Kaks luuletust Juhan Viidingule
„Kas tead, mis toimub mu sisemuses, kui loen Sinu luuletusi?“
Marina Tsvetajeva kirjast Rainer Maria Rilkele
I
„Mul pole jõudu mäletada ega unustada“
Jelena Skulskaja jutustusest „Pajats“ (Juhan Viidingu vabasid tõlkeid).
Loen ja loen sind, Juhan,
loen igal õhtul sinu riigikeelt,
silmaga tabamatut ja võõra kõlaga
nagu suvemummu sumin unenäos.
Kas tead, kuidas ma sind loen, mu kõige armsam,
kõige parem poeet?
Sulen silmad – kino,
avan silmad – luule.
Ei, sa ei ole geenius!
Oleksid sa geenius, siis ma sind ei mõistaks,
geeniused on teistsugused, ma ei mõista neid,
neid on alati kas liiga palju või liiga vähe,
sina aga oled üks ja ainus – üksainus,
võõras, kuid ometi oma.
Sul on sinu Riina,
minul võib-olla kah mõni Vanja,
sul on tütar Elo,
minul – Turgenevi tüdruk Asja.
Sa elad minu vastas, aga meie vahel on udu.
Kuis ma küll kannatan koos sinuga, Juhan,
kus on sinu külm võõritav vaim?
Seda pole, on vaid lakkamatu oie,
kadunud hinge otsing.
Ja kust ma küll võtan selle jultunud mõtte,
et oled päästetud?
Et sa ei kannata, sest Jumal andestas sulle
ja sa suutsid viimsel hetkel meenutada ja unustada,
et hülgasid elu
ja ometi elad edasi.
II
Oled valge liblikas, õhkõrnad sinu tiivad,
lennates mööda kui mind nendega riivad.
Tule mu kambrisse – küünla surnuks puhun.
Ei kõrveta sind mu päikseluule, usu!
Mis keeles vaid soovid, ajame pisut juttu,
minagi tahaksin lennata ära – ja ruttu!
Mu ümber liig ohtralt on asju ja seinu –
tolmu eest kuhu pageda peitu?
Näed, avan akna – kui tahad, minema lenda!
Aga su luulet kõvasti hoian endas.
Taevas kui raamat lõplikult avaneb sulle,
lehed kui liblikad lendavad viimsesse tulle …
***
Sind ootan, sind ootan, sind ootan,
nagu pimedust ootab kuu,
nagu räimeparv ootab noota,
ja suudlusi neiusuu.
Nagu ootab kontvõõras pulmi,
ja vabadust süütu vang,
nagu trumpässa ootab suli
ning armunuid lehelang.
Nagu ootab vaibumist valu
ning lõikuskuud põllumees.
Sult armastust siiski ei palu –
mul armastus südames.
Luuletus Galina Gamperist
Galina pole selline kui teised.
Vaadates Galinat, me mõistame,
et meie „probleemid“
pole üldse probleemid.
Mitte aasta või kaks, vaid sündimisest saati
elab Galina ratastoolis.
Ta ei saa isegi autogrammi anda –
seda teeb tema eest keegi teine.
Galina käed pole kunagi liikunud,
tema jalad pole kunagi kõndinud,
Ja ometi on Galina üllatavalt vaba –
vabam, pane tähele, kui meie sinuga.
Ta võib teha seda, mida meie ei tee:
paluda küllasõitnud poeedi autoriõhtul
jutustada midagi raadiost – ja see paistab veider
poeedi sõbratarile, kuid mis on Galinal sõbratarist,
kes tehtud plekist, rauast
või hõbepaberist,
ja on küll poetess, kuid mitte inimene?
Ma ütlen sulle: mõtle, kui nukker,
kui sa ei saa jalutada ega pidutseda,
ja kui sul pole isiklikku elu.
Olen kuulnud, et Galinal oli armastatu –
suurepärane inimene,
kes paraku sai ootamatult surma.
Usun seda meelsasti: järelikult
on meestel tema kõrval hea.
Terved ei taha nii pööraselt lennata,
nagu vahel tahab Galina.
Räägitakse, et Galina luuletused on kehvad.
„Sajab kõikjal, nii Ameerikas kui Euroopas“ –
See rida vähemalt on hea.
Head on ka teised, ja mitte üksnes read,
Vaid ka terved luuletused.
Ehkki mitte kõik ei jõua järeltulevate põlvkondadeni.
Ent isegi kui Galina lihtsalt tahtis saada luuletajaks,
Oli see ikkagi kangelastegu, seda vapram,
mida raskemalt see tuli talle kätte. Ta oleks ju võinud
saada mitte kellekski, tigestuda, sulguda endasse,
kuid selle asemel ta avanes taevale,
rohulibledele, lehestikule ja puudele.
Ja paljudele inimestele – nii paljudele, et
kõiki pühendusi ei jaksagi üles lugeda.
Galina silmad on harjunud nii kaastunde kui teesklusega.
Nad on harjunud võltsi kaastunde ja õela üleoleva naeratusega:
„Hõlpsam on olla andekas invaliid
kui geniaalne dokker.“
Võimalik.
Nii või teisiti oled sa ise riimiallikas.
Teised üksnes annavad sulle jõudu.
Vene keelest tõlkinud Kalle Käsper
