Aro Velmet: Teadlased paistavad olevat üksmeelel, et me oleme vaimse tervise kriisis. Johns Hopkinsi ülikooli Bloombergi rahvatervise instituudi uurimus teatab, et 2024. aastal koges iga kümnes ameeriklane vaimse tervise kriisi, noorte seas ligineb see osakaal kuuendikule. Eurobaromeetri küsitlus on leidnud, et psühhosotsiaalseid probleeme, näiteks depressiooni või ärevust on viimase aasta jooksul kogenud ligi pool EL-i elanikkonnast. Sõna „kriis“ vihjab millegi jõudmisele haripunkti – hetkele, kus palavik hakkab langema või patsient sureb. Aga vaimse tervise kriis paistab rohkem kroonilise haiguse moodi, mis valitses juba enne COVID-it. Ja kui vaadata asju pikemas perspektiivis, siis on lihtne leida täpselt samasuguseid pealkirju 1920ndatest ja 30ndatest aastatest, kus ärevuse asemel räägiti neurasteeniast. Kuidas mõtestada praeguseid hoiatushüüde justkui püsiolukorra kontekstis?
Danielle Carr: Vaadates statistikat, mis osutab psühhiaatriliste häirete sagenemisele, tuleks alati kõigepealt küsida, kas tegu on mingi reaalse nähtuse tegeliku sagenemisega või hoopis muutusega selle mõõtmises ja adumises – näiteks valitsusasutustelt või farmaatsiafirmadelt saadava rahastuse suurenemisega, uudsete diagnostikavahendite kasutuselevõtuga, teadlikkuse tõusuga jne. See on minu meelest lahtine küsimus.
Viimasel ajal olen palju mõelnud selle üle, et suurema osa inimajaloo vältel on inimese eksistentsi enamasti iseloomustanud rohkem või vähem leevendamatud kannatused. Muutuvat paistab viis, kuidas inimesed oma häda sõnastavad, ja see on üha medikaliseerunud. Kas Stalingradi all võidelnud sõdurid kogesid vaimse tervise kriisi? No vaevalt, et nad seal rõõmust kiljusid. Kindlasti ei veetnud keegi neist suurepäraselt aega. Aga see, et hädast kõneldes kasutatakse tänapäeval termineid nagu vaimne tervis, on iseenesest tähendusrikas.
Tähendusrikas on see, et riigi- ja ühiskonnaasutustele esitatavad nõudmised hoolekande järele väljenduvad tänapäeval üha enam medikaliseeritud nõuetena, nagu näitab Gabriel Winant oma suurepärases raamatus „Järgmine vahetus“.[1] Mitmes suhtes on meditsiinist saanud ainus institutsioon, mis peab kandma heaoluriigi hävimisest jäänud koormat.
Kas minu arvates on elu praegu märgatavalt viletsam kui näiteks industrialiseeruvas Euroopas? Tõenäoliselt mitte. Sellegipoolest arvan ma, et neoliberalismi ja erastamise põhjustatud ühiskondlik atomiseerumine tekitavad intensiivseid neurootilisi hädasid. Kui näiteks vaadata, kuidas inimesed COVID-i ajal hakkama said, siis muidugi oli mõningane korrelatsioon lihtsalt klassi kui niisuguse, see tähendab pangaarvel oleva raha ning vaimse tervise vahel. Aga oli ka mitmesuguseid mõõdikuid, mis näitasid, kuidas inimestel, kel oli ligipääs ühistele kogukondlikele vabaõhualadele, läks paremini kui neil, kel see puudus. Võib ju väita, et ligipääs parkidele näitab lihtsalt kaudselt klassikuuluvust, aga see võis ka näidata pigem ühise, veel täielikult atomiseerumata elu eeliseid. Juba ühiskonna koe privatiseerumine ise tekitab igasugust häda ja viletsust.
AV: Huvitav on võrrelda, kuidas eri uurimused kontseptualiseerivad selle vaimse tervise kriisi põhjusi. Johns Hopkinsi raport keskendus kriisikeskustele ligipääsu puudumisele ja Medicaidi (USA-s vaestele suunatud riikliku tervisekindlustuse) toetuste kärbetele – ressurssidele, mis on vajalikud sümptomitega tegelemiseks. Seevastu Eurobaromeetri raport tõstis esile „suurenevaid stressiallikaid“: pandeemiat, sellele järgnenud majanduskriisi, viletsat töökeskkonda, tööhõive ebakindlust, ahistamist, diskrimineerimist ning sõda Ukrainas – mis pani erilise koorma pagulastele. Erinevus selles, kui kaugele ülesvoolu, tagasi põhjuste poole, kumbki raport on valmis minema, on väga terav. Kuidas mõista seletuste niisugust lahknemist?
