ÜLIM KUNSTITEOS
„Millega te muidu tegelete?“
Ma polnud kindel, kas sihukest küsimust on üldse okei esitada või kuidas selle täpselt peaks sõnastama, aga miski mu reisikaaslase juures ütles, et ta tahaks, et ma seda asja uuriksin.
Ta pahvatas närviliselt naerma, kehitas õlgu ja ütles siis: „Ma situn.“
Silmad olid tal heledad, kahvatusinised nagu Velvet Undergroundi laulus, ja ta pilgutas neid päris kiiresti. Kitsuke nägu. Arvan, et ma ei kergitanud kulme ega reageerinud üldse kuidagi, aga tema noogutas ja ütles: „Jaa, ma pärisin sita, ja ma toodan seda juurde. Te olete peaaegu esimene, kellele ma sellest nii otse räägin. See tähendab, kõik ju teavad selle sita kohta, aga nad ei tea, et see on mu oma toodang. Et see on nagu feik sitt.“
Muigasin. „Te töötate mingis – mingis hipsterite väetiseäris või?“
„Ei!“ Ta oli peaaegu pettunud. „Need on need Reet Koogi konservid. Ta oli mu ema.“
Nimi ei kõlanud tuttavalt. Mu segaduses ilmele vastas ta hämmeldunud pilguga. „Reet Kook? Perestroika-konservid? Te võib-olla ei jälgi eriti, mis kaasaegse kunsti skeenel toimub?“
„Eh. Mitte eriti, tõesti. See tähendab, ma tean ju ikka mingeid nimesid. Üks mees mässis kunagi kuulsaid maju kilesse, aga see polnud eestlane. Ja keegi tappis ju kunsti nimel kassi ära, aga –“
„No näiteks, kas te teate, kes esindas Eestit viimasel Veneetsia biennaalil?“
Püüdsin meenutada, kas ma olin mingeid pealkirju näinud, lugenud mõnest skandaalist või vaidlusest, aga mulle ei meenunud küll miskit. Maailmas olid sõjad käimas, ja inter arma, eks ole, kes see neid kultuuri-
uudiseid ikka jaksab vaadata.
„Või eelmisel biennaalil?“ küsis ta. „Või Kasselis, Documental?“
„Pean tunnistama, et ma tõesti ei tea.“
„Ja sellest sitapurkide pretsedendist ei tea te siis ka midagi?“
Ütlesin, et muidugi, ma ju tean Jaan Toomiku sitapurke, kes neid ei teaks, või vähemalt paarkümmend aastat tagasi muudkui räägiti nendest.
Tema ütles: „Vot täpselt. Ainult et see oli 90ndate sitt, aga minu ema oli isiklikke ekskremente konservipurkidesse toppinud juba 80ndate keskel. Tal oli lausa oma Tšernobõli-seeria, muidugi mitte radioaktiivne, aga noh, sitt aprilli lõpust ja maikuust 1986. Ta pani ühe sellise konservipurgi poolsalaja välja, kleepis selle ühe oma kollaaži külge, mida Tallinna Kunstihoones eksponeeriti. See oli siseringi saladus, et „Vaikelu nr 7“ sisaldas inimese sitta, jube cool saladus oli. Nõukaaja hommikusöögilaud, ja sihuke sõnum, ridade vahel.“
„Aga sellest siis laiemalt ei räägitud?“ küsisin.
„Kuulujutud läksid ikka laiali, pididki minema. Aga ametiisikute eest hoiti seda salajas, ametlikult ei teadnud seda justkui keegi. Ma mõtlen, et ei tea, mis oleks juhtunud, kui keegi asjapulk oleks nõudnud, et ta selle konservi lahti teeb. Kas see oleks olnud ema karjääri lõpp?“ Aeg-ajalt jaburalt naerma pahvatades rääkis mu kaaslane, kuidas ta ema Reet olla mõnda aega Moskvas õppinud. Seal oli ta kohtunud Itaalia kommunisti või ekskommunistiga, ja – uskumatu küll – jõudnud läbi keerukate bürokraatialabürintide lõpuks 41. Veneetsia biennaalile, aastal 1984. Kas ma kujutan ette, 1984! Reet oli saanud teada Piero Manzoni sitaprojektist: „Merda d’artista“, mis tolleks ajaks oli 20 aastat vana, oli talle sügava mulje jätnud. Milline mitmetasandiline teos!
