Sulle, mu kaaslane.
Sulle, mu isa.
Sa tead ju, et meie…
Meie ei sure ja meie maa ei saa surmale söödamaaks, vastupidi, me jääme ellu isegi siis, kui surm järab me kehi ja kisub välja liha ja luid, sest elu on otsusekindlus, mis voolab mullas ja puhkeb vabadusena õitsele hävituse palge ees.
Kuuenda jaanuari hommik, me viimne ühine. Ärkasin su õrna käe peale, mis silitas mu pead, laskudes läbi mu salkus juuste, katsudes mu ihusoojust ja jagades armastust, just nagu sa teaksid, et on jaanuar ja viimane talv. Sa sosistasid mulle kõrva: „Baba, kui sa midagi vajad, ütle mulle kohe.“ Ja siis sa läksid. Aga su lause andis mulle meelerahu ja lohutust, millest piisas turvalisuse tõotuseks, et ma saaksin oma und edasi magada. Ent kulus vaid mõni hetk, kui mu kõrvu kostsid kiskjalikud hääled.
Pimedus.
Ja surm…
Kogunemine meie kodupaiga väraval.
„Mu tädi, seekord vist ei ole tagasiteed. Tervitage kõiki ja ärge minu pärast muretsege. Nägemist!“
…
Lähedal, ent ometi kauges pilkasuses asub Jeruusalemma Moscovia vangla, kus lohistatakse laipu kongide sügavustesse. Mind visati vaiksete müüride vahele, ahelate pimedusse, aga ma ei murdunud. Nad läksid tagasi mu tuba läbi otsima, kuid ei leidnud midagi peale elust tukslevate raamatute, aga…
„Olen sadade seltsimeeste seas, minu rusikad on liitunud nende omadega, tunnen nüüd, et olen tugev ja saan oma kongist jagu.“
Me jääme elama, Musa… Isegi kui meid piitsahoopidega lõhki kistakse, isegi kui me kehad ära põlevad, sest me lihtsalt… me oleme need, kes surma oma maalt välja juurivad.
Teises, meie omaga rööpselt kulgevas maailmas, kus ajad lõimuvad ja paigad põimuvad, tekib meie ja mõne asja vahele seoseid, mida on raske seletada tavalises ajas liikujatele. Seal muutuvad tavalised asjad maagiliseks, saavad tähenduse ja kiindumusega laetud sümboleiks. Kuidas saaks mõistusega taibata kiindumust, mis seob kinnipeetut rõivaesemega, mida ta kandis hetkel, kui kisti välja oma eelnevast elust? Kuidas seletada seda imelikku klammerdumist argiste asjade külge – sinu jakk 1996. aastast, esimene asi, mis mulle vahistamishetkel silma jäi ja mille otsustasin selga panna. Minu uued saapad – kas nende kaotus põhjustaks sügavat sisemist valu ja võibolla ka pisaraid?
Need asjad pole pelgalt tarbeesemed, mille kasutusaeg on läbi saanud, pigem on need säilmed eelnevast elust, tunnistajad eksistentsist väljaspool seda „paralleelset aega“, nagu seda nimetas hiljutine mõtleja Walid Daqqa. Need meenutavad, et kunagi olime meiegi seal, teistsuguses keskkonnas, elades teistsugust elu. Vangistuse ja eraldatuse südames muutuvad need asjad justkui sillaks maailmade vahel. Need pole omand, mida tarbida või ära visata, vaid hoopis kuuluvuse näitajad, kaotatud vabaduse kuma, kus vana jakk ja saapad saavad enamaks kui lihtsalt esemed: nüüd on nad mälestuste säilmed ja hingepeegel.
Ja nõnda sai jakist minu ühendus maailmaga, mis ootab mind teispool pilkasust, kui ma magan, sai mu kingadest minu esimene hommikune jalaaste, samm, mis kannab lootust tagasi pöörduda.
…
Siin pilkasuse südames nägin Sally silmis selle tuleviku heiastust, mida ma armastan. Nägin tema teadmishimu, olemise igatsust, elujanu… täpselt nagu tundsin seda iseendas kunagi enne sind.
Aga nägin ta silmis ka reaalsuse karmust, nägin „maailma, mis iga päev väiklaselt tallab jalge alla õiglust“. Selle asemel et olla kuueteistkümneaastane tüdruk, kes magab oma soojas voodis ja valmistub koolipäevaks, viibisin mina sel päeval üksinda toas, hulpides unistuste maailmas, meenutades sõprade nägusid ning oma isa ja ema häält…
Kuni raske vaikus purunes raudsete uste avamise häälest!
Ja äkitselt heideti Sally minu ette maha, kurnatud ja oimetu rängast peksust, mida ta oli pidanud taluma teel Moscovia vanglasse. See ei olnud kerge vaatepilt!
Oli pigem ilmekas näide vangivalvuri jõhkrusest, kokkuvõte maailmast, kui see minetab inimlikkuse.
Lühidalt…
Hetk, milles rõhumine kehastub väikeseks äravaevatud tüdrukuks.
Ma laulsin talle „Lind lendas aknast välja…“, sest tema on mu väike lind – täpselt nagu sina mind varem nimetasid –, kuni see laul sai temagi lemmiklauluks. Ta tuletab seda meelde, kui on üksi, ja uinub selle viisi saatel, justnagu tõustes vabaduse taevasse.
„Head ööd, võitluste ema!“
„Head ööd, väike Selsul!“
…
Tuhavärvi kong… või teisiti öeldes, värvitu; külm betoonist voodinari ja toekas rauduks…
Maailm taandatuna kalgiks vaikuseks ja põrandapinnaks, millel ei tuksu elu. Vangla on olemuselt ülima jõleduse paik, võibolla üks kurjemaid asju, mida inimene on ajaloos loonud; see on ka eraldatuse materiaalne kehastus, kuid tajutavast paigast rängemgi on kinnipidamise vaimne ja kultuuriline olemus, see nähtamatu ahel, mis seab end sisse inimese teadvusesse ja vangistab ta, ilma et ta käed oleksid aheldatud ja väravad tema taga lukustatud. Meenutagem Walid Daqqa lauset: „Postmodernsel ajastul ei ole otsene sihtmärk enam vangistatud keha, vaid sihtmärk on vaim ja mõistus.“
Me võime käia inimeste seas ringi, igaüks vaba oma kehas. Vangistus ei tähenda üksnes kinnipanemist müüride ja trellide taha, vaid ka alistumist vangistuse ideele, selle kütkes elamise normaalseks pidamist, selle tingimuste ja piirangute omaksvõtmist väljapääsmatu olukorrana. Selles seisneb tõeline kinnipidamine: kui mõtlemine saab pantvangiks, vaim alandlikuks ja kujutlusvõime kustutatud.
Seega vabanemine kõige sügavamas tähenduses ei alga luku purustamise ega väravate avamisega, vaid nende ahelate murdmisega, mis on istutatud inimese sisemusse.
…
Kell on pool üheksa õhtul teie aja järgi, aga vanglas on see igaöise loenduse tund.
„Kontroll! Kõik püsti, näod vastu seina! Qous! Mine vannituppa ja tee oma nägu korda!“
Kohe kui öise loenduse hetked on möödas, sulguvad uksed jälle.
Siin kongis on kaks ust – üks on kongiuks ja teist nimetatakse „vannitoa“ ukseks. Aga meie kongis oli veel üks uks, „kolmas uks“, nagu me teda kutsusime. See oli meie, minu ja mu linnu Sally, kõige lemmikum uks, sest see oli ainus, mida võisime ise avada. See ei olnud rauast ja seda ei kaitsnud lukud. Me koputasime sellele pärast kella poolt üheksat õhtul, et meid lastaks maailma, mida ei piira müürid. Las ma räägin sulle veel sellest kolmandast uksest.
…
Unistuste uks, lootuste uks, mille kaudu me igal ööl meenutame oma armastatute nägusid. Mõistuse uks, kui see heidab ära ahelad, ja vaimu uks, kui see tõuseb lendu hoolimata trellidest.
„Kinnipeetu olla ei tähenda lakata unistamast, vaid pigem unistamise kunsti valdamist vanglamüüride vahel, armastamist eraldatuse keskel, kirjutamist hoolimata tsensuuri silmadest.“
Ma heitsin narile pikali, Sally minu kõrval, ja me avasime koos kolmanda ukse… selle ukse, mida ei hoia kinni lukud. Ma meenutasin üksteise järel sinu nägu, oma ema nägu ja oma sõprade nägusid ning hakkasin Sallyle rääkima sinust, su näojoonte soojusest ja mälestuste särast.
Aga see uks polnud pelgalt pääs minevikku, vaid pigem meie aken mõtlemise, meelisklemise, küsimuste esitamise ja pideva uurimise juurde. Sally ei väsinud kunagi tähenduste väljakaevamisest, oma sügavmõttelistest küsimustest vastuhaku, vabaduse ja võitluse kohta; vaesuse, ekspluateerimise ja piiramise kohta. 7. oktoober…
See uks avanes tohutusse ruumi, kus saime hingata sisse teadlikkust ja sõnastada õiglasema ja avarama unistuse.
Kui ilus on unistus! Nii raske kui ka poleks teekond, liigume kirglikult edasi, hoolimata kõigist raskustest.
…
Ühel ööl meenusid mulle sõbra sõnad, kes ikka veel Nafha vangla ahelatele vastu pani, ja ma ümisesin laulukest, mis äratas mälestusi: „Me tee, sa tead, on okkaline ja kaljune mäenõlv. Surm seisab me mõlemal käel, aga me läheme… ikka edasi.“
Neid sõnu kuuldes peatas Sally mind hämmastunult ja nõudis, et me need pähe õpiksime. Sellest päevast peale sai laulust me hommikune hümn, mida kordasime pärast kella poolt kuut hommikul.
Mul on trellide taga sõpru, kes igal õhtul panevad pea lootuse padjale, keda närivad nälja kihvad ja valjastab janu, kuid ometi pärgavad nad meie puusi vabastatud lindude parvedega ja tikivad valguse naeruga kaunistusi me meeleheitele.
„Me ei tea, kus sõbrad kokku saavad…
Vanglas? Hauas? Roosi varjus?“
Aga mu sõbrad…
Pidage alati vastu. Ela – ja elagu need, kes on sinuga. Punased deemonid järgnevad üksteisele.
…
Rõõmujoovastus.
Täna silmasime esimest korda päikest, pärast kümmet päeva halli betoonseina vahtimist.
Vanglas muutuvad kõige lihtsamad vaatepildid, millest me tavalises elus midagi märkamata mööda läheme, erakordseteks hetkedeks, mis hämmeldavad ja tekitavad segadust.
Sirutasime käed välja „kaunihäälseks“ kutsutud ukseavast, et nad saaksid me randmed kokku siduda. Valvurid avasid ukse ja alustasid rutiinset keha läbiotsimist. Siis sidusid nad me silmad kinni, tehes meie valguse jälle hämaramaks. Aga seekord lubati meile rohkem samme, kui oma kuuesammulises kongis harjunud olime.
Üritasime salaja välja piiluda oma silmaklappide alt, lootes selle inimeste tapamaja kohta midagi teada saada … Aga igale katsele järgnes äkiline laks ja karm hüüe: „Pea alla!“
Nii marssisime tundmatusse, jalad maas ja südamed üksteise küljes rippumas.
Me hoidsime üksteisel käest kinni ja kõndisime koos. Selles pikas koridoris, mille algusest ega lõpust meil polnud aimugi, ei kuulnud me muud kui valvurite valjenevaid hääli ja „lõvikutsikate“ kisa, kui nende kehi piinati, röövides neilt nende lapsepõlve jäänused.
Sally hoidis mu käest kõvasti kinni ja ma sosistasin: „Ära karda.“ Tema häirimatu rahu kajas vastu kõvemini kui ümbritsevad müürid.
Ja lõpuks jõudsime päevavalgusesse…
Võtsime ära oma silmaklapid ja ennäe, seal oli betoonist siseõu, üksteist sammu pikk ja seitse lai… Selles polnud midagi meeldejäävat, aga meie silmis oli see lai nagu taevas.
Ma hakkasin nutma.
Need olid mu esimesed ja viimased pisarad selles vanglas.
See oli Jeruusalemma taevas…
Esimest korda nägid mu silmad sinist, pärast pikki päevi täis halluse ainuvalitsust.
See tund oli uuestisünni tund, mis täitis mu energiaga ja pesi minult pilkasuse põrmu.
Me kõnnime alati päikese poole, ammutades selle valgusest ilu ja ande, mis iial ei vähene.
Kõndisime üksteist sammu edasi ja tagasi ja nii möödus tund… siis me naasime jälle oma pilkasesse kongi.
…
Kätte jõudis lõunaaeg.
