Miljard eurot. 2017. aasta jaanuaris lubas grupp kohalikke metsatööstureid rajada Eestisse moodsa puidurafineerimise tehase, mis oleks maksnud just nii palju. Lubati, et selle tehase abil saame “rohelist kulda” ise väärindada. Meie, eestlased, mitte Soome ja Rootsi. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida Uueks Põhjamaaks.

Märtsikuu Vikerkaares on ainult üks suur lugu: aasta aega valminud uurimus Tartu lähikonda planeeritud tselluloositehasest. Kõik, mida oled tahtnud teada, aga pole julenud küsida: Mis üldse on tselluloos ja kuidas seda valmistatakse? Milleks Eestisse miljardieurone tehas? Mis seos oli riigil ja arendajatel? Mis, kurat, on riiklik eriplaneering? Miks just Tartusse? Kes olid tehase vastu ja miks? Kes rääkis tõtt, kes valetas? Miks projektist midagi välja ei tulnud?

See on lugu maailmavaadete põrkumisest, teaduspoliitikast, kodanikuühiskonnast, mõistusest ja tunnetest, loodushoiust-antropotseenist, riigivõimust ja erahuvidest, uudistest ja uduketramisest, eestluse olemusest. Lugu, mis on nii oluline, keeruline, Eesti ühiskonda nii mitme eri nurga alt valgustav ja nõnda keskseid konflikte avav, et selle edasi andmiseks on vaja tervet ajakirjanumbrit.

Selline lugu ei sünni üleöö. Selleks kulub aega ja ressursse. Kui sa tellid Vikerkaare enne 20. veebruarit, saad tselluloositehase saaga endale koju kätte, aga toetad samas ka autoreid ja toimetajaid ja julgustad edaspidigi suuremaid lugusid ette võtma.

Telli Vikerkaar endale!
Või kingi hoopis sõbrale!

Samal teemal

Terve Nietzsche, haige Nietzsche

Denn gesund ist, wer vergaß.
Nietzsche, „Die fröhliche Wissenschaft“
Friedrich Nietzsche on Eestis tuttav juba möödunud sajandi algusest. Nietzsche esimene tõlkija oli Ado Grenzstein, kes aastatel 1901–1902 avaldas Olevikus katkendeid raamatust „Nõnda kõneles Zarathustra“. Kuid enamasti polnud tõlkeid vajagi. Gustav Suits, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare tundsid Nietzschet suurepäraselt ka ilma tõlgeteta.…
7-8/2026

Vaimsest tervisest me ei räägi

Kui sa näed inimese sisse, siis on see alati ilus. Võid seal näha siirast rõõmu või läbitud kannatusi või lootusi ja hirme tuleviku ees, aga igatahes on ilus. Ja ehk just seetõttu ongi ilus, et kergused ja raskused, heledused ja tumedused läbisegi maalivad kokku kirjuma pildi.
Peaasi.ee ja Kinoteater on pakkunud…
7-8/2026

Vaike Lubi „pilpalossid“ kui neuroerinevuse ruumid

Hilisnõukogude Eestis oli meelelahutust kasinalt. Ei olnud teemaparke, seiklusradu, lottemaid ega jääajakeskusi. Küll aga teati Viljandimaal ja vast laiemalt kogu Eestiski, et Suure-Jaani ligidal metsas on kogum kummalisi rajatisi, mille olevat ehitanud üks veidi omapärane naine. Need olid Vaike Lubi „pilpalossid“, muljetavaldavate mõõtmetega puidust, jäätmetest ja elavatest puudest kokku meisterdatud…
7-8/2026

Schrödingeri kass ja Vahingu kassid

„Millised kassid sa täna tõid?“
„Seitsmenda ja kümnenda.“
„Ja veel?“
„Rohkem ei toonudki. Üks jooksis ära.“
. . . .
„Mis juhtus?“
„Kassi saba jäi ukse vahele.“
. . . .
„Kas sa süstisid juba kassi?“
„Veel mitte.“
„Süstime kohe ära. Täna peame varem
lõpetama, sest pool kümme mängivad Tšiili ja
Itaalia.“
Vaino Vahing, „Sving“
Juba mõnda aega torkab perioodikas kaunis sageli silma Schrödingeri kass, kes…
7-8/2026
Vikerkaar