Bastille plats

KEIT TAMM

Kohtun temaga esimest korda. Õhkkond on täna kuidagi närviline, tundsin seda juba majja sisenedes. Meie vestluse üle valvav ametnik teatab, et kui hakkame rääkima teemadel, mis võivad välismaalaste kinnipidamiskeskuse mainet kahjustada, siis kohtumine katkestatakse. Olen juba harjunud, et iga paari nädala järel tehakse mu käitumisele uusi ettekirjutusi ja piiranguid. Viimati tulid juhtkonnalt suunised, millisel toolil tohin kokkusaamise ajal istuda ja kuidas see peab ruumis asetsema.

Noogutan arusaamise märgiks. Tunnen nüüdseks selle ametniku iseloomu ja tean, et parem on mitte midagi küsida. Ta meenutab karikatuuri nõukogudeaegsest miilitsast. Kui pärida „Kus on WC?“, siis ta kortsutab küsija jultumuse peale kulmu, ent juhatab siiski teed. Miks-küsimuste peale hakkab ta kärkima ja kokutama, nende esitamisest on targem hoiduda. Ei tohi õõnestada tema autoriteeti.

Õnneks on mu kaaslane samuti pärit endisest Nõukogude Liidust ja teab hästi, kuidas delikaatses olukorras käituda. Ta kinnitab, et meditsiiniabi on kinnipidamiskeskuses kõrgel tasemel. Kahjuks on tema tervist tabanud viimasel ajal üks ebaõnn teise järel. Kinnipidamiskeskusesse saabumisest alates on tal tekkinud äge põletik ja nahahaigus, mõlemad paranevad visalt. Aga muus osas kantakse tema eest suurepäraselt hoolt. Meditsiiniabi on hea, kahjuks on vaid tervis kehvapoolne.

*

Ta näitab mulle paberipatakat kaebustega, mida on eri ametkondadele esitanud. Vastustest näen, et tavaliselt ei ole neid menetlusse võetud. Minu tähelepanu köidab kaebus, mis puudutab videosilla teel korraldatavaid kohtuistungeid. Koju jõudes hakkan sel teemal infot otsima. Saan teada, et kinnipeetavate eskortimine kohtuistungitele lõpetati 2015. aastal. Tol aastal oli nende arv suurem kui tavaliselt. Otsust põhjendati piiratud ressurssidega, sest eskortimiseks läheb vaja vähemalt kahte ametnikku. Hiljem langes kinnipeetavate arv uuesti tavapärasele tasemele, kuid otsust tagasi ei pööratud. Välismaalaste kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed saavad kohtuistungitel osaleda üksnes videosilla teel. Advokaat läheb tavaliselt isiklikult kohtusaali kohale. Istungid puudutavad peamiselt varjupaigataotlusi, kinnipidamisaluse ülevaatamist või väljasaatmist. Kinnipeetavad kurdavad, et vahel on videokonverentsi kvaliteet halb. Järelevalveorganisatsioonid ei näe videokonverentsides probleemi, väidetavalt on need inimõigustega kooskõlas. Alles koroonakriisi saabudes, kui arutelu all on ka teiste istungite korraldamine videosilla teel, hakkab ajakirjanduses lõpuks ilmuma kriitilisi seisukohti. Kriminaalmenetlustes kasutatakse videolahendusi ainult siis, kui süüdistatavad on sellega nõus. Kinni-pidamiskeskuses viibivatele põgenikele ja migrantidele valikut ei anta.

Mul ei lähe meelest lause, mida tema käsitsi kirjutatud kaebuselehelt lugesin: „Miks ma peaksin uskuma, et teie niinimetatud kohtuistung ei ole lihtsalt mingi teledraama, mille stsenaariumi te ise välja mõtlesite?“

*

Pärast pikka vaikust saan lõpuks teada, et ta on haiglas. Rääkida õnnestub temaga alles siis, kui ta kinnipidamiskeskusesse tagasi tuuakse. Lõpuks kuulen, mis seal juhtus. Kõik sai alguse tühisest tülist. Kell oli pärast kümmet õhtul ja ta ei nõustunud naasma oma tuppa. Sellest arenes konflikt, mille tagajärjel paigutati ta kartserisse. Isolatsioonikambris viibides üritas ta ennast tappa. Järgmisena ärkas ta juba haiglas.

