Ihk
Me ihkame tavalist surma – vanainimesesurma oma armsas voodis, mitte noorte surma, kes kisti puruks ja jäid kadunuks teel oma unistuste poole. Me ihkame jõuda lõppu, pingutada, komistada, kukkuda, taas tõusta ja saavutada edu, täita maailma edu kõmava kaiguga. Tahame teha lärmi sellepärast, et oleme elus, mitte sellepärast, et sureme. Tahame teha rumalusi ja sattuda segadusse, otsides armsamat, tahame armastada, saada järglasi, kes oleksid meiesugused ja kannaksid meie nimesid omaenda nimede järel. Meie osa on elu unistused, lüüasaamised, rõõmud, täitmata lubadused, sammud, mis on jäänud astumata. Lennukid, kes te reostate me taeva selgust, oh ärge tabage meid – või kaduge, et saaks tulla meie kord lennata.
Ma ei ülista tagasitulekut
Me pole saanud tunda elu väljaspool selle suure vangla piire, aeg-ajalt teeme rahu saatusega ning istutame vanglasse jasmiinipõõsaid ja basiilikut. Ehitame sinna kõike, mis teeb vangla elamiskõlblikuks – vähemasti meie silmis –, ja elame.
Ja siis, kui aeg rõhub nagu ei kunagi varem – siis süttib vangikong põlema ja muutub põrguks, põrguks, mida köetakse meie noore ihu, meie kaitsetute kehadega. Lillevaasid kukuvad meile pähe, purustavad meie koljud, sest me mõtlesime, et elame vaid korra. Meie kallale ässitatakse koerad, kellele oleme magus suutäis, mis rahuldab nende iha surma järele. Me sureme. Me sureme näljaste ja hüljatutena, sureme koriseva häälega ja armidega kehal. Sureme osade kaupa või tervenisti. Sureme üksinda, viimse hüvastijätuta. Sureme pagendatuna, jääme ilma hauata, laguneme rusude all või peal, sest keegi ei pööra meile tähelepanu, isegi kui sureme mäe tipus. Me sureme, koerad kisuvad meid tükkideks ja söövad oma isu täis. Ainult õilsad koerad paluvad meie eest, ja nemad surevad näljastena.
Nii lõpeb meie lugu. Sellest saaks draamafilmi, mis võidab Oscari, see kõlbab ka ajaloolastele, kes saaksid sellega terveid raamatuid täita, see sobib õuduslooks ja fantaasiajutuks, sobib kõigeks peale „eluks“ kutsumise, peale selle lõpu nimetamise „väärikaks surmaks“.
18. märts 2025
Me tulime tagasi. See oli lühike katkestus kahe surma vahel, mis nüüd lõppes.
*
Püüdlused…
Mõrvad…
Selles linnas võib iga päev jääda viimaseks. Hommikuste tervituste asemel peaks iga päev algama hüvastijätuga.
Kui me lahkuksime, kui kuulutaksime, et oleme vabad, reedetud linnud, kes taevas liuglesid ja lilleõisi pillasid, kui neile selja tagant kallale tungiti.
Me tõepoolest püüdsime… viimse hingetõmbeni… tõusta nagu fööniks tuhast. Meie elu on ime keset surma. Kui põrgu maa peale tuli, külvasime meie seemneid mulda. Mulle meeldiks, kui üksainus seeme võrsuks mu haualt.
Rääkige meist tuhandetele, öelge, et me pole pelgalt arvud, et ei tapetud lihtsalt meid. Tapeti luuletaja, arst, kunstnik, filosoof, keegi meie suguseltsist. Andke teada, et veri meie soontes ei ole iial tardunud.
Teki all
Kell on pool üksteist hommikul. Tuul peksab vastu toaseina, sest jätsin aknakatte paokile. Ma olen ikka veel teki all ja peidan pead selle sisse, mõeldes, et nii kaitsen ennast kõige eest. Võibolla suudan sulgeda silmad, aga ma ei suuda kõiki meeli välja lülitada. Nõnda pole mul pääsu, mu sisemusse jäävad ühendused tegelikkusega, millest ma ei ole suutnud end vabastada.
Päike pole veel tõusnud, tema asemel on väljas tuul ja hallid pilved, mis ennustavad vihma. Kas ilm näitab solidaarsust? Ei mina ega päike tõusnud sel päeval, jäime peitu. Me ei taha maailmale midagi anda, just nagu me ei küsi midagi maailmalt.
Mis aga puudutab „maailmalt eimillegi tahtmist“, siis öösel uinusin ma Mahmud Darwishi kuulates:
Ta ei tundnud vajadust, et lootus oleks ta kaaslane
otsekui muutuks tundmatu kõrbes roheliseks
ta ei oodanud midagi
Mulle meenus, et ma pole piisavalt vaba saamaks lahti harjumusest oodata.
Keerasin heli maha ja Darwish jäi vakka. Seekord ei mõjunud ta nii, nagu soovisin. Suigun unne, jään magama, toetudes lootusele, mis ei tule uue hommikuga.
Oleksin tahtnud rohkem kirjutada, aga mu telefoni aku on 3% peal ja ma lähen nüüd välja. See on risk, sest väljas on lennukid, tankid, verejoad, mille voolamisele ei tule lõppu, ja julm maailm. Seetõttu lähen välja ja jätan oma lootuse siia.
Soovin rahu meile mõlemale.
Lauluga
Sa ümised laulu, mida kunagi laulis Umm Kulthum, pilgates piina:
Homme hiilgab paradiis jõgede ja varjuga
Homme me unustame ega kurvasta möödunu üle
Homme elame vaid helgele olevikule
Sa kirjutad artikleid kohanemisest. Su kindlus hämmastab meid. Sa annad meile teada, et loobud igatsemast.
Ent kaks sobimatul hetkel langevat pisarat reedavad su ja sa mõistad, et kõik, mida püüdsid endasse peita, elab sinus ikka edasi.
Mul on tahtmine sellest auklikust mälust kõik juurtega välja kiskuda ning istutada sinna pommide asemele roose, lennukite müra ja suurtükkide kõmina asemele Beethoveni sümfooniaid. Ma ei näe enam muud kui hävingut ja sandistumist, ma tahan taastada oma nägemismälu ülesehituse, täita selle ilu ja koketsusega.
Mu süda, mu süda muretseb me pärast
Lauljanna lõpetab.
Algab järgmine laulude miks.
Mina olen ikka seal.
Pärast igavat loengut
Mida me teeme?
Reprodutseerime, teeme rohkem identseid koopiaid. Parimal juhul anname neile koopiatele võimaluse olla asjasse pühendatud, saada samuti „koopiaks“ mudelist, mida me hästi näeme. Me usume rohkem kui uurime, jätame meelde rohkem kui mõtleme, vastame rohkem kui küsime, ja seda mitte seetõttu, et meil oleks peas entsüklopeedia, vaid kuna me ei välju „meile teadaoleva“ mentaalsest sfäärist. Me kardame üha ületada „tundmatu ja küsimuse“ silda, ja nõnda ei liigugi me edasi.
Nädala eest möödusime haigetest. Kõndisime mööda patsiendist, keda oli tabanud ajuinsult, mis oli temalt võtnud kõne- ja kõndimisvõime. See patsient oli haiglast välja kirjutatud! Selleni siis olid mandunud arstide püüdluste tipp ja nende võimalused.
Arenenud riikides seda ei juhtu. Neuroloog ütleb, et nad asetavad nahapinnale „peakatte“, mis edastab spetsiaalseid elektriimpulsse kahjustada saanud piirkonda ajus, stimuleerides seda, ja selle funktsioonid taastuvad osaliselt ning patsient paraneb aegamööda.
Seesama patsient sureb siin, aga seal elab.
Sest meie oleme alamad inimesed, täiesti tagaplaanil.
Võib-olla tõesti on meie mõistus ühesugune, küll väikeste erinevustega, aga me ei mõtle ühtmoodi.
Kõrgustesse pürgiv teadus on filosoofiline retk, mis saab alguse mõtisklemise, küsimise ja uurimisega, kuni jõutaksegi vastuseni.
Ent meie viljeldav teadus siin seisneb informatsiooni taldrikule asetamises, et saaks alata võistlus, kus selgub, kes kõige rohkem sellelt taldrikult õgida suudab.
Araabia keelest tõlkinud Ester Jürmann
