Aasta 2025. Paavst Franciscus sureb päev pärast USA asepresidendi J. D. Vance’i külaskäiku. Minutite jooksul levib sotsiaalmeedias tohutu hulk selleteemalisi meeme ning paljude jaoks pärinebki esmane info just neist, sest meem on reeglina lühike, tabav ja kaasahaarav. Huumor on üks sotsiaalmeedia tuumiknähtustest. Meem, mis oli kunagi nišinähtus, on nüüd peavoolu osa. Veebis avaldub huumor mitmekesiste žanride ja vormidena: peale meemide ka irooniliste postituste, sketšide ja paroodiavideotena. Sotsiaalmeedias iseloomustab seda kiire ja laialdane levik ning pea sama kiire hääbumine, suur variatiivsus ja läbivad globaalsed motiivid. Peamised sotsiaalmeediaplatvormid, kus huumor elab ja levib, on Instagram (meemikontod, story’d, visuaalne iroonia), TikTok (sketšid, trendid, sisenaljad), X/Twitter (lühivormid, nt sõnamängud; sarkasm, poliitiline satiir), Reddit ja Discord (nišikogukondade huumor, metahuumor).
Huumori autoriks ja levitajaks on tavalised internetikasutajad või nende grupid, sisuloojad, aga ka institutsioonid ja brändid. Sageli ei ole tegemist pelgalt naljaga, vaid ka sotsiaalse kommentaariga, mis peegeldab ühiskondlikke pingeid, norme ja väärtusi. Sotsiaalteadlased on uurinud huumori vastupanurolli digitaalses kultuuris ja sedastanud, et see on tööriist võimusuhete ümbermängimiseks – naerdes võimulolijate või ühiskondlike tabude üle, kukutatakse vanu tähendusi ja norme ja luuakse uusi. Huumor on mitmemõtteline nii sisult kui vormilt; samaaegselt mänguline ja kriitiline, kogukonda ühendav kui ka piire tõmbav ning eraldav. Huumor on ka kultuuriline kapital: kes „saab naljast aru“, kuulub gruppi, kes mitte, see arvatakse välja. Huumori positiivse küljena võib esile tuua, et see vähendab ärevust, pakub vaimset leevendust, aitab toime tulla keeruliste teemadega (nt vaimse tervise meemid), loob kogukonnatunnet. Negatiivse mõjuna, et huumor normaliseerib toksilist või vaenulikku suhtumist („see on ju ainult nali“) ja sihib marginaliseeritud gruppe. Võimenduda võib näiteks ealine diskrimineerimine: 2022 aastal levis TikTokis huumori- või paroodiatrend „millennial pause“ – nooremad kasutajad tegid nalja vanemate põlvkondade kohmakate videote üle, kus pärast salvestamisnupu vajutamist ja enne rääkimist jääb sekundiline paus. See muutus meemiks, mis mängis põlvkondade erinevuste ja kommunikatsiooniharjumustega. Meemis peegeldus kriitika ja võimumäng noorte ning vanemate meediakasutajate vahel. Meemid on osa osaluskultuurist, kus inimesed ei ole pelgalt tarbijad, vaid aktiivsed loojad. Eesti oma meemikultuuri võime tarbida Instagramis või X-is (nt populaarne konto @igamidanes), kus segunevad keeleline mängulisus ja sotsiaalne kriitika; sellele on iseloomulik kuivus, eneseiroonia ja (post)sovetlik absurditaju.
Huumori loomine ja mõistmine nõuab sotsiaalmeedia kasutajatelt kontekstitundlikkust, et vältida kohatu naljaga rehale või ämbrisse astumist. Teadlikkus huumori mitmemõttelisusest ja sõltuvus kontekstist on nn huumori kirjaoskus (vt HUMLIT projekt).[1] Selle eesmärgiks on seletada ning hõlbustada meid aina tihedamini ümbritseva vahel võõrana tunduva huumori äratundmist, mõistmist ja hindamist. Huumor on osa meie kõigi keelepruugist, identiteedist ja sotsiaalsest suhtlusest, igaühel omanäoline ja ometi universaalne.
[1] Developing Humour Literacy: Analysing Production, Content and Reception of Humour to Bring Positive Change to the Public Sphere, https://cordis.europa.eu/project/id/101182860.
