Pärast Esimest maailmasõda oli Euroopa ärevil. Kindlustamaks oma kaitset Saksa-maa vastu, ehitasid prantslased 1930. aastatel Maginot’ liini – tohutu kindlustuste, tõkete ja relvarajatiste süsteemi Prantsuse-Saksa piiri äärde. 1940. aastal läksid sakslased Maginot’ liini ümbert ringi ja tungisid Prantsusmaale sisse põhja poolt, Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi kaudu, alistades prantslased lõpuks kõigest kuue nädalaga.
Prantsuse eliidi peaaegu müstiline usk Maginot’ liini murdmatusse oli üks põhjusi, miks see riik 1940. aastal nii kummalisel kombel lüüa sai, on väitnud ajaloolane William L. Shirer oma tunnustatud raamatus „Kolmanda Reichi tõus ja langus“.[1] „Prantslased panid kogu oma usu ja lootuse sellele kindlustuste liinile, millest lõpuks sai rohkem psühholoogiline kark kui strateegiline väärtus,“ kirjutas ta.
Praegu oleme tunnistajaiks külma sõja järgse Euroopa korra lagunemisele ja tõsisele ohule, et president Donald Trumpi Euroopa-vastaste rünnakute ning tema otsuse tõttu Gröönimaa ära osta või annekteerida murdub ka transatlantiline liit. See asjakäik sunnib küsima, kas tulevased ajaloolased võivad väita, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) oli mõtteliselt Euroopa Maginot’ liin – psühholoogiline kark, mis lõi petliku julgeolekutunde ning takistas Euroopat valmistumast oma eksistentsiaalsetele väljakutsetele vastu astuma.
Kuidas NATO Euroopat kujundas
Kas võib olla, et Euroopa praegune haavatavusetunne kujutab endast ennekõike Euroopa kujutlusvõime nurjumist? Suurem osa Euroopa poliitikakujundajaid on eravestlustes nõus, et ameeriklaste peale ei saa nende liitlaste kaitsmise asjus enam loota. Avalikult kinnitavad nad sellegipoolest, et NATO on jätkuvalt Euroopa kaitsmiseks elutähtis. Euroopa avalikkus nii diplomaatiline ei ole. Üks Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljutine uurimus näitab, et kõigest 16% eurooplasi peavad Ühendriike Euroopa liitlaseks.[2] Mis vahest rabavamgi, üks viiendik vastanuist kirjeldas Ühendriike vaenlase või rivaalina.
Külma sõja järellainetustes oli NATO Euroopa viimne religioon. See oli enamat kui lihtsalt kaitseallianss; see oli Püha Vaim, mis valitseb maailma ajaloo lõpus. Eurooplasi lummas Ameerika sõjaline võimsus ja nad nägid vähe põhjust kahelda Washingtoni pühendumuses Vana Maailma julgeoleku tagamisele. NATO olemasolu võimaldas enamikul eurooplastel fantaseerida, et suurem sõda Euroopas on 21. sajandil mõeldamatu. Euroopa vasallitruudus NATO-le takistas teda taipamast, et külma sõja järgses keskkonnas, eriti Ida-Euroopas, oli alliansi keskseks ülesandeks saanud Euroopa demilitariseerimine, mitte tema kaitsevõimekuste ülesehitamine.
Vastupidiselt tavatarkusele ei tulnud NATO laienemine Kesk-Euroopasse 1999. aastal mitte reaktsioonina mingile igikestvale Vene ohule, vaid hirmust natsionalismi ja natsionalismist inspireeritud sõdade taastuleku ees. NATO laienes Ida-Euroopasse Jugoslaavia sõdade kiiluvees ning nägi end Euroopa kaitsjana tema mineviku deemonite eest. „Euroopa rahu ei ole tänapäeval mitte pelgalt sõja puudumine, vaid sõdimise marginaliseerimine rahvuse elus – sügav kultuuriline ja institutsionaalne nihe,“ kirjutas James J. Sheehan oma 2008. aastal ilmunud sõjajärgse Euroopa ajaloos „Kuhu küll kõik sõdurid jäid“ („Where Have All the Soldiers Gone“).[3]
Põhja-Atlandi alliansiga liitumise võtmepõhjuseks sai rahvusvähemuste kohtlemine, mitte kaitsevõimekus. Aastakümneid ei õpetatud Euroopa vägesid välja mitte autonoomseks kaitsetegevuseks, vaid võitlemiseks koos ameeriklastega ja ilmeranditult ameeriklaste juhatuse all. NATO paradoksaalne roll desarmeerimisinstrumendina, mitte võimekate sõjajõudude ehitajana leiab selgeima illustratsiooni ühe ebatõenäolise paari, nimelt Rootsi ja Soome näol, mis liikmeks astumisele aastakümneid vastu seisid, liitusid NATO-ga alles pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ning on praegu alliansi kõige paremini lahinguvalmis liikmed.