DC: Üks probleem, mida ma ei väsi rõhutamast, on reifitseerimine. See tähendab teatavat kontseptuaalset viga või ideoloogilist manöövrit – sotsiaalne protsess muundatakse asjaks või vähemalt hakkab paistma meile asjana, mis seisab väljaspool ühiskondlikke protsesse. Hea, ehkki totter näide on see, kuidas New Yorgi endine linnapea Eric Adams lõpetas täielikult vetelpäästjate rahastamise. Nagu võib kujutleda, tõusis seepeale järsult uppumisjuhtude arv. Ja siis annab Eric Adams pressikonverentsi ja ütleb, et nüüd me tahame tõsta teadlikkust uppumisest, sest meil on uppumiskriis. Nojah, võib-olla tõesti. Aga see võis ju tuleneda protsessist, mida ei saa täielikult mõista ainult niisugusel asjastatud viisil, millisena seda esitati.
Samamoodi peaksime „vaimse tervise kriisist“ rääkides küsima: mille kriis see on, mis võimaldab meil seda näha vaimse tervise kriisina. Vastus mõjutab seda, mida tuleks asja parandamiseks teha. Mina ei usu, et selle meditsiinilisena esitatud probleemi puhul aitaksid medikaliseeritud lahendused. Pole sugugi selge, et kriisiabimeeskondade arvu tõstmine – et jõutaks appi siis, kui keegi on juba nii raskes depressioonis, et mõtleb enesetapule – oleks parem kui eluaseme-, tervishoiu- ja toidujulgeoleku tagamine, nii et see inimene ülepea depressiooni ei langekski. Ma ei taha öelda, nagu oleks igasugune vaimuhaigus sotsiaalsete stressorite tagajärg, aga me teame ju, et sotsiaalsed stressitegurid suurendavad vaimse tervise probleemide raskust. See, kuidas me probleemi kujutame, mõjutab seda, mida me enda meelest saame selle lahendamiseks teha.
AV: Avalikkus hakkab sellist reifitseerimist üha paremini läbi nägema – üha enam on kuulda arutlusi tervise sotsiaalsete määrajate üle. Aga tihti ei ole neist kuigivõrd kasu probleemide tegelikuks lahendamiseks, sest neid arutlusi ei pea mitte poliitiline klass ega meedikud, vaid põhimõtteliselt šarlatanid. Kõige silmapaistvaaks näiteks on liikumine Make America Healty Again ehk MAHA Ameerika Ühendriikides, kus Robert F. Kennedy on tervishoiuminister, ning selle Euroopa vasted wellness’i sfääris ja laiemas populistlikus paremääres.
MAHA komisjoni raportit lugedes võib leida palju sellist, mis sarnaneb vägagi sinu viimase vastusega – juttu on ülemedikaliseerimisest, tervishoiu langemisest suurkorporatsioonide kätte, suurkorporatsioonide rollist keskkonna mürgitamisel. Aga lahendusteni jõudes tehakse äkitselt kannapööre wellness’i pähemäärimise, individuaalse vastutuse ja „meditsiinilise vabaduse“ poole. Lõpuks kõlab see nagu too vana ütlemine, et antisemitism on lollide sotsialism – haaratakse kinni õigest probleemist ja lõpetatakse mingis täiesti vales kohas.
DC: Esiteks: see kõik on vasaktsentri – kui seda üldse veel niimoodi nimetada saab – täieliku läbikukkumise ja raja tühjaksjätmise tulemus. Kuna vasakpoolsed ei võtnud tugeva kriitika alla farmaatsiafirmade kasumijahti, toidu- ja ohutusreeglite ärandamist suurkorporatsioonide poolt, siis jäi see rada tühjaks ja ainult ootas, et parempoolsed sinna astuksid. Midagi seesugust toimub ka praegu, kui Tucker Carlson tuleb välja arukama kriitikaga Gaza genotsiidile kui Demokraatide Rahvuskomitee – järjekordne juhtum, kus institutsionaalne vasakpoolsus on reaalse probleemiga tegelemisel täielikult läbi kukkunud, nii et selle võtavad üle salakavalad šarlatanid.
Teiseks: MAHA kutsusid esile reaalsed probleemid, aga see ei suuda neid probleeme lahendada oma vastuokslike liitlassuhete tõttu. See liit puruneb, sest korporatsioonidest doonorite huvid erinevad tavalise inimese omadest, ja doonorite klass jääb lõpuks peale. Juba praegu on kuulda MAHA baasi pahameelt RFK vastu, sest MAHA diskursus – kriitika selle vastu, kuidas korporatsioonid allutasid endale toidulisandite reguleerimise – ei saa eksisteerida koos Trumpi MAGA (Make America Great Again) liikumise tegeliku poliitilise ökonoomiaga. Lõppkokkuvõttes reedetakse MAHA baas alati toidukorporatsioonide ja rikaste huvide nimel, kes moodustavad MAGA tegeliku võimustruktuuri.
Lisaks tahaksin ütelda, et me peame vaidlustama arvamuse – mis on vähemalt USA poliitikas ülekaalukas –, nagu oleks meil õigus võidelda ainult negatiivsete vabaduste eest, nagu neid Ameerika poliitikateoorias nimetatakse: vabadus rõhumisest, vabadus haigusest; ja mitte positiivsete vabaduste eest, näiteks õiguse eest millelegi. Mõnikord ma mõtlen, et kas kinnismõtteline keskendumine tervisele kui poliitilise võitluse tandrile tuleneb üksmeelsest tundest, et oleme nurka aetud. Me oleme ju kõik nõus, et haigus on halb – „Meil on õigus olla haigusest priid“. Hoopis teine asi on öelda, et meil on õigus eluasemele, õigus otsustamisvõimule. Lõppude lõpuks on arusaam tervise sotsiaalsetest määrajatest lihtsalt seesama mis arusaam, et me elame maailmas. Ma ei tea, mida teha, et praegust ummikut murda. Aga selleks oleks vaja astuda tegelikku poliitilisse võitlusse, mitte esitada kõike teaduslik-tehnokraatliku ekspertteadmise keeles. Arvan, et visuaalselt avaldaks muljet, kui näiteks arstid, valged kitlid seljas, protestimarsi teeksid või midagi taolist. Aga ma saan aru, miks MAHA populistidele käib närvidele kõigi poliitiliste väidete sõnastamine tehnokraatliku ekspertteadmise rafineeritud poliitika raames.
AV: Siinkohal väärib vaatlemist ka üks COVID-i dünaamika. Kaks Princetoni politoloogi esitasid oma raamatus COVID-it näitena riigi ülereageerimisest – keskendudes liikumispiirangutele, koolide sulgemisele – viisil, mis vaikib täiesti maha nonde otsuste vastuolulisuse ja selle, kui palju nende üle toona vaieldi. Samuti vaikiti selles narratiivis täiesti maha see, kuidas piirangute kõrval rakendati ka sotsiaalseid kaitsemeetmeid: miljonitel inimestel subsideeriti palka, olgu erakorraliste tööhõiveskeemide kaudu nagu USA-s või otseste palgatäienduste näol nagu Euroopas. See osa COVID-i kogemusest kirjutatakse ajaloost välja ja järele jääb ainult väide: me peame kogu rahvatervisesüsteemi maha lammutama, sest see paneb inimesed koju luku taha.
DC: Täiesti nõus. See ajakava, millega vaktsiinid välja töötati ja kohustuslikuks kuulutati, oli ülilühike – ma olen vaktsiinide eest tänulik, need tegid lõpu pandeemiale nii, nagu me seda näha saime, aga ei ole kuidagi vaktsiinivastane öelda, et etteantud ajakava pidi olema nii lühike muuhulgas sellepärast, et riik ei tahtnud pikemalt maksta inimestele ainult selle eest, et nad kodus püsiksid. Ja et nii pakilise ajakava juures jäi suuresti vajaka demokraatlikust otsustamisest. On võimalik kujutleda, et COVID oleks tekitanud hoopis teistsuguse arusaama sellest, mis on rahvatervis, ja avalikkuse osalemisest selles. Aga seda ei juhtunud, üsna ilmsetel põhjustel.
AV: Ma tahan rääkida ühest konkreetsest meditsiinimaailma ja kapitali suhestumise näitest, millest sa oled ka kirjutanud: ATH-st ja Adderallist, kui võtta Adderalli kui üht näidet ATH ravimiseks kasutatavate ravimite laiemast klassist, kuhu kuuluvad Vyvanse, Dexedrine jt. Oled kirjeldanud Adderalli peaaegu koomiliselt tabava näitena katastroofikapitalismist – dünaamikast, kus kapital kõigepealt tekitab kriisi ja hakkab siis müüma lahendusi, mis seda tegelikult ei lahenda, kuid teevad selle hallatavaks – või vähemalt kasumlikuks. Palun anna väike ülevaade sellest loogikast? Sest ma tean päris paljusid inimesi, kes võiksid vastata: millest te üldse räägite? See, mis minu ajus toimub, tuleneb minu oma veidrast ajust, ja sel pole midagi pistmist kapitali loogikaga.
DC: Esimese asjana ütleksin, et ma ei väida, nagu ATH diagnoosid ei vastakski paljudel juhtudel mingile neurofüsioloogilisele bioloogilisele substraadile. Niivõrd kui igasugune teadvuslik inimkogemus on kehastunud, vastab see mingile biofüsioloogilisele substraadile.
AV: Keegi ei ütlegi, et inimesed selle välja mõtleksid.
DC: Täpselt nii. Kuule, iga näitaja järgi on mul ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire). Üks mu kulunud nalju on see, et ATH on pettus ja minul ta kindlasti on. Seega ärge tulge siin välja mingi suutmissurve-argumendiga, jätke see heaga mängust välja.
Ma tahan aga öelda seda, et päriselt muutuvad asjad „mureküsimusteks“, nagu teadusajaloolased ütlevad, alles teatud asjaolude koondumise korral. Kas 15. sajandi Euroopas olid teismeliste rasedused probleemiks? Ei. Kas rasedaid teismelisi oli palju? Jah. Aga mureküsimuseks muutub see alles siis, kui muutuvad teatavad sotsiaalsed konfiguratsioonid. Vabalt võib olla ka nii, et näiteks viiel protsendil elanikkonnast on teatav neurofüsioloogiline substraat, mida me praegu klassifitseerime ATH-ks. Selle vastu ma ei vaidle. Küll aga ütlen ma, et teatud ühiskondlike ja ajalooliste jõudude konfiguratsioonid peavad asetuma kindlasse mustrisse, et miski saaks mureküsimuseks.
Millal saab ATH kui niisugune mureküsimuseks? Formaalselt DSM-III (Vaimuhäirete diagnostilise ja statistilise manuaali) avaldamisega 1980. aastal. See DSM oli koostatud selleks, et anda nimekiri aktsepteeritud psühhiaatrilistest haigustest, mille osas uurijad, kindlustusfirmad ja arstid saaksid ühel nõul olla. Nonde gruppide huvid hakkavad kokku langema koos farmaatsiatööstuse esiletõusuga Ronald Reagani ajal.
Tähtis nihe toimub ka raamistamises. 20. sajandi alguses kasutati Dexedrine’i, mitmesuguseid amfetamiinisooli ning hiljem ühendeid, mida me nüüd tunneme Ritalini nime all, laste käitumishäire ravimiseks, mida kirjeldati liikumise, hüperaktiivsuse kaudu. Üleval oli isegi küsimus, kas need lapsed äkki ei suuda vaikselt paigal istuda sellepärast, et kannatavad millegi epilepsiataolise all. Alles 1980. ja eriti 1990. aastatel – Adderall saab FDA heakskiidu 1996. aastal – hakatakse seda häiret määratlema tähelepanu kaudu. Kas on juhus, et see langeb kokku Ameerika töötajaskonna deindustrialiseerimisega ning infomajanduse esiletõusuga, nagu seda nimetasid Clinton ja teised? Minu arvates mõjuks vandenõuteoreetiliselt pigem väide, et neil puudub omavaheline seos.
AV: Palun seleta seda seost tähelepanukriisi ja infomajanduse tõusu vahel rohkem lahti.
