I want to believe
OK, nüüd on selline lugu, et kui te seda teksti näiteks viie aasta pärast loete ja ma täielikult eksisin, siis seda artiklit siin ei ole olemas. Aga kui mul on õigus, on siin must valgel kirjas, et ma ju ometi ütlesin seda teile ning olen kogu aeg niimoodi arvanud. Ma palun teil uskuda kontseptsiooni, suutmata kindlustada, et see töötab. Aga mul on hunnik sõnu, mis üksteise otsa laotuna justkui tunduvad midagi tähendavat. Tuleb välja, et inimesed usuvad tekstimassiive.
Niisiis, hüpotees on järgnev: AI küll muudab maailma, aga suurema osa inimeste jaoks mitte oma tegelike funktsioonide tõttu, vaid pelgalt seepärast, et me sellesse usume.
Mäletate veel NFT-sid? Non-fungible token ehk mitteasendatav vara, kontseptsioon, mis tundus algusest peale tobe, ükskõik kui palju mõned tehnoloogiaentusiastid ei väitnud, et tegu on tulevikutehnoloogiaga. Võimatu on keskmisele inimesele tõsimeeli selgeks teha, et kole virtuaalne joonistus banaaniga ahvist on väärt rohkem raha kui nende auto, maja ja kogu elu jooksul teenitud palk. Ometi töötas haip mõnda aega üsna hästi ning mitmed inimesed said NFT-dega ka ise rikkaks, müües ei midagi muud kui õhku. See pole esimene ega viimane kord, mil selline skeem töötab. Ka raha ise ei ole ju tegelikult mitte miskit väärt, kõigest hunnik paberilehti ja metalli. Tänapäeval on raha sageli täiesti metafüüsiline kogemus, telefonis olev pilt kaardist, mis lähiväljasideme (near field communication) ehk NTC (mitte segamini ajada NFT-ga!) kaudu kannab ühelt kontolt teisele nulle ja ühtesid. Raha, mida ei saa katsuda ega tunnetada, mis on vaid XP-punkt, mis määrab, mida ma parasjagu arvutimängus nimega elu teha saan (täna saab minna toidupoodi, aga mitte restorani, sõita taksoga, aga mitte osta lennupiletit – aga ehk juba homme läheb paremini ja punkte on kusagilt juurde tekkinud). Raha tähendab midagi, sest me oleme omavahel sõlminud sellise kokkuleppe ning praegu on juba liiga hilja ümber mõelda. Miks mitte mõelda välja midagi uut ja lihtsalt leppida kokku, et me usume? Kui usk on vankumatu, ei saa õhuloss kokku variseda.
Mmmmm… kui maitsev töösolk
Hetkel on populaarne uskuda AI-sse. Artificial intelligence – tehisintellekt. Tehislik tõepoolest, aga kas ka intelligentne? Me raiskame iga päev tundide kaupa arukate inimeste aega, et koolitada neid kasutama uusi AI-rakendusi, mis peaksid esmalt hõlbustama nende tööd ning seejärel ideaalis üleüldse kõrvaldama täielikult vajaduse nende tööjõu kui sellise järele. AI-rakendusi kasutades muutud korraga ka AI treeneriks, koolitades seda vastu enda tahtmist ning ilma mingisuguse kompensatsioonita. Ning mida AI siis seni oskab ja kuidas meie elu paremaks muudab? Minu hinnangul pole keskmisele inimesele AI-st hetkel erilist kasu. Siiski tundub, et oleme teinud vaikiva ühiskondliku kokkuleppe, et sellest me kõva häälega ei räägi. Keegi ei julge avalikult tunnistada, kui talle pole AI-st erilist kasu, sest see tähendab ka kuulutada, et ei olda ühiskondlikult eesrindlik professionaal, uue tehnoloogia kasutuselevõtja ega tulevikuinimene. Kas AI-skeptik on üldse piisavalt eri rakendusi proovinud, kas ta üldse teab, mida ta teeb ja räägib? Lihtsam on uskuda, et läbi on kukkunud inimene kui mõne miljardäri poolt arendatud tarkvara. Hei-hoo, nagu Kurt Vonnegut sellistel puhkudel armastas kirjutada. Hei-hoo.
