Lõppeks muudab psühhiaatria kõik inimesed oma eripärase psühhopatoloogia vangideks. Sellepärast ongi vaja … jalutamisvabadust, võimalust minna ühest kohast teise. Säärase hulkumiseta, „õiguseta hulkuda“ … ei saaks rääkida ka inimõigustest. Esmane inimõigus on õigus hulkuda.
François Tosquelles[1]
1.
Vabaduse mõtestamine osutub iseäranis tähtsaks vangistavates tingimustes. Vaimuhaiglad on Euroopa ajaloos olnud ühed julmemad sulgemiskohad, kuhu visati ühtekokku vaimselt häiritud, vaesed, hulkurid, pisikurjategijad, hetero-normatiivse moraaliga mittesobivad isikud, puuetega inimesed, poliitilised teisitimõtlejad jne. Vaimuhaigla on ikka olnud pigem karistus- kui raviasutus. Hospitaliseeritud pididki jääma unarusse ja unustusse, heidetuna kaosesse ja segadusse, mis sulgeti korrastatud ühiskonnast välja teistsuguse ruumi müüride vahele. Säärase vangistamise tuntuimaks mõtestajaks on Michel Foucault, kelle 1961. aasta raamat „Hullus ja arutus“[2]nimetabki Suureks Sulgemiseks seda protsessi, mille käigus uusajal ehk klassikalisel ajastul – 17.–18. sajandini – „hullumeelsed“ ühiskonnast isoleeriti ning „arutus“ mõtlemisest välja heideti. Hullus funktsioneeris siis Foucault’ järgi teatava absoluutse piirina ühiskonna ja tema teise vahel, kelle loogika oli arulage, kõne kõigest kära, käitumine kaos.
19. sajandil hakkas välja kujunema psühhiaatria ning hullust hakati käsitlema vaimuhaigusena. Enam ei visatud kõiki heidikuid ühte patta, vaid hullus eraldati viletsusest ning omandas eripärase olemisviisi meditsiinilise pilgu all. Kuid see ei tähenda, et vanad isoleerimisvahendid oleksid kadunud; pigem omandasid nad uue toime ja kuju. Nii näiteks hakkas isoleerimine ise „olema peamine ravivahend ning väljaheitmise negatiivsest žestist sai … avaus positiivsesse tervendamise maailma“.[3] Üksikkong, ahelad ja nende abil teostatavad protseduurid – rohkem küll piinamiseks kui ravimiseks – omandavad mingi äraspidise loogika alusel väärtuse kui uks vabadusse. Niisiis hoiatas Foucault, et 19. sajandil toimunud psühhiaatria ja varjupaikade sündi ei tasuks mõista mingisuguse progressina, pigem oli tegu regressiga.[4]Lisaks ei kadunud kuskile seos sotsiaalse ebasobivuse ja hulluse vahel. Sinna suhtesse kirjutas end aga samuti sisse meditsiin, mille tulemusena hakati isoleerimispraktikaid mõistma meditsiiniliste sekkumistena (nendega kaasnes õigus tegutseda seaduseväliselt) ning teistpidi, hälbelisi olemisviise sai hakata „medikaliseerima“ (näiteks avastati kuritegelik potentsiaal teatavat sorti, enamasti rassistatud inimrühmades). Psühhiaatria, ühendades meditsiini ja karistamise ehk teadmise ja võimu, on võimeline tootma õudustäratavaid tagajärgi.
20. sajandi esimesel poolel polnud see teadmise ja võimu teineteisejõustamine sugugi vaibunud ning kulmineerus eugeenika- ehk tõuparandusprogrammides, millega „parandati“ – tihti surmani, teispoole igasugust lootust – ühiskonnagruppe, keda nähti sotsiaalselt ohtlikuna. Äärmusliku hävitustöö võttis muidugi ette Natsi-Saksamaa, kus tapeti või steriliseeriti umbkaudu veerand miljonit vaimuhaiglates kinnipeetavat.[5] Vichy režiimi aegne okupeeritud Prantsusmaa ei hävitanud haiglate elanikke küll aktiivselt, kuid jättis nad nälja ja haiguste kätte, mistõttu kaotas elu ligikaudu 45 000 inimest. Max Lafont on seda protsessi nimetanud „leebeks hävitamiseks“,[6]kuigi Prantsuse võimude kavatsust haigeid hävitada on ka vaidlustatud – süüdi võis olla haiglate üldine kehv seisukord ja psühhiaatria tolleaegne viletsus ning võimude huvitus päästa päästmatuid.[7]Kuid see vaidlus on teisejärguline, sest sõjaaegse Prantsusmaa vaimuhaiglates valitses väljaheitmine ja hülgamine surmale.