„Aa, see oli see tüüp, kes müüs oma sitta kulla hinnaga,“ ütlesin ma, uhke oma teadmiste üle.
„Jaa, aga nüüdseks on gramm tolle tüübi sitta märksa kallim kui gramm kulda,“ ütles tema. „Vähemalt sada korda kallim. Kui mu ema alustas meie suvilas eksperimente vana niru konservisulguriga, oli Manzoni sita hind võib-olla viiskümmend korda kulla omast kõrgem. Mina olin siis alles väike titt. Mu ema oli väga ilus. Ilusa naise ekskremendid. Kujutate ette?“
Ta sirutas mu poole iPhone’i, mille ekraanilt paistis mingi grupifoto. Fotol oli üks tüüp, kes tundus tuttav, vist keegi kuulus, võib-olla Leonhard Lapin. Ja tõesti, pildil oli ka noor naine, kes nägi välja nagu mustajuukseline Twiggy. Väga šikk, kahtlemata. Andsin iPhone’i tagasi.
„Õnneks või õnnetuseks,“ ütles mu reisikaaslane, „oli mu ema ka väga hea figuratiivne maalija. Ja tal oli väga hea meel, kui 80ndate lõpul tellis üks vana Toronto emigrandipaar talt suure mütoloogilise maali. Sellest sai esimene terves sarjas. Müütilised olendid, kergelt haiglane koloriit, vihjed meie kodumaa traumadele. Te kindlasti tunnete neid! Näiteks seda. Näete.“
Ta andis telefoni jälle minu kätte, näidates nüüd maali, kus blond tumedasilmne naine istus mere ääres, mustade puude all, kõrvalt läksid mööda raudteerööpad. Mulle tundus, et olin tõesti mingit sellist maali varem näinud; õigupoolest üllatas mind, et pilt oli Eesti päritolu. Kui mul oleks lastud niisama arvata, oleksin pakkunud, et selle autor on mõni prantsuse sürrealist või sümbolist. Aga mina polnud muidugi mingi ekspert.
„Täitsa äkki avanes mu ema jaoks hoopis teistsugune maailm,“ ütles mu kaaslane. „Selliste võimsate, sugestiivsete sümbolistlike maalide järele oli suur nõudlus. Üks telliti isegi presidendi kantseleisse. Sa pead olema äärmiselt tugev ja järjekindel, et pärast sellist edu oma sitta eksponeerida. Nii võid ju turu kaotada. Võib-olla võidad uue turu, võib-olla mitte. Minu ema nii tugev polnud. Konservid jäid tal ateljeesse, nii nagu mõned muud avangardsed tööd. Ema elukaaslane hoiatas, et ta teeb suure vea, kui otsustab eksponeerida mingit metafoorset sitta päris sita asemel. Mu meelest läks mu ema pärast seda temast lahku ka. Aga võib-olla oli see otsus tõesti viga. Kaasaegse kunsti establishment, kogu progressiivne kunstimaailm hakkas teda ignoreerima, põhimõtteliselt unustas ta. Nii ilusa ja avangardse inimese nagu minu ema!“ Ta ohkas ja tunnistas siis, et ta enese elu oli olnud üsna mugav; tal oli olnud olemas enam-vähem kõik, mida Ida-Euroopa tüdruk 90ndatel oleks osanud soovida. Ainult et Reet maalis aastate möödudes üha vähem ja langes tasapisi depressiooni. Mõned aastad tagasi läks ta üksi paadiga sõitma ja uppus (ei, ma ei olnud nekroloogi näinud!). Kui Reeda tütar, see tähendab, mu vestluskaaslane, viis pärast ema surma ühe kuraatori Vabaduse väljaku ateljeesse, leidsid nad sealt eest kümneid sitakonserve. Kenasti sildistatud, kunstniku pilt peal. Tütar tunnistas kuraatorile, et ta oli sitakonservidest kogu aeg teadlik olnud, ja mäletas hästi, kui suurt hingevalu see ta emale põhjustas, kui Toomik pani oma sitapurgid välja, aga Reet Koogi sitt jäi varjule. Tuli otsustada, mida nüüd teha: panna konservid ikkagi välja, rõhutades nende ajaloolist väärtust?
Tütar oli ainus pärija. Sitapurke ära visata ta ei kavatsenud. Küsimus oli, kas keegi võiks tahta surnud sümbolisti sitta osta? Reet Koogi vanad kliendid vihkaksid neid purke ja progressiivid lihtsalt kehitaksid õlgu. Ometi läks nii, et ühe retrospektiivi avamisel riskis tütar oksjoni korraldamisega. Esimese pakkumise sitapurgile tegi noor vihane feministlik kunstnik. Elagu naiste sitt! Kunstnik hakkas ühe seltskonnaajakirjaniku ja humoristiga võidu hinda üles ajama. Ja sellest sai uue eduloo algus.
Kui üheksa konservi oli müüdud, teatas tütar, et purke on maakodus veelgi. Jaa, nii ta neile kinnitas: et laos oli purke kokku 91, ühe võrra rohkem kui Manzonil. Metsikult sitapurke, jei! Teda jäädi uskuma ja nii hakkaski ta ise purkidesse sittuma, sulgedes need hoolsalt ikka sellesama vana sulguriga. Purke jagus: vanaisa oli tal olnud suur metssealiha konserveerija ja 80ndate originaalpurke vedeles maakodus lademetes. Tüdruk juba kahetses, et oli arvuks öelnud 91. Mõnda aega pelgas ta, et mingil viisil võiks välja tulla, et sitt pole autentne. Aga ta uuris veebist järele, et sitt pole kuigi hea allikas DNA tuvastamiseks, ja see rahustas ta maha.
„Nii et sellega ma tegelengi. Situn oma ema eest. On see auasi?“ Ta itsitas, veidi melanhoolselt, ja jätkas siis: „Kõik me situme siin ilmas kellegi eest, on ju nii? Usklikud situvad oma jumalate eest, teised situvad muude ideede eest. Sitt, eks ole, abjekt, on ülim fetiš! Kujutav kunst, mis fetišismist toitubki, pidi ükskord selleni välja jõudma. Kunstikogujad, fetišistid par excellence, pidid paratamatult pilgu sita poole pöörama.“
Ta oli täitsa põlema läinud, helesinised silmad hõõgusid.
Rong jõudis Balti jaama ja ta jutustas muudkui edasi, kui me uduvihmas mööda perrooni kõndisime.
„Aga veel see aspekt. Et isegi mu sital on mu ema nimi peal,“ ütles ta. „Saate aru, ma pole üldse kindel, kes ma olen, ma lihtsalt parasiteerin oma ema teostel, temalt varastatud žestil. Kas see ongi identiteedikriis? Muide, ma olen suurema osa oma elust sellises kriisis elanud. Pagan küll, oma ema varjus. Kas ma vihkan teda selle eest? Mõned fetišeerivad oma emasid, mõned situvad nende eest. Noh, elu sakib, eks ole.“
Ta naeris jälle neurootiliselt ja vaatas mulle siis põleva pilguga otsa. „Tahate ühte omale?“
„Oi, ma ei tea, kas ma…“
„Mul on praegu tosin purki kotis. Tassisin need meie suvekodust kaasa, sealt ma rongiga tulingi.“
Ta sobras oma suures khakivärvi seljakotis.
„Nii, palun. Võtke omale. See on kingitus.“
Sirutasin spontaanselt käe. Konservipurk tundus olevat raskem kui need, mis sisaldavad sprotte või veiseliha. Aga tõesti, millal ma viimati üldse plekkpurki käes hoidsin? Olin juba aastaid eelistanud tervislikke klaaspurke, millel pole ftalaadist vooderdist.
Mu reisikaaslane ulatas visiitkaardi, millel seisis nimi Sirle Kook, ja ütles: „Olgu peale, ma pean nüüd jooksma. Bolt ootab. Ega te juhuslikult Kadrioru poole ei lähe?“
Raputasin pead. Tüdruk naeris ja lehvitas, jättes mu jaamahoone kõrvale koos sitapurgiga. Mida ma peaksin sellega peale hakkama? Panen selle kotti, Hermèsi salli ja kaustade kõrvale? Ei paistnud, et konserv võiks lekkima hakata, aga mine sa tea. Kas oleks targem ta kohe prügikasti visata? Vaatasin ilusat tõsise näoga naist sildil ja pressisin purgi mantlitaskusse. Kõndisin kiiresti, tibutamine hakkas pöörama tõsiseks vihmaks.
Google ei visanud ette ühtki surnud kunstnikku, kelle nimi oleks Reet Kook. Üks sellenimeline töötas notarina, igati elu ja tervise juures. Veel üks Reet Kook oli Tartus seenioride treener.
Konservipurk irvitas mulle köögilaualt vastu. Kahtlemata oli seal midagi sees, aga mis see oli? Ja kas ma kavatsesin selle alles hoida? Tõstsin purgi vasaku kõrva äärde, et kontrollida, ega ma valesti ei kuulnud: seest kostis sisinat.
PASK ON MINU POOLEL
„Aga mis see on? Vaata.“
„Mis?“
„Siin. Nuusuta.“
„Mida, ma ei tunne midagi.“
„See on sitt. Sitatriip. Sa istusid sitaviiru teki peale!“
„Sitaviir. Riiv… riiv-a-t-i-s. Sitaviir on riivatis! Kas see ei võiks mingi juriidiline mõiste olla?“
„Sa oled nii täis, et ei märka korralikult tagumikku pühkida. Rõve. Ma vaatasin kohe, kui sa palja tagumikuga istusid, et kurat…“
„Ma pidin sokid jalast võtma.“
„Nii besoffen, et ei saa seistes sokke jalast.“
„Ma… ma olen üllatunud.“
„Ma olen ka üllatunud, ausalt öeldes isegi rabatud, kuigi jah… Ma just panin need sünnipäevakingi-linad, persse. Ilusad kreemvalged, siiditriipudega. Vaatasin just, et voodi nagu lukssviidis, fakk, raisk.“
„Need on tavalised Hemtexi linad.“
„Ise sa oled Hemtex.“
„Ma olen üllatunud, kuidas see nüüd nii äkki… nii tähtis… mis seal siis vahet, on sitatriip, ei ole?“
„See on jõle! Sa magaksid vabalt sita sees, täis peaga? Täiega öäk ei ole või?“
„See näitab su kinnijäämist anaalsesse faasi, sihukestes pisiasjades norimine. Anaalne fiksatsioon!“
„Vat sihukest paska ma ei taha üldse kuulda. Mingit humanitaarset paska. Psühhoanalüüs on nõrk, käpardlik katse, persekukkunud, algusest peale. Sitt on sitt.“
„Huvitav, et sa nagu, jah, mingitesse teistesse kehavede… kehaeritistesse oled suhtunud palju sallivamalt.“
„Nagu tatt?“
„Nagu sperma, veri.“
„Tead, ma ei viitsi. Elementaarne. Sperma ja veri kannavad elu edasi, sitt on jääkained ja bakterid. Sitt haiseb, et sa eemale hoiaksid. Siin pole mingit mõtet edasi jaurata, et abjektid nii ja nännännännää.“
„Tõesti, mida Kristeva ütleks?“
„Keda kotib. Sita analüüsi, millel on mõtet, teeb reoveejaam. Humanitaarset paska ma ei taha kuulda, fakk, no ei taha enam!“
„See sinu suhtumine sitta on just humanitaarne. Ideoloogiline. Mingit haisu ei ole. Mary Douglas ütleb, et mustus on aine, mis on parajasti vales kohas. Tal pole mingit struktuurset eripära.“
„Pane nüüd uus tekikott. Ma ei taha midagi kuulda Mary Douglasest ega Mary Midgleyst, ma ei taha kuulda Kristevast, Deleuze’ist, Lacanist, Freudist. Žižekist ka mitte. Pane uus tekikott.“
„See helesinine?“
„Näiteks.“
Kusti hakkas tuikudes vana tekikotti ära kiskuma, vaatasin kõrvalt, kuidas ta mässas, aga lõpuks saigi roosa teki valgest ümbrisest välja kistud. Pani tekikoti tumba peale, mina korjasin läkastushäält tehes siidise kangakägrutise üles ja viisin vannituppa pesukasti. Kui ma tagasi magamistuppa jõudsin, oli Kusti puhta tekikoti laiali laotanud, üritas põlvist nõtkudes seda tekile ümber tirida. Ei saanud hakkama, ronis peadpidi tekikoti sisse, et tekki sättida, tõusis siis püsti, kott peas, tegi „õua-õua!“ ja kukkus tumba ja tugitooli otsa.
„Kummitus,“ kostis tekikoti seest pobin. Teisel katsel sai ta püsti.
Vat nii. Luuletajast mees kodus nagu näidis, empiiriline sissevaade valdkonda. Tõeline välitöö, ärge öelge, et ma olen eluvõõras ametnik. Olin kulutanud aastaid kuulamisele, kuidas nad jaurasid maailma kriisidest ja omaenese suurtest lahendustest, biopoliitikast, ihast ja võimust, kastreerimata ja kastreeritud isast, risoomidest, Zhuangzist, Petrarca sonetist ja autofiktsioonist, objektile orienteeritud ontoloogiast, abduktsioonist, nüüd oli nende jaoks ka umbrohi filosoofia subjektiks muutunud, pange tähele, subjektiks. Kogu oma õpitud abituses süüdistasid nad sellist müütilist looma nagu neoliberalism. Oo, ma olin ju ise ka kaasa jauranud, omal ajal, mõnda aega. Ühel õndsal hetkel koitis mulle siiski, et tuleb õppima minna haldusjuhtimist, enne kui hilja. Vist juhtus see mingil täiesti mõttetul prekariaaditeemalisel luuleõhtul. Kusti tuli siiani aeg-ajalt lagedale mõttega, et mul on kallal omaviha. Aga ei. Ei, ei.
Persse muidugi, ammu oleks pidanud magama minema, mul on homme infopäeva ettekanne. Mul oli kavas rääkida valdkonna ümberkorraldustest ja ühendamisprotsessidest, pidin sädelema.
Humanitaaria tõuseb tagajalgadele, oli Kusti oletanud. Ajee, tõesti, tõuseb või? Hakkab märatsema, purelema, ou, andke minna. Niipalju nad muidugi teevad, et jauravad sotsiaalmeedias, kukuvad lõpututes lõimedes targutama, panevad üksteisele laike ja kallistusi. Mõni, kes on oma arust eriti peen, ei ole isegi somes. See vigiseb siis niisama või kirjutab ikkagi ERR-i kultuuriportaalile artikli, mille pealkirjale klikivad ainult kolleegid. Pole välistatud, et korra ronitakse isegi Toompeale, veetakse mikrofonid lavale, lällatakse põhiseadusest, ainsaks tulemuseks see, et nad saavad pärast üksteisele õlale patsutada: „Kurat, sul oli nii hea kõne! Hästi panid!“ Au-au-auu. Meie geeniused.
Infopäev algas hommikukohviga, laual olid hõrgud kaneelirullid ja martsipanikoogid, kohvi juurde sai kaerapiima ja mett. Eks ta meelituseks oli mõeldud, ennetavaks valuvaigistiks kõigile neile habisevatele humanitaaridele, keda me hakkasime restruktureerima.
Mu ettekanne oli päris eesotsas: vähemalt saab sitast ruttu lahti. Võis aimata, et ülejäänud ettekannete ajal vajub mul silm kinni, nagu ta kippus vajuma, ma ei jaksanud kuigi kaua teiste pasajahu kuulata. Ka kallite kolleegide oma mitte, mis parata. Omaenese puldikõnesid ma seevastu nautisin. Persema kantslist pasundan teile, naeratava pasaga vooderdan viimsepäevasõnumeid!
Käisin pärast kohvi ja enne oma esinemist peldikus, ja kui tagasi tulles aknalaualt oma ettekande üles korjasin, oli sel nagu kergelt imelik lõhn küljes. Keegi oli käinud käperdamas, mõni kirjandusloolane või kunstiteadlane? Keegi neist talitas vabal ajal hobuseid või? Ei tea ka. Võib-olla kujutasin lõhna ette.
Astusin poodiumile, läksin mööda kollast parketti puldi taha. See oli hea, et kõneleja seisis publikust kõrgemal.
„Austatud kuulajad. Mul on siiralt hea meel, et teid on täna siia nii palju kogunenud. Vaatan, et terved klastrid on kohal. See annab meile võimaluse viljakaks dialoogiks kogu valdkonna jaoks uue, stabiilsema raamistiku kujundamisel.“
Vaevalt sain need sõnad öeldud, kui mingi libe klomp tõusis suhu. Ebameeldivalt libe, konsistentsilt nagu savi, ainult märksa võikam. Ma ei saanud aru, kas klombil oli mingi maitse, aga kui ma suud liigutasin, tõusis lahtisest suust haisupahvak.