Harvard Business Review (HBR) tutvustas oma lugejale septembris kontseptsiooni nimega workslop.[1]Töösolgiks on AI genereeritud tööalane sisu, mis paistab pealtnäha adekvaatse tööna, kuid mis pole piisavalt sisukas, et tegeliku eesmärgini jõudmist kuidagi soodustada. Slaidid näevad välja kaunid, raportid on pikad ning kokkuvõtted mahukatest dokumentidest tunduvad veenvad. Töösolgi väljasaatjal võib enda ja AI koostööd vaadates tekkida uhke tunne, kuid töösolgi saaja veedab seejärel tunde pealtnäha sisukat dokumenti lugedes ja endiselt mitte midagi aru saades. Ainsaks loogiliseks lahenduseks on dokument omakorda AI-sse sööta ja paluda sellel vastus koostada, selliselt koostatud vastuse vaatab üle algse dokumendi saatja AI, mis teeb seejärel uue vastuse ja nõnda ad infinitum. HBR-i uuringus osalenud USA töötajatest on 40% viimasel kuul olnud töösolgi adressaadiks, kulutades töösolgist arusaamiseks väärtuslikku aega, mida nad oleksid võinud kasutada ettevõttele tulu teenimiseks. MIT-i meedialabori uuring leidis, et 95% organisatsioonidest ei ole AI kasutamisse tehtud investeeringutest saanud mõõdetavat kasu.[2] The Atlantic kirjutab aga katsest, kus programmeerijatel paluti enne ja pärast katses osalemist hinnata seda, mitu protsenti kiiremini nad AI abiga oma tööd teevad.[3] Vastavad hinnangud olid 40 ja 20 protsenti. Katsetulemusi analüüsides selgus, et programmeerijad tegid oma tööd AI abiga tõepoolest 20% võrra erinevalt, aga mitte kiiremini, vaid aeglasemalt. Töösolgi loomise ja sisseahmimise kiirust selline statistika mõistagi ei pidurda. Hei-hoo!
Miniinimene, gigatehas
Kui AI kasu ei too, millal võime siis oodata AI-mulli lõhkemist? Eesti majandus vireleb, aga USA aktsiaturg õitseb ning seda suuresti tänu sellele, et AI edulainel mõnulevate tehnoloogiagigantide väärtust on hinnatud superkõrgeks. Lisaks pumbatakse majandusse miljardeid andmekeskuste ja AI-infrastruktuuri rajamiseks. Kui nüüd ühel päeval leitaks, et AI-ettevõtete tegelik väärtus on oluliselt väiksem, ning AI kasutus oluliselt väheneks, sest ettevõtted selles enam kasu ei näe, langeks USA majandus kriisi, kui just mõnda uut majandusbuumi peale ei tule, milleks peaks keegi ilmselt leiutama midagi veel köitvamat kui AI. Seega tuleb AI-leeki edasi kütta nii kaua kui vähegi võimalik.
Eesti majandusele AI kasutamisest tekkiv kasu tundub üsnagi olematu või siis igal juhul märksa väiksem kui suurriikidel, vähemalt seni, kuni meil puuduvad oma AI-tehnoloogiahiiglased ning gigaandmekeskused. Suurtest andmekeskustest võime tänase elektrihinnaga mõistagi vaid unistada, kuid näiteks Soome madal elektrihind on neile juba sääraseid investeeringuid meelitanud.[4] Meie lootuseks on Balti-Poola konsortsium, mis soovib rajada uhke nimega Baltic AI GigaFactory.[5] Kuigi juhtohjad tunduvad olevat Poola käes, soovib Eesti luua gigatehase iseseisva haru. See tagaks Eesti valitsuse sõnul kohalikele ettevõtetele vajaliku arvutustaristu ja vähendaks sõltuvust kolmandatest riikidest. Riigi pressiteade ei jäta märkimata lootust vähendada tööjõukulusid 10–15%, selgitamata, mida taoliselt vähendatud tööjõud oma eluga edaspidi peale hakata võib. Kas riigi üllaks eesmärgiks on tõesti Eesti töötute arvu kasvatada ja keskmist palka vähendada? Ka see on üks võimalus inflatsiooni pidurdada.
Kelle me üldse gigatehase kõrvale elama jätaksime? Tuulikud ja Rail Baltic tunduvad hiigelandmekeskuse kõrval lapsemäng. Serverite jahutamine nõuab väga palju vett. USA Georgia osariiki rajatud andmekeskuse naabrid kurdavad, et nende vesi pole enam joogikõlblik ning vahepeal puudub veesurve täielikult.[6]Kui põua ajal on riigil viimaks vaja valida, kas tagada vett andmekeskusele või inimestele, ei pruugi vastus olla meeldiv, seda eriti olukorras, mil andmekeskuste toimimisest sõltub oluline osa infra-struktuurist. Tehastega kaasneb ka müra ning õhukvaliteedi langus, mis mõistagi mõjub negatiivselt kohalike tervisele. Aga millise rahaga enda tervist ravida ja kraanivee asemel poest vett osta, kui AI lubab tööjõukulusid kokku hoida?
Kuni kohalik gigatehas ja AI-edulugu puudub, viib iga ettevõte, mis näeb võimalust mõnda rakendust kasutades palgafondi pealt kokku hoida, sellega raha Eesti majandusest välja, aidates peamiselt hoopis USA superrikkaid. Selle külje pealt vaadates ei oleks AI-mulli lõhkemine Eestile ja Euroopale laiemalt sugugi vaid üheselt negatiivne. Mulli lõhkemine ei välistaks, et päriselt transformatiivne AI kunagi siiski valmis arendatakse, aga pelgalt tulevikulootuse peal kaua ei purjeta. Sestap peab uskuma, et tulevik jõuab kiirelt kätte. The Atlantic tuletab meelde, et näiteks elekter sai kättesaadavaks juba 1880ndatel, kuid muutis maailma päriselt alles 1910ndatel. AI puhul võiks selline eksponentsiaalne hüpe toimuda oluliselt kiiremini. Ehk siis meil on mingisugune tehnoloogia, millest pole seni veel oodatud kasu, aga tühja sellest, anname miljardäridele veel natukene aega ja ressursse. Või on asi selles, et AI-mull on liiga suur, et lõhkeda, sarnaselt 2008. aasta majanduskriisist päästetud pankadega on AI-ettevõtted paari aastaga muutunud liiga suureks, et läbi kukkuda.
Järgmine suur murrang on nurga taga, tuleb vaid arendustegevusega jätkata ning lansseerida veel paar uut projekti, ehitada veel sadakond suurt andmetehast ja töödelda veel miljonite inimeste andmeid ning autoriõigusega kaitstud teoseid. Seejärel valmib lahendus, mis muudab elu paremaks. Kui mitte minul ja sinul, Eesti riigil või Euroopa Liidul, siis vähemalt Elon Muskil või Sam Altmanil. Aga sarnaselt põhjusega, miks vaesed eestlased aastast aastasse Reformierakonda valinud on, usuvad paljud, et ka neist võiks saada järgmine tehnoloogiamiljardär. Vähemalt võiks teenida piisavalt, et osta ridaelamuboks Luccaranda, mis sellest megajahist ikka. Tuleb jätkata üritamist, uue tehnoloogia proovimist ning tegevuse efektiivistamist. Investeeri kohe või kaota oma võimalus igaveseks! Ja mull ongi puhutud.
Paljud selliselt loodud iduettevõtted kaovad muidugi sama kiirelt, kui tekkisid. Võimalikku AI-mulli võrreldakse millenniumivahetusel lõhkenud dot-com-mulliga, mille põhjustas interneti leviku tõttu sündinud ettevõtete ülehindamine. Kuigi mitmed iduettevõtted olid 25 aastat tagasi täis õhku, ei olnud seda internet tervikuna, ning jupphaaval, kuid tagasipöördumatult on maailm tänaseks tõepoolest muutunud. AI-hullus on vaid selle üks näide. Keegi ei taha innovatsioonirongile hüpata liiga hilja, aga seda on võimalik teha ka liiga vara.
Aitäh eimillegi eest
Minu isiklikku skepsist ei ole kärpinud pidevad püüded AI-d kasutada ja tema häid külgi leida. AI sisuloomel puudub suurem mõte kui teostada nali stiilis „siin on su koer tuvina“ või „siin on su lahkumisavaldus sonetivormis“. Florian Wahli eelmise suve AI-hitt „Mu vend on lesbi“ on väga lõbus, aga samamoodi on väidetavalt tore vaadata NFT-sid PoCo popkunstigaleriis.
AI pidavat väidetavalt olema suurepärane probleemilahendaja. Mida enam ma teemast tean, seda halvem on AI antud vastus. Õiguslik analüüs: täiesti kohutav, kui sooviks ei ole väljamõeldud kohtulahendid ja seadusepügalad. Ilukirjanduslik tekst: tulemus oleks suurepärane, kui mul puuduks vähimgi eneseväärikus. Tervisenõu: ma ei tea mitte midagi meditsiinist, seega tundub ChatGPT antud nõu täiesti adekvaatne. Küsimused mu auto kohta saavad AI abiga imelised vastused, sest ma ei taipa ka autodest suurt midagi peale selle, kus on gaas ja pidur. Alati saab muidugi ka süüdistada inimest: sisend ei olnud piisavalt täpne, kas ikka oli läbitud LinkedInis nähtud promptimise koolitus? Panusta veel rohkem aega, et õppida tundma AI-rakendusi, mida sul tegelikult algusest peale vaja ei olnud, siis avanevad su silmad ning sinust saab uskuja.
Näiteks Google’i täiesti tasuta veebiotsingu asemel on nüüd võimalik maksta kuutasu, et saada ligi parimale AI-mudelile, mis annab laias laastus samasuguse vastuse kui Google vanasti, kuid lisades vastuse juurde täiendava sõbraliku jutu. Varasem tasuta teenus on asendunud kahekiiruselise internetiga, kus tasuta versiooni kasutajad saavad halvema diili. Ka Google’i veebiotsing söödab esimesena ette AI vastuse, pääsemist pole. Progress on tõesti imeline asi.
Olgu, AI ei pea looma loomingut ega edasi andma mõtestatud teavet, aga temast võiks kasu olla vähemalt arvutamiseks ja tehniliseks tööks. Üks sõber palus AI-l panna tähestiku järjekorda kümme nime. Suurepärane töö, mida anda tegemiseks AI-le ning mille tegemist ükski inimene taga igatsema ei hakka. Sai AI siis sellega hakkama? Muidugi mitte. Jääme ootama paremat versiooni, seni maksame kuutasu edasi.
Tehnoloogia liigne usaldamine võib päris piinlike tulemusteni viia. Kuigi seda otsesõnu ei öelda, vaid süüdistatakse viga automatiseeritud andmetöötluses, tundub pressiteateid lugedes vägisi, et Statistikaamet andis AI-le hunniku numbreid ning palus seejärel arvutada Eesti keskmist palka. Vastuseks oli muljetavaldav 2284 eurot, mis oli lausa 13,8-protsendine kasv eelnenud aastaga võrreldes. Kõigile peale teate avaldajate oli kohe selge, et tegu peab olema veaga, ometi ei avastanud viga keegi, enne kui see avalikkuse ette jõudis. Aga mida tehnoloogiat usaldama jäänud ametnikud siis valesti tegid? Nad läksid kaasa progressiga, sooviga kärpida tööjõukulusid ja olla innovaatiline, täpselt nagu positiivne programm ette näeb. Kasutati parimat kättesaadavat tehnoloogiat ning tuli välja, et tegu oli paraja jamaga. Millegipärast ei peeta sobivaks müüa autot, millel vahepeal üks rehv alt ära veereb, või maja, mille seinad iga suurema tuulega kokku kukuvad, kuid AI-rakendus, mis poole ajast hallutsineerib, tundub mõistlik kulu kogu ettevõttele ning tuleb esimesel võimalusel kasutusele võtta.
AI-d justkui tuleks kasutada ja proovida isegi siis, kui vajadus selleks puudub. Facebooki ja Instagrami emafirma Meta kuulutas septembris välja uue rakenduse Vibes, mis sarnaneb TikTokile või Instagram Reelsile, kuid sisaldab vaid AI genereeritud lühivideoid. Ehk siis koht internetis, kus võimalus sattuda inimloomingule on null, ülipuhas AI sodi otse veeni. Milleks seda vaja on? Aga miks mitte? Vahemärkusena: tehnoloogiateadlikud koolieelikud juba nõudvatki Lotte multikate asemel sloppi.
