Eesti feminismi kujunemislugu pole veel kirja pandud. Kuhu paigutub Eesti naisajalugu ja naisliikumiste ajalugu laiemalt Eesti ajaloo suhtes? Ja globaalse feminismi suhtes? Kuidas oleme siia jõudnud? Alates 1990. aastatest on räägitud Eesti feministlikust liikumisest tundega, et see sündis, ja kaugemale pole jõutud.^[1] Nüüd, 2022. aastal võib küll öelda, et Eestis kannab feministlik liikumine juba kaela, vähemalt on meil mitmeid kogemusi süstemaatilise võrdõiguslikkuse juurutamisega ühiskonnas ja ametkondades ning feministlike seisukohtade pildishoidmisega meedias. Praegu on tugevalt kanda kinnitanud arvamusportaal Feministeerium ja Facebooki foorum „Virginia Woolf sind ei karda!“, paljud feministlikud hääled kostavad ka päevalehtedest, raadiost, kultuuriajakirjadest. Soolist võrdõiguslikkust arendatakse ministeeriumi tasandil, naistearstid harivad seksuaaltervise teemadel, ülikoolid pööravad tähelepanu asutusesisestele sooprobleemidele ning ühiskondlikud debatid on elavad. Muidugi lokkab sama elavalt nii lähisuhtevägivald kui ka argiseksism.

Püüan selles artiklis paigutada ühele ajateljele naisliikumised alates 1872. aastast, kui kangrud ja ketrajad tõusid Narvas üles ebainimlike töötingimuste vastu, kuni tänapäevani, 2022. aastani. See teeb kokku ümmargused 150 aastat. Nagu näha, tegutsesid eesti naised oma õiguste nimel eestlase kui subjekti loomise algusest peale. Ajateljel liigun ma läbi rahvusliku ärkamisaja, kui Lilli Suburg avaldas 1887. aastal oma ajalehe Linda eessõnana esimese Eesti feministliku manifesti, sealt edasi esimese Eesti Vabariigini, mil naisorganisatsioonide tegevus oli juba vilgas ja ametlik. Võib-olla me ei mäletagi, et Eesti Vabariigis olid abielunaised seaduse silmis oma abikaasa eestkostealused, kuigi de facto teenisid paljud neist juba ise raha. Selle vastuolu kõrvaldamiseks tegutseti terve vabariigiaja, et muuta perekonnaseadust. Eesti okupeerimisega saadeti ametlikud naisliidud laiali ning mitmed kesksed tegelased kas surid või küüditati Siberisse. Eesti võttis üle poliitiline jõud, mis väitis ennast olevat sooliselt võrdõiguslik. Süüvin sellesse vastuollu, püüdes sealt leida midagi enamat kui naiste agentsuse täielikku tasalülitatust Nõukogude Liidus. Kuna sel perioodil Eestis naisliikumiseks kvalifitseeruvat leida pole kerge, tuleb pöörata pilk naistele, kes tegutsesid ametlikes organites. Lõpetan ajaloolise ülevaate 1990. aastatega, kui juba enne vabariigi taaskehtestamist asutati Eesti Lesbiliit ning kaasaegsed kunstnikud tegid palju tööd, et tutvustada ühiskonnale feminismi ideed. Ma ei püüa esitada kogu tõde ajaloost, pigem pakun kaleidoskoopilisi pinnavirvendusi nende naiste elust, tööst ja loomingust, mille edasisele uurimisele see artikkel loodetavasti innustab – rääkimata kõigist neist feministidest, keda ma mainida ei jõua.^[2]

Üks hetki, millest see tekst alguse sai, oli kahe aasta eest Budapestis, kui istusin soouuringute magistrantuuri õppekavasse kuuluva aine „Kommunism ja sugu“ tunnis. Rääkisime Aleksandra Kollontaist ning veteranprofessor Francisca de Haan luges parasjagu ette lõiku ühe veel avaldamata kogumiku peatükist, kus kõlas „Krengholm factory in Narva…“. Vist kraaksatasin: ma tean, kus see on! Tuli välja, et kommunistlik naisõiguslane Aleksandra Kollontai, kes oli üks olulisemaid naisi nii globaalse feminismi ajaloos (kindlasti mitte vähem tähtis kui Simone de Beauvoir, Judith Butler, bell hooks) kui ka Nõukogude Liidus, sai oma elu kõige pöördelisema kogemuse osaliseks just siin Eestis, Narvas. Ja ma ei olnud sellest midagi teadnud. Nagu selgus, ei teadnud seda fakti peaaegu ükski minu kaaskondlane, Eesti nüüdisaegne feminist. Nagu mu hilisem uurimine tuvastas, oli seda teadnud veel Mati Unt 1977. aastal, kui ta Kollontaist näidendi kirjutas,^[3]nagu ka ETV teleteatri publik, kes veel 1980. aastal selle lavastust vaatas,^[4] ning samuti mitmed ajakirjanikud, kes läbi Nõukogude aja ei jätnud seda väikest asjaolu mainimata. Niisiis, veel mõnikümmend aastat tagasi oli Kollontai kohtumine Kreenholmiga ja seal saadud pöördeline kogemus eestlastele teada, mina aga pidin selle teadasaamiseks minema teise riiki, kuulama välismaalasest õppejõudu, kes räägib veel kolmandast kohast pärit autori tekstist. Kohapeal oli see fakt unustatud. Kindlasti mängib siin oma rolli asjaolu, et Kollontai oli kommunist ning tegi koostööd bolševike parteiga. Ja „Eesti Vabariigis kommuniste ei sallita. Nad lastakse Laidoneri käsul Irboska metsade vahel maha, või pannakse vangi, või jäetakse välja õpikutest ja raamatutest, kustutatakse ära – pole olnud, pole olnud kommuniste sellel maal“.^[5]

Minu jaoks aga sümboliseeris Kollontai külaskäik Kreenholmi seda, kuidas tegelikult on globaalse feminismi ajaloo lahtirullumine toimunud meie oma tagahoovis – sest meie arvamus tema poliitilisest ideoloogiast ei kõiguta tema tähtsust. Peaksime seda isiklikult võtma. Unustamine on aga tabanud paljusid omal ajal ajaloolisi tegusid teinud naisi. Kui hakkame neid kokku lugema ja õpikutes peatükke väärivate meeste arvuga võrdlema, saab üha selgemaks, kuidas unustamine võib olla teadlik strateegia, mitte ainult passiivne juhus.

Kuigi artikli probleemipüstitus käiks justkui rahvuse ajaloo või rahvusliku subjekti kohta, tuleb peatükkides välja, et ideederinglus ja organiseerumine oli alati rahvusvaheline – Suburg ammutas ideid saksakeelsest kultuuriruumist, 1905. aasta revolutsionäärid silkasid Peterburi, Tartu ja Riia vahet (tee pealt kaasa haarates õ-tähed trükipressi jaoks),^[6]Eesti Vabariigi aegsed naisõiguslased olid käinud Pariisis ja sõbrustasid Ühendkuningriigi sufražettidega, alati on oluline olnud Soome õdede tugi ning nüüdisajal lävime intensiivselt inglise keeleruumiga. Tahan ühelt poolt näidata, et väide, nagu oleks feminism Eestisse „imporditud“ ning sellel ei oleks kohalikke juuri, ei ole tõsi – naisliikumised on kerkinud kohalikest vajadustest ja soovidest. Teisest küljest lahustub kogu see problemaatika, kui mõistame, et kogu meie kultuur, sh rahvuse mõiste ise, on transnatsionaalne – pärast kõiki võõrvalitsusi ja okupatsioone ning ühtlasi tänu maarahva enda aktiivsele lävimisele ümbritsevate sootsiumidega on kogu meie ideedeajalugu ja nüüdisaegne maastik läbi põimunud kohalikust, naabruskondsest ning kaugematest mõjudest.

Teiseks tasub meeles hoida, et pole olemas monoliitset kategooriat „eesti naised“ või „eesti feministid“, vaid nende katusmõistete alla koonduvad väga erineva elukogemusega inimesed, kellel on erinev haridus, majanduslik taust, ka rass ning etniline päritolu. Traditsiooniliselt on Eestis ja Ida-Euroopas olnud teatud pinge Läänest tuleva feministliku mõttega, kuna see asetab endise idabloki justkui enda järel teisele kohale – Ida-Euroopa ei jõudvat oma tsiviliseerituse astmelt kunagi Läänele järele. Samal ajal on siinsed feministid tundnud, et Lääne teooria ei paku alati kõige täpsemaid tööriistu, et kohalikke kogemusi mõtestada.^[7] Seetõttu seisneb meie jõud ja ülesanne oma juurte tundmaõppimises, et osata luua keelt selle kirjeldamiseks, mida meie oleme kogenud, soovinud ja tundnud – et me ei peaks seda tegema võõras keeles. Rahvuskeskse vaatepunkti problematiseerimise ning iseenda kogemuse keskpunkti asetamise vahel valitseb niisiis viljakas, potentsiaalselt teadmist loov vastasseis.

---

^[1] R. Koobak, Millest me räägime, kui me räägime feminismist Eestis? Ariadne Lõng, 2015, nr 1/2, lk 50.

^[2] Vt üht ülevaadet Eesti feminismi arengust: E. Annuk, Feminism in the Post-Soviet Space: The Geopolitics of Estonian Feminism. Gender, Place & Culture, 2019, kd 26, nr 3.

^[3] M. Unt, Kollontai. Rmt-s: M. Unt, Valitud teosed 2. Tallinn, 1985, lk 282–304.

^[4] A. Kala, M. Unt. Kollontai. Eesti Televisioon, 1980. https://arhiiv.err.ee/vaata/kollontai.

^[5] E. Epner, Marju. Akadeemia, 2011, nr 5, lk 861.

^[6] A. Ostra-Oinas, Mälestised 1905. a. revolutsioonist. Rmt-s: 1905. aasta Eestis. Mälestused. Koost. T. Karjahärm. Tallinn, 2016, lk 37.

^[7] K. Kivimaa, Teise Tootmine – Ida-Euroopa ja feminism. Ariadne Lõng, 2000, nr 1/2, lk 48.

Feministlik ärkamisaeg

Sõnakene suguõdedele

Hõisake, mu armsad suguõed, tõstke nüid ka tõesti rõõmu kisa: meil on ju  o m a  ajaleht! … Kui … üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, … ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustele osavamaks, väärilisemaks inimeseks kasvama – on see orrjuse põlve ööpimedus, mis meile kõik seda lubab? Ei, ja tuhat korda ei! see on vabaduse koidu sära, mis meie vaiimusi rõõmu pärast värisema paneb! … Edasi suuremale vabadusele, kuidas kõrgama vaimuharidusega rahvaste naisterahhvad juba edasi jõudnud on! Jah, armsad suguõed, vällja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!

Nii kirjutas Eesti esimene feminist Lilli Suburg 1887. aastal oma ajakirja Linda avanumbri eessõnas. Tegu oli esimese eestikeelsele naissoost lugejale mõeldud kirjandus- ja eluoluajakirjaga, kus võeti teemaks ka ühiskondlikke küsimusi. Avasõnas julgustab Suburg Eesti naisi „ahju tagant“ välja astuma ja oma häält kuuldavale tooma kirjasõnas, et kummutada eeldus, justkui võiks ainult meestel olla selget mõistust. „Edasi!“ ütleb Suburg Eesti naistele, iseseisvaks olemise poole, nii igapäevaelus kui poliitikas. Võib öelda, et Linda 1887. aasta eessõna, pealkirjaga „Sõnakene suguõdedele“, on esimene Eesti feministlik manifest.

Lilli Suburgi olulised kaasteelised ja toetajad olid Carl Robert Jakobson ja Hugo Treffner. Ta osales samades sündmustes, kus meile tuntud olulised rahvusliku ärkamisaja tegelased, ja see paigutab ta nii Eesti ajalookirjutuse keskmesse kui ka eestlase kui subjekti tekkeloo jalamile.

Lilli

C. R. Jakobson inspireeris Suburgit rahvuslikku aadet toetama – nende vahel idanes intellektuaalne sõprus, mille toel tuli saksakeelse hariduse saanud Suburg oma eesti juurte juurde tagasi. Treffner aga aitas Suburgil Lindat asutada, hakates selle esimeseks ametlikuks toimetajaks, kuna naise nimega palvekirjale lehe asutamiseks jaatavat vastust ei antud.

Lilli Suburg oli ärkamisaegne kirjanik ja esimese eesti tüdrukutele mõeldud üldhariduskooli asutaja. Ta jagas Pärnu Linna Tütarlastekooli pinki Lydia Jannseniga, saades tulevasest Emajõe Ööbikust paremaidki hindeid.^[1] Suburg kehastab meile nii tuntud ärkamisaegsete tegelaste seas unustatud liini – eesti rahvusluse ajalukku tema emantsipatsioonisõnumit kaasatud ei ole. Suburgit käsitleti pigem Koidula rivaalina, kes olevat olnud kibestunud ja kade oma edukama kooliõe peale.^[2] „Pidi olema tolle aja üldsusest liiga erinev too mõttejulguse ja vabameelsuse nais-Jakobson oma naisõiguslase ja peen-haritlase poosis,“ on öelnud varasemad uurijad.^[3] Koidulast on loodud meie ajalookirjutuses suurkuju, kelle tähendust Suburgi isik oleks võinud teises valguses näidata. Ka Suburg kirjutas – tema esimene avaldatud teos „Liina“ rääkis autobiograafilise loo ühe saksastunud neiu tagasipöördumisest eesti kultuuri juurde.

Suburgi ideede lennukusele aitas kaasa tema seos saksakeelse kultuuriruumiga. Kuna sel ajal puudus veel eestikeelne filosoofiline traditsioon, oleks Suburgi intellektuaalne areng poolele teele jäänud, kui ta poleks lugenud saksa keeles ning selles sfääris ringlevaid uuenduslikke ideid ise edasi arendanud: „Julgus rääkida avalikult naiste õigustest ühiskonnas, kus iga vabamat mõtteavaldust ahistas tsensuur ja kus soorollide suhtes valitsesid ühelt poolt väikekodanlik baltisaksa konservatiivsus ja teisalt naisi alavääristavad seadused ning tavad, oli juba iseenesest tähelepanuväärne.“^[4]

Kuna nii naisliikumised kui ka rahvusriikide teke olid 19. sajandil üleeuroopalised nähtused, lülitus ka Eestis toimuv, sh Suburgi tegevus rahvusvahelisse konteksti. Ühest küljest oli ta Eesti rahvusliikumise tegelane, teisest küljest lähtus ta oma kirjutistes ja pedagoogilises tegevuses rahvusvahelistest ideedest. Nii Suburg kui ka talle järgnenud feministide põlvkonnad said tuge oma suhtlustest õdedega Soomes ja Venemaal, hiljem ka Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal.

Praegu meenutab Suburgit mälestusmärk Vändras, mis püstitati 1926. aastal väga paljude kultuuri- ja haridusseltside kaasabil ja Eesti Naisliidu eestvedamisel. Riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu) toetas üritust telegrammitervitusega „esimesele iseteadvale Eesti naisele“.^[5]Eesti Naisorganisatsioonide Liidu liikmed nägid ennast Lilli Suburgi vaimsete järeltulijatena ning tema tee jätkajaina eesti naisliikumises. Nad rõõmustasid, et ärkamisaegne tegelane võis surra (1923. aastal) juba Eesti Vabariigi pensionärina. 1917. aasta esimesele naiskongressile saatis Suburg oma sõnumi, tervitades „seda vahvat väesalka … armastusest leegitseva südamega“. Ennast nimetas ta selles läkituses vanaks halliks veteraniks.^[6]

Pärast Suburgit võib visandada Eesti feministide ja naistegelaste esimesed kolm põlvkonda, eriti kuna osa tema järel sammujaid õppisidki Suburgi asutatud tütarlastekoolis. Niisiis, kui võtame esimesteks naisteks, kes pöördusid eesti naise kui subjekti poole, Lydia Koidula ja Lilli Suburgi, kuuluksid teise põlvkonda 1864. aastal sündinud Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamm. Kaks viimast olid ise olnud Lilli Suburgi õpilased, nagu ka Tamme noorem õde, 1872. aastal sündinud Mari Raamot. Kolmandaks põlvkonnaks võib tinglikult lugeda pärast 1870ndaid sündinud naisi, kes olid poliitiliselt aktiivsed Eesti Vabariigis – Asutava Kogu ja esimeste Riigikogude liikmed, naisseltside asutajad Marie Reiman, Minni Kurs-Olesk, Alma Ast-Ani, Marie Reisik, Alma Ostra-Oinas, Helmi Jansen jt.

Liina

Lilli Suburg sündis Vändras 1841. aastal, tema vanemad olid Vana-Vändra mõisas teenijad. Väike Lilli oli mõisnike tütre mängukaaslaseks, tema koduõpetaja õpetas ka Lillit. Kui Lilli oli kuueaastane, suri vana mõisnik ja tema isast sai Vana-Vändra mõisa opman. Oma seisuse- ja rahvusevahet sai Lilli tunda alles Pärnu Linna Tütarlastekoolis, kuhu ta pääses 1855. aastal tänu sellele, et oli mõisas saksa keele suhu saanud ja tema vanemad olid jõukad. See kool andis kõrgeimat haridust, mida tüdrukud sel ajal Eestimaal omandada said. Lilli kui eesti talutüdruk sai päritolu pärast küll koolis kiusata, aga tema õppetulemused olid ziemlich gut või väga headki. Neli aastat hiljem lõpetas ta kooli esimeste seas ning omandas Pärnu kõrgemast kreiskoolist loa pidada era-elementaarkooli õpetajaametit, sh õpetada usuõpetust, rehkendamist ning saksa, vene ja prantsuse keele lugemist-kirjutamist.^[7]

Kui kreiskool läbi, kolis Lilli vanemate juurde tagasi. Vahepeal oli ta aga talutöödest võõrdunud ja kaotanud oma südame ühele saksa poisile. Kuna Lilli oli tihti haige ning varjas armi oma põsel rätikuga, on tema elulugu tihtipeale kirjeldatud isikliku traagika võtmes: õnnetu armastus, häbi oma keha pärast, mis takistasid noorel naisel tolleaegseid ootusi täita. Talutööde asemel hakkas ta õpetama oma õdesid-vendi ja teisi lapsi, saades nii esimese kogemuse n-ö koolipidamisest. Lilli isa Toomas omandas veel maad ja mitu naabertalu ning rajas Waldburgi karjamõisa. Lilli pidi haiguse tõttu palju aega voodis veetma. Ta luges, luges, luges.

Suurtalust kujunes intellektuaalide kogunemispaik, kus käisid külas Koidula, C. R. Jakobson, Mihkel Veske jt. Eriti mõjutasid Lilli Suburgit aga külaskäigud Vana-Vändra karjamõisasse Massusse, kus puhus Euroopa tuul, sest seal elas ülemõpetaja Johann Bolz. Temalt laenas Lilli lugemiseks Rousseaud ja Pestalozzit, kelle filosoofiast lähtus hiljem pedagoogina. Massu raamaturiiulis olid veel Goethe, Schiller, Klopstock, Schopenhauer, Thomas Carlyle’i „Prantsuse revolutsiooni“ 3 köidet jms. Just Bolz õpetas Lillile, kuidas kohandada materjali õpilasele omandatavaks. Seal kohtus ta ka Carl Robert Jakobsoniga, kellega kujunes intellektuaalne sõprus ja kirjavahetus. Jakobson utsitas Suburgit oma „saksastunud Eesti tütre“ elulugu kirja panema – kui Suburg tajus, et oli saksa koolis käies oma rahvuslikud juured peaaegu ära kaotanud, siis Jakobsoni rahvuslik eetos inspireeris tedagi missioonitundest Eesti rahvusküsimuses kaasa lööma, ent naiste perspektiivist. Autobiograafiast sai jutustus „Liina“, mille käsikiri valmis 1873, ilmumine aga venis 1877. aastani, kuni Mihkel Veske lõpuks „rahva asjade ajamise“ kõrvalt mahti sai ja käsikirja trükikotta saatis. Teose valmimine võttis aega ka seetõttu, et Suburg ei olnud oma eesti keeles kindel ja tahtis, et Jakobson või Veske tema teksti toimetaksid. Jakobson soovitas inimestel anda „Liinat“ lugeda oma linnas õppivatele lastele, mõisnikud ja pastorid püüdsid aga takistada raamatu sattumist koolmeistrite raamatukokku või teenijaskonna kätte.^[8] „Liina“ oli üks eestimeelsete talunike kultusraamatuid. 1884. aastal ilmus teine trükk ning 1892 avaldati „Liina“ Soomes. Kui esimese trüki aegu sai naiskirjanik kriitikutelt nuuti rahvusluse eest, siis teist trükki kritiseeriti, vastupidi, selle eest, et Liina jääb igal juhul sakslaseks.

Isatalus elades toimetas Suburg Perno Postimeest ning kirjutas kaastöid ajalehtedele. Kui ta jõudis neljakümnendatesse eluaastatesse, müüs isa Waldburgi karjamõisa alkoholismi käigus tekkinud võlgade katteks. Siis pidi ka Lilli välja kolima ja iseseisvat elu alustama. Esialgu oli see tema jaoks raske – eriti kuna ta oli lapsendanud mõnepäevase tüdruku Anna Wiegandi ja pidi teda toitma –, aga tänu „Liina“ menukusele kuuldi ka teistes Eesti otstes varsti Lilli Suburgist ning tema tegemisi kooli asutamisel ja ajakirja väljaandmisel hakati toetama.

Linda

Üks Lilli Suburgi pikaaegseid unistusi oli asutada naistele oma ajaleht. Selleks oli ta juba 1879. aastal Waldburgis elades kirjutanud Trükiasjade Peavalitsusele, ent ei saanud luba. 1882. aastal tegi ta teise katse, ettepanekuna Eesti Kirjameeste Seltsile (kelle esimene naisliige ta oli) avaldada äsja surnud Jakobsoni mälestuseks käsikiri „Esimene Eesti naisterahva lugemise raamat“. Ei võetud vedu. 1887. aastal mõtles noor Johan Jansen, kes Suburgit tütarlastekoolis abistas, välja plaani: vastutavaks toimetajaks märgitakse Suburgi enda asemel Hugo Treffner, mees. Luba saadi paari kuuga. Linda esinumber kuulutas oma ülesandeks naiste vaimsete võimete arendamise ning see trükiti Tartus K. A. Hermanni trükikojas.^[9]

Linda lehekülgedel sai Suburg väljendada enda maailmavaadet ning kutsuda eesti soost naisi üles oma vaimu harimisele. Kui selleks ajaks oleks olnud välja kujunenud eestikeelse filosoofilise essee žanr, oleks just see Suburgi tugevaim külg olnud. Näiteks avaldas ta Lindas 1888. aastal mõtiskluse „Emancipirt!“, kus selgitas sõna emantsipeerunud erinevaid tähendusvarjundeid, kõige olulisemana aga esialgset tähendust ‘orjapõlvest vabastama’. Naised on piisavalt põllutöödel ja meeste jaoks orjanud, nüüd peaksid nad auga emantsipeeruma.^[10]

Et käsikirjade trükki saatmine Viljandist Tartusse oli alati konarlik teekond ning numbrid tihti hilinesid, otsustas Suburg asutada oma trükikoja. 1888. aastal sai Suburgist Treffneri asemel vastutav toimetaja ning Johan Janseni kui mehe nimele kinnitati trükikoda, kus pandi tööle Riiast ostetud vanaaegne käsitrükipress. Kuna masin oli vana, oli sellel nii vähe trükitähti, et korraga sai laduda ainult 10–12 lehekülge. Ühe numbri käsikiri võis kuni seitsme poogna kaupa rännata tsensori kätte ja tagasi. See aga ei olnud kõige raskem katsumus Linda välja andmisel. Nimelt oli Suburgi abiline Johan Jansen vahepeal armunud tema tütresse Annasse, kes aga poisist ei huvitunud.^[11] Oma päevikus ütleb Suburg Johani kohta 10. juulil 1889, et too „on end kahjuks liialt palju mõjutada lasknud muu ilma labastel meestel“, ning käitub tema ja Annaga lubamatult külmalt.^[12] Johan müüs kättemaksuks Suburgi trükikoja maha ning põgenes ise Riiga, jättes asutamisvõlad Suburgile katta. Lindat püüti trükkida nii Tartus, Viljandis kui Pärnus, ent kuna ka lugejaid jäi üha vähemaks, oli see ajakirja lõpu algus. Kõige rohkem oli Lindal olnud 380 tellijat, lõpuajal „tellijaid 130, võlga 400 rubla“. 1893. aastal asus Lindat toimetama Hendrik Prants ning see muutus tavaliseks majapidamisajakirjaks.^[13]

Lilli Suburgit uurinud Aino Undla-Põldmäe hinnangul oli Lindas kuulutatud ideoloogia oma ajast ees. Kui esialgu olid Postimees, Olevik jt ajalehed Lindat toetanud, siis 1891. aastaks hinnang muutus: öeldi, et Lindas levitatakse vaenu meeste ja naiste vahel. Kui leht sai naisterikkuja maine külge, julgesid vähesedki naised seda ainult „aidas kirstunurgas hoida ja salaja lugeda“.^[14] Suburgi vaated naiste emantsipatsioonile olid omas ajas radikaalsed. Kuna ta oma isa oli nende kodutalu joomaprobleemi tõttu kaotanud, oli Suburg ka väga kriitiline alkoholismi suhtes. Linda eeskujudeks olid mitmed saksa naisteajakirjad, nagu Fürs Haus. Praktisches Wochenblatt für alle Hausfrauen ja Gartenlaube, ning Suburg seadis naiste harimise eesmärgiks eelkõige nende enda isiksuse ja iseseisvuse arendamise. Suburgi emantsipatsiooni-idee suhestus tegeliku olukorraga ühiskonnas, kuna vallalisi töötavaid naisi oli linnas teenijatüdrukutena ja maal taluteenijatena palju.^[15]

Mari

1880. aastal kolis Lilli Suburg koos oma teismelise kasutütre Annaga Pärnusse. Ta ise oli juba neljakümnene ning omas küll kirjaniku- ja ajakirjanikukogemust, kuid sellele vaatamata oli koduõpetaja amet ainus, mida tol ajal naine iseseisvalt pidada sai. Pärnus hakkas ta esialgu vaestele eesti kalurilastele algõpetust andma, lükates aatelistel põhjustel tagasi tulusamad tööpakkumised sakslastelt. Oma õe Anette abiga taotles Lilli ülemkoolivalitsuselt loa avada oma eraalgkool, et hakata andma kodanlikku algharidust kõigist seisusest tütarlastele. Kool avati 1882. aasta alguses, vahetult enne Suburgi hea sõbra C. R. Jakobsoni surma. Esialgu kool vireles, kuna Estnische Töchterschule ei mõjunud just kutsuvalt – maalapsi saadeti linna saksa keelt õppima, saksastuma, mitte eesti meelt harima. Pärnu kooli parimal ajal õppis seal u 25 õpilast, kaugemalt tuldi „Liina“ lugemise mõjul. Ometi, „ma olen õnnetu, et Pärnu „kadakasakste“ pesasse elama olen tulnud. Ei saa ma siin elada, ei pääse siit aga ka enam nii ruttu minema,“ kirjutas Suburg sõbrale 1884. aastal.^[16]

Õnneks just siis sattus Pärnusse üks noor tarvastulane Andres Rennit, kes tahtis „Liina“ autoriga veidi kirjandusjuttu puhuda. Kui ta tunnistas Suburgi kesist olukorda, tegi mees talle ettepaneku kolida oma kool Viljandisse, rahvusliku ärkamisliikumise tulipunkti. 1885. aastal kool koliski. Tarvastus panid plaanile õla alla Mari Raamoti isa Tõnis Tamm ja õde Aino Tamm, samuti Marie Jänes. Pärnust saabunud Suburg nägi oma vanas mantlis ning koos ema ja kasutütrega nii vilets välja, et esialgu ehmatati päris ära, Marie Jänese metseenluse toel aga puhkes kool Viljandis lõpuks õitsele. Selleks kulus palju närvi – raha kogumiseks korraldati basaar ja näitemänge, kus lõid kaasa ka kreiskooli poisid. Esialgu kidus kool uberikes ruumides, varsti sai aga kolida suuremasse majja, kuhu mahtus õppima 80 talupidajate last. Õppekeeleks oli küll saksa, ent Suburg selgitas paljusid asju eesti keeles, sealhulgas kümmet käsku.^[17]

Mari Raamot,^[18] hilisem Naiskodukaitse esinaine, meenutas Suburgi asutatud koolis õppimist kui noore tüdruku täideläinud unistust. Raamoti mälestuse järgi oli Tarvastus just ära põlenud poisslaste kihelkonnakool, nii et poisid koliti ümber majja, kus enne olid õppinud tüdrukud, ning tüdrukud pidid omakorda kolima „lagunenud niiskesse kirikukõrtsi“. Raamoti isal ja vanemal õel läks hing selle peale nii täis, et isa võttis Aino koolist ära ning asus Suburgiga läbirääkimistesse, et tema kool hoopis Viljandisse tuua. „Kui sa hea laps oled ja hästi õpid, võib olla saad sügisest Lilli Suburgi kooli,“ ütles Marile tema ema. Kui Suburg neile külla tuli, olid kõik Tammede tütred väga elevil, et „naissaksa“ palest palesse näha võivad. Lilli vaatas Marile otsa ja ütles, et „sinust peab minu õpilane saama“.^[19]

Ärkamisaja üks keskseid sündmusi oli poistele mõeldud Aleksandrikooli asutamine, kus venekeelse õppekeele kõrval õpetati ka eesti keelt. Tüdrukutele aga midagi sellist enne Suburgi kooli ei olnud. Tütarlastekooli ootas Suburg õppima just eesti taludest pärit tüdrukuid ning selgitas neile tihti õppekavva kuuluvaid asju lahti ka eesti keeles. Suburgit peeti omal ajal uuendusmeelseks pedagoogiks, kuna ta lähtus oma õpetamispõhimõtetes Rousseaust, pidades oluliseks „vaba, loomulikku kasvatust, lapse sünnipäraste omaduste arendamist vaatluste, kogemuste, mängu ja kehaliste harjutuste kaudu“.^[20] Suburgi koolis olid mäng, laulmine, juttude lugemine, kuulamine ja jutustamine au sees, õhtuti kuulasid lapsed koolijuhataja lugusid, päeval mängisid õues eakohaseid mänge.

1892. aastal, kui Aleksander III valitsemise all oli alanud suur venestamislaine, sai Suburgi tütarlastekooli õppekeeleks vene keel. Suburg pidi koolijuhataja kohalt lahkuma, tema asemele asus tütar Anna Wiegand. Kool pidas vastu kuus aastat, kuni majanduslike raskuste ja ka Suburgi tervise tõttu suleti.^[21]

Anna

Suburgit on kujutatud traagilise kujuna, kes jäi nooruses põetud haiguste ja näo-armi tõttu vallaliseks.^[22] Ometi kirjeldavad tema kaasaegsed, et tegu oli „õige energilise, töötahtega ja -võimega ning kindla iseloomuga inimesega“, sooja südamega patrioodiga, kes jäi oma veendumustele kindlaks.^[23] Carl Robert Jakobson oli Lilli Suburgile pannud südamele, et ta peab naisõiguslaseks hakkama, ning seda teed järgis Suburg ka pärast oma intellektuaalse partneri surma. Suburgi karjääris oli meeste toetusel mõistagi tähtis roll: ajalehega toetasid teda Hugo Treffner ja Andres Rennit ning enne oma reeturlikku tegu ka Johan Jansen. Kooli aitas Viljandisse tuua peale Renniti ka Aino Tamme ja Mari Raamoti isa Tõnis Tamm. Suburg avaldas esimese Eesti feministliku manifesti ja asutas esimese tütarlastekooli, kus kasvas üles terve põlvkond haritud eesti naisi. Muide, Aino Undla-Põldmäe on märkinud, et õpilaste seas oli palju Annasid, nagu Suburgi enda tütargi.^[24] Kuigi oma rahva laulikuna mäletame esimesena Lydia Koidulat, on võimalik, et Suburg sai kuni kõrge eani nii tegus olla just tänu sellele, et ta ei pidanud abikaasa järel välismaale kolima, vaid sai jääda kodumaale naisõiguslusele alust panema.

^[1] A. Undla-Põldmäe, Järelsõna. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd. Tallinn, 2002, lk 463.

^[2] E. Annuk, Taasavastatud Lilli Suburg. Ariadne Lõng, 2003, nr 1/2, lk 217.

^[3] A. Undla, Uusi andmeid Lilli Suburgist. Eesti Kirjandus, 1935, nr 8, lk 346–354.

^[4] E. Annuk, Taasavastatud Lilli Suburg, lk 185.

^[5] Lilli Suburgi mälestuse austamine. Naiste Hääl, 10.12.1926, lk 10–12.

^[6] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamatTallinn, 1924, lk 138.

^[7] A. Undla-Põldmäe, Järelsõna, lk 461–480.

^[8] Sealsamas.

^[9] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd, lk 493–501.

^[10] L. Suburg, Emancipirt! Linda, 1888, nr 7, lk 247–250, vt ka: Ariadne Lõng, 2004, nr 1/2, lk 180–182.

^[11] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“, lk 499.

^[12] L. Suburg, Päevikukatkeid. Tlk H. Mägar. Ariadne Lõng, 2008, nr 1/2, lk 150.

^[13] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“, lk 500.

^[14] Sealsamas, lk 501.

^[15] E. Annuk, Sissevaade Lilli Suburgi ajakirjanduslikku tegevusse. Ariadne Lõng, 2004, nr 1/2, lk 185.

^[16] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd, lk 481–491.

^[17] Sealsamas.

^[18] Loe nt: H. Reinart, Mari Raamot: naine, kelleta Eesti Vabariik poleks see, mis ta on. Postimees, 07.02.2017.

^[19] M. Raamot, Kuidas sai Lilli Suburgi kool Mulgimaale ja mina tema õpilaseks. Naiste Hääl, 10.12.1926.

^[20] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool.

^[21] Sealsamas, lk 491.

^[22] Loe veel: E. Annuk, Haigused ja igatsused. Lilli Suburgi käänuline tee. Keel ja Kirjandus, 2016, nr 7, lk 539–552.

^[23] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool, lk 485.

^[24] Sealsamas, lk 491, 486.

Naised tehastes ja barrikaadidel

„Ma ei räägi ventilaatoritest, ma räägin majandussuhetest!“ ütles Aleksandra Kollontai oma insenerist abikaasale Vladimirile, kui nad parasjagu valmistusid Narva hotellis Straussi kuulama. Oli aasta 1896 ning perekond Kollontai oli tulnud tutvuma Kreenholmi Manufaktuuriga. Vladimiri ülesandeks oli paigaldada sinna uued ventilaatorid töötingimuste parandamiseks. Nad olid ette kujutanud, et reisil Narva saavad nad keerutada valssi, ent tegelik kohtumine tekstiilivabrikuga rikkus tantsutuju. Kui Aleksandra püüdis töölistega jutu peale saada, ei teinud vanemad töölised tast väljagi, nooremad aga rääkisid, et peavad tegema kuni 18 tundi päevas tööd, paljud neist on juba mõneaastase tööstaaži järel tuberkuloosis ning paljude eluküünal kustub  kolmekümnendates eluaastates. Aleksandra pea hakkas tehasetsehhide lärmist ja saastatud õhust valutama. Lastehoius nägi ta järgmist pilti: mõned lapsed mängivad vaikselt toas ning põrandal on üks kaheaastane maimuke. Neid on valvama jäetud üks väike tüdruk. Aleksandra läks maimu juurde ja sai aru, et too on surnud. Tüdruk ütles selle peale: „Mõnikord nad päeval surevad. Tädi viib ta kell kuus ära.“^[1]

Kreenholmi Manufaktuur

1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur oli üks suuremaid tööstusettevõtteid Eestimaa kubermangus ning suurimaid ja moodsamaid tekstiilitehaseid Tsaari-Venemaal. Tekstiilitehases töötas palju eestlasi, kes viisteist aastat pärast ettevõtte asutamist moodustasid juba 70% töölistest.^[2] Samal ajal lokkasid Eestimaal talurahvarahutused, mis kulmineerusid 1858. aasta Mahtra sõjaga – nõukogudeaegsed ajaloolased ütleksid, et käis klassivõitlus.^[3] Ka Kreenholmis toimusid rahutused – nimelt 1872. aastal toimus just seal üks Tsaari-Venemaa suurimaid tööliste streike, mis andis hoogu 1870ndatel impeeriumi vallutanud streigilainele. Kuna tekstiilitehase tööliskond koosnes vähemalt pooles osas naistest, kuulub see tehasestreik nii töölisklassi kui ka naisliikumiste globaalsesse ajalukku.

Tsaari-Venemaal oli äsja kaotatud pärisorjus (teame, et Eestimaal juhtus see juba 1816 ja Liivimaal 1819), seega tekkis 1860. aastate lõpus olukord, kus kogu impeeriumis oli palju inimesi, keda ei kammitsenud enam vanad sõltuvussuhted, nad olid vabad minema mujale leiba teenima. 19. sajandi keskel rajatud tööstusettevõtted kutsusid maalt linna läinud talupoegi ja -tütreid enda juurde tööle, sealhulgas pages just nälja eest tehastesse tööle üha enam eestlasi.^[4]Seadusi või eeskirju, mis oleksid kaitsnud neid uusi majanduslikke subjekte, töölisi, Tsaari-Venemaal veel ei olnud.^[5] Äsja kupja nuudi alt pääsenud talupojad ei leidnud tehases asu, sest töö- ja elutingimused Tsaari-Venemaa tekstiilivabrikutes olid kohutavad.

Tööpäev kestis kuni kaheksateist tundi, õhk oli tolmust paks ja tuberkuloos ei olnud harv lapuline, lisaks sellele elasid inimesed pead-jalad koos vabrikute lähedal barakkides, kus ei olnud privaatsust ega puhtust.^[6] 8–10-aastased lapsed töötasid kuni 14 tundi päevas. Pahatihti juhtus, et lapsed said tööõnnetustes surma, sest puudus ohutustehnika.^[7] Tsaari-Venemaal jõustus 1884. aastal seadus, mis keelas vabrikutes töötada alla 12-aastastel lastel ning alla 14-aastased võisid tööd teha kuni 6 tundi päevas, et neil oleks aega ka vabrikukoolis lugemist-kirjutamist õppida.^[8] Muuhulgas toodi lapsi manufaktuuri tööle Peterburi lastekodudest.^[9] Palgad olid kasinad ning neid kahandati veelgi trahvidega, mille võis vabrikant töölisele oma äranägemise järgi määrata nii töölt viilimise, tehnika lõhkumise kui ka suvaliste tegude eest. Naistele maksti vähem kui meestele ja lastele kõige vähem. Kui mõni vabrikutööline rasedaks jäi, võis juhtuda, et ta pidi sünnitama tööpingi kõrval ning tulema järgmisel päeval uuesti tööle.^[10]

Seejuures oli Kreenholm Tsaari-Venemaa üks kõige moodsama tehnopargiga tekstiilitööstusi.^[11] Ketrusmasinad, villakraasijad, kangasteljed ja muud masinad olid pärit Inglismaalt ja Saksamaalt. Nii võis Kreenholmi ketraja valmistada ühe tööpäevaga sama palju lõnga, kui ta oleks käsivokiga kedranud kümme aastat.^[12] Manufaktuurile ehitati algusaastate jooksul juurde mitu vabrikut ning Kreenholmist sai ruttu Tsaari-Venemaa kõige suurem ja tootlikum puuvilla käitlev ettevõte. Kreenholmis töötas 19. sajandi teisel poolel sama palju inimesi kui ülejäänud siinsetes tööstusettevõtetes kokku. Narva sai Eestimaa peamiseks tööstuskeskuseks, kuhu asus tööle „laostunud käsitöölisi ja talupoegi“ mõlemast kubermangust Narva jõe kallastel. 1912. aastaks oli töölisi juba kümme ja pool tuhat.^[13] Tööstusele aitas kaasa ka kiiresti arenev rongiühendus Tallinna ja Peterburiga, mille kaudu transporditi toorainet välismaalt ja Venemaa sisepiirkondadest. Puuvilla toodi Egiptusest ja Ameerika Ühendriikidest.^[14]

Kreenholmi masinad olid väga peened ja ettevõtte aktsionärid arvasid esialgu, et „kohalik tuim maarahvas“ ei saa nende käsitsemisega hakkama. Seetõttu kutsuti Saksamaalt lisatööjõudu. Saabunud naiste jaoks olid aga Kreenholmi töötingimused ja tööliste jõhker kohtlemine väljakannatamatud. Kuna juhtkond nende kaebusi kuulda ei võtnud ning neil oli keelatud ka töölt lahkuda enne lepingutähtaja lõppu, otsustasid 150 saksa kangrut ühel 1860. aasta kevadööl Kreenholmist põgeneda.^[15] See oli manufaktuuri ajaloo esimene tööliste protest, mis kuulutas ette 1872. aasta streike.

Kreenholmis oli tehase asutamise aegu naisi ligi 40% tööliskonnast. Tagantjärele on aga raske öelda, kui palju oli naisi streikijate hulgas. Tööseisak algas Narva jõge uuristanud kivimurdjatest, kes lahkusid töölt, kuna vabrikant ei teinud midagi, et töölisi kooleraepideemia eest kaitsta. Kui tuhat kivimurdjat olid kirkad nurka visanud, liitusid streigiga 500 kangrut ning nende järel ketrajad, kes moodustasid juba kaks kolmandikku kogu vabriku tööjõust.^[16] Allikad jätavad mainimata, et kangrutest ja tõenäoliselt eriti ketrajatest olid paljud naised. Streigile pühendatud nõukogudeaegsetes ajalooraamatutes naisi streikijate seas ei mainita, kuigi näiteks viidatakse, et streigi mahasurumiseks arreteeriti ka naisi ja lapsi. Üks ajalooõpik ütleb, et naisi ja lapsi kaitsti sõdurite eest.^[17] Küllap seepärast, et ka nemad streikisid.

Streigi otseseks ajendiks oli 1872. aastal tööliskasarmus levima hakanud koolera. Kivimurdjad elasid väga tihedalt koos üüritubades, kus juba surnud ja suremas haiged lamasid veel tervete inimestega samas ruumis. Sanitaarsete tingimuste loomise asemel püüdis vabriku direktsioon koolera levikut tõkestada pipraviinaga. Lühikese ajaga suri Kreenholmis koolerasse üle kolmesaja inimese, mis oli proportsionaalselt kõvasti rohkem, kui haigus murdis inimesi Tallinnas või Tartus.^[18] Kivimurdjad valisid protestimeetodiks töölt lahkumise, ent nende järel otsustasid kudujad taktikat vahetada.

Viissada kangrut asusid streigi etteotsa ning selle käigus olevat toimunud märkimisväärne eestlaste ja venelaste lõimumine.^[19] Kui kangrud olid ülemuse – vihatud Ernst Kolbe – kabinetti nõudmisi esitama läinud, põgenes too rusikat viibutades minema. Seejärel ühinesid ketrajad streigiga ja lõpetasid töö. Nõudmised: tööpäev algab kell pool kuus hommikul (mitte kell viis), lõunapaus kestab poolteist tundi (tunni asemel), lastel olgu rohkem aega koolis käia, tasu kangatüki eest olgu kõrgem, trahvid olgu väiksemad ja vabrikust lahkumine lubatud, pahatahtlikud ülemused lastagu lahti. Et ülemus ei julgenud üksi mitmesaja töölisega läbirääkimistesse astuda, kutsus ta enda kaitseks salga sandarmeid, kellele tööliste esindajad nõudmised edasi andsid. Direktori taktika oli venitamine: nädala pärast tulevad Kreenholmi omanikud Moskvast kohale ja töölised võivad oma nõudmised esitada neile… Seda muidugi ei juhtunud. Omanikud jälgisid streigi arenguid ohutu maa tagant Peterburist. Nende asemel tuli kohale Eestimaa kuberner, kindralmajor vürst Mihhail Šahhovskoi-Glebov-Strešnev. Too polnud nõus mässajatega rääkima ning nõudis, et tema ette astuks tööliste valitud esindus. Pavel Kann on märkinud, et esindajate valimisel „tuleb rõhutada Kreenholmi streigi üht kõige tähtsamat külge – tööliste internatsionaalset solidaarsust, eesti ja vene proletaarlaste monoliitsust“.^[20] Internatsionaalne küll, aga esindajate seltskond koosnes ainult meestest – nagu ikka. Ilmselt oli ka see üks põhjus, miks tänapäeval ei mäletata streikinud naisi.

Töölistel õnnestus ennetada ülemuste plaan nende esindajad lihtsalt vangi saata ning Kolbe oli sunnitud nende nõudmistele osaliselt järele andma. Tööpäeva lühendati kolmveerand tundi ja lõunapausi pikendati minutite võrra, kuid töölisvanemat, velskrit ja nuhke lahti ei lastud, ka palka ei tõstetud. Ometi oli see üks esimesi kordi Tsaari-Venemaal, kui kangrud ja ketrajad endale paremaid töötingimusi nõudsid. See kogemus kasvatas tehasetööliste seas solidaarsustunnet ja arusaamist, et kokku kuulutakse rahvusteüleselt. Kreenholmi 1872. aasta streik oli eeskujuks tärkavale töölisliikumisele Tsaari-Venemaal.^[21]

• Amalie Kreisberg

1872. aasta streik ei olnud Kreenholmis viimane ning Aleksandra Kollontai ei olnud Kreenholmis viimane revolutsiooniline naine. Kui jalutada Narvas Joala tänaval, võib seal praegugi näha Amalie Kreisbergi büsti. Kreisberg (1879–1906) oli manufaktuuri töölisvanem, kes võttis osa 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest, arreteeriti selle eest ning suri 26-aastasena Jamburgi vanglas. Tema kohta levis legend, et ta vägistati ja tapeti.^[22] Nii see siiski ei olnud – Kreisberg suri kõhutõppe, mida Jamburgi türmi velsker õigeaegselt ravida ei suvatsenud.^[23] Nüüdses Kingissepas ütleb tema mälestustahvel: „kuduja-revolutsionäär langes 1906. aastal tsaari omavalitsuse käe läbi.“^[24] Narvas on rahvamälus see isik veel alles – näiteks ristiti Nõukogude ajal endine Kreenholmi direktori maja, praegune Narva kunstiresidentuur, Amalie Kreisbergi nimeliseks laste loomemajaks, ning aastal 2006 kutsusid Narva ametiühingud tähistama tema 100. surma-aastapäeva.^[25] Nagu ütleb ka Heili Reinart, kelle artiklit siin refereerin, on Kreisberg üks revolutsioonilisi naisi, kes on meie ajalooannaalidest millegipärast välja kirjutatud.

Maali Kreisberg oli Kreenholmi kangur, kes sündis ja kasvas Joala tänava punases tööliskasarmus. Vabrikulapsele kohaselt õppis ta viis aastat ministeeriumikoolis ning hakkas 15-aastaselt tõusma enne kella viit hommikul, et jõuda Kreenholmi tööle. Seejuures jaksas Amalie osaleda karskusseltsi Võitleja näiteringis ning teda olla nähtud valitsusvastaselt meelestatud seltskonna kogunemistel Paemurru metsas juba 1904. aastal. Seal käis ta koos emaga.^[26]

Kui oktoobris 1905 toimus Narvas tööliste streik, oli Kreisberg juba valitud töölisvanemaks, kes aitas korraldada korjandusi streikijate toetuseks, levitas lendlehti ja hankis punase riide, mida rongkäigu ees lehvitada.^[27] Ta oli astunud ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei Narva osakonna liikmeks.^[28] 23. oktoobril marssis ta punase lipuga umbes tuhandepealise rongkäigu ees läbi Narva, Raekoja platsilt raudteejaama juurde ja lõpuks Kreenholmi. Tekstiilitehase töölised ise siis veel kaasa lüüa ei tahtnud. Kui aga päev hiljem alustasid Narva linavabriku ja Zinovjevi malmivabriku töölised streiki paremate tingimuste nõudmiseks, liitusid ka kreenholmlased. Üldstreik kestis kaks nädalat. Ideoloogiliste loosungite asemel nõuti lihtsalt elamisväärseid tingimusi: tööpäeva lühendamist 9 tunnile ja palgatõusu 20 rubla võrra.

Seekord tuli manufaktuuri omanik Ludwig Knoop isiklikult Narva kohale. Jõuti kompromissile: tööpäev lühendati 10,5 tunnile, laupäev 8,5 tunnile ning kangatüki eest makstavat tasu tõsteti. Kreenholmlased jätkasid tööd, vaid Narva linavabrikus kestis seisak mitu nädalat, kuni töölised jäid nälga, kuna nende tingimusi ei täidetud. Üks noormees lasti maha, tema auks kanti matustel punaseid lippe ja lauldi „Marseljeesi“.^[29]

Jaanuaris 1906 Kreisberg arreteeriti. Jamburgis ootas teda ees pisike türm, kus oli läppunud õhk ja kehv toit, ning seda jagas ta 13 naise ja lapsega. Aprillis ta suri. Kreenholmi delegatsioon läks surnukehale järele ja tõi ta hobuvankriga Narva, kogudes tee peal sappa tuhandeid inimesi. Oli 1. mai, töörahvapüha. Rongkäiku takistada püüdnud soldateid loobiti kividega, need andsid püssipäradega vastu. Kreisberg maeti järgmisel päeval, kohal olid ka linnapea, ohvitserid, jala- ja ratsavägi. Soldatid jätsid leinalised alles kalmistu värava taga rahule. Püssimeeste eksitamiseks hakati „Marseljeesi“ ümisema koraali viisil:^[30]

Jätkem maha kõik endised ajad
nende põrm heitkem jalgade pealt,
ebajumalaid pole meil vaja,
vastik meile on tsaari palee.^[31]

Aleksandra Kollontai ja Kreenholmi kohtumine

Niisiis tol 1896. aasta õhtul pöördus Aleksandra oma abikaasa poole küsimusega, kuidas võivad nemad elada oma pursuielu, kui teised inimesed elavad nagu loomad. Vladimir vastas, et selleks me siia ju tulimegi – nende töötingimusi parandama. Ja Aleksandra vastas, et ta ei räägi ventilaatoritest, vaid majandussuhetest. Aleksandra hakkas õppima majandust, luges Leninit ja töölisajalehti. Nendes kurtsid naistöölised, et ülemused tikuvad neile töökohal ligi – pea sada aastat enne seda, kui ameerika feminist Catherine A. MacKinnon tõi kasutusele seksuaalse ahistamise mõiste töökohal. Paar aastat pärast Narvas-käiku otsustas Aleksandra Kollontai raske südamega, et jätab nelja-aastase poja Miša ja abikaasa Vladimiri Peterburi ning kolib Zürichisse õppima poliitökonoomiat, et hiljem alustada oma kodulinnas põrandaalust revolutsioonilist tööd Sotsiaaldemokraatliku Partei heaks.^[32]

Aleksandra Kollontaist, kes oli sündinud Kreenholmi streigi aastal 1872, sai sajandi esimese poole Vene sotsialistliku naisliikumise eestvedaja. Ta kirjutas artikleid naiste õigustest perekonnas ja töökohal, pidas kõnesid – sh 1908. aastal Tartus^[33] – sellest, et naine peaks olema vaba nii lastekasvatuse kui abielunaise kohustest ning saama võrdseks mehega. Ta kirjutas naiste seksuaalsest vabadusest ning hiljem ongi teda palju meenutatud nende radikaalsete seisukohtade tõttu. Kollontai keskne uskumus oli, et patriarhaadi alus on kapitalism ning selleks, et patriarhaat lammutada, peavad naised olema solidaarsed töölistega, mitte ainult oma suguõdedega. Ta asutas koos Inessa Armandiga 1919. aastal Venemaa Kommunistliku Partei naissektsiooni Žen-otdel, mille eesmärgiks oli õpetada naistele kirjaoskust ning nende õigusi abielus, hariduses ja töös. Kollontai avaldas ka ilukirjandust, kus väljendas oma ideoloogilisi ideid naiste ja tööliste solidaarsusest ning naiste perekondlikust rõhumisest. Ta oli Nõukogude Liidu esimene naisdiplomaat.

Kollontai on vastuoluline tegelane, talle võib ette heita koostööd parteiga ka siis, kui selle peasekretär oli Stalin. Hästi nad läbi ei saanud, Stalin saatiski Kollontai välislähetusse, eksiili. Kollontai aga tegutses ammu enne Stalinit, reisides mööda Euroopat, Venemaad ja Ameerika Ühendriike ringi, et kutsuda üles proletaarlaste revolutsioonile ning naiste topeltvahetuse (tööl ja kodus) lõpetamisele. Meessoost kommunistid väga sootundlikud ei olnud, Marx samuti mitte. Seetõttu oli Kollontai oluline kui üks revolutsioonilisi naisõiguslasi Clara Zetkini, Rosa Luxemburgi ja (Kaunasest pärit) Emma Goldmani kõrval, kes seisid naiste valimisõiguse eest ning õiguse eest omada vara ja otsustada oma keha üle. Asjaolu, et teda tõukas sellele teele just Narvas-käik, tuletab meile meelde, et üleilmne naisliikumine ei toimunud kusagil kaugel eemal, vaid meie koduhoovis.

---

^[1] C. Porter, Alexandra Kollontai: A Biography. Updated Edition. Chicago, 2014, lk 51–53.

^[2] P. Kann, Kreenholmi streik 1872. Tallinn, 1972, lk 16.

^[3] J. Kahk, 1858. aasta talurahvarahutused Eestis: Mahtra sõda. Tallinn, 1958, lk 5.

^[4] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 37.

^[5] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini. Tallinn, 1980, lk 117.

^[6] C. Porter, Alexandra Kollontai, lk 51, 53.

^[7] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 21.

^[8] M. Pihlamägi, Tsaari-Venemaa sotsiaalpoliitika Kreenholmi ja Nikolski puuvillamanufaktuuri näitel. Acta Historica Tallinnensia, 2007, kd 11, lk 49.

^[9] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 43.

^[10] Sealsamas, lk 25.

^[11] C. Porter, Alexandra Kollontai, lk 52.

^[12] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini, lk 118.

^[13] Kreenholmi Manufaktuur. Rmt-s: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. kd. Tallinn, 1972, lk 183.

^[14] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 16.

^[15] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini, lk 125.

^[16] Sealsamas, lk 128.

^[17] Sealsamas, lk 129.

^[18] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 54–57.

^[19] Sealsamas, lk 58–59.

^[20] Sealsamas, lk 65.

^[21] Sealsamas, lk 68.

^[22] Proletaarne Revolutsioon Eestis. Leningrad, 1931, kd 5, nr 11, esikaas.

^[23] H. Reinart, Amalie Kreisberg. „Priske noor inimene oli, kui ära viidi – ei ta võinud haigusse surra, vist ikka surnuks piinati“. Postimees, 12.10.2021.

^[24] Записки жены путешествующего. Парусинка. 05.08.2011. https://kima157.livejournal.com/5140.html.

^[25] Е. Ашихмин, Вспоминая Амалию Крейсберг. В канун Первомая, 29 апреля, профсоюзы Нарвы почтут память Амалии Крейсберг. 29.04.2006. http://www.magicnet.ee/ru/news/2006/4/29/vspominaia-amaliiu-kreisberg/.

^[26] H. Reinart, Amalie Kreisberg.

^[27] Sealsamas.

^[28] Proletaarne Revolutsioon Eestis. Lenin-grad, 1931, kd 5, nr 11, lk 14–15.

^[29] H. Reinart, Amalie Kreisberg.

^[30] Sealsamas.

^[31] See on Prantsuse revolutsioonist pärit hümni üks esimesi eestikeelseid tõlkeid, mis levis rahvasuus 1905. aastal. Seda varianti tunti Narva marseljeesina. Vt V. Mälk, „Marseljees“ Eestis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 4, lk 214.

^[32] C. Porter, Alexandra Kollontai.

^[33] Pernausche Zeitung, 29.02.1908.

Oma tuba, oma riik

1917. aasta 8. märtsil (23. veebruaril) tulid Peterburis tänavale kurnatud tekstiilitöölised, et protestida pideva toidupuuduse vastu, algatades sellega Veebruarirevolutsiooni.^[1] Keisrivõimu langemise järel võimu võtnud Ajutise Valitsuse kukutasid omakorda bolševikud novembris (oktoobris). Tänu sellele, et kümned tuhanded naised Venemaal nõudsid valimisõigust ja osalemist Asutavas Kogus, said ka Eestimaa naised 1917. aastal õiguse valida. Samal aastal toimus Tartus esimene Eesti Naiskongress.

Kongressil osalesid naisseltside esindajad Tallinnast, Võrust, Pärnust, Vändrast, Paidest, Amblast, Nõmmelt, Valgast, Türilt, Moskvast, Petrogradist, Hagerist, Põltsamaalt, Tartust ja mujalt. Muuhulgas sündis otsus, et kõik need seltsid tuleb koondada Eesti Naisorganisatsioonide Liiduks, mis sai juriidiliseks kehaks järgmisel kongressil 1920. aastal (ENL, alates 1930. aastast Eesti Naisliit). Seega olid Eestimaa naised 1917. aastaks juba üsna organiseerunud, ka Venemaa linnades. Vanemuise saalis võeti 27. mai õhtul vastu viis riigikorda puudutavat resolutsiooni, milles nõuti, et Eestimaa oleks iseseisev osariik Venemaa demokraatlikus föderatsioonis, kus naistel oleksid piiramata poliitilised õigused, mida abielu ei kitsenda. Nõuti isiku-, sõna-, trüki-, ühisuste-, koosolekute ja streigivabadust ning naiste võrdseid õigusi meestega maaküsimustes. Märgiti ka, et prostitutsiooni vähendamiseks tuleb selle ühiskondlike põhjustega süsteemselt tegeleda, mitte tegevust reglementeerida, sest see „alandab naise isikut“. Nõuti naiste esindatust kohalikus omavalitsuses ja erakondades ning ka Asutavasse Kogusse sooviti saata üht Eesti naisesindajat. Võeti põhimõtteline seisukoht, et eesti naine peab kaasa aitama karskusliikumisele, kuna alkoholismil oli hävitav mõju perekondadele ja ühiskonnale. Naistöölisi sooviti aidata naisinspektsiooni sisseviimisega vabrikutes ja töökodades (sh käsitöölistele ja koduteenijatele), tervist kahjustava töö lõpetamisega, lastesõimede rajamisega vabrikute juurde, tööst vabastamisega kuus nädalat enne ja pärast sünnitust, palga viimisega meestega samale tasemele. Loodeti, et kui naine saab riigitöös oma mõju maksma panna, siis lõpevad sõjad.^[2] Pärast teist naiskongressi 1920. aastal hakkasid suurkogud toimuma iga viie aasta järel kuni 1935. aastani.

Oli alanud oma riigi ehitamine, kus andsid tooni sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted. 24. veebruar 1918 märgib hetke, kui juba vilkalt organiseeruma asunud naised Eestimaal said hakata töötama iseolemise nimel mitte ainult oma kubermangus, vaid iseseisvas demokraatlikus rahvusriigis. Ajastut, millel see peatükk peatub, võib kirjeldada Virginia Woolfi 1929. aastal ilmunud essee keskse metafoori, „oma toa“ kaudu – ainult et eesti naised tahtsid, et see ruum, kus neil on võimalik laua taha maha istuda ja vaimutööd teha, oleks terve riik.

Meeste riik

1917. aasta autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamoti kohta küsinud: „Miks need naised siin koosolekul viibivad?“ Nende kaitseks lausunud Lui Olesk, et ega siia ei tuldud looma mingit meeste riiki.^[3]Eesti Naisliidu liikmed kritiseerisid Asutava Kogu ja hilisemate Riigikogu koosseisude tegevust, sest nad ei võtnud naiste hääli seadusloomes piisavalt kuulda.

Asutavasse Kogusse oli kuulunud seitse naist: Marie Reisik Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, Naisliidu juhatuse liige Johanna Päts vasaktsentristlikust Eesti Tööerakonnast ning Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Marie-Helene Aul, Emma Asson-Peterson ja Alma Anvelt-Ostra Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist. 1924. aastal välja antud ENL-i esimest tegevusjärku kokku võtvas aastaraamatus kirjeldas Asson-Peterson essees „Naine ja poliitika“ naise ühiskondliku positsiooni nihkumist. Ta ütles, et naise aeg üksnes kodukolde ees on läbi saanud, kuna rasked elutingimused on sundinud kõigepealt töölisklassi naisi, aga nende järel ka kodanlikke naisi endale väljaspool peret teenistust otsima. Elutingimustest ajendatuna on ühiskondlikuks ootuseks muutunud, et ka naine räägib avalikes küsimustes kaasa. Asson-Peterson juhtis tähelepanu kodanlike naiste majanduslikule privileegile ning kritiseeris neid selle eest, et nad peavad oma panuse piiriks tasuta heategevustööd, samal ajal kui töölisnaised seisid revolutsioonides demokraatliku riigi eest, mis olevat ainus võimalus, kuidas naise aineline ja õiguslik olukord võiks paraneda. Autor tuletas meelde, et Prantsuse revolutsioonis oli tähtis roll Versaille’sse marssinud naistel, loetles vene naisrevolutsionääre ning mälestas Eestis 1905. aasta revolutsiooni käigus vangi ja asumisele saadetud naisi. Ta nentis, et naised said küll Vene korra kukutamise järel valimisõiguse, ent tegelikult vireleb naine Eesti Vabariigis viletsuses – mehest maha jäetuna, joomari abikaasa või vallasemana. Asson-Peterson oli kriitiline olukorra suhtes, et Vabadussõja ajal võtsid naised majapidamised ja põlluharimise enda kanda, aga Asutav Kogu ei võtnud vastu naisi ja perekonnaelu kaitsvaid seadusi ning Riigikogu ei taha oma ridadesse naisi. Juba 1920. aastal valitud I Riigikogu näitas end oluliselt tagurlikumast küljest, kui olid lubanud revolutsioon ja vabadusvõitlus – seda kodanlike ja parempoolsete erakondade tõttu, kes jätsid naised oma nimekirjadest välja. Nende tagurlikkus mõjutas II Riigikogu valimiste ajaks ka pahempoolseid erakondi, kelle põrandaaluses töös naised osalenud olid. Eesti Naisorganisatsioonide Liit reageeris sellele tendentsile 1923. aasta märtsis Tartus peakoosolekul vastu võetud resolutsiooniga: „Et Eestis naiskodanikud on hääleõiguslikud ja rahvaarvuliselt koguni ülekaalus, oleks naissaadikute puudumine tulevases Riigikogus ebaloomulik nähtus. Naiste osavõtmine seadusandlikust tööst on otse tarvilik naiste ja laste elusse puutuvate seaduste harutamisel. … Seepärast paneb Tartus ärapeetud E. N. Liidu peakoosolek ette parteidele võtta oma nimekirjade läbiviidavaile kohtadele ka mõned naiskandidaadid.“

Otsus saadeti erakondade keskkomiteedele, kes seda kuulda ei võtnud. Emma Asson-Peterson tegi järelduse: „See asjaolu annab igatahes selge tunnistuse meil tekkinud antifeministlikust voolust ja meil, naistel, tuleb seda arvesse võtta. Meie peame end organiseerima ja püüdma energilisemalt kaitsta oma õigusi.“^[4]

Feminismi mõisteti tollal kui tegevust, mille eesmärk on „naise kui kodaniku ja inimese õigusliku, majandusliku ja kultuurilise järje eest hoolitsemine“. Seda tingimustes, kus naine oli seadusandluses mehega ebavõrdsel positsioonil ning majanduslikult temast sõltuv, samuti ei olnud naistel ajalooliselt olnud meestega võrdset ligipääsu haridusele. Naisliitu nähti selle definitsiooni kohaselt selgelt feministliku organisatsioonina, mille ülesanne oli mitte ainult seadusandlust, vaid ka ühiskondlikku mõtlemisviisi naistele soodsamaks muuta.^[5]

• Õigus oma varale

1920. ja 1930. aastatel oli naisorganisatsioonide üks keskseid eesmärke uue perekonnaseaduse loomine. Teisel naiskongressil 1920. aastal arutati, et naistel on tegelikult perekonnas ja ühiskonnas vastutav roll kanda, kuid kehtivas abieluseaduses see ei peegeldu, kuna naine ei ole oma abikaasaga õiguslikult ega varanduslikult võrdsel kohal. Abielunaiste teenitud tulu läheb tema mehe nimele, mis on naisele alandav ja võib perekonna rahakotile kahjulikki olla, kui mees raha maha joob.^[6] Paljusid neist õigustest, mida esimesel naiskongressil demokraatliku Venemaa koosseisus nõuti, Eesti Vabariigis ei tagatud. Naine oli sisuliselt mehe ülalpeetav ning kaotas abielludes õiguse isegi oma kaasavarale. „Seevastu aga iga meessoost kodanik, olgu see kuitahes vähese haridusega või isegi vastutustundetu joodik, omab seaduse ees palju suuremaid õigusi kui kõige haritum või tublim naine,“^[7] kirjutas 1920. aastate  karskusliikumise eestvedaja Helmi Mäelo.

Enne teist naiskongressi 1920. aastal tehti perekonnaseaduse muutmiseks eeltööd – tsaariajast pärit Balti eraseadusele, mis mh kehtestas mehe naise eestkostjana, tehti paragrahvide haaval parandusi. Taani abieluseadus tõlgiti eesti keelde, et see eeskujuks võtta. Kongressil pandi kokku juriidiline komisjon, kelle ülesandeks sai ettepanek riigikogusse toimetada. Komisjoni kuulusid Marie Reisik, Alma Ostra-Oinas, Linda Jürman, Ida Hellat ja Johanna Päts. Juriste nende seas ei olnud, kuna sel ajal Eestis juristipaberitega naisi polnudki.

Riigikogule esitati seaduse parandusettepanek 1922. aastal, kusjuures ENL-i ettepanekud konkureerisid kohtuministeeriumi omadega. ENL soovis, et abielusisese vara üle oleks nii naisel kui mehel võrdne hääleõigus ja et kummalgi poolel oleks õigus ka eravarale. Ettepanekus kritiseeriti sügavale juurdunud arusaama, nagu naiste tehtud kodune töö – ka talumajapidamises ja loomatalituses – ei oleks samaväärne meeste tuluteeniva tööga. Paragrahvides tõsteti rahateenimine ja kodune töö perekonna ülalpidamisel samale joonele ning kummagi teenistus pidi minema abikaasade vahel jagamisele. See tähendas, et abikaasadel oleks õigus teineteise sissetulekule. ENL põhjendas ettepanekut sellega, et enamasti ei jää naisel majapidamise ja laste kasvatamise kõrvalt aega veel ka palgatööd teha. Reguleeriti ka õigust pärandusele abikaasa surma puhul ning varajaotust, kui nt üks osapool omapoolset vara ohtlikult hooletult kohtleb. Kuna kohtuministeerium veel abikaasade vara puudutavaid ettepanekuid ei esitanud, jäid ka ENL-i omad tol aastal riigikogus käsitlemata.^[8]

Mõned parandused Balti eraseadusse õnnestus sisse viia, ent ometi jäi perekonnaseaduse muutmine suures plaanis venima, kuna valitsus tahtis kõik tsiviilseadused korraga ette võtta. Bürokraatia venitas protsessi. Perekonnaseaduse väljatöötamine usaldati 1923. aastal kohtuministeeriumi juurde loodud vastava komisjoni kätte, kuhu ei kuulunud mitte ühtegi naist.^[9]

Töö perekonnaõiguse rajamise nimel abikaasade üheõigusluse põhimõttele jätkus III naiskongressil 1925. aastal. Selleks ajaks olid Tartu Ülikoolist mõned naised juurahariduse kätte saanud.^[10] Nad liitusid Naisliidu juriidilise komisjoniga ning pidasid kongressil kõnesid olemasolevatest seadustest, mis abikaasade varalisi vahekordi reguleerivad, ning õigustest, mida uus perekonnaseadus tagada võiks. Paar teist naisjuristi^[11] hakkasid iseseisvalt Tartus uut eelnõu koostama.

Valitsuse moodustatud tsiviilseadustiku ümbertöötamise komisjon naisorganisatsioonide ettepanekuid uue perekonnaseaduse eelnõus sisse ei arvanud. Seetõttu saatsid Eesti Naisorganisatsioonide Liit, Eesti Naiste Karskusliit ja Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing kohtuministeeriumile need ettepanekud koos 1927. aasta jaanuaris Naiste Hääles avaldatud ühise kirjaga, kus viidati III kongressi otsusele, et uus seadus peab tuginema abikaasade üheõiguslikkuse põhimõttele. Eeskujuks seati Taani, Rootsi, Norra ja Soome seadused. Kirjas öeldi: „Vana kord, et mees on pere pea ja naine talle allub, pärineb kunstlikel alustel, vanadel traditsioonidel, mille reaalne alus ammugi hääbunud, sest mehe ülemvõimu põhimõte perekonnas on pärandatud neilt ajult, kui naine, ühes temaga terve perekond, oli mehe pärisomandus, ning kui mehe perekonna peaks nimetamine vastas tegelikule elule. Kuid selle peale vaatamata, et olud muutunud, on see igivanast ajast päritud vaade perekonnaõiguse normidesse kantud, mis kuni käesoleva aastasaja kahekümnendate aastateni on alal hoidunud. Selle põhjenduseks on toodud ikka ja alati see seisukoht, et perekonna olemasolu põhjeneb mehe tööle ja vaevale, kuna naine kui füüsiliselt ja vaimliselt nõrgem olevus ise kaitset ja ülespidamist tarvitab; kuid antud kaitse ning ülespidamise eest peab aga naine mehele alistuma. Kui põhjendamatuks ning õhusrippuvana osutub tänapäeva majanduslise võitluse ning kultuurilise arengu juures ettetoodud väide, on igale selge. Meie majandusline olukord on loonud iseseisva naise, kelle olemasolu aluseks on tema isiklik töö.“^[12]

1931. aastal hakati rahvaalgatuse korras allkirju koguma, et seadusemuutmine päevakorda võetaks. Kokku koguti 32 000 allkrja, allakirjutanute seas oli poliitikuid, õigusteadlasi, intellektuaale.^[13]Delegatsioon, sh Marie Reisik, Linda Eenpalu, Helmi Põld, Mari Raamot jt, andis allkirjad üle riigivanemale Konstantin Pätsile ning kohtu- ja siseministrile, kes lubasid ettepanekut tõsiselt kaaluda.^[14] Valitsusliikmetele öeldi, et naised pigem eelistavad veel paar aastat jätkata vana Balti eraseadusega, kui et võetaks vastu uus perekonnaõiguse eelnõu, mis parasjagu kodifikatsioonikomisjonis laual on ja mis kuidagi ei arvesta asjaolu, et palju naisi töötavad ja on majanduslikult iseseisvad, oma perekonna kaastoitjad või lausa mehe ja laste ülalpidajad. Vastupidi, tolles eelnõus lehvib „vaim, mis … pole midagi muud, kui see vihatud ja põlatud võõras ülevõim… See on Saksa, eriti Balti kitsarinnalikkuse ja isandalikkuse vaim, mis meile peaks olema vastuvõtmatu mitte ainult abieluõiguse normides, vaid ka teistes vahekordades, kuna ta kannab keskaegsuse pitsatit.“^[15]

Allkirjade kogumisest oli nii palju kasu, et aasta hiljem kutsus sise- ja kohtuminister Ado Anderkopp Naisliidu koos naisjuristidega kodifikatsioonikomisjoniga nõu pidama. Pooleteisepäevaste vaidluste käigus tunnistas isegi mitu kohtunikku, et pooldab varalahususe ettepanekut, kuna teistes riikides on see juba rakendatud. Arutelus kõlas küll ka väide, et võrdsus on abielus tagatud, kui peale jääb mehe sõna, sest see ongi loomulik tasakaal, ent lõpuks jõuti järeldusele, et otsustusõigus peab abielus olema ühine. Jõuti ka üksmeelele, et naine võib soovi korral säilitada oma neiupõlvenime – tollal levinud valik, nagu ka paljudest nimedest näeme. Kuigi tundus, et puhusid muutuste tuuled, ei olnud ükski nendest otsustest õiguslikult siduv.^[16]

Naiste hääl – seltsid ja ajakirjad

Selleks, et naisi kuulda võetaks, tuli organiseeruda – see oli naistele teada. Parteipoliitikas olid naised küll vähemuses, ent nende ühiskondlik mõju avaldus seltsitegevuse kaudu. Kõige esimene Eesti naisorganisatsioon oli Tartu Naisselts, mis asutati 1907. aastal. Selle ühingu asutamine oli muuseas ka avaliku elu debüüt Marie Reisikul, kellest sai 1920.–1930. aastate Eesti naisliikumiste üks keskseid tegelasi. Tartu Naisselts andis välja ajakirja Naiste Töö ja Elu, mida 1911–1918 toimetas Reisik ning mis oli üks esimesi naisküsimust käsitlevaid ajalehti. Tartu Naisselts asutas majapidamiskooli ja õmbluskooli, viis läbi kangakudumiskursusi ja avas kodukäsitöökoja, kus valmistati Eesti rahvariideid ja tikiti „enam-vähem Eesti laadilisi kirju ja mustreid“. Tartu Naisseltsil oli ka raamatukogu ning tema ajakirju luges 2000 inimest.^[17] Tartu Naisseltsi algatusel toimuski esimene naiskongress. Reisiku ja Minni Kurs-Oleski osalus Tartu Naisseltsis lõppes 1918. aastal, sest nad suitsetasid avalikult ning see ärritas konservatiivseid tartlasi. Nad astusid seltsist välja ja asutasid Tartu Naisühingu.^[18]

1917. aastal asutati naisseltsid Merikülas, Põltsamaal, Simunas, Vändras, Viljandis, Võrus, Hallistes, Pärnus, Tallinnas. Aasta-paar hiljem jõudsid järele ka Suure-Jaani, Tapa, Türi, Valga, Vastemõisa ning Tallinn, Tartu ja Võru said endale teisegi naisklubi.^[19] Seltsielu oli ajale omane, kuna seltse asutati igasugusteks tegevusteks, nt tulekahju korral vastastikuse abi pakkumiseks, leskede, vaeslaste ja vanade aitamiseks, rahvahariduse andmiseks ja laulude-mängude mängimiseks.^[20] Naiste loodud ühingud korraldasid näiteks lastehoidu, et emad saaksid tööl käia, muretsesid vaestele küttepuid, pidasid loenguid Eesti ajaloost, korraldasid käsitöö- ja keedukursusi, õppisid jalanõusid valmistama. Kehvemal järjel inimesi toetati lastele tasuta lõunate, naistele sünnitusabi pakkumise, juurviljade jagamise, laste koolitasu tühistamisega jm viisidel. Et 1918–1920 oli veel käimas Vabadussõda, koguti sõduritele villa, lõnga, riiet, seepi, sukki, kindaid jm varustust. Mõnes linnas asutati sõdurite kodu, kus oli einelauaga puhkepaik, mindi appi ka haigemajja. Mitu naisseltsi korraldasid korjandusi, et püstitada langenud sõduritele mälestusmärk. Naisseltside põhiliseks sissetulekuallikaks olid korjandused ja peod ning organiseerumine oli jätkusuutlikum jõukamatel, kellel oli õnnestunud oma maja või korter osta. Ent mõnigi selts tunnistas, et „ärevate aegade“ ja enamlaste sissetungi tõttu jäid soovitud tegevused katki. Pärast Vabadussõda oli paljude seltside keskpunktis koduhoiu-alase hariduse andmine: aiatöö, tikkimine, toidutegu. Üldisem eesmärk oli arendada vaba ja iseseisvat naist – isiksust – ning nende omaduste eelduseks oli materiaalne sõltumatus, mida saab üks naine tagada endale hea käsitööoskusega.^[21]

Osa naisseltse orienteerusid karskuse toetamisele. Esimesel naiskongressil 1917. aastal võttis Helmi Põllu sõna karskusliikumise toetuseks, rõhutades just naise rolli olulisust selles.^[22] Karsketele naistele olid suureks innustuseks soome õed ning pärast 1921. aastal Helsingis toimunud karskuskongressi otsustati ka Eestis kainuse nimel organiseeruma hakata. Esimese takistusena tuli ületada (ilmselt põhiliselt meestest koosneva) Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna vastuseis mõttele luua eraldi naiste karskusliikumine. Kui see vastuseis sai murtud, peeti 1923. aastal esimene naiste karskuskongress, mida kesktoimkond lubas küll ainult karskus-päevaks nimetada. Naiste Karskusliit asutati samal aastal, erimeelsuste tõttu meeste liidust eraldi. Karskusliikumises oli suur roll Helmi Põllul ja tema õpilasel Helmi Mäelol (snd Pett), kes lõi Tartu Ülikooli juurde karske üliõpilasseltsi Ilmatar, kuna Eesti Naisüliõpilaste Seltsis joodi liiga palju. Põllu kutsel liitus Mäelo Tartu Naisseltsiga, mille juurde asutati Naiste Karskusliit, mida Mäelo juhtis aastatel 1924–1940. Liit asutas oma ajakirja Eesti Naine, kus alkoholi vastu sõna võeti.^[23]

Naiste Karskusliit leidis, et kuna alkohol on üks suurimaid kodurahu ning riigi vaenlasi, peab naine seisma alkoholi vastu nii kodanikuna, seltskonnaliikmena kui ka emana. Naine peab ära kasutama oma hääleõigust ja valima valitsusse karsklased, sest: „Ta ei tohi kunagi unustada, et kõik, mis meie väikeses riigis juhtub, on samuti tema vastutada.“ Karske naine on kvaliteetne seltskond, naine, kes tõstab klaasi koos meestega, pabeross hambus, viib alla kogu seltskonna tasapinna. Ning emana peab naine andma oma lastele eeskuju.^[24]

1926. aasta lõpus hakkas ilmuma ENL-i häälekandja Naiste Hääl, peatoimetajaks Marie Reisik. Ajakiri positsioneeris ennast väljapoole erakondi, kuid mitte väljapoole poliitikat. Esimese numbri avasõnas 1926. aastal seatakse sihid: naiste õiguste kooskõlastamine põhiseadusega, rahvusvaheline koostöö Rahvasteliidu ja teiste (nais)organisatsioonidega, taluperenaiste elu ning põllumajanduslik ja kodukultuur, naiste osalemine ühistegevuses ja majanduses, tervishoid ja sotsiaalpoliitika, riigi ja rahvuse propaganda, lastekaitse, emade kaitse, vanade ja haigete hoolekanne ning töökaitse. Lisaks sellele lubati tutvustada välismaiseid naistegelastest eeskujusid.^[25] Ajakirja 1926. aasta avasõna kehtestab Eesti naise selgelt poliitilise subjektina, kellel on ühiskondlikud õigused ja kohustused. Seal luuakse demokraatliku Eesti naise kuvand: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, on laia silmaringiga ja avatud maailmale. Hääl, mis siit kostab, kuulub küll pere- ja kodukesksele, ent ühiskondlikes küsimustes kaasarääkivale rahvusvahelise haardega naisele.

Oma läkituse saatis esimesse Naiste Hääle numbrisse ka Minni Kurs-Olesk: „Kuid midagi ei aita, ka Eesti naine on paratamatult sunnit üle kodu läve astuma avalikku ellu ja sinna tema jääb. Aurumasin sünnitas moodsa töölis- ja naisliikumise. … Kes majanduslikult edasi tahab saada, see peab ka poliitilise võimu pärast võitlema.“^[26]

Vaikne naisliikumine

Helmi Jansen kirjutab 1930. aastate alguses Naiste Hääles, et Eesti naisliikumine on tugev ja tulemusrikas. Tööd tehakse nii feministlikul ehk naispoliitilisel alal kui ka sotsiaalsetel aladel ehk naiskäsitöös, karskuse ja kodukultuuri arendamisel. Ent Jansen on kriitiline, et majandustegevuses on naistel veel raske kaasa lüüa, kuna äritehinguid ja ka poliitilisi otsuseid tehakse n-ö poisteklubides – sõbralikel meesolengutel kõrtsilaua taga, kuhu naisel pole sobiv minna.^[27] Ka seadusandlikus kogus ei olnud naiste esindatus kiita. Irooniliselt hõisatakse, et 1932. aasta valimiste järel tõusis naiste esindatus riigikogus lausa 50 protsenti – ühe naise asemel on seal nüüd tervelt kaks (Marie Reisik ja Julie Steinman). Pettuti nii Põllumeeste Kogudes, kelle ringkondades toimus parasjagu maanaiste liikumine, kui ka sotsialistlikus erakonnas, kes peaks ju mahajäetute eest seisma – kumbki erakond ei esitanud ühtki naiskandidaati.^[28] Kusjuures Reisik oli kogunud rohkem hääli kui Jaan Tõnisson.^[29] 1932. aastal lõpetas Naiste Hääl lugejate vähesuse tõttu ilmumise.

Paljud naisseltsid keskendusid 1930. aastatel hoopis kodukorrastamisele ja karskusliikumisele. 1936. aastal, kui parlament oli parasjagu n-ö vaikivas olekus, käivitati Riikliku Propaganda Talituse juhtimisel kodukaunistamiskampaania ning loodi Kodumajanduskoda. Viimane keskendus majafassaadide kaunistamise asemel siseruumidele, eriti köökide perenaisele mugavamaks tegemisele. Ühest küljest võib autoritaarses riigis toimunud pööret kodukorrastamise suunas näha naiste tagasisurumisena patriarhaalsesse rolli, teisest küljest jätkas Kodumajanduskoda riigi raha toel juba varem naisseltside tehtud tööd ning püüdis leevendada naiste kodust töökoormust funktsionaalse arhitektuuri ja moodsa tehnikaga.^[30] Niisiis ei olnud Pätsi ajastul naiste roll liikuda ainult kolmnurgas Kinder, Kirche, Küche, vaid osa riigitöötajaid, kellele anti juurdepääs ideoloogilistel põhjustel koondatud ressurssidele, võtsid ette praktilisi samme, et naiste tööd ja elu lihtsamaks teha.

Kodumajanduskoda korraldas kampaaniaid, tegi raadiosaateid ning koostas trükiseid selle kohta, kuidas ise valmistada võimalikult mitmeotstarbelist ja praktilist mööblit, kuidas teha kodutöid teaduslikumalt ja ratsionaalsemalt, kuidas sisustada kööki nii, et perenaise töö võimalikult libedalt läheks. Arhitekte juhendati projekteerima majja panipaiku, mis aitaksid pere aega ja tööjõudu säästa. Kodumajanduskoja esindajad kritiseerisid kodusid, kus ainult elutuba on esinduslik ja magamistuba on räämas, ning ütlesid, et kogu kodu peaks olema kultuurne, ka need kohad, kuhu külalised ei satu. Peeti vajalikuks kvaliteetsete majapidamisvahendite ja töövõtete kasutamist, kritiseerides talusid, kus n-ö meestetöödes kasutatakse viimaseid tehnikaimesid, aga naised peavad ikka pesuvett pangega välja viima.

Perekonnaseaduse viimane versioon valmis 1935. aastal vastavas riigikomisjonis, kuhu selleks ajaks oli juba kaasatud kaks naisjuristi.^[31] Eesti Naisliit ja Akadeemiliste Naiste Ühing tegid eelnõule omapoolsed parandused, kus nõuti, et 1) ka naisel oleks õigus otsustada abielus soetatud vara üle; 2) ka naisel olgu õigus abielus soetatud varale lahutuse puhul; 3) et kodutöid tunnustataks kutsetööna. Eelnõust seadust ei saanud, sest enne jõudis 1940. aastal kohale Nõukogude okupatsioon ning Eesti Naisliit saadeti laiali.

^[1] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation. Rethinking the Legacy of the Socialist Emancipation Project. Rmt-s: The Routledge Handbook of Gender in Central-Eastern Europe and Eurasia, 1. vlj. London; New York, 2021, lk 115.

^[2] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 132–137.

^[3] M. Raamot, Minu mälestused. New York, 1962, lk 156–157.

^[4] E. Asson-Peterson, Naine ja poliitika. Rmt-s: Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 127–131.

^[5] H. Jansen, Meie naispoliitika lähema tuleviku sihtjooni. Naiste Hääl, 1930, nr 5, lk 66–67.

^[6] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 95–96.

^[7] H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade. Tallinn, 1999, lk 201.

^[8] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 100–104.

^[9] H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 202.

^[10] Elise Aron ja Marta Kurfeldt. Vt sealsamas, lk 202.

^[11] Veera Poska-Grünthal ja Olinde Ilus. Vt sealsamas.

^[12] Eesti naisorganisatsioonide ühine kiri kohtuministeeriumile. Naiste Hääl, 1927, nr 2, lk 30.

^[13] Oma õiguste eest. Nõupidamine uue perekonnaseaduse eelnõu asjus. Protestihäälte kogumise aktsiooni esimesi nähtavaid tulemusi. Naiste Hääl, 1932, nr 8/9.

^[14] Delegatsiooni kuulusid Eesti Naisliit, Naiskodukaitse, Maanaiste Keskselts, Naiste Karskusliit, Üleriiklik Sotsialistlik Naiskomitee, Akadeemiliste Naiste Ühing, Juudi, Vene ja Saksa Naisliidud, Rootsi haridusliidu naisosakond, Õdede ühing ja Punase Risti õdede ühing. Vt Tähendusrikas päev Eesti naiste elus. Naiste Hääl, 1931, nr 7/8.

^[15] Sealsamas.

^[16] Oma õiguste eest. Nõupidamine uue perekonnaseaduse eelnõu asjus, lk 91–93.

^[17] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 61–62.

^[18] Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost. P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn, 2020, lk 67.

^[19] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 57–74

^[20] G. Seen, T. Naer, Kuulutus. Riigi Teataja, 21.01.1920, nr 8/9.

^[21] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 57–74.

^[22] H. Mäelo, Alkoholivaba kultuuri poole. Tartu, 1929, lk 34.

^[23] H. Reinart, Emadepäeva maaletooja, tulihingeline karsklane Helmi Mäelo tunnistas: mind peetakse kitsarinnaliseks fanaatikuks! Postimees, 12.05.2019.

^[24] H. Mäelo, Alkoholivaba kultuuri poole, lk 37–41.

^[25] M. Reisik, Saateks. Naiste Hääl, 10.12. 1926, nr 1, lk 1–2.

^[26] M. Kurs-Olesk, Naine omavalitsuses. Naiste Hääl, 1926, nr 1, lk 4.

^[27] H. Jansen, Naine ühistegelises liikumises. Naiste Hääl, 1932, nr 6, lk 64–65.

^[28] Tulemusi. Naiste Hääl, 1932, nr 6, lk 63.

^[29] Naiste poliitilisi seisukohavõtte vt: Naiste Hääl, 1932, nr 5.

^[30] A. Kannike, Moraalist teaduseni: Eesti naisliikumine ja kodumajandus 1920.–1930. aastatel. Tuna, 2021, nr 4, lk 62–78.

^[31] Elise Aron ja Hilda Reiman-Poom. H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 203.

Kui mu ideaal on kommunismus

Nõukogude Liit eksisteeris enam kui 70 aastat. Selle aja jooksul tegi domineeriv soorežiim läbi mitu muutust. Kui pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni korraldati ümber kogu tsaariaegne patriarhaalne süsteem ja üle terve Nõukogude Venemaa said naised õigusi juurde, siis Teise maailmasõja järel jätkunud industrialiseerimine ja kollektiviseerimine korrastasid soosuhted taaskord ümber, sh okupeeritud Eestis. Sulaaega, stagnatsiooni ja perestroikat on samuti põhjust vaadelda soosuhete ümberkorralduste perspektiivist. Iga uus soorežiim jõudis hakata tunduma normaalsusena enne, kui tuli järgmine ja ootused taas uueks lõi.

Need muudatused ei katnud Nõukogude Liitu ühtlaselt. Näiteks 1917. aasta võrdsustamise laine oli kasulik pigem töölisklassi- ja maanaistele. Linnanaistel jällegi oli eelis maal elavate õdede ees selle poolest, et neil oli parem ligipääs lastetoetusele ja arstiabile.^[1] Samuti ei katnud ühtlane soorežiim kogu maad üle kultuuripiiride – Nõukogude Eesti aladel võime otsida oma kohaliku kultuuri mõjusid parteiladviku ettekirjutuste tõlgendamisel ja rakendamisel, sama võivad teha näiteks Kesk-Aasia islamikogukonnad. Ning lõpuks, peale klassi-, kultuuri- ja asukohaerinevuste mõjutas soorežiimi ka see, et kuigi naistel oli de jure võimalik töötada väljaspool kodu, hõivasid de facto suurema osa kõrgepalgalistest töökohtadest, juhtivatest ametitest siiski mehed ega pidanud jagama naistega kodust hoolduskoormust. Mõne kommunisti väide, et Nõukogude Liidus oli sooküsimus lahendatud, ei vastanud sugugi tõele. Samal ajal oli reaalsus keerulisem ka väitest, et Nõukogude Liit tühistas oma sugude võrdsuse retoorikaga kõik naiste püüdlused õiglasema elu poole. Naised jätkasid võitlust.

Kas partei käpiknukk või feministlik agent

1920. aastal loodi Kommunistliku Partei keskkomitee juurde naiste osakond, nn Ženotdel, mille juhid olid Inessa Armand ja Aleksandra Kollontai. Ženotdeli näitel tõuseb küsimus, kuivõrd võisid Nõukogude režiimi sees loodud organid areneda ja toimida parteist sõltumatute huvide nimel. Partei struktuuris oli Ženotdeli esialgne eesmärk jõuda naiste kui sihtgrupini. Ent Ženotdel muutus üha isepäisemaks ja hakkas esitama nõudmisi, mis esindasid naiste huvisid partei ees, mitte vastupidi, samuti võis see osakond avaldada režiimikriitikat. Liiduvabariikide kohalikud ženotdelid rajasid sotsiaalhoolekandesüsteeme talunaiste toetamiseks ning levitasid ka sotsialistlikku propagandat – mis olid paljude parteinaiste jaoks ühe mündi kaks poolt. Nõukogude külaühiskonnas oli naistele kirjaoskuse õpetamine üks olulisemaid sihte, tegeleti ka naiste kaasamisega omavalitsustesse ja avalikku ellu, vaesusest tingitud prostitutsiooni vastu võitlemisega, aidati luua töökohti, muretseti elamispindu ja lapsehoidjateenust üksikemadele, pakuti sotsiaalteenuseid ja ligipääsu abordile, tegeleti naistööliste diskrimineerimise vähendamisega, tagati lastetoetusi, kritiseeriti koduvägivalda ning õpetati naistele marksistlikku ideoloogiat ning hoidumist religioonist ja ebausust.^[2]

Varases Nõukogude Liidus mõisteti, et on olemas naisküsimus, see tähendab, et töölisklassi naised pole rõhutud mitte ainult oma majandusliku, vaid ka soolise positsiooni tõttu. Ent sotsialistide vaated sellele, kuidas naisküsimust lahendada, olid erinevad. Ženotdel lähtus eelkõige arusaamast, et ka kommunistlikus riigis tuleb naiste eest eraldi seista. Sellele vastandus seisukoht, et kommunism lahendab juba iseenesest kõik soolise rõhumise probleemid, kuna nende eelduseks on tootmisvahendite koondumine väikese hulga inimeste (enamasti meeste) kätte. Niisiis mingit eraldi pingutust naiste nimel pole vajagi teha. Sel ettekäändel saadeti Ženotdel 1930. aastal laiali – Nõukogude Liidus on naisküsimus lahendatud. Nõukogude Liidu sooajaloos on seda daatumit käsitletud traditsiooniliselt naiste iseseisva tegutsemise lõpuna. Ent on ka autoreid, kes on astunud sammu edasi ja küsinud, kas ja kuidas kasutasid parteiametkondade töötajad oma ametit naiste olukorra parandamiseks.^[3]

Nõukogude Liidus valitses naistele tugev surve allutada oma isiklikud huvid n-ö kõrgemale ühisele eesmärgile. Naistel oli nii vabadus kui ka surve tööle minna – ka ajakirjandus ja propagandafilmid kiitsid naisi, kes olid läinud ametikoolidesse või polütehnikumi. Igal juhul tekitas see, et naised hakkasid tööle ka tavapäraselt meeste ametites, küsimuse, kas sellega võimestatakse naisi või muudetakse nad sotsialistliku projekti etturiteks, pannes nad lihtsalt täitma kahte rolli, kuna perekondlikus tööjaotuses jäi suurem osa kodutöödest endiselt naiste õlgadele. Aga võib-olla ei välista üks teist – töö andis naistele võimaluse majanduslikuks iseseisvuseks ning avas varem väga piiratud valikutega naistele uusi uksi. Nüüd võisid naised olla traktoristid, kosmonaudid, insenerid, ka sõdurid. Uued rollid lõid uusi elustsenaariume.^[4]

Pärast Teist maailmasõda, külma sõja hakul sai naiste emantsipatsioonist üks Nõukogude Liidu propaganda jutupunkte ning ka Lääne ühiskondade progressi mõõdeti just sellest perspektiivist. Ženotdel oli küll laiali saadetud, ent 1941. aastal asutati Nõukogude Naiste Antifašistlik Komitee (hilisema nimega Nõukogude Naiste Komitee), mis seisis naiste emantsipatsiooni eest juba rahvusvahelisel rindel. Komitee väärtusteks olid rahu, desarmeerimine, humanism ning ühisosi püüti leida endiste koloniaalmaadega globaalses Lõunas.^[5] Kas Nõukogude Naiste Komitee oli parteilis-feministlik agent või parteiline agent?

