Aro Velmet: Oma postliberalismi-teemalises artiklis[1] rääkisite mitmesugustest väljakutsetest Ühendriikide liberaalsele traditsioonile. Kellest Trumpi koalitsioon koosneb?
Jan-Werner Müller: Trumpi koalitsioon on väga heterogeenne. Seal on igat liiki gruppe, tihti väga erinevate agendadega. Mu meelest ei tohiks postliberaalide tähtsust üle võimendada. Mõned neist on kindlasti tähtsad ringkondades, mis ümbritsevad asepresident J. D. Vance’i, kes on kõige enam panustanud intellektuaalselt ambitsioonikama agenda kujundamisse. Tema on selgesti inimene, kes tahab, et teda peetaks intellektuaalselt auväärseks, ta pillab heal meelel nimesid, esineb suurtel konverentsidel ja püüab kasutada teoreetilisi märksõnu – väga erinevalt näiteks Silicon Valley maailmast ja MAGA otsesematest juhtidest. Nii heterogeenne kui see koalitsioon ongi, ühes asjas on nad kõik ühel nõul: nad ei kannata ülikoole nii, nagu need praegu on. Ehkki põhjused, mille pärast nad tahavad ülikoole muuta – minu meelest võib õigustatult öelda: hävitada –, on väga erinevad, on see üks valdkond, kus nad suudavad leida ühise keele. Paljude jaoks meist on see väga halb uudis.
AV: Aga kuidas on nende valdkondadega, kus nad on eri meelt? Kus jääb see koalitsioon – kus postliberaalset poolt esindab Vance – lahkarvamusele „Ameerika ennekõike“ tegelastega või tehnokunnidega?
JWM: See on keeruline küsimus. Minu meelest võib mõningaid postliberaale liigitada suhteliselt traditsioonilisteks kommunitaarideks, mõnikord tavalisest veidi karmimateks, mis puudutab valmisolekut kasutada riigivõimu nende silmis õigete moraalinormide kehtestamiseks. See on üks põhjus, miks nii paljudele neist on väga tähtsaks pidepunktiks Viktor Orbáni režiim Ungaris. Orbán on nende silmis isik, kes on lõpuks ometi jätnud selja taha nende arust silmakirjaliku liberaalse arusaama riigivõimust kui millestki neutraalsest eri arusaamade vahel sellest, mis moodustab hea elu, ning tõstnud selgesti kilbile nõude, et õige arusaam tõstab esile perekonda, mis tähendab meest ja naist ja võimalikult palju lapsi; ja et seda arusaama peab riik stimuleerima ja ka kehtestama.
Teises äärmuses on need, kelle jaoks tõepoolest pole mingi probleem öelda, et demokraatia ei ole ainus võimalik kord. Kui asi läheb tõsiseks ja kui leidub süsteeme, mis edendavad paremini näiteks nende lemmikettekujutust katoliiklikust loomuõigusest, siis pole nende silmis probleem ka demokraatia likvideerimine. Aga isegi selle leeri sees leidub väga erinevaid seisukohti.
On ka lõhe, mis lahutab neid, kes on põhiliselt kristlikud natsionalistid ning peavad väga tähtsaks ideed, et Ühendriigid oleksid selgesti pühendunud teatavale protestantismi vormile, nendest, kes – tavaliselt oma katoliikluse tõttu – on universalistlikumad. Ma ei taha teha nägu, nagu oleksin siin suur asjatundja, aga kindlasti on tänapäeval võimalik lugeda katoliiklusevastaseid mõtteavaldusi, mis oleksid olnud väga normaalsed 19. sajandi Ühendriikides, aga mis lahjenesid pärast seda, kui 1960. aastal kõhklused seoses John Kennedy presidendiks valimisega ületati. Toona leppisid inimesed palju rahulikumalt mõttega, et USA on mingisugune judeo-kristlik ühiskond, kuhu kuuluvad protestandid, juudid ja katoliiklased. Tänapäeval on jälle avanemas lõhed, mida pole väga kaua näha olnud.
Aga kas see tähendab, et kogu see koalitsioon on lagunemas? Ma ei tea – ma ei tee ennustusi, eriti mitte tuleviku kohta. Miski kindlasti paistab olevat pragunemas nii, nagu see neli-viis aastat tagasi veel ei olnud.
AV: Nimetasite Vance’i, kes praegu on parajasti Ungaris, et toetada Viktor Orbáni valimiskampaaniat. Mil määral on praegune administratsioon Orbánist šnitti võtnud? Rünnakud ülikoolide vastu näikse olevat üks selge näide – aga mida veel nad on Ungari kogemusest õppinud?
JWM: Nimekiri on õige pikk. Strateegia ja protseduuride tasandil on nad ühelt poolt kindlasti jäljendanud seda, mida mõned me kolleegid nimetavad autokraatlikuks legalismiks. Teisisõnu, sa kannad hoolt, et paista seaduskuulekana ja protseduure järgivana ja nii edasi – isegi kui tegelikult selgesti rikud seaduse vaimu, ehitades mingit süsteemi ümber eesmärgiga kindlustada valitsusvõimu ja jõuda autokraatliku tulemuseni.
Tagantjärele on väga selge, et Trumpi toetajad veetsid 2021. ja 2025. aasta vahele jäävad neli aastat otsides mõnikord äärmiselt hämaraid seadusi – seadusi, mis pärinevad juba 18. sajandist ja millele keegi ei olnud suuremat tähelepanu pööranud – selleks, et täitevvõimule nii palju võimu kätte võidelda kui võimalik. See on üsnagi Orbáni mängureeglite moodi. Orbán pidi alati ennast Euroopa Komisjoni ees kaitsma, öeldes: vaadake, kõik mis me teeme, on legaalne, te ei saa meid kritiseerida selle eest, kuidas me seda teeme.
Erinev aga on see, et Trump on teinud ka palju selliseid asju, mille kohta igaüks taipab, et need on algusest peale väga seadusevastased, ja ta ei püüagi teeselda. See on natuke sedamoodi, kuidas ta ärimehena tegutseb: sa lihtsalt teed midagi pöörast ja ilmselgelt ebaseaduslikku, aga kehtestad sellega mõningal määral fakte. Sa sunnid teisi inimesi reageerima: võib-olla nad lähevad kohtuvälisele kokkuleppele, võib-olla vaatavad asjale läbi sõrmede. Õnnetuseks võib see olla väga tõhus strateegia. Aga autokraatliku legalismi mudelist on see väga erinev.
Mis puudutab seda, miks Ameerika puhul asi teisiti on, siis Orbáni- ning ka Erdoğani-sugused tegelased pidid pöörama pisutki tähelepanu rahvusvahelisele kontekstile, rahvusvahelistele institutsioonidele ja – nii idealistlikult kui see ka kõlaks – rahvusvahelisele avalikule arvamusele. Ameerika Ühendriikidel ilmselgelt selliseid piiranguid ei ole. Mõnedes inimestes äratab muidugi õudust see rahvusvahelise õiguse lammutamine, milles Ühendriigid praegu nii selgesti kaasosaliseks on, aga minu meelest viis see siiski lihtsalt üldise olukorrani, kus oli kerge autokraatlikust legalismist lahku lüüa.
Vähemalt osa retoorikast on väga sarnane: soov päästa „Lääne tsivilisatsioon“, taaselustada traditsiooniline moraal, ja muidugi ühiste vaenlaste leidmine – seesama klišeelik jutt liberaalsetest eliitidest, George Sorosi esiletoomine vaenlasena jne. Kõiki neid asju pole raske jäljendada ja neid ongi jäljendatud. Kas need ka tõesti edukad on, selles ei saa keegi meist päris kindel olla, aga üldiselt on see olnud huvitav lugu sellest, kuidas teatavad teadmised paremäärmusliku populistliku võimu kindlustamisest on üle Atlandi ookeani rännanud.
AV: Veel üks erinevus, mis puudutab strateegiat, on kiirus. Orbán on olnud võimul alates 2010. aastast, Erdoğan veel kauem, ja neil kulus hea tükk aega, et jõuda sinnamaale, kuhu Trump paistab olevat jõudnud kõigest poolteise aastaga.
JWM: Jah ja ei. Ühelt poolt on õige, et paljud inimesed on kohkunud sellest, kui kiiresti asjad on käinud ja kui jõhkralt, ilma õiguslikest nüanssidest väljagi tegemata. Samal ajal ei ole siiski nii üllatav, et autokraadiks pürgija teist korda võimule pääsedes teistmoodi tegutseb. Nii oli lugu Euroopa kontekstis Orbáni ja Kaczyńskiga: teist korda võimule tulles olid nad paremini ette valmistatud, neil oli teistsugune meeskond, oli oma mänguplaan ja nad teadsid, et peavad teatud institutsioonid otsekohe üle võtma. Kui see on tehtud, võib kultuurisõda pidada nii, nagu neile meeldib, nii kaua kui meeldib – rünnata ajakirjanikke ja ülikoole jne. Aga kohtud tuli üle võtta kohe.
Selles mõttes on Trumpi lugu mõnevõrra sarnane, ühe huvitava erijoonega. On vaieldav, kas Ameerika Ühendriikides saab usutavalt öelda, et kõrgeim kohus on üle võetud samal viisil nagu konstitutsioonikohus Poolas. Ei ole arutu öelda, et teist korda võimule tulles oli Trumpil juba olemas kohus, mis talle mitmes suhtes meeldib ja on teinud ka vastavaid otsuseid.
Nii et üldiselt näeme minu meelest üsna sarnast mustrit. Kui üldse, siis võib erinev olla see, et Ameerika Ühendriikidel paistab praegu ikka veel nappivat kaadrit selleks, et asju väga süstemaatiliselt teha. Kui vaadata tagasi aastatele 2010–2011, siis toona rääkis Orbán, et ta tahab luua uue riikliku süsteemi – ma ei ütle, et see täielikult õnnestus, aga tal oli kõvasti ressursse, mida ära kasutada, ma mõtlen kogenud ametnikke ja inimesi, kellel olid omad ambitsioonid. Lähtepunkt oli mõnevõrra soodsam. Aga isegi siis kulus hea hulk aega, enne kui nad näiteks nuputasid välja, kuidas muuta ülikoolid sihtasutusteks, eesmärgiga need viimaks üle võtta ja allutada.
AV: Kuni Trumpi teise administratsioonini oleks olnud üsna lihtne seletada poliitilisi nihkeid Ameerika Ühendriikides kapitali huvidega – Trump võitis tohutu ideoloogiliselt koormatud sõnavahuga, aga mis tegelikku poliitikat puudutab, siis kasutas ta vabariiklaste standardseid võtteid: madalamad maksud, vähem regulatsioone, eelistehingud suurtele ärihuvidele. Aga Trumpi teine ametiaeg paistab olevat teistsugune. Ehkki ta tuli võimule osalt tänu sellele, et Marc Andreessen sisuliselt leidis, et tema tundeid on riivatud ja hakkas seetõttu Trumpi toetama, on Trumpi tegelik tegutsemine olnud paljudele suurärimeestele vastukarva. Kui palju see teine administratsioon komplitseerib jämedalt marksistlikku lugu Ühendriikide poliitilistest pööretest?
JWM: Aga see pole ju halb, kui jämedalt marksistlikud lood jänni jäävad ja meid julgustatakse mõtlema pisut nüansseeritumalt, või kuidas? Kui praegu tagasi vaadata, siis ega Trumpil ei olnud alustuseks mingit hiiglaslikku agendat. Mida ta tahtis? Ta tahtis tagasi teha, ta tahtis kättemaksu, ja ta teeb selleks, mida suudab. Olid mõned lemmikideed – muidugi mõista tariifid –, mis ka pildile pääsesid. Aga minu arvates ei ole arutu väita, et paljud tegelased lihtsalt nägid selles võimalust saada, mida nemad tahavad. Trump avas ruumi: ekstraktiivsetele tööstusharudele, fossiilkütusetööstusele, millel on praegu teatud mõttes suur võidupäev ja pealekauba asepresident, kes on tohutult pühendunud selle huvide eest seismisele. Sellest on olnud neile kasu; muidugi oli sellest kasu neile, kellel on tugev krüptoraha agenda; sellest on kasu neile, kes tahtsid edendada reguleerimata tehisintellekti.
Nii et laval on küllalt inimesi, kellele see, mis toimub, omamoodi meeldib. Ja teiste puhul on toiminud hirmutamine. Inimesed tunnevad, et föderaalvalitsuse hoovad on tema käes ja et kui nad ettevaatamatult pead tõstavad, kargab ta neile turja. Nii on olnud lugu õigusfirmadega ja õnnetuseks ka paljude ülikoolidega. Paljud on lihtsalt leidnud, et see neile küll tegelikult ei meeldi, aga nad ei taha seada end ohtu seda liiga selgesti välja näidates.
Küllap on ikka veel täitsa piisavalt meeldivat, mis puudutab maksukärpeid –
kui mõelda neist lõpututest miljarditest, mida suured korporatsioonid saavad kokku hoida tänu eelmisel aastal vastuvõetud seadustele ja laialdasele dereguleerimisele kõikjal, kus võimalik. Raske on näha neid vastupanu esirinda astumas, isegi kui nad mingil tasandil taipavad, et lõpuks ei ole õigusriigi hävitamine sugugi hea. Nii nagu võib-olla Saksa autofirmad ütlevad ühel heal päeval, et õigusriigi hävitamine Ungaris ei osutunudki neile lõpuks nii kasulikuks. Nad ei ole seda avalikult ütelnud, aga mind ei üllataks, kui sellest saab ükskord jutupunkt.
AV: Läheme nüüd välispoliitika juurde. Üks huvitav asi, mis Trumpi administratsioonist tulnud on, on uus riikliku julgeoleku strateegia, milles räägitakse väga avameelselt Ühendriikide sekkumisest välisriikide poliitikasse, et toetada oma nägemust postliberaalsest korrast. Praegu näeme seda väga otseselt Vance’i Ungari-visiidi näol. Strateegia räägib eraldi EL-ist kui trumpistliku projekti ideoloogilisest vastasest. Mil määral võime mõelda Trumpi välispoliitikast kui põhiliselt tema koduse wokeismi–vastase võitluse rahvusvahelistamisest?
JWM: MAGA-t ideoloogiliselt globaliseerida kindlasti üritatakse. Rõhutasite, et me ei peaks minema jämereduktsionistlike kvaasimarksistlike seletuste õnge, aga minu arvates võib öelda, et oleme juba palju aastakümneid rääkinud teatavast natsionalistide internatsionaalist. Mõned meist on küllalt vanad mäletamaks aastat 2019, kui iga Euroopa ajaleht pidas oma kohuseks avaldada düstoopilisi visioone populismi tumedast kunstnikust Steve Bannonist, kes tuleb Euroopasse, et kõik ühendada ja üheskoos põrguteele saata. Alati on väga lihtne düstoopilisi visioone maalida ja nende mõju alla sattuda, või siis minna vastasäärmusse ning öelda, et ei, natsionalistide internatsionaal on vasturääkivus terminites ja ei saa tegelikult toimida. Minu arvates on mõlemad äärmused ekslikud.
Mis sellest pildist tihti välja jääb, on see, et sellisel natsionalistide internatsionaalil on suurem šanss tõeks saada seal, kus kaalul on selged materiaalsed huvid. Üks asi oli see, kui Trump ütles, et praegune Brasiilia valitsus ja kohtunikud kohtlevad tema liitlast Bolsonarot ebaõiglaselt. Hoopis teine asi oli see, kui Brasiilia hakkas tõsiselt Twitterit reguleerima. Minu arvates kehtib midagi sarnast ka Euroopa puhul, kus toimib sama loogika.
AV: Ja samamoodi seoses Twitteri reguleerimisega.
JWM: Jah. See pidev väidete tulv, nagu oleksid eurooplased hülgamas Lääne tsivilisatsiooni, nagu nad enam ei usuks sõnavabadusse, nagu inimesi kogu aeg tsenseeritaks, on osalt selgesti suunatud Euroopa Liidu reaalse regulatoorse võimu vastu ning selle vastu, mida see suudab ette võtta isegi väga suurte firmadega. See ei ole ainus seletus, aga minu arvates peab seda üldpildis esile tooma. Selles mõttes on see tähendusrikkam, kui et öeldaks lihtsalt: me kohtume oma ideoloogiliste liitlastega, peame mõned kõned ja müüme natuke kaupa.
Ruttan lisama, et muidugi on meil kõigil endiselt vabadus kritiseerida nii EL-i kui ka spetsiifilisi valitsusi – öelda, et võib-olla see pole okei, et Saksamaal võib politsei sulle ukse taha tulla, kui oled mõnda ministrit kusagil kommentaariumis kritiseerinud. Aga eriti arvestades sellega, mida Vance’i-taolised tegelased teevad Ameerika Ühendriikides endas – näiteks oma uskumatu ja pretsedenditu sõjakäiguga akadeemilise vabaduse vastu –,
ei saa MAGA retoorikat neil teemadel ohutult eirata, sest see toimub ilmselgelt halvas usus, on silmakirjalik ja ühe konkreetse võimuagenda teenistuses.
AV: Mulle tundub, et internatsionalistliku MAGA liidu üks probleem on ka see, et Trumpi välispoliitika ei lähe isegi tema loodetavatele liitlastele väga hästi peale. Kanadas on konservatiivide semutsemine Trumpiga selgesti võõrandanud nende valijabaasi; sama tundub olevat juhtunud Taanis. Mil määral võib sellest saada Euroopa äärmusparempoolsuse või isegi mõõdukama parempoolsuse lõhenemispunkt?
JWM: Tegelikult me teame alates 2017. aasta algusest, et Trump ise ei ole
Euroopas pehmelt öeldes populaarne. Pärast Trumpi 2016. aasta valimisvõitu ja Brexitit ennustati muudkui, et tegu on peatamatu populismilainega. Aga kui Trump tegelikult toetas selliseid kujusid nagu Geert Wilders Hollandis või Marine Le Pen, siis andis see hoopis tagasilöögi. Inimesed said aru, et tema toetuse saamine ja temaga koos pildil olemine Euroopas võitu ei too. Ja nii on see olnud sellest ajast peale, ehkki mitte kõik ei ole seda õppetükki omandanud. Saksamaa paremäärmuslus näiteks kuulutas alles äsja suure käraga: valige meid, me ühineme siis Trumpi rahunõukoguga ja kulutame selleks palju saksa maksumaksjate raha. Need ei ole minu arust populaarsed käigud.
Ja minu meelest tuleb seda eristada teistlaadi mängust, mida on püüdnud mängida näiteks [Itaalia peaminister] Meloni: vaadake, mina olen talle lähedane, mina võin tegutseda transatlantilise vahendajana, minust on saamas tõeline Euroopa riiginaine. Aga see pole päris sama mis öelda: ma olen Trumpi liitlane ja kavatsen viia ellu kõik, mida ta tahab. Kõik, mis kuidagiviisi sinnapoole vihjab, on minu arvates – lihtsalt poliitilises plaanis, rääkimata normatiivsest või moraalsest – Euroopa kontekstis selgesti viga. Mõned on selle ära õppinud. [Prantsuse paremäärmuslik partei] Rassemblement National on praegu väga ettevaatlik selles, kuidas oma suhet Trumpi Ühendriikidega esitleda. Aga Saksa paremäär teeb siiani seda viga, et üritab Trumpiga liitu lüüa ja kujutleb, et sellest saab mingi häältemagnet.
AV: Mulle tundub, et Euroopa parem-äär on ka ideoloogiliselt tihti Trumpi paremääre-versioonist üsna erinev. Palju jutustatakse küll sellest, kuidas Nigel Farage oleks nagu Briti Trump või Meloni mingi Itaalia Trump. Kas te visandaksite pildi, kuidas Euroopa paremäär erineb trumpistlikust projektist – kus on nende peamised erimeelsused?
JWM: Riskides langeda pedantselt õppejõulikku loengurežiimi, ütleksin, et minu meelest on tõesti tähtis mõned mõisted lahus hoida. Postliberaal ei ole sama mis populist ja populist ei ole sama mis paremäärmuslane. Inimene võib olla paremäärmuslane olemata populist – leidub väga palju väga elitaarseid paremäärmuslikke tegijaid, kes toetavad tuliselt teatud poliitikaid, kuid ei väida end kõnelevat eksklusiivselt rahva nimel ning ei mana esile pilti homogeensest ja moraalselt puhtast rahvast. Nii et minu meelest on tähtis ütelda: nad ei tee kõik üht ja sama asja, nende retoorika ei ole alati ühesugune.
Rahvuslik kontekst tõepoolest loeb. Eri poliitilised kultuurid pakuvad populistidele erinevaid võimalusstruktuure, mis puudutab enda esitlemist mingi arvatavalt reaalse, igasuguseid teisi õigupoolest välistava rahva eestkõnelejana. See on kindlasti lihtsam neis riikides, kus juba on käimas midagi seesugust, mida saab usutavalt kirjeldada kultuurisõjana, aga igal pool see täpselt ühtmoodi ei kehti.
Tõsi küll, paljud neist tegutsejatest saavad üksteise käest õppida. Minu arvates on see üks külma sõja järgse perioodi illusioonide suuri purunemisi: oleme autokraadiks pürgijaid järjekindlalt alahinnanud, mõelnud, et meie süsteem on õppimissüsteemina episteemilises eelisseisus. Oleme pidanud läbi vigade ja tagasilöökide õppima, et see nii ei ole. Kindlasti on autokraadid paljusid võtteid üksteiselt kopeerinud. Mõelgem faktile, et termin „libauudised“ on levinud üle kogu maailma protsessi kohta, kuidas teatavad autokraadiks pürgijad püüavad ajakirjandust diskrediteerida. Nii et on näha palju sarnasusi, aga individuaalsed tegijad on erinevad, ideoloogiad ei ole alati ühed ja samad ning kui üldse, siis langevad kokku ainult ühes-kahes suures üldsarnasuses. Te ei üllatu kuuldes, et praktiliselt kõik neist ütlevad teatavaid asju islami kohta, teatavaid asju moslemi põgenike kohta – igaüks paistab suutvat seda klišeed kergesti aktiveerida.
Ma tean, et teie küsimusele see lõpuks õieti ei vasta, sest ma ei esita teile 30 maa hõlmavat kaardistust – aga ma kutsun üles vastu panema kiusatusele, millele paraku paljud on järele andnud, kiusatusele öelda, et populistlik laine on peatumatu ja kõikjale jõudnud, ja küsida siis iga konkreetse valimise järel, kas populismitulv on tõusmas või taandumas. Minu arvates on see kasutu viis meie tänapäevase poliitilise maastiku vaatlemiseks.
AV: Ma tean, et ütlesite, et teile ei meeldi ennustada, ammugi mitte tulevikku. Tahaksin sellegipoolest küsida paari ettepaneku kohta, mida on välja pakutud potentsiaalsete reaktsioonidena MAGA liikumisele. Esimene oleks see, mida mõned autorid on nimetanud „reaktsiooniliseks tsentrismiks“: idee, et tähenduslik vastuseis Trumpile peaks lähtuma tsentrist – võtma omaks mõned MAGA toetajate positsioonid või vähemalt neile lähenema, eriti mis puudutab kultuuriliste probleemide kõrvalejätmist ja liikumist paremale immigratsiooni, transsooliste õiguste ja muu taolise osas, et võita üle kõhklevaid valijaid kaalukeeleosariikides.
JWM: Termin „reaktsiooniline tsentrism“ viitab nähtusele, kus mõtlejad, ajakirjanikud, mõnikord professorid ja poliitikud paigutavad ennast teadlikult tsentrisse – kahe äärmuse vahele – ja kus probleem on sageli selles, et nad lõpuks hakkavad esitama noid kaht äärmust kuidagi võrdväärsetena või ühtviisi ohtlikena. Need, kes sellistele positsioonidele vastu seisavad, ütlevad: muidugi te võite kritiseerida teatud asju, mis mõnel puhul ülikoolides juhtusid – see on täiesti okei –, aga need ohud ei ole tegelikult ühesugused. Ühelt poolt Trump ja teiselt poolt see, mida mõnikord kutsutakse ülikoolide tühistamiskultuuriks – ja me võime pikalt arutleda selle üle, kas see on ülepea tabav kirjeldus toimunust –, ei toimi tegelikult samal tasandil. Inimeste uskuma panemine, nagu need ohud oleksid sarnased, kujutab endast poliitilise otsustusvõime ränka läbikukkumist.
Peenemad reaktsioonilised tsentristid on leidnud viisi sellest vastuargumendist üle saada: võib-olla ei ole need äärmused päris üheväärsed, aga üks põhjustas teise. Need hullud vasakpoolsed oma lõputute ideedega mitmekesisusest ja kahekümne üheksast eri soost lihtsalt ei jätnud teisele poolele muud valikut kui liikuda veel kaugemale paremale ja hääletada Trumpi poolt. Üks selle positsiooni spetsiifiline eeldus on see, justkui ainult vasakpoolsetel oleks agentsus – ainult nemad teevad mingi käigu ja siis peavad kõik ülejäänud lihtsalt reageerima, ja kõik ülejäänud vabandatakse välja, sest vastulöök selles universumis on kvaasi-loomulik ja kvaasi-
vältimatu.
Empiiriliselt on selliseid argumente raske põhjendada. Alati öeldaks: oh, võtkem Hillary Clinton 2016. aastal, see suur arutelu WC-de üle; või 2024. aastal, kui Trump tuli lagedale loosungiga „She is for they/them and he is for you“. Aga mõnikord inimesed tõesti uurivad neid asju empiiriliselt ja leiavad, et pole tõendeid, nagu võinuks sedasorti asjad valimistulemust oluliselt mõjutada. Tulemust mõjutasid hoopis teised küsimused. 2016. aastal avaldas tõesti mõju lugude lõputu kordamine sellest, nagu oleks Clinton oma e-kirjadega midagi valesti teinud, või korruptsioonihõng Clinton Foundationi ümber – neil asjadel oli tõesti mõju. Ja neid tõid ajakirjanikud väga tihti esile just nimelt „mõlema poole“-loogika järgi – me ei taha, et meid nähtaks alati Trumpi kritiseerivat, seetõttu peame ka Clintonit kritiseerima.
Lisaksin lõpuks ühe viimase seiga Euroopa konteksti kohta ka. Jah, leidub mõningaid populistlike parteide väga tulihingelisi toetajaid, ja muidugi ei peaks me otsekohe järeldama, et nad on kõik üksiti ka tulihingelised rassistid. Aga see, mis tulemust tõepoolest mõjutab, on paremtsenter. Mitte igaüks, kes Trumpi poolt hääletas, ei toeta MAGA-t, ja mitte igaüks, kes istub Kongressis ja teda de facto võimul hoiab, ei ole sellele konkreetsele liikumisele pühendunud. Nii et küsimus ei ole tegelikult, kuidas jõuda valge meestööliseni, kes istub kusagil Ohio kiirsöögikohas. Küsimus on selles, kuidas takistada paremtsentri moraalset pankrotti – kuidas panna nad mõistma, et see, mida Trump teeb, on täiesti õigustamatu, arvestades korruptsioonitaset. Minu meelest on see huvitavam küsimus. Seesama küsimus seisab paljude Euroopa paremtsentris tegutsejate ees, kellel on veel valik lahti, kas toetada paremäärmuslikke populiste või mitte.
See on palju produktiivsem kui stereotüüpiline lahendus öeldes: „teeme Apalatšides neid Trumpi safareid ja lükkame koorma liberaalide õlgadele“; öeldes, et te justkui vaatate neile inimestele ülalt alla, aga peaksite püüdma oma sõnumiga nendeni jõuda. Antagu mulle andeks see väike tiraad, aga ma olen mures, et sedalaadi soovitus jõuab ka Euroopasse, et „okei, koorem on tegelikult liberaalide õlul, nemad peavad põhimõtteliselt mõned oma moraalsed veendumused maha müüma ja see on ainus viis, kuidas demokraatiat päästa“. Minu arvates on see moraalselt vale, aga ka empiiriliselt ei ole see valimisstrateegia, mis võiks tööle hakata. Eriti olukorras, kus on palju pühendunud inimesi ja mitte just väga palju kõhklevaid valijaid, on tohutult tähtis mobiliseerida oma leer. Kui su oma pool näeb sind oportunistlikult oma positsioone mugandamas, mõningaid toetajaid maha müümas, vähemuste õigusi kergelt võtmas, siis ei kavatse nad sinu eest välja tulla. See on palju kahjulikum kui mingid kümme vastaspoolele üle jooksnud valijat kusagil müütilisel südamaal, kelleni sa oma oportunistlike mugandustega võid jõuda, aga võid ka mitte jõuda.
AV: [Naerab] Kanname kindlasti hoolt, et üks intervjuu eksemplar jõuaks Briti Tööpartei kätte.
Teine võimalik pakkumine on olnud lai korruptsioonivastane ja demokraatia-meelne rahvarinne. Siin toodud näited tulevad just Poolast ja – saame näha, kuidas valimised kujunevad – võib-olla Ungarist. Kuidas te hindaksite millegi seesuguse potentsiaali USA-s?
JWM: Rõhutaksin kaht asja. Ühelt poolt on teil täiesti õigus, et opositsioonipartei peab haarama kinni pretsedenditust korruptsioonist – kui probleemist – ning võtma sellest, mis võtta annab. Mitte lihtsalt kui valimisstrateegia küsimusest, sest see on iseenesest moraalne pahe ja sellele tuleb vastu seista kõigi vahenditega, mis käepärast.
Aga nüüd teine mõte: see, mis võiks tunduda täiesti tervemõistusliku oletusena – et muidugi saavad paljud parempopulistid võimule lubadusega soo kuivendada, süsteem puhastada, korruptsiooni vastu võidelda, ja kui nad siis osutuvad palju korrumpeerunumaks kui need, keda nad alguses kritiseerisid, siis peab see neile poliitiliselt saatuslikuks saama –, see oletus ei ole tihtipeale õigeks osutunud. Mõelgem, mida Jörg Haider palju aastaid Austrias tegi: see peab ju parteile saatuslikuks saama. Aga nagu teate, tihtipeale ei ole saanud.
Nii et minu meelest on pisut naiivne mõelda, et mingi korruptsioonivastane positsioon üksi asja ära ajaks. Ja kui mõelda neist kahest näitest, mida nimetasite – nii Poolas kui ka nüüd Ungariski on valitsenud ka tunne, et majanduskasv on peatunud, elatustaseme kriis on inimestele väga märgatav. Ma ei saa seda praegu empiiriliselt tõestada, aga mu meelest võib õigusega öelda, et sel juhul omandab korruptsioon äkitselt teistsuguse tähenduse. Üks asi on öelda: okei, see ei meeldi meile, aga meil läheb niigi hästi, nii et võime sellele läbi sõrmede vaadata. Teine asi on taibata: meil kõigil läheb väga halvasti, aga nendel on nüüd kusagil oma suured kinnisvaravaldused. See on natuke Tocqueville’i moodi mõte, üks ja sama asi võib väga erinevatel tingimustel hakata tähendama midagi teistsugust, sest seda ümbritsevad ootused on teistsugused. Ühtäkki saab miski, mis senini ei olnud mõnede inimeste silmis skandaalne, tohutuks skandaaliks lihtsalt seepärast, et võrreldes su enda olukorraga osutub see moraalselt tohutult nörritavaks.
Muidugi teeb ka Trumpi valitsus praegu väga palju ära selleks, et majandus põhja ajada, nii et see stsenaarium võib veel aset leida. Aga liiga vara oleks arvata, et see üksi võiks demokraatia asjad kuidagi korda ajada.
AV: Selle teema kokkuvõtteks: ma olen palju mõelnud Jürgen Habermase „Avalikkuse struktuurimuutuse“ üle, eriti kuna suur mõtleja just meie seast lahkus. Mõeldes tema argumendi üle – kuidas kohvikukultuur, kus kodanlus sai lugeda ajalehti ja arutada päevakajalisi asju, lõi pinna avalikule arvamusele, millest sai üks liberaalse maailmakorra põhjapanev joon –, tahaksin küsida: mil määral saame me seda populistlikku momenti käsitleda, pööramata tähelepanu sotsiaalmeediale, mis, nagu paljud on väitnud, on avaliku arvamuse struktuurselt polariseerinud ning loonud tingimused poliitika mõistmiseks „meie versusnemad“ ehk „eliidid versusrahvas“ raamistikus?
JWM: Piirduksin kahe momendiga. Ma oleks väga ettevaatlik teatud tüüpi tehnoloogilise determinismi osas, mis on imbunud igale poole. Selles pole midagi uut. Inimesed on alati üritanud rääkida lugusid stiilis: leiutatakse trükipress, ja ennäe, kohe puhkevad ususõjad; leiutatakse raadio, ja mis tuleb seejärel? Fašism; leiutatakse TV, ja mis saab edasi? Makartism. Muidugi pole lausa vale, aga ka mitte päris õige öelda, et iga tehnoloogia loob erinevaid võimalusi ja et kunagi ei ole ette määratud ühtainsat poliitilist tulemust. Mingil loomuvastasel tasandil võib see liberaalides tekitada hea enesetunde selle suhtes, mis parajasti juhtub, sest ehkki nad ühelt poolt on valmis rääkima täiesti apokalüptilisi asju – et praegune internet ja sotsiaalmeedia tähendavad paratamatult fašismi –, siis vähemalt on meile teada, mis toimub. Niimoodi mõelda on liiga lihtsustav.
See on esimene mõte, ja ma tean, et see pole kuigi produktiivne. Las ma proovin tulla välja millegi positiivsega. Mõned neist äärmuslikest asjadest, mis Ühendriikides on juhtunud – mõtelgem inimestest, keda veendi uskuma, nagu oleks ühe Washingtoni pitsarestorani all kelder, kus toimuvad satanistlikud rituaalid ja tegeldakse pedofiiliaga –, ei ole vältimatud. Klišee, et kõik see, mis juhtub siin, jõuab varem või hiljem ka Euroopasse, et see on meie globaalne saatus – see on jama. Nagu kolleegid sotsiaalteadlased on väga selgesti näidanud, lasub iga uue meedia infrastruktuur varem eksisteerinud meedia infrastruktuuri peal. Suurt osa sellest, mis on USA-s toimunud ja viltu läinud või minemas, saab seletada ainuüksi 1980. ja 1990. aastate raadio jutusaadete ja kaabeltelevisiooniga, ja neid asju omakorda saab seletada ainult teatavate regulatoorsete otsustega, põhiliselt Reagani administratsiooni ajal. Nii et see ei tähenda, nagu ei võiks teisteski maades sõgedaid asju juhtuda. Pole mingit põhjust enesega rahul olla – aga pole ka põhjust täiesti alarmistlikuks minna.
Konkreetselt tähendab see, et ehkki leidub väga häid põhjusi, miks avalikku televisiooni ja raadiot paljudes Euroopa riikides kritiseerida – need institutsioonid ei ole kaugeltki täiuslikud –, on juhul, kui need institutsioonid on olemas, ülimalt tähtis neid säilitada. Ei ole juhus, et igat liiki populistid nende vastu sõdivad: mõelgem hiljutisest referendumist Šveitsis või Saksamaa paremääre suurest kampaaniast, kus nad ütlesid, et kõik see maksumaksja raha läheb vasakpoolsetele ajakirjanikele, et nad saaksid suvalisi arvamusi kokku jahvatada. Äärmiselt tähtis on neist institutsioonidest kinni hoida, ja ülitähtis on vastu seista šantaažile, milletaolist paremäär on rakendanud BBC vastu, öeldes, et „te peate meile tõestama, et te pole läbini parteilised, ja seda te saate teha ainult siis, kui aktsepteerite meie ettekirjutusi programmide koostamise osas ja selle osas, mida põgenike kohta ütelda“.
Ükski neist asjust ei ole imeravim, aga me peame laskuma alla „einoh, see sotsiaalmeedia“ väga üldiselt tasandilt ning vaatama spetsiifilisi meedia infrastruktuure niisugustena, nagu need eksisteerivad. On ruume, kus me saame asju säilitada või isegi mõnikord paremaks teha. Ja lõpetamaks tõeliselt positiivsel noodil, millele teil on õigus, kui te räägite inimestega USA-s – lootkem parimat.
7. aprill 2026
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
[1] J.-W. Müller, Keiser nuttis. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2025, nr 12.