Teda tundes kujutan elavalt ette, kuidas see konflikt võis eskaleeruda. Ta on inimene, kes vaidleb sõnarohkelt ja kirglikult. Võimalik, et ta hakkas vastu, kui teda jõuga ära viidi. Kahtlemata on igal osapoolel juhtunust erinev nägemus. Protokolli märgiti selle intsidendi kohta tõenäoliselt allumatus, võib-olla ka vägivaldne käitumine või ametniku ründamine. Vaidluste korral jääb peale tugevama sõna ja varjupaigataotleja häälel ei ole erilist kaalu.

Mind hakkab huvitama selle loo õiguslik raam. Otsin üles sisekorra eeskirja, kuid ei leia sealt kella kümne reeglit. Alles mitu kuud hiljem satun lugema väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, kust leian lause: „Öörahust kuni äratuseni on väljasaadetav kohustatud viibima talle ettenähtud toas, mis vajadusel lukustatakse.“ Miks peab selline detail olema lahti kirjutatud seaduse tasandil?

*

Esimene lumi tuleb maha just sel päeval, kui viibin Helsingis. Sajab lopsakat lörtsi ja mul on saapatallas auk. Kui õhtupoolikul kinnipidamiskeskusesse jõuan, on jalad läbimärjad. Turvakontrolli läbides tunnen piinlikkust. Ebamugavustunnet süvendab ootusärevus. Kohtan teda täna esimest korda ja ei tea veel, mis mind ees ootab. Kontakti loomine on sageli kurnav. Mõned inimesed on alguses täiesti apaatsed ja võib kuluda nädalaid, kuni saame ladusamalt jutu peale. Küsin endalt tihti, mis on selle kõige mõte. Neil inimestel oleks vaja advokaati, mina saan pakkuda ainult seltsi.

Kokkusaamine toimub väikeses akendeta ruumis. Minu üllatuseks oleme täiesti omavahel, Tallinnas istub alati ametnik juures. Ruumis ei paista isegi kaamerat. Soomes tundub kõik natuke vabam. Lubatud on kasutada mobiiltelefoni ja internetti. Oma tänasest tulekust teatasin kõigest tund aega ette, Eestis kulub loa saamiseks mitu päeva.

Olen temast mitmelt poolt kuulnud, kuid kohtume esimest korda. Dublini konventsiooni alusel on teda mitu korda ühe riigi kinnipidamiskeskusest teise küüditud. Saame esialgsest kohmetusest kiiresti üle, sest talle tuleb kohe idee, mida minuga koos ette võtta. Ta toob oma toast pataka eestikeelsest ajakirjandusest välja trükitud artiklitega. Hakkan tõlkima analüüsi 2015. aastal Harku kinnipidamiskeskuses toimunud politseioperatsiooni käigus tehtud juhtimisvigadest. Loeme kokkuvõtet politsei sisekontrolli raportist. Sellest ilmneb, et politsei kasutas ülemäärast vägivalda ja valetas avalikkusele. Raport on väga detailne ja kirjeldab sündmusi minuti täpsusega. Tema mälu on sama täpne, sest keha mäletab veel, kuidas seda läbistas valu. Ta näitab sellest päevast jäänud arme. Lause lause haaval kõrvutame politsei versiooni tema kogemustega, lahknevusi on palju. Jõuame lugemisega poole peale, siis saab kohtumiseks määratud aeg otsa. Lahkudes kubiseb mu pea infokildudest, mida tahaksin meeles pidada, kuid ei suuda. Unustan meie vestluse üksikasjad peaaegu kohe, seda soodustab märgadest jalgadest alguse saanud palavik. Meelde jääb tema muljetavaldav isiksus. Tal on erakordselt terav õiglustunne. Soovin, et saatus oleks teda säästnud kokkupuutest siinse õigussüsteemiga.

