Sissejuhatus
Riigid üle maailma kehtestavad üksteise võidu interneti vanusepiiranguid. Sihikul on suhtlusrakendused, sotsiaalmeedia, videomängud ja veebilehed. Eesmärgiks on laste tõhusam kaitsmine veebis valitsevate ohtude eest.
Seadused on vastu võetud või jõustunud mitmes riigis: Austraalias, Brasiilias, Indoneesias, Inglismaal ja Malaisias. Ameerikas on pilt kirjum, sest sarnase sisuga seadused on olemas nii föderaalsel kui ka osariikide tasandil. Platvormidepoolne vanusekontroll eeldab ka Euroopa Liidu digiteenuste määrus. Praktikas peaks vanusetuvastuseks kasutama digiidentiteedikukrut.
Laste kaitsmine paistab muidu polariseerunud poliitikuid liitvat. Mitmed asjakohased seadused on vastu võetud sisuliselt ühehäälselt.
Vanusepiirangute jõustamiseks tuleb esmalt kasutajate vanus tuvastada. Praktikas tähendab see vanusekontrolli rakendustes ja veebilehtedel. „Päris maailmas“ hoiab vanusekontroll lapsed eemal baaridest, kasiinodest ja klubidest. Miks ei võiks see neid eemal hoida ka interneti pimedamatest nurkadest?
Vanusepiiranguid ajendavad mured on (vähemalt osaliselt) põhjendatud. Vanusekontroll on aga vale viis nende lahendamiseks. See jätab puutumata probleemide tegeliku põhjuse – jälgimiskapitalismi. Veelgi ulatuslikum jälgimine ei lahenda massijälgimisest tingitud probleeme.
Ärev põlvkond sotsiaalmeedias
Siiani on vanusekontroll internetis põhinenud valdavalt kasutaja vastutusel. Iga Facebooki kontot tegev kainik kinnitas käsi südamel, et on 13-aastane. Postitama pääsemiseks sellest enamasti piisas. Valetamine aitas uudishimulikud mööda ka enamiku pornosaitide hüpikakendest.
Kõik see on juba aastakümneid enamikule internetikasutajatest teada. Miks soovivad poliitikud just nüüd senist olukorda muuta?
Ühelt poolt on tehnohiidude maine viimasel kümnendil rappida saanud. Näiteks Meta juhtkond ei hooli, mis kiirustamisel kildudeks puruneb. Rohingjate genotsiidini viinud vihakõne modereerimisse ei panustatud, sest Myanmari ei peetud regioonis prioriteetseks riigiks. Samal ajal oldi Hiina turule pääsemiseks valmis riigile tsensuurisüsteemi looma.
Teisalt on ilmunud ridamisi uurimusi, mis viitavad positiivsele korrelatsioonile sotsiaalmeedia kasutamise ja meeleoluhäirete, keskendumisraskuste ning üksilduse vahel. Samuti on organisatsioonid ja aktivistid, nagu Beeban Kidron, poliitikuid senisest aktiivsemalt lobistanud, et nood midagi teeksid ja sotsiaalmeedia platvormid vastutusele võtaksid.
Enamik poliitikuid ja valijad aga teaduskirjandust ei loe. Samuti pole selge, kui palju nad Meta skandaalidest teavad või hoolivad. USA asjakohaste seaduseelnõude tekstides kordub üks nimi – Jonathan Haidt. Tema raamat „Ärev põlvkond“[1] mõjutas ka Austraalia poliitikuid.
Keskendun Haidti raamatule, sest see on mõjukas ning selles esitatud soovitused korduvad nii seaduseelnõudes kui ka avalikes diskussioonides.
Z-põlvkonna vaimne tervis paistab olevat varasematest põlvkondadest halvem. Haidt väidab, et põhjuseks on helikoptervanemad ja mängimiskeskse lapsepõlve asendumine telefonikesksega viimase 30 aasta jooksul.
Haidt leiab, et vaba mängimine on lapse arenguks vajalik. Selle käigus õpib ta iseseisvuseks ja koostööks tarvilikke oskusi. Vanemad on alates 1980. aastatest laste iseseisvust piiranud. Ajendiks on nende kaitsmine tegelikus maailmas valitsevate ohtude eest.
Selmet lasta neil ise liigelda, sõidutatakse lapsi kooli või huviringidesse. Iseseisvalt liiklevate laste asukohta jälgivad vanemad pidevalt nutiseadmetes. Mängimine toimub täiskasvanu silma all, kes vajadusel laste tülisid lahendab. Koolist vaba aeg sisustatakse huviringidega, et soosida lapse kujunemist mitmekülgseks ja konkurentsivõimeliseks täiskasvanuks.
Kureeritud lapsepõlves on õues mängimine asendunud ekraanidega. Sotsiaal-meedia levik on muutnud nii täiskasvanute kui ka laste suhtlusharjumusi. Kommunikatsioon kolis üha enam mitmesugustele platvormidele. Selle tulemusel kahanes näost näkku suhtluse osakaal. Haidti hinnangul ei arene nii välja eneseregulatsiooniks ning konfliktide lahendamiseks vajalikud oskused, mille arengut vaba mängimine soosis.
Soov sotsiaalset tõrjutust vältida ajab sotsiaalmeediasse ka need noored, kellel algselt kontosid ei olnud. Seal näevad nad Haidti sõnul lõputut ideaalsete inimeste ja elude jada. Pidev sotsiaalne võrdlemine on süüdi tüdrukute vaimse tervise probleemides.
Ühiskondlikud arusaamad maskuliinsusest on muutumas. Sellest tingitud pidetuse tunne soosib Haidti arvates poiste seas eskapismi. Tegelikus maailmas millegi kordasaatmisele eelistatakse internetikogukondi ja videomänge.
Mõlemad sugupooled on senisest ärevamad, sest peavad platvormidel pidevalt oma avalikku kuvandit kureerima. Tänu soovitussüsteemidele puutuvad nad varasemast rohkem kokku eakohatu sisuga – ekstremistlike vaadete, pornograafia ja vägivallaga. Noortel on keskendumisraskused, sest seadmed ning platvormid nõuavad pidevat tähelepanu.
Kokkuvõttes väidab Haidt, et nutitelefonid ja sotsiaalmeedia on süüdi Z-põlvkonna vaimse tervise probleemides. Lahenduseks pakub ta nelja reformi: 1) nutitelefonide lubamine alles keskkoolis; 2) sotsiaalmeedia keelamine alla 16-aastastele; 3) telefonivabad koolid; 4) rohkem järelevalveta mängimist ja vabadust lapsepõlves.
Esimene reform kahandab nutiseadmete kahjulikku mõju arenevale ajule. Teine leevendab sotsiaalmeediast tingitud vaimsete probleemide levikut. Kolmas parandab koolis keskendumist ning õppeedukust. Neljas aitab lastel omandada täiskasvanuna hakkamasaamiseks vajalikke oskusi.
Haidti raamatus on nii filosoofilisi kui ka empiirilisi puudusi. Filosoofilise poole pealt eeldab ta virtuaalse-reaalse vastandust: „virtuaalne“ ja „reaalne“ on vastandlikud mõisted ning tähistavad eri liiki nähtusi. Haidti raamatu läbiv metafoor on tegeliku maailma võrdlemine Maaga, internetis toimuva võrdlemine Marsiga. Haidt vastandab virtuaalseid kogukondi ja suhteid tegelikele. Vastanduse sisu on tuttav viimaste kümnendite teaduskirjandusest.
Virtuaalsed kogukonnad on efemeersed, kehatud ning koosnevad anonüümsetest kasutajatest. Nende vahel ei teki püsivaid sidemed. Nad ei võta vastastikusi riske, sest kogukondadest lahkumine on lihtne. Tegelikud kogukonnad on kehalised, püsivad ja võimaldavad tähenduslikuks eluks vajalike juurte loomist.
Vaidlus virtuaalsete kogukondade üle on ise ühe varasema erimeelsuse kordus. Selleks on vaidlus kogukondade ning ühiskondade väärtuse üle. Eristuse lätteks on Ferdinand Tönniesi 1887. aastal avaldatud raamat „Gemeinschaft und Gesellschaft“.
Virtuaalsed suhted on Haidti sõnul asünkroonsed, kehatud ja ei hõlma kõiki näost näkku suhtlemise nüansse. Emotsionaalsete sidemete loomiseks on vajalikud intonatsioon, miimika ja toon. Tegelikes suhetes on kõik need omadused olemas. Ka siin kordab Haidt juba 1890. aastatel telefoni ja telegraafiga seostunud hirme.
Korraga kahes maailmas elamine segab Haidti arvates päris maailmas ja kogukondades juurte loomist, mistõttu tunnevad noored end võõrandunult. Raamatu lõpuks kutsub ta lugejaid lapsi Marsilt tagasi Maale tooma.
Haidt arutleb sisuliselt, et kuna virtuaalsed nähtused, kogukonnad ja suhted asendavad tegelikke ning viimased on head, siis virtuaalsed kogukonnad ja suhted on halvad. Ka see on asjakohasest kirjandusest tuttav arutluskäik.
Loogiliselt on võimalik ka vastupidine arutlus: virtuaalne x asendab tegelikku x-i ja tegelik x on halb, mistõttu virtuaalne x on hea. Näiteks erinevalt tegelikest kogukondadest aitavad virtuaalsed kogukonnad väikeste subkultuuride liikmetel üksteist leida. Ka virtuaalsetes kogukondades esineb kogukonnatunnet. Praktikas on piir virtuaalsete ja tegelike kogukondade vahel poorne. Sarnaselt kirjasõprusele võib ka virtuaalne sõprus kujuneda püsivaks ja sügavaks suhteks. Neid võimalusi Haidt loomulikult tõsiselt ei võta.
Tom Boellstorff leiab, et virtuaalse-reaalse vastandus ei ole metafüüsiline ega semantiline fakt.[2] Enamasti on see aprioorne normatiivne hinnang, et näidata virtuaalseks nimetatud nähtusi irreaalsetena ja tegelikega võrreldes vähem väärtuslikena. Selle aluseks on romantiline fantaasia (info)tehnoloogiast rikkumata maailmast. Vastanduse sisu valitakse praktikas sageli nii, et see toetaks autori soovitud järeldust.
Empiiriline probleem on selles, et Haidt ajab tahtlikult või tahtmatult se-gamini positiivsed korrelatsioonid ja põhjuslikud suhted. Candice L. Odgers[3]rõhutab oma raamatuarvustuses, et olemasolevad uurimused ja metaanalüüsid ei näita selget seost sotsiaalmeedia kasutamise ning vaimse tervise probleemide vahel.
Odgers leiab, etZ-põlvkonna halvenenud vaimsele tervisele ei ole ühte lihtsat seletust ega lahendust. Esiteks kasutavad juba olemasolevate vaimse tervise probleemidega noored sotsiaalmeediat tervetest eakaaslastest erinevalt. Teiseks kasvas Z-põlvkond üles 2008. aasta majanduskriisi tagajärgedega ning seisab silmitsi kliimakriisiga.
Hume ja turvalisuse süllogism
Ma ei ole pädev hindama empiirilisi uurimusi sotsiaalmeedia mõjust noortele. Haidti raamatu kritiseerimine ja ühe tema kriitiku resümeerimine ei näita, et sotsiaalmeedial ei ole kasutajatele kahjulikku mõju. Oletame, et sotsiaalmeedia on vaimse tervise kriisi põhjus või üks seda põhjustav tegur.
No ja mis siis? David Hume õpetas sajandite eest, et sellest, kuidas asjad on, ei saa tuletada, kuidas nad peaksid olema või mida peaks tegema. Sellest, et sotsiaalmeedia on kasutajatele kahjulik, ei tulene loogiliselt, et sotsiaalmeediale tuleks kehtestada vanuse- või muud piirangud. Säärane järeldus vajab üldist normatiivset eeldust, et meil on moraalne kohustus ja sellest tulenev paternalistlik õigus kasutajate kaitseks nende juurdepääsu sotsiaalmeediale piirata. Sellisele kohustusele seavad aga piirid selle täitmiseks valitud vahendite tõhusus ja proportsionaalsus, sest kasutajate juurdepääsu piiramine riivab nende teisi õigusi.
Kõrvalt vaadates tundub, et osa aktiviste ja poliitikuid järgib pigem nn „po-liitiku“ või „turvalisuse süllogismi“:[4]
Me peame tegema midagi.
See on midagi.
Järelikult me peame seda tegema.
Pole oluline, kas see „miski“ probleemi lahendab või mida see endaga kaasa toob. Peaasi, et „midagi“ oleks tehtud. Seegi pole oluline, et tulemuseks on näiteks tegelikkusest irdunud seadus. Kui tegelikkust seadusega kooskõlla suruda ei õnnestu, siis jäetakse probleem tulevasele valitsusele.
Ilmekaks näiteks on Inglismaal vastu võetud vanusekontrolli seadus. Lisaks pornograafilise sisuga veebilehtedele hakkasid vanusekontrolli teostama Bluesky, Discord, Spotify, Twitter ja YouTube. Vanusekontroll tuli läbida ka Gazas ja Ukrainas toimuvat puudutavate postituste nägemiseks. Kui VPN-ide[5] kasutamine seejärel ootuspäraselt 1400% kasvas, üllatas see Inglise poliitikuid. Tegelikkuse seaduse raamesse surumiseks pandi lauale nii VPN-ide keelustamise kui ka neile vanusekontrolli kehtestamise ideed.
Lasteahistajad on üks neljast infokalüpsise ratsanikust, kes tallist välja aetakse, kui on taas aeg inimeste vabadusi ning õigusi piirama hakata. Kui üks arutlusviga, poliitiku süllogism, avalikkuse veenmisel ei tööta, siis proovitakse teist, kaastundele apelleerimist. Ka see on viga, sest kaastunne laste vastu ning soov neid kaitsta ei ole asjakohased tõendid selle poolt, et vanusekontroll on tõhus või proportsionaalne meede selle soovi realiseerimiseks.
Vanusekontroll on massijälgimine
Vanusekontrolli teostamiseks on hetkel kahte tüüpi tehnilisi lahendusi: kontroll individuaalsete rakenduste, teenuste ja veebilehtede tasandil ning kontroll operatsioonisüsteemide tasandil. EL paistab eelistavat esimest, Ameerika Ühendriigid teist lähenemist.
Esimest tüüpi lahenduste puhul teostavad kontrolli enamasti kolmandad osapooled, vanusetuvastusele spetsialiseerunud ettevõtted. Kõik sellised lahendused hõlmavad kasutaja biomeetriliste või isikuandmete jagamist. Kasutajad laevad üles oma dokumentide koopiad või lasevad masinõppel põhineval näotuvastussüsteemil oma vanust hinnata.
Vanuse hindamine piltide või videote põhjal võib olla ebatäpne. Näiteks inglise kasutajad said Discordi vanusekontrollist mööda nii, et laadisid üles kuvatõmmiseid mängu Death Stranding peategelasest.[6]
Isikut tõendavate dokumentide üleslaadimisega kasvab andmelekete risk. Näiteks lekkisid Discordist 70 000 kasutaja dokumentide kujutised. Dokumente koguti vanusekontrolli nõude täitmiseks. Nende lekkimine suurendab identiteedivarguste ja pettuste riski.
Teist tüüpi lahenduste puhul peaksid operatsioonisüsteemid kasutajatelt konto loomisel küsima nende vanust. Operatsioonisüsteem edastaks seejärel rakendustele ning veebilehtedele kasutaja vanusevahemikku. Millist sisu kasutaja näeb või milliseid funktsioone kasutada saab, sõltub tema vanusevahemikust.
Kui operatsioonisüsteem kasutaja sisestatud vanust ei kontrolli, siis saab kasutaja oma vanuse kohta valetada. Sellise vanusekontrolli tõhusus sarnaneb veebilehe hüpikakna omaga. Kui kasutajate sisestatud vanust kontrollitakse sarnaselt esimest tüüpi lahendustega, siis peaksid nad oma isikuandmeid „kolmandate osapooltega jagama, et üldse arvutit kasutada“.[7]
Sõnaga „operatsioonisüsteem“ seostuvad enamikele Windows, macOS, Android või iOS. Operatsioonisüsteemid on aga ka nutiseadmetes, serverites, autodes ja ruuterites. Muidugi peetakse üldiselt silmas äpipoodide ning võrguühendusega operatsioonisüsteeme. Aga isegi e-lugerites on võrguühendusega operatsioonisüsteemid. Osa neist saab lahti murda nii, et paigaldada neile tootja tahtest sõltumatult äpipoodidest või mujalt rakendusi.
Eraldi probleem on vaba tarkvara operatsioonisüsteemidega nagu BSD-d või Linuxi distributsioonid. Neil üldiselt puudub tsentraalne haldaja, kelle juures kasutaja konto teeb. Kuna tegemist on vaba tarkvaraga, siis saavad kasutajad ka vanust kontrolliva osa süsteemist lihtsalt eemaldada.
Cory Doctorow nendib: „Me ei oska ehitada universaalarvuteid, mis jooksutaksid ükskõik milliseid programme peale nende, mis meile ei meeldi, on seadusega keelatud või kahjumlikud. Lähim, mis meil sellele on, on nuhkvaraga arvuti.“[8]
Kõik mainitud seadmed on tänapäeval universaalarvutid. Kohustuslik vanusekontroll operatsioonisüsteemides on seaduslik nuhkvara.
Teadmise puudumise protokoll [zero-knowledge proof] on vast kõige privaatsem ja turvalisem lahendus. See laseb kasutajal oma vanust ning teisi omadusi tõendada ilma isikuandmeid jagamata.
Antud tehnoloogiat kasutab näiteks EL-i vanusekontrolliäpi näidis.[9] Seadistamisel kinnitab kasutaja oma vanuse dokumendi, eID või pangarakendusega. EL-i rakendus talletab ainult kasutaja vanuse. Veebilehtedele või rakendustele ütleb äpp ainult, kas kasutaja on alaealine.
Ursula von der Leyen säutsus 15. aprillil, et EL-i äpp on privaatseim ja turvalisim vanusekontrolli näidislahendus maailmas. Lühikese ajaga tuvastati selles mitu tõsist turvaauku, millest osa kiiruga ka parandati.[10]
Kõik kirjeldatud tehnilised lahendused võimaldavad massijälgimist nii riikide kui ka eraettevõtete poolt. Vanusekontrolli teostavatelt kolmandatelt osapooltelt saab kasutajate andmed kohtu abil välja nõuda, piisavalt suure summa eest välja osta (näiteks turunduslikel eesmärkidel) või lihtsalt andmelekete kaudu omastada. Operatsioonisüsteemide puhul saab pöörduda Apple’i, Google’i või Microsofti poole. EL-i näidisäpi tüüpi lahenduste puhul on nõrgaks lüliks see osapool, kelle abil kasutaja esimest korda oma vanust kinnitab.
Kathleen Wallace leiab, et anonüümsus on tunnuste mitte-koordineeritavus.[11] Näiteks anonüümse autori nimi ei ole koordineeritav konkreetse teosega. Kõik käsitletud tehnilised lahendused võtavad internetikasutaja anonüümsuse. Nüüd on tema internetikäitumise ajalugu vanusekontrolli kaudu võimalik siduda tema isikuga.
Europoli ülem Catherine de Bolle on öelnud, et anonüümsus ei ole põhiõigus.[12] Võib-olla, kuid see toetab sõnavabadust, sest kaitseb meid enamuse türannia eest. Samuti kaitseb see vilepuhujaid võimude ning (alaealisi) ohvreid tagakiusajate eest.
Hoolimata sellest, mida Haidt ja teised väidavad, on vanusekontroll sisuliselt kõigi internetikasutajate massijälgimine. Tegemist on ebaproportsionaalse lahendusega laste kaitsmiseks.
Vanusekontroll ei täida oma eesmärki. VPN-ide abil on võimalik vanusekontrollist mööda saada. Austraalias on seitse last kümnest endiselt sotsiaalmeedias. Küberkiusamise osas ei ole asjad samuti paranenud.[13] Inglismaal peavad 46% alaealistest vanusekontrolli meetoditest möödahiilimist lihtsaks, 32% on seda juba teinud ning 17% vanematest on neid selles aidanud.[14]
Ravi asemel homöopaatia
Haidti ja tema mõttekaaslaste analüüs on liialt pinnapealne. Kui sotsiaalmeedia ongi kasutajatele kahjulik, siis põhjus ei ole sotsiaalmeedias – põhjus on jälgimiskapitalismis.
Shoshana Zuboffi sõnul on jälgimiskapitalism uus kapitalismivorm, mille keskmes on kasutajate isikuandmete kogumine eraettevõtete poolt, et nende käitumist ennustada ja mõjutada.[15]
Sotsiaalmeediaplatvormide omanikud teenivad tulu reklaami näitamise pealt. Nende tegelikud kliendid on turundajad, mitte kasutajad. Kasutajatele lubavad platvormid, et liitumisel saavad nad olemasolevate sõpradega ühendust hoida ja uusi leida. Turundajatele lubavad nad, et tänu suurele kogutud andmete hulgale jõuavad nende reklaamid kõige vastuvõtlikumate potentsiaalsete ostjateni. Osanikele lubavad nad igavest, idufirmadele iseloomulikku kasvu.
Viimase lubaduse täitmiseks on mitmeid viise. Peamine neist on kasutajate võimalikult kaua platvormil hoidmine. Nii saab neilt rohkem andmeid koguda ja neile rohkem reklaami näidata.
Kasutajaid aitavad platvormidel hoida soovitussüsteemid. Kasutaja kohta kogutud andmete põhjal soovitavad need uut sisu. Kõige tõhusamad selleks on tugevaid emotsioone tekitavad postitused. Nii jõuavad kasutajad sageli äärmusliku sisuni.
Raamatus „Kuidas hävitada jälgimiskapitalism“ leiab Doctorow, et Zuboff ülehindab jälgimiskapitalistide võimekust kasutajate käitumist mõjutada.[16] Tehnohiidude tegelik võim tuleb nende monopoolsest turupositsioonist.
Tom Eastman säutsus 2018. aastal: „Ma olen piisavalt vana, et mäletada, mil internet ei olnud viiest veebilehest koosnev grupp, millest igaüks koosnes ülejäänud neljalt pärit tekstide kuvatõmmistest.“
Kui sa oled üks neist viiest lehest, siis saad oma kasutajate järele palju hõlpsamalt nuhkida, kui olles üks viiesajast. Kuhu su kasutajad ikka lähevad? Kõik neile oluline on ju siin …
20. sajandi esimesel poolel piirati monopole, sest neis nähti ohtu demokraatiale. Sajandi teisel poolel asendus see arusaam jurist Robert Borki mõjul uuega: ettevõtete liitumine ei ole kahjulik, kui efektiivsus ja toodete valik kasvavad, kuid hinnad lühiajaliselt mitte. Tulemuseks on monopoolses positsioonis ettevõtted – Apple, Google, Meta, Microsoft –, mis hoiavad kasutajaid oma platvormidel.
Doctorow’ arvates on konkurentsi puudumine üks põhjus, miks seadusandjad annavad üha enam korra tagamise funktsioone – postituste modereerimise, autoriõiguste rikkumise tuvastamise, vanusekontrolli – üle tehnohiidudele. Sellel on kaks (soovimatut) tagajärge: tehnohiiud peavad suureks jääma ning konkurendid ei saa väikesed olla.
Ainult suured ettevõtted suudavad kas ise üleval pidada kasutajate vanuse kontrollimisega seotud infrastruktuuri või kanda selle teenuse sisseostmisega seotud kulusid. Väikesed konkurendid ei suuda neile pandud funktsioone täita. Näiteks eelmisel aastal blokeeris Bluesky Mississippi osariigi IP aadressid, sest neil ei olnud majanduslikult võimalik osariigi vanusekontrolli seadusi täita.
Doctorow’ sõnul on jälgimiskapitalismis era- ja riiklik jälgimine läbi põimunud. Amazon, Google, Microsoft, Palantir – need ning paljud teised ettevõtted teevad nüüdisaegse riikliku massijälgimise võimalikuks. Riigihanked on neile ettevõtetele jällegi täiendavaks tuluallikaks. Pöörduks era- ja riigisektori vahel on aga mõlemale poolele kasulik.
Vanusekontroll meeldib poliitikutele, sest nii nad „teevad midagi“. See meeldib tehnoloogiasektorile, sest tegemist on uue kasvava turuga. Jõustruktuurid pooldavad vanusekontrolli, sest see kasvatab nende jälgimisvõimekust. Nii lastekaitseorganisatsioonidele kui ka vanematele on vanusekontroll aga lihtne „lahendus“ keerulisele probleemile.
Jutt „platvormide vastutusele võtmisest“ on siiski eksitav. Esiteks antakse neile võimu juurde, mitte ei võeta vähemaks. Teiseks jääb nende ärimudel puutumata – pärast täisealiseks saamist ootavad endisi lapskasutajaid ees kõik jälgimiskapitalistliku sotsiaalmeedia „rõõmud“. Selmet tegeleda põhjusega, soovitakse vanusekontrolli näol jälgimise poolt tekitatud probleeme ravida veel ulatuslikuma massijälgimisega.
Tugev privaatsuse kaitse monopolide varemetel
Fredric Jameson on märkinud, et maailma lõppu on lihtsam ette kujutada kui kapitalismi muutumist. Fantaasiavaesus vaevab ka vanusekontrolli pooldajaid – nad eeldavad, et monopoolsete tehnohiidude osas ei saa midagi teha. Ainsaks lahenduseks on veel rohkem massijälgimist.
See on vale. Tõhusam lahendus on tehnohiidude monopoli lammutamine koos tugeva privaatsusekaitsega, sest sellest võidavad igas vanuses kasutajad.
Monopolide vastu aitavad nii parem regulatsioon kui ka ühilduvus. Viimane on süsteemide ja nende komponentide võime omavahel andmeid vahetada. See eeldab ühiseid protokolle ning standardeid andmete osas.
Kasutajad püsivad neile kahjulikel platvormidel, sest kõik teised on seal ja jääksid lahkumisel maha. Tehnohiiud püsivad hiiglaslikena, sest kasutajad hoiavad üksteist nende platvormidel pantvangis.
Ühilduvus võimaldaks kasutajatel platvormide vahet liikuda, säilitades samas kontakti oma võrgustikuga. See õõnestaks tehnohiidude monopoolset positsiooni, sest kasutajad saaksid nende konkurentide juurde minna. Osad neist konkurentidest eksisteerivad juba praegu ja ei kogu kasutajate andmeid, ei näita reklaame ega püüa kasutajaid lõputu uudisvooga oma platvormil hoida.
Electronic Frontier Foundation (EFF) leiab, et nii lapsi kui ka teisi kasutajaid kaitseks holistlik lähenemine.[17] See seaks esikohale privaatsuse, juba mainitud jälgimiskapitalismi piiramise ja kasutajate harimise koos nende vabaduste kaitsega. Lõpetuseks lühike ülevaade EFF-i soovitustest.
Suur osa andmete kogumisest on ajendatud käitumuslikust reklaamist.[18] Sama lugu on ka kasutajaid võimalikult kaua platvormidel hoidvate soovitussüsteemidega. Käitumusliku reklaami keelamine võtaks ära mõlema probleemi majandusliku ajendi. Vajadusel võiks selle asendada kontekstuaalse reklaamiga – kasutajad näevad ainult tarbitava sisuga seotud reklaame.
Lubatud peaks olema ainult kasutajale soovitud teenuse osutamiseks vajalike andmete kogumine ja seda ainult kasutaja loal. Igasugune „igaks juhuks“ andmete kogumine või nende jagamine „tuhandete partneritega“ peaks ilma kasutaja loata keelatud olema.
Kasutajatel peaks olema õigus oma andmetele ligi pääseda, neid parandada, platvormide vahel liigutada ning soovi korral kustutada. Ühilduvus platvormide vahel suurendaks konkurentsi ja kasutajate liikumisvabadust.
Privaatsust kaitsvate seaduste rikkumised peaksid olema rangemalt karistatavad. Piisavalt suured karistused sunniksid ettevõtteid GDPR-i rikkumisi tõsiselt võtma. Hetkel on need tehnohiidudele pelgalt osa jooksvatest kuludest.
Kasutajad ei peaks privaatsuse eest peale maksma. Vastasel juhul jääb see ainult jõukamatele kättesaadavaks „kaubaks“. Ainult nii saab tagada, et kasutaja nõusolek andmete jagamiseks on vabatahtlik.
Keelatud peaksid olema disainivõtted, mis raskendavad privaatsust riivavate teenuste kasutamisest keeldumist või loobumist. Need õõnestavad kasutaja valikuvabadust ja autonoomiat.
Sellised õiguslikud muudatused koos kasutajate harimise ning vanemliku kontrolli meetmetega seadmetes lahendaksid suure osa probleemidest, mida vanusekontrolliga lahendada püütakse. Need muudaksid interneti paremaks kõigi jaoks, ilma massijälgimiseta.
Vastu saaks väita, et sellised muutused oleksid tehnohiidudele ning nende ärimudelile hukatuslikud. Aga eesmärk peakski olema jälgimiskapitalismi lõpetamine, mitte selle põlistamine „laste kaitsmise“ ettekäändel.
