Jean-Jacques Rousseau. Pihtimused. Prantsuse k-st tlk Kristiina Ross. Tallinn: Varrak, 2026. (Avatud Eesti raamat). 864 lk. 37.99 €.
Kõigest ligemale 250 aastat kulus, enne kui sinu skandaalne, raputav, enneolematu teos jõudis selle maa keelde, mille nime sa oma eluajal kuulda ei võinud, sest et seda ei olnud olemas. Mees, kes selle maa keele igavikust unistas, ei olnud sinu ajal veel sündinudki. Kui palju on maailm, riigid ja rahvad selle kolmesaja aasta jooksul muutunud, mis meid lahutavad, oo, Jean-Jacques. Ja kui vähe on muutunud inimene, kes ei pihi enam mitte jumalale nagu Aurelius Augustinus 1600 aastat tagasi, vaid maailmale, teistele inimestele.
Augustinus oli sinuga võrreldes aus ja siiras inimene, või vähemasti nii ma usun. Jumalale ei valetata, mis mõtet sel oleks, jumal valgustab maised olendid hingepõhjani läbi, ta näeb kõike niikuinii, isegi kui inimene ise ei näe või ei taha näha. Aga sina, Jean-Jacques, sina oled üks õudne silmakirjatseja, kõige hullem valevagatseja, keda ma tean. Õilishinge rüüga kaetud ekshibitsionist, kes pihib üksnes selleks, et teda imetletaks, justkui lootes, et tulevaste põlvede armastus ja osutatud au korvavad talle seal teisel pool kogu elu jooksul kogetud alanduse ja piina.
Sa oled mees, kelle elu ja ideed on suurimas mõeldavas vastuolus, seda karjuvat kontradiktsiooni ei ole ületanud ükski, kes tuli pärast sind. Sinu elu peaks tühistama kogu su loomingu – kuid ometi ei tee seda, ei ole teinud, sest et ideed on inimesest suuremad. Vähe sellest: see, mida sinul on pihtida, seadis edasistele enesepaljastajatele ette nii kõrge lati, et sellest üle hüpata ei ole samahästi kui võimalik. Tänapäevaste „pihtijate“ elus on harva ette tuua nii võikaid tegusid kui need, millega sina hakkama said.
Aga lähtugem ambitsioonist. „Alustan ettevõtmist, mis on täiesti enneolematu ja mille tulemust keegi järele ei tee. Tahan näidata oma kaassurelikele üht inimest kogu tema loomutõeluses, ja see inimene olen mina ise.“ Sa lubad ennast näidata nii armetu ja alatuna, nagu sa olid, nii hea, ülla ja ülevana, nagu sa olid, et igaüks võiks sinu trooni jalamil omakorda sama avameelselt avada oma südame. Sa oled kindel, et ei leidu ainsamatki, kes söandaks öelda: „Mina olin parem kui see inimene.“ Ja kui peaks leiduma keegi, kes on omaenese silmaga uurinud sinu olemust, iseloomu, kombeid ja kalduvusi ning peaks uskuma, et sa oled vääritu mees, siis tuleks ta lämmatada. Minu laseksid sa lämmatada, Jean-Jacques.
Sa avastasid oma seksuaalsuse üheteistkümneaastaselt, kui preili Lambercieri käest kere peale said. Sa nautisid füüsilist karistamist, kiindusid karistuse täideviijasse, ja see määras sinu kalduvused ja kired. Kui sind ja su onupoega süüdistati teos, mida te polnud toime pannud, karistas teid onu Bernard, ja see viis sind kuumadesse embustesse onupojaga. Ei, sa ei olnud homo, kuigi latentset homoseksuaalsust on sinu puhul kahtlustatud. Hilisem homoseksuaalse lähenemise katse äratas sinus õudu. Kui sinu suunas lendas midagi kleepuvat ja valkjat, läks sul süda pahaks. „Kui me näeme naiste juures oma innukuses samasugused välja, siis peavad nende silmad olema küll täiesti lummatud, et me neis õudust ei ärataks.“ Päris huvitav, Jean-Jacques.
Homoseksuaalses ma sind ei süüdistaks. Aga liputamine? Kui kaunite sõnadega sa seda tegevust kirjeldad! Missugune ümberütlemise meistriklass: „Otsisin hämaraid puiesteid, varjatud peidupaiku, kus sain end vastassoo esindajatele eemalt näidata olekus, milles oleksin tahtnud viibida nende läheduses.“ Sa oled liputaja, Jean-Jacques, ja sul jagub veel julgust lisada, et see ei olnud midagi nilbet, mida need naised nägid, kõigest naeruväärne. Sa usud, et tulnuks astuda veel ainult üks samm, et pälvida „soovitud kohtlemist“. No ma ei tea, raske on ette kujutada naist, kes sooviks jagada lähedust liputajaga. Võib-olla käisid need asjad kolmsada aastat tagasi kuidagi teisiti?
Sulle meeldib rõhutada, et lõbumajas sa ei käinud. Nojah, formaalselt võttes on sul õigus, tollal nimetati prostituute kurtisaanideks, nad olid kõrgema seltskonna elu normaalne osa ja mitte kellelegi ei tulnud pähe argumenteerida prostitutsiooni legaliseerimise poolt või vastu. Kurtisaanide olemasolu ja tegevus oli sinuaegses Pariisis ja Veneetsias enesestmõistetav. Oh, ega sina ju ei tahtnud, sina üllameelne, süütu ja puhas hing, halvad sõbrad viisid sind müüdavate naiste juurde. Kuidas sa põdesid! Muidugi mitte selle pärast, et sa la padoana teenuseid tarvitasid, ei, sa kartsid hoopis suguhaigusi. Kui uhke sa olid, kui tohter sulle teada andis, et oled niisuguse kehaehitusega, mis kergesti nakatuda ei lase. Veel üks tõend sinu absoluutsest erilisusest, mitte et neid sinu enda arvates muidu puudu oleks.
Hirm suguhaiguste ees viis sind su elu ühe jälgima episoodini. Sinul ja su sõbral Carriol sai küllalt külastamast tüdrukuid, kes olid olnud juba kellegi teised omad, ja te otsustasite võtta ühe päriselt endale. Kahe peale. Küsimus seisnes üksnes selles, kuidas jõuda kellenigi, kelle peale võib olla kindel, ja te leidsite ühe- või kaheteistaastase tüdruku, kelle tema ema tahtis maha müüa. Teie andsitegi emale raha ja võtsite tüdruku endale. Siis jäi veel üle ainult oodata, mil tüdruk saab suguküpseks. Millal see aeg pidi teie arvates saabuma, koos menstruatsiooni algusega? Ehk siis õige pea, näiteks kolmeteistkümneselt? Värdjad, ausalt, täielikud värdjad. Või see kord, kui te käisite sõpradega kolmekesi kordamööda kõrvaltoas koos „vaese plikaga“. Kui vana see plika oli?
Tänapäeval pandaks sind pedofiilia ja inimkaubanduse pärast vangi, Jean-Jacques, isegi hoolimata sellest, et te lõpuks selle ostetud lapsega oma jälke kavatsusi ellu ei viinud. Ma mõistan, et tollal olid seadused ja tõekspidamised teistsugused kui tänapäeval, aga sina, üllaim ja õilsaim inimsoo esindaja – vähemasti nii sa ju ise arvad –, kas sa tõesti ei mõistnud, kui võigas oli su kavatsus? Ei, sa ei mõistnud. Sa leiad koguni, et väärid imetlust ja kaastunnet, ülimat mõistmist ja heakskiitu selle eest, et sinust ei saanudki lapsepilastajat, vaid et sul tekkisid vaese tüdruku suhtes isalikud tunded. Jääb teadmata, mis tüdrukust sai, igatahes üles sa teda ei kasvatanud. Ilmselt viskasid ta minema nagu oma lapsedki.
Sul oli viis last, Jean-Jacques, viis – ja sa viskasid nad kõik minema. Sa said nad Thérèse Levasseuriga, naisega, kes ei õppinud elu lõpuni ei lugema ega kirjutama, kes ei tundnud kellagi – ja kellega sina heitsid aastateks ühte lihtsalt selleks, et sul oleks keegi, kelle peal rahuldada oma füüsilisi vajadusi ilma suguhaigusi kartmata. Sul oli vaja kedagi Mamma asemele, kes oli sind pühendanud seksuaalelu saladustesse. Mammas sa nägid inimest, teda sa hindasid ja armastasid, eks sa luuletasid suhtesse Thérèse’iga tundeid juurde ja küllap neid mõnda aega oli ka, kuigi on raske ette kujutada, millest oli sul kõnelda kirjaoskamatu naisega. Igatahes põetas ja ravitses ta sind, kui sa piinava kusepeetuse ja teiste tõbede all kannatasid. Jah, lõpuks te abiellusite, päris lõpuks. Aga teie lapsed sündisid väljaspool abielu, ja võib vaid kujutleda, mida see naisele tollal tähendas: olla lihtsalt tupp, mida tarvitada, emakas, mille kaudu pääsevad ilmale seksuaalelu soovimatud viljad.
Kõik sinu viis last viidi Pariisi leidlaste kodusse. Thérèse muidugi ei tahtnud seda, aga sa murdsid tema vastupanu, esitledes seda otsust talle ainsa võimalusena päästa tema au. Otsuse ära anda esimene laps tegid sa lõbusal meelel, vähimagi süümepiinata, sest nõnda tegid „igati meeldivad ja põhimõtteliselt ausad inimesed“, kes sind ümbritsesid, ja iga kord, kui järgmine laps sündis, lahendati sama „ebamugavus“ samal viisil. Kui tuli ilmale kolmas, siis kaalusid sa oma südamesoojust, elavat tundlikkust, kaasasündinud heasoovlikkust kõigi surelike suhtes, kirglikku armastust kõige suure, tõelise, ilusa ja õige vastu – ning leidsid, et see ei saa mingil viisil kokku kõlada kõlvatusega, mis tallab kahetsustundeta jalge alla „kõige kallima kohustuse“. „Ei, ma tunnen seda ja ütlen valjul häälel, see ei ole võimalik. Jean-Jacques ei oleks saanud mitte ühelgi oma elu hetkel mitte kunagi olla tundetu, südametu inimene ja loomuvastane isa. Ma võisin eksida, aga mitte paaduda.“ Mida kuradit see tähendab, Jean-Jacques?
Sa ütled, et andsid oma lapsed ühiskonna harida, sest pead ennast Platoni vabariigi liikmeks ja sul endal ei olnud võimalik neid üles kasvatada. Ent su lähikonnaski leidus inimesi, kes oleksid su lapsed üles kasvatanud, sa vana tõbras, sellega oleks hakkama saanud isegi su naise suguvõsa, aga seda sa ju vihkasid. Mis mõttes ühiskonna harida? Selles leidlaste kodus suri 70–90 protsenti lapsi enne aastaseks saamist. See oli lapse saatmine peaaegu kindlasse surma, vaevalt oli see sulle teadmata. Lapse loovutamine sellele asutusele ei olnud parem vastsündinu prügikasti viskamisest. Jah, paljud tegid nii, väga paljud. Eesti tõlke joonealune räägib 90 protsendist sündinud lastest, ent teisi allikaid vaadates võib pigem eeldada, et see arv käib vallaslaste kohta. Aga sina, Jean-Jacques, „Emile’i“ autor! Sina, kes sa muutsid terve maailma arusaamist laste kasvatamisest, kelle ideed reformisid pedagoogikat enneolematul viisil, kelle mõju kasvatusteaduses ei ole haihtunud tänase päevani. Sina, vooruse verstapost, moodsa kasvatusteaduse isa. Sinu suhtes ei kehti mitte ükski õigustus.
Tead, mis teeb selle asja eriti võikaks? See, et sa ei kahetsenud. Ei, sa ei kahetsenud, kuigi paljud autorid usuvad, et sa kahetsesid, aga mina seda ei usu. Iga kord, kui sa sellest räägid, olgu „Pihtimustes“, „Emile’is“ või „Üksildase uitaja mõtisklustes“, leiad sa ikka võimaluse kiita iseennast kui kõige tundlikumat kõigist olendeist, ülistada oma hinge süütust ja puhtust ning kirjeldada õilsaid, helli tundeid kogu inimsoo suhtes, kuigi päriselt laienevad need tunded vaid sulle enesele, isegi kui jätta arvesse võtmata tõsiasi, et elu lõpupoole sai sinust paranoilisusele kalduv inimvihkaja, kes nägi samahästi kui igaühes sinuvastase vandenõu osalist. Sa kaotasid usu inimkonda, aga mitte kunagi iseenda erilisusse.
Esimest on sulle ehk raske ette heita, sest vaevalt leidub autorit, kelle ideid oleks maailm eluajal kohelnud nõnda jõhkralt ja ebaõiglaselt kui sinu omi. „Emile“ ja „Ühiskondlikust lepingust“ põletati, sinu suhtes anti välja vahistamiskäsk, ning ajal, mil su tervis oli juba õige kehv, pidid sa põgenema ühest paigast teise, et sind türmi ei pistetaks. Sinu pelgupaiga aknad peksti öösel puruks, sinu pihta loobiti tänaval kive, sind sõimati mädanevaks süfiliitikuks. Oo, suur Rousseau, kelle teosed raputasid kaasaega viisil, mida meil on tänapäeval raske ettegi kujutada! Ideede pärast jälitati ja mõnitati sind, kuid mitte sinu üdini silmakirjaliku moraalse palge pärast, mida su rohkesõnaline ilukõnelisus kinni katta ei suuda.
Ei, laste hülgamist sa ei kahetsenud. Sa mainid seda teemat isegi „Lepingus“, sa ütled: „Kui igaüks võikski võõrandada iseend, ei või ta siiski võõrandada oma lapsi, kes sünnivad inimestena ja vabadena. Laste vabadus kuulub neile endile ja mitte kellelgi teisel pole õigust seda käsutada. Enne laste täisealiseks saamist tohib isa nende nimel seada tingimusi nende ellujäämiseks ja heaoluks, kuid ta ei või neid lõplikult ja tingimusteta ära anda, sest seesugune andmine käib vastu looduse eesmärkidele ning ületab isa õigusi.“ See on teooria, maksiim, mitte ülestunnistus või kahetsus.
Kahetsust ei leia ka „Uitajas“. Seal leidub hoopis stseen, milles sulle teeb meelehärmi see, et sa ei taibanud su laste saatuse järele pärivale küsijale teravmeelselt vastata: „Ühe noore daami poolt on väga taktitu küsida niisugust asja mehelt, kes on kõrge vanaduseni olnud poissmees.“ Selle asemel sa salgasid oma lapsed lihtsalt maha. Kui palju ilu on sinu võrratus „Uitajas“, Jean-Jacques, kui paljusid noori ja vanu hingi on see teos inspireerinud! Minagi ei ole selle ilu suhtes tundetu. Ja kui kohutavalt paksu silmakirjalikkust on see teos täis, nagu ka „Pihtimused“. Eneseimetlusest ja usust oma hinge süütusse ei taganenud sa kunagi. Ei, sa ei kahetsenud.
Muide, „Emile“. Kogu imetluse juures mõju suhtes, mis sel teosel on olnud, kogu tunnustuse juures, mida sa hiljem oled kogenud, tuleb tunnistada, et tegelikult paistad sa selleski raamatus välja ilge manipulaatori ja perverssete kalduvustega tüübina, kelle koht oleks tänapäeval samuti kohtu ees kui mitte lausa kinnipidamisasutuses. Toon ainult ühe näite, selle akende lõhkumise loo. Kui laps on aknaid lõhkunud ja sina oled talle öelnud, et aknad kuuluvad sulle ning sa pead neid kaitsma, paned sa lapse kinni pimedasse akendeta tuppa. Mitmeks tunniks. Ja siis sa kujutad ette, et kui sa tema sealt lõpuks välja päästad, siis te kallistate teineteist ning lepite omavahel rõõmsalt kokku, et aknaid enam ei lõhuta. See on haige, see on nii kuradi haige. Selliseid näiteid on veel.
Sinu elu ebaõnnestumistes on alati süüdi olnud teised, mitte kunagi sina ise. Kui hakkasid levima kuuldused sinu laste saatusest, siis materdasid sa neid, kellele sa usaldava ilmsüütu hingena olid oma tegudest rääkinud, aga mitte kunagi iseennast. Nii oli see ka kõige muuga, ikka olid teised pahad ja sina hea. Sa uskusid elupäevade lõpuni, et sina armastad tõde, oled siiras ja avameelne, määrimatu hingega, ilmsüütus ise, ja võib-olla uskusid sa sedagi, et kui sa faktid pärast surma avalikkuse ette tood, siis sind imetletakse – kui ka mitte selle pärast, mis sa tegid, siis vähemalt sinu siiruse ja avameelsuse pärast. Oma jälki silmakirjalikkust sa ei näinud, Jean-Jacques.
Sulle ongi andeks antud. Koolides ja ülikoolides räägitakse sinu suurtest ideedest, mis muutsid maailma, aga sellest, missugune pervert sa olid, ei kõnelda. Võib-olla mainitakse midagi ja siis leitakse õigustus. Või öeldakse, et suuri ideid ja nende autorit tuleb käsitleda lahus. Ja kui palju on siis lõpuks loojaid, kelle ideed ajendavad revolutsioone, olgu siis poliitilisi või teaduslikke, kui palju on autoreid, kes on ideede pärast kannatanud nii nagu sina? Jah, minagi usun üldiselt, et looja isikut ja tema teoseid tuleks vaadelda lahus. Aga sinu puhul ma ei suuda, Jean-Jacques. Leian, et sa olid ikka tõeliselt jälk inimene. Kui väga mind ka sinu ideeline maailm kaasa ei kisu, kui väga ma ka ei imetle sinu stiili, ei suuda ma hetkekski unustada, missugune värdjas sa olid.
Aga tead, mis kõige kummalisem? Ma olen sinuga koos veetnud nii palju aega, et olen jõudnud sinusse teataval kombel kiinduda. Eile hakkasin „Pihtimusi“ uuesti otsast peale lugema, ja need on head, palju paremad kui esimesel korral, sest alles teist korda lugedes, mil sisu on juba tuttav ja süžeelised käänakud ette teada, saab tõeliselt nautida stiili. Nüüd saan kaasa minna kõigi su kõrgetasemeliste manipulatsioonidega, sinu ületamatute eneseõigustuse tiraadidega, millega sa oled lugejaid 250 aastat lummanud. Sa oled ületamatult vastik ja täiesti vastupandamatu. Ma ei ole ammugi kedagi nii kirglikult vihanud kui sind, Jean-Jacques, ja ometi tõmbab miski mind sinu teoste poole nagu magnetiga. Sul on õigus: seda, mida tegid sina, ei ole keegi hiljem suutnud järele teha. Sa tekitad endiselt tugevamaid tundeid kui kõik need, kes on pärast sind end maailmale paljastanud.