*

Ta on Eestis sündinud või juba nõukogude ajast saati siin elanud, kuid tal on Venemaa pass. Ta on pärit Ida-Virumaalt ja kandis seoses narkokuriteoga vanglakaristust. Pärast vangistuse lõppemist toodi ta kinnipidamiskeskusesse, kus ta leiab eest mitu samasuguse saatusega inimest. Vanglas viibimise jooksul aegus tema elamisluba ja riik keeldub seda pikendamast. Võimalik, et elamisluba tühistati juba karistuse kandmise ajal. Nüüd seisab ees „repatrieerimine“. Ta tunneb selle ees hirmu. Ta on terve elu Eestis elanud ja ei tunne Venemaal kedagi. Tal pole seal sugulasi. Ta on HIV-positiivne, Venemaal puuduks tal ligipääs ravile. Väljasaatmist ei takista isegi asjaolu, kui tal on Eestis laps. „Lapsega võid suhelda skaibi teel,“ ütlevad ametnikud. Võimudes ei ärata osavõtlikkust ka Eestisse jääv vana ja haige ema, kes ei saa üksi hakkama. Väljasaatmise ettevalmistamine kestab kuid. Ta on küll vanglakaristuse ära kandnud, kuid vangistus kestab teise nimetuse all ikkagi edasi.

*

Ta helistab mulle igal õhtul. Ta pole kaks nädalat söönud, vaid joob üksnes teed suhkruga. Et mitte mõistust kaotada, hoiab ta ennast hõivatuna lugematute telefonikõnedega. Mina tegelen meie kõneluste ajal tavaliselt koduste toimetustega, valmistan süüa või riputan pesu kuivama. Mu sotsiaalne elu on juba mitu kuud kannatanud ajapuuduse all ja vahel tundub, et ta on mu ainus sõber. Erinevalt teistest esitab ta küsimusi minu elu kohta. Kahetsen, et mu vastused jäävad napiks. Me mõlemad teame, et kõned salvestatakse, võib-olla kuulatakse neid ka pisteliselt pealt. Seetõttu püüame kõnelda nii, et ütleme võimalikult vähe. Ta suhtub oma olukorda sarkastilise huumoriga.

„Kuidas sul seal kinnipidamiskeskuses läheb?“

„Oh, ma olen nii väsinud. Naasin just reisilt Jaapanisse ja ajavahe annab ikka veel tunda. Lend oli samuti pikk.“

„Mida sa praegu teed?“

„Sõin just perega õhtus. Homme hakkan juba uueks reisiks valmistuma, mu elus on praegu kiire periood.“

„Kahju küll! Lootsin sel nädalal sinu juurest läbi astuda. Tahaksin tulla konsultatsioonile.“

„Ära muretse, selleks leiame kindlasti aja! Millist konsultatsiooni vajad? Meil on kõige paremad spetsialistid viisade ja elamislubade valdkonnas, lisaks juriidilisele nõustamisele pakume mitmeid muid teenuseid. Kas su mure on seotud Brexitiga?“

„Ei, tahaksin pidada nõu ühe streigi kommunikatsioonistrateegia üle.“

Vestlus jätkub nüüd tõsisemal toonil. Miks ta ei ole oma näljastreiki avalikuks teinud? Ta kardab, et avalikkuse ette minek mõjutaks tema mainet või tulevasi karjäärivõimalusi. Ta häbeneb kinnipidamiskeskuses viibimist, keegi ei tohi sellest teada. Mõistan seda hirmu, kuid tahan tema otsusele ühtlasi vastu vaielda. Mulle tundub, et nälgimise piinal pole mõtet, kui avalikkus sellest midagi ei tea. Kuidas seda talle öelda? Eetiliste kimbatuste vältimiseks olen seadnud endale põhimõtteks, et ei anna kinnipidamiskeskuses viibivatele inimestele nõu ega püüa mõjutada nende valikuid. Seekord on kiusatus teha erand.

Paljud kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed küsivad esimese asjana ajakirjanike kontakte. Nad usuvad, et kui ühiskond vaid kuuleks neid tabanud ebaõiglusest, siis olukord muutuks. Nad ei karda avalikkuse ees rääkida, sest neil pole enam midagi kaotada. Ajakirjanike huvi jääb sellegipoolest leigeks, need lood ei ole üldsuse jaoks piisavalt veenvad. Kinnipidamiskeskuses viibivate inimeste läbielamised pole piisavalt kannatusrohked, motiivid pole piisavalt usaldusväärsed, sõnad pole piisavalt soravad. „Venemaalt põgenenud opositsioonilisi intellektuaale ei peeta ju Eestis kinni?“ küsis kord üks filosoofiadoktor, justkui oodates minupoolset kinnitust hoiakule, et ühed põgenikud väärivad meie sümpaatiat rohkem kui teised.

Nüüd olen üle pika aja sattunud inimese peale, kelle klassipositsioon äratab ühiskondlikku usaldust. Tänu kõrgharidusele oleks tal ajakirjandusega suheldes šansse, et teda kuulatakse ja usutakse. Kuid just nimelt tema ei ole nõus rääkima, sest tal on liiga palju kaotada.

*

Ootan teda närviliselt sadamaesisel parkimisplatsil. Ta kutsutakse rutiinse rassilise profileerimise käigus kõrvale, samal ajal kui tema valget reisikaaslast ei peatata. Tal on ebastandardne reisidokument, sest ta on pagulane. Teda kontrolliv ametnik ei ole sellist dokumenti varem näinud ja kutsub igaks juhuks juurde pädeva kolleegi, kes ei kiirusta teisest sadamahoonest kohale saabumisega. Kui ta tund aega hiljem piirilt läbi lastakse, ei vabanda tema ees keegi. Ametnikel on õigus ebapädevusele ja meie jääme sel päeval igale poole hiljaks.

Kutsusin ta Eestisse, et pidada nõu, kuidas toetada siinseid põgenikke. Ta on üks vapramaid ja inspireerivamaid inimesi, keda olen põgenike õiguste eest võitlevates rohujuureliikumistes kohanud.

Meie viimane peatuspunkt on kinnipidamiskeskus. Keskusest lahkudes märkan, kuidas ta sügavalt välja hingab. Tal on ebastandardne reisidokument. Viimase 24 tunni jooksul on ta aru saanud, mis koht on Eesti. Ta annab endale aru, et oleks võinud halva õnne korral teisele poole traataeda kinni jääda. Tema pingelangust nähes mõistan, et olin privileegipime, kui uskusin, et teda kaitseb kehtiv isikutunnistus. Aafrikast pärit põgenikuna peab ta alati olema valmis selleks, et tema  dokumentide ehtsuses kaheldakse.

*

Sadamahoonesse sisenedes lasen silmad üle ootesaali. Inimesi on üsna hõredalt ja piletikassa järjekord on lühike. Saan pardakaardi kätte ja lähen ülakorrusele. Kõnnin turvaväravatest läbi ja näen enda ees järgmist pilti: sissekäigu kõrval annab ametnikele ütlusi noor mustanahaline naine ja kümme sammu eemal lastega perekond, mille naisliikmed kannavad pearätti. Hetk tagasi olin neid inimesi näinud allkorrusel. Nad olid kogu ruumi peale ainsad tumedanahalised inimesed, keda kiirpilgul märkasin. Tahaksin vahele astuda ja öelda, et rassiline profileerimine ei ole õiguspärane. Ei suuda otsustada, kuidas seda teha. Kõnnin edasi ja luban endale, et järgmine kord olen paremini valmistunud. Kui palju kordi ma seda endale juba lubanud olen? „Rassistlikus ühiskonnas ei piisa sellest, kui me ei ole rassistid, vaid peame olema antirassistid,“ ütles kord Angela Davis.

