Ahv ja paabulind
Ahv nägi pargis paabulindu,
kes uhkelt saba lahti lõi
ja sajasilmselt jalutas.
Sest vaatepildist pistvat rindu
ahv tundis kadedusepindu,
mis hullul kombel valutas,
kuid sütitas ka iluindu:
„Miks seda minagi ei või!
Nii kauniks minagi saan minna –
vaat, ajan uhkelt saba vinna
ja kogu maailm imestab,
mu ilu kätte minestab.“
Nii ajas saba sirgelt tikku
ja tagumikul paljastus,
et viimne karvahaljastus
on maha kulund ajapikku.
On silmad enamasti ees
ja näevad teiste ilu, aga
ei suuda näha igamees
misasi enesel on taga.
Eesel ja karu
Nüüd keeglisaalis kolisevad keeglid.
Kõik teavad, kuidas mängitakse mängu.
Kuid eesel, kellel tulemus käib kängu,
on hädas välja mõelnud mingid reeglid.
Ta rakendab neid omi reegleid juba,
kui teised peavad vanast korrast lugu,
ei huvita see põikpead mitte sugu,
tal reegleid kehtestamaks pole vaja luba.
Nii seltskonnal mäng segamini löödud
ning eesel isetahtsi võite lõikab.
Kuid tuleb karu, olukorda mõikab,
ja pea on eesel seaduslikult söödud.
Nii viimaks saavad keeglivennad sotti:
on seadust kaitsma tarvis karuotti.
Jänes ja hunt
Olümpia ka metsarahval
kord torkas pähe – teha sporti.
Kõik kogunesid meelel vahval,
sai loomi kokku igat sorti
ning algav metsa rahupidu
neist koondas sõbralikke ridu.
Võistkonnad tehti kohe klaariks
ja võidujooksus jänesele
end hundionu pakkus paariks.
Läksidki stardiks kohtadele.
„Sa, jänes, oled väle mees,
on õiglane, kui jooksen ees,
saan sinult väikse edumaa –
siis hiljem mind sa edesta,
ja naased võiduga!“
Noh, jänesel kah lahke meel,
ta lubas hundil metsateel
ees joosta rajakäänu taha,
jäi ise seniks starti maha.
Kui hunt siis kurvi taha sai,
kikk-kõrv läks lendu padavai
ning hädaohtu vaevalt adus,
kui rajakäänu taha kadus.
Enne kui pidama jäi hoog,
sai jänkust hundi lõunaroog.
Nii kujunes see võidujooks
me tarvis õpetlikuks looks:
kui vastane on hundi tõugu,
pea ikka meeles tema lõugu!
Kukk ja kana
„Tee, kanakene, enne muna
ja pärast seda kuuluta
sa uudist ennekuulmatuna
ja tühja suurusluuluta!“
Nii manitses suur uhke kukk,
vangutades punast harja.
Siis tibu vait jäi nagu sukk,
kuid, naastes tumma kanakarja,
piiksus protesti pireda:
„Miks sul on õigus kireda,
ilma et teinuks ühtki muna?“
Kukk vastas: „Mul on tähtsam töö –
kui mööda hakkab saama öö,
siis kuulutan ma koidupuna!“
Jah, igale ju oma ande
on loodus andnud eluajaks:
kes muneda saand ülesande,
kes, maailma et üles ajaks.
Part ja kotkas
Keskpäeval tammepuude vilus
part oma suliskuube silus
ja tunnustavalt prääksus:
„Küll minu sulerüü on ilus,
kuis läigib ja kuis helgib!“
Pea kohal oks siis kääksus –
suur kotkas vaatas alla sealt,
ta oli kuulnud pealt,
kuis pardikene kelgib.
Ja mõtles: „Tema ihukatja
kord topitakse voodipatja,
kus minetavad värvituled
ta praegu kirjutsevad suled.
On linnusuled seljas mulgi,
kuid patjadesse neid ei panda –
mu tugevaid ning uhkeid sulgi
vaid pealik tohib juustes kanda.“
Ka siis, kui saabub viimne vaatus,
on pardil pardi, kotkal kotka saatus.
Rebane ja kanad
Kord laia lauavahe kaudu
sai kanalasse rebane.
Näeb: olukord on ebane,
sest kanad kõik on pandud raudu –
nad kaagutavad traadist puuris!
Küll reinuvader katsus, uuris,
kas varbadelgi kuskil vahe,
kust kana võtta oleks lahe –
ei läinud üritused täppi,
vaid traadid pitsitasid käppi.
Rein oli näljane ja visa.
Kuid valjuks muutus kanakisa
ja rebasele ohtlikuks –
kui lahti läheks küüniuks
ja tuli välguks püssitorus…
Nii tuligi tal, saba sorus,
kõht tühi, välja pageda
üle laia lageda.
Kuid metsas langes mõtiskellu:
„Need kanad saaksid jääda ellu
ka siis, kui poleks küüniust.
Kuid mis on ellu jäämast kasu,
kui sul ei ole vabadust?
Niiviisi elada ei tasu!“
Ka inimene laseb puuri
end panna, kindlust otsides
ja tõsiasja trotsides,
et vabadus talt pandud tuuri.
Vihmauss ja liblikas
Kord liblikale ütles vihmauss:
„Su ilust pole sittagi ju kasu,
kuid minu elu jooksul tehtud seedelasu
on kasuks kõigile.“ – „Sa ole kuss,
jälk roomaja,“ nii vastas liblikas,
„on rohkem ilu minu tiibades
kui sinu väljaheidetes.
Ent mida taipab ilust limukas,
kes järab kahte otsa pidi pori,
on raskusjõu ja kõdu kõhuori.
Sa peidad ennast muru alla sala,
et sind ei pistaks nahka lind või kala,
mind aga päiksevalgusesse viivad
ilusad, uhked, sätendavad tiivad.“
Ei vääri iga elu Ilu Elu,
nii mõne elu on vaid oleskelu.
Ööbik ja lõoke
Kuukumas lepistikus paksus,
kui kogu ilma kattis vaikus,
õrn ööbik laulis nii mis laksus,
see üle laia välja kaikus –
kõik loodus puhkas une süles,
vaid tema laulda kütles.
Ta laksutus seal ajas üles
lõolinnu tema pesalt,
too lendu tõusis kesalt,
läks, ööbikule ütles:
„Miks sa ei lase magada
neid, kelle päevatöö
saand tasuks uneöö,
kus tuleks tagada,
et kõrvad puhkaks kärast?“
„Ma laulan sinu pärast,“
tal vastas ööbik. „Vaja
ju teatada, et magad veel
sa, koidukuulutaja.
Mu laul loob armunuile tunde,
et aeg ei ole minna veel,
et süleluisse upuks meel
veel pikki õndsaid tunde.
Kui sina laulu lahti lööd,
siis lõpetab see armuööd
ning avab kaine päeva uksed,
lõpetab südamete tuksed,
mis pekslevad mu laulu käes,
kuu kumas armastuse väes.
Küll ootad ära oma lauluaja
sa lõolind, kuri koidukuulutaja!“
Väär tõesti laulu jagada,
kui rahvas tahab magada…
Kuid vaikimisest lõhkeb rind –
pead laulma, kui sa oled lind!
