Sellal kui Ameerika linnad kulutasid miljoneid dollareid murukamara kultiveerimisele, kasvatasid Nõukogude linnad enda ümber aina laienevat haljendavate aianduskooperatiivide vööndit. Lääne vaatlejad liigitasid aianduskooperatiivid primitiivseteks paikadeks, mis on mõistetud kaduma suuresti sellepärast, et neil puudub linlik infrastruktuur nagu kanalisatsioon, vesi, elekter, prügivedu ning neis leidub vähe tänavaid või sillutatud alasid. Aiapidajad sõitsid oma maalappidele busside ja rongidega ning edasi läksid jala või jalgrattaga. Aiad olid omavahel ühendatud jalgradadega. Aiapidajad ammutasid vett kaevudest või kogusid seda vihmaveetünnidesse. Nad kergendasid end välikäimlates, raputades peale saepuru või turvast, et lehka kinni lüüa. Nad kogusid oksi ja halge, mida oma Soome tüüpi ahjudes põletada. Sedamööda kuidas aina rohkem perekondi endale neljasaja- kuni tuhanderuutmeetrilisele krundile tillukesed majad püsti pani, kasvas asustustihedus.
Ilma sanitaarinfrastruktuurita oleksid suvilakogukonnad võinud kergesti muutuda getodeks, mis kubisevad bakteriaalsetest patogeenidest, kus lahtised kraavid uhuvad mulda veekogudesse ning kuhjuv prügi meelitab ligi närilisi. Teistes majandussfäärides olid nõukogulased väga jubedad haldurid. Neil oli raskusi toidu toimetamisega turgudele, nii et põllumajandustoodang kuhjus ja roiskus. Neil oli raskusi kvaliteedikontrolli ja varustusahelatega, nii et mägede kaupa trükimaterjali, varuosi, tööriistu ja ehitusmaterjale jäi lageda taeva alla mädanema või roostetama. Samal ajal mürgitasid maad, vett, õhku ja toitu kiiritus, raskemetallid, keemilised toksiinid ja nitraadid. Aiamaauniversumi prügi osas joonistub aga välja hoopis teistsugune pilt. Ehituskoodeksid ja ettekirjutused juhendasid aiapidajaid ehitama madaltehnoloogilisi sanitaarsõlmi. Plaanid õpetasid rajama kompostihunnikuid ning kuivkäimlaid, mis olid patogeenide leviku tõkestamiseks vooderdatud savi ja kividega. Eeskirjad nõudsid, et iga krunt oleks ümbritsetud mitmekesise püsitaimede valikuga, mis hoiaksid kinni mulda, tarbiksid vett, seoksid süsinikuheitmeid ning annaksid toitu lindudele ja mesilastele. Koodeksid keelasid majade rajamise veekogude ligidale ja hoone pindala ei tohtinud ületada 25 ruutmeetrit – mis on umbes sama suur kui tänapäeva minimajad. Niisuguseid ettekirjutusi peab tänapäeva rohearhitektuur parimaks praktikaks. Kui nõukogude aianduskooperatiiv oleks tänapäevane eeslinnaarendus, siis võidaksid selle planeerijad jätkusuutlikkuse eest auhindu, nagu Washington DC-s juba juhtubki.
Enamik inimesi ehitas oma aiamajakesed ise käsitööriistade abil, kuid ehitusmaterjali oli raske kätte saada. Kui tormituuled suuri metsaalasid laastasid, oli nõukogude inimestel õigus tuulemurrust puitu lõigata. Aiapidajad kasutasid muudki raiskuminevat (sest raiskuminek oli nõukogude majanduse korrakohane osa). Nad võtsid matti kasutamata ehitusmaterjalidest ehitusplatsidel ning tegid vahetuskaupa sõpradega, kes pääsesid ligi liigseina kuhjuvatele kaupadele.
Selle sõpradevahelise vahetuskaubanduse kohta ütles mulle suvilaomanik Mart Pungo: „Inimesele ei makstud rahas. Selle eest oleks sind võidud kinni panna. Sa andsid talle lihtsalt pudeli viina, ja tema jagas sinuga heal meelel meie sotsialistlikku vara! Kui ta vahele jäi, ei saanud teda teha kurjategijaks, ta oli lihtsalt joodik.“
Raisku läks väga vähe. Piret Valk kirjeldas, kuidas tema vanaema kasutas kile-kotti seni, kuni see rebenes. Siis lõikas ta selle ribadeks ja kudus ribadest matte. Pungo juhatas restorani. Pudelid, mida taarasse ei saanud anda, ummistasid tänavat tagaukse taga. Ta viis need koju ja ehitas neist oma suvila välisseinad (mõelgem vitraažidele!) ning võlvitud kasvuhoone. Ida-Eestis Narvas on Pungo naivistlik arhitektuur nii armastatud, et turismibussid teevad regulaarselt siin peatuse tema loomingu imetlemiseks. Suvilaehitajad käisid prügimägesid, jõekaldaid ja linnaservi puistamas, andes minemavisatud materjalidele uue elu. Nad nägid end linna koristajatena, linliku ökosüsteemi saneerijatena.
Kuna Paides ei olnud aiandit, võtsid aiapidajad lähedase kolhoosi ning hüljatud mõisaaia õuna- ja ploomipuudelt ning marjapõõsastelt pistikuid. Nad pookisid teadaolevalt head vilja kandva puu oksi külmakindlatele alustele. Tiiu vanemad vahetasid teiste aianduskooperatiivi liikmetega seemneid. Seda jagamismajandust võib veel praegugi näha. Enamiku aedade peenardes kasvab ühesugune taimevalik – erkoranž saialill, roosad ja punased roniroosid, pontsakad peiulilled, haralised tillikroonid, rohelised porgandipealsed, punased peedilehed ja õrnad valged kartuliõied. Needsamad taimed korduvad ühest suvilast teise läbi tervete aianduskooperatiivide. Suvila-aiandajate kokkuhoidlikkus, eneseusaldus ja materiaalne autonoomia ilmutavad hoolt ja jätkusuutlikkust, mida Nõukogude ajalooga harva seostatakse.
Ühe kollektiivi aiapidajad töötasid koos, naaberkooperatiivide inimestega oli neil väidetavalt vähe tegemist. Eestis olid olemas vene ja eesti kooperatiivid. Inimesed rühmitusid ka suvilaühenduste siseselt. Mulle oli teejuhiks Henn Sokk: „See siin oli linnaametnike kooperatiiv. Seal oli tehasekooperatiiv. Seal eemal olid kaks Gulagist lahti saanud meest. Nemad moodustasid omaette kooperatiivi.“
Aiapidajad said kohalikest majanditest keemilisi väetisi, kahjuri- ja umbrohutõrjevahendeid ning kasutasid neid. Aga enamik sotsioloogide küsitletud aiapidajaid teatas, et nemad püüavad keemilisi vahendeid mitte kasutada. „Kui putukas kapsalehte närib, siis pole sellest midagi, sest see putukas on looduse tasakaalule kasulik… Nii et mina oma peenramaad ei pritsi,“ ütles küsitlejaile üks naine Venemaal. Üks eesti aednik ütles: „Kui ma kemikaale kasutaksin, poleks see enam toit.“ Tuuli Reinsoo seletas mulle: „Mind õpetati taimi jälgima, et mida nad teevad, mida neil vaja on. Rabarber vohab kaevu kõrval, tema vajab kõvasti vett. Lehtköögiviljad on vastupidavad ja suudavad kasvada tuulistes kohtades. Kurgid on tundlikumad.“ Väikestes, mitmekesiseid taimi läbisegi täis istutatud aedades oli kahjureid kergem vaos hoida kui suurtel monokultuurilistel põldudel.
Tiiu ütles, et kui nende aed Paides korra juba kasvama sai, ei käinud tema pere enam poest toitu ostmas. Nad sõid värskeid aiasaadusi, aga ka tootsid endale ise seda, mida nõukogude poodidest kätte ei saanud. Nad valmistasid suhkrupeedist suhkrut. Pihlakamarjad käisid saia sisse raskesti kättesaadavate rosinate asemel. Neil olid kanad, kellelt saadi mune ja liha, ning sadade kaupa kiiresti paljunevaid küülikuid, kes andsid liha ja nahku. Tiiu vedas näo viltu: „Enam ma küülikuliha ei söö. Sai mõõt täis.“
Kui Paide aianduskooperatiivide arvukus kasvas esimeselt tosinalt krundilt enam kui tuhandele, kasvatasid elanikud juba rohkem toitu, kui ise aasta jooksul ära suutsid süüa. Nad jagasid kotitäite kaupa kartuleid, peete ja kurke sugulastele. Müüsid tomateid, mis kilekasvuhoonetes vohasid. Ikkagi jäi neile liiga palju toitu. Tiiu vanemad viisid oma üleliigsed aedviljad, munad ja küülikunahad linnavalitsusse. Linnavõimud ostsid neid kokku. Kaubad jõudsid kohalikesse poodidesse, kuid peagi ujutas aedade küllus väikelinna vähesed poed üle. Linnajuhid hakkasid müüma aednike toodangut teistele linnadele. Kõige tulusama lepingu tegid nad Leningradi kaubitsejatega, vahetades toidukaupu väga nõutavate konserveerimisvahendite, kangakaupade ning välismaa romaanide haruldaste tõlgete vastu. Kapsaid Camus’de vastu vahetades rikastasid aiad nii tarbijate kui ka kultuurielu.
Paide on tüüpiline NSV Liidu väikelinna näide. 1950. aastate lõpuks tuli umbes kolmandik kogu Nõukogude Liidu põllumajandustoodangust eraviisilisest maaviljelusest. Küsitlused näitavad, et üks linnaaed tootis vähemalt 200 kilo puuvilju ja marju ning 250 kilo aedvilju, millest piisas, et varustada neljaliikmelist perekonda terveks aastaks toidukraamiga.
Sellal kui väikemaavaldused olid väga produktiivsed, käis nõukogude tööstuslik põllumajandus järjest alla. 1970. aastate hakul panid planeerijad tähele, et kolhooside tegelik toodang ei jõua nende jaoks planeeritud põllumajanduslikele eesmärkidele ligigi. 1977. aastal muutus nõukogude põllumajanduse kriis meeleheitlikuks. Põllumajanduse tootlikkus püsis ühesugusena, ehkki maaharimisse tehtavad investeeringud kasvasid. Toidupuudusega silmitsi seistes võtsid Nõukogude juhid vastu järjekordseid seadusi, millega anti aina rohkem riigi maad eraaedade kasutusse ning jagati laene suvilate ja istanduste rajamiseks. Eramajapidamistest tulevate põllumajandussaaduste osakaal nõukogude majanduses kasvas veelgi.
1981. aastal, kui kioskitesse jõudis uus populaarne ajakiri Köögiviljaaed (Priusadebnoje Hozjaistvo), kasutas kommunistliku partei peasekretär Leonid Brežnev riigi suurimat poliitilist sündmust – Kommunistliku Partei Kongressi – selleks, et kriipsutada alla iga linna horisondil haljendavate tillukeste aedade tähtsust: „Kogemus näitab, et niisugused maalapid [aianduskrundid] võivad olla tähtis lisaallikas liha, piima ja muude toiduainete tootmiseks. Individuaalsed köögi- ja puuviljaaiad, kodulinnud ja kariloomad on osa meie ühisest rikkusest.“ Selle aja peale olid pooled kõigist Nõukogudemaa majapidamistest – 46,6 miljonit perekonda – aianduskollektiivide liikmed. Kolm neljandikku neist linnades. Aianduskollektiividesse astus palju rohkem inimesi kui kommunistlikku parteisse. Aiandusühingud olid Nõukogude ajaloo kõige vastupidavam ja populaarsem liikumine.
Aiad olid populaarsed mitmel muulgi põhjusel peale toidukasvatamise. Suvistel koolivaheaegadel läksid linnalapsed vanavanemate juurde aiamaale, kus oli puhas õhk, ruumi mängida ning värske toit. Pensionärid teenisid aiasaaduste müügiga pisut pensionilisa. Kui nõukogude inimesel oli vaja patakat raha, et maksta auto või korteri eest, siis ei pöördunud ta mitte perekonnaliikmetest arstide või muude professionaalide, vaid koduse vanaemakese poole, kes oli kimp kimbu haaval peterselli müües oma pangaarve priskeks nuumanud.
Aiad aitasid nõukogude inimestel leida ka oma kohta suures ja rõhuvas impeeriumis. Inimesed liikusid Nõukogude Liidus palju ringi, töölesuunamiste, sõjaväeteenistuse või arreteerimiste ja küüditamiste tagajärjel üles juurituna. Anu Printsmanni vanemad tulid Lõuna-Eestist ja jäid pidama Kohtla-Järvele, kus tema isa kaevandas põlevkivi. Keemikust emal oli töökoht keemiatehases, kus maa seest kaevandatud põlevkivi ja õhust püütud lämmastik seoti ammooniumväetiseks tööstusliku põllumajanduse jaoks. Tehase korstnatest vonklesid välja pikad mustad suitsulindid, mille all Anu perekonnal oli aiamaalapp ühe suletud kaevanduse kohal. Litsutud fossiilkütuste vahele taevas ja maa all, harisid nad oma aeda. Anu sugulased tõid Kohtla-Järvel külas käies lõuna poolt kaasa seemikuid. Nad kasutasid taimesorte, et oma kodupinnast väljajuuritud perekonna lõhesid kokku traageldada. Anu luges taimi üles: „Meil oli hea tikker, mis pärineb mu ema sünnikohast. Meie õunapuud olid poogitud vanaema aia sortidest. Tomatid olid saanud nime isa ema järgi.“
Kui eestlased said nõukogude lünkliku tarbijavõrgustiku aukude lappimiseks pöörduda laiema suguvõsa ja lapsepõlvesõprade poole, siis Venemaalt Eestisse tulnud sisserändajad nagu Svetlana Trofimova pidid omade vahenditega läbi ajama. Svetlana sai lähedaseks oma suvilakooperatiivi teiste liikmetega Tallinna lennujaama lähedal. Nad hoidsid üksteise lastel silma peal. Naabrid ajasid üle heki juttu, jagasid omavahel saaki ja aitasid kaasa ehitamisel. Aiapidajad rääkisid tihti oma soovist „käed mullaseks teha“. Parimad „magusad“ mullad olid nende jutu järgi tumedat värvi, kerged kobestada, kihasid putukatest ja vihmaussidest. Vastupidiselt suuri masinaid kasutavatele talunikele töötasid aiapidajad paljalt kätega. Aedvilja- ja lillepeenraid kaevates vahetasid kasvatajad oma mullaga mikroobe. Andes ära kodus kasvatatud toitu, jagasid aiapidajad oma mikrobioomi ka sõpradega. Nii nagu Washington DC sisserändajad, kasutasid ka nõukogude migrandid selliseid bioloogilisi vahetusi paremaks kohanemiseks uue elupaigaga. Nõukogude teadus rõhutas kasvatuse tähtsust loomuse, keskkonnamõjude tähtsust geneetika ees. Mikrobioloogia ja epigeneetika hiljutised avastused õigustavad seda fookust. Aiakollektiivid olid ühekorraga nii kultuurilised kui ka bioloogilised kokkutoojad.
Kodul on palju kaastähendusi. Paljudele 1980. aastate lõpul elanud inimestele tähendas kodu kriisi ning Nõukogude majanduse ja riigi kokkuvarisemist. 1987. aastal, kui toitu jäi poodides üha vähemaks, pöördus ülemnõukogu presiidiumi esimees Mihhail Gorbatšov aianduskooperatiivide poole nagu teisedki Nõukogude liidrid enne teda. Ta innustas kodanikke ennast ise ära toitma. Valitsus võttis vastu korraldused, millega aiamaa hankimine tehti lihtsamaks. Aianduskooperatiivid levisid üle sadade tuhandete hektarite põllumajandusliku maa, mille raskustes vaevlevad kolhoosid olid sööti jätnud.
1980. aastate lõpul sai riigiettevõtetel ja asutustel otsa raha oma töötajatele palga maksmiseks. Palga asemel said töötajad puhuti pakikese oma ettevõttes toodetud toitu või kaupu, mida vahetada selle vastu, mida neil vaja oli. See vahetuskaubanduse süsteem oli kohmakas. Mina elasin sel süngel ajal Moskvas. 1990. aastal ronisid pikka aega stabiilsena püsinud hinnad 200% kõrgemaks ega kavatsenudki pidama jääda. Inimese terve elu jooksul kogutud säästudest piisas üheksainsaks turulkäiguks. Minu korteriperenaine ütles, et toit on nii kallis, et ta on hakanud kaalus alla võtma. Ta näitas mulle „enne“ ja „pärast“ fotosid, pisut kekutades, et oma vastselt saledat figuuri välja näidata. Ta oli halastamatult positiivne isik: „Nii on parem. Ei olnud meil vaja nii palju vorsti süüa.“
Aga asjad läksid halvemaks. 1992. aastal, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, jäi toit veel napimaks ja inflatsioon väljus kontrolli alt. Kui sügispäevad järjest pimedamaks läksid, meenutasid moskvalased massilist näljahäda, mida nende esivanemad olid pidanud taluma kommunistliku riigi esimestel aastakümnetel, ning varusid voodi alla kartuli- ja peedikotte.
Vastuseks haarasid veel miljonid nõukogude inimesed kõplad kätte. Zinaida Vassiljeva vanaisa oli elu jooksul tõusnud külapoisist sõjaväeinseneriks ning rahvusvaheliseks konsultandiks. Tema ja ta naine, kes samuti pärines külast, armastasid veeta oma puhkust Krimmi rannal päikesevarju all, mitte daatšas pori sees tuhnides. 1990. hakul oli ta aga sunnitud minema tagasi oma sünnikülla ja taotlema endale seal aianduskrunti. Tema jaoks tähendas tagasiminek külla ja aiapidamine sotsiaalse tõusu alandavat tagasipööramist. Ehkki see küla asus Venemaa loodeosas „ohustatud põllumajanduse tsoonis“, omandas aiamaalapp suure tähtsuse kogu suguvõsa varustamisel külmakindlate aedviljade ning soojadel aastatel ka maasikate ja tomatitega.
Tallinnas kiirustasid tehasedirektorid, kes töötajatele palka maksta ei suutnud, rajama uusi laialdasi aianduskomplekse, et rahuldada nende töötajate vajadusi, kes pidid ennast ise ära toitma. Dvigateli töötajad laiendasid lennujaama juures asuvaid aedu. Keemiatehase töötajad mõõtsid endale välja teise tohutu aedlinnaosa Maardu linnast põhja pool. Nende uute aianduskooperatiivide ilmumine peegeldas riigi ja majanduse lagunemist. Enam ei projekteerinud majakesi arhitektid, ei kiitnud linnaametnikud heaks plaane ega kehtestanud koodekseid. Inimesed ehitasid, mida ainult oskasid, sellest, mida vaid kätte said. Sileda Skandinaavia disaini asemel meenutasid hilisnõukogude aiamaad majandussurutise-aegseid hurtsikuid Washingtonis jõe idakaldal, mis olid kokku klopsitud kättejuhtunud materjalidest. Mures üha tõusva kuritegevuse pärast, ehitasid aiapidajad kõrgeid tarasid ning investeerisid vahikoertesse, kettidesse ja lukkudesse.
Kui meditsiiniteenused kokku varisesid ja apteegid tühjaks jäid, hakkasid aiapidajad end harima ravimtaimede alal. Nad kirjeldasid, kuidas saialill on hea valu ja krampide vastu. Keeda see läbi, sega hanerasvaga – ja ongi sul salv põletus- ja muude haavade jaoks. Kortslehte soovitati kurguhaiguste vastu. Põdrakanep pidi aitama kevadväsimuse vastu ning andma toitaineid ja jõudu. Samuti pidi see tõstma meeste potentsi.
Ajal, mil enamik palgatöötajaid olid töötud või palgata, said aiad otsustava tähtsusega sissetulekuallikaks. 1990. aastatel tekkis Olena Palko isal konflikt, mis muutis tema töö talumatuks. Ta hakkas jooma. Olena ema rääkis mehele augu pähe, et see töölt ära tuleks. Küll nad mingi muu võimaluse leiavad. Sel ajal andis sõltumatu Ukraina valitsus kolhooside maad ära igaühele, kes ainult tahtis. Olena vanemad omandasid väikese, umbes tuhanderuutmeetrise krundi oma väikelinna Šeptivka külje all Lääne-Ukrainas. Olena isa sukeldus aiapidamisse. Ta pani maha pikkade vagude kaupa köögivilju ning rajas viljapuuaia. Ta luges aiandusajakirju ning käis põllumajandusnäitustel. Ta eksperimenteeris uute seemnete ja sortidega, mida tellis posti teel. Kogu perekonnalt oodati tööpanuse andmist isa ja vanavanemate aiamaal. Terve nädalavahetuse ja pärast kooli küürutas Olena koos vanemate ja vanavanematega aias vagude kohal. Et aeg tööd tehes mõnusamalt sujuks, jutustas Olena vanaema teistele ümber oma lemmikromaane. Transpordivahendiks oli neil kõigest kaks jalgratast viie inimese peale. Jalgrattaga veeti kaevust vett põllule. Vanemad sättisid rattale tasakaalu kartulikotte, et neid koju vedada. Olena jaoks oli aed nende vaesuse ja meeleheite sümbol, kuid teised linnaelanikud aiandasid samamoodi.
„Me ostsime õli, jahu, soola ja mõnikord liha, ja sellega asi piirdus. Ülejäänud toit tuli aiast. Suurt muud meil ei olnud. Kui meil oli kõvasti suvikõrvitsaid, siis me sõime neid. Kui kapsad olid kidurad, siis kapsast ei saanud.“
Nad veetsid pikki päevi hapendades ja vekkides. Olena osaks langes alandav töö müüa kohalikul turul ja bussipeatuses kasti seest aiasaadusi.
„Saime oma marjade ja lehtköögiviljade eest ainult sandikopikaid. Samahästi kui ei midagi. Aga me olime nii vaesed, et sedagi oli vaja.“
Häbitundel on nõukogude kultuuris sügavad juured. Kui teleekraanidele ilmus välismaa meedia, said nõukogude inimesed teada, et Lääne elu klantsiva kirevuse kõrval nad täit mõõtu välja ei anna.
1991. aastal kaotas Svetlana Trofimova oma töökoha Dvigateli tehase tuumaseadmete tootmise tsehhis. Iseseisval Eestil ei olnud tuumarelvi ega mingit plaani neid omandada. „Seal olime töötanud mõlemad abikaasaga. Äkitselt olime töötud. Mingit raha kusagilt üldse ei tulnud. Siis päästis meid aed. Meil oli kaks poega toita. Kasvatasime kõike, mida saime. Kartuleid, sibulaid, lehtköögivilju, kõrvitsaid, tomateid, kurke. Meil oli puuvilju, mustsõstraid, punaseid sõstraid, arooniaid ja vaarikaid. Ma müüsin kõnniteel meie aiasaadusi. Ma polnud just ülemäära uhke seda tehes. Aga meil oli muidugi seda raha vaja.“
Raske on kujutleda Svetlanat ja teismelist Olenat seismas hallis vihmapihus väikeste kastide kohal, kus sees pikavarreline petersell, till ja sibulad. Kui paljudest sellistest naistest kõndisin ma mööda, kulgedes läbi Nõukogude Liidu lagunemise järgsete linnade? Nad olid kohal hilja õhtul ning vara hommikul, sadagu vihma või lund. Metroosissepääsude ees kössitades olid nad nõukogudejärgse lagunemise tunnimehed.
Svetlana luges sõrmede peal üles aastaid, mil ta perekond üksnes aia varal kuidagi läbi vedas. Sõrmed said otsa. Terve tosin aastat kraapis endine tuuma-
tehnik äraelamiseks maad.
Kõikjal endises Nõukogude Liidus kasvas aianduskooperatiivide arv 1990. aastail peaaegu kahekordseks, juba ainuüksi Venemaal 13 miljonilt 22 miljonile. Sama kümnendi vältel langes ülisubsideeritud tööstusliku põllumajandussektori toodang peaaegu poole võrra. Suured riigimajandid harisid 100 miljonit hektarit, kuid 1999. aastaks tootsid nad kokku vähem kui kõik perekondlikud aiamaalapid kõigest 10 miljonil hektaril. Üks leedu traktorist märkis suurmajandi ja aia tootlikkuse tohutu vahe kohta: „Kõik kasvas iseenesest! … Ausõna, ma kasvatasin oma pisikesel maalapil ilma mingi tehnikata kümme korda rohkem kapsaid kui riigimajand iganes, vaatamata kõigile tema kemikaalidele.“
Nõukogude tööstusliku põllumajanduse alla käies asendasid kombainidel troonivaid põllumehi takuste kottidega aiapidajad linnalähirongides. Inseneride, diplomaatide, professorite, uksehoidjate ja liinitöötajate kasvatatud toit mängis otsustavat rolli kardetud nõukogudejärgse näljahäda ärahoidmisel. Aiapidajate panus tööstuslikku tootmisse kahekordistus 1990. aastail, tõustes 26%-lt 52%-ni. 1996. aastal kasvatasid väikeaiapidajad juba 91,9% kõigist Venemaa kartulitest, mis on võtmetähtsusega toiduaine. See on jalustrabav, arvestades, et kogukondlikud aiandajad kasutasid kõigest 1,5% põllumajanduslikust maast. Lääne majandusteadlased kirjutasid nõukogude sotsialismilt turukapitalismile ülemineku stimuleerimiseks kokku „šokiteraapia“ retsepti, kuid see ravim ei suutnud tagada piisavalt toitu 287 miljonile kodanikule. Selle asemel tõid toidu inimeste lauale hallis tsoonis tegutsevad, ei sotsialistlikud ega kapitalistlikud aianduskooperatiivid.
Ja Nõukogude Liit ei olnud ainuke. Samamoodi tulvasid linlased 1990. aastail aialappidele Kuubas, vastuseks Nõukogude Liidu toetuste lõppemisele ning Ameerika kehtestatud uutele sanktsioonidele. 2002. aastaks kasvatasid väikeaiapidajad 60% kõigist värsketest toiduainetest Kuubas – riigis, mis oli pikka aega enamiku põhitoiduainetest sisse vedanud, kasvatades ise ekspordiks suhkruroogu ja tubakat. Kodus kasvatatud värsked puuviljad ja aedviljad suurendasid Kuuba toidujulgeolekut ja parandasid üldist toitumust. Ida-Euroopas kasvatas endale toidu osaliselt või tervenisti ise 35% kuni 60% elanikkonnast. Vaid vähesed asjatundjad panid tähele seda imet, et sotsialismilt kapitalismile ülemineku suhtelises rahumeelsuses hoidsid näljahäda ära miljonid tillukesed aiamaalapikesed.