*

Mul on üks õudusunenägu, mida näen stressirohketel aegadel. Kiirustan unenäos lennukile. Hakkan liiga hilja kohvrit pakkima ja ei saa sellega kuidagi hakkama. Ei suuda leida vajalikke asju. Ei mäleta, mida pean kaasa võtma. Korraga leian ennast hoopis valest kohast ja koju tagasi pöördumiseks napib aega. Otsustan kohvri sinnapaika jätta ja reisida ilma pagasita. See ei tee asja lihtsamaks. Olen võõras kohas ja ei suuda leida teed lennujaama. Taipan, et mul pole passi kaasas. Kiirustan sammu, kuid jalad ei kanna edasi. Lõpuks jõuan kõige viimasel hetkel siiski lennujaama, selleks ajaks olen juba alasti. Check-in letis mõistan, et lennukiväravani jõudmiseks pean läbima veel pika koridoride rägastiku. Olukord on lootusetu, aga õnneks ärkan üles.

Kui hakkasin käima kinnipidamiskeskuses, sai unenägu uue variatsiooni. Lugu ei lõpe check-in leti juures, vaid seal tervitab mind politseiametnik. Saan teada, et ees ootab väljasaatmine. Püüan ennast ebameeldivast olukorrast välja rääkida. Nõuan näha väljasaatmisotsust ja juriidilist põhjendust. Raiun põikpäiselt, et olen Eesti kodanik ja ükski seadus ei luba mind siit välja saata. Ametniku vastused on harjumuspäraselt ebamäärased. Mu vastupanu on tulutu. Lõpuks teen meeleheitliku katse vaidlustada väljasaatmise sihtkohta. Miks Eritrea? Mul pole selle riigiga ühtki seost! Miks mitte Venezuela? Miks mitte Kuuba? Vastuseks on vaikus. Murdun ja teen nüüd taktikalise vea, öeldes põhjuse ise välja: „Te karistate mind selle eest, et teda kinnipidamiskeskuses külastan. Tema on pärit Eritreast ja sellepärast saadategi mind sinna. See on alatu kättemaks.“

Korraga võtab olukord ootamatu pöörde. Lennujaama personal teavitab meid, et lend on tehnilise rikke tõttu tühistatud. Järgmise lennu aeg ei ole teada, kuid sellegipoolest pean olema valmis, et see võib iga hetk saabuda. Säärane ebamäärasus tundub veel hullem kui kohe praegu lennukisse istuda. Vähemasti ärkan üles.

Paar päeva hiljem läheb unenägu täide. Ta saadetakse Eritreasse, kust ta paar aastat tagasi oma elu päästmiseks Euroopasse põgenes. Kuulen teistelt, et ta sai väljasaatmisest teada hilisõhtul, lennuk väljus hommikul. Meil ei avane võimalust hüvasti jätta. Heitlen mitu nädalat vastuoluliste tunnetega. Ühelt poolt tunnen kergendust, et me ei saanud tol õhtul rääkida, ma poleks teadnud, mida talle öelda. Teisalt valdab mind kahetsus ja tühjus, justkui oleksin kaotanud lähedase inimese.

*

Oleme sõbraga päevakruiisil Helsingisse ja väljume parasjagu laevast. Väljapääsu ette on moodustunud väike ummik. Kuna rahvamass liigub aeglaselt, siis annab see meile hea võimaluse jälgida kaldtee kõrgendikult, kuidas viiakse läbi rassilist profileerimist. Oleme tunnistajaks vähemalt kahele juhtumile. Seejärel jõuame ise sektorisse, kus mu sõber juhuslikult välja valitakse. Oleme selle eesseisva kokkusattumuse üle täna juba mitu korda nalja visanud.

Mu sõber on Venemaa juut või juudi päritolu venelane – ma ei teagi päris täpselt, kuidas ta oma rahvust defineerib või kas säärased nüansid on talle üldse olulised. Euroopa Liidu sisepiire ületades valitakse ta alati „juhuslikult“ välja. Arvatavasti pole ajendiks antisemiitlikud, vaid islamofoobsed stereotüübid, kuid tulemus on sellegipoolest sama.

