“Näe seda, mis on su ees ja sa näed seda, mis on varjatud. Sest miski, mis on varjatud, ei jää varjatuks igavesti.” Tooma evangeelium 5:1.
Vestlus katedraalis
2000. aasta augustis tuli mul läbi Saksamaa Eestisse sõita. Ühel hetkel selgus, et olen graafikust tublisti ees, mis andis ettekäände Bremenis peatuse teha ning katedraali vaadata. 12. sajandi võlvide all oli üles seatud näitus “Juudid ja judaism keskaegses kunstis”. Talmud, prohvetid ja patriarhid. Vana ja Uus Testament. Lugu sellest, kuidas kristlased juutidelt valitud rahva teatepulga üle võtsid. Sellega kaasnenud ristirahva tagakiusamine ja süüdistused, mille põhjal katoliiklased ise sajandite pärast juute represseerima asusid. Siis kui jalgealune piisavalt kindlaks oli muutunud. Jäin Vezelay Magdaleena kirikust pärineva konsoolikaunistuse fotot silmitsema. Veski ja selle kohale kummardunud kaks meest. Üks neist vilja kolusse valamas, teine selle all kotisuud lahti hoidmas. Le moulin Mystique, 12. sajand.
“Tähendusrikas, kas pole?” ütles keegi mu selja tagant. Pöörasin end ümber. Mu ees seisis preestrikraed kandev mees, raudrist revääril ja prantsuskeelne reisijuht kaenla all. Prantsuse küree teutoonide maaga tutvumas. “Müstiline veski,” ütles mees. “Joosep kallab, Mooses võtab jahu vastu. Ja kivid muudkui jahvatavad.” Küree tegi pausi ja silmitses mind uurivalt. “Teie ei ole ju sakslane, mu härra?” küsis ta ettevaatlikult. “Ei,” vastasin ma. Küree noogutas rahulolevalt. “Ma ei saa aru, miks nad selle näituse siia üles on seadnud” – ta viipas käega piltide poole. “Eriti häirib mind juutide tagakiusamist käsitlev osa. Ma saan aru, et sakslastel on oma rist kanda. Aga nad ei tohiks selle arvel ajalugu moonutada. Esimesi juute ei põletatud mitte 13. sajandi Saksamaal, vaid Prantsusmaal Blaise’is. Ja ma ütlen seda teile mitte kui medievist, vaid kui Blaise’i koguduse karjane!” Pärast seda olulist täpsustust läks küree veski teema juurde tagasi. “Tegelikult,” sellel kohal pidas ta väikese pausi, “ei ole müstiline veski midagi muud kui kirik, kes Vana Testamendi vilja Uue Testamendi jahuks muudab.” – “Ja kui vili kord otsas on, siis hakatakse apostaate ja ketsereid jahvatama?” torkasin ma ettevaatamatult vahele. “Et veski seisma ei jääks?” Küree vaatas mulle etteheitvalt õtsa. “See vili ei saa kunagi otsa.” Ta mõtles veidi. “Ja üldse, mis annab teile aluse nii väita? Mis sellest maailmast välja tuleb, kui igaüks pühakirja müsteeriume oma suva järgi tõlgendama hakkab? Nägemist, mu härra,” lausus ta rõhutatud viisakusega ja keeras end kannalt ringi. “Nägemist,” ütlesin ma talle järele, mis oli ilmne vale. Jõuad sa vaevalt selja keerata, kui ketserlus juba oma võrseid ajab, meenutasin ma hiljem Bremeni turuplatsil rohelist värvi õlut juues Clairvaux’ Bernard’i sõnu. Kolme tunni pärast olin ma sellest linnast läinud.
Ajaloolane kui demiurg
Samal, 2000. aastal avaldati eesti keeles itaalia ajaloolase Carlo Ginzburgi raamat “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm”1. Seda sirvides tuli katedraalis aset leidnud vestlus mulle millegipärast meelde. Võib-olla oli põhjuseks 16. sajandi veskimehe edevus ja väitlushimu, mis ta tuleriidale viis, võib-olla 21. sajandi küree usk sellesse, et on võimalik leida üks seletus, mis on õige. Usk, mis küreesid ja Ginzburgi tüüpi ajaloolasi ühendab. Kuigi Ginzburg on õppinud seda kahtlustega maskeerima, nii nagu see juba raamatu moto – “Kõik, mis on huvitav, leiab aset varjus. Tõelisest inimkonna ajaloost ei teata midagi” – teises lauses esile tuleb. Sõnum ise on muidugi esimeses.
