Läksin kord Solarise keskusesse. Kui muidu astud sisse, nagu kaubanduskeskusse ikka astutakse, õigustatult sissekodeeritud ootusega, et vastu võtab mahe kaubanduskeskuselõhn, torkas seekord ninna hoopis korralik sitahais. Ajasin oma asjad ära, ostsin toidu ja sõin seda hea isuga, nagu poleks midagi juhtunud.
Hiljem lugesin uudistest, et üks meesterahvas oli ennast tookord Solarises asunud „Ringvaate“ stuudio ees otsesaate ajal sitaga üle kallanud. Seda protestiks eestlaste üleüldise kultuurilise mandumise vastu. Omaenese sitaga, mida kogus mitu nädalat.
Huvitav on mõelda ka selle kogumisprotsessi peale. Mees iga päev vaatab sinna anumasse, kas on juba piisavalt jne. Ka selle peale, kuidas sitast läbi imbunud mees politseiautosse viidi jne. Võib-olla saaks sellest eraldi novelli, Joyce’i mõõtu kirjanik saaks romaani.
Varsti jõudis portree söakast meesterahvast ka „Võsareporteri“ eetrisse, mis ju kloaagimeedia vajalikku ülesannet täitis ja väljaheiteliku vastu igirahvalikku huvi tundis. „Võsareporter“ oli läinud mehele külla, kes elas väikeses korteris umbelt täis raamatuid, peamiselt ta enda teose müümata tiraaži, ei mäletagi, mis žanr oli, aga ilmselt mõtisklused. See müümata tiraaž ajaski südame täis ja sundis radikaalsetele tegudele. Inimesed on kirjasõna vastu tuimaks jäänud ja tarbivad igasugust paska, televisiooni näiteks, oli vist see moraal.
Paar aastat hiljem kohtasin meest ka isiklikult. Kirjutamist polnud ta jätnud, uus raamat oli väljas ja tegi sellele uudis-kirjanduse leti juures geriljaturunduse kampaaniat. Pöördus ka minu poole. Ütlesin, et tean küll, kes te olete. Selline info rõõmustas meest. Aga ma kauaks siiski vestlema ei jäänud, vaid lahkusin kärmesti. Hiljem plaanis ka presidendiks kandideerida. Miks mitte. Ma oleks andnud hääle.
Kirjutatud sitt ei haise
Sitt on muidugi keeruline asi, millest kirjutada. Vähe on keerulisemaid asju. Vulgaarne, lärmakas, pruun, haisev, võhikule ühetaoline.
Milliseid sõnu kasutada? Kui palju eufemisme, kui palju sünonüüme. Oksele ei tahaks kedagi ajada, või kui, siis mõne, samas peenutsevalt ei tahaks ka mõjuda, see jätaks naeruväärse mulje.
Roland Barthes, peen mees par excellence, kirjutab markii de Sade’iga seoses: „keelel on see võime ignoreerida, eitada, hakkida reaalsust; kirjutatuna sitt ei haise; Sade võib oma partnerid sellega üle ujutada, me ei tunne vähimatki vinet, ainult mingisugust abstraktset märki millestki ebameeldivast. Nii ilmnebki libertinaaž: keele fakt“ („Sade, Fourier, Loyola“).
Üks teine prantslane (peen rahvas par excellence), psühhoanalüütik (kes muu?) Dominique Laporte on avaldanud pisikese, Foucault’, Marxi ja arusaadavalt ka Freudi ja Lacani mõjulise raamatu „Sita ajalugu“ (1978). Tema käsitluses tundub sitt olevat moodsate Lääne ühiskondade geneesi seisukohalt kusagil sarnasel positsioonil, nagu Foucault’l seks. Ehk siis miski, millele on kammitsad pähe pandud ja pigem läbi keelevõre seda siis jao pärast antakse. „Me ei julge sitast rääkida. Kuid aegade algusest peale pole ükski teema meid nii palju rääkima pannud. Nimetamatu on mähitud veidratesse kõlakatesse, kus kõige pühalikum vaikus kohtub kõige sõnaohtrama plämaga. Mitte keegi, isegi mitte Biblioteca Scatologica humoorikad autorid (kes tõepoolest julgevad sitast rääkida) ei suuda põgeneda selle kosmogoonse pöörituse eest.“
Kohe raamatu esimeses peatükis „Keele kuld, väljaheite läige“ võtab ta arutleda keeleküsimuse üle ja viitab, kuidas 16. sajandil hakkasid võimud Prantsusmaal keelt roppustest puhastama. Isand tahtis keele kullas kümmelda, ütleb Laporte poeetiliselt.
Kuid tahab isand, mida ta tahab, kõike ei saa temagi. Charles Baudelaire leiab mõned sajandid hiljem, et „prantslane ei pelga oma kodus räppa, ja kirjanduses on ta skatofaag. Ta on sita järele hull“.
20. sajand oma modernistlikus pahupidi pööramise tungis on muidugi sita kirjandusse jälle sisse lasknud ja pannud tegusid tegema.
Üheks silmapaistvamaks sitakirjanikuks nii sisult kui vormilt võib pidada Louis-Ferdinand Céline’i. Tema keele- ja mõttepöörituslikus romaanis „Surm järelmaksuga“ (1936) on peategelasel pidevalt sitt püksis, aga ta ei tee sellest numbrit. See vist oligi asja juures kõige ebameeldivam, et inimene ei tee sellest numbrit. Ta on sita nii omaks võtnud. Céline’i teoses oli neid sitavälgatusi ebameeldiv lugeda küll, nii et ma Barthes’iga päris nõus ei oleks. Sõbergi ütles mulle, et Marko Mägi sitajutte FB-s ta lugeda ei suutnud, ja ma mõistsin teda ju sügavaimalt.
21. sajandi künnisel ja ühtlasi veel mingil määral varakapitalistlikus Eesti kultuuris „tõstab porimere vastu vaimumõõga“ (Kalev Kesküla väljend) Rein Veidemanni artikkel „Sitt, nikk ja kräkk murravad kirjanduse(ks)“ (1999).
Ta alustab tõdemusega, et eales varem pole eesti kirjanduses olnud nii suurt ja jõulist naturalistliku elukujutuse invasiooni. „Mitte ainult Eesti ühiskonna varjupool (luuserid, pätid, joodikud, prükkarid ja narkarid) ning inimeste seksuaalelu pole leidnud tähelepanuväärse koha kirjandusväljal, vaid see ilmub meie ette ka selle elu enda „keelelises mahlas“. Inimese füüsilist eksistentsi katvast keelerepertuaarist valitakse kõige madalam kiht, mistõttu tegelaste loomulikud asjaõiendused saavad ka „loomulikud“ nimed, nagu kusemine ja sittumine ning kui minnakse voodisse, siis seal ka kepitakse, nikutakse, pannakse taha või võetakse suhu. Ei saa öelda, et eesti kirjandus oleks olnud siiani steriilne või ükskõikne elumadaluse kujutamisel, aga see on toimunud valdavalt vihjamisi. Nüüd on kõik avalik, ekshibitsionism ja perversioon.“
26 aastat hiljem on materiaal-kehaline madalilm (Mihhail Bahtini mõiste) ennast vähemalt etenduskunstides mugavalt sisse seadnud. Fekaalide osas vist küll jäädakse pigem tagasihoidlikuks. Avangardsemas kunstis jätkub tendents kehalisusele, keha siin ja keha seal. Feminismi võitlusvälja laienemine annab tooni. Kirjanduses on selles vallas suurimaks viimase aja komeediks ehk Margit Lõhmus. Eks ole sittki soo-, seksuaalsuse-, klassi-, vanuse- jne spetsiifiline. Ilmselt ka hariduse. „Ise veel arst, haritud inimene,“ kõlas etteheide Vaino Vahingu „Päevaraamatus“, kui majanaaber oli pahane, et käimla oli joomingu käigus täis situtud.
N-ö peavoolumeedia mõttes pole kindel, et selline skatoloogiasõbralik saade nagu Ivar Vigla produtseeritud ja Mart Juure ning Andrus Kivirähki kirjutatud „Wremja“ (2001–2003) tänapäeval eetrisse pääseks, torumees Nisu Uuno (Dan Põldroos) telefonis teda objektile kutsujalt kaks korda küsimas (kuna esimesel korral ei kuule hästi), kas jäme tuli vanni jne. Tegelaste hulgas ka paeluss (hammustab WC-potis inimesi persest, mida siis tuleb õmmelda), Mürka perse jne.
Nullindate teises pooles saabus skatoloogia-TV nime suureks tegema juba mainitud „Võsareporter“, kust mäletan ühe portreteeritavana ka Jõgeval naistega tutvust sobitada soovivat meesterahvast, kel küll oli vist mingi probleem voodiga, polnud vist õiget voodit vms. Küsimusele, kus siis armastuse jagamine toimuks, pakkus mees, et välikäimlagi ajaks asja ära.
Dominique Laporte mainib, et kuulus prantsuse ajaloolane Michelet käinud WC-s sitalõhna nuusutamas, kui mõte kokku jooksis.
Sisemine on väline
Sitt on muidugi väga isiklik asi, kõige isiklikum üldse. Kui keerulised on olukorrad sattuda ükskõik kellega WC ees kokku. Üks väljub, teine siseneb. Kohmetu värk. Aga äkki saan ta kohta nüüd rohkem teada, kui tahaks, ja eks mõtleb temagi samamoodi.
Sõber käis kunagi välismaal kedagi tähtsat muusikaartisti intervjueerimas. Jagas hotellituba legendaarse Eesti ajakirjanikuga, kes on tuntud kui suur rockisõber ja ka mehelik mees, isegi üks mehelikumaid. Käis nahktagiga ja rääkis kähiseval häälel. Nüüd on kõva rahvuslane. Rock on juba kord sellise eetose ja paatosega muusika, et see paneb inimest „ahistusele kultuuriski“ rohkem läbi sõrmede vaatama, nagu ka Euroopa Liidu direktiividele, mis vist küll on enam-vähem üks ja sama.
Rockimees (loodetavasti oli ta samal ajal nahktagi ja palja alakehaga) tegi oma nr 2 nii, et WC-uks oli lahti ja samal ajal rääkis mu sõbraga ka juttu. Päevaplaanidest. Kui sõbral oli vajadus minna, tekkis tal dilemma, kas panna uks kinni või jätta lahti või irvakile jne.
Sellest olukorrast ei pruugi kaugel olla sellise ütlemise ontoloogia nagu salasitt läheb haisema.
Rotterdami Erasmus kirjutab aastal 1530, et urineerijat või soolestiku tühjendajat pole viisakas tervitada.
Sitt ja võim
Sita ja võimu küsimus on muidugi põhiline. Laporte’ki räägib kohe isanda kümblemisest. Moodsal ajal on võimu kõige rohkem alasti kujul väljendumise võrdkujuks ilmselt fašism. Fašismi ühiskondliku toimimise ideaal on sõjavägi (kus üks alandamise vorme on ka peldiku puhastamine hambaharjaga). Võimalik, et ka vangla, mille seosed pärakutega on samuti klassikalised. „Power in its purest state“, nagu on laulnud briti geiokultistide bänd Coil. Sitt on absoluut ja sellel skaalal mõõdetakse paljut, tegelikult vist kõike.
Fašismi üks arvestatavamaid kujutamisi toimub Pier Paolo Pasolini filmis „Salò ehk Soodoma 120 päeva“ (1975), mis on markii de Sade’i (keda peetakse filosoofilise fiction’i üheks pioneeriks) „Soodoma 120 päeva“ ekraniseering. See ilmus eesti keeles kunagi ajakirjas Maaja järjejutuna, õrnas eas proovisin seda lugeda, aga ilmselt suuremate tagajärgedeta, kuna erilisi mälestusi pole. Raamatuna pole see eesti keeles ilmunud.
Filmi tegevus toimub Itaalias Salò linnas fašistide diktatuuri ja Teise maailmasõja ajal, kaunis palees, kus neli fašistist libertiini vägivaldsete seksfantaasiate piire katsetavad ja noorukeid piinavad. „Piire katsetavad“ polegi vist õige öelda, sest võimul selle suveräänsel ja ideaalsel kujul ei peaks piire olemagi. Filmis oli osa nimega „sitaring“, kus noorukid peavad ekskremente sööma. Suveräänse võimuilmingu absoluut, võib vist öelda. Ingo Normet olla Mati Undi andmetel Kreekas seda kinos vaadates oksele hakanud. Ehkki sita asemel söödi küll šokolaadi. Sadism ja võim muudavad inimesed objektideks, nende sarnasus on filmi ideoloogiliseks aluseks, on Pasolini öelnud.
Võimuga seostub ka küüniline eeldus, et süsteemis liigub sitta ja keegi peab seda sööma, muidu pole süsteemi toimimine võimalik. Teame väljendit, et sitt ei peaks tõusma kõrgemate ülemusteni. Keegi ei taha sitta näha. Või kui tahetakse, siis salaja. Vabatahtlik sitasöömine on midagi, mida organisatsioonides võidakse austada, see näitab, et elust ja selle toimimisest on omandatud õige arusaam, selline, mis võib viia sihile. Siht on siis olukord, kus ei pea enam sitta sööma (vähemalt avalikult ja/või vastu tahtmist), sest seda teevad teised.
Meenub anekdoot jänesest, kes leiab püssi. Situb siis kuhugi ja näeb karu tulemas. Ütleb: kuule karu… (paugutab püssi)… kui sa seda sitta siin… (paugutab jälle püssi)… ära ei söö… (paugutab püssi, aga selgub, et laskemoon on otsas)… siis söön ma selle ise.
Ka selline võib olla näide võimusuhetest.
„Tagumikupühkimine on skatoloogilise kirjanduse – anekdootide, familiaarsete suuliste žanrite, sõimu, väljakumetafooride ja -võrdluste levinumaid väljendeid,“ kirjutab Mihhail Bahtin oma sitasõbraliku ja äraspidise maailmataju klassikaks saanud monograafias „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ (1965).
Paremäärmuslust seostatakse ju ka pruuni värviga. Varem mainitud Louis-Ferdinand Céline’il olid samuti tugevad fašistlikud sümpaatiad.
Lustakas mateeria
Sitt tähendab ka kordusi. Sitt pole uus ja huvitav, vaid ikka seesama vana sitt. Ikka ja jälle. Ainult lapse jaoks on iga sitt uus ja imeline. Lapsed suhtuvad ju kordustesse hästi. Kordavat huumorit võib pidada ilmselt lapsikuks, nagu ka skatoloogilist huumorit. Võib-olla huumorit üldse.
Kunagi juhtus selline lõbus asi, et kunstnik Jass Kaselaan varastas Tartus näituselt Jaan Toomiku sitapurgi (teos „15. mai – 1. juuni 1992“), purk kukkus Raekoja platsil munakivisillutisele ja läks katki. Vargusest sai meediasündmuski, nagu sitaga seonduvast enamasti saab, sest inimestele meeldib. Vaataja tahab näha ja lugeja lugeda.
Postimehes ilmus sellest teost inspireerituna Allan Hmelnitski karikatuur, mis kujutas Jaan Toomikut tühja purgi ja nukra näoga. Toomik oli kunstniku klassikalise look’iga, barett peas, sall kaelas. Nagu Louvre’ist välja astunud. Rohelise näoga millegipärast. Psühhiaater Jüri Ennet annab talle seal nõu teha uus teos, mille peale Toomik vastab, et inspiratsioon ei tule peale.
Olen seda mitu korda ka Facebookis jaganud ja teinud tähelepaneku, et kodumaise kaasaegse kunsti industri rahvas seda eriti ei taha laikida. Toomiku teema leitakse olevat kaasaegse kunsti mainele palju kahju teinud ja sellised naljad tüütud. Seda enam võivad need minu meelest olla naljakad. Tegu ise on vormilt muutunud sitaks, muutunud korduseks, millekski ühetaoliseks, pruuniks ja haisvaks.
Mu meelest sitanalja väljakandmine eristabki head humoristi halvast. Sitt on mõõdupuu – kas suudetakse teha seda ilma labaseks ja piinlikuks minemata või mitte. Ja kas suudetakse olla labane ja piinlik ilma tegelikult labaseks ja piinlikuks minemata vms. Väga keeruline hermeneutiline ring. „Roe on lustakas mateeria,“ kirjutab Bahtin.
Kunst ja alkeemia
Toomiku tegu oli mõneti ka hommage Piero Manzonile, noorelt surnud Itaalia kontseptualistile ja arte povera eellasele, kes tuli välja teosega „Kunstniku sitt“ (1961). See koosnes 90-st konservikarbist, milles väidetavalt igaühes 30 grammi kunstniku sitta. Teose idee oli ka, et sita kujul saab teose ostja midagi kõige intiimsemat, pääseb kunstniku kui sellise müstilisele ja eestlibisevale substantsile kõige lähemale. Kuigi ega päriselt teada polnud, kas plekkpurgis oli ikka sitt, sest teos nägi ette, et seda ei tohi avada, avamisel muutub see kehtetuks.
Manzoni müüs oma sitta tol hetkel kulla hinnaga, aja jooksul on see muidugi kullast kallimaks osutunud. Tegu kujutas endast ka torget kunstituru, kunstimaailma ja kunstikriitika suunas. Ka kunstikogumise. Kogumisiha, fetišism ja anaalsus öeldakse olevat lähedalt seotud.
Sita kullaks muutmisest unistasid vanad alkeemikud, pikad habemed ees. Kui meinstriimimad neist proovisid kehvematest metallidest kulda sünteesida (ühel olevat ka ajaloo jooksul õnnestunud), siis kangemad ja undergroundimad astusid sammu edasi (selle õnnestumisprotsenti ei tea). Alkeemiast ja sürrealismist ja üldse imelikest asjadest, ka psühhoteraapiast huvituva Tšiili režissööri Alejandro Jodorowsky filmis „Püha mägi“ (1973) teeb tegelane nimega Alkeemik kulda tegelase nimega Varas sitast. Varas meenutab välimuselt Jeesust. Võrdlemisi koomiline stseen on.
Alkeemia tähendab transformatsiooni, halvema muutmist paremaks, ideaalis kullaks. Alkeemia tundub olevat inimese kõige veidramate ideede kontsentraat ja sellisena imeline.
Sitt on muidugi kõva transformeerija ja kiirendi. Sõnnik jne. Tuleviku väetis ka, nagu on öeldud. Sitt kui osake igavesti regenereeruvast looduslikust eluringist, mitte lõpp, vaid ka algus. Ka Bahtin räägib rooja seotusest nii surma kui viljakusega.
Mõnedel hinnangutel steriilsusse ja entroopiasse kalduva kunstiilma süngete ja kehatute tõdede (keha on kunstiilmas väga vastuoluline mõiste) naeruse maandamisega on tegelenud üks teine itaallane, Maurizio Cattelan. Tema kurikuulsaim teos, seinale teibitud banaan, kandis nime „Koomik“ (2019). Kuna ta on end ka eesli pähe esitlenud, saab tedagi bahtiniliku teooria pilguga mõõta (keskaegne eeslipidu jne). Cattelan on andnud välja ajakirja nimega Toiletpaper. 2016. aastal installeeris ta New Yorgi Guggenheimi muuseumisse 18-karaadisest kullast WC-poti. Nimeks sel „America“. Kui Donald Trump eelmisel korral presidendiks sai ja Valgesse Majja üht van Goghi maali hankida prooviti, pakkus Guggenheimi kuraator välja, et äkki hoopis see Cattelani kullast pott sobib Donaldi maitsega paremini. Hiljem pott, nagu kord ja kohus, varastati.
Kullast pott on muidugi midagi sama suveräänset kui panna kedagi sitta sööma. Need kaks atribuuti on midagi, mille poole tasub ilmselt igal võimuhuvilisel – võimu-selle-puhtaimal-kujul-huvilisel – püüelda.
Mu kodukoha Luua kandis tegutses kunagi keegi külaloll, kelle kohta väideti, et ta proovis fekaalidest samakat ajada. Aga vist ei õnnestunud. Kehv alkeemik oli. Ei tasu keksida, kui asja ei jaga, öelnuks talle selle peale Liina Tõnisson.
Mängu sekkuvad sürrealistid, neid juba oodati
Juba mainitud Coili briti eksperimentaalseid geiokultiste huvitas nii kuld kui sitt. Küll pigem läbi alkeemilise perspektiivi, sest alkeemia, okultism ja sellised maa-alusemad ja hämarad asjad olid nende jaoks põnevad ning kajastusid ka nende muusikas ja kunstis. Renessansiaegne briti maag John Dee, Aleister Crowley, William Burroughs jne olid nende iidolid. Samuti olid nad suured Pasolini fännid. Nende debüütplaat kandis nime „Scatology“ (1984) ja selle ühe versiooni kaanel sai näha hommage’i sürrealist Man Ray teosele „Monument D. A. F. Sade’ile“ (1933), mis kujutas endast ei rohkemat ega vähemat kui meheperset. Coil kasutas enamvähem sama kujundit, aga perse vaatas lihtsalt teises suunas.
Selle alla oli sätitud musta päikese kujutis, mis meenutab ka päraku kujutist. Kasvõi sellist, mida joonistati Kurt Vonneguti „Tšempionide eines“. Nende plaadifirma ja ka Londoni residentsi nimi oli Threshold House, ja eks kehastab lävepakku ka sitt. Kui juba sitaga ollakse kohtunud, siis tagasiteed enam pole. Must päikegi on lävepakuline kujund, seostub alkeemias ka madalpunktiga, mis tuleb läbida, et regenereerumine saaks toimuda.
„Olgu see siis perseaugu humanism, Dalí veider alkeemia sita muutmisel kullaks või bukletis puudutatud „The Sewage Worker’s Birthday Party“ lörtsised fantaasiad, tõendeid on küllaga, et teemaks on ikka üsna tõsine sitt,“ kirjutas kriitik Biba Kopf plaadi arvustuses.
Salvador Dalí oli Coili jaoks oluline, koprofaagilisi impulsse märgati temagi töödes, tuntuimana ehk ühes varaseimas, Paul Éluardilt pealkirja saanud „Salapärases mängus“ (1929). „Ma arvan, et skatoloogia on terroriseeriv element,“ leidis Dalí.
Üks teine sürrealist, puhta kulutuse teoreetik Georges Bataille, oli samuti Coili jaoks mõjukas autor, näiteks tema proosapoeem „Solaarne pärak“ (1928). Ja olemegi jõudnud Solarise juurest solaarse pärakuni, kaua see aega ei võtnud. Dalí „Salapärasest mängust“ kirjutas Bataille ka kriitikateksti.
Sürrealism sünteesis elu ja unenägu, juhuseid ja automatisme. Mis võiks olla juhuslikum ja unenäolisem kui astuda sita sisse. See on reaalsem kui reaalne, tõmbab korraks maailmalt maskid maha. Ma kunagi Luua bussipeatuses astusin, täiesti pahaaimamatult.
Mis see on, mõtled kohe, kuigi natuke muidugi aimad ka, mis ta siis olla võib. Alguses on muidugi eitusfaas, et ei saa ju olla, aga siis selgub, et ikka saab. Siis saabub leinafaas. Bussipeatuste tagused tõmbavad sittureid ligi, ilmselt põhjuseks bussipeatuste transitiivsus.
Sürrealiste huvitas ka selline fenomen nagu põhjuseta tegu. Üks kõige põhjusetum ja sellisena ka naljakam tegu, mida mäletan, oli, kui mu onu Kalju ütles võhi-
võõrale inimesele, et „mulle räägiti, et sa olid eile püksi sittunud“.
Tuntud Eesti filmirežissöör vastas kord Eesti Ekspressi küsimustikus selle kohta, mis on ta elu kõige radikaalsem tegu, et püksi sittumine.
Maaelu rõõm ja kurbus
„Ammu on teadlasi ärevaks teinud veider õhk, mida on tundnud igaüks, kes söandab peatada oma auto keset põlde ning kruvida aknaklaasid alla. See pole sama õhk, mis linnas. On see üldse õhk,“ küsib Andrus Kivirähki professor Kott oma maaekspeditsiooni sissejuhatuses.
Õhk on maal tõepoolest vahepeal veider, eriti kui tuul puhub lautade poolt. Sitahais on kopsurohi, hinga sisse, ära köhi, mäletan lapsepõlvest ütlemist. Ka sellist: kes persest köhib, terve mees. Ja sellist: sitasurma pole keegi surnud. Siiski ka hirmulugusid inimestest, kes uppusid sitapatareisse, sinna, kuhu koguti loomasõnnikut ja virtsa.
Annie Ernaux kirjutab raamatus „Aastad“ (2008), et elati sita piiril ja see tegi nalja.
Mäletan ka kodutalus lauda taga olnud sitahunnikut. Sitahunnik oli nagu piir oma ja võõra vahel. Sealt edasi võis elu minna juba ohtlikumaks. Vedasin vahel isegi sinna enne kooli käruga loomasitta. Sead, kelle sitta vedasin, loomulikult naersid, neile tegi selline asi nalja. Ehk ka see, et suusamüts oli mul peas, et hais juustesse ei hakkaks.
Mäletan, kunagi koolis klassiruumi astudes hõikasin, mis lebra siin on. Pärast tuli õpetaja ja ütles vaikselt, et neil on paljudel laudad. Lautasid on nüüd muidugi vähem. Vist ka kärbseid. Kui toksisin Wikipediasse sõna “koprofaagia”, siis ei andnud pildina mitte markii de Sade’i, vaid hoopis kellegi kärbse. Kes loomulikult hõõrus oma käsi kokku, nagu peaks plaani.
Kitšitöö
Michael Jackson laulab loos „Stranger in Moscow“ (1995), et „Stalin’s tomb won’t let me be“. Stalini haud ei lase olla.
Jacksonile meeldis kanda laval vahetevahel ka kuldseid riideid ja ta maeti kuldses kirstus. Kitšimeister Jeff Koons tegi portselanskulptuuri, mis kujutab Jacksonit oma ahvipärdiku Bubblesiga, mõlemad kuldseks värvitud (1998). Koons tahtis kujutada Jacksonit kristliku ikoonina. „Mulle on alati meeldinud Jacksoni radikaalsus, see, et ta teeb ükskõik, mida vaja, et suuta inimestega kommunikeeruda.“ Absoluutne kommunikatsioon tähendabki ilmselt kitši.
Milan Kundera kirjutab romaani „Olemise talumatu kergus“ sitateemalise dominandiga peatükis, et kitš on sita absoluutne eitus. Sitt peaks siis olema nullkommunikatsioon. Kundera jõuab selle tõdemuseni läbi teoloogiliste arutluste. Mainib sealjuures ka 2. sajandil elanud ja töötanud gnostik Valentinust, kes olevat leidnud, et „Jeesus sõi, jõi, kuid ei roojanud“.
Michael Jacksongi olevat väitnud, selline kumu liikus, et ta ei rooja, mille peale ansambel EMF tundis huvi, kas fekaalid tal siis opereeritakse kõhust välja. Samuti unistas Jackson olukorrast, et ei peaks sööma, vaid saaks tuubist mingisugust toitvat ainet imeda. Liiga raske oli see kehaline roiskuv transsubstantsiatsioon temasuguse vaimolendi jaoks.
Kundera alustab oma peatükki looga Stalini pojast, kes olevat Teise maailmasõja ajal sakslaste kätte sõjavangi langenuna seal juhtumisi käimla ära reostanud. Ta sunniti seda koristama, kuid sellise alanduse asemel läinud võimsa mehe poeg hoopis vabasurma.
Aga nüüd Luuale. Vana saun, mida ammu enam pole. Aasta 1986, pakun. Onu Kalju juubel. Külaliste hulgas ka keegi ukrainlane, kelle üks kaalukaim argument oma tähtsuse rõhutamiseks oli, et ta vanaema oli Stalini armuke.
Kui jooming oli hakanud läbi saama ja tareaknast või õigemini seina sees olevast august paistsid sisse hommikused päikesekiired ja ümber nõgese tiirutas mesilane või oli see herilane või hoopis liblikas, otsustas mehike, et tal on nüüd aeg hakata minema.
Kuid tuli ta kaabuga, sest oli ometi härrasmees. Aga kaabut ei ole. Kus kaabu on? Vaata sinna, osutas mu vanaisa, kes muide oli ka suurema osa elust stalinist. Kaabu oli sauna kõrval. Kui mees kaabu üles tõstis, oli selle all sitt. Selgus, et tema tegu, aga ise ei mäletanudki. Väidetav Stalini armukese lapselaps oli otsustanud häda sauna taha „õiendada“ ja mõtles seda teha märkamatult. Kuid, nagu öeldakse, kus tegijaid, seal nägijaid. Vanaisa pani kaabu katteks peale.
Huvitav oleks mõelda, kui kaabut eemaldades oleks selle alt leitud hoopis kullatükk. Joomine läinuks ilmselt edasi.
Naer ja sitt on sarnasest puust tehtud, sellel peatuvad nii Bahtin kui Kundera. Võim ei armasta kumbagi. Paljust naerust tuntakse narri, ütles mulle kord mu vene keele õpetaja. Pärast seda, kui oli aset leidnud üks väga tõsine ja kitšilik stseen.
Klass ei kuulanud sõna. Õpetaja käsutas kõik püsti seisma. Klass seisis ranges vaikuses. Äkki ja loomulikult täiesti kogemata väljus mu parima sõbra seest kõige enesekindlam ja valjem peer, mida võib ette kujutada. Kogu klass naeris, ma paraku kõige rohkem. Ainult mu sõber ja õpetaja olid nagu hauad.
Olen ikka hiljem mõelnud korduvalt selle olukorra peale ja ka selle peale, mis oleks olnud seal teisiti, kui oleks naernud ka sõber või õpetaja või nad mõlemad. Kõik koos. Oleks sulandutud üleüldisesse karnevalilikku rahvalik-pidupäevasesse naeruhoogu. Aga ei sulandutud, hierarhia jäi pidama.
Oo, kui joobunult lendlevad kõrtsitaguse peldikuaugu kohal kurgirohtu armunud kihulased, kirjutab Arthur Rimbaud, nii sürrealistide kui punkarite iidol.
Ikka meenub see mulle, kui mälestusteahel mingisuguses järjekordses proustilikus uitamises jõuab sinna, et kujutlusse tõuseb Jõgeva raudteejaama peldik, mille asemel praegu kasvavad sirelid ja levitavad kevadeti oma sirelilõhna.
Onu Kalju oli mul üksvahe lapsehoidjaks ja kord, kui tekkis vastupandamatu vajadus Jõgevale jooma minna, võttis minugi kaasa. Niisiis magavadki mu alateadvuses ja ootavad äratamist pildid, kuidas ma ilmselt joodikute jauramist ei viitsinud kuulata ja mängisin hoopis üksi selle peldiku taga.
Hiljem, maakonnalehes Vooremaa suvepraktikal olles tegi sõber Anti Saar selle peldiku lammutamisest ka reportaaži.
Kümmekond aastat tagasi tegin sellest tühjast kohast foto, kontseptualistliku alatooniga, võib-olla ka hommage’ina Piero Manzonile.
Oli talvehommik. Selle ground zero või memoriaali kohal oli sinine valgus.
