Meie suhe toiduga on muutunud ühtaegu nii isiklikumaks kui anonüümsemaks.
Ühelt poolt mõjutavad toidu osas tehtavaid valikuid üha enam inimese vaimsed väärtused. See, kuidas näeme teisi elusolendeid enda kõrval, kuivõrd tajume toidutööstuse ökoloogilist jalajälge ning milliseid eetilisi kategooriaid enda jaoks oluliseks peame. Teisalt pole toidu kasvatamine ja valmistamine enam loomulik osa enda füüsiliste vajaduste eest hoolitsemisel. Tihtipeale ootab eine meid kannatlikult poeriiulil või saabub toidukulleri seljakotis. Selle on meieni toonud kümnete nähtamatuks jäävate inimeste käed.
Kui tänapäeval on iseendale toidu kasvatamine paljude jaoks ennekõike elustiili valik, siis nõukogude ajal oli see toimetulekuks vajalik paratamatus. Ajaloolane Kate Brown kaardistab essees “Küülikusööjad” aiandus-kooperatiivide rolli Nõukogude Liidu kodanike toitmisel. Riigis, kus probleeme oli nii kvaliteedikontrolli kui varustusahelatega ning poeriiulitel laiutas tühjus, kujunesid datšadest tõelised ettevõtlikkuse ja eneseusalduse saarekesed. Aiamaal oli võimalik endale kasvatada sisuliselt kõike. Puudulikke meditsiiniteenuseid kompenseerisid tihtipeale ravimtaimed. Linnaturgudel sai aga ülejäänud saagi realiseerida näiteks teise ringi väärtkirjanduseks. Lähestikku asetsevad maalapid pakkusid kogukonnatunnet ning aitasid luua emotsionaalse sideme inimese ja paiga vahel. Ent on neidki, kellele vajaduspõhine aiapidamine jäi sotsiaalse languse ning raskete aegade valu ja meeleheite sümboliks.
Loe ka Kate Browni varasemat kirjutist “Suur aiaprojekt” mulla vaesumisest ning inimese rikastumisest siit.
Ida-Euroopa ruumipoeetikat leiab antropoloog Francisco Martinezi esseest “Lugusid Eesti idaservast”. Mitmed paigad, mida siin kirjeldatakse – aiamaad, kasvuhooned, keldrid – on algselt olnud just toidu kasvatamise, hoiustamise ja valmistamisega seotud ruumid. Nüüd, vajaduste muutudes, on need uusi kasutusviise omandamas. Martinez nimetab neid “varjuruumideks”. Need on paigad, kuhu osa elust on justkui silma alt ära pandud. Ent milles on ka tohutu potentsiaal, pidev tulevikku suunatud ootus. Ühe taolise varjukoha võib leida ka Vikerkaare kunstikülgedelt, kuhu sedapuhku on valitud Annika Haasi fotoprojekt “Kasvuhooneefekt”. Fotosid saadab Helen Sooväli-Seppingu mõtisklus, mis tõdeb, et vaatamata eestlaste “kukeseene lausuja” enesekuvandile, kõnelevad lagunevad kasvuhooned ning süvenev biofoobia meie looduslähedusest teist juttu.
Sotsioloog Kadri Aavik kirjutab puurikanade ümber peetavatest debattidest. Kas toiduks kasvatavate loomade heaolu on võimalik “parandada”? Või jätab igasugune regulatsioon, mis põhimõtteliselt tolereerib ekspluateerivat suhet teistesse elusolenditesse, ruumi kannatustele – ainult puhtama südame-tunnistusega? Lähedasi mõtteid mõlgutab ka ökoloog Tuul Sepp oma arvustuses Paco Calvo ja Natalie Lawrence´i suurepärasele raamatule “Planta Sapiens”. Võibolla peaks keskkonnateadlikkus algama keskkonnateadvuse tunnistamisest? Ehkki me taimede maailmatunnetuse toimimist veel täiel määral ei mõista, aitaks juba jagatud õppimis- ja kohanemisvõime, tahte ja kavatsuse tunnistamine meid teistele elusolenditele lähemale tuua.
Kõige selle kõrval ei ole muidugi kuhugi kadunud ka toidust saadava kehalise kogemuse väärtustamine. Toit pakub endiselt lohutust pärast pikka tööpäeva, on osaks tähtpäevade pühitsemisest ning võimaluseks veeta rahulikult aega lähedaste inimeste seltsis. Ent kas toit võib olla ka esteetilise elamuse objekt? Ehkki road ei kuulu kunstitraditsioonidesse, räägime kõnekeeles ju ometi “kokakunstist”.
Jättes kõrvale sellised välised tegurid nagu nälg, toidu hind või väljanägemine, püüab filosoof Uku Tooming jõuda puhta esteetilise maitseotsustuse määratlemiseni. Söömisakti ülim kehalisus, teose ja vastuvõtja füüsiline ühekssaamine, muudab toidu meelelise kogemusena teiste kunstiliikidega võrreldes erandlikuks ning äärmiselt subjektiivseks kategooriaks. Teraselt vaadates võib leida, et einelgi on oma narratiivne struktuur ning ampsudes ja maitsekaartes avalduv rütm ja variatsioonid lähendavad söömisest saadavat elamust suisa musitseerimisele.
Loodetavasti aitab märtsikuine Vikerkaar lugejal enda külmkappi ja taldrikule uue pilguga kiigata. Ja kes teab, ehk on just sel kevadel õige aeg taas labidas aianurgas maasse lüüa?
Parimaks vaimutoiduks on aga endiselt ajakirja püsitellimus: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar
