Vana maailm on suremas ja uus maailm vaevleb, et sündida; käes on koletiste tund. – Antonio Gramsci
Umbes poolteist aastat tagasi, kui Trump oli äsja teistkordselt valitud USA presidendiks, ennustasin USA sumbumist Lääne versiooniks Venemaast ja sellega liberaalse maailmakorra lõppu.[1] Nüüdseks, kui Trump on olnud võimul üle aasta, paistab ennustus olevat täide läinud: USA on ähvardanud annekteerida Kanada ja Gröönimaa ning rünnata Kuubat, kiusanud Ukraina presidenti, röövinud Venezuela juhi, läinud sõtta Iraaniga ja koos Iisraeliga tapnud selle kõrgeima usujuhi, andnud Iisraelile rahvusvahelise egiidi palestiinlaste genotsiidi jätkamiseks rahuprotsessi nime all, kehtestanud seadusevastased tollid riikidele üle maailma, massiivselt kärpinud USAID-i arenguabi, põhjustades nii üle poole miljoni ennetatava, sh valdavalt laste surma üle maailma, ning lahkunud 66 rahvusvahelisest organisatsioonist ja lepingust. See loetelu jätab mainimata siseriiklikud käigud demokraatia õõnestamisest kuni koonduslaagrite süsteemi väidetava rajamiseni. Olukorra muudavad trööstitumaks MAGA aktivistide juubeldused selle hävitustöö taustal ning Lääne valitsuste piinarikas lipitsemine ja enesetsensuur lootuses NATO-t kuidagi elus hoida, sellal kui USA presidenti huvitab maailmakorra püsivusest rohkem vaatemängu pakkumine kodumaisele publikule.
See kriitiline periood ei ole paljastanud mitte ainult mitme Lääne juhi nõrkust, vaid ka mõne teise tugevuse: Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas on vaatamata oma positsiooni haprusele Euroopa Komisjonis julgenud USA-d korrale kutsuda, Prantsuse president Macron on demonstreerinud võimekust ehitada koalitsioone Euroopa kaitseks, Soome president Stubb on ületanud kaevikuid ja silunud jäiseid suhteid kahel pool Atlandi ookeani, Hispaania peaminister Pedro Sánchez on näidanud moraalset selgroogu nii Iisraeli kui ka Iraani küsimuses. Kõik nad on omamoodi imetlusväärsed, aga tõotavad pakkuda vaid ajutist leevendust oma riigi järgmiste valimisteni, kui nad ei suuda koos kujundada rahvusvahelist korda, mis suudaks kammitseda juba seniste või wanna-be autokraatidekapriise.
Selles kontekstis mõjus Kanada peaministri Mark Carney sõnavõtt Davose majandusfoorumil maavärinana ning seda on juba tituleeritud meie ajastu kõneks. Ta rääkis senise maailmakorra purunemisest, ilusa illusiooni lõpust ja karmi reaalsuse, piiranguteta geopoliitika algusest, milles „keskmised riigid“ peavad ühte hoidma, et ellu jääda, ning ehitama uue maailmakorra, kus rahvusvaheline õigus saaks kehtida edasi ilma silmakirjalikkuseta. Need mõtted on teedrajavad ning pakuvad kontuure pildi jaoks, missugune võiks olla vaba maailma alternatiiv lihtsalt kaasaminekule multipolaarsuse ja mõjusfääride loogikaga. Et aga tabada Carney sõnade kaalukust ja mõtet, tuleb taas kord läbi käia vanad rajad, mis meid siia tõid, kriitiliselt hinnata uuesti seda maailmakorda, mille kadu on nii paljudele rõõmu ja veel enamatele šokki valmistanud, ning mõelda mitte ainult, kuhu me oleme praegu suundumas, vaid kuhu saaksime maailma veel tüürida. Meeldib see meile või mitte, USA on aina enam oht rahvusvahelisele korrale ja demokraatiale, ning see, mida teeb selle ohu vastu Euroopa, võib kujuneda määravaks.
Liberaalse maailmakorra eellugu ja sünd
Tundub, et iga päev tuletab meile meelde, et elame suurjõudude rivaalitsemise ajastul, et reeglitepõhine kord hääbub, et tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad. Seda Thukydidese aforismi esitatakse kui vältimatut – kui rahvusvaheliste suhete loomulikku loogikat, mis ennast uuesti kehtestab. – MarkCarney
Ehkki rahvusvaheliste suhete olemust hakati kutsuma anarhiliseks alles eelmisel sajandil, on rahvusvaheliste suhete anarhiline loomus olnud teada märksa kauem. Uusaja algul hakati riike (niipalju kui tollaseid kuningriike ja vabariike sai meie mõistes riikideks pidada) vaatlema toimivana loomuseisundis vastandatult ühiskondlikule seisundile, ning tuntuim näide nende suhete anarhilisusest pärineb Thomas Hobbesilt (1588–1679). Loomuseisund on täieliku vabaduse seisund, kuna puudub riik kui jõustruktuur, mis vabadusele piire seaks. Inimesi kannab nende tegevuses peaasjalikult omahuvi ja nad tahavad üldiselt samu asju (võimu, ressursse jne), mida leidub alati piiratud hulgal. Need tingimused seavad nad teineteise vastu ning kuna puudub kõrgem autoriteet, kes nende suhteid reguleeriks, on kõige otsesem viis oma tahte saamiseks jõud. Isegi kui hoidutakse seda kasutamast kogu aeg, on selle kasutuselevõtt alati võimalik. Selline pidev oht ja sellest sugenev ebakindlus iseloomustabki loomuseisundit kui sõjaseisundit kõigi vahel. Ehkki inimesed üle maailma on ühinenud riikideks ning sellega väljunud loomuseisundist oma ühiskondades, on see jäänud püsima riikidevahelistes suhetes. Loomuseisundis viibijate suhteid kammitsevat ainult loomuseadused, millel pole muud jõustajat kui osapooled ise.
Ehkki John Locke’i (1632–1704) meelest ei pidanud loomuseisund olema ilmtingimata sõjaseisund, möönis ka tema, et kuna oma elu, vabaduse ja omandi kaitsmine on igaühe enda kätes, iseloomustab püsiseisundit ebakindlus ning õigusemõistmisel on pidev oht kujuneda omakohtuks: seaduste, erapooletute kohtunike ning otsuse täideviijateta peab igaüks ise kehtestama omal käel oma õiguse, mis viib karistustega liialdamisele. Ehkki loomuseadused kohustavad kaitsma mitte ainult iseennast, vaid ka ülejäänud inimkonda, hoiduma kahjustamast teiste elu, vabadust ja omandit ning ohjeldama loomuõiguste rikkujaid, jääb seaduste järgimine paratamatult meelevaldseks seni, kuni riigid pole ühinenud samalaadsel viisil, nagu inimesed on ühinenud ühiskonda. Veelgi enam, ehkki avalikult kiputi hukka mõistma makjavellistlikke ideid valitseja kohustusest saavutada riigi hiilgus vallutussõdade teel, talitati praktikas tihtipeale just sellist loogikat järgides. Isegi loomuseaduse teoreetikud, kes pidanuksid kasutama oma positsiooni survestamaks valitsusi seda austama, asusid pigem õigustama nende tegevust uute õiglase sõja kontseptsioonidega – vähemalt Immanuel Kanti (1724–1804) hinnangul.[2] Loomuseadused kui inimmõistuse konstruktsioonid näisid olevat määratud hukule niipea, kui riikide otsesemad huvid nendega vastuollu lähevad.
Kant, kes oli loomuseisundi hindamisel lähemal Hobbesile (loomuseisund kui sõjaseisund), oli samas lootusrikkam selle ületamise perspektiivi suhtes. Tema sõnul on loodus juba loonud teatud eeltingimused „igavese rahu“ saavutamisele, nt pillutades inimkonna üle maailma, sundides rahvaid ühinema riikideks ning muutes eri rahvad kaubanduse kaudu üksteisest sõltuvaks. Ehkki senises praktikas olid riigijuhid viidanud loomuõigusele vaid ettekäändeliselt, siis juba fakt, et nad ei saanud jätta sellele kasvõi silmakirjaks kummardust tegemata, „tõestab, et inimesel on kõrgem, praegu küll veel uinuvas olekus moraalne võimekus ületada see kuri põhimõte [seada omakasu õigusest kõrgemale] iseeneses“. Kant polnud aga naiivne ega eeldanud valitsejatelt mingisugust üllusepuhangut, mis loomuõiguse selle õiguspärasele troonile tõstaks. Pigem nägi ta, et mida enam rahvad arenevad, seda enam nõutavad nad endale riigikorda, mis põhineks esindamisel ja kannaks nende ees vastutust – s.o vabariiki. Just vastutuse tõttu rahva ees hoiduksid esindajad paiskamast oma riiki sõtta, mille eest maksaksid nii materiaalselt kui ka verega just need, keda nad esindavad. Kui vabariigiks peaks arenema üks „võimas ja valgustatud riik“, siis „pakub see keskset tugipunkti föderaalseks koostööks teiste riikide vahel“, mis põhineks juba rahvusvahelisel õigusel. Ülejäänud riigid, mis valiksid jäämise väljapoole rahvusvahelist õigust, jõul põhinevasse maailmakorraldusse, „leiaksid endale igavese rahu avaras hauas, kuhu maetaks kõik vägivalla õudused ja need, kes nende eest vastutavad“.
Kuid esialgu näis, et saadakse ka ilma kantiliku rahuliiduta hakkama, nagu demonstreeris 19. sajandi rahvaste kontsert, absolutistlike suurjõudude katse hoida ära Prantsuse revolutsiooni ideede levik ning säilitada Euroopas jõudude tasakaal. Samas saavutati seegi riikidevaheline rahu riikidesiseste konfliktide hinnaga. Vana korra pooldajad surusid alla konstitutsionaliste, vabariiklasi ja demokraate, kuni vastasseis lahvatas 1848. aastal revolutsioonideks üle Euroopa. Võib-olla teadmatult järgides Machiavelli ettekirjutust, leebus ühiskondadesisene konflikt alles selle eksportimisega imperiaalekspansiooniks. See leevendus oli aga ajutine ning kui maailm oli suurjõudude vahel ära jagatud, naasid uue intensiivsusega ka nendevahelised konfliktid, lõpp-punktiks Esimene maailmasõda. Pärast nelja aastat sõda ja isegi konservatiivsete hinnangute järgi enam kui 15 miljonit uut hauda tundus Kanti nägemus rahuliidust ainsa viisina, kuidas tagada, et midagi sellist enam kunagi ei korduks.
See lootus pandi 1920. aastal loodud Rahvasteliidule. Too organisatsioon, mille liikmed lubasid põhikirjas hoiduda sõjast, lähtuda rahvusvahelisest õigusest ja austada omavahelisi lepinguid, suutis aga enam-vähem oma rolli täita vähem kui 15 aastat ning oli Teise maailmasõja ajaks hääbunud täiesti tähtsusetuks. Üheks puuduseks oli selle erinevus Kanti (kon)föderatsioonist ühe möödapääsmatu aspekti poolest – too „keskne tugipunkt“, milleks oleks tollal saanud olla ainult Ameerika Ühendriigid, otsustas vaatamata oma rollile liidu loomises sellega mitte liituda, jättes juhtrolli sõjast räsitud Ühendkuningriigile ja Prantsusmaale. Kuid isegi USA osalusest poleks tarvitsenud liidu päästmiseks piisata. Kui 20. sajandi üks mõjukamaid õigusteadlasi Hans Kelsen (1881–1973) 1944. aastal Rahvasteliidu läbikukkumist analüüsis, leidis ta, et ka selle alused ja juriidiline ülesehitus olid eesmärkide saavutamiseks ebapiisavad: „Juba algusest peale võis ette näha, et maailmavalitsus ei saa õnnestuda, kui selle otsused tuleb teha ühehäälselt, sidumata ühtki liiget vastu tema tahtmist, ning kui puudub keskne võim nende elluviimiseks.“[3] Rahvasteliidu õppetunde arvestades kasvas aga Teisest maailmasõjast välja kaks uut kantilikku projekti, ÜRO ja algelisel kujul see, mida me täna tunneme Euroopa Liiduna. Just esimesega neist seondus kõige otsesemalt uus liberaalne, reeglitel põhinev maailmakord.
Liberaalne maailmakord praktikas
Me teadsime, et jutt rahvusvahelisest reeglitel põhinevast korrast on osaliselt vale. Et kõige tugevamad teevad endale erandi, kui see neile kasulik on. Et kaubandusreegleid jõustatakse asümmeetriliselt. Ja rahvusvahelist õigust kohaldatakse erineva rangusega sõltuvalt sellest, kes on süüdistatav või ohver. – MarkCarney
Ehkki eri käsitused on eri meelt, kas liberaalne maailmakord sai alguse alles 1990. aastatel või juba peatselt pärast Teist maailmasõda ning jõudis külma sõja lõpuga oma kuldaega, ollakse üldiselt siiski ühel meelel, et selle aluseks olevad rahvusvahelised institutsioonid sündisid valdavalt juba 1940. aastatel. Ühest küljest kuuluvad siia need, mis kehastavad liberaalset rahvusvahelist majanduskorda – mis on suunatud rahvusvahelisele majanduslikule integratsioonile ning mida tuntakse enamasti Bretton Woodsi institutsioonidena (Rahvusvaheline Valuutafond ehk IMF, Maailmapank, üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe ehk GATT, millest kasvas välja Maailma Kaubandusorganisatsioon ehk WTO jne). Suurele surutisele järgnenud valuuta- ja kaubandussõjad olid paljastanud riikide majandusliku integratsiooniga kaasneva haavatavuse ja toonud kaasa hiiglaslikke sotsiaalseid kulusid – pankrottide laine, majanduskriisi, tööpuuduse, millest kasvasid välja äärmuslikud poliitilised jõud, demokraatlike institutsioonide kokkukukkumine ning lõpuks Teine maailmasõda ja genotsiidid. Bretton Woodsi institutsioonide algne loogika oli see, et uus kord peab integratsiooni küll soosima, aga järk-järgult ja pehmendades sellega kaasnevaid riske, seades näiteks piiranguid kapitali väljavoolule ning sidudes teiste riikide valuutad kullaga vaid dollari vahendusel. Tänu vabamatele kätele maksude ja intressimäärade määramisel ja majanduselu korraldamisel sai kõikjal läänemaailmas esile kerkida heaoluriik, mis leevendas majanduslikku ebakindlust ja klassivõitluse momenti ning suunas kujundama majanduspoliitikat tööandjate, -võtjate ja riigi koostöös. Ehkki kullastandard, millel Bretton Woods põhines, sai läbi koos Nixoni otsusega sellest loobuda 1971. aastal, on selle rahvusvahelised institutsioonid endiselt alles ning kehastavad seda korda siiamaani.
Laiemas mõttes liberaalse maailmakorra jaoks oli keskne organisatsioon aga ÜRO, mille enese ja allasutuste (nt Rahvusvahelise Kohtu) eestvedamisel pidi kujunema rahvusvahelise õiguse süsteem, mis oleks võimeline ära hoidma järgmise suurjõududevahelise sõja, millest maailm tuumaajastul enam tõenäoliselt ei taastuks. Ühest küljest oli see oma eesmärgi täitmisel kindlasti edukam, kui oli olnud Rahvasteliit: külm sõda päädis ühe poole kokkuvarisemise, mitte kolmanda maailmasõjaga, ning ehkki selle uus inimõigustesüsteem oli võrreldes ilmasõdadevahelise vähemuste õiguste süsteemiga hambutum, pakkus see märksa universaalsemat alust rikkumiste avalikuks kritiseerimiseks ja selle pinnalt uute rahvusvaheliste normide sõnastamiseks. Samas ei olnud see piisav takistamaks kaht külma sõja vaenupoolt muutmast Kolmandat Maailma varisõdade tallermaaks, tundmata erilist muret rahvusvahelise õiguse pärast. Kui tulla tagasi Kelseni juurde, siis tema nägi probleemi juba ÜRO enda põhikirjas ja konkreetsemalt selles ulatuslikus meelevaldses võimus, mille viis maailmasõja võitjat – USA, Nõukogude Liit, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Hiina – olid endale ÜRO julgeolekunõukogus võtnud rahvusvahelise õiguse arvelt: „Julgeolekunõukogu viie alalise liikme vetoõigus asetab nad ÜRO seadustest kõrgemale, kehtestab nende juriidilise hegemoonia kõigi teiste liikmete üle ning märgistab seeläbi organisatsiooni autokraatliku režiimi tunnustega. … Seega võib julgeolekunõukogu lahendada vaidluse viisil, mis erineb Rahvusvahelise Kohtu otsusest. Julgeolekunõukogule sellise võimu andmine on kahtlemata üks põhikirja kõige problemaatilisemaid sätteid. See asetab Kohtu, ÜRO „peamise õigusemõistmisorgani“, julgeolekunõukogu poliitilise kontrolli alla, kusjuures julgeolekunõukogu on täielikult poliitiline organ.“[4]
Ehkki üks-kaks neist viiest kuulusid n-ö sotsialismiplokki, on teaduskirjanduses vähe kahtlust, et nii ÜRO kui ka eelmainitud majandusorganisatsioonide mõttes oli hegemooniliseks jõuks USA. Rahvusvahelisi norme kujundati valdavalt selle näo järgi ning Ameerika Ühendriikidel oli ka kõige vabam voli neist üle astuda. Kanti „demokraatliku rahu“ teooria järgi (nagu seda tänapäeval tuntakse) oleks see pidanud tähendama maailma demokraatiate ühisrinnet üksteise kaitseks ja õiguspõhise raamistiku loomiseks omavaheliste suhete reguleerimiseks. Mingil määral see kindlasti nii oligi, kui mõelda mainitud organisatsioonide olulisusele lääneriikide vahelise korra loomisel. Kuid Kolmandas Maailmas ei jooksnud see joon mitte niivõrd demokraatiate ja diktatuuride, vaid majandussüsteemide või -kaalutluste alusel. Nõukogude Liidu ja Hiina sekkumiste kohta idablokis, Koreas, Vietnamis jne teame oma kooliõpikutest hästi. Tõenäoliselt vähem teadvustatakse, kui varmas oli USA kukutama või õõnestama teisi demokraatiaid, eriti oma „lähivälismaal“, kui need võtsid ketserlikke positsioone oma majanduse korraldamises: Iraanis (1953), Guatemalas (1954), Brasiilias (1964), Dominikaani Vabariigis (1965), Tšiilis (1973), Nicaraguas (1980. aastad) jne. Kanti nägemus vabariikide vastastikusest rahumeelsusest nõrgenes märgatavalt, kui välisrežiimide kukutamiseks ei olnud enam vaja oma kodanikke püssi alla kutsuda.
Koos külma sõja lõpu ja seega USA hegemoonia kinnistumisega üle maailma saabus liberaalse maailmakorra kuldaeg ning hetkeks näis, et ajalugu on tõesti jõudnud oma lõpu või sihini, kui kasutada Fukuyama väljendit. Nii liberaalne majandus- kui ka poliitiline kord tõusid nüüd vaidlustamatuks normiks, rahvusvaheline integratsioon ühisesse õigusraamistikku sai jõulise tõuke peaaegu igas valdkonnas[5] ning ülemaailmne rahu paistis korraks olevat käeulatuses. Bretton Woodsi aegne majandussüsteem oli küll kokku kukkunud, aga selle asemele oli tulnud uus neoliberaalne majandusmudel, millega kadusid nii varasemad tõkked kapitali väljavoolule kui üksiti ka senine tugiraamistik heaoluriigi mudelile (viimane on siiski püsima jäänud, ehkki nõrgenenud kujul). Rahvusvahelise kogukonna kasvav põimitus ja samas ka haavatavus jõudis isegi demokraatlikesse riikidesse ilma igasuguse avaliku aruteluta, sealjuures kaalutlusteta, kuidas pehmendada kaasnevaid riske ja tagajärgi, kuna enamik riikidest oli pigem reegli vastuvõtja kui looja positsioonis.[6] Küll aga tugevdasid need arengud veelgi USA positsiooni, kes sai oma huvide edendamisel viia nüüd fookuse „kõvalt“ jõult „pehmele“. See on ka põhjus, miks globaliseerumist on mõnikord peetud sünonüümseks amerikaniseerumisega.[7]
Kui otsida selle korra lagunemise algust, tuleb minna kaugemale kui Donald Trumpi praegune või esimene ametiaeg või Venemaa sõda Ukrainas või Gruusias – tuleb minna tagasi George Bush jr ametiaega. Ühest küljest toimus USA-s endas 2001. aasta 11. septembri sündmuste järel teatav „illiberaalne“ pööre, kui „terrorivastases sõjas“ heideti inimõigused üle parda, loodi Guantánamo vangilaager, legaliseeriti piinamine, rassiline profileerimine ja ulatuslik jälitustegevus. Rahvusvahelise korra seisukohalt oli aga hullem USA sissetung Iraaki, mis toimus mitte ainult rahvusvahelisele
õigusele vilistades, vaid millega tulid kaasa ka paljud NATO-liitlased, sh NATO-ga peatselt liituv ja vastselt liitunud Eesti. Tõsi, see polnud esimene kord, kui NATO liberaalse maailmakorra ajal rahvusvahelist õigust rikkus: sama tegi see nt Bill Clintoni juhtimisel Jugoslaavias Kosovo toeks 1999. aastal. Samas kui seda võidi veel lugeda „ebaseaduslikuks, aga legitiimseks“, kuna diplomaatilised kanalid olid ammendunud, oli tõsine etnilise puhastuse oht ning sekkumine oli veel mingil määral kooskõlas ÜRO põhikirja vaimuga,[8] ehkki mitte kirjatähega, siis õigustused sissetungiks Iraaki (nt massihävitusrelvade ohu kohta) olid alusetud. Kuna liberaalse maailmakorra lipulaev ja selle eskaader läksid sedavõrd karjuvalt vastuollu omaenda jutlustatud väärtustega ajal, mil tingimused konfliktide lahendamiseks rahvusvahelise õiguse teel polnud kunagi paremad olnud, tekitasid nende (meie?) rikkumised esimesed mõrad Lääne tõsiseltvõetavusse rahvusvahelise korra kaitsjatena. Ehkki Obama jaoks oli liberaalse maailmakorra kuvand olulisem, ei hoidunud temagi rahvusvahelist õigust rikkumast (kui mõelda nt Liibüale või tema ajal intensiivistunud droonirünnakutele) ega suutnud ära hoida järgmist „illiberaalset“ pööret USA-s Trumpi tulekuga (nagu seda ei suutnud ka Biden).
Trumpi-aegne ja -järgne maailmakord
Kuid ma väidan samuti, et teised riigid, eriti keskmise suurusega riigid nagu Kanada, ei ole jõuetud. Neil on suutlikkust luua uus kord, mis kannab meie väärtusi, nagu inimõiguste austamine, kestlik areng, solidaarsus, suveräänsus ja riikide territoriaalne terviklikkus. – MarkCarney
Kui võrrelda liberaalse maailmakorra tänast seisu George W. Bushi ametiajaga, siis joonistub välja üks piinlik eripära: rahvusvahelise õiguse valikuline rakendamine näib enamiku Lääne, sh Eesti poliitikute jaoks olevat saanud probleemiks alles nüüd, kui me ise oleme muutunud selle järgmisteks potentsiaalseteks ohvriteks. Ehk kõige paremini ilmestab seda kahenäolisust see, kui võrrelda rahvusvahelise õiguse retoorilist olulisust siis, kui konflikti osapoolteks on USA ja lääneriigid (nt seoses Kanada või Gröönimaa annekteerimiskavatsustega) ja kui nendeks on nt USA ja Iraan nagu praegu.[9] Põhiliseks erinevuseks võrreldes Trumpi esimese ametiajaga on aga see hoog, millega demokraatiat lammutatakse. Kongressi vahevalimised on alles ees ning need võivad näidata USA demokraatia edasise arengu võimalikku suunda, aga arvestades Trumpi jõupingutusi enda ja oma kliki võimu kinnistamiseks on märksa vähem tõenäoline, et talle järgneks Obama-sugune figuur, kes jätkates küll rahvusvahelise õiguse rikkumist Kolmandas Maailmas, jätaks Lääne rahule. Igal juhul ei saa Euroopa sellele lootma jääda.
Nüüd kus USA ise on liberaalsest maailmakorrast eemaldunud, on kõlanud ka meil üleskutseid rahvusvaheline õigus kõrvale heita. „Viime diktaatorite kõrvaldamise üle ilma lõpule ja teeme siis üleilmse rahukonverentsi, kus uued reeglid kokku lepitakse,“ kutsus üles Eerik-Niiles Kross.[10] Veider idee, kui arvestada, et praegusedki reeglid on Lääs suuresti ise kirjutanud. Allan Aksiim ja Merili Arjakas räägivad rahvusvahelise õiguse võimetusest maailmas toimuvat korraldada ning soovitavad omaks võtta mõjusfääride loogika – ning selle järgi pole meil muid variante kui USA, Hiina või Venemaa.[11] Sellel hinnangul on nähtavasti olnud kandepinda ka meie tipp-poliitikute seas, sest pole vahet, kas ollakse koalitsioonist või opositsioonist, liberaal, konservatiiv või sotsiaaldemokraat, ikka püütakse üksteist üle trumbata selles, kui valjuhäälselt USA sõda Iraanis toetada. Seda hoolimata mitte ainult rahvusvahelise õiguse rikkumistest ning sõjaga kaasnevatest inimkaotustest ja -kannatustest, vaid sellestki, kuidas sõda potentsiaalselt kahjustab meie enda huve: tõstab naftahindu, tugevdab sellega Venemaa eelarveseisu ning tekitab Euroopas jälle kõrgendatud inflatsiooniriski; tõmbab Lääne tähelepanu Ukrainalt Lähis-Idale ning võib olukorra eskaleerudes viia järgmise põgenike- ja paremäärmusluselaineni Euroopas.
Selline lähenemisviis alahindab sedagi, kui asendamatuks on liberaalne maailmakord muutunud ka ülejäänud maailma jaoks. Kui USA ähvardas sellest Trumpi esimesel ametiajal väljuda, koondus rahvusvaheline kogukond, sh EL ja Hiina, oma püüdluses rahvusvahelisi institutsioone ummikust päästa ning tugevdada vastastikust integratsiooni.[12] Paljudele riikidele on IMF, WTO ja Maailmapank asendamatud allikad investeeringute ja laenude saamiseks. Ehkki rahvusvahelist õigust rikutakse, kehtib endiselt rahvusvahelise õiguse klassiku Louis Henkini (1917–2010) väljend, et enamik riike järgib enamiku ajast enamikku rahvusvahelisest õigusest. Liberaalne maailmakord kerkis esile inimajaloo suurimatest kriisidest ning arvestades, kui hapras seisus on maailma majandus, julgeoleku- ja ka looduskeskkond, on meil seda vaja mitte vähem, vaid rohkem. Korratagu Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor René Värgi sõnu: „Rahvusvaheline õigus annab meile keele, millega hinnata ja vajaduse korral hukka mõista. … [See] seab piirid. See määratleb, mis on lubatud, mis mitte. See pakub mehhanisme vaidluste rahumeelseks lahendamiseks. See annab väiksematele riikidele kaitse ja suurematele riikidele legitiimsuse … Kui tahame maailmas säilitada rahu, julgeoleku ja heaolu, peame kaitsma ÜRO harta eesmärke ja põhimõtteid. Peame nõudma sõjapidamise reeglite järgimist. Peame rakendama rahvusvahelist õigust järjekindlalt ja ilma topeltstandarditeta, et meil oleks oma tegevusele globaalne toetus.“[13]
ÜRO ise on praeguses kriisis nõrgenenud nii julgeolekunõukogu patiseisude kui ka järskude rahastuskärbete tõttu, mistõttu iseseisvalt see senist korda taastada ei suuda. Seda lünka, mille on liberaalsesse maailmakorda jätnud USA, saab täita ainult üks jõud maailmas – Euroopa Liit. Kahest Teise maailmasõja järgsest kantilikust projektist on just see olnud edukam, suutes oma liikmesriikide vahel mitte ainult hoida rahu, vaid ühendada nad millekski enamaks kui ainult ühisturg või konföderatsioon. Euroopa Liit on olnud kogu maailmale eeskujuks, kuhumaani peaks arenema rahvusvaheline õigus ning kuidas selle kujundamine saab olla demokraatlik protsess. Mark Carney räägib sellest, et keskmise suurusega riigid „peavad tegutsema ühiselt“, et ellu jääda. Euroopa Liit peab muutuma „keskseks tugipunktiks“, mille ümber need riigid saaksid koonduda – demokraatiate liiduks, mille najal vältida reeglitel põhineva rahvusvahelise korra muutumist sõnakõlksuks. Võib-olla on isegi mõeldav, et temaga oleksid nõus liituma demokraatiad nagu Lõuna-Aafrika ja Brasiilia, mis on ennast BRICS-is seadnud läänemaailma vastu suuresti vastuseisust USA hegemooniale. Selle liidu ainus tingimus peaks olema kinnihoidmine demokraatiast (või valmisolek demokratiseeruda) ning rahvusvahelisest õigusest (koos senisest demokraatlikuma nägemusega sellest, kuidas seda kujundada).