Minu dokumente ei kontrolli keegi, nii et astun sammu võrra kõrvale ja jään ootele, kuni sõber edasi lubatakse. Korraga taipan, et ei tea, kuidas käituda. Me aimasime, et nii läheb, ometi ei leppinud kokku, kuidas reageerida. Me mõlemad arvame, et sellises olukorras on õige sekkuda. Meenutada piirivalvurile, et rassipõhine profileerimine on ebaseaduslik. Kaevata, vaielda ja selgitada, mitte lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata. Unustasin ennist laevas rassistliku piirivalve üle nalja heites küsida, kas sõbral on täna tüli tekitamiseks tuju. Võib-olla ta eelistab hoopis sadamast ruttu minema saada ja mitte rikkuda ees ootavat puhkepäeva. Nüüd on juba hilja küsida. Ma ei iitsata sõnagi ja tunnen ennast terve päeva totralt.

*

Kõige raskem on näha kinnipidamiskeskuses tugeva õiglusmeelega inimesi. Kujutan ette, kui palju keerulisem nende elu seetõttu on. Näiteks temaga kohtudes märkan kohe, et muidu neutraalse olekuga ametnik, kes meie üle valvab, käitub teisiti. Kehakeel reedab ärritust. Järgnevatel nädalatel olen korduvalt tunnistajaks samale tülile:

Tema (mulle): „Ma ei saa aru, mis põhjusel mind siin vanglas kinni hoitakse.“

Ametnik (distantsilt meie kõnelusse sekkudes): „See pole vangla, vaid kinnipidamiskeskus.“

Tema (ametnikule): „Mis vahet sel on? Minu jaoks on see vangla ja mul on õigus seda nii nimetada.“

Ametnik: „Ei, see on kinnipidamiskeskus.“

Tema (mulle): „No hea küll, ma ei saa aru, miks ma olen siin kinnipidamisvanglas.“

Ametnik: „Ma kordan, see on kinnipidamiskeskus.“

Püüan konflikti maandada juttu kõrvale juhtides, kuid see muutub iga korraga raskemaks. Ühel päeval küsin ametniku käest tüdinult eesti keeles, miks ta seda mõttetut vaidlust üha uuesti provotseerib. Ta vastab, et vea korrigeerimine on tema seaduslik kohus ja teeb mulle ülesandeks asi kinnipeetavale ära seletada. Eiran käsklust ja pöördun inglise keeles oma kaaslase poole, tehes ettepaneku rääkida millestki muust. Saan vastuseks, et tuju on rikutud. Ta eelistab tänase kohtumise üldse lõpetada.

Enne lahkumist panen lauale pataka lugemismaterjali, mille olen tema soovil kaasa toonud. Pakis on umbes 100 prinditud lehekülge „Kapitalist“. Meelel kipitab märkus, et Marxi lugemine on pika ajalooga vanglatraditsioon… meenuvad Rosa Luxemburg, Marta Lepp, Friedebert Tuglas, Abdullah Öcalan, Antonio Negri. Hoian keele hammaste taga, see nali valaks ainult õli tulle. Pakk tuleb enne üleandmist protokollida. Ametnik hakkab lehti ükshaaval läbi vaatama. Tuleb kindlaks teha, et ma ei ole lehepakki peitnud salajast sõnumit või keelatud materjali. Olukord on koomiline. Me kõik teame, et ta ei tunne selle keele tähestikku. Sellegipoolest teeb ta püüdlikult oma tööd. Ametniku järel oodates saame uuesti jutu peale ja kokkusaamine jätkub rahunenud meeleolus, varsti annab ka ametnik oma ilmvõimatu ülesande ees alla. Siiski jääb see viimaseks korraks, kui temaga kohtun. Sekkumisest hoidudes kaotasin tema usalduse. Ta oleks soovinud, et võtan konfliktis tema poole.

Mul on kahju, et ei saanud talle näidata fotot, mille sõbrad ühel päeval Harku alevikus ekseldes tegid. Paari tänavavahe kaugusel endisest vanglast, toonase kinnipidamiskeskuse lähedal asub üks elumaja, mis kannab tänavasilti „Bastille plats“. Silt näeb ehtne välja, kuid sellise nimega väljakut pole ametlikult olemas.  Mulle meeldib mõelda, et see on ümberkaudsete elanike solidaarsusavaldus nähtamatutele naabritele.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi