Piirimaalt äärelinna: Seks, digigentrifikatsioon ja sotsiaalmeedia

KATRIN TIIDENBERG

Sotsiaalmeedia analüüsides valitseb juba mõnda aega pessimism, millest laiema publikuni jõuavad peamiselt alateadlikku ärevust toitvad lood. Suurima probleemina tõstatatakse viimasel ajal manipuleerimist – nii üksikisikute tasandil, keda kardetakse võrgutavast tehnoloogiast kohe sõltuvusse jäävat, kui ühiskonna tasandil, mille alustalasid närib infokorratus ja võõramaiste trollide armee. Tegelikult on meil märksa suurem probleem – valdava enamiku internetikasutajate igapäevakogemustes domineerib kommertslik sotsiaalmeedia, kus indiviididel tänaseks puudub nii toimimisvõime kui ka autonoomia.

Üks võimalus mõista internetis ja sotsiaalmeedias – teisiti öeldes, digitaalses osaluskultuuris – viimase paarikümne aastaga toimunud muutusi on analüüsida metafoore. George Lakoff ja Mark Johnson käisid 1980. aastal välja näiliselt lihtsa idee, et see, kuidas me asjadest räägime, vormib seda, kuidas me neist mõtleme.[1] Metafoorid, niisiis, ei peegelda, vaid hoopis loovad meie reaalsuse-kogemusi.

Kuidas? Metafoorid toimivad tuntu ja vähem tuntu kõrvutamise kaudu. Kui te mind ei tunne ja keegi ütleb teile, et Katrin on täielik robot (ehkki ma loodan, et keegi teile nii ei ütle), siis muutuvad robotitele omistatavad tunnused – tõhusus, täpsus, mehaanilisus ja tundetus – Katrini olemuse selgitamise võrdluspunktideks ja talle lähenemise juhisteks. Kui teie ja kõneleja peate silmas ühesugust robotit, leiate te peagi ühise keele selle osas, milline on Katrin. Teooria järgi toimivad metafoorid n-ö pinna all, ehk kui metafoor on tabav ja jääb püsima, hakkab ta meile märkamatult mõjutama seda, kuidas me metafooriga kirjeldatust mõtleme, kuidas teda kogeme ja mismoodi neid kogemusi määratleme. Metafooridega kaasneb tähenduse ülekandmine, kuid mitte täielikul, vaid osalisel kujul. Kirjeldatava nähtuse teatud tahud muutuvad tänu metafooridele vähem tähtsaks ja vähem märgatavaks, samas kui teised tõusevad esile. Enamasti keskendutakse metafoori-analüüsis kas juba laialt käibele läinud või teatud gruppide (valitsus, aktivistid, ettevõtted) poolt jõuliselt pealesurutud metafooridele ja tehakse nende põhjal järeldusi selle kohta, kuidas metafooriga kirjeldatut mõtestatakse, kasutatakse või kasutama innustatakse.

1990. aastate lõpus ja 2000ndate alguses, kui internet oli enamiku inimeste jaoks alles uus ja erutav, iseloomustasid digikultuuri lennukad ja pürgivad metafoorid. Internet oli elektrooniline piirimaa, avastamata territoorium, kust leida uusi ressursse ja kus luua uutmoodi suhteid, süsteeme ja isegi ühiskonda. Nüüdseks on internet kodustatud ja me ei kirjelda seda enam metafooride abiga. Küll aga kasutatakse metafoore konkreetsete veebipõhiste teenuste ja tehniliste lahenduste selgitamiseks. Näiteks öeldakse meile, et me paneks oma pildid pilve, kuna see juhib tähelepanu eemale asjaolult, et me hoiame neid kellegi teise arvutis. Youtube ja Facebook hakkasid 2010. aasta paiku rääkima platvormidest, kuna selle sõna arhitektuurilised tähendused lubasid neutraalset struktuuri, mis võimaldab piiranguteta osalust. Eesliide nuti– hägustab sihipäraselt (eriti inglise keeles, kus on kasutusel smart) eri tüüpi intelligentsuste piire – nutiseadme nutikus ei tähenda arukust, haritust ja taibukust, vaid isiku- ja sensorandmete arvutuslikku analüüsi. Ent pinna all toimiva arukusega võrdlemise tõttu on meil väga raske poes öelda, et ei, palun mulle see loll kell ja loll tolmuimeja, aitäh. Millisel arukal inimesel siis lollid asjad on. Kuhu see kõlbab?

Siinses essees teen ettepaneku läheneda internetimetafooridele teistpidi. Prooviks analüüsida seda, kuidas sotsiaalmeediapõhine digikultuur hetkel toimib, mis seda mõjutab ning kuhu see välja viib. Seejärel püüaks leida kõige paslikuma metafoori olukorra kirjeldamiseks. Kui see metafoor meile ei meeldi, oleme ilmselgelt valel teel. Selleks alustan ühe konkreetse kultuurivormi (seksuaalkultuur) elukaare kirjeldamisest ühel konkreetsel platvormil (Tumblr). Väidan, et selle juhtumi analüüs kirjeldab sotsiaalmeedia hetkeolukorda pigem trööstitutes toonides, kus seaduste, võimu ja kommertshuvide koosmõjust vormitud digikultuur pole enam piirimaa, vaid pigem gentrifitseerunud äärelinn.

Juhtumiuuring: seksuaalne sisu Tumblris

Tumblr on sotsiaalmeedia- ja mikroblogimisplatvorm, mille lõi omal ajal meedia poolt pidevalt „imelapseks“ tituleeritud 21-aastane David Karp New Yorgis – ja mitte Silicon Valleys – 2007. aastal. David keeldus algusest peale paralleelidest, mida ajakirjanikud üritasid tõmmata Tumblri ja Facebooki ning tema ja Mark Zuckerbergi vahele, väites, et see, kui su internetikogemus päädib Facebookiga, on ikka üsna nõme küll. Eestis ei olnud Tumblr kunagi väga populaarne, ent globaalses sotsiaalmeediaplatvormide pingereas oli ta aastatel 2012–2018 süstemaatiliselt 4.–6. kohal, uhkeldades stabiilselt suurema kasutajaarvuga kui Twitter, Snapchat või LinkedIn. Lisaks on teadlased, ajakirjanikud ja aktivistid viimase kümnendi vältel ikka ja jälle näidanud, et Tumblr on mänginud võtmerolli 21. sajandi digikultuuri kujunemises, õpetanud mitmele internetikasutajate põlvkonnale sotsiaalse õigluse nimel sõna võtmist, olnud poliitaktivismi kasvulava, teinud LGBTQ+ identiteetide normaliseerimiseks rohkem kui mistahes muu internetinurgake, lansseerinud meeme ja trende ning olnud igas mõttes internetisotsiaalsuse subkultuurne ground zero.

Tumblri lähenemine kahele sotsiaalmeedia toimimise nurgakivile – reklaamimüügile ja sisumodereerimisele – erines märkimisväärselt platvormi „eakaaslaste“ taktikatest. David Karp avaldas korduvalt põlgust personaliseeritud reklaamide vastu ning keeldus tsenseerimast seksuaalset sisu, väites, et porno on tema meelest põhimõtteliselt okei ja tal puudub igasugune huvi üritada tõmmata piiri „kunsti“ ja „Lady GaGa lavataguse tissipildi“ vahele. Selle asemel palus Tumblr neil kasutajatel, kes seksuaalset sisu postitasid, oma blogi süsteemis sellisena ka ära märkida, et nende postitused oleks võimalik välja filtreerida nende kasutajate infovoogudest, kes sellist sisu näha ei taha või selle jaoks liiga noored on. Eriti usinalt nad sellest reeglist kinnipidamist ei kontrollinud. Selle tulemusena arenes Tumblris välja üsnagi dünaamiline digitaalne seksuaalkultuur, mida aastatel 2011–2018 ka uurisin.

Seksuaalne sisu elas Tumblril mitmekülgset elu – kujutage ette ökosüsteemi, milles kohtuvad isiklikud, päevikulaadsed seksiblogid (kus kirjutatakse oma elustiilist, kogemustest, aga ka ärevustest ja unistustest), kureeritud erootilised pildi-galeriid (nt ajaloolistest burlesque– või mustvalgetest BDSM-piltidest), muudele teemadele keskenduvad, kuid aeg-ajalt seksuaalselt avameelsed blogid (nt fänni-, kunsti- või igapäevablogid, kus seksuaalsus esineb loomingulise või poliitilise eneseväljenduse osana) ning muidugi pornokogud, kuhu keegi korjab kokku gife, pilte ja lühilõike pornofilmidest. Viimastel aastatel olid kõigi eelmainitud kasutajagruppide pahameeleks platvormil hakanud levima ka n-ö porn-bot-kontod,[2] aga see ei olnud midagi Tumblrile spetsiifilist, pornobottidega võitlevad ka teised platvormid, praegu eriti Instagram.

2013. aastal müüs Karp Tumblri 1,1 miljardi USA dollari eest Yahoo!-le (kontekstiks, Facebook ostis Instagrami 2012. aastal 1 miljardi eest). Tehingut nimetati vananenud internetihiiule hädavajalikuks puusaoperatsiooniks. Mõned aastad hiljem müüdi Yahoo! ise, ja koos sellega ka Tumblr, omakorda Ameerika telekomi-gigandile Verizon. Pärast Yahoo! tehingut nihkus fookus sellele, kuidas Tumblri suur populaarsus kasumiks pöörata, mis osutus, nagu ikka, keerulisemaks, kui plaanitud. Yahoo! katsetas reklaamimüügi hõlbustamiseks mõned aastad erinevate, aina jõulisemate seksuaalse sisu väljafiltreerimise ja sildistamise mehhanismidega, mis ühtekokku jäid kasutajaskonna jaoks siiski enam-vähem talutavatesse piiridesse.

Siis, aastal 2018 juhtus nii mõndagi. Aprillis võttis Ameerika Senat vastu SESTA/FOSTA nimelise paarisseaduse (Stop Enabling Sex Traffickers Act ja Allow States and Victims to Fight Online Sex Trafficking Act). Seadus muutis 1996. aastal jõustunud ning internetiinnovatsiooni ja sõnavabaduse pühaks lehmaks peetava Kommunikatsioonikõlbluse akti (Communications Decency Act) lõiget 230. Selle järgi ei vastuta internetis vahendusteenust pakkuvad ettevõtted (ka kõik sotsiaalmeediaplatvormid) nende platvormile üleslaetava sisu eest, ei ole kohustatud selles korda pidama, ent kui nad ka otsustavad sisu mingil moel reguleerida (nt reklaamimüügi tõhustamiseks, mida nad kõik teevad), ei jää nad seaduse pakutavast vastutusevabastusest ometigi ilma. Seda topeltvabastust nimetatakse mõnikord turvalise sadama ehk safe harbor põhimõtteks. SESTA/FOSTA muutis nimetatud seadust, sätestades, et platvorme võib siiski vastutusele võtta, kui nad prostitutsioonile või seksikaubandusele kaasa aitavad. Inim- ja seksuaalkaubanduse vastu võitlemine on ilmselgelt oluline, ent SESTA/FOSTA seadus on nii umbmääraselt sõnastatud, et juba enne selle jõustumist nentisid kriitikud, et see paneb platvormid ennast üle reguleerima, nii et kaitsmaks end võimalike probleemide eest, visatakse laps koos musta pesuveega välja. SESTA/FOSTA tuules vihiseski läbi interneti pretsedenditu seksitsensuurilohe – legendaarne kuulutusportaal Craigslist kustutas kogu tutvumiste osa, Reddit keelas sekstöötajate turvalisusele pühendatud foorumid, Google hakkas inimeste draividest faile kustutama ning keelas terve hulga uusi otsisõnakombinatsioone.

Sama aasta novembris oli Tumblri mobiilirakendus ühtäkki Apple App Store’i veebikauplusest kadunud. Mitu nädalat. Lähemal uurimisel selgus, et Tumblrist olla leitud lastepornot – see on täiesti võimalik, aga lihtsalt konteksti mõttes lisan, et olles umbes 10 aastat regulaarselt seksitumblris surfanud, ei ole ma mitte kunagi näinud ei seda ega ka muud rõvedusena klassifitseeritavat seksuaalset sisu. App Store’i keeld oli aga viimane piisk Verizoni Tumblri-karikas ning 2018. aasta detsembri alguses teatati, et veel enne aasta lõppu keelatakse platvormil kogu sisu, millel kuvatakse seksiakte, genitaale ja naiste rinnanibusid. Hoolimata sellest, et teadlased, aktivistid ja kasutajad keeldu laialdaselt kritiseerisid, väites, et sellise monoliitse lahenduse suurimad ohvrid on juba niigi haavatavad grupid (nt LGBTQ+ noored), et seksuaalne sisu Tumblris ei ole lihtsalt porno, vaid inimeste eneseväljenduse, loomingu, poliitika, eneseteraapia ja minaloome loomulik osa, et pornobotilaine ja üksikute rõveda sisu piiskadega võitlemiseks on kindlasti tõhusamaid lahendusi kui üritada kogu meri tühjaks juua, jõustus keeld plaanipäraselt.

Ahastuses kasutajad lahkusid en masse. Minu uuritavatest paljud olid vihased ja kurvad, peaaegu leinas, kuna Tumblr oli nende jaoks olnud koht, kus nad esimest korda elus tundsid, et see, kes või mis neile meeldib, mida nad atraktiivseks peavad või mis neid huvitab, ei tee neid veidraks või isegi kui teeb, ei ole nad selles veidruses üksi. Nad leidsid kuuluvustunde ja heakskiidu ja lõpuks ka iseenda. Tumblri poolt piirangujärgsete reeglirikkujate leidmiseks ja sisu sildistamiseks kasutatavad algoritmid esinesid isegi tänaseid tööstuse standardeid arvestades erakordselt nõrgalt. Nad märkisid keelatuks mitte üksnes rohkelt alasti nahka sisaldavaid, ent mitteseksuaalseid pilte (see on praeguse pildituvastusvõimekuse puhul ootuspärane), vaid ka Donald Ducki, Joe Bideni, lõngakerade ja saiakeste pildid. Nii sai Tumblrist mõneks kuuks meemikangelane, mida naeruvääristati üle kogu sotsiaalmeedia. Ma ise kogusin keelu väljakuulutamise järgsel nädalal umbes 25 000 Twitteri säutsu ning analüüsisin säutsudes ja teemaviidetes esinevaid hoiakuid.[3] Levinuim oli Tumblri surnuks kuulutamine („puhka rahus, sa oled selgelt liiga loll, et elada“, „kuidas on võimalik, et ma üldse oma kasutajaskonda ei tunne?“ jms väljendused). Esimese kolme kuuga kaotas Tumblr umbes 30% kasutajaskonnast. 2019. aasta augustis müüs Verizon Tumblri firmale nimega Automattic, kellele kuulub muuhulgas ka legendaarne blogimisplatvorm WordPress. Hinnasilt? Alla 3 miljoni USD. Kukkumine kõrge ja valus.

Platvormivõim ja digigentrifikatsioon[4]

Tumblri lugu toob minu hinnangul üsna reljeefselt päevavalgele selle trajektoori, millel sotsiaalmeedia täna liigub. Digi- ja osaluskultuurilisest perspektiivist, mis interneti alguspäevist alates on eeldanud, et loovus, innovatsioon ja demokraatia on võimalikult ulatusliku ja mitmekülgse osaluse tulemus, on see trajektoor ühemõtteliselt tume. Põhimõtteliselt võib seda kirjeldada kolmetiselt:

  1. Võim koondub väikese hulga globaalselt domineerivate platvormide ja neid omavate ettevõtete kätte.

Sel aastal jaguneb maailma enim kasutatud sotsiaalmeediaplatvormide esikümme nii: Facebookile kuuluvad Facebook, WhatsApp, Facebook Messenger ja Instagram; Google’ile kuulub Youtube; Tencentile kuuluvad QQ, QZone ja Weixin / WeChat ning ByteDance’ile kuuluvad TikTok ja Douyin. Arvestades, et kokku kasutab mistahes sotsiaalmeediat maailmas 3,8 miljardit inimest (49% maailma elanikkonnast) ja et ainuüksi Facebooki kasutab 2,4 miljardit ja Weixini / WeChati 1,2 miljardit, võib ülearust liialdamist pelgamata väita, et valdav enamus maailma sotsiaalmeediakasutajatest on nende nelja suurkorporatsiooni käes. Nelja. Kaks Hiinas, kaks Ameerika Ühendriikides.

Nendel korporatsioonidel on oma platvormide kujundamise ja kasutusreeglite seadmise kaudu ebaproportsionaalne võim avalike keskustelude, massikommunikatsiooni, inimestevahelise suhtluse ja riiklike poliitikate üle. Mida iganes nad oma väärtushinnangute ja sotsiaalse vastutuse adumise kohta pressiteadetes ka ütleks, on platvormide võimalusi ja lubavusi ning kasutustingimusi analüüsides selge, et kõik otsused tehakse johtuvalt ärihuvidest. Kui hästi sobib reklaamimüügi tõhustamiseks timmitud süsteem aga valimiseelse väärinfo, COVID-19 kuulujuttude ja konspiratsiooniteooriate keerutamiseks, oleme viimaste aastate jooksul korduvalt näinud.

  1. Võim koondub veelgi enam mobiilirakenduspoodidesse.

Maailmas on 3,5 miljardit nutitelefonide kasutajat, aina suurem osakaal inimesi kasutab internetti ja sotsiaalmeediat esmalt ja valdavalt nutiseadmest ja harvem arvutist. Ehkki ka nutiseadmes on sotsiaalmeediaplatvorme võimalik külastada üle veebilehitseja, on enamikul platvormiettevõtetest selleks loodud nutirakendused. Neid saab üldjuhul alla laadida ainult seadme opsüsteemiga sobivast rakenduspoest. Siin on arvestatavaid mängijaid veelgi vähem ja nende vahelised jõujooned veel aredamad. Läänes domineerivad Apple App Store ja Google Play Store, Idas Tencent MyApp ja Apple App Store. Miljonitest kättesaadavatest rakendustest allalaetavaimad on sotsiaalmeedia omad. Viimase kümnendi popimad rakendused olid juba mainitud Facebooki nelik. Eelmise aasta allalaetavaimad olid TikTok ja Facebook Messenger ning 2020. aasta teises ja kolmandas kvartalis ronis TikToki järel teisele kohale arusaadavatel põhjustel Zoom.

Rakenduspoode – eriti Apple App Store’i – on eksperdid juba aastaid kritiseerinud konkurentsivaenuliku tegevuse eest, läbipaistmatute põhimõtete eest rakenduste keelustamisel ja hinnastamisel ning arendajate ja lõppkasutajate enda süsteemi lukustamise eest. Ehkki Apple App Store on aastate jooksul keelustanud[5] terve hulga üsna objektiivselt nõmedate, matslike või manipulatiivsetena näivaid rakendusi, on neil komme keelduda ka rakendustest, mis:

  • konkureerivad nende ärihuvidega (keelustatud või hinnastamisega välja puksitud on näiteks podcast’i-rakendusi, veebilehitsejaid ja meilirakendusi, mis on Apple’i enda toodetega liiga sarnased või konkurentide – Google, Spotify – poolt välja töötatud);
  • kritiseerivad Apple’it või tema partnereid (nt hariduslikud mängud töötingimuste kohta globaalses majanduses);
  • on aktiivselt ühiskonnakriitilised või aktivismile suunatud;
  • on seksuaalselt avameelsed, isegi kui on suunatud vaid täiskasvanutele.

Eksperdid kasutavad rakenduspoodide (ja eelmises punktis kirjeldatud platvormide) analüüsimiseks viimastel aastatel peamiselt platvormivõimu mõistet. Platvormivõim on võim tehniliste protokollide abil eri turge siduda või neis osalemist piirata.[6] Hollandi uurijad Thomas Poell, David Nieborg ja Jose van Dijck [7] väidavad, et rakenduspoed toimivad läbipaistmatute ja keerukate turgudena, milles valitsevad äärmiselt problemaatilised, konkurentsivaenulikud turule sisenemise ning kaupade ja teenuste ringluse põhimõtted, eriti kultuuritööstuse jaoks. Rakenduspoodides kui platvormivõimu põhimõtetel toimivail turgudel valitsevad suhted on avalikkusele nähtamatud ja sotsiaalsele kontrollile allumatud.

  1. Platvormivõimu on keeruline reguleerida ja me oleme uue mudeliga sobivate regulatsioonipõhimõtete ja seaduste väljatöötamisega hiljaks jäänud.

Nagu eelpool mainitud, peetakse Ameerika Ühendriikide CDA lõiget 230 üheks olulisemaks internetiseaduseks, ent paljude meelest on selle pakutav turvalise sadama põhimõte ka praeguse – vihakõnest ja väärinfost pakatava, kommertshuvidele allutatud – digikultuuriruumi looja. Me ei ole suutnud välja mõelda, kuidas sisu ja käitumist sotsiaalmeediaplatvormide tänasel, miljardite rahvusvaheliste kasutajateni ulatuval skaalal tõhusalt ja õiglaselt modereerida. Esiteks on kultuuride vahel suhteliselt teravad lahkarvamused selle osas, millised väärtused on ülimuslikud. Ameeriklaste jaoks kaalub sõnavabadus üles õigluse, lugupidamise ja tolerantsuse. Paljudes Euroopa kultuurides on sallimatu ja vihkava sõna vabadus seadustega oluliselt piiratud, kuid üleilmastunud interneti kontekstis näeme ikka ja jälle, et ühe riigi seadused teises riigis registreeritud ettevõttele ei rakendu. Hiinas on nii sõnavabaduse kui ka tolerantsusega Lääne perspektiivist hinnatuna kehvad lood, seal on sisumodereerimist suunavaks põhimõtteks konformsus.

Teiseks ei ole platvormidel ja rakenduspoodidel tänu turvalise sadama topeltvabastusele mingit erilist motivatsiooni tegeleda keeruliste, automatiseerimisele halvasti alluvate kommunikatsioonivormide korraldamisega, kui sel nende rahakotile mingit otsest mõju ei ole. Omapäi jäetuna on platvormiettevõtted lubatud ja lubamatut käitumist piiritlenud lähtuvalt kitsastest kommertseesmärkidest ning keeldunud end meediaks või avalikuks sfääriks tunnistamast ja sellega kaasnevat vastutust võtmast. Alles päris viimasel ajal, peamiselt möödunud nelja aasta jooksul toimunud riiklikesse valimistesse sekkumise kontekstis on Euroopa Liit (andmeregulatsiooniseadus, Max Schremsi andmekaitse ja andmete liikuvuse ning Iiri Andmekaitsekomisjoni privaatsusekilbi teemalised kohtuvaidlused Facebooki ja Google’iga) ja mingil määral ka Ameerika Ühendriikide institutsioonid (Facebooki ähvardatakse kartellidevastasuse põhimõtte rikkumise eest kohtusse anda) asunud platvormide tegevust reguleerima. Seni tähendab see peamiselt aastatepikkusi edasi-tagasi kohtuvaidlusi ja väga vähe reaalseid muutusi andmete piiriülese liikumise, andmeturve, kasutajate kontsentratsiooni, konkurentsi jms osas. Mainitud SESTA/FOSTA seaduse näitel võib rapsiv ja ebakompetentne reguleerimine osutuda kahjulikumaks kui regulatsioonide puudumine. Lisaks ei puuduta regulatsiooniprobleem mitte ainult platvorme kasutavate inimeste tegevuse ja kõne modereerimist. Praegused, traditsioonilistel majandussektoritel (transport, uudised, haridus) põhinevad ja riigi piirides opereerivad seadused ei käi üle globaalsest, sektoriülesest platvormimajandusest. Kartelli- ja konkurentsiseadused jäävad hätta andmeringluse, -standardite ja nähtavushierarhiatega loodavate infrastruktuuriteenuste reguleerimisega.