„Kultuurivaldkonna rahastamise ja institutsionaalse korrastamise küsimused on alati tundlikud,“ jätkasin ma, „ja me mõistame, et muudatused tekitavad küsimusi ja kõhklusi. Aga me peame hirmudest üheskoos üle saama, tõdemaks, et muutused ei tähenda kaotusi, vaid võimalusi jätkusuutlikumaks arenguks. Ma usun, et olete nõus, et arengu pandiks on valdkonna süsteemsem, sidusam juhtimine. Tutvustan teile esmalt mõningaid klastrite ümberkorraldusi ja klastrisiseseid liitmiskavu…“
Klimp oli pehmelt kleepjas, ajas iiveldama, aga ma neelasin ta alla.
„Mõistan täiesti, et paljudele tundub, nagu me võtaksime midagi ära. On loomulik, et emotsioonid kerkivad – kultuur ju ongi valdkond, mis tegeleb emotsioonidega. Tuleb aga tähele panna, et vajadus korrigeerida praeguses olukorras mõningaid rahastusmehhanisme on ilmne, ja kõik see toimub üksnes valdkonna võimestamise eesmärgil: meie eesmärk ei ole kellegi häält summutada, vaid kuulata erinevusi nende koosmõjus.“
Plutsti! oli allaneelatud jälk klimp tagasi. Kõnelesin kuluefektiivsusest ja mõjuanalüüsidest läbi plötsude ja matsutamise. Mis kuradi jama see oli, mul ei saanud eilsest spinatisalatist mingit mürgitust olla?
Kurat, ei. Köhatasin, et kurku puhtaks saada, mispeale mu valgele rinnaesisele lendas pehme pruun plötsakas. See oli sitt. Laia, lahtise, rämeda lehaga sitalötsakas, seda liiki sitt, mille õigem nimi on pask. Pask lödises mööda valget rinnaesist alla, tilkus mu seemisnahksetele kinganinadele.
Vaatasin publiku poole. Need vahtisid ärevalt äraootava näoga vastu, mõnel suu lahti tardunud, mõnel nägu kaame nagu tubastel elukatel ikka, mõnel silmad justkui intelligentselt ja kahtlustavalt vidukil. Üks ministritest naeratas ja noogutas vaevumärgatavalt. Umbes et jah, mine edasi.
„Meie prognoosid…“
Nüüd tundsin, kuidas mõlemast suunurgast vedel sitt alla voolas. Umbes nagu siis, kui oled hambaarstil lasknud teha tuimestuse ja adud, et kohv niriseb suust välja, midagi pole teha, kontrollida ei suuda. Pask voolas helepruunilt ja lehkas imalalt, triviaalselt, tapvalt. Kohe kerkis kurgust üles ka torujas junn, ja ma pidin selle põrandale sülitama, et mitte lämbuda. Surusin ööked alla ja vaatasin uuesti publiku poole, ettevaatlikumalt, uurivalt. Kas nad ei tunne sitahaisu? Ei hakka läkastama? Kas ma peaksin midagi ütlema, umbes nagu „ärge pange tähele, et ma sitta suust välja ajan“? Et see polnud plaanis?
Hingasin sügavalt sisse ja välja. Põhiline on, et hingad sügavalt välja. Mul oli kombeks vaadata hommikusöögi juurde Andrew
Hubermani podcast’e; neuroteadlane õpetas, et kui tahad end maha rahustada, tuleb hingata sügavalt välja, tõeliselt sügavalt, põhjalikult, nii et kopsud korralikult tühjenevad, muutuvad väikeseks ja südamel on rohkem ruumi, ta ei pea tõmblema, vaid saab aeglaselt lüüa. Aju vaatab seepeale, et okei, süda võtab lõdvalt, järelikult oleme rahulikus olukorras. Niimoodi. Kiiresti sisse, ja põhjalikult, sügavalt välja.
Pask läheb üle, ütlesin ma endale. Pask läheb üle, pask läheb üle, pask läheb üle. Pühkisin käeseljaga suunurgad puhtaks.
„Me ei räägi ühegi asutuse sulgemisest. Rõhutan veel kord – ei ole tehtud otsuseid ühegi keskuse uste sulgemise kohta. Küll aga tuleb tunnistada, et eraldiseisvate väikeste asutuste halduslik haavatavus seab nende arengule piirid. Meie ülesanne on otsida lahendusi, mis tagavad, et kultuuriline mälu, teadmus ja looming säilivad ning on tulevikus paremini ligipääsetavad ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Me ei saa eirata asjaolu, et paljud asutused tegutsevad ka kattuvates valdkondades, dubleerides sageli ressursse ja funktsioone.“
Võtsin puldilt veeklaasi ja logistasin pasa kurgust alla. Mina jätkan igal juhul. Ma jätkan. Valdan enesesisenduse jõudu. Valitsen. Ma valitsen paska.
Keegi oli saalis ära minestanud. Või siis mitte päris minestanud, aga halb oli tal hakanud, teda talutati välja. See oli üks kirjandusteadlane, ma teadsin teda küll, see tähendab, olin näinud mitu korda, ikka sellesama kampsuniga, nimi ei tulnud praegu meelde. Eks tema töökoht oli ka seal hädalises Hans Kännu muuseumis. Kurat, äkki ta oligi selle juhataja, aga mis nimeline…
„Kultuurivaldkonna toetuste struktuuriline optimeerimine on vajalik, et tagada koostoime olemasolevate rahastusmehhanismide ja arenevate strateegiliste suundade vahel. Muudatused programmitoetustes tulenevad vajadusest kalibreerida prioriteedid ümber vastavalt kultuurivaldkonna kestlikkuse nõudele ja kasvavale ootusele kultuuri sotsiaalse mõjukuse suhtes, mida me ju keegi ei vaidlusta.“
Köhatasin, sitapritsmed lendasid, vaatasin saali poole, aga mulle ei öelnud keegi mitte midagi. Turva ei jooksnud kohale, et mu avalikule pasandamisele lõppu teha, teine minister, kes oli paar juuksesalku elutargalt erksiniseks värvinud, naeratas mulle enesekindlalt. Ahah, tagareast talutati küll veel üks prillidega kesksooline tüüp välja, mingi kah veidi tuttava näoga kirjandusvagel, kes endale märkmikuga tuult lehvitas. Noh.
Viimased slaidid. Selgitused. Sita maitse hakkas järele andma: mine sa võta kinni, mis mu organismiga vahepeal oli juhtunud.
„Küsimusi?“
Limpsasin üle libedate plögaste huulte ja naeratasin heatahtlikult, matroneerivalt.
Oh te nunnukesed, oma särk on teile nii ihu külge kleepunud, katsuge ikka suuremat pilti ka näha. Mõelgem sellisele mõistele nagu solidaarsus. Mõelgem nendele, kelle kodud on sõjas purustatud. Mõelgem haavatud ja hukkunud lastele, mitte ainult Ukrainas, vaid ka Gazas. Mõelgem paigaltammuvale tööstussektorile ja pangandussektorile, kus kasumikasv on pidurdunud.
Saalis tõusis mõningane mühin, aga mul olid isegi küsimuste jaoks lisaslaidid ette valmistatud.
Viimaks, kui tõredast mühinast oli saanud lootusetu mühin, tõusis veel üks kõhn käsi.
„Katariina Kuum, helilooja. Mul on hoopis teistlaadi küsimus: ma otsin nimelt kavandatavale lühiooperile libretot. See teie kõne oli nii hea, et – kas ma võiksin äkki seda kasutada?“
Saal pahvatas naerma. „Jee!“ hüüdis keegi. „Juhhuu!“
„Braavo!“– „Brava!“
Mingid sigudikud vilistasid valjusti, plaksutasid.
Hingasin sügavalt välja, naeratasin. „Mu ettekanne on autoriõiguse seadusega kaitstud. Ma ei usu, et see oleks sobilik materjal.“
„Aga põhimõtteliselt teema…“
Aplaus heliloojahakatisele kestis.
Vangutasin pead, naeratasin veel mahedamalt ja kuulutasin, mida ma nüüd täie veendumusega tajusin ja mis andis mulle jõu ja võimu ja õiguse igavesest ajast igavesti:
„Pask on minu poolel.“
Saal vakatas, mina avasin võimsalt lõuapärad.