DC: Sedamööda kuidas Ameerika tööealine elanikkond orienteerub üha infomahukamatele teenustele ning palju suurem osa suundub neljaks aastaks kolledžisse, saab tähelepanust poliitilis-majanduslikel põhjustel uutmoodi mureküsimus. ATH-d hakatakse nüüd teistmoodi klassifitseerima. 1960. ja 70ndatel aastatel korraldasid Mustad Pantrid kampaaniaid, et teha lõpp Dexedrine’i ja Ritalini kirjutamisele hooldekodude mustanahalistele lastele, kellel raviti „käitumishäiret“. 90ndate keskpaigas võib näha, kuidas medikeerimissurve hakkab lähtuma kõrgemast keskklassist, hästi kindlustatud valgetelt vanematelt, kes tahavad, et nende lapsed saavutaksid häid tulemusi standardiseeritud testides ning pääseksid eliitkolledžitesse.
Ühesõnaga, ATH-d klassifitseeritakse nüüd teisiti, nii et iroonilisel kombel hakatakse seda survet aladiagnoosimise tunnistamiseks, teadlikkuse tõstmiseks jne, mis tegelikult pärineb COVID-19 pandeemiast, formuleerima demokratiseeritud ligipääsu keeles. COVID võimaldas tühistada reegli, mis nõudis enne Adderalli väljakirjutamist ühte füüsilist arstivisiiti. Ja katastroofikapitalism liikus tol hetkel selle poole, et medikaliseerida täiesti reaalset võimetust püsida tähelepanelikuna lõputute Zoomi-kõnede ajal, olgu tööl või koolis. Hulk inimesi jõudis veendumusele, et neil on ATH, kuna neil oligi ehtsaid tähelepanuprobleeme – sellepärast, et ühiskondliku elu infrastruktuurid olid lagunemas.
AV: Sellepärast, et Zoom on nõme.
DC: Täpselt. No tõesti, kes suudab Zoomis tähelepanelik olla? Selleks peab peast segi olema. Ma olen kolledžiõppejõud ühes California viisakas riigikoolis – usu mind, COVID-i-aastate kognitiivsed tagajärjed on täiesti reaalsed. Ma näen nagu paljud mu kolleegidki, kuidas tundi tulevad tudengid, kes ei oska lugeda. Neile pole õpetatud kõige põhilisemaid tähelepanuoskusi. See on reaalsus. Aga selle medikaliseerimise põhjuseks on too riskikapitali finantseeritud teletervisekompaniide buum, mis loopisid pandeemia lõugade vahele amfetamiine. Ja see rüütas end läbinisti võltsi progressiivsesse keelde, kuidas laiendatakse ligipääsu jne. Mingil määral oli see ka tõsi, aga selge on ka see, et mängus olid suured rahad.
AV: Huvitav on mõelda ka sellele, kuidas teaduslikud epistemoloogiad võimaldavad teatava poliitökonoomia esiletõusu. Ma mõtlen, et selle ATH-ks nimetatava asjaga tegelemiseks on mitmeid võimalikke viise, mille vahel tuleb valida. ATH-st võiks mõelda kui rahvatervise probleemist ning öelda: võib-olla tuleks keskenduda sellele, et inimesed ei peaks enam nii palju Zoomis istuma, või rajada „tähelepanuvarjupaiku“ – kohti, kus puudub ligipääs platvormidele, mis on sõna otseses mõttes dopamiini ületootmiseks kavandatud ja tegelikult Las Vegase mänguautomaatide tööpõhimõtte järgi ehitatud. Võib-olla peaksime midagi selle asjaga ette võtma.
On ka selline versioon, mis ütleb: tegu on pikaajalise protsessiga, sellega tuleb tegelda individuaalse teraapia ja kognitiivsete käitumistehnikate kaudu, treenida oma vaimu uusi mustreid omaks võtma. Aga see on kulukas, ja selle pealt ei teeni kindlustusfirmad nii palju kasumit.
Ja siis on selline epistemoloogia, mis ütleb: tegemist on paigast ära ajukeemiaga, siin on sulle tablett, mis selle korda ajab; tee üks teletervisevisiit ja probleem saab lahendatud. Kohutavalt mugav, et kõigist võimalikest meditsiinilistest epistemoloogiatest, mis parajasti käibel on, võetakse omaks just see, mis töötab suurepärases kooskõlas farmaatsiatööstuse huvidega.
DC: Täpselt nii. Lisaks ei saa keegi eitada, et kolledžitudengite epideemiline kirjaoskamatus on suur probleem. Ja kuivõrd sõltuvus on reaalne biofüsioloogiline probleem, on toimunud tervet rahvastikku haarav häkkimine. Aga see ei tähenda, et lahendus peaks olema medikaliseeritud.
Kolledžitel puudub praegu stiimul rakendada institutsiooni tasemel abinõusid, sest see oleks kulukas ja tooks kaasa õppurklientide protesti. Aga tähelepanuvõimet tablettide abil uuesti üles ehitada ei saa – osalt sellepärast, et nagu ma su viidatud essees väitsin, Adderalli mõjul tundub TikTok lihtsalt kütkestav. Adderall muudab iga mänguautomaadi kütkestavaks. Kui poliitika kõrvale jätta, siis ma ei usu, et medikaliseeritud vastus tähelepanukriisile tulemusi annaks.
Siin on midagi sügavamat. Millest inimühiskond on tehtud? Tähelepanust. Tähelepanu on väärtuse väljendus – meie piiratud võime üksteisest hoolida ja üksteise eest hoolt kanda, üksteist tähelepanu osutamise teel tegelikustada. Tõsiasi, et tähelepanu on reifitseerimisprotsessi teel muudetud mingiks kvaasimeditsiiniliseks asjaks, annab minu arust märku kontseptuaalsetest läbikukkumistest, mis muudab need probleemid püsivaks.
AV: Sel kõigel on ka sooline aspekt. Eriti paistab, et medikaliseeeritakse naiste käitumist, ükskõik mida nad teevad. Mingem tagasi 1960ndatesse – probleemiks on koduperenaisest ema, kellel on raskusi oma päeva õhtusse vedamisega, ja ta võtab enda rahustamiseks diasepaami. Tänapäeval on probleemiks naine, kes käib tööl ja võtab oma energiataseme tõstmiseks Adderalli. Sa oled alati kas liiga ärev või mitte küllalt ärev.
DC: Nick Rasmussen käib amfetamiinidiagnoosi puudutavas teedrajavas raamatus välja väite, et see bensodiasepiinide üleküllus, mida me seostame 1950. aastate koduperenaisega – et ta oli „laksu all“ – et tegelikult pidi ta neid bensosid võtma õhtuti selleks, et tulla maha bensedriini pealt, mille mõju all ta veetis oma päeva ja mida turustati kui ainet, mis aitab sul majapidamistöödega toime tulla ja figuuri hoida. Nii et kogu su jutt on asjakohane.
Aga ma oleksin ettevaatlik ega paneks sugu ja psühhofarmatseutilise väärtegevuse objektiks olemist otsesesse vastavusse, osalt just sellepärast, et nimelt sellega õigustas teletervise buum ATH-ravimite väljakirjutamise tohutut tõusu: et naised olevat aladiagnoositud, psühhiaatriaprofessionaalide seas valitsevat meditsiiniline misogüünia, mis annab meestele parema ligipääsu neile ravimitele ja naisi olevat seega tarvis rohkem kaasata. See ei taba märki, sest jutustab väga lihtsa loo. Teatud inimesed on sotsiaalselt niisuguses positsioonis, kus neil tuleb rohkem teha ja selle üle vähem kaevata, ja need positsioonid tekivad seal, kus lõikuvad rass, klass, sugu ja ligipääs kindlustusele. Lihtsad soopõhised lood seda kõike ei taba.
AV: Ma tahan rääkida ka ühest teadusliku psühholoogia ja pop-psühholoogia lõikumispunktist, sellest, kuidas teooriad või teaduslikud epistemoloogiad nende ruumide vahet liiguvad ja ühest teise üle minnes muutuvad. Nagu me alguses arutasime, on medikaliseeritud keelepruuk ikka veel see, milles inimesed saavad esitada pretensioone oma tööandjatele, riigile, kaaslastele. Ja üks asju, millest sa oled kirjutanud, on traumateooria kummaline ränne, mis saab alguse posttraumaatilise stressihäire uurimisest eesmärgiga mõista raske trauma, näiteks lahingukogemuse või seksuaalse vägivalla pikaajalisi mõjusid, ning kulgeb edasi ühismeediasse, kus muutub krooniliseks, tühisemaks ja märksa segasemaks. Rohkem nagu „mu ema ei armastanud mind küllalt ja nüüd olen ma romantilistes suhetes saamatu“, või mistahes vähetähtis frustratsioonikogemus, mida väljendatakse kui reaktsiooni traumale. Kas võiksid öelda mõne sõna selle rändesuuna ning traumamõiste teisenemise kohta?
DC: Esimese asjana tahan hoiatada, et mu tööd traumamõiste historiseerimisega võetakse tihti traumateaduse põhjalaskmisena või argumendina, et „woke on läinud liiga kaugele“. Niisugune tõlgendus ei meeldi mulle sugugi. Meil on Valges Majas natsid; president sama hästi kui kasutab televisioonis n-tähega algavat sõna. Nii et meil oleks nagu suuremaid probleeme lahendada, eks? Seda esiteks.
Seda ma arvan küll, et aastatel Obamast Bidenini laienes tohutult inimeste ring, kes kasutasid igasuguste asjade seletamiseks trauma-sõnavara, ning selle sotsiaalseid tagajärgi me võiksime nimetada kahjulikeks. Ja muidugi, kui teatavad sümptomid tunnistada traumaks, siis leidub ka tõesti igasuguseid sotsiaalselt kahjulikke kogemusi, mis neid esile kutsuvad. Judith Herman avaldas olulise töö intsesti tähtsusest Ameerika ühiskonnas, mis tekitab posttraumaatilisi sümptomeid – raske on tegelikult aru saada, kui valdav oli see isegi 1980. aastatel, rääkimata selle jätkumisest tänapäevalgi.
Traumamõiste laienemist peavoolu tõukab tegelikult tagant see, mida me enne siin arutasime: ainsaks meile veel kättesaadavaks keeleks, milles poliitilisi nõudmisi väljendada, on tihti jäänudki medikaliseeritud keel. Argument, mille ma käisin välja oma artiklis Bessel van der Kolkist,[2] on tuttav igaühele, kes on lugenud Wendy Browni raamatut „Haavatusseisundid“.[3] Brown väitis, et neoliberaalses režiimis saab riigile nõudmisi esitada ainult väitega, et ollakse kannatanud kahju – kas identiteedigrupina, etnilise grupina, vähemusgrupina. Niisuguse poliitilisele kujutlusilmale aitab kaasa millegi reaalselt kehas oleva konkretiseerimine ja mõõtmine. Siit tuleb traumaatilise literalismi idee, mida ma tolles artiklis käsitlen: trauma kui midagi kehas tegelikult reaalset, mis on väga lohutav mõte, sest paistab andvat su pretensioonidele põhjenduse ja autoriseeringu. Me haarame sellisest keelest siis, kui meil pole keelt positiivsemate poliitiliste nõudmiste esitamiseks.
Eks näis, mis juhtub traumadiskursusega edaspidi. Kui ma seda artiklit kirjutasin, oli J. D. Vance just kirjutanud oma „Hillbilly Elegy“, kus ta väidab endal olevat mingi neurobioloogilise kiindumuspõhise trauma, sest ta ema üritas teda Percoceti eest maha müüa või umbes nii. Kuivõrd see traumajutt püsima jääb või muundub millekski muuks – see on nagu paljude muudegi asjadega: eks me näe, kuidas vahevalimised lähevad.
AV: Üks asi, millele see ATH juhtum viitab, on väga mitmesuguste kogemuste langemine ühe katustermini alla viisil, millest võib tulla rohkem tüli kui tulu. Freddie deBoer on kirjutanud sellest autismi näitel kui puude gentrifitseerumisest. Mõte on selles, et kui üks mõiste on kord rännanud popkultuuri kui alus nõuete esitamiseks, siis võite leida ühel ja samal diskursiivsel maastikul inimesi, kes on autismi endal ise diagnoosinud, kõrvuti teistega, kel on väga tõsised autismivormid, mis takistavad nende igapäevast elutegevust ning nõuavad ööpäevaringset hooldust. Ja probleem on selles, et meil ei ole enam niisugust keelt, mis laseks möönda, et need kaks kogemust on väga reaalselt ja tähenduslikult üksteisest valgusaastate kaugusel.
DC: Ma tean, millest Freddie räägib, ja me oleme kõik seda näinud. Ma ei ole kindel, kas see on praegu meie suurim probleem. Mõnel moel on Freddie musternäide teatud tüüpi vasakpoolsest X-põlvkonna autorist, kelle woke-on-liiga-kaugele-läinud trummilöömine muutub juba rutiiniks. Meil on praegu suuremaid probleeme, ja üks neist oleks: kellel on võimalus seda juttu internetis ajada?
