Pärast 7. oktoobrit omandas sõna „dekoloniseerimine“ ühtäkki kurjakuulutava sisu. See hakkas tähendama eufemismi tapmistele ja piinamistele, mis taotlesid genotsiidi ja etnilist puhastust nende vastu, kes saanud külge koloniaalasuniku sildi. Maailmas on aga vähe paiku, mida inimsugu poleks koloniseerinud mitu korda ning kust poleks leitud eest juba juurdunud “koloniste”. Meenutagem, et ka soomeugrilased ei leidnud üle 2000 aasta tagasi Läänemere kallastelt puutumata inimtühja maad. Iisraelis äsja toimunud veretööde valguses on ajaloolane Simon Sebag Montefiore nimetanud dekolonisatsiooni narratiivi või ideoloogia millekski vääraks ja ohtlikuks.
Oktoobri-novembri number räägib dekoloniseerimisest siiski teistest aspektidest – peamiselt sellest, kuidas ühe suurrahva, konkreetselt Vene koloniaalimpeeriumi võidukas vaatenurk on Ida-Euroopa ja Euraasia ajaloo mõtestamisel visalt püsinud ja kuidas see oleks tarvis ületada. Piirkonna ajalood on olnud väga Moskva- või lausa Kremli-kesksed. (Ajakirja avabki üks Ossip Mandelštami mõistatuslik luuletus maailmaajaloo Kremli-kesksusest.) Teisalt jälle on kolonialismi teoreetilised mõtestused enamasti kolmanda maailma kesksed, lähtudes vastupanukogemusest Lääne-Euroopa rassistlikele ülemereimpeeriumidele. Võiks öelda, et akadeemilistes regionaaluuringutes, nagu humanitaar- ja sotsiaalteadustes üldisemalt, domineerib väga Ameerika- ja Briti-keskne vaatenurk, mis omaenda intellektuaalset kolonialismi ära tunda ei oska.
Esseed ja ettekanded pärinevad juulis Tallinna Ülikoolis toimunud konverentsilt „Euraasia lahtiharutamine“. Aro Velmeti saatesõna annab kätte mõisteraamistiku. Epp Annuse plenaarettekanne meenutab lapsepõlvekogemusi ENSV-st ning keskkonnakaitse ja kolonialismivastasuse läbipõimumist nõukogude kirjanduses. Joshua Sanborn Lafayette’i kolledžist kirjeldab, kuidas Vene revolutsioon toimus mõned aastad impeeriumi dekoloniseerimise ehk rahvaste enesemääramise tähe all – enne kui võttis tagasipöörde. Ta kritiseerib NSV Liidu ajaloo uurijate kalduvust keskenduda võimukandjate ja ajakirjanduse sõnadele ning ignoreerida kohapealset reaalsust ääremaadel. Ka Zbigniew Wojnowski Oxfordist kutsub üles loobuma Moskva-kesksusest ning märkama, et ääremaade eliitidel ja lihtrahval oli nõukaajal oma teovõime täiesti olemas.
Nõukogude kolonialismi pärand on silmaga nähtav ja käega katsutav ning laetud ideoloogiaga. Seda näitavad ikka ja jälle puhkevad tülid tollaste monumentide ümber, mille kõrvaldajad ei pea alati silmas üksnes õilsaid sihte (solidaarsus kannatajatega), vaid üritavad teenida ka poliitilist omakasu. Margaret Comer Londoni ülikoolist käsitleb USA kodusõjas lõunaosariikide poolel võidelnutele püstitatud ausambaid ning võrdleb neid ümbritsenud debatte tülidega Eesti punamonumentide ümber. Mischa Gabowitsch Viinist analüüsib, kuidas Vene okupatsioonivõim Ukrainas on suhtunud sõjamälestusmärkidesse ja kuidas nendesse suhtuvad Ukraina enda võimud. Eglė Rindzevičiūtė kirjeldab kõnekat juhtumit, kus kunstiprojekt katta kommunistliku kirjamehe Petras Cvirka ausammas samblaga, muutis linnavalitsuse äärmiselt närviliseks, sest rikkus ära ametnike poliitilised plaanid. Ivan Lavrentjev annab ülevaate Stockmanni kaubamaja vastas asuva „Türgi saatkonna“ ajaloost tollase arhitektuuri-, tööstus- ja elamupoliitika taustal.
Tanel Randeri lugu puudutab kunstinäitust „Hüvasti, Ida!“. Filosoof Bruno Mölder toob esile metafüüsilisi probleeme, mis kaasneksid võimalusega ümber laadida indiviidi mõistus mõnda teise meediumi. Kalle Käsperi senii lmumata nõukaaegne näidend „Doktor Stockmanni variant“ pole praegugi oma teravust kaotanud. Lauri Sommer jutustab ümber soojade maade lugusid. Ajakirjas leidub veel Mehis Heinsaare ja Katrin Tegova jutte, Triin Paja ja Jüri Kolgi luulet. Arvustatakse „Eesti novelli 2023“, Katrin Lauri „Tunnistajat“, Indrek Hargla „Heade mõrvade linna“, Meelis Krafti „Tiuhkamäed“ ja Kristjan Haljaku „Elektra Dominat“.