Nõukogude naiste komisjoni kuuluvad ametnikud aitasid kirjutada deklaratsiooni, mille ÜRO võttis 1979. aastal vastu konventsioonina naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta.^[6] Samuti algatasid nõukogude naiskomisjonid ÜRO-s 1975. aasta kui rahvusvahelise naiste aasta tähistamise, mis oli oluline alguspunkt paljude rahvusvaheliste lepingute, koostööprojektide ja protsesside algatamiseks, millega kaitstakse naisi vägivalla ja diskrimineerimise eest. Pärast seda sai 8. märtsist rahvusvaheline naistepäev. Ent üks käegakatsutavamaid samme, mis Nõukogude Liidus naiste kaitseks astuti, oli abordi legaliseerimine.

Õigus ise otsustada

Abort legaliseeriti Nõukogude Liidus esmalt aastal 1920 – esimesena maailmas. Seda nähti tsaariaegsete ühiskondlike probleemide jäänukina ning usuti, et sotsialistlik tugisüsteem emadele ja lastele kaotab vajaduse raseduse katkestamise järele. Kuna nurganaised pakkusid aborditegemist nagunii, otsustati see kättesaadavaks teha tervishoiuasutuste kaudu. Abort kriminaliseeriti uuesti 1936. aastal, v.a üksikutel meditsiinilistel erijuhtudel – samal aastal, kui võeti vastu nn Stalini konstitutsioon. Väideti, et naised ei vaja aborti ning nende olulisim roll on emadus. Vahelejäänuid ähvardas vangla, lisaks ka võimalikud tüsistused või surm. Vastavas määruses kiideti poliitilist, sotsiaalset ja pereelu-võrdsust, mida nõukogude naised nautida saavad, ning kiideti neid uute kodanike sünnitamise ja üleskasvatamise auväärse vastutuse eest.^[7]

1944. aastal, kui paljud mehed olid sõjas surma saanud, võeti vastu uus perekondi puudutav seadus. Kui varem olid abielust ja abieluväliselt sündinud lastel samad õigused, siis nüüd kirjutati abieluvälise lapse sünnitunnistusele ainult ema nimi ning isa rida jäeti tühjaks. Plaan oli tõsta sündide arvu, kuna mehed vabastati igasugustest kohustustest oma abieluväliselt sündinud laste ees. Abinõu oleks justkui pidanud korvama sõjajärgset meestepuudust. Ent see hoopis tõstis põrandaaluse abordi tüsistustesse surnud naiste arvu, mis kasvas 1949–1955 nelja tuhandeni aastas. Palju lapsi ka hüljati.^[8]

Rahvastikukriisi lahendamiseks loodi mitu komiteed, mille eesotsas olid naised, teiste seas arst ja haiglajuhataja Maria Kovrigina. Ta kuulus alates 1940. aastatest Nõukogude Naiste Antifašistlikku Komiteesse. Kovrigina töötas keskkomitee heaks – tema karjäär kulges Nõukogude Liidu tervishoiuministri asetäitjaks, siis Nõukogude Venemaa tervishoiuministriks ning 1954. aastal sai temast Nõukogude Liidu tervishoiuminister. Kovrigina oli üks abordikeelu tühistamise eestvedajaid, mis 1955. aastal õnnestuski. Oma arstidest kolleegidega seaduse vajalikkust arutades ütles Kovrigina, et „naistel peaks olema õigus ise otsustada“.

Kuna Kovriginat edutati karjääriredelil peaaegu et vastu tema tahtmist, võib soouurija Sasha Talaveri arvates sellest välja lugeda, kuidas partei ametlik retoorika sugude võrdsusest võis luua kõrgeid ametikohti naistele, kes seal oma poliitilise subjektsuse maksma said panna. Ka „nõukogude naise“ arhetüüp – võrdne ja emantsipeerunud – võis esialgu tunduda formaalsusena, kuid kui naised seda kehastama hakkasid, võis see tekitada võimestatud tunde,  ütleb Talaver. Kovrigina kirjutas oma autobiograafias, et abordikeeld alandas naist kui isiksust, kuna kontrollis tema isiklikku elu, rääkimata sellest, et paljud naised maksid abordi eest oma tervise või elu hinnaga.^[9] Abort seadustati 1955 niisiis ka Eestis ning alates sellest määrusest ongi olnud tänaseni legaalne ja vastavalt võimalustele kättesaadav protseduur.

Revolutsiooniveteran Olga Lauristin

Üks Eesti persoon, kelle puhul on küsitud, kas ta oli parteisõdur või 1920. aasta varase kommunismiideaali järgija, on Olga Lauristin. Tema tütar Marju Lauristin aitas taastada Eesti iseseisvust, nagu ka Olga klassiõe Elsbet Markuse tütar Lagle Parek. Sama ajal kui Eesti Vabariigis toimus II naiskongress, astus 19-aastane Olga Künnapuu Eestimaa Töörahva Parteisse. Ta oli sage külaline Tööliste Keldris, kus tehti vasakpoolset kihutustööd, ning pärast parteiga liitumist käis Pirita metsas põrandaaluste noorte kogunemistel. Kuna kommunistlik liikumine oli Eesti Vabariigis illegaalne, pakkus salajane aateline kooskäimine põnevust. Olga liitus partei noorterakukesega, kes esialgu innustas kooliõpilasi leeris ja usuõpetuse tunnis mitte käima, seejärel sai temast n-ö naiste „kindral“, kes tegi poliitilist selgitustööd tehastes töötavate naiste hulgas. Ta tahtis isegi vabrikusse tööle minna, aga parteis arvati, et temasugusele keskklassi taustaga tütarlapsele see töö ei sobi.^[10]

Olga lõpetas 1922. aastal Tallinna Tütarlaste Kommertskooli ning asus Tartu Ülikooli raamatupidajaks õppima, kuna tema parteiülemus Jaan Kreuks ei lubanud tal minna Nõukogude Venemaale majandust tudeerima. 1923. aastal organiseeris Olga esimese üle-eestimaalise kommunistlike naiste konverentsi. Ent 1924. aasta jaanuaris, kui ta oli 20-aastane, arreteeriti ta koos 148 teise põrandaaluse vasakpoolsega Tööliste Keldris. Lauristin on meenutanud, et erilist vaeva süüdistusmaterjalide otsimisega ei nähtud, kuna pea kõik arreteeritud kuulusid Eestimaa Töörahva Parteisse, mida loeti illegaalse EKP osaks. „Anti ilmavaate, ei millegi muu eest. Tunnistasime end kommunistideks ja selle eest ka saime.“^[11]

Nn Tallinna põrandaaluste protsessis vaagiti Olga kaasust ühes teiste arreteeritud kommunistide omadega, mis olid selgelt raamistatud riigivastase tegevusena. Rühmituse liikmed infiltreerusid ametiühingutesse ning tegid seal kihutustööd vastavalt ametiühingute kesknõukogu juhistele, kes omakorda sai juhtnööre Moskvast. Noorsoo kaasamine oli tähtis, sest nemad olid eriti mõjutatavad, ning tööliste spordiseltsidest pidi saama punaarmee, mille abil demokraatlik riik kukutada. „Riigivastase kihutustöö“ üldjuhatajateks peeti Aleksander Jaansonit, Paul Keerdot, Hendrik Allikut ja Vladimir Kangurit, ka Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni. Süüdistustes kõlas, et Elfriide Morgenson tegi kihutustööd naiste seas, Aliide Sommerling jagas koos oma noorema õega Tallinnas lendlehti, Leena Laid pidas spordiseltsis Spartakus raevukaid kõnesid, Tiiu Suuster levitas propagandat töölisnaistele ning Olga Künnapuu pidas riigivastaseid kõnesid Saksamaa tööliste diktatuuriga ühinemise vajalikkusest ja astus kihutustöö eesmärgil köögitüdrukute ametiühingusse. Kohtualused salgasid neid tegusid.^[12] Olgale määrati koos ligi veel neljakümne kommunistiga karistuseks eluaegne sunnitöö. Otsust kuuldes hakkasid nad naerma, sest ei uskunud, et neid vangi pannud Eesti Vabariik nii kaua kestab.^[13]Kommunistide 1. detsembri riigipöördekatseni, mille ajal Olga oli juba vangis, oli jäänud peaaegu aasta.

Kõigepealt saadeti Olga Valga sunnitöölaagrisse, kus ta asus koos kolme teise haritud vangiga teistele õpetama eesti, vene, saksa ja inglise keelt, geograafiat, algebrat ja ajalugu. Aasta pärast saadeti Olga Valgast Tallinna Vene tänava eeluurimisvanglasse ja edasi Pärnu vanglasse.^[14] Sealt raporteeris Postimees 1927. aastal, et „grimpelsotsid“^[15] pärivad kohtuminister Otto Tiefilt, miks on poliitiline naisvang Olga Künnapuu paigutatud üksikkongi ilma mingisuguse põhjuseta. Minister selgitas, et „Künnapuu oli hakanud ühiskambris teisi kaasvange vangimaja korra vastu üles ässitama, sellepärast paigutas vangimaja ülem tema üksikkambrisse. See kamber on kuiv, päris soe, vastu päikest ja hästi ventileeritav, nõnda et vangiga on väga humaanselt ümber käidud“.^[16]

1929. aastal paigutati Olga Lasnamäele vangla naisteosakonda, kus ta hakkas tegema salajast ajalehte Vangla Hääl.^[17] Kui sellest teada saadi, saadeti ta karistuseks Viljandi vanglasse, kus ta õhutas kaasvange „Internatsionaali“ laulma, et mälestada oktoobrirevolutsiooni. 1930. aasta novembris raporteerib Sakala, et sõnad „Nüüd üles, keda needus rõhub…“ jäid hüüdjaks hääleks, „kuna vangid suures enamuses ringutasid konte koikudes ja tundsid lõbu varahommikusest kassikontserdist“. Olga jõudis viimase lauljana reani „Me vägivalla hävitame, uus parem kord on meie püüd“, kui talle hullusärk selga tõmmati ja ta kartserisse saadeti.^[18] 1930ndate lõpus oli Olga karistust kandmas taas Tallinnas ning osales vangla näiteringis, kus mängis näiteks Kitzbergi „Libahundis“ Margust. 1938. aastal, kui kuulutati välja üldine amnestia, pääses Olga Künnapuu vabadusse. Ta oli 35-aastane.

Olga abiellus 1939. aastal Johannes Lauristiniga ning 1940 sündis Marju. Vangis oli Olga lugenud Marxi ja Engelsit ning näinud Eesti Vabariiki ainult läbi trellide. 1940. aastal sai ta riigivolikogu sekretäriks. Tütar Marju on hiljem meenutanud, et ema oli just vangist välja saanud ja polnud veel kohanenudki, kui talle „kinnas kätte tõmmati“. Lavastatud ühinemisel Nõukogude Liiduga ütles ta kõnepuldist naiste kohta: „Oleme siin praegu nagu juudid tsaari ajal, kellele kõik teed haridusele ja parematele kohtadele on suletud. Ainus koht meil Eestis, kus pole kunagi vahet tehtud mehe ega naise vahel, on sõjaringkonnakohus.“ Ta määrati partei keskkomitee instruktoriks naiste organiseerimises.^[19] 1941. aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks, samal aastal hukkus tema abikaasa Johannes. Olga kahtlustustel ta tapeti, kuna jättis täitmata mõne Stalini käsu. 1945. aastal abiellus Olga Hendrik Allikuga, teise aatekaaslasega nooruspäevilt. Lastelehe Säde 1948. aasta 8. märtsi naistepäeva erinumbrisse saatis Lauristin läkituse pealkirjaga „Võrdselt mehega“: „Naine nõukogude riigis on kõigil tööaladel mehega üheõiguslik. Ühelgi teisel maal pole veel naised võitnud kätte sellist kõrget seisundit kui meil Nõukogude Liidus. … Nõukogude naine künnab traktoritega põldu, juhib lennukeid, sõidab laevadega merel. Meie naised on õpetajad, rahvasaadikud, teadlased. Siis kui algas Suur Isamaasõda, haarasid paljud naised relvad ja võitlesid lahingutandril vihatud vaenlasega. Aga peale selle on meie naised head ja hellad emad oma lastele. Nad kasvatavad oma lapsi armastusega tublideks nõukogude inimesteks.“^[20]

1951. aastal vallandati Olga Lauristin kinematograafiaministri kohalt ning aasta hiljem heideti parteist välja. Seda tehti „kodanlike natsionalistide“ paljastamise tuules, kui parteist visati välja ka Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Hendrik Allik ning mõisteti 25 aastaks sunnitööle. Parteis hakati kompromiteerivat materjali otsima ka Olga kohta, kelle jaoks oli väljaheitmine väga ränk hoop, nii ideoloogiliselt kui ka töökaotuse pärast. Läks mitu aastat, enne kui Lauristin ja Allik jälle heasse kirja kanti: „Kord 1955. aastal ütles ema, et taat hakkab vist koju tulema, Käbin ütles mulle täna tere,“ on meenutanud Marju Lauristin.^[21]

Kui Olga Lauristin tähistas 2003. aastal oma sajandat sünnipäeva, ütles ta Ekspressi ajakirjanikule, et see riik, mida aitas üles ehitada tema tütar Marju Lauristin, on hea ja õige tegu. Kuid oma aadetele jäi ta kindlaks. „Minu ideaal on kommunismus,“ ütles Olga Lauristin veel ka saja-aastaselt.^[22]

Bolševistlik feminism

Marksistliku käsitluse järgi tuleneb sugude ebavõrdsus varanduslikust ebavõrdsusest, seega saavad naised emantsipeeruda siis, kui nad on majanduslikult iseseisvad. Liberaalses feminismis on esmatähtis õigus midagi teha. Sotsialistlikus feminismis pööratakse peale õiguste ja vabaduste tähelepanu ka materiaalsetele tingimustele, mis võimaldavad neid otsuseid realiseerida – näiteks lapsi sünnitada. Majanduslik ebavõrdsus (mille all kannatavad ka mehed) tuleks kaotada, siis oleksid naised ka meeste ees iseseisvamad.

Sotsialistliku feminismi esindajad Rosa Luxemburg, Aleksandra Kollontai ja Emma Goldman leidsid, et nende kaasaegsete sufražettide nõudmised poliitilisele enesemääramisõigusele on liiga kitsad, ning arvasid, et niipea kui keskklassi naised võidavad kätte valimisõiguse, keeravad nad oma töölisklassi õdedele selja. See vastasseis ilmestab lahkheli klassiteadliku ja liberaalse feminismi vahel, aga samal ajal osutab ka nende kokkupuutepunktile. Esimene lähtub tõdemusest, et soolise ebavõrdsuse juured on selles, kuidas ajalooliselt on toiminud varalised suhted (kui omandit pärandati meesliini pidi ja pruute vahetati vara vastu), ning soolise ebavõrdsuse väljajuurimine eeldab seega majanduslike varasuhete uuendamist. Üksnes poliitilisest võrdsusest meestega ei piisa, kui nais- ja meestööliste kurnamine jätkub. Liberaalne feminism aga seisneb identiteedipoliitikas, kus õiguste omamine on majandusliku ja intellektuaalse eliidi jaoks pigem kodanikustaatuse ja väärikuse küsimus. Sotsialistid valisid klassiteadliku naisõigusluse suuna – kusjuures tollal ei lubanud nad end feministideks nimetada, kuna see sõna viitas pigem liberaalsetele keskklassi naisõiguslastele, keda majanduslik ebavõrdsus ei huvitanud. Nüüdisaegne intersektsionaalne feminism sarnaneb pigem sellega, mis võtab peale soo arvesse ka majanduslikku tausta, rassi ja muid näitajaid. Nagu siin refereeritud argumentatsiooni autor Elena Gapova meelde tuletab, küsis ka hiljuti meie seast lahkunud bell hooks, et kui naised tahavad olla meestega võrdsed, siis milliste meestega täpsemalt – mis klassist ja rassist me räägime?^[23]

Nõukogude aeg oli vastuoluline – ja kui ma ise seda hinnangut esimest korda kuulsin, kriipis omadussõna ambivalentsus mu kõrva. Kolmveerandsajandi jooksul jõudis režiim võtta mitu kuju – alates revolutsioonijärgsest aatelisest võrdsuseideaalist, mis muundus Stalini tuleku ja Teise maailmasõjaga verise näoga monstrumiks. Pärast diktaatori surma tuli tasapisi teatud normaliseerumine, manööverdamine tsensuuri tingimustes. Eestlaste ja teiste väikerahvaste jaoks on see kogemus oluliselt teistsugune kui nt vene talupoegadel ja töölisklassil, kelle jaoks oma kultuuri kaotamine ei olnud üks muredest ning kindel töö- ja elukoht oli uue režiimi teene. Antikommunismil on olnud tugev mõju meie majanduspoliitikale ja ühiskondlikele väärtustele ning samal ajal on see kustutuskummina kaotanud ajaloo lehekülgedelt palju olulist.

---

^[1] S. Zakharova, Gendering Soviet Dissent: How and Why the Woman Question Was Excluded from the Agenda of Soviet Dissidents (1964–1982). M. A. Thesis, Central European University. Budapest, 2013, lk 18–19.

^[2] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 117.

^[3] Vt nt A. Talaver, Nina Vasilievna Popova (1908–1994): „Woman in the Land of Socialism“. The Palgrave Handbook of Communist Women Activists Around the World. Toim. F. de Haan. 2022 (ilmumas).

^[4] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 118.

^[5] Sealsamas, lk 119.

^[6] Naiste diskrimineerimise vastane rahvusvaheline alusleping. Vt https://www.un.org/womenwatch/daw/cedaw/.

^[7] S. Talaver, When Soviet Women Won the Right to Abortion (For the Second Time). Jacobin, 08.03.2020.

^[8] Sealsamas.

^[9] Sealsamas.

^[10] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin: „Minu ideaal on kommunismus“. Eesti Ekspress, 24.04.2003.

^[11] Sealsamas.

^[12] Põrandaaluste protsess. Üheksas kohtupäev 19. novembril. Tunnistajate ülekuulamine lõppenud. Postimees, 20.11.1924, lk 2.

^[13] „149“ kommunisti protsess. Edasi, 30.11.1924, lk 2.

^[14] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.

^[15] Küllap Eestimaa Tööliste Partei liikme Arnold Grimpeli järgi, keda kahtlustati riigivastases tegevuses.

^[16] Kibedasti tööl. Küsimised ja arupärimised. Postimees, 08.04.1927, lk 4.

^[17] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.

^[18] Internatsionaalihelid vangimaja müüride vahel. Sakala, 08.11.1930, lk 3.

^[19] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.

^[20] O. Lauristin, Võrdselt mehega. Säde, 04.03.1948.

^[21] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.

^[22] Sealsamas.

^[23] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 116.

Nõukogude naine – režissöör, arhitekt, kirjanik

Olga on 26-aastane. Tal on kaks last ja abikaasa Dima. Koos elavad nad Moskva uuselamurajoonis kolmetoalises korteris, kolmkümmend neli ruutmeetrit.^[1] Olga töötab polümeeride laboris, kus töötatakse välja uut klaasplastiku koostist. Oma töölt noorema teadusliku töötajana on ta 1968. aastal puudunud 78 päeva, kuna pidi jääma haige lapsega koju. Gripp, külmetus, tuulerõuged. Olgale meeldib tema töö väga. Talle meeldivad ka nädalavahetused, sest siis saab puhata ja end perele pühendada. Laupäevahommikul veidi peale kaheksat valmistab ta hommikusöögi, siis saadab lapsed isaga õue, paneb supi keema, pühib tolmu, peseb põrandaid, klopib rõdul tekke, sordib musta pesu, paneb enda ja mehe pesu likku, osa paneb kokku pesumajja viimiseks, laste pesu jätab pühapäevaks. Ajab kotletiliha läbi masina, peseb kompotiploome ja paneb keema, koorib kartuleid. Kell kolm lõuna. Kui noorem laps on magama pandud, peseb pliidi puhtaks, puhastab põletid ära, koristab nõudekappi, poonib põrandat… ning tegeleb leos olnud pesu, enda pesemise ja ihupesu nõelumisega. Dima ülesanne on lastega õues käia ja pesumajas ära käia. Õhtul, kui Olga lapsi enne magamaminekut vannitab, hüüab ta mehele, et too puhtaks saanud tütre ära viiks, mees vastab: „Ehk aitab juba tänaseks? Ma tahan lugeda ka.“^[2]

Natalja Baranskaja novell „Nädalast nädalasse“ (1970) kirjeldab ühe nõukogude naise argipäeva. Autor on osanud ilmekalt näidata, mida tähendab mõiste teine vahetus, mida kasutatakse nõukogude naiste igapäevareaalsuse kohta. Naiste tööhõive oli kordades kõrgem kui samal ajal Lääne riikides, kümme aastat varem oli Eesti esimene naissoost traktorist ja kombainer Elmina Otsman pälvinud Sotsialistliku Töö Kangelase kuldtähe (1958). (Lisaks sai ta ka Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeni.) Naised said olla arstid, arhitektid, filmirežissöörid, kirjanikud ja Ülemnõukogu liikmed. Riigi-sotsialismi ajal valitses formaalne sugude võrdsus – kõik on seltsimehed! Ometi ei kadunud ootus, et naised võtaksid enda kanda ka suurema osa majapidamistöödest – koristamise, laste kantseldamise, toidu valmistamise. Mida enam peresid kolis taludest keskküttega linnakorteritesse, seda vähemaks jäi töid, mida olid traditsiooniliselt teinud mehed. Niisiis algas pärast Olga tööpäeva polümeeride laboratooriumis teine vahetus kodus. Novelli autor on napis järelsõnas pihtinud: „Kirjutan vähem, kui tahaksin ja suudaksin, sest ajast on jälle nappus. Nüüd ma pean aitama oma tütart. Mu lapselaps käib lasteaias, aga… Mismoodi see kõik välja näeb, on juba mu jutus „Nädalast nädalasse“ kirja pandud.“

Nõukogude aeg oli täis vastuolusid ning formaalsele sugude võrdsusele vaatamata kehtisid naistele ja meestele omad soolised ootused. Võimalused aga, mida näiline riigisotsialistlik sootus avas, lõid keskkonna mitmele naissoost loojale, kelle teoseid peame nüüd oma kultuuri tüvitekstideks. Oli loojaid, kes ammutasid oma teosteks ainest isiklikest läbielamistest, ja oli ka neid, kes oma isiklikku sookogemust töölauale lahtiharutamiseks kaasa ei võtnud. Näiteks režissöör Leida Laius tõlgendas eesti kirjanduskaanonisse kuuluvaid romaane nõnda, et tõi neis esile väga isepäise ja iseseisva naise arhetüübi. Nõukogude magalarajoonide arhitekt Malle Meelak oli oma ala tipp, emantsipeerunud nõukogude naine, kelle elutöösse on soolisi prioriteete raske sisse lugeda. Kirjanik, majandusteadlane ja kunstnik Raul Meele abikaasa Mari Saat kirjutas jällegi romaane, mida saab tõlgendada eesti mittebinaarse kirjanduse algmena.

Kõrboja perenaine

Leida Laius on üks režissööre, kes seisis Eesti filmi algusaegade juures ning peaaegu kõik tema mängufilmid on nüüd loetud klassikaks. Kahjuks pole temast ilmunud põhjalikku biograafiat ega püstitatud talle monumenti. Teda meenutatakse eelkõige õnnetu naisena, kes ei saanud lapsi ning valas oma traagika filmiloomingusse.^[3] On tõsi, et Laius ei olnud nagu nõukogude mudelnaine Olga. 1923. aastal Venemaal Horoševo külas eesti perre sündinud Leida elas Teise maailmasõja eelõhtut läbi sama traagiliselt kui paljud tema kaasaegsed – ta isa lasti 1938. aastal kulakuna maha. Sel ajal juba Kingissepas elanud teismeline tüdruk saadeti koos ema ja vanema vennaga kaugemale Ida-Venemaale Võšni Volo-tšokki, kus kuulis 1941. aastal uudist sõja puhkemisest. Vahepeal õmblusvabrikusse tööle läinud tüdruk (kelle edasiõppimist takistas isa saatus) otsustas sõtta minna.^[4]18-aastane tundis, et nii saab ta väljas olla headuse ja aususe eest.^[5] Nooruse tõttu ei lastud teda aga rindele, vaid suunati sanitaarüksuse klubisse, kus ta hakkas tegema sõduritele etteasteid, deklameerima luulet ning lõi oma naisansambli. Seal sai Laius esimese teatritegemise kogemuse. Traagika, millele ta kaasteelised viitavad, tabas teda aga 1944. aastal Narvas, kuhu Laius oli sattunud, kui pidi ühinema Eesti laskurkorpusega. Ta armus, jäi rasedaks, mehe eestiaegsete väärtustega perekond punast pruuti aga vastu ei võtnud, mees ei astunud oma naise poolele ning Laiuse ema ei lubanud last alles jätta.^[6]

Laiust meenutavas Jüri Sillarti 2002. aasta dokumentaalfilmis kõlab väide, et kõik Laiuse mängufilmid olid mõeldud enda tõestamisena mehele, kellega suhe purunes ning kelle tõttu ta oli pidanud raseduse katkestama. „Pärast seda ta ei saanud enam lapsi ning sealt tekkis alaväärsustunne, et ta ei ole võimeline iseennast realiseerima naisena.“^[7] On tõsi, et „Libahundis“ (1968) sai Laius lavastada dialoogi, kus Tiina ütleb Margusele: „Mees jätab maha isa ja ema ja hoiab oma naise poole. Tule!“ (vrd 1Ms 2:24). Sillarti intervjueeritavad peegeldavad Laiuse karakteri kirjeldamisel ka oma ajastu toone – ka 2002. aastal jagati veel uskumust, et naise elus on kõige tähtsam laste saamine, mille ees kahvatub igasugune looming. Samas on režissöör ise sõnastanud oma loomingu keskpunkti veidi avaramalt: „Mind on põhiliselt huvitanud läbi loomingulise elu naise kuju. Läbi naise õieti elu probleemid. Inimese kasvatus, inimese vaimse kujundamise probleemid.“^[8]

Leida Laius on toonud Eesti filmiklassikasse tugeva ise otsustava naise kuju. Tänu talle võime eeskuju võtta Annast, kes teatab: „Tänasest peale olen Kõrb-oja perenaine. Kõrboja peremehe otsin mina.“ Laius on tugeva autorikäekirjaga looja ning näide Eesti režissööri rahvusvahelisest eduloost, kuna pälvis filmiga „Naerata ometi“ 1989. aastal Los Angelese naisfilmifestivali peaauhinna. Vahetult enne festivalile sõitmist esines Laius koos oma mängufilmide protagonistidega ETV saates „Filmiõhtu“, kus ütles peaosi mänginud näitlejatele – Elle Eha, Elle Kull, Kaie Mihkelson, Monika Järv, Maria Klenskaja jt –, et nemad on talle lähemad kui veresugulased. „Ma siiski olen õnnelik, et ma olen saanud teha seda, mida ma tõesti väga tahan teha. See on suur õnn elus, kui inimene saab teha seda, mis ta tahab. Praegu siin me oleme kõik koos. Iga peategelase näol on siin tükikene minu elu. Minu elu ja nende elu.“^[9]

Magalarajoonide kuninganna

„Mina isiklikult harrastan sporti – nimelt jooksmist. Siia joostes, tagasi joostes. Kummaski käes kandekott ja… üles-alla, trollibussist autobussi, joostes metroosse, joostes metroost välja. Kauplusi meie kandis ei ole, elame seal juba üle aasta, aga kauplused on ikka veel valmis ehitamata“ (Olga novellis „Nädalast nädalasse“).^[10]

Olga oleks niisugust jooksmist võinud vabalt harrastada ka Mustamäel, Väike-Õismäel või Lasnamäel, sest üle liidu ehitati sarnastel printsiipidel põhinevaid linnaosi. Nende 1960. ja 1970. aastatel ehitatud linnaosade üldplaani autorite hulka kuulus Malle Meelak, Eesti Projekti arhitekt 1958–1989. Koos Mart Pordiga projekteerisid nad paneelkortermajade rajoone, mida praegu seostame kõige enam hilise nõukogudeaja pärandiga. Omal ajal nähti aga uuselamurajoonides elukvaliteedi tõusu – inimesed kolisid ilma kanalisatsiooni ja veevärgita elamutest moodsatesse korteritesse. See oli aeg, mil raadioeetris arutlesid arhitektid ja küberneetikud tulevikulinna üle ning püüdsid välja arvutada kõige ökonoomsema linna parameetreid.

1965. aastal hinnati, et optimaalne elanike arv linnas võiks olla 200 000 kuni 250 000 inimest. Kuna küberneetikainstituudi arvutuste järgi võis Tallinna elanike arv kasvada mõnekümne aastaga poole miljonini, siis tuli projekteerida linn, mille kulud püsiksid optimaalsetes piirides.^[11] Ka siis oli probleemiks see, et Tallinn on n-ö kikilipsukujuline – laiub idasse ja läände, kuna põhjas on ees meri ja lõunas Ülemiste järv. Mart Port sõnastas 1965. aasta raadiosaates „Kristall: Lähema tuleviku linn“ n-ö valglinnastumise kriitika nõnda, et see annab küll näiliselt mugavused tuumperekonnale, kelle lapsed saavad akna all aias mängida, ent tegelikult raiskavad ritta laotud 1–2-korruselised individuaalelamud linna territooriumi. Hõredalt asustatud rajoonis on laste koolitee 3–4 km, ka tööle sõit võtab kaua aega. Seetõttu on parem arendada linnu majakorruste arvu tõstes. See on seotud nii elanike mugavusega kui ka transpordiprobleemidega. Tuleks planeerida linn, kus transporti vajatakse vähe. Küberneetikainstituudist kostis, et praegu on linn paisutatud ebaoptimaalselt suureks, kuna hoonestatakse vabu territooriume linna äärealadel, ning seetõttu suurenevad kulutused kommunikatsioonile ja elanike ajakulu transpordile. Tallinna generaalplaani tehnilis-ökonoomiliste aluste koostamisel küberneetika instituudis selgus, et Tallinna keskosas oleks optimaalne 14–16-korruseline hoonestus. Linn muutuks kompaktsemaks, ökonoomsemaks, funktsionaalsemaks. Kaoks vajadus hoonestada kesklinnast kaugel asuvaid ebaökonoomseid alasid, ütles küberneetik. Malle Meelak selgitas, et linnakeskusele lähedal asuvad puitelamurajoonid võiks lammutada ning asendada 9-korruseliste elamute ja mõne 14–16-korruselise tornmajaga. Näiteks Keldrimäe 19. sajandi keskel ehitatud ja pooleldi maa alla vajunud puidust korterelamud on ebasanitaarses seisukorras ning toovad linnale juba kahjumit, linnaosa on täis müra, gaasi ja tolmu, transport on organiseerimata. Kui puitmajade asemele ehitada n-ö kaasaegsed kortermajad, mahuks Keldrimäele elama 13 tuhat inimest, igaühele 9,5 m². Meelak jätkas, et kui võtaksime kõik oma kesklinna rajoonid pisut lähema vaatluse alla, näiteks ka Kalamaja (ja Pelgulinna, pistis Mart Port vahele), ning asendaks need kõrgemakorruseliste hoonetega, siis võib-olla see linnale ebasobiv kuju (kikilips!) väheneks ning linn muutuks tihedamaks. Samale maa-alale mahuks 91 tuhat m² kaasaegset heakorrastatud elamispinda, ehk paneelmaju. Ja igal juhul oleks see ökonoomsem!^[12]

Siis aga otsustas valitsus, et Lasnamäe sõjaväelennuvälja asemele hakatakse rajama elurajooni. Eesmärgiks oli sinna mahutada 180 000 elanikku. Lasnamäge hakati projekteerima 1979. aastal Malle Meelaku, Mart Pordi, Irina Raua, Ene Auriku ja Oleg Žemtšugovi koostatud üldplaani põhjal.^[13] Kuigi linnakeskusest eemal, lähtuti seal sarnasest loogikast – linn olgu tihe, korrusmajad kõrged, nii et elanikul oleksid koolid, lasteaiad, poed ja kultuuriasutused ligidal. Enne Lasnamäge olid Malle Meelak ja Mart Port eri autorikollektiivides loonud generaalplaanid mitmele linnaosale, mida praegu oma ühetaolisuse poolest ära tunneme – Mustamäe 7. ja 8. mikrorajoon, Sääse kant Tallinnas, Väike-Õismäe, aga ka Annelinn Tartus ja Paala Viljandis. Seega elab Meelaku ja Pordi loodud elukeskkondades suur osa meie suuremate linnade elanikest. Aga mitte ainult meie – Meelak ulatas abikäe ka Taškendi elanikele, kui pärast maavärinat linna taastama hakati.^[14]

Annelinna planeeringu keskne idee oli kergliiklustee kiired, mis koondusid linnaosa keskusesse, kus võiks toimuda linnaelule omane inimestevaheline läbikäimine hommikust õhtuni, nagu lootis Meelak.^[15] Siin võime võrdluseks mõelda USA või Skandinaavia magalatele, mis valguvad autoteede kõrval jalakäijatele ületamatuteks territooriumideks. Väike-Õismäe pärl oli ringikujuline põhiplaan, mille keskel oli tehisveekogu ja haljasala. 1973. aastal ehitama hakatud linnaosast sai omal ajal moodsa linna etalon ning Meelak ja Port pälvisid selle eest ka Nõukogude Liidu arhitektuuripreemia.

Ühes kvartalis pidi elama 9000 inimest, kellel on oma kool, lasteaed, kauplus ja muu olmeteenindus.^[16] 1977. aastal hakati ehitama Lasnamäed, mis erinevalt Väike-Õismäest ei saanudki plaanitud kujul valmis. Lasnamäe maamärk pidi olema 9,5-kilomeetrine süvis, mida tunneme Lasnamäe kanalina. Linnaosa aga ei kukkunud välja selline, nagu modernismist kantud arhitektid ette nägid, kuna Moskvast anti ette liiga lühike tähtaeg, mistõttu pandi ehitama inseneriväljaõppeta sõjaväelased, ning kokkuhoiu nimel tehti palju asju üle jala. Kanal jäi aga poolikuks ehtnõukogulikel põhjustel: „Vajaliku võimsusega ekskavaator leidus ainult Venemaal ja selleks, et see ajutiselt siia tuua, oli vaja Kossõgini enda allkirja. Kui ekskavaator lõpuks saabus, jõi juht ennast purju ja kui ta ükskord kaineks sai, oli käes sügisene saagikoristus ning kõik autod saadeti abistama põllumajandust. Ka need, mis pidid süvisest paasi ära vedama,“ meenutab Meelak. Ta on rõhutanud, et tegelik Lasnamäe ei peegelda mitte arhitektide nägemust, vaid nõukogude ehituspoliitikat.^[17]

Linnaosa elanike hinnang elukeskkonnale oli erinev – ühed hindasid anonüümsust, teised eksisid pidevalt ära. Paljud said tänu korrusmajade kerkimisele endale korteri, kus võis 16. korrusel aknast silmapiiri imetleda ning majaukse ees suusad alla panna ja metsa sõita. Bussisõidule kesklinna pidi küll termose ja võileivad kaasa võtma, sest nii pikk oli see. Ning tagasi tulles oma põõsasse peidetud kummikud haarama, et kodutee viimases otsas sopast läbi kahlata.^[18] Feministlik ruum see just ei olnud, kuna naised pidid oma igapäevaseid käike töö, kodu, poe, keemilise puhastuse jms vahel tegema ebamõistlikult pika vahemaa taha ning valgustamata alad võisid olla ohtlikud.^[19]

Mitte naine ja mitte mees

„Te peaksite selle üle uhke olema, et olete hea ema ja samal ajal ka hea töötaja. Te olete tõeline nõukogude naine!“ (Natalja Baranskaja, „Nädalast nädalasse“).

ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi töötaja ja kirjaniku Mari Saadi „Võlu ja vaim“ (1990) on hilisnõukogude romaan, mille peategelasel Eedul on keeruline suhe nende rollide täitmisega, mida naistelt oodatakse. Lapsena ronis Eed kase otsa ja unistas sellest, kuidas „tema kummikutes ja dressipükstes keha on poisikeha“, ent tal ei õnnestunud see kujutluspilt kunagi täielikult, vaid „too tegelik, hale ja mossis plika [jäi] kusagile tema sisse teda kiusama“. See unistus polnud puhtalt sooline, vaid võib-olla üldse kehalisusest välja pääsemise unistus. Kui tüdrukutaju oli kadunud, võis Eed end seal kase otsas tunda Musta Rüütlina, kes seikleb maailmas, kus „inimesed ei kusnud ega roojanud, ei haisenud, ei söönud alalõpmata halli maavillast putru ja kollakat soolakirmelist silku sinna kõrvale, kus möllasid vaid suured tunded“. Ka täisealine Eed mõtles: „Miks küll tema, Eed, pole meheks loodud?! Nüüd kondab ometi tema keset ööd ja lörtsi, nagu ühele meesterahvale kombeks võiks olla!“^[20] Eed ei tunne erilist huvi ka söögitegemise ega koristamise vastu ning ta lausa põlgab mõtet rasedaks jäämisest. Viimane võimalus oleks teravas konfliktis tema sooviga olla omaenda keha peremees.^[21]

Ent romaanis tuleb välja, et tegelikult ei olnud ka meheksolemine Eedu ühene unistus, ka meheroll ei istunud talle päriselt. Ta kaalub ka võimalust, et on lesbi, ent leiab, et pigem mitte. Johanna Ross on oma doktoritöös uurinud „Võlu ja vaimu“ kui Nõukogude Eesti naisarenguromaani, kus käsitletakse otseselt naispeategelase protesti oma soorolli vastu.^[22] Ent kas võiks teost lugeda ka kui romaani, mille peategelane on mittebinaarse sooidentiteediga?^[23] Ma pole esimene, kes selleks alust näeb. Eve Annuk on Mari Saadi loomingut käsitleva kogumiku^[24] arvustuses kirjeldanud oma muljeid sellest romaanist ning seostest autori biograafiaga: „Mäletan, et kui lugesin „Võlu ja vaimu“ selle ilmumisajal, siis selle peategelane oma soolise ambivalentsusega tekitas minus palju küsimusi. See iha olla sootu, olla väljaspool soolisi määratlusi, mida esindas Eedu tegelaskuju, tundus intrigeeriv. Olla naissoost, olemata siiski naine, võis väljendada isiklikku ängi, mõtlesin tookord. Isiklikku ängi ja vastumeelsust kategooriate, lahterdamiste, kuhugi kuulumise suhtes. Teisalt tajusin miskipärast Eedu kuju varjus autori enda ambivalentsust soolise määratluse, võib-olla isegi soolise identiteedi suhtes. Sest Eedu kuju ambivalentsus tundus niivõrd tõepärane, tegelikult läbi kogetud, et tõmbasin tahtmatult paralleeli autori enda isiku ja elukogemusega. Nüüd selles kogumikus avaldatud fotosid vaadates tundub, et ehk olin tõele lähemal, kui oskasin arvata. Visuaalne mulje, mis autorist fotode põhjal tekib, haakub hästi mu toonase lugemiskogemusega.“^[25]

Kui romaan 1990. aastal ilmus, oli selle vastuvõtt üldiselt soosiv, nagu on märkinud Ross, lisades, et retseptsioonis ei ole kasutatud naiskirjanduse mõistet, mis võinuks kanda pisendavaid seoseid.^[26] Kui meil viimaselgi ajal on olnud palju poleemikat n-ö naiskirjanduse eri tahkude üle, siis huvitaval kombel Saadi „Võlu ja vaimu“ kohta, mille peategelane ei esinda naise subjektsust, vaid uurib maailma justkui sugude kaksikjaotusest kõrgemal, kirjutati tolleaegsetes arvustustes, et see ongi küps ja läbipaistev, võluv ja vaimustav kirjandus.^[27] Eedu soolisust mõista püüdes on omaaegsed arvustajad kirjutanud nii androgüünsusest kui hermafrodiitsusest ning kasutanud ka patologiseerivaid mõisteid.^[28] Viimane võib ehk viidata varaste 1990. aastate kirjandusintelligentsi teadmistele psühhiaatrilistest seisunditest ja teadmiste puudumisele soolisuse tajuvõimalustest – ent nende kahe lahutamine ja vastav sõnavara on jõudnud eesti konteksti alles nüüdisajal.^[29]

Ross märgib, et need „psühhopatoloogia hämarad keerdkäigud“ leiduvad pigem romaani tõlgendustes kui teoses endas. Samas peab ta paslikuks „Võlu ja vaimu“ võrdlust Sylvia Plathi „Klaaskupliga“, kuna ei Eed ega ka Plathi protagonist Esther suuda ühitada oma soorolli sellega, millist elu nad elada tahavad.^[30] Peale arvukate sarnasuste ja mõne erinevuse on see võrdlus viljakas selle pinnalt, mida võiks „Klaaskupli“ arvustustes öeldu avada „Võlu ja vaimu“ kohta: „Ei ole eriti mõtet diagnoosida Estheril „skisofreeniat“ ja asi sinnapaika jätta. Sylvia Plath ei keskendu „Klaaskuplis“ mitte vaimuhaigusele per se, vaid Estheri isikliku psühhoosi seosele ühiskonna kui institutsiooniga laiemalt. Paistab, et tema dilemmal on mõndagi tegemist sellega, et ta on naine ühiskonnas, mille ootusi naistele ta ei suuda ei omaks võtta ega tagasi lükata.“^[31] –„Esther Greenwoodi esmane identiteet on intellektuaalse naise identiteet. Tema ühiskonna standardite järgi on „intellektuaalne naine“ juba iseenesest kultuuriliselt vastuoluline mõiste, bioloogia ja intellekti sobimatu kooslus. Estheri depressioon süveneb osalt just seetõttu, et ta tunnetab end elava paradoksina.“^[32]

On huvitav ja nii kirjanduslikult kui ka kirjanduskriitiliselt ehk viljakaski, et kui ühendada romaan lahti autori või peategelase naissoost ning lasta tema sooidentiteedil paista teistsuguses valguses, avanevad tõlgendusväljad, kus peategelane paigutatakse intellektuaalse või vaimse elu territooriumile, justkui lihtsalt naine sinna ei kuuluks.

Mittebinaarsusega seostatavad ilmingud tulevad välja ka Saadi mälestusteraamatus „Matused ja laulupeod“ (2015). Saat meenutab, kuidas ta väiksena nurus oma ema, et too talle õmbleks madruseülikonna, milliseid kandsid väiksed poisid. Pika mangumise peale ema lõpuks nõustus, ainult et kuna Mari on tüdruk, siis pidi saama madrusepluusi juurde seeliku. Mari oli sellest nii vapustatud, et mattis oma unistuse maha, kuna seelik oleks madruseülikonna narrimine.

„See oli vist esimene kord, kus ma hakkasin aru saama kuristikust, mis lahutab mind minu vennast ja tema sõpradest – mitte see, et ma olen neist kolm aastat noorem ja pisem, vaid et ma kunagi ei kasvagi selliseks nagu nemad; mitte kunagi ei saa ma laevakapteniks, korstnapühkijaks või kirikuõpetajaks, ja kunagi ei saa ma koolis joosta üle pinkide, sest seelikus see lihtsalt ei sobi…“

Saat jätkab, et kui tulid 1960. aastad ja tema jõudis teismeikka, lõikas ta juuksed lühikeseks ning palus emal Silueti või Burda lõigete järgi endale viigipüksid õmmelda. Talle meeldis pükse kanda, aga „püksid ei kaotanud ära probleeme kehaga; paratamatult oli pükste sees keha. Kui ma nüüd viimaks käisin pükstega ja poisipeaga, peeti mind sageli poisiks ja ma hakkasin – võib-olla mitte ainult pükste tõttu, vaid ka läheduse tõttu oma vennaga –
lähemalt tunnetama poiste elu. Ja see ei meeldinud mulle ka, ei meeldinud mehekeha rohkem kui naisekeha ega meheelu rohkem kui naiseelu. Mõlemad tundusid kaugel täiusest. Ja mitte ainult kehad, vaid üldse kogu füüsiline maailm: oli tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi täiesti absurdsesse, valesse kohta…“^[33]

Midagi on siin sarnast sellega, kuidas end mittebinaarse sooidentiteediga määratlevad inimesed kirjeldavad oma sootaju. Näiteks tõelise nõukogude naise Olgaga sama vana mittebinaarne eesti politoloog Mel on kirjeldanud seda nii: „Mingit ebakõla tundsin ma juba varases teismeeas, aga ma ei osanud seda otseselt sõnadesse panna. Sest ühiskond ütleb, et sa võid olla kas üks või teine, kas mees või naine ja kumbki neist ei tundunud nagu see.“^[34]

Mel tunnistab, et tunneb end maskuliinse eneseväljendusega mugavalt (nagu Eedki eelistas pükse ja lühikesi juukseid kanda), kuid see ei tähenda, et ta tajuks end mehena.

Saat on nii oma romaanis kui ka autobiograafias kirjeldanud oma suhet keha ja soolisusega kui midagi, millega ta ei suuda kontakti astuda, mis on justkui koormaks. Kas mure oli kehas kui sellises või naisena soolistatud kehas? Ülaltoodud meenutuse järel jõuab Saat ka ise küsimuseni transsoolisusest: „Vanasti, minu nooruse ajal, oli lihtsam: siis pidid õppima läbi ajama sellega, mis sulle oli antud. Võib-olla paljud need, kes tänapäeval suure vaevaga ja mitmete kurnavate operatsioonidega sugu vahetavad, ei tule selle peale, et asi pole soos, vaid nad lihtsalt ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma?“^[35]

Kas võis olla hoopis vastupidi – et Saat tajus üles kasvades füüsilist maailma sellise koormana, kuna tema enda arengukaare jooksul Nõukogude aja teises pooles ei eksisteerinud ideed mittebinaarsest sooidentiteedist, mis oleks võinud aidata oma keha- ja sootaju mõista? Kuna autor end ise mittebinaarseks inimeseks ei nimeta, ei saa talle seda silti muidugi külge pookida. Ent tema teoste ja meenutuste n-ö vastukarva lugemises väljendub soov leida soobinaarsusest eemale astuvat eesti kirjandust selle protoseisundis.

Uued elustsenaariumid

Nende kolme looja põhjal võime ette kujutada, millised valikud olid alates sulaajast kuni hilise Nõukogude ajani kättesaadavad ning milliseid strateegiaid kasutati soolisuse ja soonormidega suhestumiseks. Kaalukausil olid võimalus teha erialast tööd ja loomingut, küsimus abielust ja lastesaamisest ning valikuvõimalusi piiravad-suunavad poliitilise režiimi raamid. Võib-olla on oluline ka see, et aja jooksul kasvas vabadus mitte teha seda, mida ei taha teha. Mari Saadi emal oli vabariigi ajal olnud unistus – „et ta suudaks teenida nii palju, et saaks üürida omaette tuba – siis ta pikutaks tööst vabal ajal oma toas diivanil, sööks hernekomme ja loeks raamatuid.“^[36]  Sellest unistas ka Olga pühapäeva õhtul, et Dima pükste pressimise asemel diivanil kerra tõmmata ja lugeda.^[37]

---

^[1] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse. Tlk V. Reiman. Tallinn, 1970, lk 9.

^[2] Sealsamas, lk 47.

^[3] Vt nt J. Sillart, Leida Lugu. Dokumentaalfilm. Kairiin, 2002.

^[4] H. Reinart, Saatusest muserdatud Leida Laius ei leidnud kunagi piisavalt tunnustust ja suri valutava südamega. Postimees, 26.05.2020.

^[5] J. Sillart, Leida Lugu, 5:09.

^[6] H. Reinart, Saatusest muserdatud Leida Laius ei leidnud kunagi piisavalt tunnustust…

^[7] Tiina Lokk. J. Sillart, Leida Lugu, 0:57:55.

^[8] L. Kirt, Filmiõhtu: Leida Laius. ERR, 1989, 0:13:45.

^[9] Sealsamas, 1:21:26.

^[10] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse, lk 9.

^[11] H. Veldermann, Lähema tuleviku linn. Eesti Raadio, 13.09.1965. https://arhiiv.err.ee/vaata/kristall-kristall-65-nr-12-lahema-tuleviku-linn.

^[12] Sealsamas.

^[13] K. Pärn, Malle Meelak ei käi Lasnamäel haavu lakkumas. Pühapäevaleht, 03.06.1995.

^[14] L. Haljak, Arhitekt Malle Meelak. Sirp ja Vasar, 18.05.1979.

^[15] K. Pae, Annelinna kavandamisest. Annelinnaportaal (blogi). https://annelinnaportaal.wordpress.com/annelinnast-lahemalt/annelinna-kavandamisest/.

^[16] E. Vaitmaa, Utoopialinn Väike-Õismäe. Eesti Päevaleht, 21.04. 2017.

^[17] K. Pärn, Malle Meelak ei käi Lasnamäel haavu lakkumas.

^[18] Reti Laanemäe, Ene-Liis Semperi ja Liina Tennossaare meenutused. Sealsamas.

^[19] Ingrid Ruudi näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ kataloogis (Tallinn, 2019).

^[20] M. Saat, Võlu ja vaim. Esimene raamat. Tallinn, 1990, lk 22, 23, 89.

^[21] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude Eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid. Tartu Ülikool. Doktoritöö. Tartu, 2018, lk 259–260.

^[22] Sealsamas, lk 263–264.

^[23] Mittebinaarsed sooidentiteedid kuuluvad transsoolisuse katusmõiste alla. Vt S. Arumetsa, Sõnastik: mittebinaarne sooidentiteet. Feministeerium, 19.09.2019. https://feministeerium.ee/mittebinaarne-sooidentiteet/.

^[24] Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Koost. P. Viires, V. Sarapik. Tartu, 2015.

^[25] E. Annuk, Mari Saat valguses ja varjus. Keel ja Kirjandus, 2016, nr 1.

^[26] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 261.

^[27] H. Krull, Sartre ja Freud. Eesti Ekspress, 05.04.1991. Viidatud sealsamas, lk 261.

^[28] Vt J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 261–262.

^[29] Vt S. Arumetsa, Õigus soolise üleminekuga seotud tervishoiule. Vikerkaar, 2022, nr 1/2; A. Velmet, Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas. Vikerkaare podcast 8, veebruar 2022. http://www.vikerkaar.ee/archives/28109.

^[30] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 262–263.

^[31] M. Perloff, „A Ritual for Being Born Twice“: Sylvia Plath’s „The Bell Jar“. Contemporary Literature, 1972, kd 13, nr 4, lk 511. Viidatud sealsamas, lk 263.

^[32] G. Whittier, The Divided Woman and Generic Doubleness in The Bell Jar. Wo-men’s Studies: An Interdisciplinary Journal, 1976, kd 3, nr 2, lk 130. Viidatud sealsamas.

^[33] M. Saat, Matused ja laulupeod. Tartu, 2015, lk 116, 117.

^[34] Mittebinaarsete inimeste välimääraja. Pealtnägija, 16.02.2022. https://www.err.ee/1608502097/pealtnagija-mittebinaarsete-inimeste-valimaaraja.

^[35] M. Saat, Matused ja laulupeod, lk 118. Miks „soovahetuse“ asemel on täpsem kasutada mõistet „sooline üleminek“, kuula A. Velmet, Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas.

^[36] M. Saat, Matused ja laulupeod, lk 64.

^[37] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse, lk 55.

Ei ole üksi ükski lesbi

Taasiseseisvumisaja haripunktis valitses Eestis „täielik võõrdumus sugude ja identiteetide küsimuses ning tegelemine feminismiga [oli] vabatahtlik põlu alla minek“. Nii ütles Eha Komissarov Eesti esimese feministliku kunstinäituse „EstFem“ kataloogi avasõnas. Ta paigutas tõdemuse sellise näituse vajalikkusest 1992. aasta lõppu, mis tähendab, et feministlik mõte oli vähemalt kaasaegse kunsti maailmas sündinud värske vabariigi kaksikõena. Kui vaadelda reaalselt eksisteerivaid võimusuhteid, siis oli feminism tollal Komissarovi hinnangul Eestis puhtalt teoreetiline nähtus,^[1] nagu ka suuremas osas Nõukogude Liidu võimu alt iseseisvunud riikide ühiskondadest.

Sotsialistliku impeeriumi varisedes avanes Lääne turule terve kärg uusi kogenematuid ja haavatavaid riike, milles nägid võimalusi terra nova’na niihästi pesumasinatootjad kui ka Lääne feministid, kes võtsid oma Ida-Euroopa õdede üle justkui patroneerivalt õpetajannaliku positsiooni. Tunnetatud vastuolu seisnes selles, et Lääne feministlik diskursus rääkis sugude võrdsusest, sellest, et isiklik on poliitiline, ning naiste köögist välja tööle minemisest, samal ajal kui nõukogude kogemusega naised olid kurnatud partei propagandakeelest, erasfääri politiseerimisest ja topeltvahetustest.

Ühest küljest tekitas nõukogude kogemus idaeurooplastes tõrke Läänest tulevate feministlike ideede vastuvõtmisel, sest sealsed põhimõtted tuginesid täiesti teistele alustele. Ida-Euroopas feminismi demoniseeriti ja taheti jätta muljet, justkui see oleks mingi importkaup, mitte tekkinud rohujuuretasandi vajadustest. Ent nõukogude kogemus sisaldas ka seda, et samal ajal kui Lääne koduperenaised 1960. aastatel oma rolli kritiseerima hakkasid, olid Eesti naised juba insenerid, keemikud ja traktoristid. 1990. aastatel valvefeministiks tituleeritud Barbi Pilvre sedastas ühes tolleaegses kolumnis: „Mitte mingil juhul ei taheta Eesti Vabariigis tunnistada, et Nõukogude süsteem tegi paljuski ära selle töö, mida välismaised misjonär-feministid praegu Eestis ja kogu Ida-Euroopas justkui alustavad. Millegipärast ei taha keegi rääkida sellest, et siin on lähtepositsioon teine: ajal, kui Eestis oli ammu sajaprotsendiline tööhõive, julgesid esimesed Skandinaavia või Ameerika koduperenaised iitsatada, et kodus istudes läheb igavaks ja tahaks nagu avalikus elus kaasa lüüa.“^[2]

Värskelt oma iseseisvuse taastanud väikeses rahvusriigis võttis 90ndatel tuliselt hoogu hoopis uusrahvuslik ideoloogia, mille kohaselt naiste koht on kodus, mitte poliitikas ega riigitüüri juures. Selle ideoloogia jaoks oli soodne, et eesti naised seisid pigem vastu Läänest tulevale feministlikule hoiakule. Koos põlgusega nõukogudeaegse sugude võrdsuse retoorika vastu pani see ühiskondlik väärtusnihe vundamendi antifeministlikule suunale ühiskonnas.^[3] Barbi Pilvre kirjutas 1997. aastal, mil müügil oli Eliidi piim ja Ärimehe leib, et need on turundatud n-ö maksujõulisele tarbijale, kes tahtis markeerida oma erinevust magalates või kõdurajoonis elavatest proledest, kuna erinevuste rõhutamine – rikaste ja vaeste, ilusate ja koledate, meeste ja naiste vahel tundus progressiivne pärast ajastut, mil kõik olid sundvõrdsustatud.^[4] Pilvre tegi ninanipsu ka rahvuslastele, kes süüdistasid feminismi võõrapärasuses: „Mis on Eestis autentne? Isegi armas rahvusaade pole muud kui Saksamaa 19. sajandi romantismi ripats. Järelikult on ta algupäraselt „meile võõras“.“^[5] Kinder-Kirche-Küche-mentaliteet pärines juba Eesti ajal baltisakslastelt, kelle peremehelikud ja koduperenaiselikud soorollid maarahvale üle kandusid. Pilvre hoiatas Leida Laiuse filmikangelannade – tugevate naiste Kõrboja Anna ja Ukuaru Minna – liigsesse imetlusoreooli paigutamise eest, kuna tegu on siiski fiktiivsete tegelastega ja mitte meie tõetruude esiemadega.^[6] 1990. aastatel seisid naised vastamisi ootusega näha välja nagu miss – pikad jalad, kõrged kontsad, kergelt anorektiline, meigitud näo ja „poolpikkade kuklasse kistud juustega“. Kuigi Ida-Euroopa naisi reklaamiti Läänes kui kuidagi loomuomaselt ilusaid, nähvas Pilvre, et kui see oleks geneetiline omapära, oleksid ilusad ka eesti mehed.^[7]

Koos taassündinud riikliku iseseisvusega hakati uueks looma mitte ainult majandussüsteemi, vaid sellega koos ühiskondlikke väärtusi ning rahvuslikku enesekirjeldust ja ajalugu. 90ndatele iseloomulik meestekeskne hoiak sugenes igale poole ning mõjutas otseses mõttes ajalookirjutust. Näiteks 1995. aastal ilmuma hakanud „Eesti mõtteloo“ raamatusarjas, mis enda hinnangul „koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade“,^[8] on autorite seas 144 meest ja 10 naist. Esimene naisautori teos trükiti sarja 5. ilmumisaastal, teine ja kolmas 11. ilmumisaastal, ülejäänud viimase kümne aasta jooksul. See pole harv praktika, jätta naiste panus meie mõttevarasse tähelepanuta.^[9]

Ajalugu paistab ikka selle moodi, kes seda kirjutab. Kusjuures ka seda vähest, mida kirjutati naisliikumiste kohta, tehti uusrahvuslikus vaimus. 1999. aastal anti taas välja algselt 1957. aastal ilmunud Helmi Mäelo raamat „Eesti naine läbi aegade“, mille uustrüki saatesõnas ütleb Tiia Kriisa: „Nõukogude võim likvideeris omaaegsed naisorganisatsioonid. Naisliikumine sai parteiliselt juhituks nagu kõik muugi. Loomulikult kogunesid naised endiselt laulukooridesse ja käsitööringidesse, kuid iseseisvat oma elu ja tegevuse mõtestamist ei pidanud valitsev demagoogia võimalikuks. Naistel oli õigus võrdselt meestega laotada tänavatel asfalti, juhtida kombaine ja kosmoselaevu, ent mitte oma elu üle järele mõtelda. V nõukogude naiste kongress lõpetas 1989. aastal kommunistliku partei poolt juhitud naisliikumise etapi. Loodi Eesti Naiste Ühendus… ja kiiresti tekkisid paljud teised naisorganisatsioonid.“^[10]

Selle väitega polemiseerib Pilvre 1999. aastal, öeldes, et Kriisa esitab justkui konstruktsiooni naisliikumiste järjepidevusest. 1989 ei jätku sealt, kus 1940 lõppes, vaid vahepeale mahtus mitme põlvkonna jagu elu, mida muuhulgas elasid naised, kes tegelesid eneseteostuse ja oma kogemuste mõtestamisega.^[11]

Kuigi rohujuuretasandil osales naisi ka erakondade töös – vasakpoolsetes rohkem kui parempoolsetes –, jäid nad parteiladvikutest ning Eesti seadusandlikust ülesehitamisest ja võimu teostamisest suuresti kõrvale.^[12] Näiteks 1991. aastal moodustatud Põhiseaduse Assamblee 60 liikme seas oli kuus naist: Ülle Aaskivi, Sirje Endre, Liia Hänni, Marju Lauristin, Eve Pärnaste ja Lehte Sööt (Hainsalu). Järgmises esinduskogus, 1992. aastal moodustatud VII Riigikogus, oli naisi samuti kümnendik.

Ent peale parteipoliitika on ühiskondlikus elus võimalik osaleda ka teisiti. Kui NSV Liidu mõrad juba paistsid, asutati ja taasasutati naisliite, mis peegeldasid esimese vabariigi aegset vilgast seltsitegevust. 1989. aastal asutati Tartus Eesti Naisliit, tegutses Akadeemiliste Naiste Ühing, Kodutütarde Ühing, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon jne. 1994. aastal asutati samuti Tartus Eesti Nais- ja Pereorganisatsioonide Teabekeskus, millest kasvas välja tänini aktiivne Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. ENUT-i asutajaliikmetest on siiani tegev esinaine Reet Laja, tema kõrval Ülle-Marike Papp. Väheoluline ei olnud ka Tartu Seksuaaltervise Kliiniku asutamine 1995. aastal, millega Kai Part ja Made Laanpere hakkasid juurutama seksuaalhariduse andmist Eestis, et ennetada naistevastast vägivalda, vähendada soovimatuid rasedusi ja tõsta teadlikkust rasestumisvastaste vahendite kohta.^[13] Seksuaaltervise edendamises nagu mitmes muuski asjas oli Eesti oma Balti naabritest sammu võrra ees ning selle valdkonna arenguid ei saa naisliikumiste eesmärki – turvalist ja võrdsete võimalustega elu – silmas pidades vähetähtsaks pidada.

Ükskord me abiellume niikuinii^[14]

Laulva revolutsiooni ajastu oli aeg, mil hakkasid pead tõstma Eesti lesbi- ja geiliikumised. Tõsi, ühiskondlik meeleolu oli juba edasi liikunud nõukogude mentaliteedist, kus ei olnudki seksi ning veel vähem homoseksuaalsust. Ka Vikerkaar avaldas 1989. aastal (mil ajakirja tiraaž oli 53 000) Kärt Hellerma erootilise novelli „Kiri Lesboselt“ (1989, nr 9) ning järgmises numbris juba mitu homoseksuaalsuse ajaloo käsitlust, sh Max Randi kultuuriajalukku süüviva artikli „Kõrvalekaldujate avangard – homoseksualismist kultuuris“ (1989, nr 10).

Oli selge, et õhus on murrangut, kuna 1990. aasta mai lõpus korraldas Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut teaduskonverentsi „Seksuaalvähemused ja ühiskond“. See oli esimene teaduslik konverents Ida-Euroopas, mille fookuses oli homoseksuaalsus. Tänu konverentsile tuli Tallinnasse kokku rahvusvaheline seltskond teadlasi ja aktiviste, sh 15 lesbinaist Soomest, vabalt maalt. See sündmus, eriti aga järelpidu Glehni lossis tõi kokku kriitilise arvu naisi, kes otsustasid hakata organiseeruma. Nii sündiski, et kui 1990. aasta kevadel veel Nõukogude Eestis lesbisid n-ö ei olnud, siis juba südasuveks oli olemas kooskäiv võrgustik, kes saatis oma esindajad isegi organisatsiooni The International Lesbian and Gay Association (ILGA)^[15] aastakonverentsile Rootsi. Eesti Lesbiliit (ELL) võttis oma põhikirja vastu 1990. aastal ning asus Tallinnasse ruume otsima.^[16]

1990. aastate esimesel poolel oli ELL ainus omataoline Ida-Euroopas – lätlased ja leedukad vaatasid selle poole, soovides ise sarnast naisteühendust asutada. Skandinaavlased aga pakkusid tuge – rootslased avaldasid sellele toetust ILGA konverentsil Stockholmis, soomlased asusid oma rühmitustega ELL-i ametlikuks partneriks, annetasid raamatuid, videoid ja saalihoki varustuse ning Norra käsipallinaised tasusid Revali spordisaali üüri. Sport ja peod olid oluline viis koos käia, tuttavaks saada, võrgustikku luua ja lõbutseda. Ent suur töö oli veel ees. 1995. aastal kirjutas Lilian Kotter ELL-i infokirjas: „Tuleb tõsiselt hakata mõtlema seadus(t)ele, mis välistaks inimese diskrimineerimise tema seksuaalorientatsiooni tõttu. Samuti peame me endale kätte võitma õiguse registreerida omavahelisi partnerlussuhteid. See annaks lesbidele ja gaydele vaba(ma)d käed oma elu kujundamisel Eesti ühiskonnas ja võimaldaks ühtlasi paljudele veel peidikus viibivaile julgust ja tuge oma seksuaalse suundumuse teadvustamiseks ja miks ka mitte meie kujunevasse homoseksuaalsesse subkultuuri sisenemiseks.“^[17]

Eestis on tihti olnud just lesbi- ja nüüdisajal queer-naised ühiskonna avangardis, et poliitilisi protsesse edasi viia. 1990. aastal asutatud Eesti Lesbiliit oli esimene ametlik organisatsioon, mis ühendas omavahel seksuaalvähemusi. Nullindatel olid Pride’i marsside korraldamise eesotsas just queer-naised ning hilisemal ajal hakkas Anna-Stina Treumundi ja Brigitta Davidjantsi lähiring korraldama queer-tekstide lugemisrühma, millest nüüdseks on välja kasvanud Eesti suurim feministlik foorum „Virginia Woolf sind ei karda“. Nii kväärnaised kui ka teised kväärid on Eestis olnud mitme ühiskondliku ja poliitilise sündmuse käimalükkajad, nii avalikult kui ka kulisside taga.

Eesti Gayliit asutati ELL-ist aasta hiljem, tuues ühise katuse alla mitu geimeeste mitteametlikku võrgustikku. Kuna 1991. aastal oli homoseksuaalne seks veel kriminaalkuritegu ning samuti hõljus õhus tugev stigma lokkava AIDS-i pandeemia tõttu, oli geimeeste olukord tol ajal pingeline. 1992. aasta mais aga muudeti kriminaalkoodeksit, nii et nüüdisajal on põhjust tähistada kolme kümnendi täissaamist ajast, kui geimeeste tagakiusamiseks kadus seaduslik alus. Kõik õigused veel kaitstud pole, mille tunnistajaks on näiteks nüüdisajal endiselt radikaalselt mõjuva kirjaga T-särk „Lesbid tahavad Eestis abielluda“. See soov on pärit ühest 90ndate lehepealkirjast.

Eesti lesbiliikumise üks algatajaid Lilian Kotter kritiseeris ränka homofoobiat AIDS-i kajastustes ning kutsus avalikult endaga ühendust võtma vanemaid lesbinaisi, et kuulda nende teadmisi kaugemast minevikust. Üks oluline suhtluskanal ja üksteise leidmise viis olid ajalehekuulutused. Avaldati ka noormeeste teateid, kes soovisid tutvuda või muretsesid oma orientatsiooni pärast. 90ndate esimestel aastatel said lesbi- ja geiliikumised hoo sisse, korraldati pidusid – mehed korteris Härjapea tänaval, naised Pika Keldri baaris ja mujal. Need olid olulised kohad, kus ei peetud mitte lihtsalt pidu, vaid loodi kogukonda. ELL seadis sisse ka anonüümse info- ja usaldustelefoni ning liidu vabatahtlikud nõustasid nendega ühendust võtnud inimesi.^[18]

Pika Keldri baari pidasid kuus lesbit ning seal hakkasid koos käima ka transsoost inimesed. Üsna varsti pärast riikliku iseseisvuse taastamist ilmus 1993. aastal Eesti Ekspressis intervjuu Kristel Sitziga, kus ta rääkis soolisest üleminekust ning soovist luua eestkosteorganisatsioon transinimestele. Sitz hakkas korraldama transinimeste kooskäimisi, et omavahel infot jagada, toeks olla ja võimalikke organiseerimisviise arutada. 1993. aastal asutati Gendy, mida Sitz nimetas tugigrupiks. ELL aitas ses osas palju kaasa, tehes koos Gendyga pidusid, jagades nendega usaldustelefoni liini ja kirjakasti aadressi ning tervitades transinimesi oma baaris.^[19]

Eesti Lesbiliidu 1994. aasta põhikirja võib nüüd lugeda teatud sorti manifestina, kus on kirjas rühmituse nõudmised. Osa neist pole siiani täitunud. Põhikirjas seisis, et ühingu eesmärk on ühendada Eestis elavaid lesbilisi ja biseksuaalseid naisi ning tõsta nende eneseteadvust; korraldada nendevahelist infovahetust; luua neile võimalusi normaalseks ja täisväärtuslikuks eluks ühiskonnas; kaitsta seksuaalvähemuste õigusi ja huve ning võidelda diskrimineerimisega; arendada kontakte sarnaste ühendustega teistes riikides; teha koostööd õigusala spetsialistidega, et saavutada lesbiabielude ametlikku registreerimist ning töötada välja seaduslik viis lapsendamiseks; teha koostööd teiste naisliikumiste ning gei- ja transliikumistega Eestis ja mujal. Oluline on tähele panna, et algupärane lesbinaiste liikumine Eestis oli intersektsionaalne^[20] ja transinimesi kaasav.

Kümnendi keskel said ELL ja EGL Euroopa Liidult toetust, et pidada kontorit Tallinna vanalinnas ja diskrimineerimisjuhtude telefoniliini. See märkis uue aja algust, kui liitude tegutsemine hakkas saama institutsionaalset tuge, mis aga tähendas, et ka tegutsemine liikus rohujuuretasandilt projektipõhisemaks.^[21] Üks neist toetustest oli PHARE-TACIS programm, mille laiem eesmärk oli toetada lääneliku demokraatia ja vabaturumajanduse ülesehitamist endistes Nõukogude vabariikides.^[22] ELL ja EGL omakorda toetasid selle rahaga 1995. aastal toimunud esimest feministliku kunsti näitust „EstFem“,^[23] lülitades selle avamise oma teabenädala ajakavasse. Näituse kuraatorid kaasasid teadlikult bi- ja geiteemasid käsitlevaid kunstnikke nagu Lilian Mosolainen ja Toomas Volkmann, sest pidasid oluliseks, et näitusel oleksid üleval ka soo- ja seksuaalsuseteemalised teosed.^[24] Seega tegi 1990. aastate geiliikumine koostööd feministlike kunstnikega.

Ärgake, ilged naisterahvad

Ühed esimesed, kes julgesid end 90ndate hakul Eestis feministiks nimetada, olid kaasaegsed kunstnikud. „EstFemi“ kureerisid Reet Varblane, Mare Tralla ja Eha Komissarov. Värsket Eesti Vabariiki kirjeldas Reet Varblane „noorte inimeste fallokraatliku ühiskonnana, kus eelistatakse alla kolmekümne vanuses mehi ning kus inimeste teadvuses valitsevad rangelt reglementeeritud ja sageli äärmiselt hinnangulised mõistehierarhiad“.^[25]

Kahekümne ühe kunstniku teosed olid väljas Vaal galeriis, Linnagaleriis ja Mustpeade majas Tallinnas, nende seas Mare Tralla teos „Nii me sünnitasime Eesti feminismi“ (1995). Selles videoinstallatsioonis töötles Tralla neid visuaalseid märke, mis sümboliseerisid Varblase mainitud hierarhiaid – kaadrid pornofilmidest on kõrvutatud fotodega Tralla perekonna arhiivist pärit piltidega, kus on tema ise pioneeritüdrukuna, tema ema kolhoosi lilleneiuna ja vanaema eestiaegse naisena. Erootiliste kaadrite sattumine VHS-kassetile oli juhuslik – keegi oli öise salvestamise käigus teksti-TV pornokanalile häkkinud ning kunstnik kasutas seda juhust teose loomisel ära, kuna „porno kujunes tolle hetke Eesti ühiskonna sümboliks“.^[26]

Tralla on hiljem meenutanud, et enne kui Komissarov teda „EstFemi“ näitust kureerima kutsus, ei seostanud ta ennast veel tingimata feminismiga. See mõiste viitas millelegi, mida vajavad Lääne naised, aga mitte emantsipeerunud nõukogude naised. Samal ajal koges kunstikooli tudeng mitmel korral ebavõrdsusi, mis teda ärritasid – naissoost poliitikute puhul räägiti nende välimusest, mitte tegudest, ning naistelt oodati otsekui mõne koduse mööbliesemena iluasjaks olemist. Meessoost Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengiesindajad tahtsid, et kõrgharidus läheks tasuliseks, millele Tralla koos teiste EKA ja EMTA esindajatega Eesti Üliõpilaskondade Liidus vastu seisis ja lõpuks võitis. Tralla ateljee asus Koplis, kus ta oli tunnistajaks kauboikapitalismi hammasrataste vahele jäänute saatusele. Tralla tundis omal nahal, kuidas soolised ja majandussuhted olid omavahel läbi põimunud ning „fallokraatias“ ei soositud naisi ja vaeseid. Feministliku mõistestiku omaksvõtmiseni jõudis ta Soomes, kuhu sai minna tänu oma aktiivsele tegevusele üliõpilasesinduses ja kunstnikuna. Soomest kutsuti „EstFemi“ raames eesti kunstnikega kohtuma Leena-Maija Rossi ja Asko Mäkela, et feministlikud sõnumid kaugemale leviks.^[27]

Mu lehkav isamaa

„EstFem“ ja feministliku kunsti tulek toimus laiemalt video- ja performance-kunsti arengu taustal, kus nügiti harjumuspärase piire ka teistes suundades. Kuigi nii kunstikuraatorid kui lesbiliidu liikmed elasid 1990. aastate karmis kliimas, kus soolised ettekirjutused solvasid naisi ja viisid hauda mehi, tundus see, mis toimus kunstis ja kultuuris, kuidagi orgaanilisemalt seotud ülejäänud ühiseluga kui praegu. Lesbiliidu tegemisi kajastas tihti Eesti Ekspress ning „EstFemi“ kuraatorid tegid palju tööd, et feministlikest teemadest räägitaks peavoolumeedias. Peale selle oli näiteks Vikerkaart harjunud lugema kümme korda rohkem inimesi kui praegu. Ka Eesti Televisioon oli veel rabe ja noor ning seal oli võimalik katsetada kõike, mida teles on üldse võimalik teha. Näiteks Tralla tegi koos Mari Sobolevi (Kartau) ja Marco Laimrega kunstisaadet „JaEi“ (1994–1995), kus võeti kunstnikel ja kunstiasutuste juhtidel varrukast kinni, et neilt elu, raha ja kunsti üle pärida, isegi kui nad parasjagu oma stuudios magasid. Noor ja hot Raivo Kelomees selgitas, mis on interaktiivne multimeedia: see puudutab arvuti- ja videoasjandust. Ando Keskküla kirjeldas seebiooperit „Rosa“ totaalse revolutsioonina ning kasutas Lääne-Euroopa kohta väljendeid nagu „valge“ ja „tsiviliseeritud maailm“.^[28] Ühes saates küsiti tollaselt kunstiakadeemia prorektorilt Leo Rohlinilt, kui suur oli väljalangevus 1994. aastal. Ta vastas, et ei oska täpseid arve öelda ja muidugi on suurenenud akadeemilistele puhkustele minek, sest elu on küllaltki keerukas, aga väljalangevuste arv väga suur ei ole. Kui suur oli nende arv, kes lahkusid vabatahtlikult teise ilma? – Üksikud.^[29]

Kui koos noore rahvusriigi virgumisega tõstis pead ka soorežiim, kus nähti naise kohana taas kööki, ei olnud suurem osa Eesti perekondi tegelikult nii jõukad, et oleksid võinud lubada endale äraelamist vaid ühe vanema sissetulekust. Naised pidid tööd tegema, kuid uusrahvuslik peremudel pigem langetas nende tööjõu väärtust.^[30] Palgalõhe andis tunda juba nõukogude tööstuses, kus tekstiilivabrikute töötajad said keskmiselt väiksemat tunnitasu kui näiteks terasetöölised. Seega ei tekkinud sooline palgalõhe 90ndatel tühja koha peale, ent see, mis tollal välja kujunes, on probleemiks siiamaani. Ebavõrdsust, mida kauboikapitalism lõi ja süvendas, on seniajani raske vasakult kritiseerida, sest nõukogude kogemus õõnestas poliitilise feminismi sõnavara, millega rääkida klassisuhetest. Nüüd näeme, kuidas neoliberalistliku majandusmudeli tingimustes hakkas Eestis kanda kinnitama feminismi liberaalne variant (kui seegi), mis küll toetab individuaalseid vabadusi, ent ei haara süsteemselt soolisi, majanduslikke, rahvuspõhiseid jm ebavõrdsusi.

---

^[1] E. Komissarov, Kuraatori eessõna. Rmt-s: EstFem: eesti feministliku kunsti näitus. Kataloog. Koost. M. Tralla. Tallinn, 1995, lk 4.

^[2] B. Pilvre, Mina, Nõukogude naine ja invaliiga. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimustest 1996–2002. Tallinn, 2002, lk 112.

^[3] K. Kivimaa, Teise tootmine – Ida-Euroopa ja feminism.

^[4] B. Pilvre, Tunne erinevust. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat, lk 105.

^[5] B. Pilvre, Feminismitondi taltsutamine Eestis. Sealsamas, lk 148.

^[6] Sealsamas, lk 141–143.

^[7] B. Pilvre, Eesti naise ilu on müüt. Sealsamas, lk 115–116.

^[8] https://www.ilmamaa.ee/mottelugu.

^[9] Vt ka R. Marling, M.-L. Sepper, Eesti naise roll rahvuslikus narratiivis. Sirp, 23.02. 2018.

^[10] T. Kriisa, Saatesõna 1999. aasta väljaandele. Rmt-s: H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 255–259.

^[11] B. Pilvre, Tubli Eesti naine ja naisnatsid. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat, lk 121.

^[12] T. Randviir, Eesti naised poliitilise võimu juures. Ariadne Lõng, 2002, nr 1/2, lk 124.

^[13] K. Kärner, Kajalood. Kai Part. Vikerraadio, 06.06.2020.

^[14] Loosung on pärit 2017. aastal Tallinnas toimunud Pride-marsilt. Vt M. Tammjärv, P. Karro, Vikerkaartega ehitud Tallinn. Müürileht, 12.07.2017.

^[15] Vt https://ilga.org/.

^[16] Põhjalikumat ülevaadet Eesti lesbi-, gei- ja transliikumise tekkest pakub: T. Koppel, Esimesed viis aastat. Eesti LGBT+ liikumiste tekkimine. Käsikiri. Ilmub 2022.

^[17] L. Kotter, Ligi viis aastat Eesti Lesbiliitu. ELL-Info, 1995, märts. Tänan loa eest materjalidega tutvuda Harjumaa muuseumi peavarahoidjat Taavi Koppelit.

^[18] T. Koppel, Esimesed viis aastat.

^[19]Sealsamas.

^[20] Feministlik suund, mis võtab peale soo arvesse ka teisi inimese igapäevaseid kogemusi mõjutavaid tahke nagu tema rass, majanduslik taust, seksuaalne sättumus jne. Mõiste võttis kasutusele USA jurist ja akadeemik Kimberlé Crenshaw 1989. aastal, osutades sellele, et mustanahaliste naiste kogemused on teatud kontekstides valgete naiste omadest täiesti erinevad. Loe nt K. Aavik, D. Kase, Intersektsionaalne feminism: teooriast praktikasse. Isiklikud ja kollektiivsed strateegiad. Feministeerium, 08.12.2015.

^[21] T. Koppel, Esimesed viis aastat.

^[22] R. N. Clive Matthews, PHARE-TACIS: EU Cooperation with Its Eastern Neighbours. The Courier, nr 145. European Union: The Way Forward (mai–juuni 1994).

^[23] Vt EstFem: eesti feministliku kunsti näitus, kolofoon, lk 2.

^[24] Mare Tralla. Eravestlus, 08.02.2022.

^[25] R. Varblane, Nii me sünnitasime Eesti feminismi? Eesti Päevaleht, 21.08.1995.

^[26] M. Tralla, Kuidas minust sai feminist. Müürileht, 30.03.2017.

^[27] Sealsamas.

^[28] A. Ellmann, JaEi. ERR, 05.11.1994. https://arhiiv.err.ee/vaata/jaei-1.

^[29] Sealsamas, 27.02.1995. https://arhiiv.err.ee/vaata/jaei-3.

^[30] K. Kivimaa, Teise tootmine – Ida-Euroopa ja feminism, lk 43.

Menu

• Sissejuhatus
• 1. osa
• 2. osa
• 3. osa
• 4. osa
• 5. osa
• 6. osa
• Väljajuhatus

• Menu

Me ei ehita siin mingit meeste riiki

Piret Karro

Artikli ajaloopeatükid lõpevad 1990. aastatega, kuna selle ajastuga on juba meil olemas kriitiline distants, et üldistusi teha. Samuti on nüüdisaja feministlikud rühmitused, sündmused ja ajastu jõujooned läinud nii mitmekesiseks, et ei tea veel, millised neist just kümnendi näo kujundavad. Feministlik tegevus on taasiseseisvunud Eestis olnud vilgas ning toimunud nii aktivismi tasandil kui ka riigi- ja erasektoris.

2000. aastal oli üks oluline sündmus soouuringute ajakirja Ariadne Lõng ilmuma hakkamine. See tähistas n-ö refleksiivset pööret, kus ühiskondlike õiguste nõudmistega tegeleva aktivistliku feministliku liikumise juurde loodi ka akadeemilisem suund, mis tegeleb ühiskondlike nähtuste analüüsimise, mõtestamise ja konteksti seadmisega. Olulisi teadmisi sellest, kuidas käsitleda sugu analüüsikategooriana,^[1] on mitmed Eesti uurijad saanud Kesk-Euroopa Ülikoolist 90ndatest tänaseni.

Teine pööre pärast 90ndate keskpaigas pead tõstnud lesbi-, gei- ja transliikumist oli nn queer-pööre. 2010. aastal kureerisid Anders Härm, Rebeka Põldsam ja Airi Triisberg Tallinna Kunstihoones näituse „Sõnastamata lood“, mis lähtus queer-feministlikust vaatepunktist, kuhu kaasati ka teisi soo- või seksuaalvähemuste gruppe Ida-Euroopast.^[2] Samal aastal ilmus Brigitta Davidjantsi koostatud kogumik „Kapiuksed valla“, kus kirjutati esimest korda nii pikalt Eesti LGBT ajaloost ja kogemustest. 2011. aastal korraldasid Anna-Stina Treumund, Aet Kuusik, Dagmar Kase ja Johanna Ross esimese feministliku festivali Ladyfest, et hakata looma feministlikku sõsarkonda.^[3] Ladyfesti korraldati kuni 2018. aastani, selle programmis olid kunstinäitused, arutelud, workshop’id, korraldajate seas olid veel Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Pire Sova, Killu Sukmit, hiljem Kristiina Raud ja Elli Kalju. 2015–2020 tegutses artist-run-space Kraam, 2017 toimus Baltic Pride, 2019 Naiste Marss… Viimase kümne aasta jooksul on toimunud palju feministlikke sündmusi, kunstinäitusi, marsse, avatud ning ka suletud on galeriisid ja ruume. Kümnendit iseloomustas ka see, et suur osa aktivismist ja aruteludest kolis virtuaalruumi.^[4] See loend ei anna kindlasti täielikku ülevaadet, vaid puudutab kõigest pinda.

Mõõtmatu kaotus oli Anna-Stina Treumundi lahkumine 2017. aastal. Ta oli üks keskseid naisi Tallinna feministlikus kogukonnas ning paljude ülalmainitud sündmuste ja nähtuste algatajaid ja käigushoidjaid. Ta oli ka esimene Eesti lesbikunstnik, kelle kunstnikupositsioonis oli selline seksuaalne subjektiivsus kesksel kohal. Lugemisringi ja teiste projektide kaudu arendas ta kohalikku queer-feministlikku mõtet. Tolle aasta juunis tulid teda Pärnamäe krematooriumi ära saatma sadakond lähedast, nende seas palju Eesti feministe ja kunstnikke.

2010. aastate esimesel poolel hakkasid pead tõstma ka antifeministlikud jõud – EKRE sai jalad alla 2012. aastal ning Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) hakkas korraldama abordivastaseid jms „pereväärtustele“ pühendatud kogunemisi.^[5] Kümnendit iseloomustab tugev ideologiseeritus, st Varro Vooglaid ja Markus Järvi tegid põhjalikku tööd, et kõikjal, kus jutt käib naistevastase vägivalla tõkestamisest, hakkaksid inimesed mõtlema „sooideoloogiast“. 2014 võeti vastu kooseluseadus, mis aga küttis kirgi ja viis kümnendi lõpuks EKRE riigikokku ja lõpuks valitsussegi. Üks viimatisi antifeministlikke aktsioone tuli rahandusministeeriumist, kui minister Martin Helme peatas soolise võrdõiguslikkuse projekti rahastamise hasartmängumaksust.^[6]See puudutas Eesti Naisteühenduse Ümarlauda, Eesti Nais-uurimus- ja Teabekeskust ning Feministeeriumi.^[7] Õnneks suutis sotsiaalminister Tanel Kiik taastada projekti rahastamise ning EKRE on praegu taas opositsioonis.

Lisaks naisajaloo edasiuurimisele on feministlikust vaatepunktist oluline ka queer-ajalugude kirjapaneku jätkamine. Eesti kväärajalugu on veel üsna fragmenteeritud, aga 2010. aastatel tegi sellega algust Anna-Stina Treumund, kelle teos „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ (2012) visualiseeris nii tegelikult elanud kui ka fiktiivsete normi sisse mittemahtuvate naiste lugusid alates 16. sajandist.^[8] Jaanus Samma teos „NSFW. Esimehe lugu“ (2015/2016) meenutas geiringkondades kurikuulsaks saanud meest, kes arreteeriti 1960. aastatel homoseksuaalsetes tegudes kahtlustatuna ning visati seetõttu kommunistlikust parteist välja.^[9] Rebeka Põldsam on uurinud homoseksuaalsust ja transsoolisust puudutavaid arutelusid sõdadevahelises Eestis,^[10] Andreas Kalkun on kirjutanud kolmest pederastia-paragrahviga seotud kohtujuhtumist samal ajastul.^[11] Siinses artiklis olen pikemalt viidanud Taavi Koppeli uurimistööle 1990. aastate esimese poole gei-, lesbi- ja transliikumistest.^[12] Kõik need uurimistööd rikastavad Eesti meeste- ja rahvusekeskset ajalookirjutust ning muudavad meie minapilti ühe kujuteldava kogukonnana mitmekesisemaks. Ka näiteks tsaariaegse prostitutsiooni ajalugu annab huvitava pildi vastupanust, iseolemisest ja marginaliseeritud naistest.^[13]

Kuidas uurida ja kirjutada ajalugu nii, et see heidaks valgust rohkematele naistele? Kväärajalugude uurimisel on üks meetodeid nn vastukarva lugemine ehk arhiivimaterjalidest n-ö ridade vahelt selle väljalugemine, mida sinna teadlikult kirja pandud pole. Ka naisuurimisse on kväärajaloo meetoditest kaasa võtta idee intiimsuse, emotsioonide, seksuaalsuse ja armastuse „radikaalsetest“ arhiividest, kust võiks leida lugusid, mida traditsioonilistest arhiividest ei leia.^[14]

Meie ajaloo järje ajamine naisliini pidi loob nii ebakõlasid kui imelisi kokkumänge selles, kuidas on harjutud tajuma Eesti n-ö tava-ajalugu. Uurimistöö käigus aastaarve ritta seades taipasin, et Mahtra sõda polnud veel alanudki, kui Lilli Suburg sündis. Suburgi enda ärkamine ühiskondlikule kutsumusele hakkas idanema 1872. aastal, kui ta sai tuttavaks C. R. Jakobsoniga – aastal, mil Kreenholmis juba lõkendas streik ning kui ilmus Lydia Koidula näidend  „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“, mis ringleb siiani Eesti teatrite mängukavas. Täpselt samal aastal sündis Peterburis Aleksandra Kollontai. Niisiis oli Kreenholmil juba revolutsiooniline ajalugu ammu enne seda, kui Kollontai seal oma marksistliku ärkamise osaliseks sai, ning ka enne seda, kui Suburg hakkas feminismi teele kalduma. Samal aastal, kui Suburg avaldas esimese Eesti feministliku manifesti – 1887 –, sündis Marie Reisik, tema mantlipärija ja esimese Eesti vabariigi ikooniline feminist. Mina ise sündisin 1991 – aastal, kui tõusis tuhast meie nüüdne vabariik, millest kõneleb käesoleva loo viimane ajalooline peatükk.

Me oleme 150 aastaga käinud pika tee ja pikk tee on veel minna. Kui esimeses Eesti vabariigis tegid naised kakskümmend aastat tööd selle nimel, et abielus omada vara, siis tänapäeval oleme küll de jure majanduslikult iseseisvad, aga de facto saame meestest vähem palka ja vähem pensioni. Otsus, et me ei tulnud siia looma mingit meeste riiki, vaid kõikide inimeste riiki, on õnneks paljudes peades juba tehtud. See on pidev protsess.

---

^[1] J. W. Scott, Sugu: Kasulik kategooria ajaloo analüüsiks. Ariadne Lõng, 2008, nr 1/2, lk 116–135.

^[2] Sõnastamata Lood / Untold Stories | Feminine Moments. 04.05.2011, https://www.femininemoments.dk/blog/sonastamata-lood-untold-stories/.

^[3] R. Varblane, „LadyFest“ tahab jõuda kõikide naisteni. Sirp, 18.03.2011.

^[4] Vt P. Karro, Virtuaalne feminism. Vikerkaar, 2020, nr 10/11.

^[5] A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine Eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, lk 132–143.

^[6] Rahandusministeerium peatas võrdsusprojektide rahastuse hasartmängumaksust. ERR.ee, 13.07.2020.

^[7] Uudis rahastuse peatamisest puudutab ka Feministeeriumi. Feministeerium, 14.07.2020. https://feministeerium.ee/feministeeriumi-rahastuse-peatamisest/.

^[8] A.-S. Treumund, Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein and Mari – Anna-Stina Treumund, 08.03. 2022. https://www.annastinatreumund.com/exhibitions/lilli-reed-frieda-sabine/.

^[9] ‘NSFW. Esimehe lugu’, Jaanus Samma, https://www.jaanussamma.eu/et/nsfw-esimehe-lugu/.

^[10] R. Põldsam, Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. Mäetagused, 2020, nr 76, lk 95–124.

^[11] A. Kalkun, Ajalugu, mida polnud? Homoseksuaalse iha jäljed kolmes kohtuasjas. Mäetagused, 2018, nr 71, lk 143–174.

^[12] T. Koppel, Esimesed viis aastat.

^[13] S. Hearne, Policing Prostitution. Regulating the Lower Classes in Late Imperial Russia. Oxford, 2021.

^[14] A. Cvetkovich, In the Archives of Lesbian Feelings: Documentary and Popular Culture. Camera Obscura, 2002, kd 17, nr 1, lk 107–147. Viidatud: A. Kalkun, Ajalugu, mida polnud?, lk 151–152.