Kokkuvõte
Ülemaailmselt levib idee, et parim viis lapsi jälgimisest tingitud probleemide eest kaitsta on neid ja kõiki teisi veelgi rohkem jälgida. See fantaasiavaene lahendus jätab juurpõhjuse – jälgimiskapitalismi – puutumata. Anonüümsus ja privaatsus kaitsevad lapsi massijälgimisest paremini.
Anonüümsuse kaotamisel on kahjulikud ühiskondlikud tagajärjed. Vilepuhumine muutub oluliselt raskemaks. Allikad ei võta enam ajakirjanikega ühendust, kui neid on lihtne tuvastada. Sõnavabadus saab kannatada, kui ebapopulaarsete ideede väljendamist on varasemast lihtsam avaliku hukkamõistuga karistada.
Ühiskonnana me lepime vabaduste nimel teatud riskidega. Erinevalt relvaomanikest ei teosta me autoomanikele vaimse tervise kontrolli. Tänavatel võib auto olla tulirelvast tõhusamgi tapariist. Sellest hoolimata peame liikumisvabadust piisavalt oluliseks, et mitte autojuhtidele täiendavaid piiranguid kehtestada.
Samamoodi võiksime talitada ka interneti pakutavate vabadustega. Eriti olukorras, kus probleemid ei tulene tehnoloogia disaini paratamatutest piirangutest, vaid selle disainerite halbadest ajenditest, mida soosib neid ümbritsev sotsiaal-majanduslik süsteem.
Jälgimiskapitalism ei ole alternatiividest paremini „inimloomusega kooskõlas“. See ei ole paratamatu ega ainumõeldav viis tehnoloogiaid arendada või kasutada. Kui meile ei meeldi selle süsteemi mõju, siis meie võimuses (veel) on seda muuta.
[1] J. Haidt, The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood Is Causing an Epidemic of Mental Illness. London, 2024.
[2] T. Boellstorff, An Afterword in Two Binarisms. Rmt-s: The Oxford Handbook of Virtuality. Toim. M. Grimshaw. Oxford, 2014, lk 739–745.
[3] C. L. Odgers, The Great Rewiring, Unplugged. Nature, 2024, kd 628, lk 29–30.
[4] R. Chen, The Politician’s Fallacy and the Politician’s Apology. The New Old Thing, 26.02.2007.
[5] VPN [virtual private network] ehk virtuaalne privaatvõrk võimaldab turvaliste, krüpteeritud ühenduste loomist läbi ebaturvalise avaliku võrgu. Kui VPN-i server on teises riigis, siis saab kasutaja peita nii oma asukohta kui ka oma IP aadressi.
[6] J. Ridley, Brits Can Get Around Discord’s Age Verification Thanks to Death Stranding’s Photo Mode, Bypassing the Measures Introduced with the UK’s Online Safety Act. We Tried It and It Works – Thanks, Kojima. PC Gamer, 25.07.2025.
[7] https://blog.system76.com/post/system76-on-age-verification/.
[8] C. Doctorow, Lockdown: The Coming War on General-purpose Computing. Boing-Boing, 10.01.2012.
[9] Tegemist on liikmesriikidele mõeldud näidisega, mida tavakasutajad vanuse kinnitamiseks kasutada ei saa. Selle põhjal loovad liikmesriigid oma rakendused.
[10] P. Pillitteri, EU Age Verification Hacked in 2 Minutes: What Actually Happened. pasqualepillitteri.it/, 20.04.2026.
[11] K. A. Wallace, Anonymity. Ethics and Information Technology, 1999, kd 1, lk 21–31.
[12] S. Ring, L. Dubois, Europol Chief Says Big Tech Has ‘Responsibility’ to Unlock Encrypted Messages. Financial Times, 20.01.2025.
[13] S. Floerani, Australia’s Teen Social Media Ban Is a Flop. But There’s No Joy in „I told you so“. Guardian, 02.04.2026.
[14] The Online Safety Act: Are children safer online?. Internet Matters, https://www.internetmatters.org/hub/research/online-safety-act-report-2026/.
[15] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019.
[16] C. Doctorow, How to Destroy Surveillance Capitalism. New York, 2021.
[17] S. Windwehr, Keeping People Safe On-line – Fundamental Rights Protective Alternatives to Age Checks. Electronic Frontier Foundation: Deeplinks Blog, 15.05.2025.
[18] Käitumuslik reklaam põhineb kasutaja internetikäitumise kohta kogutud andmetel.
