***
nagu silmad harjuvad kiiresti pimedusega nagu meel harjub nagu inimene muutub statistikaks nagu
öö öö öö
***
näljast nõrkevatesse kehadesse jõuavad toidu asemel kuulid marsitakse käelabaluude hunnikutel õhtul keedetakse potis keskkonnakahjusid ja juuakse kruusist kätemusta vett
kas ükski mõte on pommi miini relvakindel mis jääb alles kui kõik kõik on maatasa tehtud kui midagi alles ei jää häda pressind jälje kaugele tulevikku aga raadiost mängib muusika nemad on alati öelnud ja ütlevad taas
unustage ära
***
ropust pesuveest läbikäinud käed määrivad võõraid puhtaid lehekülgi. ukselt minemasaatmised ja kõik need tagasilükkamised moodustavad täpikesi, mille vahel jookseb kibeduseniit. ravimatu kalkvel öö. midagi head ja erilist võiks juhtuda
peaks vaatama elu mõttetusele silma, aga selle asemel tahaks hoopis küpsiseid ja külma piima vaataks kasvõi pornot history channelit saaks kokku vanade klassikaaslastega mõtleks välja koduseid töid süvapuhastaks nt ühe toa päevas hakkaks mõnda keelt õppima teeks veel kolmanda magistrikraadi või lapse
***
soe november ihu vastas majas mees mürgeldab midagi tahab välja murda sellel vaiksel lämbel ööl
külmad riided selga ei lähegi täna soojaks tee on aga ikka veel nii
kuum kõrvetab keele kuidas peaksidki teadma kui hoiad tassi
jahedast sangast
ühel päeval
oli ülim missioon niisutada üle kere vohavat krokodillinahka maha võtta teravad servad oih nüüd sai natuke liiga lauge
tuli hakata kaasa tegema arusaamatuid rituaale tooma esile oma ümaraid jooni lahjendama kõike muud iseennast
see mida mus puutusid tahtis tungida šablooni kraapisin maha mis meil ühist: vuntsid, varbakarvad, litsakus – mis sulle omane on minu küljes väär
õppisin varakult ära: selleks, et see poleks tahtevastane, pean end veenma, et tõesti väga tahan seda
ikka jääb lootus et ühel päeval kardinad sulguvad ja etendus saab
sel hetkel päriselt läbi
sõbranna jäi kaldale
tõukan end kaldalt eemale, tõmban rohekas vees kätega täiuslikke kaari
inimene kaldapervel nagu valkjaks kasvanud kriimustus,
näkkukleebitud naeratuse taga tasane meeleheide – sulle ei
meeldi endiselt päikesele oma nahka näidata, oled ikka veel niivõrd pelglikku ennast täis, vanad mõtterajad kerkivad seda nähes üles
sukeldun, mina kasvasin jagatud argusest välja, sa ei tunne mind
enam ära, jäid kinni veendumusse enda kurbadest silmadest
mulle meeldib, et oled samas kohas, nii on minul tunne, et ujun
ikka edasi ja edasi – kas just kaugemale – aga miski püsib
muutumatu, saan alati tagasi tulla ega see kallas kuhugi kao isegi
kui keskvett tekib hirm rahman
jalg takerdub ühtäkki roostikusse savijasse mutta, püüd puhtaks
saada nurjub nii tuttav tunne
naeratan sulle madalas vees mõistan, et vahest käisid sinarohkemgi ära, oled kaldal nii üksildane ei anna end isegi unenäos
näole
puhvaika
anu põdra ainetel
paindumatud painutused lahtilõikamata õmblused, kõik on korras: kahekordne nööbirida on sirge, padjandid mehistavad õlgu,
kortsudeta pealiskangas on laitmatu. ometi on voodrivahe klombid hõlma sees paksemad, vatitups pungitab käsivarrest välja
pisikeses augus plingib tuluke, seal vilgub keskkoolipeo
amelemisjärgne saladus, mis hiljemgi vahel end reedab: mõnest
pilgust, käerapsust, hääle vääratusest
käristad avause mu silmade all suuremaks, vatiin turritab veel enam nähtavale. tean ju, millest vatijope tehtud, ometi üllatab see pehme
ja kohev valgus, su viltuvajunud patšokid kehtestavad midagi uut
***
veits, nagu täiega nagu sitaks kõva, veits… vei-| di, tä… *paus*
vägagi, – kohmakas rapsiv kogum õhtusöögilauas – hahahaa, kas sa järgmisel nädalavahetusel meiega Jaapanisse ei taha tulla? –
*plirin* – hahahaa, pole hullu, saadan sulle oma kontonumbri –
kurat, need on ju rikaste… – need pole isegi kallid – miks sa oma va-nematega terve lapsepõlve ühes toas elasid? – emaga, (meil
polnud vannitubagi, keetsime vett ja kallasime kopsikuga pähe) –
olla läbinisti võõras naabruskonnas, tänaval, majas, mille kivitrepid
on ainult kontsakingadele, rasketele ehetele, mis iga pisikese
elusündmuse auks kingitud. sa näitad enda maailma ja ma ei suuda
uskuda. näitad ja saan vapustuse. kas sa päriselt helistad oma
vanematele kui kõik perse läheb? kas sul üldse läheb midagi kunagi
lõplikult perse?
– no kaua sa end välja vabandad, reisima peab, eriti siis, kui noor
oled!
***
õhukesed majad õhukesed linnad õhukesed peenikesed majad
peenikesed minevikud kõhnad elud
selle maja krooniline solvumine ja põlgus. selle linna kibe tusk ja elamata elude rõskus. (nagu matrjoškas kõik ühte nägu konutavad üksteise sees) nii paljude majade, nii paljude linnade – – – kibestumus pigistab end paberjasse näkku, voolib vaod ja talletab pöörituse
silmisse. see on settinud seinadesse, katnud põrandad. sa nuhutad ta õhust välja, kopsud filtreerivad sappi, hingad ja hingad, õhk saab vähehaaval puhtamaks
? / ***
kuidas olla küsimärk küsimärk kuidas lihtsalt olla, selg sirge, sügav lihav naba keset kõhtu. kuidas puhastada naba üleliigsest purust ja suruda silm kõhu vastu, et selgelt sisse piiluda; kuidas naba kaudu kummitusesus välja puhuda?
nostalgiline dissonants
rääkides on valetamise tunne, vaikides unustamise tunne – on ruume kuhu sõna ei saa ligi, ta otsib ust, ainult et ust ei ole olemas