On ilmselge, et praegu pole Euroopa Liit selleks veel võimeline. Aastakümnetepikkune sõltuvus USA-st oma julgeoleku tagamisel (sh USA tehnika najal) on viinud mahajäämuse ja haavatavuseni. Majanduslikult on Euroopa Liit endiselt rohkem nagu 27 eraldi turgu kui üks suur. Tema otsuselangetamismehhanismid, eriti välispoliitikas, on pidevalt struktuurse pantvangidilemma lõksus. Tal on kaugemale arenenud demokraatia kui ühelgi teisel rahvusvahelisel organisatsioonil, aga sellegipoolest valitseb teatav „demokraatia defitsiit“ jne. Et Euroopa Liit oleks võimeline täitma rolli, mida liberaalne maailmakord temalt nõuab, peab ta end kokku võtma ja tugevnema – ehk teise sõnaga, föderaliseeruma. Ta peab arenema poliitiliselt, sõjanduslikult, tehnoloogiliselt ja majanduslikult piisavalt iseseisvaks tugevaks jõuks, et säilitada sõltumatus ning pakkuda vihmavarju ka teistele sarnaseid väärtusi jagavatele riikidele. Varem võis olla veel mõeldav säilitada Euroopa Liitu senisel kujul, aga nüüd, kui tegemist on ainsa potentsiaalse demokraatliku suurjõuga olukorras, kus ülejäänud kolm on kas autokraatiad või teel sinnapoole, garanteerivad kõik föderaliseerumisest tagasihoidlikumad nägemused selle, et ülejäänud suurjõud jagavad meid tõepoolest omavahel ära.[14]
On mitu sammu, mida Euroopa Liit peaks oma arengus astuma. Esiteks peab ta lahendama oma „pantvangikriisi“, kus üksikud autokratiseerunud valitsusjuhid nagu Viktor Orbán Ungarist on võimelised nurjama EL-i otsuseid välispoliitika ja julgeoleku küsimustes. Kõige sirgjoonelisem variant oleks üleminek ühehäälsuse põhimõttelt kvalifitseeritud häälteenamusele, mis peaks olema tehtav isegi ilma EL-i aluslepinguid muutmata.[15]Samas juba fakt, et Euroopa Liidus on liikmeid, kes õõnestavad selle alusväärtusi – vabadust, demokraatiat, võrdsust seaduste ees, õigusriiklust ja inimõigusi –,
näitab, et liit on olnud oma reeglite kehtestamisel liiga leebe. Euroopa Liidu sisepoliitikat on juba mõnda aega koormanud ning viimasel ajal veelgi komplitseerinud asjaolu, et autokratiseeruvaid jõude pole karistatud, vaid pigem kaitstud. Vahest markantseimaks näiteks on see, kuidas konservatiivid (Euroopa Rahvapartei ehk EPP) Merkeli suunistest lähtudes hoidsid pea kümme aastat sisuliselt ära Euroopa Liidu sanktsioonid Orbáni vastu, ehkki tema autoritaarsed kavatsused olid juba ammu ilmselged. Ehkki lõpuks visati Orbáni partei EPP-st välja, on EPP koostöö autoritarismimeelsete jõududega Euroopa Parlamendis sagenenud, mitte vähenenud, ning samasugune on seis Euroopa Ülemkogus. Selle asemel peaks Euroopa Liit võtma kasutusele meetmed niisuguste režiimide sanktsioneerimiseks, nagu Euroopa Komisjon tegigi Ungariga 2022. ja 2023. aastal, või vajadusel isegi vastavalt EL-i aluslepingu artiklile 7 peatama liikmesriigi õigused, ehkki see protseduur on keeruline.[16]
Samal ajal peab Euroopa Liit tugevdama nii enda kui ka oma liikmesriikide demokraatiaid. Ühest küljest on mõeldav näiteks „demokraatia defitsiidi“ leevendamine direktiivide algatusõiguse laiendamisega Euroopa Komisjonilt Euroopa Parlamendile, Euroopa Liidu kõige demokraatlikumale institutsioonile. Samas peab olema selle ajastamisel ettevaatlik, et tulemuseks oleks tugevam, mitte nõrgem Euroopa Liit. Sestap on olulisem soosida Euroopa Liidu ühise avaliku sfääri kujunemist, et valgustada läbi otsuste langetamist selles ning tagada avaliku sfääri kaitse katsete vastu see hõivata, mida USA on sõnaselgelt väljendanud oma riikliku julgeoleku strateegias[17] ja Venemaa on üritanud juba aastaid. Viimastel aastakümnetel on toimunud meediasfääri märkimisväärne kontsentreerumine enamasti Euroopa Liidu vastu meelestatud „poliitiliselt aktiivsete oligarhide kätte“,[18] mis Piirideta Ajakirjanike sõnul „piirab toimetuslikku mitmekesisust, suurendab enesetsensuuri ohtu ning tekitab tõsiseid kahtlusi toimetuste sõltumatuses nende aktsionäride majanduslikest ja poliitilistest huvidest“.[19] Samasuguseid riske toob kaasa erakondade süvenev sõltuvus erarahastusest, mis tekitab ohu, et oligarhid kaaperdavad demokraatia. Samal ajal kasutatakse ühismeediat aina enam valeinfo levitamiseks, kodanike polariseerimiseks ja radikaliseerimiseks.
Euroopa Liit peab ise kehtestama või suunama liikmesriike kehtestama reegleid, mis ei võimaldaks neil trendidel võimust võtta: välisriikide otsese ja kaudse annetuse keelud erakondadele koos märkimisväärsete piiridega eraannetustele ka siseriiklikult, monopolivastaste reeglite jõustamine ajakirjandusele koos mehhanismidega selle sõltumatuse tagamiseks, sotsiaalmeediaplatvormidele sisutoimetuskohustuse (näiteks kohustuse eemaldada valeinfo ja vihakõne) kehtestamine analoogselt ajakirjandusega, mida pehmemal kujul on osaliselt juba tehtud digiteenuste määruse kaudu jne. Euroopa Liidu liikmesriikidest ei tohi kujuneda uus versioon Poola-Leedu kuningriigist, mille naabrid saavad osta endale meelepäraseid kandidaate kas otse või selle avaliku sfääriga manipuleerides. Kui leidub poliitilisi liikumisi, mis soovivad müüa oma visiooni Euroopast, mis on uues maailmakorras lõhenenud, nõrk ja kolme suurjõu lükata-tõmmata, siis tehku nad seda juba omal jõul, mitte välisvalitsuste või oligarhide vahenditest. Selle vastu peaks tõusma nägemus föderaalsest Euroopast kui liberaalse maailmakorra uuest, tugevast ja väärtuspõhisest eestkõnelejast.
Artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusnõukogu grant nr PRG3027
[1] K. L. Laane, Liberaalse maailmakorra lõpust. Müürileht, nr 146, 12.11.2024.
[2] I. Kant, Perpetual Peace: A Philosophical Sketch. Rmt-s: Kant: Political Writings. Koost. H. Reiss. Tlk H. B. Nisbet. Cambridge, 1991, lk 103.
[3] H. Kelsen, Peace Through Law. Chapel Hill, 1944, lk 50.
[4] J. von Bernstorff, Autorité oblige: The Rise and Fall of Hans Kelsen’s Legal Concept of International Institutions. European Journal of International Law, 2020, kd 31, nr 2, lk 521.
[5] C. Duncombe, T. Dunne, After Liberal World Order. International Affairs, 2018, kd 94, nr 1, lk 32.
[6] C. Lafont, Democracy without Shortcuts: A Participatory Conception of Deliberative Democracy. Oxford, 2019, lk 87; Y. Papadopoulos, Democracy in Crisis? Politics, Governance and Policy. London, 2013, lk 84–86.
[7] E. Berndtson, Globalization as Americanization. Rmt-s: Power in Contemporary Politics: Theories, Practices, Globalizations. Toim. H. J. M. Goverde, P. G. Cerny jt. London; Thousand Oaks; New Delhi, 2000. Tänan Alar Kilpi selle viite eest.
[8] The Kosovo Report: Conflict, International Response, Lessons Learned. Oxford, 2000.
[9] USA nimetab seda sõda idaeurooplastele liigagi tuttavalt kõlava eufemismiga „erioperatsiooniks“. Lähikuudel või isegi -nädalatel saame vast näha, kas see peaks üks hetk samuti kasvama „täiemahuliseks sissetungiks“.
[10] E.-N. Kross, Rahvusvaheline õigus ei kristalliseeru enne rahu. ERR.ee, 08.01.2026.
[11] A. Aksiim, M. Arjakas, Venezuela operatsiooni järgmised küsimärgid: Kuuba, Gröönimaa ja Iraan. Diplomaatia, 06.01. 2026.
[12] A. Kentikelenis, E. Voeten, Legitimacy Challenges to the Liberal World Order: Evidence from United Nations Speeches, 1970–2018. The Review of International Organizations, 2021, kd 16, nr 4, lk 722.
[13] R. Värk, Rahvusvaheline õigus kui kindel kants tormide keskel. ERR.ee, 20.02.2026.
[14] Oht, mida ilma föderatsiooni olemasoluta ennustas Euroopale juba Hannah Arendt. Vt W. Selinger, The Politics of Arendtian Historiography: European Federation and The Origins of Totalitarianism. Modern Intellectual History, 2016, kd 13, nr 2, lk 443.
[15] P. Ehin jt, Kvalifitseeritud häälteenamus Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikas: poolt- ja vastuargumendid. Lõpparuanne. Tartu Ülikool, s.a., lk 5, https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2022/05/KHE-l%C3%B5pparuanne-30.05.22.pdf.
[16] E. M. Hausteiner, Can Federations Expel Member States? On the Political Theory of Expulsion. Journal of International Political Theory, 2020, kd 16, nr 1, lk 60–61.
[17] National Security Strategy of the United States of America (2025), lk 26–27. https://www.whitehouse.gov/wp-content/uploads/2025/12/2025-National-Security-Strategy.pdf.
[18] A. Velmet, Valvekoera mõrv. Meedia reguleerimine ja korporatsioonide võim. Vikerkaar, 2025, nr 10/11.
[19] Reporters Without Borders, RSF World Press Freedom Index 2025: Economic Fragility a Leading Threat to Press Freedom. https://rsf.org/en/rsf-world-press-freedom-index-2025-economic-fragility-leading-threat-press-freedom.