Ometi hakkas selles kontekstis sündima psühhiaatriatraditsioon, mida nimetatakse „institutsionaalseks psühhoteraapiaks“. Nimetus pärineb psühhiaater Georges Daumézoni (1912–1979) 1952. aasta artiklist, kuid praktika ise sai alguse 1940ndate alguses Saint-Albani kliinikus, Saint-Alban-sur-Limagnole’i vallas Lozère’i departemangus, kuhu saabus 1940. aastal François (Francesc) Tosquelles (1912–1994). Tosquelles oli katalaani psühhiaater ja poliitiline aktivist, üks stalinismivastase Ühinenud Marksistliku Tööpartei (Partido Obrero de Unificación Marxista ehk POUM) asutajaliikmetest.[8] Tosquelles oli sunnitud põgenema pärast POUM-i juhi mõrvamist 1937 ning Barcelona vallutamist Franco poolt 1939. Prantsusmaale saabumisel paigutati ta Septfonds’i põgenikelaagrisse, kus ootasid ees ebainimlikud tingimused ja tõsised füüsilised ning psüühilised katsumused. Nende leevendamiseks pani ta kõiksugu elualade esindajatest kokku psühhiaatriatiimi, sest nagu Tosquelles ütleb, laagris „oli ainult üks psühhiaatriaõde, kõik ülejäänud olid tavainimesed“, kuid ometi tegi ta selle „koonduslaagri mudas väga head psühhiaatriat“,[9] organiseerides ühistegevusi, nagu kunstiprojektid, rühmateraapia, kontserdid, väljaanded. Laagrist korjas Tosquelles’i üles Saint-Albani haigla juht Paul Balvet ning kutsus enda juurde tööle. Sealtpeale sai institutsionaalne teraapia omale ka institutsiooni, kust on inspiratsiooni ammutanud paljud prantsuse tähtfilosoofid nii teoorias kui praktikas.
2.
Institutsionaalne teraapia oli seega algusest peale ühtaegu poliitiline ja psühholoogiline ettevõtmine, mis põhines eripärasel kogemusel sõjast, kus ilmnes iseäranis teravalt psühhiaatria vangistav ja väljasulgev loomus ning selle surmav potentsiaal. Saint-Albani kliinikust sai vastupanupaik, varjupaik nii vastupanuvõitlejatele kui ka intellektuaalidele ja kunstnikele, nagu Georges Canguilhem ja Paul Éluard. Seal ei surnud patsiendid nälga, sest tekitati läbikäimine talunike ja külaelanikega, pandi käima kaubavahetus: „Suhestasime haiged välisusega, mitte et sõdida, vaid et kaubelda mustal turul. Korraldasime seenenäitusi, et õpetada haigeid neid korjama. Ning kuna tuberkuloosihaigetele jagati toidutalonge, leiutasime turbekuloosihaigete teenuse. Kui keegi hakkas mingeid nõrgenemismärke näitama, panime talle kohe tuberkuloosidiagnoosi.“[10] Lisaks suhtlemisele välisusega nõudis sõda ka pidevat leiutamist, et üldse ellu jääda. Institutsionaalse teraapia põhilised tunnused – avatus, võrdsus, läbikäimine ja looming – tõukusid osalt niisiis hädavajadusest: haiglad olid räämas, süüa oli vähe, riik oli okupeeritud rõhuvate võimude poolt.
Sellest hädavajadusest lähtuski Saint-Albani vastupanu psühhiaatriatraditsioonile, mis kasutas ravivahendina isoleerimist ja vangistamist. Tosquelles’i kolleeg Jean Oury (1924–2014), kes 1953. aastal asutas La Borde’i kliiniku, ongi öelnud, et institutsionaalse psühhoteraapia peaeesmärk on luua viise igapäevaseks võitlemiseks segregeerimise ja „kontsentratsionismi“ vastu, mida Tosquelles nimetas totaalseks võimuks (le tout-pouvoir).[11] Ometi ei võideldud psühhiaatrilise võimu vastu päris samamoodi, nagu seda tegi 1960. aastatel esile kerkinud anti-psühhiaatria. See kaldus vaimseid häireid nägema kultuurilistena, justkui vihase reaktsioonina ühiskonnas toimuvale – ja niimoodi eitama haiguste reaalsust. Ning kuna antipsühhiaatria üheks piibliks sai, talle endale küll vastumeelselt,[12] Foucault’ „Hullus ja arutus“, siis langes ka viimane psühhiaatria reformijate kriitika alla. Näiteks Oury ütles, et Foucault ei mõistvat midagi vaimuhaiguste struktuuridest.[13] Aga mõlemad, nii Foucault kui ka institutsionaalse teraapia praktikud, mõistsid psühhiaatriaasutuste rõhuvat ja vangistavat loomust. Kui aga Foucault’ jaoks ei pakkunud institutsioonid mingit emantsipeerivat potentsiaali, siis Tosquelles ja teised nägid võimalust just institutsionaalses praktikas.
Ometi viitab ju sõna „institutsioon“ peaasjalikult neile kohtadele, kus rakendatakse „kontsentratsionistlikku“ võimu ning millel on alatine oht muutuda rõhuvaks. Algselt kasutas Tosquelles oma praktika nimetusena siiski sõna „sektoripsühhiaatria“,[14] mis viitas sellele, et haiged peaksid lävima ümberkaudsetega ning ravisse peaksid olema kaasatud lähi- ja naabruskondsed ehk terve kogukond. Nõnda ei olnud sugugi tegu ühe asutuse seinte vahele suletud ettevõtmisega. Tosquelles ütleb, et Saint-Albanis ei postuleerinud ta „kunagi üheainsa isoleeritud ja suletud institutsiooni olemasolu. Igaühe, haige või terve kõige elementaarsem tegutsemine annab meile tunnistust ihast osaleda üheaegselt paljudes institutsioonides“.[15] Institutsionaalse teraapia eesmärk pole sulgeda inimesi müüride vahele, vaid väljaspoolsega lävimise kaudu kujundada ümber institutsiooni mõiste ja vorm. Esmaseks ravialuseks on asutus, mis ei tohi enam tähendada paikapandud reeglite, hierarhiate ja funktsioonidega struktuuri, vaid „eksperimentaalset keskkonda“, kus kohtumiste ja läbikäimiste kaudu saavad tekkida tehislikud rühmad. Tosquelles kirjeldabki institutsiooni vahetuste, kohtumiste ja tehingute ruumina, kus pannakse plahvatama haige ja arsti kahepoolne, kahe keha vaheline lingvistiline suhe.[16]
Säärane kahe indiviidi suhe oli psühhoanalüüsis paradigmaatiline, kuid selle sai sisse seada ikkagi ennekõike neuroosi puhul, kus haige isiksus püsib endiselt koos, nii et ta suudab „minana“ suhestuda analüütiku kui „teisega“. Psühhoosi all kannatajad seda aga tihti ei suuda, sest nagu Tosquelles ütleb, skisofreenia sümptomid on „elatud kogemus maailma lõpust“ ning samas katse kildudeks purunenud maailma uuesti kokku panna.[17] Lühidalt, kui neurootik suudab oma iha analüütikule üle kanda ja projitseerida, siis psühhoosihaige iha plahvatab igas suunas, võib projitseeruda kõigele. Paranoias võib kõik saada märgiks vandenõust, kus on osaline kogu maailm – nii et psühhoosi ülekanne ei ole isikuline, vaid kollektiivne, hõlmab kogu sotsiaalset välja. Tosquelles nimetaski säärast ülekannet lõhkenud ülekandeks (transfert éclaté),[18] mis haarab kaasa kogu institutsiooni, paneb sellegi plahvatama.
Seega lähtus institutsiooni mõiste avamine veel teisestki hädavajadusest peale sõja ja nälja, nimelt vajadusest ravida psühhoosihaigeid, kellega ei toiminud tavapärane freudilik üks ühele kõneteraapia ning loomulikult mitte ka vaimuhaiglates teostatav isoleerimine. Institutsiooni avamine nõnda, et sellesse saaks kuuluda palju institutsioone, mille vahel patsiendid saaksid liikuda, kandis eesmärki leiutada viise ja tekitada kohtumisi, mis toimiksid[19] – sest ei ole midagi hullemat kui olla suletud nii maailmalõpukogemusse kui ka vanglasse… Kuidas siis pääseda välja samasuse põrgust ja leida pidepunkt, kustkaudu hakata maailma uuesti üles ehitama? Saint-Albani vahest üheks olulisemaks asutamisaktiks oli Paul Balvet’ Klubi rajamine 1947. aastal. Tegu oli patsientide juhitava ettevõtmisega, teatava isemajandava ühisusega, mille ülesandeks oli haiglas tegevusi korraldada. Korraldati näiteks teatrietendusi, kontserte, spordiüritusi, pidusid, ekskursioone, aga ka raamatukogu juhtimist, mis kõik olid põhiosa raviprotsessist. 1950–1981 anti välja ka iganädalast uudiskirja nimega Trait d’union (Sidekriips), kus leidus nii teoreetilisi ja ilukirjanduslikke tekste kui ka joonistusi, retsepte, reklaame, kirju. Lisaks korraldati patsientide tööd, alates põllu- ja ehitustöödest kuni kunstiprojektide ja meisterdamiseni, mis samuti pidid liikumise ja tegevuse kaudu aitama (taas)luua ühist ruumi, nii väärtus- kui füüsilist ruumi. Kunst andis patsientidele võimaluse sümboolseks väljenduseks (Saint-Albani patsient oli näiteks ka autsaiderkunstnik Auguste Forestier).[20]
Paul Balvet’ Klubi juhtimine oli de-tsentraliseeritud, mistõttu toimusid pidevad arutelud, kuidas ja mida läbi viia, kuidas tööd korraldada. Detsentraliseeritus oli mehhanism takistamaks rõhuvate käitumisviiside tagasitulekut – ja lisaks aitas see kaasa tegevuste paljunemisele ja mitmekesisusele. Klubi kui üks institutsioon teise sees hõlmas niisiis omakorda juba paljusid institutsioone ehk korratavaid, kuid alati uuendatavaid ja läbiräägitavaid tegutsemise, kohtumise ja olemise viise. Institutsiooni võikski siinkohal mõista pigem tegusõnana kui asutamist: kohtumiste teel tekivad uued teguviisid ning nende kordamise teel asutatakse institutsioon, näiteks teatrietenduste lavastamine. Asutamine ehk institutsioonide pidev tekitamine teenib heterogeensuse ja paljususe loomist, juhusliku kohtumise võimaldamist. Seda protsessi on vaja pidevalt käimas hoida, et asutatud institutsioonid rõhuvaks ei muutuks. Hullude valitsetud hullumaja võib niiviisi tõepoolest terveneda, liikuda vabastamise suunas – kahtlemata ennemini kui üksikkongi suletud psühhootik, kelle maailm on otsas ja pealekauba veel ära varastatud.
3.
Saint-Alban pakkus sõja ajal ning edaspidi vaimsete häiretega inimestele tõelist varjupaika, tänapäevaselt öeldes turvalist ruumi ehk safe space’i, kus enda maailm läbi kollektiivide leiutamise uuesti üles ehitada. Õigus vabalt konnata sai teostuda seinte vahel, mis ei toiminud eraldusmüüride, vaid siduvate piiridena. Sealne tegevus lähtus arusaamast, et psüühikaprobleemid ei ole kunagi puhtalt individuaalsed, seega tuleb neid ravida kooslustes. Ning kooslused tuleb üles ehitada rõhumisvastaste praktikate kaudu. Jean Oury, kes 1947. aastal oli Saint-Albanis residentuuris, asutas 1953 La Borde’i kliiniku Cour-Cheverny vallas Loir-et-Cheri departemangus, mis järgis Tosquelles’ilt päritud põhimõtteid: kaotada range eristus arstide, hooldajate, patsientide vahel, panna patsiendid tegutsema ja ennast juhtima, korraldada kliiniku tööd detsentraliseeritult, võimaldada kunstiprojekte jne.
La Borde jätkas niisiis radikaalse psühhiaatria projekti, mille eesmärk oli ravida mitte ainult haigeid, vaid ühiskondlikke institutsioone, alustades haiglast endast. Oury ütleb, et esimene kasutusele võetud meede oli panna haiged kandma omaenese riideid, sest kui patsiendid ja arstid on eristatud pidžaamade ja vormidega, ei ole mingit võimalust individuaalsuseks, pole mingit heterogeensust. Hierarhia ja fikseeritud rollide kaotamine ei tähenda niisiis samasuse, vaid hoopis erinevuse loomist, mille pinnalt saab kooslusi uuesti kokku panna. Teiseks oli liikumisvabadus, mis võimaldas luua juhuslikke kohtumisi. Kohtumine „märgib punkti, kus asjad ei ole enam nii nagu enne“.[21] Ja kui asjad on kuidagi teisiti, on välja murtud samasuse kordamisest (näiteks paranoias) ning saab tekkida uus ruum, kus liikuda ja ennekõike ennast väljendada – Oury nimetab seda „ütlemise ruumiks“.[22] Just seetõttu on institutsionaalne teraapia alati kollektiivne ettevõtmine, sest vabas ringluses toimunud kohtumiste kaudu luuakse ajaline ehk protsessuaalne ruum. Õigupoolest ei ole siin ju midagi radikaalset: lubada inimestel minna mujale, kui tahetakse, kohtuda teistega ja ennast väljendada. Nõnda oleks võimalik haigetel omandada normatiivsus ehk luua uus viis, kuidas maailmas eksisteerida. „Radikaalse“ psühhiaatriana võib see paista üksnes nende kinnipidamisasutuste vaatepunktist, kelle teguviise ohustatakse (vrd sellega, kuidas naftafirmade ja metsatöösturite silmis on looduskaitsjaid „äärmuslased“).
1955. aastal saabus La Borde’i tööle Félix Guattari (1930–1992), kes oli tolleks ajaks tuntud ennekõike poliitilise aktivisti ja organiseerijana. Nii nagu Oury juhtis kliinikut selle asutamisest kuni oma surmani aastal 2014, töötas Guattari seal mõningate pausidega kuni surmani 1992. aastal. Aktivistina ei rahuldunud ta oma töö jätmisega kliinikuseinte vahele, vaid tegutses selle nimel, et viia kliiniku õppetunnid ühiskonna kujundamisse. Nii nagu psühhoanalüüs toimis ja toimib praegugi kultuuriteooriana, võiks ju institutsionaalne psühhoteraapia toimida poliitikateooriana, mis saaks vastata küsimusele, kuidas asutada võrdsusel ja heterogeensusel baseeruvaid ühiskondlikke institutsioone. Vastupidiselt psühhoanalüüsi arusaamale, et kõik inimesed on juba olemuslikult traumeeritud ja häiritud, võetakse siin eelduseks, et meie asutused on need, mis takistavad häirete ravimist või isegi süvendavad neid. Guattari nimetab oma lähenemist „institutsionaalseks analüüsiks“ ning hiljem koos Gilles Deleuze’iga 1972. aastal kirjutatud „Anti-Oidipuses“[23] saab see nimeks „skisoanalüüs“.
Kui psühhoanalüüs teeb vastutavaks isiku ja nõnda kinnistab praegu kehtivat võimu, siis institutsionaalne analüüs ütleb, et häiritud võivad olla küll indiviidid, kuid nad on seda ühiskonnas, mis ei võimalda neil terveneda. Seega pole mõtet katsuda isikuid olemasolevatesse struktuuridesse tagasi integreerida – õige pea oleks tulemus täpselt sama. Mõelgem kasvõi sellele, et tööalase läbipõlemisega tegelemiseks pakutakse ajajuhtimise koolitusi, mis ütlevad inimesele, et sa ise oled süüdi, samas kui ajalist survet tekitavad tingimused jäävad paika. Kui nüüd hakata aga leiutama säärase surveta institutsiooni, siis ilmneb suur erinevus kliinilise ja ühiskondliku teraapia vahel. Nimelt pakub kliinik, nagu öeldud, turvalist ruumi, kus katsetada – kui midagi valesti läheb, on arstid ja hooldajad ikkagi kohal. Nagu ütleb Tosquelles, siis lubab ta inimesel ajada jama ja korraldada klounaadi, psühhiaatriat nimetabki ta klounaatriaks (pr déconniatrie, sulam sõnadest déconner ja psychiatrie).[24] Väljas võib risk olla palju suurem, sest hullumajas pole ohtu, et sind hulluks peetakse… Kuid et mentaalne ja ühiskondlik võõrandumine[25] käivad alati koos, siis peab haigla ravimine tegelikult algama kaugemalt, näiteks rassistava koloniaalvõimu vastu võitlemisest, nagu näitas Frantz Fanon – veel üks tuntud mõtleja ja psühhiaater, kes mõnda aega Saint-Albanis töötas.[26] Nõnda omandab ühiskonna- või kogukonnapsühhiaatria äärmise tähtsuse. Seda ei tohiks aga mõista nii, et kõik vajavad terapeuti ja rahusteid.
Probleem on pigem selles, kuidas tekitada subjektiivsust, mis oleks võimeline hakkama saama iseendale normide kehtestamisega. Guattari teeb siinkohal eristuse subjektrühmade ja allutatud rühmade vahel. Viimased saavad oma õigustuse väljastpoolt ning nende osised saavad justkui asjastatud. Rühma juht, identiteet, hierarhia, käsud ja keelud omandavad tähtsuse iseeneses ja nende põhjendused muutuvad tsirkulaarseks: hierarhia on tähtis, sest hierarhia on vajalik… Võib öelda, et siin võetakse lacanlikku Suurt Teist ehk sümboolset korda paratamatu tegelikkusena. Olgugi et see Teine allutab, pakub ta ka kaitset ennustamatuse, juhuse, kõiksugu väikeste teiste sissetungi eest. Allutatud ollakse struktuurile, mille järgi saab elada õigustatult – see mitteteadlik normeeriv struktuur toimib ühtaegu ka justkui haiglamüüridena, millest väljaspool ähvardab tundmatus. Allutaja on ühtlasi turvavõrk. Võime siin mõelda näiteks selle peale, kuidas meid tänapäeval lohutavaddiskursused tehnoloogilisest progressist ja majanduskasvust, mis on saanud õigustusteks iseeneses. Säärased diskursused toimivad aga ka silmaklappide või õigemini fantaasiatena, mis pööravad pilgu ära reaalsusest, et miski nende siledat funktsioneerimist ei takistaks. Tänapäeva Eesti poliitika võtabki aga seda fantaasiat reaalsusena, unistades kliimakindlast majandusest ja koolidest, kus õpilased oleksid lülitatud otse keelemudeli külge, mis räägiks nende eest. Kui tahta tervemõistust säilitada ja fantaseerimine lõpetada, siis tuleb selliste struktuuride ringlemine katkestada.