Ajaloolase üheks ülesandeks on kadunud maailmade taastamine. Viimast võiks võrrelda originaali taasloomisega, nagu see näiteks tõlkimise käigus aset leiab. Ideaaliks on “puhas” ülepeegeldamine, tegelikkuses seda ei juhtu. Enamasti on historistlike rekonstruktsioonide eluiga lühike – iga paarikümne aasta tagant hindab uus uurijate põlvkond nii allikad kui senised käsitlused kriitilise pilguga ümber. Ajaloolase unistuseks on luua käsitlus minevikust, mis jääks kestma. Unistuseks see enamasti jääbki, sest suurem osa ajaloolasi on mis tahes epohhi uurides tegelikult võimelised jäädvustama ainult ühte ajastut – seda, milles nad ise elavad. Põhimõtet see ei muuda, ajaloolane elab demiurgi rolli sisse ja nii tehes satub ta kummaliste illusioonide meelevalda. Osast neist peab ta üle saama, osa tuleb tal endal rakendada. Kõige selle kohta pakub Ginzburgi eesti keeles ilmunud raamat üsnagi head näitematerjali.2
Esimene illusioon on veendumus, et olnut on võimalik ilma sellesse sekkumata taastada. “Juustu ja vaklade” aluseks on 16. sajandil elanud Friuli möldri Domenico Scandella (hüüdnimega Menocchio) kaasust käsitlevad inkvisitsiooniprotokollid, millesse kätketud “dialoogi” põhjal Ginzburg möldri kosmost taastab. Inkvisiitor küsib, kohtualune vastab. Läbi kahekõne avaneb maailmapilt ja selgub tõde. Või kas ikka selgub? Dialoog eeldab kahte osapoolt. Antud kontekstis on neid koguni kolm: inkvisiitor, kohtualune ja ajaloolane. Kaks neist, inkvisiitor ja ajaloolane, on potentsiaalsed represseerijad. Inkvisiitoril on võim kohtualuse ja tema tunnistuste, ajaloolasel kogu kaasuse üle – pärast nelja ja poole sajandi möödumist ütleb tema, kuidas asjad tegelikult olid.
Mitte iga ajalooalane uurimus ei pruugi repressioonini viia, aga tõenäosus, et viib, on küllaltki suur. Põhjuseks on asjaolu, et teatud ajavahemikust alates muutub iga meist piisavalt kaugele jäänud kultuuri kirjeldav allikas kodeerituks. Ajaloolase eesmärgiks on alliktekst dešifreerida ja lahti kirjutada. Seda tehes selgub, et sobivaid võtmeid on rohkem kui üks. Millest saavad alguse edasised hargnevused.
Suur ja väike ajalugu
1970. aastate alguseks oli ajaloolane nimega Carlo Ginzburg aru saanud kahest olulisest asjast. Esmalt sellest, et Apenniini poolsaar kujutab endast hiiglasuurt arhiivi. Ja teiseks sellest, et ajalooteaduses läbilöömiseks tuleb kas tõlgendada juba uuritud allikaid nii, nagu seda veel keegi teinud ei ole, või siis tuleb leida allikad, mida keegi veel uurinud ei ole. Juhus viis ta kokku Friulist pärit ajaloohuvilise preestri Pio Paschiniga, kes Ginzburgi Udine kirikliku arhiivi ja konkreetselt inkvisitsiooniprotokollide juurde juhatas. Ürikutega täidetud saalis seistes mõistis Ginzburg, et on leidnud antropoloogilise varakambri, mille täitmiseks lugematud inkvisiitorid usinasti tööd olid teinud.3
Uurimistöö tulemusest kasvas välja neopositivistlik meetod, mis sai nimeks mikrojalugu. Võimalik, et Ginzburgi mõttekaaslased said selle nime leidmisel inspiratsiooni 12. sajandi Chartres’i koolkonnalt, mille liikmed Platoni õpetust Scotus Eriugena omaga kombineerides kristlikule makro- ja mikrokosmose ideele aluse panid. Viimase kohaselt on inimkehas kokkupuutepunktid universumiga: tundes üht, on võimalik avastada teist.
Mikroajaloo rõhuasetus ei ole mitte niivõrd seosel, vaid pigem vastandusel: väikest on võimalik teaduslike meetoditega uurida ja seetõttu on ta usaldusväärsem kui suur. 70. aastate Itaalia ajalooteadus oli “suure ajaloo” üldistuste suhtes skeptiliseks muutunud ja seetõttu oli mikroskoop parem kui teleskoop. Selline on õige meetodi valikuga seostuv illusioon: ma kasutan õiget optikat, näen objekti väga selgelt ja järelikult tean, mis teda liikuma paneb.
Mikroajalugu võimaldab üht sündmust või indiviidi tõepoolest usutavalt fikseerida. Varem või hiljem kerkib aga küsimus, kas tegemist on tüüpilise või ebatüüpilise kaasusega. Vastuse leidmiseks tuleks erinevaid kaasuseid omavahel võrrelda, aga siis tulevad mängu juba üldistused ja tegemist ei ole enam mikro-, vaid sotsiaalajalooga. Lisandub eespool mainitud dkodeerimise probleem.4
Mikroajaloolist kaasust suudab usaldusväärselt menetleda ainult ajaloolane, kes on piisavalt uurinud konteksti. Selline uurija on aga juba mõjutatud teatud stampidest ja teda võib haarata kiusatus oma ainest meetodile kohandada. Ernst Gombrich on seda nimetanud kujutamise patoloogiaks – mingi maatriksi kasutamisest tingitud veaks. Kui maatriks ja tegelikkus omavahel vastuollu lähevad, eelistatakse maatriksi muutmise asemel kohandada reaalsust. Sageli juhtub, et allikates on esimene korrektuur juba tehtud. Eriti siis, kui mängu tuleb veel üks moonutav kategooria: võim.
Võim, tekst ja repressioon
Kirjatehnika leiutamisest peale on võim, tekst ja repressioon omavahel tihedalt seotud olnud. Seda juba alates vanaegiptuse heka-maagiast, kui vaenulike kuningate nimed saviplaadile kirjutati ja see siis põrandale puruks visati. Sel moel anti hoop ühtaegu nii vaenlasele kui ka tekstile. Kirjapandud sõnum oli Gutenbergi-eelses ühiskonnas enamasti võimu heakskiidu saanud ja kirjasõna säilitamine on mingis mõttes alati olnud privileegiks. Selle lugemine võib aga küllaltki keeruliseks osutuda…
Kujutlegem olukorda, et Nõukogude Liidu ajalugu kaob ning paari tuhande aasta pärast asutakse seda säilinud tekstide põhjal taastama. Avalikud allikad annavad pildi homogeensest ühiskonnast ja üleüldisest harmooniast. OGPU/NKVD ülekuulamisprotokollide põhjal selgub, et riigis tegutsevad kümned tuhanded rahvavaenlased, kes on omaks võtnud, et nad on moodustanud trotskistlikke rakukesi, “torpedeerinud” saagikoristust ja teinud koostööd üheaegselt kümne kapitalistliku välisluurega. See peaks justkui andma tunnistust massilisest sabotaažist ja vastupanuliikumisest. Ajaloolane läheb uurimisega edasi ja loeb siseasjade rahvakomissari Ježovi raportit ja vastavaid ülekuulamisprotokolle, millest selgub, et OGPU on tõsiselt hõivatud samozvanets’ite, pärast Iljitši surma esile kerkinud Vale-Leninite jälitamisega.5 Ja et mõned isehakanud on juba arreteeritud ja oma süü üles tunnistanud. Uskuda või mitte? Kas oli tegemist smuta aegadest tuntud Vale-Dmitride traditsiooni jätkumisega või mõtles OGPU selle kõik välja või oli see lihtsalt ohvrite luul? Ja mis üldse toimus? Kõik tekstid on kummalises nihkes.
Võim ei pruugi tegelikkuse jäädvustamisest üldse huvitatud olla. See tekitab ühtviisi probleeme nii mikro- kui makroajaloolastele. Võim käänab kirjasõna oma algsest tähendusest kõrvale, seda kas üle võttes või hävitada püüdes. Võim vormib sõnumit vastavalt hetkepoliitika vajadustele ja võib esmapilgul vastuolulisele väitele usutava sisu anda.6
Lisandub veel füüsiline või psüühiline vägivald, mis ei ole inkvisitsiooniprotsesside kontekstis sugugi vähetähtis. Piinamise eesmärgiks on piinamine ise, on Foucault kusagil kirjutanud. Vägivallal põhineva ülekuulamise eesmärgiks on saada õigetele küsimustele õigeid vastuseid. Mingil hetkel võtab hirmunud ülekuulatav omaks ülekuulaja stereotüüpidel põhineva “võimukeele”, lootes selle kasutamise abil kujunenud olukorrast välja tulla. Sel moel saadud tunnistused ei näita mitte kahe erineva kultuuri olemasolu, vaid seda, et tugevamal poolel õnnestus see välja pressida.7
Juustumaailm
Ühe gnostilise õpetuse kohaselt elame me ülalt lugedes 360. maailmas, kõige vähem täiuslikus. Selle on loonud pantokraator, kes on üritanud üle võtta midagi, mille puhul tal oskustest ja kogemusest on puudu tulnud. Väga ähmaselt kumavad ta töö tulemusest läbi ka täiuslikumad sfäärid, aga neid näeb tõesti ainult väga hea tahtmise korral. Kui maailm oli valmis, siis urgitses see kaheldava väärtusega jumal pinnasest savi ja lõi sellest inimese, kes teda omakorda imiteerida püüab.
Võimalik, et ülaltoodud jaotus ei ole lõplik ja sellisel juhul asuks “ühe 16. sajandi möldri maailm” veelgi allpool. Piisab, kui vaadelda selle koostisosasid. Menocchio kosmos on loodud tema vahetust ümbrusest ja sellega seotud pärimustest, loetud tekstide moonutatud tõlgendustest ja möldri enda määratust egost ja edevusest. Tulemus ajas inkvisiitorid tõeliselt meeleheitele. Mölder valis nähtust, loetust ja kuuldust välja selle, mis talle sobis, segas kokku ja heitis kõik ülejäänu kõrvale. Tuleb kuidagi tuttav ette? Demiurgi üle on võimalik otsustada ka ainuüksi tema loodut vaadeldes. Jumal on detailis, nagu kirjutab kunstiajaloolane Aby Warburg, üks Ginzburgi eeskujudest.
Mõne kuu eest sattusin ühel nädalavahetusel kuulama Ginzburgi ettekannet, mis käsitles “Your Country Needs You” tüüpi poliitiliste üleskutsete ajalugu.8
Esinemine oli köitev ja selle lõppu oli kavandatud 1914. aastast pärineva veerandtunnise tummfilmi näitamine. Tähelepanuväärne oli see, et Ginzburg ise ei olnud filmi näinud, seda oli soovitanud talle üks ta talendi austajatest. Viimane oli Ginzburgile väitnud, et filmil on otsene seos 1914.–15. aasta Inglismaal mobilisatsioonikampaaniat juhtinud ja abi vajavat isamaad kehastanud Horatio Herbert Kitcheneriga (1850-1916).
Tuled kustutati ära ja film hakkas linal jooksma. Selle tegelasteks osutusid pahatahtlik majaomanik, neli kunstnikku ja üks modell. Nende seast vähemalt kolm olid õnnetud armastajad. Pärast filmi lõppu valitses saalis vaikus. Mille katkestas Ginzburgi kommentaar: “Tõepoolest, raske on filmi ja ettekande vahel mingit seost leida. Aga kindlasti on see olemas!”
Muidugi on, Papa Carlo, mõtlesin ma auditooriumist lahkudes. Tuleb ainult omavahel kombineerida kõik need tekstid ja pildid, mis su peas ringlevad: sõjapropaganda, Düreri skits nimetissõrmega osutavast amburist, õnnetud armastajad, mobiliseerimisaruanded ja inkvisitsiooniprotokollid. Ajaloolisi rekonstruktsioone luua on lihtsam, kui esmapilgul tundub. Selleks on vaja algelemente, fantaasiat ja oskust erinevaid koostisosasid piisava enesekindlusega kokku segada. Ekspertteadmised ja vastutus loodu ees ei ole esmatähtsad. Läheb mõni osa vahetusse või mõiste ei klapi? Tulemus käärib valmis iseenesest. Seitsmendal päeval võib valminust eemale tõmbuda ja jälgida, kuidas see end iga ringiga originaalist kaugenedes vaikselt taastootma hakkab. Ja ometi, paljud ajaloolased on üritanud Ginzburgi tulemust korrata ja vähestel on see korda läinud. Midagi on alati puudu jäänud.
16. sajandi Friulis elas kord mölder nimega Menocchio, kelles pulbitses ede- vus ja lugemus.
20. sajandi Bolognas elas kord ajaloolane nimega Ginzburg, kes taastas möldri maailma. Iseenda peegelpildi järgi nagu isehakanud pantokraatorile kohane. Mölder unistas sellest, et oma tõdesid paavstide ja kuningate ees välja öelda. Soovi täitumiseks oli vaja võimu, kes sõnumi tekstiga jäädvustaks. Selleks tuli möldril inkvisitsioonikohtu ees seista ja tuleriidale minna.
Neljasaja aasta pärast kuulutati tema õpetust kümnetes keeltes ja pole sugugi välistatud, et “Juust ja vaglad” on sattunud ka Johannes Paulus II või mõne Euroopa allesjäänud monarhi lugemislauale.
Millest unistas Ginzburg, on omaette küsimus, aga vaieldamatult on temast saanud üks nimekaimaid elavaid ajaloolasi. Ajaloolane tegi kuulsaks möldri, mölder tegi kuulsaks ajaloolase. Ja kõigi selle käigus aset leidnud kokkusattumuste peale mõeldes pole sugugi välistatud, et nii möldri kui ajaloolase tuntuse aluseks oli üks ja sama muigelsui tehtud jumalik täringuvise.
1C. G i n z b u r g, Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm. Tõlkinud V. Atkin. Tallinn, 200.
2Edaspidise eesmärgiks pole mitte ühe konkreetse teksti, vaid mõningate selles väljenduvate allhoovuste vaatlemine. Ginzburgi teostest ja nende retseptsioonist laiemalt annab hea ülevaate “Juustu ja vaklade” eestikeelse väljaande järelsõnana ilmunud Marek Tamme intervjuu raamatu autoriga.
3Ginzburgi enda sõnade järgi: “kui mind esimest korda juhatati ruumi, kus olid täiuslikus korras hoiustatud umbes kahe tuhande inkvisitsiooniprotsessi kohta käivad materjalid, tundsin ma sellist erutust, nagu seisaksin kullakaevanduse lävel.” – C . G i n z b u r g , The Inquisitor as Anthropologist. Rmt-s: С. Ginzburg, Clues, Myths, and the Historical Method. Baltimore, 1992, Ik 157.
4Viimase käigus tekkivat tõrget võiks võrrelda katedraali sümboolika tõlgendamisega. Piisab näiteks sisenemisest Pariisi Jumalaema kirikusse või Chartres’i katedraali, et silmade ees avaneks värvide ja kujundite virvarr. Mida rohkem vaataja Pühakirjaga kursis on, seda enam ta sellest kaosest välja loeb. Detailid klapivad, kujundid asetuvad oma kohale ja kõigel on oma tähendus. Sõnum tervikuna on mõistetav ainult inimesele, kes on Vana ja Uue Testamendiga põhjalikult tutvunud. Selle põhjal on järeldatud, et väitel, nagu oleks katedraal kujutanud endast “lihtrahva piiblit”, puudub reaalsusega igasugune seos. Vt selle kohta: D. A 1 e x a n d r e-B i d o n, Une foi en deux or trois dimensions? Images et objets du faire croire a l’usages des laics. Annales. Histoire, Science Sociales 1998, nr 6.
5 Vt selle kohta С. S e r g i o I n g e r f l o m, Les répresentations religieuses du pouvoir dans la Russie soviétique et post-soviétiques. Sociétés Contemporaines 2000, nr 37, lk 58–61. Artiklis on antud põhjalik ülevaade Venemaal asuvatest fondidest, kust vastavaid materjale võib leida.
6Nagu näiteks George W. Bushi valimiskampaaniast läbi vilksanud loosung “surmanuhtlus päästab elusid”.
7Ginzburgil on “Juustus ja vaklades” õnnestunud ülalkirjeldatud probleemidest üle libiseda. Paljuski on see uurimisobjekti “siin ma seisan ja teisiti ma ei saa”-suhtumise teene, mis võimaldab võimukeelt möldri peas pulbitsevast juustumaailmast eristada. Menocchio uskus siiralt, nagu suudaks ta võimuga kui võrdne võrdsega dialoogi pidada, mis talle Trento kirikukogu otsuste elluviimise taustal saatuslikuks saigi. Ehk nagu mölder seda ülekuulamisel väitis: “kui mul oleks luba minna paavsti või mõne kuninga või mõne valitseja ette, kes mind kuu- laks, siis oleks mul palju öelda; ja kui too siis mind pärast maha laseks lüüa, ei läheks see mulle korda”. – C. G i n z b u r g, Juust ja vaglad, lk 121.
8Tegemist oli Prantsuse Rahvusraamatukogus peetud loengusarjaga “Le XXe siècle des Historiens”. Kuna Ginzburgi arvates on loosungi “Your Country Needs You” välismärgiks nimetissõrmega osutamine, siis võiks siia alla liigitada ka Tartus Kassitoomel asuva skulptuurigrupi “Meelis ja Vjatško”, kus Meelis sõrmega ida poole näitab. Kompositsioon oli Nõukogude ajal tuntud nime all “Meelis, Vjatško ja Kuldsõrm”. 1980ndatel oli levinud tradit- sioon, et Nõukogude armeesse aega teenima suunduvad üliõpilased end Kuldsõrme taustal kahemõttelistes poosides pildistada lasid.
