. 2011. aastast alates peetakse suurel kruiisilaeval mitmepäevast festivali „70000 Tons of Metal“ – ühestki satanistlikust, põrguväravaid avavast rituaalist pole aga senimaani kuulda olnud.

[31] M. Rattasepp, Raskemetalli kurvakujurüütlid. Kultuur.err, 31.05.2019.

[32] Vastukaja sisaldab muuhulgas ka Burzumi ja Mayhemi endise liikme, mõrvarist natsi Varg Vikernesi kommentaare, kelle mõttetud arvamused mitte kedagi vähimalgi määral ei huvita.

[33] M. Rattasepp, Raskemetalli kurvakujurüütlid.

[34] L. Sharman, G. A. Dingle, Extreme Metal Music and Anger Processing. Frontiers in Human Neuroscience, 21.05.2015, kd 9.

[35] X. Sun, X. Lu, M. Williams, W. F. Thompson, Implicit Violent Imagery Processing Among Fans and Non-Fans of Music with Violent Themes. Royal Society Open Science, 2019, kd 6, nr 3.

[36] T. Priimägi, Sa pole see, mida sa kuulad. Sirp, 01.11.2019.

[37] John Darnielle podcast’is „I Only Listen To The Mountain Goats“, nr 215: Passaic 1975.

[38] Või nagu naljatlevalt öeldakse: Laibach lastele.

[39] J. Silverberg, M. Bierbaum, J. P. Sethna, I. Cohen, Collective Motion of Humans in Mosh and Circle Pits at Heavy Metal Concerts. Physical Review Letters, 31.05.2013.

[40] John Darnielle podcast’is „I Only Listen To The Mountain Goats“, nr 216: Doc Gooden.

[41] Leibnizi tsiteerimine täidab ära kohustusliku viite rolli mõnele vanale autoriteetsele mõtlejale/teadlasele/filosoofile/kirjanikule, kelle üldistava kommentaariga on võimalik legitimeerida oma arvamust muusika heade/halbade külgede kohta. Määrav on mõtleja(te) ütlusi laiendada žanridele, mida ei eksisteerinud ja mis olid kujuteldamatud veel isegi sadu aastaid pärast mõtleja(te) surma. On ju loogiline, et mõni 18. või isegi 20. sajandi alguse inimene suudab öelda midagi pädevat nt metal’i kohta?

[42] P. Moriarty, When the Uncertainty Principle Goes to 11. Dallas, 2018, lk 307.

[43] S. Davies, Rock versus Classical Music. The Journal of Aesthetics and Art Criticism, 1999, kd 57, nr 2, lk 195.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht