Gaza õudse pikaleveninud genotsiidisõja käigus pole me saanud endale lubada luksust maha istuda ja midagi tunda. Ellujäämine oli tähtsam kui oma tunnetega toimetulek. Jaanuarikuise relvarahu põgusate nädalate vältel hakkasin aegamisi oma tunnetes teed otsima, püüdes pääseda välja mu südamele kasvanud kareda kooriku alt. Aga liiga palju peame me Gazas taluma, et seda ühekorraga tunda ja mõista saaks.
Nüüd, kus ma olen endal lubanud kõigele läbielatule otsa vaadata ja sellega viimaks tegeleda… nüüd pole minus enam muud kui lein.
See lein on kujumuutev – ta ei ilmu kunagi samasugusena, vaid on alati ettearvamatu, tabab mind alati ilma ette hoiatamata. Mõnikord on ta laps, keda ma magama uinutan; teinekord taltsutamatu metselajas, kes pureb mu sisikonda. Mõnikord ta petab mind, ma usun ekslikult, et olen tervenenud, kui ta korraks mu kehast lahkub. Aga lõpuks leiab ta alati tee tagasi, käegakatsutavana, omaenda rütmis tukseldes, mu luudes luurates.
Kuulake mind ära, kui ma räägin oma üksildasest leinast; see võtab üle mu keha ja teeb sellest enda astja.
Iga hetk selle genotsiidisõja viimasest kaheksateistkümnest kuust on olnud põrgu. Aga kui saabus käsk evakueeruda, kui meid koos kõigi Khan Yunise idaosa elanikega sunniviisil me kodust ümber asustati, siis oli see sügavam põrguring, kui ükski inimene peaks taluma. Ümberasumine – kõikväeline jumal, ümberasumine! – see kummitab mind ikka veel. See on kõige kohutavam kogemus, mis mul on tulnud läbi elada, mu kõige õudsem luupainaja, katsumus, mida ma ei soovi mitte kellelegi. See astumine üle paguluseläve jättis mu kestva ghorba seisundisse – võõrdumusseisundisse, mis ei lase mind lahti, ükskõik kas mu silmad on avali või suletud. Khan Yunisest lahkumisest saadik ei ole ma tundnud end terviklikuna. Teadmine, et ma sellest kunagi ei vabane – et täielikku tervenemist ei tule iialgi, et täielik paranemine tundub võimatu –, on saanud millekski, mida ma endaga alati kaasas kannan otsekui oma kehaosa, mingit liigset jäset, mida ma pole kunagi palunud ja mille pidevaks edasitassimiseks mul ei jätku jõudu.
Iga kord, kui ma imestan, kuidas küll olen viimased kaheksateist kuud ilma kokku varisemata vastu pidanud, hämmastab mind mu tugevus – fakt, et ma ikka veel jalul püsin, et ma paistan kõrvalt vaadates rahulik ja et mu keha pole reetnud mu valu. Oli palju hetki, mil ma tahtsin iseendasse varjule pugeda, aga selleks polnud kunagi võimalust. Mul tuli tegutseda ja pageda sõjaväe sissetungide eest „turvalistesse tsoonidesse“ – mul tuli vastu võtta raskeid otsuseid: mida kaasa haarata, kuhu minna.
22. juulil 2024, kõigest mõni sekund pärast evakuatsioonile kutsuvate lendlehtede taevast alla heitmist, päästsid Iisraeli Okupatsiooniväed (IOF) valla metsiku ja meelevaldse pealetungi Bani Suhailale – õhulöögid ja tankide tuli, ilma hingetõmbehetketa ja halastuseta. Mäletan, kuidas ütlesin oma õdedele: „Võtke ainult oma lapsed ja üks seljakott ja kõndige kiiresti. Kohtume Bani Suhaila ringteel.“ See juhtus pärast jubedat kahekümne viie minuti pikkust jooksu oma majast nende omasse, ümberringi tankide mürin, helikopterid taevast meie pihta evakuatsioonilendlehti oksendamas, õhku lõhestamas F-35-d ja pommid. Maailm oli langenud kaosesse. Kõikjal valitses hirm. See oli Khan Yunise idaosa elanikele juba teine sunnitud ümberasumine selle kuu jooksul.
Üks mu vanemaid õdesid suutis vaevu jalul püsida. Tema abikaasa oli mitme kilomeetri kaugusel Deir al-Balah’s ja ta oli üksi oma kahe lapsega, keda pidi tassima. Ma kinnitasin talle, et võtan tema aastase tütre ise, koos oma kottide ja meie vanemate ravimipambuga. Kui me al-Jundist al-Majhooli jõudsime – väikesele sellenimelisele väljakule Bani Suhailas, mitte suuremale Gaza Citys, ehkki nüüd on mõlemad rusudeks pommitatud –, pidin ma teda toetama. „Ei nuta. Ei räägi. Ära raiska oma energiat millelegi peale kõndimise nii kiiresti kui suudad.“ Siis, mõni samm hiljem, kõlas järjekordne plahvatus. Üks šrapnellikild tabas mu onu just sealsamas kohas, kus äsja olime seisnud meie.
Alguses ei saanud ma aru, kes oli pihta saanud. Müra oli kurdistav. Mu keha liikus vaistlikult edasi – tõmbasin oma kalli õetütre tihedalt enda ligi, surusin ta tillukese keha kõvasti enda oma vastu, meeleheitlikult varjates teda lendavate šrapnellikildude eest. Mõtted kihasid paaniliselt. Ma kujutlesin halvimat – mis siis, kui mina suren ja tema kuidagi ellu jääb? Ta ema on õnneks ainult mõne sammu kaugusel. Aga siiski tulvasid mõtted pähe: jääb ta orvuna, traumeerituna üksi kisendama maailma, mis oli just püüdnud teda maha kustutada? Hoidsin teda väga-väga kõvasti ja laususin palavikuliselt du’a, sosistades tasakesi kaitsvaid sõnu, millega olin palvetanud selle halastamatu genotsiidi esimestest päevadest peale:
أعوذ بكلمات الله التامات من شر ما خلق
بسم الله الذي لا يضر مع اسمه شيء في الأرض ولا في السماء وهو السميع العليم
Ma otsin kaitset Allahi Täiuslikest Sõnadest selle kurja eest, mille Ta on loonud.
Allahi nimel, Kes on Tema Nimega, sellele ei saa miski ei maa peal ega taevas halba teha, ja Tema on Kõike-Kuulja, Kõik-Teadja.
8. augustil 2024 tegin ma selle kõik uuesti läbi. Selle kuu jooksul asustati meid kaks korda ümber, ja veel üks kord 2024. aasta oktoobris. Mu esimene ümberasumine oli toimunud laupäeval, 7. oktoobril 2023. Ent kõige eredamalt jäid ikkagi meelde just kolmas ümberasumine, mis toimus reedel, 13. oktoobril 2023 – kui meid sunniti liikuma ühte UNRWA kooli –, ning viies, mis leidis aset teisipäeval, 5. detsembril 2023 –, kui minu pere koos tuhandete teiste Khan Yunise elanikega sunniti asuma Rafah’sse, kuhu oli juba aetud inimesi kõikjalt Gaza maaribalt. Need hetked, kus meid sunniti evakueeruma lausrünnakute ja intensiivse pommirahe all, lihtsalt sööbisid mällu. Siiani oleme läbi teinud üksteist ümberasustamist. Olukorra õudus saab selgeks, kui mõtlen, kuidas olen hakanud mõõtma iga ümberasustamist selle põhjustatud jubedusega. Igaüks neist jättis oma jälje: mu keha kiskus kokku, nahk kõrbes, kõne muutus katkendlikuks. Iga ümberasumine on toonud mulle pähe valgeid juuksekarvu – ühe iga korra kohta, mil hoidsin tagasi pisaraid, iga hetke kohta, mil ma suutsin end valitseda, mitte ei varisenud kokku.
Palju aastaid tagasi määris õde Alaa mu juukseotstele natuke üle jäänud juuksevärvi. Mu suureks rõõmuks ei jäänud värv sugugi näha. Isegi kui see oli kakskümmend minutit peal olnud, ei kavatsenudki mu juuksed värvi muuta. Ma naljatasin, et võib-olla olen ma vanaemasse, kellel veel seitsmekümneaastaseltki ei olnud peaaegu salkugi halle juukseid. Aga nähtavasti on inimese DNA ümberkirjutamiseks vaja genotsiidi.
Genotsiidi ja pagenduse ängistusse uppudes ei suutnud ma enam leida lohutust kirjandusest, mis oli kunagi olnud mulle varjupaigaks. See, mis kunagi pakkus pääsemist, tundus nüüd õõnsana. Ma ei suutnud enam leida raamatulehekülgedelt iseennast. Lein, mida ma endaga kandsin, segadus, selle sõja raskus – miski sellest ei paistnud peegelduvat palestiina kirjanduses, mida ma kunagi olin armastanud. Kanafani pagulastekstid, vastupanukirjandus – isegi nende sära ei suutnud küündida meie praeguste kannatuste groteskse intiimsuseni. Mitte miski varasematel aegadel kirjutatust ei suutnud minu meelest peegeldada seda sügavat piina, mida Gaza nüüd talus. Ma ihkasin kirjandust, mis väljendaks kõike seda, mida ma ise ei suutnud hakatagi endale selgeks mõtlema.
See igatsus saatis mind kuni 2024. aasta detsembrini, kui ma lugesin Mahmoud Darwishi teost يوميات الحزن العادي („Journal of an Ordinary Grief“; „Tavalise leina päevik“). See autobiograafiline tekst kõlas minus vastu niisugusel tasandil, mida ma polnud osanud oodata. Darwishi sõnad kõnelesid minuga mu oma vaikuse sügavusest. Ta kirjutas sellest, mida iga äkiline ümberasustamine oli teinud ta eluga, kuidas teda vaikselt söövitas raev, kui võõrandunult ta end tundis omaenese nahas, kui ületas ghorba läve. Igale endale esitatud küsimusele andis ta vastuse, mis mu hinge rebestas.
„– Kus on su keha?
– Mu riietes.
– Mis on tema piirid?
– Kuupäevad. Lõunas: 15. mai 1948; idas: november 1956; läänes: 5. juuni 1967; põhjas: september 1970. Need on minu keha piirid.“
Ja nagu Darwishi, nii ka minu keha uusi piire märgivad ümberasumised. Kuupäevad. Idas 13. oktoober 2023; läänes 5. detsember 2023; põhjas juuli 2024; lõunas august 2024.
Täna, kõndides läbi Khan Yunise – oma murest murtud linna, mida nagu kogu Gazat on moonutanud, elanikest tühjendanud, äratundmatuks muutnud sõda – kannan ma endaga oma leina just nagu kaaslast. See kõnnib mu kõrval, ilma et oleksin teda kutsunud, kuid on alati kohal. Ja mu kurgus on tumm nuukse, allasurutud kisendus, karje, mille jaoks ei jätku enam häält.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
