1. Sissejuhatus
2026. aasta on alanud mitmete vägivaldsete rahvusvaheliste sündmustega või nende jätkumisega. Kestab juba 2014. aastal alanud ning 2022. aastal täiemahu-liseks lahvatanud Venemaa agressioon Ukraina vastu, mille eesmärkideks Moskva sõnul on kahe riigi vahelise piiri muutmine Ukraina arvelt ja Ukraina kui riigi iseseisvuse piiramine. Kui näidetega teise maailma otsa liikuda, siis jaanuari alguses tungisid USA eriväelased Venezuelasse, kasutasid relvajõudu ja vahistasid erioperatsiooniga president Nicolás Maduro, kes anti USA-s kohtu alla. Lisaks alustasid USA ja Iisrael 28. veebruaril 2026. aastal sõjategevust Iraani vastu, mille tulemusena Iraan sulges Hormuzi väina ja mh tõusid maailmas kütusehinnad. USA pommitas Iraani tuumarajatisi juba varemgi, 2025. aastal. Lisaks sellele tuleks nimetada president Trumpi administratsiooni ähvardavat retoorikat Taanile kuuluva Gröönimaa, Kanada, Panama, Kuuba jt riikide aadressil. 2025. aasta novembris USA-s vastu võetud rahvusliku julgeoleku strateegia räägib koguni algselt 1823. aastal väljendatud Monroe doktriini taaselustamisest, nüüd juba selle Trumpi tuletistega.[1]
On huvitav jälgida, millise analüüsiga on sellistele protsessidele ja rahvusvaheliste suhete muutuvale üldpildile reageerinud mõned sõnakamad poliitilised liidrid läänemaailmas. Näiteks Kanada peaminister Mark Carney pidas 20. jaanuaril 2026 palju tähelepanu pälvinud kõne Davoses maailma majandusfoorumil.[2] Selle kõne juures oli huvipakkuv, et Carney raamistas Kanada perspektiivi muutuvale rahvusvahelisele korrale keskmise suurusega riikide võtmes. Carney arvates pole praegu tegu enam varasema rahvusvahelise korra muutumisega, vaid katkestusega; senist korda lihtsalt enam ei eksisteeri. Lisaks pole Carney arvates mõtet seni kehtinud rahvusvahelist korda ka taga nutta. Oli see ju tema arvates rajatud topeltstandarditele, mille juures keskmise suurusega riigid olid kutsutud üles n-ö tegema head nägu ja nimetatud topeltstandarditest mitte välja tegema; teesklema, nagu neid ei eksisteeriks – mida nad Carney teatud mõttes enesekriitilisel hinnangul ka tegid. Carney sõnum oli, et vana kord enam tagasi ei tule. Tema arvates tuleb asju nimetada nii, nagu need tänases maailmas on: tuleb lõpetada teesklus ja reeglitepõhisele maailmakorrale viitamine ajastul, kus neist reeglitest tegelikult enam kinni ei peeta. Carney kõne sisaldas ka mõtteid selle kohta, mida keskmise suurusega riigid peaksid muutunud olukorras tegema ja mida Kanada juba teeb. Carney järeldas, et ka suurvõimude rivaliteedi maailmas on teatud multilateralism ja koalitsioonide moodustamine keskmise suurusega riikide huvides endiselt võimalik ning soovitav, mh nende suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitseks. Carney ütles välja ka selle, et tema arvates reegleid rikkuvale hegemoonile pugemine ja tolle heameeleks tõe eitamine või väänamine väiksemaid riike pikemas perspektiivis ei aita – tõenäoliselt allusioon Trumpi USA suunas, seda riiki küll formaalselt nimetamata.
Kontrastiks Carney kõnele saab aga vaadata Soome presidendi Alexander Stubbi kõnet 5. märtsil 2026 Indias Raisina dialoogi nime kandval kasvava globaalse tähtsusega julgeolekufoorumil.[3] Stubb heitis oma kõnes nalja India ja Soome kardinaalselt erineva suuruse (täpsemalt rahvaarvu) üle ning kuigi ta ei kasutanud kõnes Soome kohta terminit „väikeriik“, on tema kõne olemuselt väikeriigi liidri vastus maailmas toimuvate muutuste mõtestamisel, sh vastus
Carneyle kui keskmise suurusega riigi esindajale Lääne samameelsete riikide grupist. Stubb argumenteerib kohe alguses – tegelikult ju erinevalt Carneyst – binaarse „kõik on kadunud“ hoiaku vastu. Tõsi, Lääne poolt domineeritud maailmakord on Stubbigi arvates kadunud; järgmise maailmakorra kehtestavad Stubbi arvates juba eelkõige globaalse Lõuna riigid nagu India. Elame küll võimupoliitika ajastul, mil võim näib praktikas kehtestavat ka õigust, ent Stubb küsib retooriliselt, kas pärast Teist maailmasõda loodud liberaalne maailmakord on siis tõesti „surnud“. Tema annab sellele küsimusele siiski eitava vastuse. Tõsiasi, et reegleid rikutakse, ei muuda veel kogu süsteemi kehtetuks. „Kui me loobuksime rahvusvahelistest reeglitest, siis praegune maailmakord variseks kokku, ent sellest oleme veel kaugel,“ väidab Stubb oma kõnes. Eurooplased peavad aga Stubbi hinnangul endale teadvustama, et nende „puhkus ajaloost“ on selleks korraks tõepoolest läbi saanud.
Kuigi Stubb viitas oma kõnes sellele, et talle Carney kõne „meeldis“, on Stubbi enda kõne olemuselt tegelikult sõbralikult polemiseeriv vastus Carney omale. Aktsendid erinevad. Strateegiline erinevus võibki tulla sellest, kas ollakse keskmise suurusega riik (Kanada) või väikeriik (Soome). Erinevus tuleb ka sellest, kas reeglite rikkujaks ning seni kehtinud maailmakorda ähvardavaks ründajaks peetakse esmajoones Venemaad (Soome) või siiski ka või võibolla isegi esmajoones NATO juhtriigist ja liitlasest Trumpi juhitud USA-d (Kanada). Teatud erinevus kahe poliitilise liidri käsitustes tuleb siin juba kahe maa erinevast geograafiast ja ajaloost, samuti sellest, et USA surve Kanadale on olnud eelkõige majanduslik, hiljuti NATO riigiks saanud Soome puutub aga vahetult kokku eksistentsiaalse julgeolekuohuga idast. Põhiküsimuseks on, kuidas rääkida tugeva surve alla sattunud maailmakorrast. On ta siis päriselt läbi (Carney) või saab ikkagi veel väita ning uskuda, et ega reeglite korduv rikkumine veel maailmakorda kui sellist lõpeta, sest reegleid tühistatud ju siiski pole (Stubb)?
Käesolevas artiklis lahkan sama probleemistikku rahvusvahelise õiguse ajaloo perspektiivist ja teen seda esmajoones väikeriikide seisukohast laiemalt võttes ning Eesti ajaloolist kogemust arvestades kitsamalt võttes. Kuigi nii Carney kui Stubbi kõne puhul torkab silma, et sõna-sõnalt „rahvusvahelisest õigusest“ nad ei räägigi, on selge see, et „reeglitepärase maailmakorra“ keskmes sai ja saab olla esmajoones just rahvusvaheline õigus. Võib olla ka mingeid reegleid, mis pole õiguslikult siduvad, aga enamik olulistest reeglitest on eeldatavasti ikka just seda – õiguslikult siduvad. Seejuures tasub kindlasti silmas pidada, et ka rahvusvaheline õigus on tähendanud eri ajastutel erinevaid asju; teatud ajastutel on ta olnud sõbralikum väikeriikide ja keskmiste riikide suhtes, teistel ajastutel on määravaks faktoriks olnud domineerivate suurriikide tahe.
2. Väikeriikide perspektiiv rahvusvahelisele õigusele
Enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aastal tegi president Vladimir Putin ettepaneku, et rahvusvahelisest korrast ja pingetest peaksid omavahel rääkima ja sellest rääkimiseks kokku tulema ÜRO julgeolekunõukogu viis alalist liiget.[4]Selle ettepanekuga minetati igasugune teesklus selles osas, millised riigid siis on päriselt rahvusvahelise korra ja õiguse taga, selle alustalad – Putini arvates niisiis kehtiva korra poolt eraldi esile tõstetud suurriigid, eelmise suure sõja võitjariigid. Putin on korduvalt väljendanud ka mõtet, et paljud nominaalselt suveräänsed riigid pole seda tegelikult.[5]
Selle mõtteviisi järgi on rahvusvahelise korra põhialuseks suurriikidevahelised kokkuleped. Eri uurijate arvates ongi see ajaloo murranguhetkedel realistlikult võttes nii olnud – näiteks 1815. aastal Püha Liidu ja sellele järgnenud suurriikide kongressidiplomaatia ajal või 1919. aastal Versailles’ süsteemi loomisel.[6] 1899. ja 1907. aasta Haagi rahukonverentsidel olid end „väikeriikideks“ kutsunud mitte-suurvõimud eesotsas mh Brasiilia ja selle delegaadi Ruy Barbosaga (1849–1923) häälekalt protesteerinud riikide ebavõrdse kohtlemise vastu ja seisnud selle eest, et loodavates rahvusvahelistes kohtuinstantsides oleksid positsioonid tõepoolest võrdselt jaotatud.[7] Mõned ettepanekud rahvusvahelise koostöö institutsionaalseks edendamiseks jäid 1907. aastal ka realiseerimata, mh kuna suurriigid ja väiksemad riigid ei suutnud kokku leppida, mida suveräänne võrdsus praktikas tähendama peaks.
Igatahes kui USA president Woodrow Wilson pidas 8. jaanuaril 1918 oma kuulsa 14 punkti kõne, puudutas mitu punkti selles nimistus Euroopa väikeriike ja nende õigusi. Näiteks Wilsoni seitsmes punkt nägi ette Belgia suveräänsuse täieliku taastamise; üheteistkümnes punkt puudutas Balkani riikide õigusi ning süsteemselt kõige tähtsamana viimane, neljateistkümnes punkt, kutsus üles looma organisatsiooni, mis 1919. aastal sai nimeks Rahvasteliit ja mille kohta 1918. aasta jaanuari kõne neljateistkümnendas punktis oli öeldud, et selle liikmed peaksid tagama „nii suurriikide kui väikeriikide“ poliitilise iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse.
Väikeriikidest ja väikerahvastest rääkisid meeleldi ka Venemaal 1917. aasta novembris võimule tulnud bolševikud. 1918. aastal vastu võetud Nõukogude Venemaa konstitutsioon rääkis (III peatükk, 5. punkt) kodanliku tsivilisatsiooni barbaarsest poliitikast, mis olevat orjastanud töörahva Aasias, kolooniates ja „üldiselt väikeriikides“. Nii kujunes nõukogude rahvusvahelist õigust ja poliitikat puudutavas retoorikas Venemaast ja Nõukogude Liidust väikeriikide ja -rahvaste (малые и слабые государства/народы; ka мелкие государства) eestkostja ning kaitsja. Selles mõttes on diskursust väikeriikide ja -rahvaste õigustest olnud võimalik ka kaaperdada – mida Moskva esitas väikerahva ja -riigi kaitsena (näiteks tema poliitika Mongoolias), seda võis mõnest teisest perspektiivist (Hiina) näha rivaalitseva impeeriumi sekkumisena. Kõige tähtsamana väitis aga Nõukogude Liit, et tema moodustamine ja endise tsaaririigi rahvaste sinna kaasamine oligi väikerahvaste ja -riikide võrdsuse väljendus. (Nõukogude Liidus valitses õigusõpetuses doktriin, mille järgi liiduvabariigid olid suveräänsed riigid; mujal maailmas seda aga nii ei nähtud.)
Küsimust suur- ja väikeriikide õigustest ning nende vahekorrast peeti keskseks ka 1945. aastal ÜRO loomisel.[8]Moodustati ju ÜRO San Francisco konverentsil 1945. aastal, kuid mõned tema aluspõhimõtted, eriti julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõigus, olid paika saanud juba 1945. aasta veebruaris Jalta konverentsil, kus osalesid vaid Nõukogude Liidu, USA ja Suurbritannia liidrid. San Francisco konverentsil põrkasid suurriikide ja väiksemate riikide esindajad taas kokku võrdsuse küsimustes, kuid suurriigid ei jätnud siin sisulist valikut: tegu oli „võtke või jätke“ stiilis pakkumisega, kas väiksemad riigid aktsepteerivad mööndusi absoluutsele võrdsusele suurriikidega või ei tekigi rahvusvahelist organisatsiooni, mis neid siiski kaitseks suurriikide meelevalla ja imperiaalse poliitika eest.
Loomulikult on ÜRO põhikirjas ehk hartas mh kirjas riikide suveräänse võrdsuse põhimõte (artikkel 2 lg 1). Ent samas ongi see põhimõte hartas ühendatud julgeolekunõukogu alaliste liikmete erilise staatusega. Nagu nõukogude rahvusvahelise õiguse teoorias „dialektiliselt“ väideti: julgeolekunõukogu alaliste liikmete eriline staatus ja vetoõigus tagavadki reaalsuses riikide suveräänse võrdõiguslikkuse. Kui rääkida riikide suveräänse võrdsuse rakendamisest rahvusvahelise õiguse ajaloos, siis võib näha teatud vahelduvust, vastuolusid ja dialektikat. Ühelt poolt selline omamoodi loomuõiguslik idee, mille järgi – rahvusvahelise õiguse juristi, šveitslase Emer de Vatteli (1714–1767) sõnastatuna – nii nagu hiiglane ja kääbus on mõlemad ühteviisi ikkagi inimesed, nii ka suurriik ja väikeriik on suveräänsed ning rahvusvahelise õiguse subjektidena põhiolemuselt võrdsed (neile kuuluvad sarnased põhiõigused riikidena). Kuid praktikas on sellest tihti erandeid tehtud – sh väiksemate riikide enesepiirangutena – ja ka rahvusvahelise õiguse teoorias on aeg-ajalt kosta olnud vastuhääli, mille järgi suurriikide ja väikeriikide vaheline ontoloogiline võrdsus rahvusvahelises õiguses on ebarealistlik fiktsioon, üksnes lohutav muinasjutt. Näiteks enne Esimest maailmasõda olid sellisel seisukohal (et rahvusvaheline kord ja õigus peavad ikkagi möönma suurriikide esmasust) šotlane James Lorimer (1818–1890)[9] ja Vene impeeriumi alam ning Tartu/Jurjevi rahvusvahelise õiguse professor Vladimir Hrabar (Grabar) (1865–1956).[10] Enne Esimest maailmasõda saab riikide suveräänsest võrdsusest üldse üksnes mööndustega rääkida, sest rahvusvahelises õiguses ja korras eristati ju „tsiviliseeritud“ ning „mittetsiviliseeritud“ riike. Võrdsus polnud mingi automaatne universaalne väärtus ja sai kõne alla tulla üksnes „tsiviliseeritud“ riikide, rahvusvahelise õiguse täieõiguslike subjektide omavahelistes suhetes. Nii on enne Esimest maailmasõda väikeriikide näideteks rahvusvahelise õiguse arutelude kontekstis peamiselt Šveits, Belgia, Holland ja Skandinaavia riigid. Muudes regioonides, sh ka Ida- ja Kagu-Euroopas, kasutati veel 19. sajandi teisel poolel hämaraid pooltoone, mis suveräänset võrdsust ei väljendanud. Alles 1878. aastal pääses Rumeenia Osmanite impeeriumi vasallriigi staatusest; Bulgaariaga juhtus sama veelgi hiljem, 1908. aastal. Vene impeeriumil olid Kesk-Aasias veel Esimese maailmasõja ajal temast tugevalt sõltuvad vasallriigid, mis alles 1920. aastatel Nõukogude Liidu osaks – „õitsvateks“ Kesk-Aasia liiduvabariikideks – ümber kujundati. Kui Itaalia hakkas 1930. aastatel ründama Abessiinia (tänapäeval Etioopia) suveräänsust, jooksid kokku kaks motiivi – suurriik väikeriigi vastu ja „tsiviliseeritud riik vähemtsiviliseeritu“ vastu – vaatamata sellele, et ka Abessiinia oli Rahvasteliidu liige.[11]
Tulles nüüd tagasi Kanada ja Soome poliitiliste liidrite kõnede juurde, siis need on kirjutatud nende riikide perspektiivist, kes jäid 1945. aastal „õigele“ (st lääne) poole raudset eesriiet, Soome küll mitmete piirangutega ja ka sõjalist kaotusekibedust tunda saanuna; Kanada 20. sajandil aina võitjate poolele kuulununa. Nii et kui Carney möönab, et reeglitepõhisel maailmakorral olid praktikas alati olulised erandid, siis täpselt nii see oli ka Ida-Euroopa seisukohast. Üheaegselt ÜRO alustes kokkuleppimisega (Jalta konverents, veebruar 1945) seadis Stalin Roosevelti ja Chruchilli sisuliselt fakti ette, et Nõukogude Liit on laienenud läände ja temaga piirnevas Kesk-Euroopas hakkab domineerima Moskva. Sellest ajast on pärit tänaseni kestev omapärane olukord, kus Euroopa riigid kuuluvad kahte eraldi gruppi ÜROs – Lääne-Euroopa riigid jt ning Ida-Euroopa riigid. Nõukogude hegemoonia või koguni anneksiooni tagas Punaarmee kohalolek ning seetõttu ei saanud need riigid, kes jäid – puht võimupoliitiliselt – väljapoole Läänt, kuni 1989./1991. aastani osa mingist „liberaalsest maailmakorrast“, mida nauditi teisel pool. Veelgi enam, Ida- ja Kesk-Euroopa hegemoonina väitis Nõukogude Liit pärast 1945. aastat koguni, et tema võimu alla jäänud riikides ei kehtivat ka rahvusvaheline õigus traditsioonilises mõttes. Üldise, ÜRO hartal põhineva rahvusvahelise õiguse asemel või vähemalt kõrval kehtis Moskva arvates ka „sotsialistlik rahvusvaheline õigus“ sotsialistlike riikide vahel, mis pidi rajanema proletaarsel internatsionalismil (tegelikult Moskva õigusel sõjaliselt sekkuda). Nii õigustas Moskva sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal ja Tšehhoslovakkias 1968. aastal viidetega „sotsialistlikule rahvusvahelisele õigusele“, mille ta oli ise enda huvides sõnastanud ja mis oma olemuselt oli katse mõtestada regionaalset korda hegemoniaalselt. Oluline ongi silmas pidada, et 1945. aasta rahvusvaheline õigus lähtub ÜRO harta sõnastuses küll formaalselt riikide suveräänsest võrdsusest, ent samal ajal on Venemaal Ida- ja Kesk-Euroopas küllaltki pikk hegemooniapüüdluste ajalugu: Poola jagamised 18. sajandi lõpus, 1815. aasta Püha Liit, revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine 1848. aastal, sõjad ja rivaliteedid konkureerivate impeeriumidega Balkanil jne. Seda hegemooniaihalust toetasid külma sõja ajal Moskva poolt kasutatud mitmesugused rahvusvahelise õiguse doktriinid, näiteks rahumeelse kooseksisteerimise doktriin (mida on võrreldud jõudude tasakaaluga varasemate ajastute rahvusvahelise õiguse diskursuses) ning sellega seotud „võrdse julgeoleku“ doktriin. (Millele muuseas Venemaa viitas veel ka 2022. aastal Ukrainasse täiemahuliselt sisse tungides.)[12]
Reaalpoliitiliselt on oluline mõista, et ÜRO põhikiri keelas küll relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise (harta artikkel 2 lg 4), ent kogu see kokkulepe oli selles mõttes silmakirjalik, et vähemalt Moskva oli ka ise 1945. aastale eelnenud aastail relvajõudu kasutanud ja sellega ähvardanud. Soomele kallaletungimise eest heideti Nõukogude Liit Rahvasteliidust veel 1939. aasta detsembris väljagi. Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid hakkasid kohe negatiivselt mõjutama tervelt kuue Kesk- ja Ida-Euroopa riigi suveräänsust (Poola, Soome, Eesti-Läti-Leedu, Rumeenia). Reaalpoliitika mõttes näeme, et Nõukogude Liit leppis 1945. aastal kokku relvastatud jõu kasutamise keelus ÜRO raames territoriaalse küllastatuse tingimustes, olles just edukalt territooriume hõivanud. Tegelikult oli Moskva sõja alustamise ja vallutuste keelus juriidiliselt kokku leppinud juba kahe maailmasõja vahel – nn Litvinovi protokoll 1929, agressiooni defineerimise konventsioon 1933, kahepoolsed mittekallaletungilepingud jne. Need rahvusvahelis-õiguslikult siduvad kokkulepped ei takistanud Nõukogude Liitu 1939–1940 Ida-Euroopas agressioone toime panemast – lihtsalt sõja ühe võitjana ta ei lubanud neid agressioone vähemalt oma võimkonnas niiviisi näha või kutsuda. Selles mõttes kordab väide, et Teise maailmasõja järel loodud õiguskord teenis „80 aastat rahvusvahelist kogukonda ning on toetanud rahvusvahelist rahu, stabiilsust ja koostööd“[13], sõja võitnud suurriikide retoorilist klišeed, mis ei võta arvesse Teise maailmasõja lõppedes kollateraalseks kahjuks osutunud Balti riikide kogemust, kelle heaks ÜRO aastatel 1945–1991 ei suutnud põhimõtteliselt midagi ära teha.
Igatahes kui rääkida rahvusvahelise korra muutumisest, siis on praeguse Venemaa puhul märgata huvitav erinevus võrrelduna Nõukogude Liiduga, mis puudutab relvajõu kasutamise lubatavuse aluseid. Kui stagnatsiooniaegne Nõukogude Liit kritiseeris USA, Ühendkuningriigi ja Iisraeli erinevaid üleastumisi ÜRO põhikirja vägivallakeelust – näiteks enesekaitseõiguse laiendavat tõlgendamist või interventsioone kodanike kaitseks välis-maal –, siis praegune Venemaa Föderatsioon on vastupidi enda jaoks siseriiklikus õiguses seadustanud, et välismaal ohtu sattunud kodanikke võib ja, mine tea, ehk tulebki relvajõul kaitsta. ÜRO harta tekst ise on aga mõlemal juhul täpselt sama ja relvajõu kasutamist piirav, agressiooni mittelubav (ka välismaal viibivate või elavate kodanike kaitseks). Riikide enamiku arusaamaga ÜRO hartast see lähenemine kooskõlas pole.
3. Järeldused Eesti jaoks
2026. aasta märtsis teatas Ukraina president, et USA on seadnud enda poolt potentsiaalselt antavate julgeolekugarantiide tingimuseks, et Ukraina loovutaks Donbassi Venemaale.[14] Kui nii, siis on kehtiv maailmakord kõikuma löönud küll. Alati võib katsuda presenteerida mingit kaasust erandina, mitte reeglina. Ent kui Venemaal õnnestuks oma vallutus Ukraina arvelt rahvusvaheliselt seadustada, siis oleks keeruline jätkuvalt väita, et sõjalise vägivalla abil ei saa riik oma territooriumi suurendada. Venemaa siis ju saaks. USA poolt 1930. aastatel algatatud vallutuste mittetunnustamispoliitika ajalugu (Stimsoni doktriin jne) oleks sellise sammuga sisuliselt ümber pööratud, vähemalt Ukraina suhtes. Samuti pandaks rasvane küsimärk 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute Viini konventsiooni normi taha, mille järgi jõuga ähvardamise või jõu kasutamise tulemusena sõlmitud leping on õigustühine (artikkel 52). Kuid samas peame silmas pidama ka seda, et juba Stalini-Roosevelti-Churchilli Jalta kokkulepe veebruaris 1945 oli uue maailmakorra ühe alusena küllaltki hämaravõitu Poola, Balti riikide jm Ida- ja Kesk-Euroopa suhtes.
Soome president Alexander Stubb on rääkinud väärtuspõhisest realismist kui mõtteviisist, mida Soome nüüdsel ajal peab järgima. See mõiste püüab lepitada väärtused ja realismi või õigemini avaldab lootust, et nende lepitamine on võimalik. Tegelikult aga pole kindel, kas see päriselus alati nii on. Selge on see, et rahvusvaheline õigus on väikeriikide jaoks juba iseenesest väärtus – aga ka ellujäämine riigina on väärtus ning võiks väita, et koguni ülim väärtus väikeriigi jaoks. Mis pole alati selge, on see: mida peaks tegema selleks, et ellu jääda. Näiteks 1939–1940 tahtsid Ants Piip jt Eesti valitsuse liikmed väga uskuda kokkulepetesse, antud sõnasse ja üldse rahvusvahelisse õigusse, sh ühepoolselt välja kuulutatud sõjalise neutraliteedi instituuti. Ometi leidis de facto ikkagi aset riigikadu ja enamasti (vähemalt Piibu puhul) surmaga lõppenud Siberi-tee. Välisminister ja rahvusvahelise õiguse professor Piip võttis väidetavalt Siberisse kaasa koguni Stalini 1939. aastal kingitud portreefoto, võibolla viimase argumendina, mis ta lootis endale alles jäävat siis, kui rahvusvahelisele õigusele enam tugineda ei saa. Me võime ette kujutada ka stsenaariumi, kus väikeriigi esindajad seisavad iga hinna eest retooriliselt senikehtinud rahvusvahelise õiguse eest, omamata samas peaaegu mingit arvestatavat jõudu selle rakendamiseks neist kaugemas konfliktiolukorras – fiat justitia, pereat mundus! Titanic on juba jäämäega kokku põrganud, ent orkester jätkab mängimist ja mängitav lugu sisendab rahustavalt: „Aga rahvusvaheline õigus! Üks kindel linn ja varjupaik“. Täna on aga mitte ainult väikeriik Eestil, vaid kogu tuumik-Euroopal (Euroopa Liidul) oht jääda lihtsalt statistiks USA ja Venemaa vaikselt kontuure võtvale kokkuleppele Ida-Euroopa julgeoleku suhtes.
Teine võimalus on minna kaasa hegemooni tujude ja tajutavate soovidega. Just seda teed läksid need riigikogu saadikud (küll saadikute vähemus), kes avaldasid toetust USA ja Iisraeli sõjategevusele Iraanis.[15] Senikehtinud rahvusvahelises õiguses Iraani sõjaliseks ründamiseks alust ei ole, aga mis siis – Iraani režiim on ju teadaolevalt kuri ja paha. Sellega õõnestatakse aga universaalse rahvusvahelise õiguse võimalust ja autoriteeti, sest headuse ja kurjuse kriteeriumide kaasamisega (mida on alati rakendatud ja jäädaksegi rakendama valikuliselt) kaob või vähemalt muundub üldine relvastatud jõu kasutamise keeld rahvusvahelises õiguses. Seni kehtinud rahvusvahelise õiguse seisukohast võib sedasorti toetusavaldusi hegemoonile võrrelda agooniaga. Kui vägivallakeeldu rahvusvahelises õiguses on nõrgestatud, siis muutub see nõrgemaks ka Eesti normatiivse kaitsmise kontekstis.
Ka palavalt armastatud hegemooni väärtused võivad ajas muutuda; ühel hetkel saadakse aru, et ajalooline toetus meile võibolla polnudki ainult väärtuspõhine, vaid oli ka omamoodi realism, suurriikide vahelise rivaliteedi väljendus. Väikeriigi suurim õigustatud hirm on aga kukkuda ajaloo valele poolele. Näiteks 1944. aastal valisid paljud eestlased eesotsas peaministriga presidendi ülesannetes Jüri Uluotsaga Saksamaa kui nende arvates „väiksema pahe“ lootuses, et Berliiniga on võimalik arveid klaarida pärast, kui tajutult suurim, bolševike oht on tõrjutud. Peagi selgus, et võideldi ikkagi sõja ühtede võitjate vastu. Selliste olukordade vältimiseks ajaloo keeristormides väga head retsepti väikeriikide jaoks pole. Sellele vaatamata näib väärtuspõhine realism tähendavat siiski kahte asja: ei tohi olla rumal (naiivne) ega hakata rääkima vastu sellele, millesse päriselt usutakse. Veel ei ole hilja loota, et keskmise suurusega ja väikeriigid, kes moodustavad maailma riikidest suure enamuse, suudavad südikalt seljad kokku panna ja üheskoos rahvusvahelise õiguse ja korra kokkuvarisemise ära hoida.
Käesoleva artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuuri grant PRG3029.
[1] National Security Strategy of the United States of America, November 2025, lk 5. https://www.whitehouse.gov/wp-content/uploads/2025/12/2025-National-Security-Strategy.pdf.
[2] https://www.webforum.org/stories/2026/01/davos-2026-special-address-by-mark-carney-prime-minister-of-canada/.
[3] https://www.presidentti.fi/en/inaugural-address-by-president-of-the-republic-of-finland-alexander-stubb-at-the-raisina-dialogue-2026-in-new-delhi-india-on-5-march-2026/.
[4] Putin proposes holding summit of five permanent UNSC members. TASS, 23.01.2020.
[5] Vt: Путин: некоторые страны при внешней респектабельности не обладают полным суверенитетом. TASS, 11.10.2023.
[6] Vt täpsemalt: K. Wolfke, Great and Small Powers in International Law from 1814 to 1920. (From the Pre-History of the United Nations). Wroclaw, 1961.
[7] Vt: The Equality of Sovereign States. Speech delivered at the second Hague conference by the first Brazilian delegate Senator Ruy Barbosa on October 9th, 1907; R. Lüthi, Die europäischen Kleinstaaten und die Haager Friedenskonferenz von 1899. Bern, 1954.
[8] Vt R. P. Anand, Sovereign Equality of States in International Law. The Hague Academy Collected Courses of International Law, 1987, kd 197, lk 117 jj.
[9] J. Lorimer, The Institutes of the Law of Nations. A Treatise of the Jural Relations of Separate Political Communities. Kd 1. Edinburgh; London, 1883, lk 168–215.
[10] В. Е. Грабарь, Начало равенства государствь в современномь международномь праве. Известия Министерства иностранных дел, книга 1. Sankt-Peterburg, 1912, lk 32.
[11] Abessiinia näite kohta vt täpsemalt: R. Parfitt, The Process of International Legal Reproduction. Inequality, Historiography, Resistance. Cambridge, 2019.
[12] Nende doktriinide kohta vt täpsemalt: L. Mälksoo, Russia, the Soviet Union, and Imperial Continuity in International Law. Oxford, 2025. Eestikeelne tõlge raamatust ilmub 2026. aasta lõpus Tartu Ülikooli kirjastuses.
[13] Vt R. Värk, Rahvusvaheline õigus kui kindel kants tormide keskel. ERR.ee, 20.02.2026.
[14] Zelenskõi: USA on seadnud julgeolekugarantiide tingimuseks Donbassi loovutamise. Postimees/Reuters, 25.03.2026.
[15] Riigikogu 30 liiget avaldas toetust USA ja Iisraeli sõjategevusele Iraanis. ERR.ee, 21.03.2026.
