Digikultuuri ruumid ja nende lükka-tõmba mäng

INDREK IBRUS

Internet pidi meid vabaks tegema. Aga ei teinud. Pigem vastupidi. Sellest, miks nii läks ja mis saab edasi, käesolev essee ongi.
Aga alustagem algusest. Juba rohkem kui paar aastatuhandet on laialt tuntud lugu sellest, kuidas maailm loodi vaid nädalaga. Kohe esimesel päeval, enne kõike muud loodi taevas ja maa. See tähendab: ruum. Ruumist kõik algas.
Niisamuti oli ka internetiga aastatuhanded hiljem. Ammu enne kui internet massikasutusse läks, kujunes arusaam sellest kui ruumist, „küberruumist“. Tegelikkuses, füüsiliste tunnuste järgi, on internet siiski vaid hulk kaablitega ühendatud servereid ja terminale. Kuid 1984. aastal ilmunud William Gibsoni romaanist „Neuromancer“ saati on inimkonnal ikka veel ettekujutus internetist kui alternatiivsest ruumist – sellisest, kus kehtivad teistsugused reeglid, kuhu saab minna ja olla keegi teine, kus saab teha tegusid, mis päris reaalsuses oleksid võimatud. See oli uus ruum, uus reaalsus, korraga nii erutav kui ka pelutav, nii riskantne kui ka ideaalne. Igal juhul uusi vabadusi ja võimalusi loov.
Vabadused olid tollal olulised. Kui tänapäeval kõneleb igapäevadiskurss internetist ennekõike kui äritegemise võimalusest, siis 1990. aastatel ja veidi hiljemgi kõneldi peaasjalikult vabadustest ja demokraatiast. Internet pidi andma hääle ja avalikkuses teotsemise võimaluse neile, kellel need puudusid. Internet pidi ka vabastama sotsiaalsete normide survest identiteetidele – nagu Donna Haraway, tuntud digikultuuri uurija, tollal näitas, lõi küberruum justkui võimaluse olla keegi teine, huvi korral ebakonventsionaalsem, võimu ja selle normatiivide suhtes väljakutsuv.
Aga samuti sai interneti kui ruumi kohta tollal selgeks, et ta ei saa niisama lihtsalt täis, sel ruumil on küllalt kasvuruumi. Kõige kiiremini aga hakkas see ruum kasvama siis, kui kommertsalusel toimivad ettevõtted hakkasid mõistma selle ruumi kui teenuste turu kasvupotentsiaali ja et infoteenuste turul on oluline saavutada mastaabiefekt kiiresti. Sest kes kasvab suurimaks, suudab seda positsiooni eeldatavalt, just mastaabisäästu loogikast lähtudes, ka hoida. Nii käivituski 90ndate lõpul internetiinvesteeringute kullapalavik. Tollastesse idufirmadesse valati sisse raha, millist pole ka kunagi hiljem nähtud (võrreldavaid summasid on liikvel ehk vaid kõige viimasel ajal – rahatrükkide aegu idufirmadesse pressitavate eurode ja dollarite hulk on üsna sarnaselt pöörane).
Kuid turg ja ärimudelid ei olnud nullindate alguses veel valmis, investeeringute börsimull läks 2000. aastal lõhki. Tuntud innovatsioonimajanduse uurija Carlota Perez on näidanud, et selliseid mulle, mille all on tehnoloogiate varajane arengufaas, kannavad alati liiga kõrged ootused. Igal ajastul. Tavaliselt järgneb neile stabiilsem kasv – kuni turg kasutajad ja asjakohased ärimudelid leiab. Nii on läinud ka interneti ja digikultuuriga laiemalt.
Ometi tuleb siin märgata veel üht asjaolu – interneti aktsiaturgude mull, kogu see võimendus andis märku, et interneti n-ö vaba areng, ka vabaduste suurendamisele suunatud areng hakkas läbi saama. Kui algselt vabaks mõttevahetuseks mõeldud „ruumi“ võtsid üle ettevõtted, sai sellest nende omavahelise võimuvõitluse tallermaa. Kerkis küsimus, kes seda ruumi kontrollib.
Kontrolli haaramise esimeseks lahinguväljaks said brauserid. Aastatuhande vahetusel ja pärast seda oli maailmas domineerivaks veebilehitsejaks Microsoft Explorer. Microsoft üritas seda positsiooni ära kasutada ja hakkas ise arendama HTML-i keelt – nõnda, et veebisisu arendajad pidid arvestama juhtiva brauseri standardiga ja mitte W3C (veebi sõltumatu ja rahvusvaheline standardiseerija) omaga. Sellega üritas Microsoft sisuliselt kontrolli veebi ja selles kehtivate reeglite üle oma kätte võtta. Seda perioodi tuntakse nn brauserisõjana. Olukord lahenes tasapisi aga hoopis uute tegijate – netiplatvormide (tollal Google, Yahoo jt) – kasvu ja võimuvõtuga. Nemad olid huvitatud, et nende sisu ja teenused oleksid probleemideta kasutatavad kõigis võimalikes brauserites ja tehnilistel platvormidel ning toetasid sestap W3C-d ja universaalsete reeglite kehtestamist. Hoolimata kõigest oli Microsofti tollane katse aga kõnekas selle kohta, mis hakkas järgnema – suurtegijate üritused internetile n-ö käpp peale panna.
Mis puutub aga internetti kui „ruumi“, siis brauserisõja ja standardiseerimispingutuste tulemusena ühtlustus see veelgi enam ja jätkas sellisena ka kasvamist. Oma peamiste tehniliste aluskoodide mõttes oli internet igal pool üle maailma ühesugune (kuigi selle kasutuspraktikad ja kasutust võimaldavad kohalikud tehnilised tingimused võisid olla väga erinevad – nagu võrgukultuure uurivad antropoloogid nüüdseks on süsteemselt näidanud).
Interneti ülemaailmseks kasvamisele aitas kaasa selle muutumine n-ö tehnoloogia-agnostiliseks – st et selle kasutamiseks ei olnud tingimata vaja statsionaarseid lauaarvuteid, vaid piisas ka lihtsamast taskutelefonist. Teisisõnu, mobiilse meedia tulek muutis palju, teeb seda siiani ja muudab ilmselt tulevikus veel rohkem.
Kuid päris alguses – 3G mobiilinterneti tulekuga umbes 15 aastat tagasi – tehti katseid luua eri internette. Mobiilidele oma, muudele masinatele oma. Ennekõike mobiilsed telekommunikatsiooniettevõtted, aga osalt ka telefonide ja neile tarkvara tootjad lootsid mobiilidele luua oma sisuteenuste ruumi, mille (st kõigi teenuste, sisuliikumise ja seotud tehingute) üle neil säilinuks kontroll. Ometi nii ei läinud – teenusearendajad ja sisupakkujad leidsid viise, kuidas ka mobiilidelt n-ö suurde internetti välja murda, kuidas pakkuda oma teenuseid küllaltki ühtlasel ja äratuntaval moel kõigilt internetti ühendatud ekraanidelt. Selleks motiveeris neid suure interneti kui suure turu mastaabiefekt. Ning nende tegevuse tulemusena see päris globaalne, tõeliselt igamehe-internet sündiski. Enamik nüüdisaegsest internetikasutusest ei tule enam läbi arvutite, vaid läbi kõiksugu taskuseadmete, mis on odavamad ja seega kättesaadavamad ka neile, kes arvuti manu ei pääse. Selle kõige võimaldamiseks on alates 3G-st ühtlustatud kõiki peamisi tehnilisi standardeid üle planeedi. Interneti ruum on sellest kasvanud planetaarseks.
Siiski, kui teenusepakkujad tollal, päris alguses kahe interneti vahele ühendusteid ja võimalusi rajasid, leiutasid nad selle käigus ka lahendused, mis mõjutavad meid tänini, olles nii oluliste võimaluste kui ka probleemide allikaks. Kui neil oli vaja oma teenuseid kohandada eri terminalidele, siis pidid nad leidma viisi, kuidas neid terminale ja kasutajaid tuvastada ja kuidas neile sisupakkumisi kohandada. Tänapäeval tuntakse seda kui „reageerivat veebi“ (responsive web). Rakendades tollal arenenud tehnoloogiaid (PHP, JavaScript, Java, AJAX, HTML4, CSS), õpiti esmalt tuvastama eri terminale, siis muud kasutuskonteksti puudutavat ja lõpuks kasutajaid otsesemalt. Reageeriv veeb kujunes lõpuks eelduseks kõigele sellele, mida tunneme veeb 2.0 nime all. Selle nähtuse teine nimi on osalusveeb – veeb, mis tõesti reageerib osalusele. Selles nähti kaua ennekõike positiivset – seda oli ladus kasutada, see tõstis esile kasutajate vajadusi, võimaldas neil lobedamalt üksteisega suhelda ja võrgustuda, tähtsustas kasutajate endi loodud sisu. Tollaseid üldisi arusaamu markeeris ehk kõige kõnekamalt ajakirja Time 2006. aastal valitud „aasta isik“, kelleks oli „Sina“ – st mitte nemad, meedialoojad, vaid meie, meedia kasutajad ja nüüd ka ise loojad. Taas kord täitsid arvamusveerge väited interneti demokratiseerivast potentsiaalist, häälest ja avalikkuses teotsemise võimest, mille nüüd (taas!) igaüks olla saanud.
Kuid interneti selline reageerimisvõimekus, vajadus osalust ja inimsuhteid koordineerida ja korraldada tähendasid ka, et kogu tegevus veebis muutus talletatavaks. Andmeteks muutusid ka veebi kasutuspraktikad. Need, kes omandasid oskuse selliseid andmeid edukalt korjata ja kaubastada (näiteks reklaamimüügi otstarbel), said üleilmsel veebiteenuste turul eelisseisu. Osaluskeskse kommunikatsioonikultuuri oluliseks tunnuseks ongi, et nn võrgustikuefekt ehk nõudluspoole mastaabisääst annab eelise suurematele. See tähendab, et suhtlema, infot vahetama ja osalema minnakse sinna, kus teised juba ees, kus võrgustik on suurem ja sellisena osalejatele kasulikum. Niisiis on andmestumine omakorda kaasa toonud ka nn platvormistumise – eri digitaalsete teenusevaldkondade üle hakkavad üleilmselt domineerima üksikud juhtivad platvormid. Niisugune domineerimine on tähendanud ennekõike seda, et võime kaudu kontrollida inimeste võrgustikke kontrollivad platvormid ka kontakti tarbijatega. Osaluskultuuri tulekuga kaasnes paradoksaalsel kombel üha vähesemate üha suurem ja totaalsem kontroll kõige internetis toimuva üle. Läänes on selliste kontrollijate rollis Google, Facebook, Amazon jt, ida pool aga Tencent, Alibaba, Baidu jt.
Ajastute ja võimuvahekordade muutumise markeriks nn veeb 1.0 ja veeb 2.0 vahel on ka dominantsed brauserid. Polnud juhus, et varsti pärast brauserisõja lõppu algas Microsoft Exploreri allakäik ning koos veeb 2.0 tehnoloogiate käikuandmisega Chrome’i võidukäik – see brauser on Google’i totaalse andmekorje süsteemi tugevdamisel olulise tähtsusega. Ilmselt võib oletada, et ka järgmise struktuurse muutuse ennustajaks ja tähistajaks internetiturgudel on dominantse brauseri ja sellega seotud tehnoloogiate muutus.
Platvormistumine ja kontrollivormide muutumine väljendub eri sektorites erinevalt. Meediasektori puhul on see tähendanud, et suurplatvormid kontrollivad inimeste kontakti uudisvoogudega – st et säilitada tähelepanumajanduses kontakt oma auditooriumidega, on meediaettevõtted sunnitud neil platvormidel oma sisu pakkuma, oma uudiste ja muu sisu levikut neil platvormidel võimaldama. Nad peavad seda tegema pigem tasuta ja loovutades seejuures n-ö esmakontakti auditooriumiga. See tähendab, et veelgi otsesemalt kontrollivad platvormid reklaamiandjate kontakti inimestega. Sest neil on see kontakt olemas – nad on inimeste kohta rohkelt andmeid kogunud. Klassikalisemal meedial on see kontakt palju ebakindlam ja vähem süsteemne, palju vähematele andmetele tuginev. Nõnda ei olegi traditsioonilisel meedial reklaamiandjaile nii palju pakkuda kui platvormidel ja sestap ongi viimased reklaamiturust väga suure lõigu endale kahmanud. See on saanud meedia ja ajakirjanduse jaoks keskseks probleemiks üle maailma.
Kuid meedia ei ole platvormistumise probleemiga üksi. Kontrolli kontakti üle tarbijatega on platvormid oma valdusse võtnud ka näiteks turismivaldkonnas (TripAdvisor, Booking.com, Google Maps, Instagram jt). See on halb mitte ainult seetõttu, et osa loodud väärtust läheb kohtadelt, sh ka Eesti turismiärist, üleilmsetele vahendajatele. Näitasime möödunud aastal oma uuringuga, et see vähendab ka kohalike ettevõtjate motivatsiooni innovatsiooniks ja nõnda kasvu investeerimiseks. Kuna turismisektor on aga oluline pärandkultuuri rahastaja, piirab see muuhulgas ka uuendusi pärandkultuuri digitaalses vahenduses.
On põhjust oletada, et sama risk võib lähiajal tabada ka teisi seni riikide kontrollitud ja avaliku teenusena käsitletud sektoreid, sh haridus- ja tervishoiuvaldkonda. On teada, et mitmed suurplatvormid (nt Amazon ja Google) on neisse valdkondadesse süsteemselt investeerinud eesmärgiga end sinna sisse süüa ja neid oma äranägemise järgi kaubastada – nii pakkudes selleks välja lahendusi kui ka püüdes ligi saada riikide terviseandmetele ja õpianalüütikale. Sellised arengud võivad nii ohustada noorte õppijate privaatsust, nt Google’i poolt ülemaailmselt ühtlustatud õpimudelid ei pruugi olla parimad erinevate rahvuskultuuride teenindamiseks. Ja platvormide domineerimine õpivaldkonnas võib jällegi võtta väiksemate turgude ettevõtetelt motivatsiooni ses võidujooksus kaasa lüüa.
Selline andmeäri inimeste eluga, nende kõigi valikute ja suhetega pakub huvi mõistagi rohkematele osapooltele kui vaid meedia- ja infoteenuste valdkond jt teenussektorid. Lisaks seondub selline infokogumine ja andmete kaubastamine ka erinevate arusaamistega inim- ja kodanikuõigustest, sh ennekõike õigusest privaatsusele. Seetõttu on internetiruumi arenemisse hakanud otsesemalt sekkuma ka riigid, tehes seda eri moodi.
Loomulikult on riigid alati mängus olnud. Internet leiutati Pentagoni investeeringute toel, peamised internetiregulatsiooni asutused olid kaua USA valitsusasutuste kontrollida. Enamik riike mõistis varakult, et nende majanduskasv ja konkurentsieelis sõltuvad ühendustest interneti kui turuga. Sestap on nad neid ühendusi ka taganud süsteemsete (avaliku sektori) investeeringutega võrkude arengusse. Arengut on toetatud ka muul viisil (investeeringud haridusse, valdkondlikesse teadusuuringutesse jms). Kokkuvõttes võib üldistada, et esimesed paar aastakümmet oli riikide roll ennekõike toetada erasektorit interneti arendamises (kuigi majandusteadlased nagu Mariana Mazzucato näitavad, et riigid olid oma investeeringutega pigem eestvedajad).
Riikide suhtumine hakkas aga muutuma koos kübersõja ja -kaitse kontseptsioonide ning nendega seotud riskide ja praktikate arenemisega. Silmatorkavalt toimusid need arengud samuti umbes poolteist kümnendit tagasi – paralleelselt eraõiguslike andmeturgude esiletõusuga. Küberkaitsetegevuse tõttu tekkisid interneti sisse ühtäkki allruumid, riikidega seotud alad, mida oli vaja teistest eristada, mida oli vaja kaitsta ja mõningatel puhkudel ka rünnata. Interneti üleilmseks arenenud ruumi ametlikku ühtsusesse tekkisid ametlikud mõrad.
Veelgi suuremad muutused ja erinevused hakkasid kujunema aga mõni aasta tagasi, kui maailmamajanduse kolm juhtivat riiki/regiooni (Hiina, USA, Euroopa) asusid reguleerima platvormistuvat ja andmestuvat internetti. Platvormide reguleerimise lahendused alles võtavad kuju, kuid andmestumise kontrollimise osas on kolme regiooni vahel põhimõttelised erinevused. Euroopa üritas isikuandmete kaitse määrusega (GDPR) anda kontrolli inimeste kohta korjatava teabe üle tagasi inimestele. Hiinas teenib andmekorje ennekõike võimukandjate (nii valitsusorganite kui ka neid toetavate ettevõtete) huve. Selle funktsiooniks on kodanike kontrollimine ja ohjeldamine nn sotsiaalse krediidi süsteemi kaudu, mis kas võtab või annab heaolu tagavaid krediidipunkte selle järgi, kuidas kodaniku käitumine vastab riigi seatud reeglitele. Tuleb samas tõdeda, et sotsiaalse krediidi süsteem on selle uurijate sõnutsi seni küllaltki kaootiline, neid süsteeme on tegelikult palju. Kuid üldine tendents Hiinas on samas ühesuunaline – andmete kasutamine kodanike kontrollimiseks. Trumpi administratsiooni aegne USA on aga erinenud mõlemast selle poolest, et on andnud andmekorje ja -kaubanduse turul küllaltki vabaks – korjab see, kes saab, ja tal on ka õigus ise valida, kellele ja millise hinna eest andmeid müüakse. See on andnud võimu ennekõike juhtivatele telekommunikatsiooniettevõtetele ja suurplatvormidele.
Kuivõrd andmestumine ja platvormistumine on interneti arengut nüüd ja edaspidi oluliselt kujundavad suundumused, siis tõdegem, et paradoksaalselt on see hakanud kaasa tooma ka interneti kui ühtsetel alustel toimiva ruumi killustumist. See, kuidas andmeid korjatakse, kuidas need liiguvad ja milleks neid kasutatakse, hakkab mõjutama, kuidas internetti kasutatakse, millist infrastruktuuri selle teenindamiseks rajatakse jne – interneti nn tehno-sotsio-majanduslikud konstellatsioonid hakkavad eri maailmajagudes oluliselt erinema. Seda võib näha kui geopoliitiliste jõudude põrkumise tulemust, aga võib vaadelda ka kui paratamatut kultuurilist arengut. Juri Lotmanil nimelt on tees, et kultuurid sulguvad ümbritsevale keskkonnale siis, kui avatusega kaasnenud kultuurimuutusi on vaja „ära seedida“ või kui üldine ühtsus ei ole enam piisavalt tähenduslik, kui maailma äraseletamiseks on vaja erikeeli ja sestap on nende tekkimiseks vaja ka teatud eristatud ruume. Niihästi noid suuri eristuvaid internetipoliitika blokke kui ka palju väiksemaid, kohalike internetiruumide eristumisele suunatud arenguid võib näha ka selles võtmes. Sest ka andmekasutusvormid on kultuur. Andmeanalüüs on inimeste (kultuuri)praktikate modelleerimisviis, mis seab fookuse teatavatele konkreetses kultuuris oluliseks peetud aspektidele, ning andmete toel suunatakse ja vormitakse neidsamu praktikaid ka edasi.
Laiemas, üleilmse interneti arengu plaanis väljendub selles aga interneti arengu n-ö lükka-tõmba mäng. Lükka-tõmba (pushmi-pullyu) oli Hugh Loftingi Doktor Dolittle’i lugudes Aafrikast leitud kitsetaoline imeloom, kelle keha mõlemas otsas oli pea. Kui üks pea otsustas ühes suunas minema hakata, siis pidi teine järele andma ja vastupidi. Internetiruum edeneb mõneti sarnaselt üksteisele reageeriva liikumisega ühtsustumise ja eristumise suunal. Kui üleilmses ruumis saab liiga palju ühtsust, toob see kaasa reaktiivse liikumise tähenduslikuma eristumise suunal. Kui erinevusi saab aga liiga palju, siis tuleb otsida taas võimalusi ühtsustamiseks – sest tagada tuleb turu suurus ning seda garanteerivate tehniliste süsteemide koostalitusvõime.
Sellise lükka-tõmba liikumise kohta saab interneti senisest arenguloost tuua rohkelt näiteid. Neist mõningaid olen siin ka toonud. Aga mis meid ees ootab? Peamine on see, mida toovad kaasa 5G mobiilivõrgud. Mobiilse interneti jõuline tulek koos 3G võrkudega umbkaudu 15 aastat tagasi sidus seni n-ö eeterliku, justkui mujal asuva ruumina tajutud interneti kindlalt päris ruumiga. Interneti muutumine „mobiilseks“ tähendas paljude teenuste muutumist asukohapõhiseks või asukohast vähemalt sõltuvaks. Ruumilise mobiilsuse lubavusest lähtus uus ja pikaajaline innovatsioonilaine, mille põhisisuks on ruumis liikumiste koordineerimine ning nõudluse ja pakkumise kokku toomine – mõelgem siin Uberile, Boltile ja Woltile, aga ka ruumipõhisele enesekohasele kommunikatsioonile à la Instagram ning ka sel platvormil tegutsevatele „reisisuundade mudijatele“. Kõigist neist arengutest on aga ehk kõige enam matti võtnud ruumilist koordinatsiooni võimaldavate alusteenuste ehk kaardirakenduste pakkujad – ennekõike Google, aga ka mitmed teised. Nemad on nüüd platvormistamas, andmestamas ja kaubastamas ka meie ruumilist olemist.
Mida aga toob selles suhtes ikkagi 5G? Ennekõike virtuaalse ruumi veelgi otsesema sidumise päris ruumiga. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli interneti puhul ehk üheks olulisemaks loosungiks, et asukoht ei ole tähtis, vaid kõikjalt ja igal ajal oli võimalik kõigi teenustega ühendust saada, õppida, suhelda ja töötada, siis nüüd tuleb ruumiline ebavõrdsus üha enam kaasa ka internetti – üha suurem, võib-olla peamine osa teenustest sõltub ruumilisest asukohast, on ruumiga suhtlev.
5G puhul konkreetsemalt räägitakse ennekõike virtuaalruumi muutumisest päris ruumi n-ö peegelpildiks (tuntud internetivisionääri Kevin Kelly sõnutsi luuakse „peegelmaailm“) või digitaalseks kaksikuks. See uue aja digivõrk tekib, kui seostatakse omavahel mitmesuguseid uusi ja rööpseid tehnoloogilisi arenguid – asjade internet, semantiline veeb, liitreaalsus ja 5G. See peegelmaailm hakkab kasutama andureid ja kaameraid, mis salvestavad maailma ja selle igat pinda kolmes mõõtmes nii lähedalt kui kaugelt (ka kosmosest). Peegelmaailm registreerib ja mõõdab nii materiaalsete objektide, inimsubjektide, institutsioonide kui ka nähtuste käitumist ja suhteid. See võib muuta nende kõigi tähendusvälju, kuid kindlasti hakkab ennustama ja kavandama nende käitumist ning haldama nende suhtlust.
Konkreetsemate lahenduste mõttes hakkab see võimaldama nii isesõitvaid autosid ja nutikaid linnu kui ka ruumilise kogemuse mängustamist liitreaalsuse abil ning laiemalt – ruumihalduse automatiseerimist mitmesugustel otstarvetel. Peegelmaailma kaamerad hakkavad salvestama objektide kuju ja nende liikumist, andurid hakkavad jälgima nende liikumisi, kavatsusi, ilmastikutingimusi, biomeetrilisi andmeid jms. Samal ajal kui nn semantilise veebi lahendused loovad objektide vahel tähenduslikke seoseid, täidavad tehisintellekti algoritmid semantilisi tühimikke, hakkavad efektiivsuse huvides kõigi võrgus osalejate käitumist ennustama ning seeläbi paratamatult ka kanaliseerima.
Uusi, üha intelligentsemaid ja audiovisuaalsemaid liitreaalsuse vorme (minevikust paljudele tuttav liitreaalsuse vorm on Pokemon Go) kasutatakse kogu selle keerukuse modelleerimiseks inimestele arusaadaval kujul. See tähendab, et kujuneb keerukas kultuuri ja tehnoloogia komplekssüsteem – erinevate autonoomsete toimijate (tehisintellektide), andmete ja metaandmete, tekstide ja nendega seotud loome- ja kasutuspraktikate kogum.
Sellega seoses on Jaapani arhitekt Keisuke Toyoda, 2025. aastal aset leidva Osaka Expo peadisainer, andnud peegelmaailmale teise nime – „ühisala“ (common ground). Sellega viitab ta digitaalse ja füüsilise maailma kohtumispunktile ning mängumootorite ja reaalse maailma, väljamõeldud maailmade ja ruumi kohtumisele. Oma nägemuse selgitamiseks kasutab ta Jakob von Uexkülli mõistet „funktsioonitsükkel“ (funktionkreis). Uexkülli teine tuntud mõiste „omailm“ (Umwelt) viitab aga iga organismi tajutud, tähendusrikkale keskkonnale. Need maailmad võivad eri tüüpi organismide jaoks olla üsna erinevad. Funktsioonitsükkel on ses süsteemis tähendusloomeprotsess, tagasisideahel, kus organismi välismaailm ja sisemaailm suhtlevad, tõlgendavad üksteist, kohanevad ja kujundavad teineteist. Toyoda väidab, et sama hakkab juhtuma ka „ühisalal“, kus tehisintellektil põhinevad süsteemid tajuvad, õpivad, kohanevad ja kujundavad oma keskkonda, nii biosfääri kui ka kultuuriruumi.
See mõjutab näiteks seda, kuidas inimesed hakkavad kasutama mängumootoreid nagu Unity, mis arendavad praegu aktiivselt lahendusi ja liideseid liitreaalsusmaailmas lugude jutustamiseks. Selliseid mootoreid hakatakse kasutama, et lisada tajutud reaalsusele (Umwelt) uusi väljamõeldud maailmu. Peegelmaailm, mis kombineerib nii füüsilist kui virtuaalset, moodustab jurilotmanliku dialoogi- ja tõlkeruumi, kust hakkavad esile kerkima uued keeled ja kultuurivormid.
Sellel kõigel on aga ka majanduslik mõõde. Kuna ka peegelmaailmas hakatakse pakkuma ennekõike info- ja meediateenuseid, hakkavad seda struktureerima võrgustikuefektid, mastaabisääst jt infoturgudele omased loogikad. Ka seal kujuneb välja vähemasti oligopoolne turustruktuur, ka selle üle hakkavad domineerima suurplatvormid. Kuna päris ruum muutub ses hübriidses keskkonnas kasutajaliideseks, satub ka see platvormistumise ohtu. Näiteks tekib küsimus, et kui avalik ruum kaubastatakse ära mõne suurplatvormi poolt, siis kas see saab enam päriselt ühishüvesid pakkuda. Lõpuks on võimalik, et kogu füüsilist ruumi, kõike selles toimuvat, hakkavad koordineerima paar suuremat platvormi. Sellele viitab näiteks Google’i aktiivne eksperimenteerimine „nutika linna“ mudelitega Torontos ja mitmel pool mujal maailmas või ka Alibaba eksperimendid Hangzhous.
Kui me sel taustal jõuame tagasi interneti kui ruumi arenguni ning samuti võimaluseni, et peegelmaailm hakkab võimaldama erakordseid uusi kultuurivorme, siis on küsimusi lõpuks rohkem kui varem. Ideed liitreaalsuse võimaldatavatest fantastilistest kultuurivormidest on sarnased varase interneti ideedega alternatiivsest, kõike võimaldavast ruumist. Samas ei ole see uus ruum enam alternatiivne, vaid on päris ruumiga otseselt seotud, sellest tuletuv. Suureks küsimuseks jääb, kas nende ruumide põimumine tähendab midagi elukorraldusele ja võimuvahekordadele päris ruumis või mitte. Kas peegelmaailm tähendab uusi võimalusi alternatiivkultuuridele, uusi võimalusi kunstidele ja kunstnikele luua uusi tähendusmaailmu, mis vanu raputaksid? Või on siis tegu lihtsalt päris ruumi kaubastamisele orienteeritud uut sorti meelelahutusega?
Vastuseks platvormistumise riskile soovitab Kevin Kelly, et just peegelmaailm peab olema see, kust alustada interneti taasdetsentraliseerimist. Selle saavutamisel nähakse keskset rolli plokiahelatehnoloogiatel. Plokiahelad, mis võimaldavad tehinguid teostada ja talletada nii, et kõik süsteemis osalejad saavad tehingutest teadlikuks ja samas ka usaldavad nende korrapärasust, toovad potentsiaalselt kaasa selle, et võrgustikes osalejad ei vaja enam omavaheliseks suhtluseks ja tehinguteks vahendavat osapoolt ehk interneti puhul platvorme. Seepärast seostataksegi interneti detsentraliseerimisvõimalust just plokiahelatega. Arvestades meedia- ja infotoodete turgudele omast nn tähelepanumajanduse mõõdet (tähelepanu on piiratud ressurss, mida internetikasutajatel jagub vaid väiksele hulgale teenustele), võib see ootus küll olla naiivne.
Siiski on põhjust oodata, et plokiahelatehnoloogiate rakendamine interneti tehnilistes alusstruktuurides võib detsentraliseerimisele piisavalt kaasa aidata. Seda lootust väljendab ka plokiahelapõhisele internetile sagedasti omistatav tiitel – veeb 3.0, mis viitab, et plaan on veeb 2.0-le omane jälpla võimutsemine pea peale pöörata. 5G-põhise peegelmaailma puhul on plokiahelate süsteemne kasutuselevõtt seda tõenäosem, et seda on vaja ka arvutusvõimsuste optimaalseks jagamiseks – holograafiliste 3D-kujutiste tsentraliseeritud renderdamine ning vajalike masinõppealgoritmide opereerimine oleks tsentraliseeritud serveritele liiga raske ja riskantne.
Igal juhul on oluline, et vajalik tehnoloogiline struktureeritus kujundataks välja tehnoloogia arengu varajases faasis, sest hilisemas faasis on väljakujunenud rajasõltuvuste tõttu muutusi juba keerulisem teha. 5G-l põhineva peegelmaailma ehk ruumikeskse interneti puhul on detsentraliseerimise ambitsioon oluline selleks, et päästa ruum avaliku hüvena ja internet avalikke väärtusi loova tehnoloogilise keskkonnana.
See on oluline ka eespool toodud seoses – et leida asjakohaseid tasakaalupunkte interneti lükka-tõmba mängus. Nagu öeldud, vajab internet toimimiseks tehnoloogilist ühtsust, aga inimeste tähenduslik elu vajab erisusi. Plokiahelatel põhinev või muu sarnasel põhimõttel aset leidev dünaamiline, inimeste elule ja tegevusele reageeriv detsentraliseerimine võiks olla üks viis, kuidas neid tasakaalupunkte leida.
Siiamaani olen kirjutanud ruumist. Kuid ka ajal on interneti arengus oma roll ja tähendus. Interneti kui massikultuurinähtuse areng on kestnud oma 25 aastat (ka siinkirjutaja sai esmakordselt internetti proovida 25 ja pool aastat tagasi). Just selline ajaline distants alguse ja nüüdishetke vahel, mil kõik ühiskonnad otsivad internetile uusi mudeleid, näevad riske ja püüavad neid aktiivselt uute regulatsioonidega või tehnoloogiliste disainidega lahendada, ei pruugi olla juhuslik. Innovatsiooni uurija Carlota Perez on väitnud, et selline ajavahemik on üsna tüüpiline – nii kaua võtab aega, et ühiskonnad hakkaksid kogema ning seejärel mõistma ja sõnastama uute tehnoloogiate tegelikke probleemseid külgi ning nende vastu vahendeid otsima. Paari aasta tagune Cambridge Analytica skandaal (tagantjärele on selgunud, et sellenimelise ettevõtte tegevus oli küllaltki väheefektiivne, kuid siiski oma ambitsioonidelt ajastut iseloomustav ja kõnekas) oli ilmselt just see suure kella külge pandud pöördepunkt, mis ühiskondlikke seisukohti andmestumise ja platvormistumise osas mõjutas.
Nagu öeldud, uusi regulatsioone sünnibki neil päevil nagu seeni peale vihma. Suuri poliitikamuutuste alternatiive on mitmesuguseid: alates andmekaubanduse süsteemsemast reguleerimisest kuni platvormide tükeldamiseni ja lõpuks ootuseni, et lavale astub mingi päris uus alternatiiv – näiteks midagi plokiahelatel põhinevat. Igal juhul võib oodata, et 5G-l põhinev ruumiliselt hübriidne internet kujutab endast sellist paradigmaatilist muutust, mis sunnib peale mingi eelkirjeldatud lahenduse.
Siin Eestis me peaksime aga küsima: mida saame meie teha, millised on meie valikud? Me peame seda küsima hoolimata asjaolust, et praegusel Eesti valitsusel suurteks ja tegelikult tulevikku kujundavateks tehnoloogiapoliitika küsimusteks aega ei jää. Me peame seda tegema hoolimata ka sellest, et juba aastaid oleme harjunud selliseid küsimusi maailmalaval võimekamale Brüsselile delegeerima. Me peame selle kõigega kiirustama, sest tehnoloogia arengut iseloomustavad üldiselt rajasõltuvused ehk varase arengufaasi seadistused jäävad pahatihti kauaks kestma. Kiirustamine tähendab selles kontekstis aga seda, et me peame oma 5G võrgud kiiresti üles seadma ja tagama ka nende kvaliteedi, sest ainult siis saavad meie oma ettevõtted nendega meile vajalikke lahendusi katsetama hakata. Me peame neid asju proovima, sest nagu öeldud, internet vajab ka erisusi ja me peame selgeks saama, millised on Eesti, tema ühiskonna ja kultuuri erilised vajadused. Olen arutanud selle üle, milliseid erihuve võiks Eestil olla hariduse andmestumise ja platvormistumise osas. Kuid laiem küsimus on siiski: kuivõrd teenib täna maailmas suhteliselt ühesuunaline interneti platvormistumine Eesti huve? Kas teenib piisavalt hästi ka siis, kui sellest sõltub kogu ühiskonna ruumiline toimimine? Ja kui me näeme siin riske, siis millised on alternatiivid? Kuidas me ühiskonnana neid alternatiive kaaluda saaksime, kuidas neid leiaksime?

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi