Inimese aju pole ajas suuremat muutunud, kuid meie arusaam haigusest ja tervisest on tõlgendustele avatud. Määratleme haigust enamasti läbi sotsiaalsete suhete – see on miski, mis takistab meie igapäevast toimimist, suhtlust või tööalast võimekust. Ühiskondlikud ootused, kindlustunne ja poliitiline kliima mõjutavad omakorda otseselt meie psüühilist seisundit. Ometi on vaimsete probleemide lahendamine senini suuresti inimeste endi õlul. Tõesti, oma peas oleme ju üksi. Nii võib tekkida petlik tunne, et vaimne tervis ongi igaühe isiklik probleem. Sõnavara ja normid probleemidest rääkimiseks kujunevad ühiskondlike arutelude käigus. Oma väikese panuse sellesse, et need teemad ei raugeks, annab ka värske Vikerkaare number.

 “On salapärane ilm inimese ajud — täis keldreid, koopaid ja konge, mis peidavad endas tolmu ning ämblikuvõrku, kuid ka üllatavaid mõtteid. Täna olen ma vaadand ühe kellerkummi alla, mis pakatab umbrohtu, vesivõsusid ja katkumaranaid, kuid mille ühes nurgas õitseb sõnajalg lilla leegiga,”[1] mõtiskles kord Felix Ormusson. Salapäraseks ilmaks on aju veel tänapäevalgi. Psühhiaatri pilku ajudiagnostikaga seotud raskustele jagavad Jaanus Harro ja Valdar Parve. Filosoofilisemaid arutlusi haiguse ja tervise ähmastest piiridest leiab aga Simon Reginald Barkeri ja Hasso Krulli sulest.

Normaalsuse rajajoont on aegade jooksul siia- ja sinnapoole nihutatud. Ajaloolisi perspektiive vaimu ja ühiskonna suhetele pakuvad õige mitu autorit. Neist kõige kaugemale ajas tagasi vaatab Anu Rae, kes viib lugeja 19. sajandi Liivimaale, mil tänu arenevale statistikale ning piirkonna majandusliku jõukuse kasvule, tekkis nii vajadus kui võimekus rajada Balti kubermangudesse esimesed psühhiaatriahaiglad. Muutus ei tulnud üleöö. 19. sajand oli siinmail justkui psühhiaatrilise sünkretismi periood, mil ristusid religioossed ja meditsiinilised vaated vaimsetele kannatustele.

Psühhiaatria ajaloos seikleb ka Ott Puumeister esseega “Õigus vabalt konnata”, mis kaardistab olulisemaid murranguid Euroopa institutsionaalse psühhiaatria ajaloos. Kõrvutades neid ühiskondlike liikumiste ja nihetega, joonistub välja lugu muutuvatest võimusuhetest ning vabaduse ja isolatsiooni pingeväljadest. Tegu ei ole ühesuunalise liikumisega. Ühiskond mõjutas küll raviasutustes toimuvat, kuid neis omandatud õppetunnid tervenemisest ning ruumikorralduse mõjust inimhingele, võimaldavad omakorda mudeldada väljaspool haiglaseinu toimuvaid protsesse.

Ruumi ja vaimu suhted on keskmes ka Ingrid Ruudi käsitluses Vaike Lubist kui neuroerinevuse ruumide loojast. Ideoloogiliselt kontrollitud Nõukogude ühiskonna taustal kehastasid Lubi “pilpalossid” teistsuguseid olemis- ja tajuviise. Ruum on osa inimese eneseväljendusest ning võib tema vaimu toetada või kahjustada. Inimsõbralike ruumide küsimus pole aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi. Ülistimuleerivad kaubanduskeskkonnad või autokesksed tänavad ei soosi pahatihti sensoorselt tundlikumate inimeste toimetulekut.

Vaimse tervise ja poliitika teemad on fookuses Danielle Carri intervjuus Aro Velmetile. Juttu tehakse kapitalismi ja vaimse heaolu suhetest, MAHA liikumisest USA-s ning ATH diagnooside plahvatuslikust kasvust. Danielle Carrilt on Vikerkaares varem ilmunud kirjutis “Sitt ajude asemel” Neuralinkist ja tehnilise vaimukontrolli võimalikkusest.

Muidugi leiab vaimunumbrist ka toimetulekule ja ravimeetoditele keskenduvaid kirjutisi. Praktilisi nõuandeid mõtete teadlikumaks suunamiseks ja levinumate mõttevigade vältimiseks pakub Kaspar Kruup esseega “Kuidas mõelda mõtlemisest?”. Psühhiaater Viljar Veede räägib psühhedeelikumide taasavastatud ravipotentsiaalist. Anna-Liisa Leppik, Maria Härmas ja Paul Piik julgustavad lugejaid keerulistele kogemustele huumoriga vinti peale keerama. Lugudekogumik “Vaimsest tervisest me ei räägi” koosneb samanimelise stand up õhtu parimatest paladest ja nende saamislugudest. Oliver Laas teeb aga ülevaate sotsiaalmeedia vanusepiirangutega seotud ohtudest ja ebakõladest.

Loodame, et Vikerkaare vaimunumber aitab lugejal pisutki pea salapärase “kellerkummi” alla piiluda ning leida sealt üha juuri ajavate murede kõrval ka sõnajalaõisi.

*

Igakuiselt võib vaimu turgutada Vikerkaare püsitellimusega: https://tellimine.ee/vikerkaar


[1] F. Tuglas, Hingede rändamine. Tartu, 1925, lk 129.

Samal teemal

Suvele vastu!

Juunikuine Vikerkaar pakub lugusid kõigest sellest, mida suurelt suveltki oodata – kultuurielamustest, kirjandusest ja toidust.
Ingrid Ruudi kirjutab Jaapani Teshima saare kunstimuuseumi külastusest. Seal saadud ruumikogemus ajendab mõtisklusi asketismi võimalikkusest ühiskonnas, kus minimalismistki on saanud tarbimismudel. Kas muutunud on maailm meie ümber või inimene ise, tema tähelepanelikkus ja imestamisvõime? Ometi võimaldab…
6/2026

Tõde ja rahvusvaheline õigus

Aprillikuine Vikerkaar võtab vaatluse alla geopoliitilised pained. Püüame meediaväljaannete kiire uudisvoo maalitud pildile sügavust lisada nii ajaloolises kui geograafilises plaanis. Numbri autorid tõmbavad paralleele Eesti ja Gröönimaa, USA ja Euroopa parempoolsete ning meie kaasaja ja rahvusvahelise õiguse kujunemisaastate vahele. Keskseks küsimuseks jääb – kas näeme uue maailmakorra teket või vana…
4-5/2026

Toimetajalt: Jätku leiba!

Meie suhe toiduga on muutunud ühtaegu nii isiklikumaks kui anonüümsemaks.
Ühelt poolt mõjutavad toidu osas tehtavaid valikuid üha enam inimese vaimsed väärtused. See, kuidas näeme teisi elusolendeid enda kõrval, kuivõrd tajume toidutööstuse ökoloogilist jalajälge ning milliseid eetilisi kategooriaid enda jaoks oluliseks peame. Teisalt pole toidu kasvatamine ja valmistamine enam loomulik osa…
3/2026

Vikerkaare loetuimad tekstid, 2025

2025 oli Vikerkaares rahvusvahelise ja kodumaise koostöö aasta, paraku küll seetõttu, et kriisid maailma eri otstes nõudsid süvendatud tähelepanu. Kolleegidega Ukraina PEN-is ja Public Interest Journalism Labis pühendasime oma märtsinumbri Ukrainas toimuvale ukrainlaste endi sõnades. Palestiinlastest kirjanikud Hazem Jamjoum ja Heba Hayek kureerisid aga meie sügisese topeltnumbri kirjanduse- ja kunstiosa…
Vikerkaar