Kolm lusikatäit seisnud, rääsunud, roiskunud lehaga riisi, selle peal midagi valgete ubade taolist. Valged oad, oo, auväärne.
Sa oled sellest korduvalt rääkinud, see viib mind mälestustes tagasi su vahistamise loo juurde 1994. aastal ja ütluse juurde, millest sa alati naljatades uuesti jutustasid, seda nõrkemiseni korrates: „Unustage oad, Šatta vanglas sai meil neist kõrini!“
Aga kõige selle halva toidu seas sai ubadest mu lemmikroog. Võibolla sellepärast, et esimest korda tekitas see tunnet, et jagan sinuga tõeliselt üht osa vanglakogemusest, seda kibedat maitset, mis meid ühendas, kuigi müürid meid lahutasid.
Kord vestlesin jälle iseendaga kolmanda ukse taga ja jäin mõtlema küsimuse üle, mis siin vaikuse koridorides ikka ja jälle naaseb: mida suudab kujutlusvõime teha kongis, mis pole suurem kui kaks ruutmeetrit? Sellest küsimusest algas mu püüd luua uuesti tähendusi siin ahta ruumi sisemuses. Hakkasin tantsima vaikuse rütmis. Me laulsime ja punusime salvrätiku lõimedest värvilisi käevõrusid…
Luhtusid kõik valvurite katsed kehtestada isolatsiooni, et hävitada elu ja lämmatada loomingulisus selles kuivalt ametlikus ehituses. Betoonseinad, mida loodeti tunnistajaks aeglasele surmale, muutusid elavaks registriks. Neisse on uuristatud mu kaaslaste nimed, kes siit läbi käisid. See lihtsas vormis, kuid tähendusrikas kujund purustas võimu illusioonid.
…
Nii möödusid tunnid ja kulusid päevad.
Kuni saabus 9. veebruari hommik 2025.
Päev, mil sündis minu Sally-lind, päev, mil sina ära läksid.
Kell üheksa hommikul läksin tühja veepudeliga end pesema ja panin oma juuksed kahte patsi, valmistudes tavapäraseks kohtuistungi vaheajaks. Ikka üks ja seesama rutiinne istung, mis ei toonud midagi uut, aga oli mu lemmiktegevus, minu väike aken maailma, sest pakkus mulle väärtusliku hetke – sain näha oma ema liikuvat pilti ekraanil.
Sellelt kohtuistungilt ootasin ma midagi muud… Sa olid lubanud mulle üllatust ja ma ootasin sinu kohaleilmumist, et sa mulle seekord lehvitaksid.
Aga eelkõige oli see Sally sünnipäev.
Ma laulsin talle kuuldavalt: „Õnne sünnipäevaks, ilusake! Õnne sünnipäevaks, ilusake…“
Hetk hiljem katkestas selle meloodia ebakõlaline heli – vangivahi hääl, mis pani valjuhääldi kaudu kõlama okupatsioonilaulu: „Am Yisrael Chai“ – „Iisraeli rahvas elab“.
Me ei teinud sellest välja ja me ei murdunud.
Me laulsime edasi Sallyle, just nagu poleks nende hääled meieni ulatunud, just nagu poleks nende müürid küündinud meie vaimuni.
Me laulsime talle ja iseendale. Sest me elame, hoolimata ümbritsevast inetusest.
….
Ma alustan seda osa Walid Daqqa lausega: „Eraldatud olemine ei tähenda ainult üksiolemist, vaid äärmises vastasseisus olemist iseendaga, ilma kaaslasteta, tunnistajateta ja ajata.“
„Ma ei teadnud, et Sally sündimine oli tegelikult hüvastijätt temaga… Ja sinuga!“
Sellal kui teie kell näitas pool kolm pärastlõunal, kuulutas minu kell ärasõitu, see oli surmatund minu ajas ja ruumis, kus elu ei koida enne, kui sellest pole välja libisenud ilmajäämise silmapilk.
Ma kõnnin kohtusaali sissepääsu poole uues vastasseisus võltsi kohtusüsteemiga, mis ei tunne muud kui alistamist ja elude varastamist. Ma tuletan meelde sinu esimesi sõnu revolutsiooni, vabaduse ja võitluse kohta ja ma kordan vaikse häälega: „Võta oma jalanõud ära, Musa, ja roni üles Siinai mäele. Puista liiliaid ja jasmiini Palestiina väljadele!“
Lootus kohtuda vabaduse päikese all ravis su igatsemise haava, aga nüüd oled sa teisel kaldal, meie armastatud Jeruusalemma taeva all, keda kantakse õlgadel ja südames, ühes teises vastasseisus.
Isegi sinuga hüvastijätmise ajal ei jätnud julgeolekumeeste jälitamine matuserongkäiku rahule.
Minu ajal…
Mu kõrvu ei puutu midagi peale rauduste avamise ja sulgemise kaja, justkui kuulutataks igal hetkel selle paiga julmust. Ma üritan veel kord pilguga püüda maailma piirjooni silmaklappide alt, aga juba sajandat korda reedab mind valgus. Minuni ei jõua midagi peale lõvikutsikate kisendamise, kui nad rebestavad vaikust valvurite nuiade all.
Nüüd kantakse sind ära Jeruusalemma tänavakitsustelt, et ühineda tema põrmuga…
Ma ei ütle veel hüvasti, Musa.
Sest selle tohutu rahva ihu pole muud kui sild, mis viib üles vabaduse ohvrialtarile.
See uudis oli mind tabanud ootamatult.
– Kuule sina, mis on su täisnimi?
– Shaden Suleiman Muhammed Qous.
– Kuule, Suleiman on surnud… ha ha ha ha.
Ja ma tundsin, kuidas mu hing tõmbub koomale ja aeg peatub. Ei, pole võimalik, see ei saa olla minu isa… Iga inimene kardab hetke, kui ta saab teate oma isa kaotusest, ja vaata, see luupainaja, mida ma alati kartnud olin, sai tõeks.
Minu isa oli lahkunud.
Minu võimuses tema äramineku saabudes oli ainult tõsta võidumärk vangivalvuri näo ette, et hoida tema mälestust ja ülistada tema vaimu. Minu isa ei vääri kurbust, pigemini väärib ta kuulsust… Temaga ei jäeta hüvasti nuttes, vaid võidutsedes. Ta on veretunnistaja, ja kes on temasugune, see ei sure, vaid kestab igavesti.
…
Läksin tagasi tuppa ja seal oli Sally… küla tütar ja veretunnistaja õde, kes ootas mind oma katkenud lapsepõlvest niiskete silmadega.
Ma sosistasin lämbuval häälel:
„Mu isa on surnud, Sally…“
Rollide vahetudes oli tema seekord, kes embas mind, võttis mu oma ahtale rinnale ja laulis mulle väriseval häälel: „Lind lendas aknast välja…“
Ta laulis mu hingele, mitte rahustamiseks, vaid et see alles jääks.
Aga meie kannatuste karikas ei olnud veel täis, sest siis tabas vangivalvuri hääl nagu kirves me unenäo seina:
„Shaaaden, hei… Shahruur!“
„Kas mind lastakse välja?“
„Kas ma olen nüüd… vaba?“
Aga mis saab Sallyst, minu tütrest, kes kinkis mulle emaduse keset pilkast ööd?
Ma ütlesin talle oma südamevärinat varjates: „Sally… Ma armastan sind. Pea meeles kõike, mida me selle kuu jooksul rääkisime. Hoia ennast… Ma ootan sind väljas, et sinuga üheskoos naerda.“
…
Kongi uks avanes ja ma astusin välja.
Aga mu süda jäi sinna teda embama.
„Meie tee…“
Ja tema hääl järgnes mulle trellide tagant, täis armastust ja tarkust:
„Sa tead, Shaden, ma armastan sind, ole tugev.“
Ja ma läksin…
Või nii mulle näis, ma jätsin maha vangikongi seinad, öö ahelad ja oma valu riismed rippuma Sally ripsmetele. Aga kas inimene suudab ikka petta seda, mis oli osa tema südamest? Kas uksed sulguvad mälestustele – või avanevad neile seespool tuhat akent?
Tee on mu ees, kaotuse kastest märg, katkestatud juttude varjuga looritatud, ja mu süda… kõnnib ikka veel väikeste sammude jälgedes, öeldes tema häälega: „Ole tugev…“
Ja mina jätkan oma teed.
Ma ei kõnni mitte selleks, et kohale jõuda, vaid kuna miski minu sees ikka veel usub, et see, mis algas pimeduses, viiakse lõpule valguse käes.
– Päevalill
Jeruusalemma vanalinnas
23. aprillil 2025
Araabia keelest tõlkinud Amar Annus
