„Aga mida teie arvate tööstusest? Mis koht on sellel ühiskonnas? Kas tööstuseta saaks olla praegust maailma?“ Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe küsimused näisid peaaegu provokatiivsed, kui arutasime VKG ettepanekut Eesti põlevkivitööstuse 100. aastapäeva puhul noorte kunstnikega koostööd teha. Peaaegu provokatiivne või vähemalt ootamatu näis ka ettepanek ise. Vastata ei olnudki nii lihtne.
Läbi aegade on kunstnike nägemused tööstusest olnud erinevad, aga alati on neisse koondunud ühiskonna üldisemad tajud ja arusaamad. Turner kujutas esimeste seas tööstust loodusjõududega võrdväärselt ülevana – ja Monet’ märgilisel impressiooni-maalil oli idülliline roll ka tööstuse kohalolul (maaliliselt suitsevad korstnad päikesetõusu peegeldava mere taustal). 20. sajandi alguses tahtsid nii mõnedki kunstivoolud tööstuse vabastava hooga kaasa minna, totalitaarses kunstis heroiseeriti tööstust, popkunstis nähti läbi irooniaprisma. Tänapäeval moodustavad tööstustöölised Euroopas vaid murdosa tööealisest elanikkonnast ja tööline ei ole enam eepiline kangelane, pigem automatiseeritud süsteeme haldav spetsialist. Tööstus on kõikjal, me ei saa ilma temata, aga meie suhe töö ja tootmisega on muutunud kaugemaks ja vahendatumaks. Kui kaasaja kunstnik tööstust tematiseerib, hõlmab see traumat, lagunemise ja ökoloogilise vastutuse motiive.
Kuidas suhestub teemaga päris uus kunstnike põlvkond? Kavandatud projekt – VKG toetatud näitus – oli riskantne nii tööstuse kui ka kunstiakadeemia jaoks, mõlema maine oli teatud mõttes kaalul. Aga noored maalikunstnikud, skulptorid, graafikud, kaasaegse kunsti magistrandid, moedisaini, stsenograafia ja animatsiooni tudengid suundusid Kohtla-Järve tööstusmaastikule 2025. aasta suvepraktikat tegema. Kunstihariduslikult ideaalne olukord: noor kunstnik läheb akadeemiast välja, tegeleb olulise teemaga isiklikust vaatenurgast, tema kunstiproduktsiooni toetatakse ja kõik päädib suure kureeritud näitusega. Boonuseks võimalus, et teoseid ostetakse kollektsiooni. Näitusel „Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele“ Telliskivi Rohelises saalis eksponeeriti üle 100 teose ning osales 42 kunstnikku ja disainerit.
Põlevkiviõlitööstus oli Eesti moderniseerumise üks tugisambaid, kuid ka suurim eetiline proovikivi keskkonna ja ökoloogilise jalajälje aspektist. Kuigi tööstus püüab keskkonnamõju vähendada, toodab see lisaks energiale endiselt küsimusi vastutuse ja kestlikkuse kohta.
„Põlevkivi on elav metafoor,“ ütleb kunstnik ja loob mütoloogilise olendi, kes räägib meile nähtamatust põlevast kivist. Ivor Mikkeri kõrbenudmustad skulptuurid tõusevad alateadvuse sügavikest. Õrdar on uus mütoloogiline olend Eesti põlevkivimaa pimedusest, kes kehastab maa ja inimese habrast sidet, kus iga kasu jätab armi. Nähtamatute kivide vaim kannab endas väge ja vaeva – tõuseb maa seest ja toob nähtavale sealt ammutatud energia, mida inimene kasutab ja suunab. Ta on muudetud maastik, jõuloom ja allikas, kes suudab liigutada mägesid. „Kui palju me oma igapäevaste mugavuste eest maavaradele võlgneme?“ küsib skulptor Lume Tuum, kes lõi põlevkivist ebamugava tugitooli (skulptuur „Fossiilne mugavus“). Kirke Kirdi maalidel muutuvad tööstushooned ulmeliseks, posthumanistlikuks industriaaliluks. Adele Sillati kütkestav video „Puhka“ näitab suurepärase kompositsiooniga staatilisi kaadreid mahajäetud Nitroferdi tehasehoonest. Kunstnik istub seljaga kaamera poole ja vaatab seiskunud tootmisruume. Aeg-ajalt langeb kuivanud toapalmileht. Puhka, peatunud tööstus, puhka, inimene! Enne kui selgub, kas pead tõusma või langema. Marta Huimerindi videotes „Värav 1“ ja „Värav 2“ näeme lakoonilist, minimalistlikult puhast kaadrit VKG tehase värava metallist kontrollpiirdest, kust inimesed tehasesse sisenevad. Seinal on silt: „Töötame ilma tööõnnetusteta 11 päeva“. Ksenia Verbeštšuki videoprojektsioon „Nimeta“ kujutab mahajäetud tööstusruumi kui haavatud organismi, kus külmus, vaikus ja metalne maitse koonduvad aeglase paranemise kujundiks. Aeg, vesi ja tolm kustutavad jälgi, ent jätavad avatuks ruumi kehamälu võimaluse. Darja Malõševa fototapeet „Detail“ suunab pilgu tööstuse hiigelterviku asemel märkamatutele osadele, rõhutades, et just väikestest detailidest sünnib toimiv tervik. Teos on kombineeritud Marit Loitmetsa lakooniliste õlimaalidega „Kivid I“ ja „Kivid II“. Denis Kudrjaševi installatsioon „Hulkuv soojus“ räägib nähtamatust sisust ja hoidmise haprusest: Nitroferdi tehasest leitud näiliselt tühi tünn kannab endas õhku, mida kaitseb alumiiniumkest. Argised tööstusmaterjalid muutuvad suurendatud reliikviaks, viidates soojusele kui ajutisele ja hoitavale nähtusele. Selene Tauri serigraafika seeria muudab tööstuslike struktuuride ja liikumiste rütmi, pinnad ja massid abstraktseks graafiliseks esteetikaks.
Rosa-Maria Nuutineni installatsiooni kummalisi algorganisme – tuleviku fossiile? – näeb keerulise sondisüsteemiga ühendatud negatiivsetes valuvormides. Kunstnik kujutab funktsioonist tühjenenud süsteemi, kus ühendatud, ent kasutud seadmed mõjuvad lagunevate organismidena. Bob Bicknell-Knighti tehnoloogiat ja käsitööd ühendavad posthumanistliku esteetikaga objektid toimivad inimkeskse aja nihestatud mõõdikutena. Digitaalselt modelleeritud ja tsemendiga kaetud seiskunud kellad ning lühtrid meenutavad arhitektuurseid reliikviaid, viidates erosioonile, kliima haprusele, meie sõltuvusele digisüsteemidest, progressi kuludele.
Kuidas lahendada suuri globaalseid probleeme, mis puudutavad energiat, loodusvarasid ning inimese ja maastiku harmoonilist kooseksisteerimist, on juba ammu pingeline küsimus ja muutub üha pingelisemaks. Rõõm näha, et noored kunstnikud raskest teemast ei heitunud; lootkem, et ühine näitus pani 60 tulevast kunstnikku tööstuse teemadel edasi mõtlema. Usun, et koostöö risk tasus end ära mõlemapoolselt.