AI sodi toodab raha Metale ja mitte kellelegi teisele. Koos AI tulekuga on superrikkad saanud veelgi rikkamaks ja meil teistel on võimatu järele jõuda. Ürita leida uut iduettevõtet, mis poleks ChatGPT või mõne muu analoogse rakenduse põhine – tegu on peaaegu võimatu missiooniga. Kaunid sõnad nagu AI-powered või AI-driven tähistavad sageli seda, et rakenduse vereringes tiksub ChatGPT, mis on muutnud end sama tähtsaks osaks majanduse ökosüsteemist kui ligipääs veele või elektrile. Aga kui ligipääsu viimasele kahele reguleerivad tavaliselt mingigi piirini riigid ja seadused, siis suured tehnoloogiaettevõtted on võimsamad kui suur osa maailma riike, seda muidugi juhul, kui nad end nende riikide etteotsa istutanud ja sedasi riigiga kokku kasvatanud ei ole, nagu on juhtunud USA-s. Tahad teha uuenduslikku äri: maksa esmalt tasulise AI-rakenduse eest. Nõnda on suurtele AI-ettevõtetele pidev rahavool tagatud.
Kuigi mitmed AI kasutusvõimalused tunduvad eksisteerivat pelgalt seepärast, et see on võimalik, ei taha ma muidugi väita, et AI-st üldse mingit kasu poleks. Suur arvutusvõimsus on suur arvutusvõimsus ja abiks eeskätt suurte andmemassiivide töötlemisel. Tavakasutajale tundub enim muljet avaldavat aga just AI võime genereerida pilte või tekste, tähtis on pelgalt pildi ja teksti kui content’i olemasolu, selle tegelik sisu on teisejärguline. Tähtis on, et oleks tulemus, mida ette näidata. Olen ka ise AI-d kasutanud näiteks selleks, et genereerida vastuseid ankeetidele, millest tean, et keegi neid nagunii mõttega ei loe. Näe, siin on kole joonistus ja seosetu tekst, see on nüüd olemas. Pole oluline, milleks, peamine on, et saab. Inimene ei suuda võistelda AI võimega toota ükskõik mida hoomamatult kiiresti ja suures mahus. Kas ainuüksi see peaks võtma jala värisema ja tekitama hirmu, et me kõik kaotame varsti töö? Kohane või jää ajale jalgu, see tähendab: hakka tootma paska seepärast, et selline võimalus on olemas. Ja kaota siis hiljem nagunii töö, eriti kui su tööks ongi lasta AI-l sisumassiive toota. Loogiline, et sellisest valemist tuleb ühel hetkel inimene välja võtta. Hei-hoo.
Vabandust, et solvasin su AI-d
Raske on olla AI esivihkaja, ilma et keegi solvuks. Mõnele meeldib Manchester United, mõnele padel, aga samasugune elustiil on AI. Kui Eestis on juba autoomanike liit, ei ole ilmselt kaugel ka AI-kasutajate liidu loomine. Tore, kui AI-rakendused aitavad koostada toitumiskava, transkribeerida intervjuud või tõlkida baskikeelset teksti, aga kas on vaja sellest päevad läbi rääkida? Kas eri rakenduste lakkamatu kasutamine on tõesti identiteedi osa? Sarnaselt padeliga ja suure autoga näitab enda AI-ga sidumine edumeelsust, mistõttu ei maksa imestada, kui näiteks ChatGPT probleemide üle kurtmine võib mõjuda selle kasutajale samamoodi, nagu oleks halvasti öeldud tema enda ema kohta. Ära tule minu lemmikrakendust laimama!
Needus on olla esteet-kusipea, kuid AI-ga loodud tekst või pilt on tavaliselt väljakannatamatult kole ja labane. Olen palju kordi inimestelt küsinud, kas nad on märganud, et nende raamatu kaanepilt või ettevõtte sotsiaalmeediatekst on ilmselgelt AI genereeritud. Tavaliselt pole nad sellele mõelnudki, tegu on olnud sisutäitega, mida oli vaja selleks, et anda edasi midagi muud kasutaja meelest väärtuslikku, näiteks raamatus olevaid tekste või teavet ürituse toimumise kohta. Selline hoolimatus vormi vastu paneb mind tõsiselt kahtlema ka sisus ning sealt tagasi tulla on juba üsna raske. Isegi kui AI ei suuda kvaliteedilt konkureerida päris kirjanike või kunstnikega, selgub, et suurt osa inimestest see lihtsalt ei huvita. Maailm muutub iga AI genereeritud kollaka pildiga aina sürreaalsemaks, nagu oleks meil kõigil peas kollase klaasiga autojuhiprillid, mida enam ära võtta ei saa. Selline graafika varitseb toidukohtade menüüdes ja ettevõtete sotsiaalmeediapostitustes, rääkimata kauge peretuttava sünnipäevaõnnitlustest Facebookis. Ühel hetkel kaob mälestus sellest, et kunagi käisid asjad teistmoodi. Jäävad vaid tüütud vanainimesed, kes kurdavad, et nad ei mõista tänapäeva noori, nende muusikat ja kunsti.
Seda eeldusel, et lootused AI kiirest arengust ei ole saanud tõeks ning meil üldse on enam maailma, mida AI sodiga täita. Ühest küljest räägitakse hirmulugusid, et AI muutub isemõtlevaks ning nõnda targaks, et otsustab maailma paremaks muuta näiteks tülikate ja kulukate inimeste kõrvaldamise teel. Teisalt tundub sama hirmutav väljavaade, et AI-s polegi killukest aru või intelligentsi, vaid tegu on juba olemasolevat kordava papagoiga, kelle jootmiseks tuleb kulutada väga palju vett. Kumb versioon on hullem ja kumb tõenäolisem?
Jättes kõrvale maitse-eelistused, jääb siiski küsimus, miks me seda kõike teeme ja AI-rongile nõnda suure hurraaga peale oleme hüpanud. Vastuseks on nagu alati raha, aga mitte ühegi Vikerkaare lugeja oma. Või noh, Jaan Tallinn, kui seda loed, helista mulle! Hoolimata korduvalt väljendatud AI-pessimismist on Jaan Tallinnast tänu Anthropicusse (Claude AI) tehtud investeeringule saanud tänavu ilmselt Eesti rikkaim inimene. Seda muidugi eeldusel, et AI-mull ei lõhke ning Anthropicu väärtus peagi kivina ei kuku. Kui Jaan Tallinn usub AI arengusse nõnda palju, et sinna raha panustada, kuid samas hoiatab AI kontrolli alt väljumise eest, siis kas tema investeeringu taga on lootus siiski vältida negatiivset stsenaariumi AI hirmutavast potentsiaalist hoolimata? Või lihtsalt soov veel veidi kasu lõigata enne seda, kui maailm lihtrahva jaoks ära lõpeb ja superrikkad Marssi koloniseerima sõidavad? Ehk pole õiglane talle küünilisust ette heita. Kas mitte me kõik ei looda AI-d käitades, et hoolimata kuklas tiksuvast skepsisest muudab AI just meie elu lihtsamaks, aitab lahendada probleeme ning ideaalis teeb meid ka rikkaks? Oh, olla vaid õigel ajal õiges kohas ja millessegi uskuda! Elu ei muutu pelgalt uskumisest paremaks, aga tingimata ka mitte halvemaks. Peaasi, et uskumist ei lõpeta. Siis poleks enam vähimatki võimalust. AI on religioon, oopium rahvale. Tõelisus polegi tähtis, kui sul on usk. Hei-hoo.
[1] K. Niederhoffer, G. R. Kellermann, A. Lee jt, AI-Generated „Workslop“ Is Destroying Productivity. Harvard Business Review, 22.09.2025.
[2] A. Challapally, C. Pease, R. Raskar jt, The GenAI Divide. State of AI in Business 2025. https://www.artificialintelligence-news.com/wp-content/uploads/2025/08/ai_report_2025.pdf
[3] R. Karma, Just How Bad Would an AI Bubble Be?. The Atlantic, 07.09.2025.
[4] C.-R. Puhm, Soome rajatakse hiigelsuur andmekeskus, mis tarbib kuus korda rohkem elektrit kui Estonian Cell. Ärileht, 25.03.2025.
[5] Tehisaru gigatehas. Justiits- ja digiministeerium. https://www.justdigi.ee/tehisaru-gigatehas.
[6] M. Fleury, N. Jimenez, „I Can’t Drink the Water“: Life Next to a US ata Centre. BBC News, 10.07.2025.