Kokkuvõtteks: piirimaalt äärelinna

Väidan niisiis, et seksi väljapuksimine sotsiaalmeediast peaks meile kõigile korda minema. Mitte sellepärast, et tore on ju teiste inimeste paljaid pilte vahtida, vaid sellepärast, et see on digigentrifikatsiooni ja äärelinnastumise sümptom.

See kõneleb levivast platvormivõimust, mille tulemusena jäävad kestma vaid keskkonnad, kus on võimalik sooritada üksnes selliseid tegevusi, mida on lihtne andmestada ja kaubastada, ning kus kaubastamispotentsiaali hinnatakse Ameerika Ühendriikide või Hiina kultuurinormidest lähtuvalt. Kui 1990. aastatel oli internet piirimaa – avastamist ootav, uusi, senistest paremaid, vabamaid, õiglasemaid reegleid luua võimaldav Metsik Lääs,[8] siis tänane sotsiaalmeediainternet on tarastatud kogukondadest koosnev, naabrivalve ja eramaa siltidest kubisev, murukõrguse üle valvajatega suburbia.

[1] G. Lakoff, M. Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame. Tlk E. Vainik. Tallinn, 2011.

[2] Bottkontode aluseks on programm, mis võimaldab neil platvormiandmete põhjal autonoomselt tegutseda. Sotsiaalmeedia puhul räägime enamasti social-bot’idest, mis jäljendavad teatud platvormipõhiseid sotsiaalseid tegevusi (nt sõbrakutsete saatmist). Social-bot’id võivad inimesi abistada (nt blokkides kõik kontod, kust keegi postitab ahistavaid kommentaare), ent neid kasutatakse aina enam ka raha teenimise eesmärgil inimestega manipuleerimiseks. Pornobotid kasutavad tähelepanu pälvimiseks pornograafilist sisu ja teenivad raha koostööviidete abil (kui keegi lingile klikib, isegi kui ta ei soorita ostu, saab konto omanik tähelepanuvoogude suunamise eest väikese tasu).

[3] Vt K. Tiidenberg, E. van der Nagel, Sex and Social Media. Bingley, 2020.

[4] Digigentrifikatsiooni idee sain konverentsiarutelu käigus kolleeg Jessa Lingelilt, kellel ilmub mõne kuu pärast, 2021. aasta aprillis ka raamat „The Gentrification of the Internet“.

[5] Vt T. Gillespie, Exodus International. Rmt-s: Appified: Culture in the Age of Apps. Toim. J. W. Morris, S. Murray. Ann Arbor, 2018, lk 61–60.

[6] Vt J. Cohen, The Regulatory State in the Information Age. Theoretical Inquiries in Law, 2016, kd 17, nr 2, lk 349–414.

[7] Vt J. van Dijck, D. Nieborg, T. Poell, Reframing Platform Power. Internet Policy Review, 2019, kd 8, nr 2; D. Nieborg, T. Poell, J. van Dijck, Analyzing Platform Power: App Stores as Infrastructural Platform Services. AoIR Selected Papers of Internet Research, 2019.

[8] Siinkohal on siiski paslik mainida, et piirimaa metafooris oli omajagu interneti algusaegade utoopiat, milles omakorda omajagu tolleaegsete internetikasutajate sotsiaaldemograafilisest staatusest tulenevat privilegeeritust. 1995. aastal oli maailmas kokku umbes 40 miljonit internetikasutajat, see moodustas 0,4% maailma elanikkonnast. Täna on internetilevik 59%. Interneti laienemisega demokratiseerus juurdepääs, tuues veebi aina enam aina erinevama taustaga kasutajagruppe, kel on erinevad hoiakud vabaduse osas ja erinevad vajadused selle osas, milliseid funktsioone internet nende elus peaks täitma.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi