Sveta Grigorjeva. Kliitor on anarhist. Arvustused, arvamused ja intervjuud. Tallinn: Suur Rida, 2024. 220 lk. 24.50 €.
Selle kogu ilmumisest saadik (eelmise aasta detsembris) on juhtunud nii palju! Sveta Grigorjeva on kirjutanud keelesäutsu sõnast kliitor, mille rahvusringhääling viimasel hetkel jättis eetrisse laskmata ja Eesti Ekspress head juhust haistes avaldas (käesoleva aasta jaanuaris). Ta on saanud Jaan Krossi auhinna (veebruaris). Ta on saanud kulka esseistikapreemia ja esinenud telesaates „Presidendi raamatuklubi“ (märtsis). Sveta Grigorjeva vestleb Johanna Roosiga tolle menstruatsiooniluule kogumikust „Tsükkel“! Sveta Grigorjeva on Viru keskuse lükandukse peal! Ei jõua kokku lugedagi kõiki tantsulavastusi, avalikke esinemisi, vahepeal ilmunud uusi arvamuslugusid ja arvustusi. Praegu on tõesti Grigorjeva aeg, ta elab ja leegitseb. Ons mõtet püüda tuult väljal, ons mõtet enam üksipulgi vaagida ühtainsat täpikest tema tegemiste loetelus – mullust publitsistikakogumikku, missugune formaat on pealegi nii legendaarselt igav ja mõttetu, et seda oskab hinnata ainult teada-tuntud surnud asjade elavaks kirjutaja Mudlum?[1]
On ehk sellepärast, et „Kliitor on anarhist“ pürgib olema enamat kui lihtsalt ajakirjanduses ilmunud juhuslike pudemete kokkuköitmine ühiste kaante vahele. Tagakaanel öeldakse, et tegu on ilmselt Eesti esimese läbinisti feministliku kriitikakogumikuga. See on manifest, selge positsioonivõtt. Tekib huvi, missugune siis on üks ideoloogiliselt positsioneeritud kriitikakogumik ja missuguse feminismi nimel täpselt kõneldakse.
Raamat sisaldab 18 klassikalist raamatuarvustust, lisaks neli näitusearvustust ja ühe filmiarvustuse. Need koonduvad tõesti ühise ideoloogilise sihi ümber, mida tekst edasi, seda rohkem (järjestus on ilmumise järgi kronoloogiline): esile tõsta ja mõtestada ennekõike naisautorite loomingut, mis sageli ühtlasi tegelebki naiseks olemisega. Arvustused on küll analüüsivad, aga pigem objektiga kongeniaalsed, autorite püüdlustele kaasa elavad: go, naised! Pühendumist õeskonnale näitab ilmekalt arvustus Anu Auna filmile Kristiina Ehinist. Filmi kiites ja kaitstes teeb Grigorjeva ekstra sammukese kõrvale, et kaitsta ka sama teose teist (nais)arvustajat Vilja Kiislerit, olgugi et tolle seisukoht arvustusobjekti enese suhtes on õieti risti vastupidine. Autor paneb mängu iseennast, ei kohku tagasi isiklikest vahelepõigetest, näiteks alustades arvustust tõdemusega: „See, et ema on viimased 15 aastat olnud mu muusa ja elu armastus, ei tähenda, et ma poleks esimesed 15 aastat teda vihanud“ (lk 100).
Samal ajal ei ole see kogu tõde. Kogumikku on hõlmatud ka nüüdisaegsete cishet-meesautorite[2] teoste arvustusi: Andrei Ivanov, Joonas Veelmaa, Mart Kangur, koguni kahel korral Hasso Krull. Grigorjeval on neid õieti rohkemgi, kõik pole sisse mahtunud, näiteks minu meelest sümpaatne arvustus Urmas Vadi novellikogule „Hing maanteeservas“.[3]Objektile hinnangut andes on ta tasakaalukas, kaardistab omaenda ootusi ja eelarvamusi, näiteks kirjutades Hrafnhildur Arnardóttiri isikunäitusest. Sellest aspektist on põnev teine arvustus Krullile – see tundub olevat kirjutaja jaoks keeruline juhtum, kus senist sümpaatiat kipub asendama nõutus. Lõpuks on ta sunnitud tõdema: „Mul on feministina raske lugeda naise kui niisuguse – temaga seonduva(l)t – kujutamist negatiivses võtmes, alatasa negatiivse konnotatsiooniga, mida tihti ei tehta küll otse, vaid möödaminnes“ (lk 127). See ei mõju aga niivõrd tigeda näkkukargamisena autorile kui nendinguna iseenda kohta. Äratundmisrõõmu pakub ka külgnev metamõtisklus, mille otsa aeg-ajalt komistab vist küll iga kriitik: „Aga kuidas ikkagi läheneda teosele, mis otseselt ehk ei kõneta?“ (lk 127). Selgub, et tuleb lihtsalt pressida, raamatut igal pool kaasas kanda, isegi panna arvuti parooliks arvustatava teose pealkiri! Küll lõpuks midagi tuleb!
Teised žanrid on esindatud napimalt: kolumnid, teatrikava saatetekst, ettekanne teatriuurijate aastakoosolekul, teadusartikkel. Nelja tugisambana struktureerivad kogumikku neli vestlust: kolm isikuintervjuud, üks rühmaarutelu. Vestlusvorm sobib Grigorjevale samuti hästi, siin särab ta eriliselt. Ta ei anna küsimustele ettearvatavaid vastuseid, võib lajatada ka vastassuunas, vajutada pedaali põhja, samas ise kohe oma liialduse üle muiates ja seda pehmendades. Kui arvamusloo pealkirjas võib ta Mihkel Kunnuse nime kasutada maskuliinšovinismi embleemina (lk 109), on ta vestluses leebem: las Kunnus olla, temalgi on oma programm (lk 16). Ühtlasi on võimalik jälgida Grigorjeva ühiskondliku rolli muutumist: aastal 2018 on Sirbis intervjueeritud (noort) luuletajat, aastal 2023 Eesti Päevalehes protestijat ja aktivisti, aastal 2024 Edasis juba selgemini laia profiiliga loomingulist ühiskonnategelast. Osalt tingivad erineva rõhuasetuse väljaanne ja olukord, aga see tundub iseloomustavat ka Grigorjeva kuvandi arengut.
Millise feminismi eest Grigorjeva siis kõneleb, mida naisautorite teostes väärtustab? Kahtlemata naudib ta feminismi punki aspekti: tulen, lammutan, paljastan; ärritan, torgin, õõnestan. Eks me kõik ju mäleta, et Sveta Grigorjevat tuleb karta, või vähemalt et ta „positsioneerib end agressiivse luuletajana“.[4] Anarhistlik agressioon on suunatud keelamise ja piiramise vastu, anarhisti on autor mujal defineerinud kui kedagi, kes „tahab ise otsustada, kuidas elada“.[5] Kuigi ta raamatu esimeses intervjuus kurdab, et noore vihase naise roll hakkas teda toona veidi rõhuma (lk 13), ei ole ta sellest stiilist päriselt loobunud. Feministlikul diskursusel on kahtlemata olemas nurgake, mis seda hästi viljeleda võimaldab. Seda raamistust rõhutab lisaks pealkirjale taas tagakaanetekst, kus öeldakse, et kogu teeb millelegi tuule alla, aitab seda või teist rappida, rebib maha valed (patriarhaalsed) postrid. Oma pigem tasakaalukate arvustuste kiuste nimetab Grigorjeva ise ennast kriitikuks, „kelle esmane tunne on – nagu mõnel ämblikulisel, kes pärast paaritumist tunneb suurt tungi teine pool ära süüa – meeskirjandust lugedes tihti see hävitada“ (lk 113).
Paralleelselt on tugevasti esil akadeemiline kiht, on tunda, et autor on parasjagu doktoriõppes. Tekstides kohtab fraase nagu „posthumanistlik immanentsusfilosoofia“ (lk 160) ning „empaatia kui avalikkusele suunatud performatiivsus“ (lk 168). Teatava kodumaise intellektualismi märk on sõna poorne sage kasutus. Need on muidugi meelega välja nopitud näited, tekst ei ole neist lõhkemiseni pungil ja on üldiselt hõlpsasti loetav. Aga siiski, need fraasid on olemas. Samas ei lange Grigorjeva keele ohvriks, ta ei hakka pimesi kuulutama seda, mida diskursus ette näeb. Ju on tal kirjaniku ja mitmekeelse inimesena keele taltsutamises võrratult rohkem kogemusi kui lihtsurelikel, igatahes oskab ta akadeemilises žargoonis kõnelda mõlemalt poolelt: näiteks kohtinguäpid küll „taastoodavad ilufašismi“ ja „muudavad meie iha kommodifitseeritavaks“, aga teiselt poolt ka „toimivad marginaliseeritud kogukonna kokkutulemise ühe kohana“ (lk 121). Otsusta ise, kumb pool peale jääb, peened terminid seda sinu eest ei tee.
Palju leidub viiteid. Läbivalt tuginetakse teatavale, ennekõike angloameerika feminismi kaanonile. Sissejuhatuseks on algselt Kertu Moppeli lavastuse „Kollane tapeet“ saatelehe tarvis kirjutatud tekst – Charlotte Perkins Gilmani vastav jutt (1892, eesti k-s 2023) on oluline ameerika naiskirjanduse tekst ja sellena omakorda feministliku kirjandusanalüüsi oluline objekt. Veel mainitakse sissejuhatuses Virginia Woolfi ja Audre Lorde’i. Woolf on siinmail ammu tuntud nii modernisti kui ka feministina, temast või õigemini Edward Albee temale viitava pealkirjaga näidendist on nimeinspiratsiooni saanud nii Grigorjeva enda debüütkogu kui ka (kuri)kuulsaim feministlik sotsiaalmeediagrupp. Lorde jällegi näib olevat oluliseks saanud just nüüdse parimas loome-eas põlvkonna jaoks, teda mainis oma kõnes hiljuti ka esimese naiskirjanduse auhinna saanud Carolina Pihelgas. Kogumikust käivad läbi veel Donna Haraway, Shulamith Firestone, bell hooks, Sara Ahmed ja paljud teised mõtlejad – õigupoolest vägagi paljud teised, ülejäänute nimed on lihtsalt minule vähem tuttavad.
Kogumikku läbiv põhiteema, sealjuures kõige suurema radikaalsuspotentsiaaliga, ei tundu tegelikult olevat mitte millegi maharebimine või rappimine, vaid hoopis üleskutse nn pehmele revolutsioonile. Peamine loost loosse korduv ja kõlama jääv programm on sidemete ja ühendusteede otsimine, püüe mõista Teist, igatsus sallivuse ja kogukonnatunde järele. Grigorjevat huvitavad nn posthumanism ja liikidevahelised suhted (lk 43), ökofeminism ja taimne subjektiivsus (lk 205), armastus ja seks kui põhiõigused ning nende lahtihaakimine isiklikust sümpaatiast (lk 119–121). Ta ei taha olla eidžistlik ehk kedagi kusagilt välja arvata vanuse tõttu (lk 151). Inimene ei ole mitteinimesest hierarhiliselt kõrgem (lk 149), tarvis on jõuda hoolimise maailma (lk 114), armastama peab ka iseennast (lk 88), tähtis on märgata silmaga nähtamatuid pisiasju (lk 65), aeglus on ilus (lk 89), pehmus on vastupanu (lk 90). Ühtpidi toimub see sageli leebe unistamise, kompiva mõtisklemise vormis, kasutades väljendeid nagu „kuidas oleks elada maailmas, kus…“ (lk 121) ja „kui õige prooviks“ (lk 150). Samas näib, et autor püüab oma ideid rakendada ka elus, näiteks kui räägib kunstniku vastutusest ja kaasavast lavastusprotsessist (lk 32–34, ka lk 93). Seal ongi jutt ehk eriti veenev, kuna selle aluseks on vahetu kogemus ja rõhutatakse vajadust oma võimu tajuda ja selle eest vastutada, mitte ei loodeta, et võimust kui niisugusest kuidagimoodi päris lahti saab.
Selle suuna mõtted käivad tänapäeval sageli feminismiga komplektis, selle poolest on Grigorjeva kahtlemata praegusele peavoolufeminismile hea vapiloom. Algselt naistele õigusi nõudnud liikumine on laienenud ka teiste inimrühmade, sealt edasi teiste liikide õiguste juurde. Patriarhaadi lammutamine on viinud muude hierarhiate või ülepea igasuguse status quo lammutamise poole. Seda kirjeldab enam-vähem termin woke, mida Gri-gorjeva kasutab poolirooniliselt niihästi iseenda kui ka positiivselt iseloomustatavate autorite Joonas Veelmaa (lk 109) ja Gregor Kulla (lk 188) kohta. Umbes samale viitab enesekirjeldus „hullunud vasakpoolne progressiivist radikaal, kes tahab olemasolevat toimivat traditsioonilist perekonda maha lammutada“ (lk 34).
Kogumikus on tõesti üsna turvaliseks aluseelduseks, et patriarhaat, misogüünia, kolonialism, fašism, neoliberaalsus jne on halvad asjad. Selle kõige filosoofiliste eelduste ja järelmite põhjaliku eritlemiseni ei jõuta ja publitsistikakogumikult olekski seda palju nõutud. Lugejal võib siiski tekkida küsimusi. Mida teha, kui ühe kaasamine välistab teise kaasamise? Mida teha, kui ei jaksa hoolida taimest nii palju kui inimesest? Mis siis, kui enese armastamine tuleb kellegi teise arvelt? Miks üldse on nii suur puudus näiteks kogukonnatundest ja kollektiivsusest – kas tõesti ainult neoliberaalsuse pärast, kas mingi lõks ei peitu ka selles suures isiklikus vabaduses, mida nõutakse siinsamas raamatus?
Needsamad küsimused sisustavad feminismi siseväitlusi. Feminismil on palju nägusid. Juba viidatud Virginia Woolfi grupis möllavad kõrvuti emarolli pühaduse ülistajad ning lastevabaduse eestkõnelejad. Hiljuti püstitati seal näiteks küsimus, kas on ebafeministlik see, et kirjanike liidu naissoost esiisik nimetab avalikult lollikeseks noort naissoost muusikut ja kirjanikku, kes provokatsiooni korras soovitas intervjuuvastuses lõpetada kultuuri riiklik rahastamine. Arvamusi oli mõlemast leerist.
Grigorjeva on feminismi eri liinidega õieti hästi kursis, ei taha aga ise jäigalt pooli võtta, vähemasti mitte enamal määral kui sildi tasandil woke’iga samastumine. Talle ei meeldi nn ideoloogiliselt õige feminismi otsimine, mille kaudu jõuaks vastuoludeni üsna kiiresti. Emotsionaalse režiimi poolest on Grigorjeva punkarlik rappimine lausa vastandlik „traumafeminismile“, samal ajal on ta suure empaatiavõime tõttu esimene, kes on valmis teiste traumat möönma. Ühes vestluses positsioneerib ta end erinevusfeministina (lk 91), mis sobib hästi maailma mitmekesisuse rõhutamisega. Samas ei uuri ta õigupoolest väga palju naise kehalist erikogemust, nagu see tiib ajalooliselt teinud on, ega vaagi erinevusfeminismi suhet näiteks transõigustega, mis on praegu väga pingeline teema.
Just pooli võtmata, kombineerituna eespool kirjeldatud eruditsiooni ja empaatiaga, õnnestub Grigorjeval kokkuvõttes mõjuda meeldivalt mõõdukana. Vagad soovid, et naised saaksid rohkem kirjandusauhindu ja et neid litsideks ei sõimataks, vajavad kahtlemata aeg-ajalt meenutamist, kuid ei tundu radikaalsena. Mõne aasta eest selgitas Henri Kõiv eesti keele kõnelejatele sõna woke ajalugu ja seda, miks nimetus halvustavaid konnotatsioone külge on korjanud: sageli armastavad nn virgunud kasutada didaktilist tooni, võivad „olla väga kategoorilised“ ega pruugi „kuigi hellalt kohelda“ neid, keda tajuvad privilegeeritud klassina.[6] Nagu siinne arvustus näidata püüdis, nendest pattudest on Grigorjeva kogumik puhtam, kui ainult kaane põhjal võiks arvata. Eriti arvustustes ei ole ta kaugeltki didaktiline (kolumnides žanri eripära tõttu vahel on ja see ongi tüütum). Konkreetseid nähtusi vaagides on ta tähelepanelik ja tundlik, kriitiku kohta tõesti lausa hell. Kategoorilisemad ja raevukamad väljaütlemised on suunatud pigem abstraktsete nähtuste kui üksikisikute aadressil. Ta ei kutsu üles nimeliselt kedagi tühistama (nagu on woke-kultuurile ette heidetud), olgugi et omad beef’id tal on ning suulistel esinemistel kuuleb neist rohkem. Selle asemel eelistakski ta ilmselt avalikku väitlust – nagu öeldud, dialoogiline formaat sobib talle.
Sellisena on Grigorjeva praegusele eesti feminismile hea, intelligentne, koguni meelitav sümbolnägu. Kui woke-ideoloogia jüngrid on niisugused, ei ole küll vaja paaniliselt selle pealetungi pärast muretseda. Samas ei lahenda indiviidikeskne võluvastus „igaüks peab saama vabalt valida“ kõiki probleeme ega lepita kõiki tülisid. Minule tundub, et teatud juhtudel paraku tuleb hakata väärtusi hierarhiliselt järjestama.
[1] Vt Mudlum, Õunalõhn ja lumi katustel. Sirp, 18.12.2015.
[2] Ma arvan.
[3] S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees? Sirp, 28.01.2022.
[4] J. Ala, Sädemeid pilduv huulepulk-kahur. Postimees, 21.12.2013.
[5] K. Maran, Loe Sveta Grigorjeva kliitori-keelesäutsu, mida Vikerraadio eetrisse ei lubanud. Eesti Ekspress, 31.01.2025.
[6] H. Kõiv, Puust ja punaseks: woke. Müürileht, 07.04.2021.