Umbes 15 aastat tagasi väljendas Obama administratsiooni kaitseminister Robert Gates ameeriklaste kannatamatust Euroopa rahuloleva lodevuse pärast, mis puudutab rahvusvahelist julgeolekut ja puudujääke NATO-t rahastavates kaitsekulutustes.[4] „Kui Euroopa kaitsekulutuste praegune langustrend ei peatu ega pöördu, võivad Ameerika Ühendriikide tulevased poliitilised liidrid – need, kellele külm sõda ei olnud eluvormivaks kogemuseks nagu mulle – hakata arvama, et Ameerika investeeringud NATO-sse ei ole seda kulu väärt,“ hoiatas Gates. Eurooplased ei olnud valmis teda uskuma.
Ja siis astus poliitikalavale Donald Trump. Võttes 2016. aasta juulis vastu vabariiklaste presidendikandidaadi nominatsiooni, seadis ta Ameerika appituleku NATO liitlastele, kui neid peaks rünnatama, sõltuvusse sellest, kui suur on nende panus alliansi rahastamisse.[5] Pärast valimisvõitu ähvardas Trump eravestluses ühel tippkohtumisel Brüsselis Ühendriigid alliansist välja viia.[6] Eurooplased võtsid seda kui ärplemist ja sättisid end ootama, kuni ta ametist lahkub. 2025. aasta jaanuaris tuli Trump Valgesse Majja tagasi. Ja eurooplastel oli juba hilja hakata alternatiive välja nuputama.
Trump ja NATO tulevik
Milline on NATO tulevik Trumpi maailmas, kus Euroopa on minetanud oma keskse tähtsuse Ühendriikide jaoks? Ja kuidas jääb üha pead tõstva kalkulatsiooniga, millest küll alles sosistatakse, ent mida järjest enam ka usutakse, et Ameerika liitlaseks olemine muutub ohtlikumaks kui tema vaenlaseks olemine?
Trump mitte lihtsalt ei muutnud Euroopa positsiooni Ameerika maailmakaardil, ta tõi kaasa uue kaardi, mille järgi Washington maailma vaatab. Ta ei pea Ameerika liitude süsteemi eeliseks, vaid puuduseks. Sellal kui mõned kadestavad Washingtoni tema liitlassuhete pärast, kadestab Trump Hiinat, keda liitlased ei kammitse.
Trumpi vastumeelsus liitlassuhete vastu seletab vähemalt osaliselt tõsiasja, et tema silmis on sõda Ukrainas analoogiline 1914. aastaga, kui ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos ühe serbia natsionalisti poolt ajendas Austria-Ungarit kuulutama Serbiale sõda ning käivitas ahelreaktsiooni, mis lõppes Esimese maailmasõja puhkemisega. Kui Trump vaatab Euroopa kriisi, ei paista ta arvavat, et brittidest oli rumal kujutleda, nagu oleksid nad 1938. aastal Münchenis Adolf Hitleriga rahulepingule alla kirjutades endale rahu ostnud. Trumpi silmis on USA oht kuutõbisena kõndida katastroofilisse ja tarbetusse sõtta Putini Venemaaga märksa kõrgem kui Euroopa mõningaid osi taasvallutada püüdva revisionistliku võimu lepitamisega kaasnevad ohud. Tema arvates on Venemaa sõda Ukrainas pigem Sarajevo kui München.
NATO tuleviku küsimust tuleks mõista kui reaktsiooni kahele eraldi küsimusele. Trumpi administratsiooni jaoks on küsimus selles, milline oleks NATO roll siis, kui Ameerika ei vaatle Euroopa Liitu enam oma projektina, kuid tahab siiski hoida Vana Maailma oma mõjusfääris. See on nägemus, kus Ameerika taotleb külma sõja Lääne, mida kirjeldati kui „vaba maailma“ ning mida määratlesid selle ühised liberaalsed väärtused, asendamist kultuurilise Läänega, mille juured on kristluses ja valgenahalisuses.
Eurooplaste jaoks on kaalul midagi muud, kuid mitte vähem tungivalt tähtsat. Nende silmis on NATO olemuslikult tähtis Trumpi pealetungile vastupidamise ning omaenda kaitsevõimekuse ülesehitamise jaoks aina anarhilisemas maailmas, kus Ameerika julgeolekugarantiisid ei saa enam pidada enesestmõistetavaks. Trumpi saab ahvatleda uskuma, et kui pole NATO-t, pole ka põhjust, miks Venemaa president Vladimir Putin ei võiks saada Washingtoni parimaks sõbraks. Eurooplasi saab ahvatleda uskuma, et kasvavatest kaitse-eelarvetest piisab Euroopa kaitsmiseks ka Ameerika Ühendriikide puudumisel.
Ameerika impeeriumi teater
USA jultunud erioperatsioon Venezuelas oli imperiaalse võimu näitemäng. See oli eelvaade sellele, mida võiks nimetada teatraalseks imperialismiks – esiletõusev fenomen, kus suurvõimud esitavad uhkeid jõunumbreid, et rakendada ülemvõimu ilma tegelikult valitsemata. See on ka märk, et Washingtoni viimast riikliku julgeoleku strateegiat tuleks võtta sõna-sõnalt. Sel viisil nähtuna saab Trumpi administratsiooni hoiak mõistetavaks: Trump ei ole huvitatud NATO hävitamisest, vaid pigem sellest, et kasutada ära Euroopa ärevust ameeriklaste seljapööramise pärast malakana, millega Euroopa uueks tümitada.
Tõenäoliselt suudavad eurooplased ennast lõpuks kaitsta, kuid Euroopal on ühekorraga nii ajaprobleem kui ka poliitiline probleem. Ta peab kahandama oma sõltuvust Ameerika tehnoloogiast ja relvadest, hoides samal ajal Trumpi tuju üleval ning säilitades illusiooni, nagu võiks Euroopa Ameerika sõjalise võimu peale loota. Trumpi silmis näib Venemaa sõda Ukraina vastu kujutavat endast võimalust. Suuresti samamoodi, nagu eraturvafirma kasutab suurenevaid riske ära oma teenuste hinna tõstmiseks, kasutab Washington Euroopa haavatavust ära ning naudib kasvavaid pingeid Venemaa ja oma Euroopa liitlaste vahel.
Venelased omalt poolt näevad Euroopas vaenlast ja Trumpis oma loomulikku liitlast. NATO esimese peasekretärina teeninud Briti kindral ja diplomaat lord Hasting Lionel Ismay tegi kunagi kuulsa märkuse, et alliansi eesmärk on „hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased allasurutuna“.[7] Venemaa praegust strateegiat võiks kirjeldada kui ameeriklaste hoidmist sees, eurooplaste hoidmist väljas ja ukrainlaste allasurumist. Eurooplased peaksid end kokku võtma, et tegelda Trumpi kestvate ähvardustega annekteerida Gröönimaa – tegu, mis rikuks NATO liikmesriigi territoriaalset puutumatust. Võimalus, et selline annekteerimine – nii-öelda Trumpi Krimm – käesoleva aasta jooksul teoks saab, on suur.
Euroopa liidrid kulutasid terve aasta, püüdes Trumpi ees lipitseda, ning lubasid osta Ameerika relvi, kuid tema Euroopale esitatud ultimaatum – loobuda Gröönimaast või näha tollitariifide suurt tõusu – hakkab neid viimaks nurka suruma.[8]Kirjeldades Trumpi käitumist „terve hulga punaste joonte ületamisena“, märkis Belgia peaminister Bart De Wever, et Euroopa peab tegema valiku ja et „üks asi on olla õnnelik vasall, hoopis teine asi on olla armetu ori“.[9] Euroopa on sunnitud selle valiku langetama.
Euroopa vajab ikka veel meeleheitlikult NATO-t. Ja Euroopa relevantsus maailmas hakkab sõltuma tema valmisolekust elada maailmas, kus Atlandi allianssi ei ole. Igasugune lootus, et eurooplased võiksid Trumpi ja Putini topeltohuga silmitsi seistes mobiliseeruda, on inspireeriv, kuid ebarealistlik. Ühe ECFR-i hiljutise küsitluse järgi need 20% vastanuist, kes peavad Ameerikat vaenlaseks, pooldavad ühtlasi kõige vähem kaitse-eelarvete suurendamist.
Euroopa liidrid peaksid veenma oma avalikkust, et nad mõistavad, milline on vahe lollimängimise ja tegelikult loll olemise vahel. Loll olemine tähendab uskuda, et hoolimata vastupidisest tõendusmaterjalist on Ameerika valmis Euroopaga õlg õla kõrval seisma, kui Venemaa peaks sisse tungima – või uskuda, et kui Trump kord ametist lahkub, tulevad Ühendriigid taas mõistusele. Euroopa suurimaks strateegiliseks väljakutseks on tuletada endale meelde üks vana hüüdlause: „NATO on surnud, elagu NATO!“
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
Ivan Krastev, NATO May Not Survive the Trump Era. Time, 21.01.2026.
[1] W. L. Shirer, The Rise and Fall of the Third Reich: A History of Nazi Germany. New York, 1960.
[2] J. Puglierin, A. Varvelli, P. Zerka, Transatlantic Twilight: European Public Opinion and the Long Shadow of Trump. Policy Brief, ECFR, 12.02.2025.
[3] G. Wheatcroft, Europeans Are from Venus. New York Times, 10.02.2008.
[4] I. Traynor, US Defence Chief Blasts Europe Over NATO. Guardian, 20.06.2011.
[5] D. E. Sanger, M. Haberman, Donald Trump Sets Conditions for Defending NATO Allies Against Attack. New York Times, 20.07.2016.
[6] J. H. Davis, K. Rogers, Trump Attacks Democrats at Rally, but Mostly Steers Clear of Scandals. New York Times, 21.08.2018.
[7] C. A. Pagedas, Post-Ismay Europe: Britain and the Rebalance of European Security. Mediterranean Quarterly, 2001, kd 12, nr 4.
[8] E. Francis, Trump’s Greenland Crusade Pushes European Allies to a Breaking Point. Washington Post, 21.01.2026.
[9] S. Sheng, Belgian PM Warns US „Big Stick“ Turns Against Allies; Chinese Expert Says Europe Starts Recognizing Cost of Dependence but Lacks Ability to Break Free. Global Times, 02.02.2026.