Üks äriliselt kõige edukamaid riigimajandeid Nõukogude Eestis asus Tallinna linnaserval. Pirita sovhoos spetsialiseerus kasvuhoonelillede kasvatamisele. Pikk katusega kaetud tänav ühendas mitmel hektaril laiuvaid parkimisplatsisuuruseid kasvuhooneid, millest igaühes kasvatati eri lillesorti. Küttetorustik käis läbi klaaslagede ja põrandad olid raskete valurauast istutuslaudadega sektoriteks jagatud. Kogu kompleks oli määratu. Töötaja võis lageda taeva alla väljumata kõndida maha tervelt viie ja poole jalgpalliväljaku pikkuse maa, et jõuda sovhoosi klubisse ja baari. Selle kristallpalee tuled põlesid terve öö, valgustades Läänemere kõrgeid rannapanku nagu mingid Broadway reklaamtahvlid. Kasvuhoonekompleksil oli oma, gaasil töötav keskküttekatel, et lilli talvel soojas hoida. Boilerit toitis ja kastmisvett andis oma tiik. Pirita Lillekasvatussovhoos põletas taimset minevikku, et rahuldada iha eksootiliste botaaniliste aarete järele, mis tänu fossiilkütustele võisid kasvada kus tahes, mis tahes aastaajal, mis tahes kliimas.
Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoosi poolt atmosfääri saadetud süsinik kerkis, et seguneda heitgaasidega kivisöeahjudest, mis meenutasid aegu, mil Karl Marx pani kirja kuulsad sõnad „kõik kindlaks peetu haihtub õhku“, kirjeldades oma igapäevast ujumist läbi 19. sajandi Londoni süsinikdioksiidist paksu sudu. Kahe sajandi jagu atmosfääri paisatud süsinikku toimib samamoodi nagu Pirita Lillekasvatussovhoosi klaaspaneelid, vangistades gaase ja soojust, muutes planeedi kasvuhooneks, mis on palju suurem kui suurimgi nõukogude megaprojekt.
Tänapäeval on kasutuses vaid üksikud Pirita kasvuhoonete osad. Sovhoos erastati juba aastaid tagasi. Mitmed töötajad ostsid endale omad kasvuhooned ning jätkasid lillede kasvatamist, kuid suurem osa kompleksist varises aegamisi kokku, jäädes puhkama purunenud klaasi peenardena. Ma külastasin seda koos oma sõbra Linda Kaljundiga. Sattusime kokku varem riigimajandis töötanud vanaldase abielupaariga. Nende kasvuhoone pakatas viinamarjadest, kurkidest, kõrvitsatest ja tomatitest. Nad olid usinasti ametis, kuid tegid pausi, et meiega juttu ajada, kuni Linda tomateid ostis ja mulle eesti keelest tõlkis.
Aednik näitas meile põlevkivi kõrvalsaadust, paksu musta tõrva, mida ta veega segas ja viinamarjade peale pritsis, et lehtedel levivat jahukastet tappa. Ta selgitas, et nõukogude ajal kasutasid nad taimehaiguste ja kahjurite tõrjumiseks kasvuhoonete monokultuurses keskkonnas tervet pestitsiidide arsenali. Nad pihustasid mürke ilma respiraatorite või kaitserõivastuseta, ütles ta. Paljud tema kaastöötajad, kelle ülesandeks oli pritsimine, said vähi ja surid 30-aastaselt või nii. Ta pani nende surma toksiinide arvele.
Kasvuhoonelilli kasvatati keemiliste nitraatide varal, soojendati naftasaadustega ning kaitsti kahjurite eest naftatööstuse kõrvalsaadustega. Sisepõlemismootorid vedasid õisi laiali üle kogu Nõukogude Liidu asuvatesse lillepoodidesse, haiglakioskitesse ja sanatooriumidesse. Kui buketid olid ära ostetud, rändasid need käest kätte ja jõudsid onkoloogiapalatitesse, kus patsiendid need vastu võtsid. Lilledel ja vähipatsientidel oli üks ühisjoon. Naftakeemiasaadused, mis küllastasid õite vaskulaarstruktuuri, ringlesid ka kemoteraapiat saavate patsientide kehades. Nii lilled kui ka patsiendid olid petromodernsuse saadused.
Aga see on kõigest osa suuremast loost. Pirita sovhoosi töötajad elasid sealsamas lähedal individuaalelamutes, mille suuri õueaedu harisid nad pärast tööpäeva lõppu hoopis teistmoodi. Nad ehitasid omaenda, palju väiksemad kasvuhooned, mis soojenesid passiivselt päikese jõul. Majade ümber laiusid aiamaad, kus kasvas tavaline valik viljapuid ja marjapõõsaid. Lillekasvatussovhoosis ekstraheerisid Pirita lillekasvatajad mulla pindmisest kihist toitaineid. Kodus ehitasid nad mulda altpoolt ülespoole. Oma vabal ajal said kasvuhoonefarmerid aednikeks. Palgatöö juurest koju kõndinud, läksid nad petromodernsuselt üle retromodernsusele.
Missugune on retromodernsus? Nõukogude aiapidajad tegid lõpu ekstraheerimistsüklitele, mis kurnasid mulla välja ning viisid repressioonideni ja massiliste näljahädadeni Tsaari-Venemaal ning stalinistlikus Nõukogude Liidus. Ja nad said seejuures ka abi. Sõjajärgse Nõukogude Liidu seadused ja kultuuriinstitutsioonid aitasid kaasa aianduskogukondade kujundamisele. Sellal kui Ameerika ametnikud võtsid vastu sadade kaupa linnamäärusi murukamara kasvatamise kohta, toetasid nõukogude määrused aianduskooperatiive ja kaitsesid veekogusid, muldi ning rahvatervist. Riik investeeris miljardeid maaeraldistesse, haridusse ja botaanilistesse teenustesse. Riigi suunatud teleprogrammid, ajakirjad, raamatud ja kursused õpetasid aiapidajaid komposti tegema, õiget istutamis- ja saagikoristusaega määrama, saadusi sisse tegema, viljapuid pookima ning kahjuritega võitlema. Riigi puukoolid aretasid spetsiaalselt potipõllumeeste jaoks vastupidavate sortide seemneid ja seemikuid.
Üle maailma toodavad väiketalunikud hinnanguliselt ühe kolmandiku maailma toidust. Enamasti kujutletakse neid talunikke asuvat globaalses lõunas, ent ometi on just Venemaal ja endise sotsialistliku bloki maades potipõllumeeste arv maailma suurim. Nõukogude köögiviljaaiad olid majanduslikult kõige edukam ja jätkusuutlikum tootmisharu kogu Nõukogude riigis. Nõukogude aiapidaja riik ehitas üles terve aparaadi, et hõlbustada inimajaloo suurimaks kujunenud linnaaianduse üritust.
Õnnetuseks lahkusid need Nõukogude seadused ja maa ühisomand, mis olid kaitsnud aedu, sellesama rongiga, millega lahkus sotsialistlik riik. Buldooserid lükkasid maatasa tuhandeid Nõukogude Liidu lõpuajal kaootiliselt rajatud aedu, nagu näiteks nood Tallinna lennujaama lähedased. Aiapidajad – enamasti ilma Eesti kodakondsuseta vene keele kõnelejad – ei söandanud protestiks häältki tõsta.
Kui ma Svetlanalt mitu aastat pärast tema aianduskogukonna maatasa tegemist küsisin, mida see oli tema jaoks tähendanud, siis ta ainult pilgutas silmi, püüdes pisaraid tagasi hoida. Hiljem ütles ta mulle, et oli pärast oma maalapi hävitamist kuude kaupa ainult nutnud. „See oli nii valus, nii valus! Ma leinasin seda kaotust veel palju aastaid.“
Eestis võeti 2000. aastatel vastu uued seadused, mis võimaldasid inimestel erastada oma suvilate aluse riigimaa. Ihaldusväärsetes piirkondades ehitasid inimesed sinna suuremad majad ning asendasid kartulid ja marjapõõsad muruplatside ja batuutidega. Järk-järgult muundusid Eesti aleveid ja linnu ümbritsenud suured aianduskooperatiivid ääre- ja eeslinnadeks.
Aedlinnaosade rohevööndi lagunedes sõidavad eestlased rohkem kui ükski teine Euroopa rahvas autodega, sedamööda kuidas uued aianduseeslinnad laienevad. Riik tugineb oma energiavajaduse rahuldamiseks väheefektiivsele põlevkivile ning impordib rohkem toitu kui kunagi varem. Selle tagajärjel on kasvuhoonegaaside emissioonid Eestis Euroopa Liidu kõige kõrgemate seas. 2023. aastal võitis Tallinn Euroopa Rohepealinna tiitli. Kahjuks hilines see auhind mõne aastakümne võrra.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
