See oli mõned päevad enne 1968. aasta sissetungi; venelased korrutasid pidevalt oma ähvardusi Tšehhoslovakkia vastu ja ma mõistsin äkki, et sõnad „suur rahvas“ ja „väike rahvas“ pole kvantitatiivsed, vaid eksistentsiaalsed mõisted. Olla väikerahvas tähendab viibida teiste meelevallas ja sundi alatasa õigustada omaenda pelka olemasolu ning veelgi enam, olla alatasa vaevatud kahtlustest oma õiguse üle olemas olla. Suured teevad Ajalugu või tahavad seda teha, teisest küljest on just Ajalugu see, mis tungib väikeste territooriumile. Kui neil tuleb Ajalooga tegemist teha, siis üksnes end tema eest kaitstes. Kui saabub aeg, mil rahvused ülemaailmses ühetaoliseks muutumise protsessis aegamööda ühte sulavad, siis võib väikerahvas nukrameelselt kindel olla, et tema on esimesi, kes on määratud kaduma. Kaks aastat tagasi mõtlesin ma pingsalt Baltimaadele, kes end sõltumatuks kuulutasid ja olid selle eest valmis andma kõik. Võib-olla on juba praegu unustatud, et sel ajal Euroopa seda eriti ei tervitanud. Halvatuna oma vastutusest suurvõimuna soovis ta ennekõike päästa suurvõimu, milleks Venemaa on alati olnud. Esimene riik, kes Balti riike tunnustas, oli väike Euroopa riik Island, mis juba mitu aastat on mulle eriliselt kallis olnud. Ma tahaksin, et tema selget ja õilsat tegu iialgi ei unustataks. Baltimaade dramaatilised päevad tõid mind tagasi prantsuse keeles kirjutanud leedu luuletaja Oscar Miloszi juurde, kes lummas mind, kui ma olin seitsmeteistkümneaastane. Tulgem, näiteks, tagasi 1915. aastal kirjutatud luuletuse juurde, mis on haarav kutse rännakule muinasmaale, mis meenutab mõneti kaotatud Leedut: (…)
Jääb täpselt nii nagu selles elus. Sama tuba.
Jah, mu laps, sama. Koidikul aegade lind lehestikus,
kahvatu kui surnu: teenijatüdrukud juba tõusevad
ja on kuulda ämbrite kalki ja õõnsat kõlinat
kaevul. Oo hirmus, hirmus noorus! Tühi süda!
Jääb täpselt nii kui selles elus. On
viletsaid hääli, vanade agulite talvede hääli,
Klaassepp oma laulu lõõritamas.
Väeti vanaema, kes oma määrdunud mütsi alt
hüüab kalade nime, sinise põllega mees, kes sülitab pihku, mis kandmisest
paakunud ja kisab nagu viimsepäeva ingel.
(…)Ma ei tea ainsatki teist luuletust maailmas, milles siirde rütmikavõte tekitab niisuguse nõidusliku meloodia ja oleks niivõrd põhjendatud: siire on siin just see, mis ta on – lõhestatus. Värsi lõpus jääb sõna hingetuks, otsekui oleks järgnev sõna temalt hääle võtnud. Kuulake sõna „pime“, mis pärast hingetuse sünkoopi, üksinda värsirea alguses, ilmutab end kogu oma õuduses: Aed laskub mere poole. Vaene aed, aed lilledes, aed
pime…Kui ma loen Edvard Kocbeki 1934. aastal kirjutatud luuletust, siis hämmastab mind maa alla peidetud suguluslähedus, mis seob sloveeni luuletajat prantsuse-leedu luuletajaga: sama sõnulseletamatu nukrus, sama tüüne, liikumatu, loodusele suunatud pilk ja sama lõhestatus, mida väljendab ainuüksi juba siirete meloodia: Kaks tursket rusket härga liiguvad aeglaselt
teel, näides mitte taipavat, et nad veavad
koormat. Rattad pöörlevad lühikeste
tõugetega, tagumise vasaku ratta ees
ripub kett ja õõtsub tasa
ühtlases rütmis nagu kardaks
rikkuda harmooniat. Läbi suiste
vahutab ja nõrgub sülg, peen
niiskejoon, milles sõõrjaid sõlmi.
Nende läikivast ruskest nahast tõuseb kuuma auru
ja kui nad uneleva ajajaga üheskoos sisenevad
metsa, näivad nad kaduvat igaveseks.
(…) Mis on Sloveenia? See pilt ja teised pildid; ainult luule, ainult kunst on võimelised kõnelema sõnulseletamatust sloveeni kodusolemisest. Mis on Prantsusmaa? Tema ajalugu, valgustajad, revolutsioon ja tema suured kavad. Ühel kaalukausil on inimõiguste deklaratsioon, teisel – härja ila. Ja mis on ootamatuim – kaal jääb tasakaalu. Kui ma aasta eest kuulasin neid, kes vaidlesid siin Läänes Sloveenia ja Horvaatia iseseisvuse üle, siis ma kuulsin: ilma Jugoslaavia riigita ei saa kindlustada selle maailmanurga julgeolekut; uute väikeriikide tekkimine tugevdab germaani mõjusid; tunnustades uusi sõltumatuid riike, vallandatakse kontrolli alt väljuv protsess. Kõigil neil põhjendustel, kui tahes tõsised ja siirad nad ka poleks, on üks ühine joon: nad ei ole käsitanud väikerahvast subjektina, vaid lihtsa geopoliitilise tegurina. Ükski neist mõtteavaldusist, mis mul kuulata tuli, polnud võtnud lähtealuseks Sloveeniat iseeneses ja iseenda jaoks. Ma pole kunagi kuulnud öeldavat selle maa häält. Pime aed. Kuuldamatud karjed. Üksindus. Juba aastaid on sloveenia kirjanikud erakordse kosmopoliitilise tajuga jaganud korrapäraselt Vilenica kirjandusauhinda, et püsistada Kesk-Euroopa kultuurilist ühtekuuluvust, et arendada neile kuuluvat kunstipärandit, Mahleri ja Musili, Bartóki ja Gombrowiczi oma. Kesk-Euroopa: Lääne- Euroopa piiriala; kogum väikerahvaid Saksa ja Vene suurvõimu vahel, maksimum mitmekesisust minimaalses ruumis. See viimane valem on nii konstateering kui ka programm: mitmekesisuse kosmopolitism ühetaolisuse kosmopolitismi vastu. See, mis on ühtlasi ja enne kõike muud, käsitus Euroopast. Käsitus, millel on kaugemale ulatuv mõte. Sest ühetaolisuse õudus ei tule mitte ainult, nagu ma kunagi arvasin, suurelt Vene tasandikult, kuhu hääbusid isiksused, perekonnad, linnad ja rahvad. Ühetaolisuse õudus on omane tänapäeva ajaloole üldiselt ning üha uute vormide kujul ohustab ta nii suuri kui ka väikesi rahvaid. Kuid väikeste puhul tähendab see oht nende kadumist. Kuid see peab tegema neist mitmekesisuse hoidjad, kaitsmaks seda kui väärtust, mis tänapäeval on üks hapramaid ning seetõttu ka kõige kallimaid.
juuli 1992
Prantsuse keelest tõlkinud Haljand Udam
Ilmunud Vikerkaares 1995, nr 5.–6
