Tänavu möödub 100 aastat eesti naisliikumise algusest — 1887 hakkas ilmuma Lilli Suburgi toimetatud ajakiri «Linda». Muidugi on see piiritähis võrdlemisi tinglik, sest näiteks naisajaloo klassik Lydia Koidula oli selleks ajaks juba surnud. Lilli Suburg seevastu jõudis täis kirjutada eesti naisajaloo esimese lehekülje ja jaksas alustada veel teistki, tehes nõnda kokkuvõtte naisliikumise esimese perioodi (1887—1917) saavutustest. Eesti esimesel naiskongressil 1917 rääkis ta nõnda: «Seda vahvat väesalka, seda Eesti naiste vaimuväge, kes, oma lootuslippu kõrgel hoides, vapruses särades oma vabaduse, õiguste, inimsuse au eest võitlusele, enne nägemata kogu Eestis, välja astub, seda Eesti naiste värskest elust hõõguvat ühendust tervitan ma armastusest leegitseva südamega. Oh, et ma teie, mu kallid suguõed, ridadesse ei või sammuda.»
Niisuguses meeleolus sammuti naisliikumise teise perioodi (1917—1940). Kui esimese perioodi tähtsamate tegelaste kohta leidub kirjanduslugudes jm laiali pillatuna üsna palju andmeid, siis teisest perioodist on teateid hoopis napimalt. Osalt ilmselt sellepärast, et uutes oludes ei paistnud naisliikujad enam nii ülevas dramaatilises valguses kui varasemal ajal. Aga osalt ka sellepärast, et nimetatud perioodi Eesti ajaloos on üldse kitsamate teemade kaupa ja intiimsemalt vähe uuritud. Tehkem sedapuhku selle valge laigu kahandamiseks sissevaade ühe võrdlemisi unustatud naistegelase ellu ja loomingusse. Meie vaatlusalune sündis «Lindaga» peaaegu ühel ajal ning astus Eesti ajaloo väikesele lavale 1905. aasta revolutsioonivaatuses. Episoodiliselt oleme teda viimasel ajal kohanud H. Wuolijoe mälestusteraamatus ja Kingissepa-filmis «Saja aasta pärast mais».
Alma Ostra-Oinase (16. IX 1886—2. XI 1960) elukäik avaliku tegelasena, poliitikuna ja kirjanikuna ilmutab ühe osa eesti rahvusliku mõtte ja ühiskonna ajaloost. Veidi lihtsustades võib öelda, et see on lehekülg sajandialguse Euroopa demokraatia induktsiooni ja reduktsiooni ajaloost, mida saame jälgida näiteks eesti naisliikumise ajaloo kaudu. Alma Ostra sündis Tartumaal Vastse-Kuuste vallas Sillaotsa talus; alghariduse sai 1893—98 Tartus Schwarzi elementaarkoolis; õppis lühikest aega piimatalitust G. Faure’i meiereis; jätkas kooliteed Tartu Puškini-nimelises tütarlastegümnaasiumis (1901–05). Oma autobiograafias (KM KO, f 194, m 19:11) esitleb A.O. ennast üleannetu vigurivändana; meie kohus on siit aimata tulevast revolutsionääri.
Puškini gümnaasiumis kujuneb põrandaalune õpilasring, A.O. toimetab käsikirjalist väljaannet «Koit». 1903. a lõpul võtab asi poliitilise ilme, tekivad sotsiaaldemokraatlike aadetega ühendused, omavahel tutvuvad hilisemad revolutsiooni- ja riigitegelased. Mälestuskirjutises «Jooni revolutsioonilisest tegevusest» (koguteos «Punased aastad» I, 1932) mainib A.O. N. Köstnerit, A. Oinast, Alma Ani (hiljem Ast), Amalie Unti ja K. Asti. Salaja peetakse ühendust Venemaa sotsiaaldemokraatliku parteiga, loetakse «Iskrat». 1905. a algul tullakse avalikult välja. «Pidasin kõnesid, refereerides Bogdanovit ja Plehhanovit, paar teemat oli filosoofiliste küsimuste alalt,» meenutab A.O. Järgneb kirevpõnev aeg vaimustet revolutsioonilist tegevust, illegaalset idülli, mis lõpeb 1905. а detsembris peaaegu terve Tallinna sotsiaaldemokraatliku linnakomitee arreteerimisega. Edasi tuleb nädal Toompea vanglas (kus ka Tuglas oma tulevast näälimehe naist vilksamisi võre vahelt näeb), neli kuud Vene tänava arestimajas ja mai algul 1906 sõidab A.O. koos paarisaja inimesega asumisele Tobolski kubermangu Irtõši kaldale. «Toidu saamine oli hõlpus, hinnad muinasjutuliselt madalad. Aega veetsime lugemisega. Sügiseks olime kõik põgenenud,» võtab ta selle ajajärgu ise kokku. Läbi Peterburi ja Narva naasnud, jätkab ta põrandaalust tegevust Tallinnas, 1907. a suvel käib kohaliku esindajana Londonis sotsiaaldemokraatide kongressil, kogeb enamlaste ja vähemlaste lõplikku lahkulöömist, loobub illegalismist ja otsustab jätkata õpinguid. Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis tutvub A.O. iga masti vasakpoolsete tegelastega, muu hulgas V. Kingissepa ja J. Anveltiga. «Et saada usaldusväärset nime, õiget passi ja ustavustunnistust, otsustasin abielluda — fiktiivselt. Tegin ettepaneku J. Anveltile, kes oli nõus. 1909. a abiellusime Peterburis saksa teatris.» Hiljem abiellub A.O. päriselt Aleksander Oinasega (28. XII 1887—2. II 1942). 1910. aasta sügisel astub Peterburis Bestuževi kõrgematele naiskursustele füüsika-matemaatika ja filosoofia teaduskonda, kust 1915 peab lahkuma sõjavastase kõne pärast (paralleelselt jätkus tegevus sotsiaaldemokraatliku partei Peterburi komitees). Järgneb heitlik ajajärk Narvas, kodukohas, Võnnus, 1917—18 on A.O. Eestimaa kubermangu toitluskomitees (et takistada toiduainete väljavedu) ja toimetab ajalehte «Sotsialdemokrat» (tarvitades nimekuju Alma Anvelt-Ostra), mis enamlaste poolt suletakse abstraktse humanismi tõttu. Uue ülesanneterohke tegevusperioodi võtame kokku «Eesti avalike tegelaste» (1932) ja «Eesti biograafilise leksikoni» (1926—29; 1940) abil. A.O. on Eesti Ajutise Maanõukogu liige 1917—19; Asutava Kogu ja I, II, III ning IV Riigikogu liige Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei saadikuna; Tallinna linnavolikogu liige; Tallinna linnanõunik ja hoolekandeosakonna juhataja (1924—34), seejärel vandeadvokaadi abi. Õppis 1920 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja 1921—29 õigusteaduskonnas. Tsiteerime EBLi (1940): «A-il 1927—34 oli ta Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige. Ta on a-st 1925 olnud Eesti Lastehoolekande Keskkorralduse juhatuse liige ja a-ni 1934 ühtlasi juhataja, mainitud keskkorralduse sihtasutiseks «Eesti Lastekaitse» muutmisest (1939) peale selle nõukogu liige, 1925—32 Eesti Lastekaitse Ühingu juhatuse liige, a-st 1926 Eesti Lastesõprade Ühingu juhatuse liige ja on aktiivselt osa võtnud ka E. Akadeemiliste Naiste Ühingu Tallinna osakonna tegevusest.»
Eesti naisajaloo kirjutaja ütleb A.O. avaliku tegevuse kohta järgmist: «Alma Ostra-Oinas on esimene eesti naine, kes omab poliitilisel areenil nii kõrget positsiooni. /- – -/ Linnanõunikuna on tal täita raske ja vastutusrikas ülesanne, kuid ta võitleb huvi ja andumusega sotsiaalsete olude parandamise eest. Eriti kannab ta südamel laste ja noorsoo küsimusi, (Eesti Vabariigi algul puudus veel üldisem arusaamine laste ja naiste eriõigustest. — Т.Н.) Tema ajal asutatakse mitmed uued lastekaitse ja hoolekande organisatsioonid, kus ta töötab ka ise kaasa, püüdes kontakti luua ametliku hoolekande ja seltskondliku hoolekandelise tegevuse vahel.» (Helmi Mäelo. Eesti naine läbi aegade. Lund, 1957, lk 98). Asutava Kogu päevil oli A.O. üks neist, kelle eestvõttel loodi Eesti Naisorganisatsioonide Liit (1920, aastast 1930 Eesti Naisliit, juhataja 1920—40 Marie Reisik), mille vedamisel (muu hulgas ülemaalistel naiskongressidel) nõuti nn täisõiguslust, teostati sotsiaalreforme (naiste hariduse, kutsetöö, samuti tervishoiu, hoolekande ja abieluseaduse edendamine). A.O. avaldas kaks romaani, brošüüri «Laisk laps» (1932) ja tõlkis A. Adleri raamatukese «Raskelt kasvatatavad lapsed» (1932); toimetas 1923—27 «Ametiühisuslist Kuukirja», avaldas kirjutisi Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamatuis, ajakirjas «Naiste Hääl» jm. Lõpuks lisagem, et 1940—41 töötas A.O. advokaadina Tapal, Saksa okupatsiooni ajal tegutses Eesti Raudteevalitsuse tõlgina, areteeriti kevadel 1944 ja uuesti sama aasta sügisel; kandis ära tookordses eriolukorras mõistetud 5aastase vanglakaristuse ja jäi kuni surmani Eestist eemale oma sugulaste juurde. Maetud Intas.
Püüdkem seda faktirägastikku mõtestada 1930. aastate vaateveerult. 1930. aastad olid Eesti ajaloos kahtlemata kõige mitmekihilisem aeg. Ühiskondlikku teadvust mõjutas ühelt poolt veel ärkamisaja järelvägi, teise äärmuse moodustasid uusasjalikud küünikud. Pärast 1934. a riigipööret teatavasti demokraatlikud jõud konsolideerusid, demokraatlikke riigikorralduse ideid propageeritakse igal võimalikul puhul, avaldades uuele režiimile nõnda pidevalt kaudset survet, ja mis ehk veelgi olulisem — valgustatakse riigikodanikke, hoitakse pinget üleval. Isegi Jaan Tõnissoni sajandivahetuse idealism lööb jälle paatoslikult leegitsema. Suurt tähendust omab 1905. a põlvkonna programm ja isiklik eeskuju. Ilmub ohtralt mälestusi ja ülevaateid demokraatlike õiguste eest peetud võitluse ajaloost ning selles osalenute ennastsalgavast tegevusest. Alma Ostra kuulub kahtlemata väljapaistvamate hulka, tema image’i loomisel pole seejuures sugugi tähtsusetud naiselikud omadused. Oma mälestustes kirjeldab A.O. ülimalt detailselt kõiki 1905. a seiklusi, konspireerimist, jälitamisi, võimude altvedamist, kinolikke põgenemisi ja külmaverelist tegutsemist. Trükikoja eksproprieerimise katsel on 19aastase A.O. käsutada olnud koguni 30—40 meest. Sel taustal ei tundugi ülepakutuna Marta Lepa meenutus: «Mäletan, kuidas ta astus esimene kord üle mu ukseläve — maailma äravõitja näoga, julge, iseteadva kõnnakuga, pea musta läkiläkiga kuklasse visatud, nagu oleks ta oma rinnaga tahtnud kõik müürid läbi murda. Iseäranis veetlesid ta suured sinised silmad ja kõlaline madal rinnahääl. «Vaata kus Eesti Jeanne d’Arc!» / – – – / Ta peaks alati punast lippu kandma, veetlevalt hulga ees kõndima, seda vaimustama ja võitlusse viima.» Need pole M. Lepal üksnes revolutsiooniromantilised fraasid. A.O. enda sõnul mindud 14. oktoobril 1905 pärast koosolekut «Voltas» rongkäiguga parteile sõjariistu muretsema nõnda: «Mina sammusin ees linnakomitee lipuga ja kahel pool kõrval 2 komitee liiget, üks suure kirvega ja teine kangiga.. .» Kui 1929. aastal H. Kruus ja P. Treiberg (Tarvel) asutavad «1905. aasta Seltsi», mis asub koguma vabadusvõitluse mälestusi, siis on A.O. üsna ootuspäraselt esimeste liikmeks palutute hulgas. (Need olid M. Martna, K. Ast, A. Rei, A. Ostra-Oinas, E. Vilde, J. Teemant, Tuglas jt, vt KM KO, f 172, m 10:8.)
1905. a värvikatest episoodidest koorub mitmekülgses tegevuses väljenduv ühiskondlik idealism. Vahest kõige paremini on seda portreteerinud K. Ast A.O. 50. sünnipäevale pühendatud kirjutises, mille teravik on sihitud autoritaarse riigikorra ja uue «vagel-inimese» vastu. «Nii nagu see naine noore tütarlapsena 1905. aastal pidas hõõguvaid kõnesid tööliste kogumistel ja rahvakoosolekutel, olgu kinnistes saalides, avalikkudel platsidel, tehastes, metsas või salakorterites, — niisama näeme teda iseseisvuse saabumise aegadel küpse daamina seisvat kõnetoolil suurtes auditooriumides, kujutagu need endast marulisi miitinguid või elevusrikkaid kongresse. /- – -/ Nii nagu ta Asutava Kogu kokkuastumise eel lööb lahinguid eesti omariikluse vastastega, niisama sõdib ta vapside liikumise kulminatsiooni päevil võõrsilt sisseveetud ideoloogia vastu, mis ähvardab lämmatada rahvast ja selle vabadusi.» 1917. aastal, mil avaldati palju kauneid programme ja õilsaid üleskutseid, deklareerisid A.O. mõttekaaslased järgmist: «Meie ei ole enamlased, ei vähemlased. Me tahame lihtsalt sotsiaaldemokraadid olla.» Kuid möödapääsmatus geopoliitilises konkreetsuses liigituvad A.O. vaated ja tegevus siiski selgesti mõõdukasse, reformaatorlikku suunda.
Tõsi on seegi, et 1905. a põlvkonna omaaegne ühine meelsus jaguneb elu vastuoludes. Rahvusliku ajaloo järjepidevus tuleb aga ilmsiks 16. IX 1936 «Estonias» A.O. auks peetud kontsert-aktusel, kus avakõneleja käsitleb juubilari tegevust otse ärkamisaegses laadis (samm-sammult metsakülast üles tulevikku pürgimine jms) ning sümfoonia-orkester mängib avamängu — «Kalev ja Linda».
Viimane toob meelde intrigeeriva küsimuse: milline oli revolutsiooniliste meeste ja naiste vahekord 1905. a vabameelsuslaine ajal? Peame silmas, et naised ei olnud sündmustesse sattunud juhuslikult, vaid tegu oli sihikindla naisliikumise algusega (1907 asutatakse esimene naisorganisatsioon Tartu Eesti Naesterahva Selts), naiskogudusega, millel A.O. arvates oli ka oma «ideaalne kuju», kaks ja pool aastat Inglismaal «vaba ja demokraatliku rahva keskel elanud» Minni Kurs-Olesk — «noor, ilus, agar, vaimukas» ja muidugi sotsialist. Ometi ei teki kellelgi tarvidust meesküsimuses erilist seisukohta võtta, suhted kujunevad karske idealismi alusel. Ja kuigi K. Ast mäletab hiljem kevadisi paadisõite Emajõel ja valgeid öid, teatab A.O. kategooriliselt: «Tolleaegsel noorusel ei olnud aega ega mahti tantsida, lõbutseda, kurameerida. Temal lasus, vähemalt tema enda kujutluses, tohutu suur ülesanne — lammutada vana maailmakord ja luua uus, ideaalne kord selle asemele.» Nii et võime üsna kindla peale väita: meie naisliikumine algas ja arenes unisoonis meeste poolt taotletud kõrgemate eesmärkidega, käidi vennalikult käsikäes. Selget keelt kõnelevad sellest ka Vera Poska-Grünthali raamatus «Naine ja naisliikumine» (1936) esile tõstetud nimed: Veera Jõgever, Helmi Põld, Johanna Päts (Voldemar Pätsi abikaasa), Linda Eenpalu, Ida Hellat, Alice Kuperjanov, Helmi Jansen, Aliide Teemant, Mari Ramot, Linda Jürman (Vilde abikaasa), Minni Kurs-Olesk (Lui Oleski abikaasa), Johanna Kitzberg, Elia Lüüs (prof Ado Lüüsi abikaasa) jpt. A.O. abikaasa A. Oinas (Elo Tuglase vend) oli samuti tähelepandav poliitika- ja majandustegelane, kandis mitut puhku ministriportfelli (1919 pidas siseministrina oma vana Peterburi seltsikaaslase V. Kingissepaga salajasi läbirääkimisi, mistõttu astus ametist tagasi) ja toimis aktiivselt
töölisliikumise heaks.
Ent nüüd Alma Ostra ilukirjandusliku toodangu juurde. Ta esimest proosaraamatut «Aino» (1923) võime nimetada lüüriliseks või impressionistlikuks romaaniks. Teos on nooreestilik ja väga naiselik, võimalik, et selles pihitakse neid tundmusi, mida avalikus tegevuses mehiselt varjata tuli. Nimitegelane Aino läheb eesti talust suurlinna Peterburi, elab läbi pika ja kurnava platoonilise armuloo mängur-armastaja Tooniga, langeb brutaalse võtja Jaan Oksa saagiks ja lõpetab elu enesetapuga. Süžee on ajajärgule võrdlemisi tüüpiline, literatuurne. A.O. biograafiaga naiselt oodati teistsugust etteastet. H. Raudseppa ärritas teose eluvõõrus ja lihtlabane meheigatsus. A. Jürgenstein märkas «Ainos» ehteestilist armastust, võluvat sordino’t. M. Sillaots võrdles A.O. romaani peategelast Metsanurga, Lutsu ja Kärneri proosatüüpidega, kes kõik kuuluvat muuseumi. «Alalised meeleolu-kriisid, igavene enesega mitterahulolek, sagedad laugele tükkivad pisarad, loid teguvõimetus ning enda meeleolude ja tunnete kallal juurdlemine — see on kahe Aino (teine on Kärneri oma — Т.Н.) elusisu. /– – – / Mõne lühikese aasta kestel jõuavad mõlemad neitsid tütarlapseeast väsinud ja tülpinud raugaikka.» Järgneb hinnang tõu küsimuses, mis on seda huvitavam, et A.O. teine teos «Lendva» käsitles omal moel tõu algelisi omadusi. «Kuid juba alul otsustasime endid mitte veenda lasta, et vallandamatult minevikusilmusesse oleks lämbumas kogu rahvas, et väsinud oleks viimseni tõuveri, et — oleksime h ä ä b u m a s tervikuna. Pigemini usume, et ebasoodsad arenemistingimused on haigestanud üksnes osakese tõuverest, ning et eelvaadeldud tüüpe tuleb võtta nähtudena, mis küll osutavad haigunud vereliblede olemasolu, kuid ometi lubavad eeldada tõu-t e r v i k u alles olemuselt veatu olevat.» (Neli «inimest ilma eluloota». «Eesti Kirjandus» 1927, nr 11, lk 607—610.)
Kuigi romaan on kuidagi hajuv ja intensiivsusetu, märkame tagantjärele, et selles on naise hingeelu siiski üsna mitmekülgselt valgustatud, sinna kuulub ka põhimõtteline psühholoogiline ebajärjekindlus, millest meesarvustajad aru ei saanud. Eriti intrigeeriv on märgata koguni feministlikke mõtteidusid: «Ta hakkas end sugereerima kujutelmaga naise ülesannetest ja naise tähtsusest kultuuris. Miks ei võinud õigus olla neil, kes oletasid, et praegune mehe kultuur naisele sootu võõras, et naise omapärane vaba kultuur — õrnem, ilusam ja salapärasem oleks? Avalikuks võitluseks ja mässuks ei ole ehk veel aeg tulnud …» Tähelepanu äratab ka Jaan Oksa tegelasnimi, aga et teos autori andmetel on põhiosas valminud aastail 1914—16, siis on kokkusattumus kirjanik Jaan Oksaga ilmselt paljas juhus.
A.O. edasise kirjatöö seisukohalt osutub «Ainos» kõige tähtsamaks põlvkonnaomane maa ja linna vastandlikkuse teema. Suurlinn on heitlik, petlik ja hukutav, maal toimivad müstilised, fataalsed, ürgjõulised seaduspärad. Oma teises romaani «Lendva» (I ja II 1936, «Noor-Eesti Kirjastuse» sari «Rahvaraamat») käsitleb A.O. teoorjuseaegset suletud külaühiskonda XIX sajandi teisel veerandil. Kogu kujutus on kirjutamisajast nii järjekindlalt ja veenvalt võõritatud, et kellelgi ei tulnud enam pähe nõuda teoselt autori elulugu. Nüüd on A.O. kirjanik oma kunstilise kavaga, kellele kriitika (M. Sillaots, H. Paukson) jagab tunnustust hea rahvaraamatu eest. Kirjandusloolises vaates märkame enamatki.
«Lendva» ilmus ajal, mil eesti romaan tegeles usinalt minevikuga, otsis rahvusliku ajaloo intiimseid või kuulsusrikkaid lehekülgi. H. Raudsepa aastaülevaates ühendub A.O. teos nõnda Lintropi, Mäelo, Metsanurga, P. Krusteni, Hindrey, Mälgu jt uusimate raamatutega. Ühist tausta luuakse veel kommentaaridega: «Mälestuste teel tagasi minevikku sukeldudes võib tekkida kahesuguseid hoiakuid. Võime seda teha olevikust peitunud elupagulastena, kes kuldse mineviku idüllides rahuldavad oma romantilisi tundeid. Aga selle pessimistliku elupaguluse kõrval võib tekkida hingelaad, mis tunnustab oleviku edasijõudmist ning otsib sellele minevikustki põhjendust. Sest kõigist pettumustest ja eksimustest hoolimata me oleme kogu aeg olnud t õ u s e v r a h v a s, kes mõnekümne aasta jooksul on tohutut saatnud korda.» (Eesti romaan 1936. aastal. «Looming» 1937, nr 3, lk 324.) Sellest märkame, et A.O. teine proosateos on esimesega samasuguses seoses, nagu põimuvad tegelikus ajaloos hääbuv tõug ja tõusev rahvas. Muidugi on need põlvkonna märksõnad, kes koges mõlemat eriti dramaatiliselt, seisis n-ö kahe tule vahel. Mingil kombel on need põimunud «Lendvas» endaski, mis kirjeldab jõulise ja tumeda talupoja psüühikat ja maailmapilti. Esiplaanil on naiste ja meeste vahekorrad, talutoimingud, vastuolu mõisaga, lõpuks lüüakse opman maha ja põgenetakse linna. Dialoogid on rahvapäraselt murdekeelsed, hingeelu ehtsalt primitiivne. Kõigest ujub läbi uskumuste ja viirastuste salapärane udu (lendvaks käimine, luupainajad, Nõia Kadri moondused, hämarad aimused ja vaatemängud). Räägitakse palju, peaaegu vahet pidamata, aga jutt käib omas ajas, keegi ei näita üles hilisemat tarkust, ei eksi sõnadega. Jääb mulje, nagu vaataksime läbi ajaaugu salaja pealt, ilma et keegi teaks või sellest hooliks, ennast muutma või näitama hakkaks. Seesugune efekt ongi vahest A.O. algupärane saavutus. Kirjanduslike konventsioonide kasutamises on ta aga võrdlemisi ebalev ja kriitika heitis talle ette diletantlikku vormikäsitlust. Muidugi tundusid siis konventsioonid palju tähtsamad kui praegu, nüüd võime suhtuda leebemalt. Pealegi oli «Lendva» laad perspektiivikas, esivanemate rekonstrueerimine on jätkunud vaibumatu hooga. Loeme näiteks ühe lõigu: «Mari läks tööle. Ta rõõmustas väga Luuliku Mari tuleku üle, kuid see tõi endaga kaasa musta varju. Või oli see sama vari, mis saatis kogu tema tööd ja püüdmist, mis talle ei andnud öösel und ega päeval rahu. Mari murdis veel enam tööd teha. Pidi olema mingi pääs sest viletsusest. Tal oli nagu vingerdaks nad kõik vakladena kuival, kuumal kivil ja nagu valvaks nälja irvitav lõust, et keegi neist ei pääseks säält ära ronima, isegi mitte musta mulda pagema.» See toob kergesti meelde Mats Traadi romaani «Puud olid, puud olid hellad velled». Mõlemad sümbolid
— Ostra Kruusamäe ja Traadi Palanumägi — koondavad üheaegseid vaime, üht ja sama ühiskonnajärku. Mõnevõrra liialdades võime Traadi romaani pidada «Lendva» algatuse kunstiküpseks väljenduseks.
Harrastuskirjanik, kelle elutöö raskuspunkt asus ju mujal, võis oma loomistööga rahule jääda. (Oma nao andmetel on ta isegi ajanud asju, et «Lendva» rootsi keelde ümber pandaks, võib-olla mõjutas teda H. Pauksoni toodud paralleel Selma Lagerlöfi loominguga.) Võimalik, et tähtsaim töö oli veel ees, poolautobiograafilise romaani «Aadam Krulli tütred» käsikiri jäi pooleli, kuid hoolimata sellest — üks on kindel — Alma Ostra nimi tuleb lisada akadeemilise kirjandusloo neljanda köite teise raamatu romaaniülevaate peatükki.
Vikerkaar 1987, nr 11
