Ma pole mitte kunagi maalimist õppinud, aga sellegipoolest ma maalin, sest mul on kaks kätt ja nendega saan ma nii mõndagi teha. Igaüks saab. Täpselt nagu igaüks saab laulda ja tantsida. Isegi kui käed ei liigu, isegi kui hääl ei tule kurgust välja, leiab loov elutung alati võimaluse. Rohulible pressib end välja ka asfaldist. Peaasi, et on see lible! Me oleme ühiskonnana otsustanud, et lible on tähtis. Kedagi ei diskrimineerita ja kunstid on vabad! Ometi ei lase elu meil niisama olla. Niisama olemisest ei piisa! Kahest käest ei piisa! Sa pead olema parim, sa pead pingutama! Sa oled midagi väärt alles pärast ennastületavat saavutust, sest ruum on kitsas ja seinal särab autahvel.[1]Ja ümberringi valitseb mastaapne vaimse tervise kriis. Hinge pime öö! See pole enam selline kriis, mida võib pidada väljakutseks olla veel parem ja veel vabam. Vahel mõtlen, et ehk on see kunagiste lootuste ja saavutatud vabaduste aeglane regressioon ja kärbumine?
Sel kevadel jälgisin koos tuhandete inimestega otseülekannet Läänemere madalikule kinni jäänud küürvaal Timmy-Lootuse päästeaktsioonist. Ennenägematute pingutustega lõpuks Põhjamerre transporditud vaal ikkagi hukkus ja tema korjus uhuti Anholti saare randa. Sealgi seati kaamerad üles ja nüüd hakkasid tuhanded inimesed, mina sealhulgas, juba jälgima ülekannet oma lootuste ja unistuste pundumisest ja roiskumisest. See meenutas budistlikku meditatsiooni, mis keskendub erinevas lagunemisastmes laipadele ja aitab mõista keha olemust. Mõistsin, et see on ju seesama Lootus, seesama olend, kellest me hoolisime! Kas võisime siis temast surnuna vähem hoolida? Kas oleksime võinud omaenese „ebaõnnestunud“ lootust hakata põlgama?
Lootus, sinust piisab ka siis, kui sa ebaõnnestud, tahan ma öelda! Sa oled ikka seesama Lootus, isegi kui sa laiali pudened! Sa oled abstraktsioon nagu läbi asfaldi tärkav rohulible, kes tuleb ja tuleb aina uuesti ning puhkeb õide siinsamas, pimeduse keskel, nagu öökuninganna. Nagu Brenda Purtsaku „Roos“!
Brenda Purtsaku haavatud kehalisus seisab rahulikult ja leplikult kahe jalaga maa peal, sellisena nagu ta on. Kui tema loomingut kõrvutada Marleen Suvi omaga, nagu tegi hiljuti Aleksander Metsamärt õiguskantsleri kantseleis, hakkab silma kontrast eneseküllasuse ja puuduoleku vahel. Kui Purtsaku piltidel on justkui kõik olemas, siis Suvi tekitab tunde, et sellest, mis on, ei piisa. Talle on palju antud, aga ta keeldub sellest või siis januneb aina selle järele, mida tal pole. Portreel „Ainult pori, siis“ poseerib alasti naisfiguur keraamiliste prillidega, millesse torgatud väikesed augud. Ta ühtaegu eksponeerib ja peidab ennast, niisamuti nagu ta sulgeb oma nägemise, jättes endale siiski augud, mille kaudu välja piiluda. Ka maal ise on peidetud saali kõige marginaalsemasse nurka, pooleldi ukse taha, kust ta siiski natuke välja vaatab. Kui Purtsaku tööd sisendavad leppimist antusega, olgu selleks keha, mälu või perekond, siis Suvi justkui ütleks: „Ära lepi, jookse edasi!“ Leppimatuse taga on pulseeriv elujõud, võimas nagu metsik hobune, kes võib kanda ja ka purustada.
Purtsak ja Suvi on professionaalsed kunstnikud, kuid üks osa inimloomingust kannab tänapäevani silti autsaiderkunst või art brut. Hea näide on 2024. aastal Lõuna-Eestis toimunud näitus „Varjatud maailmade avardumine“, kus tutvustusteksti sõnul oli „ainulaadne võimalus kogeda autsaiderkunsti müstilist alget ja loomingu ehedust“.[2] Olen sellega täiesti päri – näitus oligi suurepärane! Kuid miks ikkagi „autsaiderkunst“, kui tekstis oli üheselt öeldud, et tegemist on erilist tuge vajavate kunstnike loominguga? Miks on erilist tuge vajavad inimesed „autsaiderid“? Kuidas selline asi veel 21. sajandil võimalik on? Anakronismid intrigeerivad ja aitavad võibolla turundada, kuid nende tähenduslik külg toodab ebameeldivat reaalsust ja ahistust.
1973. aastal ehitasid Trieste psühhiaatriahaigla patsiendid koos kunstnikega papjeemašee-tehnikas suure sinise hobuse nimega Marco Cavallo ja vedasid seda rongkäigus läbi linna. Aktsioon oli sümboolne avalöök itaalia psühhiaatri Franco Basaglia algatatud revolutsioonile vaimse tervise valdkonnas.[3] Toonased raviasutused sarnanesid pigem vanglatega, kus inimestel puudusid igasugused õigused – nad lihtsalt saadeti kinniste uste taha, silma alt ära. Varem Gorizia psühhiaatriahaiglas töötanud Basaglia teadis, et sedalaadi asutused pigem tekitavad kui lahendavad vaimse tervise probleeme. 1978 hakkas kehtima nn Basaglia seadus, mis järgneva 20 aastaga lõpetas selliste asutuste tegevuse ja tõi vaimsete erivajadustega inimesed tagasi ühiskonda.
Miks tähistada seda kõike just hobusega? Sest itaalia keeles on ütlus „Matto come un cavallo“ – „Hull nagu hobune“. Miks just sinise hobusega? Sest sinine on unistuste ja vabaduse värv. Ja sinist hobust ei ole olemas! Kuid ometi saavad inimesed selle luua, sellesse uskuda ja rännata sellega mööda maad.
Olen kunstiteraapia kursusel sessioonide käigus märganud, et inimesed, kes oma elust kollaaže teevad, kipuvad tihti ajakirjadest autode pilte välja lõikama ja neid oma pildil kesksele kohale asetama. Alguses tekitas see minus vaistlikku halvakspanu, millel on kaugeleulatuvad ja komplekssed põhjused, teate neid küll, auto on keskkonnale kahjulik ja materialistlik objekt; kuid asjal on ka teine külg – auto on sõiduk, mis paljude inimeste jaoks sümboliseerib eluhoogu ja iseseisvust. Auto esindab inimese elus midagi väga keskset ja vajalikku, sarnanedes hobusega kui inimese ühe olulisema teisest liigist kaaslasega. Hobune on elujõud, kuid elujõud ei asu ainult tulises mustas täkus! On ka selliseid hobuseid nagu Marco Cavallo või Rosinante. Või Brenda Purtsaku jässakad ponid! Või see Alma Ostra-Oinast kandev liibakas hobune, keda sel kevadel väikse skandaali keskel narriti!
Flo Kasearu monument Ostra-Oinasele on olemuselt ekspressiivne ja seetõttu kunstniku subjektiivsuse kehastus. Ta kuulutab justkui võimatuna näivate unistuste ilmsikstulekut. Seda teeb ka „meie enda Jeanne D’Arc“ Ostra-Oinas, keda ma niiväga hobusest ei eristakski, sest ka tema on nende unistuste metafoor. Keset rangelt maskuliinset finantsarhitektuuri on temast saanud kontrasti loov abstraktsioon, mille hoogne, sekkuv, läbikappav temperament meenutab Tarantino filme. Ja tema sinakas toon ning hobuse pehmejalgsus viivad mõtted Marco Cavallole. Kasearul on ka üks tõeliselt sinine hobune, mille seljas ta ise poseerinud on. Anatoomiliselt korrektse, ent sellegipoolest sinise hobuse seljas.
Kestab hinge pime öö. Nagu selgetel öödel ikka, saab nähtavaks kogu universum. See on täis liikumist, sagimist ja sära, mis paistab nagu kauge linna tuled öisele rändurile kõrbes. Kui oled kõrbes, siis ela nagu beduiin! Ole ärkvel! Vaid nii võid näha, kuidas puhkevad öö õied ja valmivad öö viljad. Nende hind on kallis ja seda mõõdetakse aastates. Üksilduses ja isolatsioonis, tohutu kiirusega möödunud aastates. Kui reaalsus ähvardab mind kiskuda oma unne ja üles kloppida rahusse settinud meele, kuulen iseenda häält ütlemas: „Sa ei ole piisav!“ Aga ma ju olen! Ma olen inimene, dokumendid tõestavad seda! Mul on käed ja jalad küljes, kuid sellegipoolest olen ma sinine.
[1] Olen sellest varem kirjutanud artiklis „Kui turbiinid pöörlevad, aga vesi seisab“, Sirp, 17.12.2021.
[2] Näitus avati Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 raames.
[3] Basaglia pärandit tõsteti esile mitmel üritusel Euroopa kultuuripealinn Nova Gorica/Gorizia 2025 raames. Kas see pole mitte huvitav paralleel Tartu 2024-ga?
