Inimese aju pole ajas suuremat muutunud, kuid meie arusaam haigusest ja tervisest on tõlgendustele avatud. Määratleme haigust enamasti läbi sotsiaalsete suhete – see on miski, mis takistab meie igapäevast toimimist, suhtlust või tööalast võimekust. Ühiskondlikud ootused, kindlustunne ja poliitiline kliima mõjutavad omakorda otseselt meie psüühilist seisundit. Ometi on vaimsete probleemide lahendamine senini suuresti inimeste endi õlul. Tõesti, oma peas oleme ju üksi. Nii võib tekkida petlik tunne, et vaimne tervis ongi igaühe isiklik probleem. Sõnavara ja normid probleemidest rääkimiseks kujunevad ühiskondlike arutelude käigus. Oma väikese panuse sellesse, et need teemad ei raugeks, annab ka värske Vikerkaare number.

 “On salapärane ilm inimese ajud — täis keldreid, koopaid ja konge, mis peidavad endas tolmu ning ämblikuvõrku, kuid ka üllatavaid mõtteid. Täna olen ma vaadand ühe kellerkummi alla, mis pakatab umbrohtu, vesivõsusid ja katkumaranaid, kuid mille ühes nurgas õitseb sõnajalg lilla leegiga,”[1] mõtiskles kord Felix Ormusson. Salapäraseks ilmaks on aju veel tänapäevalgi. Psühhiaatri pilku ajudiagnostikaga seotud raskustele jagavad Jaanus Harro ja Valdar Parve. Filosoofilisemaid arutlusi haiguse ja tervise ähmastest piiridest leiab aga Simon Reginald Barkeri ja Hasso Krulli sulest.

Normaalsuse rajajoont on aegade jooksul siia- ja sinnapoole nihutatud. Ajaloolisi perspektiive vaimu ja ühiskonna suhetele pakuvad õige mitu autorit. Neist kõige kaugemale ajas tagasi vaatab Anu Rae, kes viib lugeja 19. sajandi Liivimaale, mil tänu arenevale statistikale ning piirkonna majandusliku jõukuse kasvule, tekkis nii vajadus kui võimekus rajada Balti kubermangudesse esimesed psühhiaatriahaiglad. Muutus ei tulnud üleöö. 19. sajand oli siinmail justkui psühhiaatrilise sünkretismi periood, mil ristusid religioossed ja meditsiinilised vaated vaimsetele kannatustele.

Psühhiaatria ajaloos seikleb ka Ott Puumeister esseega “Õigus vabalt konnata”, mis kaardistab olulisemaid murranguid Euroopa institutsionaalse psühhiaatria ajaloos. Kõrvutades neid ühiskondlike liikumiste ja nihetega, joonistub välja lugu muutuvatest võimusuhetest ning vabaduse ja isolatsiooni pingeväljadest. Tegu ei ole ühesuunalise liikumisega. Ühiskond mõjutas küll raviasutustes toimuvat, kuid neis omandatud õppetunnid tervenemisest ning ruumikorralduse mõjust inimhingele, võimaldavad omakorda mudeldada väljaspool haiglaseinu toimuvaid protsesse.

Ruumi ja vaimu suhted on keskmes ka Ingrid Ruudi käsitluses Vaike Lubist kui neuroerinevuse ruumide loojast. Ideoloogiliselt kontrollitud Nõukogude ühiskonna taustal kehastasid Lubi “pilpalossid” teistsuguseid olemis- ja tajuviise. Ruum on osa inimese eneseväljendusest ning võib tema vaimu toetada või kahjustada. Inimsõbralike ruumide küsimus pole aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi. Ülistimuleerivad kaubanduskeskkonnad või autokesksed tänavad ei soosi pahatihti sensoorselt tundlikumate inimeste toimetulekut.

Vaimse tervise ja poliitika teemad on fookuses Danielle Carri intervjuus Aro Velmetile. Juttu tehakse kapitalismi ja vaimse heaolu suhetest, MAHA liikumisest USA-s ning ATH diagnooside plahvatuslikust kasvust. Danielle Carrilt on Vikerkaares varem ilmunud kirjutis “Sitt ajude asemel” Neuralinkist ja tehnilise vaimukontrolli võimalikkusest.

Muidugi leiab vaimunumbrist ka toimetulekule ja ravimeetoditele keskenduvaid kirjutisi. Praktilisi nõuandeid mõtete teadlikumaks suunamiseks ja levinumate mõttevigade vältimiseks pakub Kaspar Kruup esseega “Kuidas mõelda mõtlemisest?”. Psühhiaater Viljar Veede räägib psühhedeelikumide taasavastatud ravipotentsiaalist. Anna-Liisa Leppik, Maria Härmas ja Paul Piik julgustavad lugejaid keerulistele kogemustele huumoriga vinti peale keerama. Lugudekogumik “Vaimsest tervisest me ei räägi” koosneb samanimelise stand up õhtu parimatest paladest ja nende saamislugudest. Oliver Laas teeb aga ülevaate sotsiaalmeedia vanusepiirangutega seotud ohtudest ja ebakõladest.

Loodame, et Vikerkaare vaimunumber aitab lugejal pisutki pea salapärase “kellerkummi” alla piiluda ning leida sealt üha juuri ajavate murede kõrval ka sõnajalaõisi.

*

Igakuiselt võib vaimu turgutada Vikerkaare püsitellimusega: https://tellimine.ee/vikerkaar


[1] F. Tuglas, Hingede rändamine. Tartu, 1925, lk 129.

Samal teemal

Terve Nietzsche, haige Nietzsche

Denn gesund ist, wer vergaß.
Nietzsche, „Die fröhliche Wissenschaft“
Friedrich Nietzsche on Eestis tuttav juba möödunud sajandi algusest. Nietzsche esimene tõlkija oli Ado Grenzstein, kes aastatel 1901–1902 avaldas Olevikus katkendeid raamatust „Nõnda kõneles Zarathustra“. Kuid enamasti polnud tõlkeid vajagi. Gustav Suits, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare tundsid Nietzschet suurepäraselt ka ilma tõlgeteta.…
7-8/2026

Vaimsest tervisest me ei räägi

Kui sa näed inimese sisse, siis on see alati ilus. Võid seal näha siirast rõõmu või läbitud kannatusi või lootusi ja hirme tuleviku ees, aga igatahes on ilus. Ja ehk just seetõttu ongi ilus, et kergused ja raskused, heledused ja tumedused läbisegi maalivad kokku kirjuma pildi.
Peaasi.ee ja Kinoteater on pakkunud…
7-8/2026

Psühhedeelikumide tagasitulek

Intervjuu Ave Taavetile
Ave Taavet: Kaardistaks natuke psühhedeelikumide meditsiinilise kasutamise ajalugu. Esimesed sünteetilised psühhedeelikumid töötatigi ju välja just ravimitööstuse kontekstis. 1950.–1960. aastatel jõuti uurida ka psühhedeelikumide rakendusvõimalusi psühhiaatrias, aga siis vajus see kõik justkui unustusehõlma. Võibolla räägid pisut sellest, milline on psühhedeelikumide ja meditsiini suhte arengukaar olnud ja kus me praegu…
7-8/2026

Vaike Lubi „pilpalossid“ kui neuroerinevuse ruumid

Hilisnõukogude Eestis oli meelelahutust kasinalt. Ei olnud teemaparke, seiklusradu, lottemaid ega jääajakeskusi. Küll aga teati Viljandimaal ja vast laiemalt kogu Eestiski, et Suure-Jaani ligidal metsas on kogum kummalisi rajatisi, mille olevat ehitanud üks veidi omapärane naine. Need olid Vaike Lubi „pilpalossid“, muljetavaldavate mõõtmetega puidust, jäätmetest ja elavatest puudest kokku meisterdatud…
7-8/2026
Vikerkaar