Katkestusest lähtubki subjektrühma sünd. Struktuurile astub siinkohal vastu „masin“. Kui esimese elemente saab probleemideta üksteiseks tõlkida (heaolu majanduseks, majanduse progressiks, progressi uuesti heaoluks – neid ahelaid võib igaüks ilmselt mitmeid välja mõelda), siis masin eksisteerib ennekõike katkestusena ehk lõikena struktuuride sujuvas töös. Masina mõiste on Guattaril üsna intuitsioonivastane, sest tähistab (enese)loomingu võimalust, katkestust, mitte aga mehaanilist korduvust samasuse tootmise eesmärgil. Mehaaniline korduvus toimib struktuuride tasandil, masin aga n-ö astub subjekti kõrvale, tema poolele ning lubab tal struktuursest tähenduste mängust väljuda. Ei pea enam olema nii, et kõik komponendid viitavad tagasi teistele lõputus ringluses, mis võib päädida igasuguses põhjata diskursuses ehk simulaakrumis. Näiteks näiline kaasatus poliitilistesse otsustesse, mis töötab üksnes sõnavabaduse tasandil, kuid kus sõnal pole tegelikult kaalu. Kuidas tekitada sõnale kaal, nii et sõna ja subjekt jälle kokku saaksid, et saaks kõnelema hakata kollektiivne lausumisseade?[27]
Guattarilik masina mõiste võimaldab sellele küsimusele vastata üsna veidraid, kuid tulemuslikke radu pidi. Mingis mõttes peaks ütlema, et tuleb lõpetada rääkimine, aitab mölast ja lobisemisest. Miks? Sest edasi diskuteerides, pidades muudkui edasi ühiskondlikku „arutelu“, ollakse haaratud selle Teise vaatepunkti, millest tahetakse pääseda – olgu selleks kolonisaatori või metsatöösturi vaade ja diskursus. Aga asi ei ole ka niisama suu kinni panemises, pigem tuleb diskursus masindada, ühendada masinasse, milles ta ei oleks enam tõlgitav ja konverteeritav võimu tähendustesse ehk tähenduse võimutsemisse. Üks viis mitte arutada on hakata laulma ja avaldada meelt. Kõnet saab masindada, ühendades ta meloodia ja liikumisega, tehes temast tantsu osa, maandades kõne otse kehale.
Nii näiteks võib masindamisena käsitleda Tšiili kollektiivi LASTESIS 2019. aasta protestilaulu ja -tantsu „Vägistaja sinu teel“ (hisp „Un violador en tu camino“), mis võitles naistevastase vägivalla vastu. Laulu nimi on võetud Tšiili politsei loosungist „Sõber sinu teel“ ja see kasutab ka üht salmi Tšiili politsei hümnist „Kord ja isamaa“. Protest ja laul lähtuvad äärmisest pingest, tunnetusest, et enam ei ole võimalik samamoodi edasi minna, ollakse täielikult reedetud, tähendusega diskursus on muutunud tühjaks ja mõttetuks. LASTESIS kirjutab: „Nad võtavad meilt ära kõik peale meie raevu. Ja meie raev häirib neid. Nad tahavad, et me jääksime koju, nagu poleks midagi juhtunud. Neid häirib, et me lähme öösel välja, side silme ees, napilt riides, lauldes neile „Vägistaja oled sina“. Aga me ei ole väsinud karjumast. Me ei väsi, enne kui raev muutub revolutsiooniks.“[28] Säärane kõne, mis enam ei tähenda, vaid ühendab ja loob ruumi, kus saadakse ennast väljendada, lähtub alati struktuuri katkestusest, sest struktuur lahutab (kõneleja kõneldavast, kõnelejad üksteisest) ja samastab (sinu vaatepunkt on tegelikult meie oma: sa ju tahad samuti korda ja rahu…). Just katkestus loob ühisuse, pidepunkti, millest saab kinni hakata, kollektiivselt lausuma ja laulma asuda.
Guattari sõnutsi tekitatakse sedasi transversaalne liikumine[29] tasandite ja institutsioonide vahel, mis võimaldab hakata institutsioone ümber tegema – ehk sisestada neisse pisuke annus re-volutsioonilisust. Nagu tervenemine, muutub ka revolutsioonilisus võimalikuks ainult siis, kui saab vabalt konnata, ühest kohast teise liikuda. Neid liikumisi järgides ja analüüsides ei siseneks psühhiaatria poliitikasse mitte kontrolliva instantsi, vaid võitleva, emantsipeeriva masinana, mille eesmärk oleks sisse seada „analüüsipraktika igal ühiskondlike võitluste tasandil“.[30] Psühhiaatria mitte koloniseeriva, vaid dekoloniseeriva jõuna, mis takistaks fašismi esilekerkimist meie peades. Aga sinnani on ikka veel palju maad minna.