See, mis sellisele traumajutule tsentristlikus liberaalses sõnavaras tegelikult lõpu tegi, oli 7. oktoober ja järgnenud genotsiid. Ühtäkki paljastati selle tsentristliku traumadiskursuse täielik pankrott, kui see ei laienenud inimestele, kes nägid oma ühiskonna hävitamist – trauma pole isegi küllaldane sõna selle kohta. Traumasõnad lihtsalt kaovad tsentristlikust liberaalsest sõnavarast täpselt sel hetkel, kus meil tuleb tunnistada oma kaassüüd ühe rahva hävitamises. Nii et mis on suurem probleem, Freddie – kas see või tõik, et mõned õppimisraskustega õpilased tahavad, et neile rohkem vastu tuldaks?
AV: Üks koht, kus see keelekasutus veel kindlalt püsib ja millega meil minu arust tuleb arvestada, on kõrgem keskklass, ka MAHA-ga liitunud või MAHA suhtes uudishimulik parempoolsus Ühendriikides ning wellness’ile orienteeritud tsentristlik liberaalne parempoolsus, mis ikka veel domineerib Euroopas. Sest trauma ja vaimuhaiguse rekontseptualiseerimine nunnude isiksuslike eripäradena – ma karikeerin siin kergelt, aga mitte väga palju – on väga käepärane, kui sinu müügiartikliks on toidulisandid ja sa tahad öelda, et tegu on probleemidega, mida annab lahendada tarbimisotsuste ja isikliku tahtejõu abil. Vastupidiselt ütlemisele, et need on probleemid, mida saab põhimõtteliselt lahendada ainuüksi sotsiaalselt. Sest kui sul on mingi tõeliselt võimetukstegev sündroom, siis sul lihtsalt ei ole võimalik ennast sealt ise oma saapapaelu pidi välja sikutada. Aga väga mugav on see, kui eksisteerib retoorika, mis taandab tõsised juhtumid asjadeks, mille võib piisava raha olemasolul lihtsalt oma ostunimekirja lisada.
DC: Täpselt nii. Võib-olla ongi kontseptuaalne viga analüüsida vaimuhaiguse gentrifitseerumist lahus sellest väga tavalisest faktist, et kui sa pärined kõrgemast keskklassist, oled teatud kindlal viisil varustatud ressurssidega, määratletud sooliselt ja rassiliselt, siis on sul lubatud olla valivam. Sinu tundlikkuste eest kantakse hoolt. Sarnaselt sellega, et toidu kööki tagasisaatmine toimib küllap paremini Ritz Carltonis kui Arby’se kiirtoiduketis. Vaimse tervise gentrifitseerumine kindlasti toimub, aga see ähvardab jätta ühe X-generatsiooni puu taha varju terve metsa.
Kas inimesed, kellel on rohkem ressursse, saavad olla pirtsakamad? Jah. Kuidas see mõjutab seda poliitökonoomiat, mille järgi inimesed saavad endale traumeeritust lubada ja millest on praeguseks saanud juba geopoliitiline ökonoomia? See on minu jaoks huvitavam küsimus.
AV: Kui tahta sellest mõelda globaalsel tasemel, siis COVID-i ajal, eriti 2022. aasta lõpus, oli väga õpetlik vestelda inimestega Ukrainast, kus COVID oli täiesti teistsugune probleem, kui tuli mõelda õhurünnakute üleelamisele, mitte oma Whole Foodsi kojusaadetiste desinfitseerimisele.
DC: Reifitseerimise probleem on selles, et selle järgi on paljud asjad, mis kuuluvad tegelikult väga erinevatesse protsessidesse, justkui üks ja sama asi. Ega ei ole küll.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
[1] G. Winant, The Next Shift: The Fall of Industry and the Rise of Health Care in Rust Belt America. Cambridge (MA), 2021.
[2] D. Carr, Tell Me How It Hurts: How Bessel van der Kolk’s Once Controversial Theory of Trauma Became the Dominant Way We Make Sense of Our Lives. New York Magazine, 31.07.2023.
[3] W. Brown, States of Injury: Power and Freedom in Late Modernity. Princeton, 1995.