[1] F. Tosquelles, Une politique de la folie. Chimères. Revue des schizoanalyses, 1991, nr 13, lk 66–81.
[2] M. Foucault, Hullus ja arutus: Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2003.
[3] Sealsamas, lk 650.
[4] Sealsamas, lk 637.
[5] E. F. Torrey, R. H. Yolken, Psychiatric Genocide: Nazi Attempts to Eradicate Schizophrenia. Schizophrenia Bulletin, 2009, kd 36, nr 1, lk 26–32.
[6] M. Lafont, L’extermination douce. La mort de 40 000 malades mentaux dans les hôpitaux psychiatriques en France sous le régime Vichy. Ligné, 1987.
[7] I. von Bueltzingsloewen, L’hécatombe des fous. La famine dans les hôpitaux psychiatriques français sous l’Occupation. Pariis, 2007.
[8] C. Robcis, Disalienation: Politics, Philosophy, and Radical Psychiatry in Postwar France. Chicago; London, 2021, lk 18.
[9] F. Tosquelles, Une politique de la folie, lk 73.
[10] Sealsamas, lk 76.
[11] C. Robcis, Disalienation, lk 2.
[12] M. Foucault, Remarks on Marx. Conversations with Duccio Trombadori. Tlk R. J. Goldstein, J. Cascaito. New York, 1991, lk 35–36. Vt Foucault ja antipsühhiaatria kohta ka: C. Robcis, Disalienation, lk 107–142.
[13] C. Robcis, Disalienation, lk 108.
[14] P. Delion, La politique de sante mentale: La psychiatrie de secteur. Les Tribunes de la santé, 2025, kd 83, nr 1, lk 37–45.
[15] F. Tosquelles, Revenons sur la notion d’institution. Rmt-s: J. Oury, F. Guattari, F. Tosquelles, Pratique de l’institutionnel et politique. Abidjan, 1985.
[16] E. Vogman, Embodied Phantasm: Frantz Fanon, Francesc Tosquelles and Psychoanalysis by Other Means. Radical Philosophy, 2026, nr 2.20, lk 53–69.
[17] Sealsamas, lk 57–58.
[18] C. Robcis, Disalienation, lk 99.
[19] Üks olulisi psühhoanalüütilisi allikaid institutsionaalse teraapia jaoks oli Jacques Lacan, kes esimesena üritas psühhoanalüüsi rakendada psühhoosile. Saint-Alban oli üks esimesi psühhiaatriahaiglaid, kus kasutati psühhoanalüüsi vahendeid, segades neid meditsiinilise psühhiaatria omadega.
[20] C. Robcis, Disalienation, lk 41–47.
[21] J. Oury, The Hospital Is Ill. Radical Philosophy, 2007, nr 1.143, lk 44.
[22] Sealsamas.
[23] G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2017.
[24] F. Tosquelles, Une politique de la folie, lk 66.
[25] Prantsuse psühhiaatrias oligi vaimuhaige aliéné ehk võõrandunu.
[26] L. K. Mercier, Saint-Alban’s Contested Legacy. Fanon, Tosquelles and the Politics of Psychiatry in Post-War France. Radical Philosophy, 2.20, 2026, lk 36–52.
[27] G. Deleuze, F. Guattari, Kafka. Väikese kirjanduse poole. Tlk H. Krull. Tallinn, 1998.
[28] LASTESIS, Set Fear on Fire: The Feminist Call that Set the Americas Ablaze. Tlk C. Valle. London; New York, 2023.
[29] F. Guattari, La transversalité. Rmt-s: F. Guattari, Psychanalyse et transversalité. Pariis, 1972, lk 72–85.
[30] F. Guattari, Machine et structure. Rmt-s: F. Guattari, Psychanalyse et transversalité, lk 240–248.
