Tehismees

IVAN NARODNY

Tuhande kaheksasaja üheksakümnendamal aastal avaldasid ajalehed sensatsioonilise uudise, et professor Pakterov, Venemaa Jurjevi ülikooli kuulus bioloog, on loonud tehislikke algloomi ja muid enam või vähem algelist laadi elusolendeid, kellest üks üteldi sarnanevat mingit pentsikut sorti miniatuurse kahepaiksega. Ehkki professori maine teaduse ilmas oli kõrge, võeti see kuulujutt vastu skeptilises vaimus. Siiski jätkus ajakirjade toimetajail uudishimu tema uurimistöö kohta lähemalt järele pärida, ja ühe juhtiva ajakirja ülesandel külastasin mina võlurit tema laboratooriumis. Seltskondlikult olin professoriga tuttav juba pikemat aega ega kõhelnud talle selgitamast oma külaskäigu eesmärki.

Professor, umbkaudu neljakümneaastane mees, võttis mu vastu kui sõbra ja näitas mulle pikka rida klaasvitriine, milles minu silmad seletasid kummalisi pisiloomi, vaid mõni üksik neist suurem tavalisest kärbsest, oma olemasolu eest võitlemas. Taibates, et need olid pelga inimliku geeniuse looming, tundsin sügavat aukartust. Ma vaatasin professorit kui uue maailma loojat ning avaldasin talle oma sügavaimat imetlust. Ma palusin, et ta nimetaks kõrgeima eluvormi, mille on loonud. Uhkelt naeratades andis ta mulle märku järgneda ning sosistas: „Ma näitan teile midagi uut; aga teie peate andma mulle oma ausõna, et see, mida näha saate, jääb saladuseks.“

„Professor, ma tõotan seda,“ vastasin ma südame pekseldes.

„See on minu laboratooriumi kõige püham paik,“ ütles võlur, „ja mitte kellelgi ei ole luba siia siseneda ilma minuta. Need inimesed, kes siin käinud on, võiksin ma oma sõrmede peal üles lugeda.“

Ma kummardasin, tunnustades erakordset privileegi, mille osaliseks mind oli arvatud, ning me astusime pimedasse ja sooja tuppa, kus pikkade laudade peal võis näha rida kaetud kaste. Toa keskel, suure neljakandilise laua peal olid katseklaasid, silindrid ja instrumendid, mille jaoks üheski sõnaraamatus nimesid ei leidu; seinad olid kaetud riiulitega, mida täitsid eri mõõdus pudelid ning veidravõitu välimusega teadusetegemise riistapuud. Tuba valgustas laes rippuv punane lamp, õhk oli paks mingi kääriva vedeliku raskest lõhnast.

„Vaadake siia,“ ütles professor, eemaldades ühelt klaaskastilt katte ja näidates mulle selles sisalduvat ovaalset, suure arbuusi suurust musta kotti. Kott oli painduva toru abil ühendatud pika punase silindriga, mille ümber keerdusid elektrijuhtmed. See liikus rütmiliselt nagu kloppiv süda, muud ebaharilikku selle juures ei olnud. Silmamata midagi, mis olnuks juba nähtust veel imetaolisem, palusin ma professorilt seletust. Ta vaikis, otsekui rõhutamaks selle tähtsust, mida kavatseb ütelda, ning lausus siis: „Vaevalt teie seda usute.“

Ta vaikis taas, näol ilme kui inimesel, kes tahaks suuta minu mõtteid lugeda.

„Professor, ma usun teie sõna aukartuses,“ kinnitasin ma talle.

Kontrollides oma seadeldist kronomeetriga ja mingi stetoskoopi meenutava instrumendiga, silmitses ta mind sügavtõsiselt ning, osutades meie ees lebavale esemele, lausus:

„See on tehislaps!“

„Mida? Inimolend?“ hüüatasin ma kohkunult.

„Jah, seda see on, minu eluunistus. Oma rikkuse ja tervise olen mina sellele ideele ohvriks toonud! Ja kui see mul korda läheb, siis olen ma oma sajandi kõige õnnelikum inimene,“ ütles professor innukalt. „Kui see tõestatud saab, et mina uue inimese olen loonud, siis kingin ma temale tundlikumad meeleelundid ja paremad organid kui need, mille lõi Piibli Jumal. See seeme on siin arenenud viisteist kuud.“

„Kas aga ei kulu inimlapsel sündimiseni üheksa kuud?“ küsisin ma.

„Väga õige,“ möönis professor, „aga ärge unustage, et see siin on tehislaps. Minu tulevikuinimese arenemise protsessis ei ole kasutatud midagi, mis oleks loomset päritolu. Kõik, isegi vereessents, millega loodet toidetakse, on ekstraheeritud taimsetest organismidest, vanal Aadamal ega loomsel elul ei pea minu uue inimese kehas pisimatki osa olema. Kõik peab olema fundamentaalselt uus. See on loomeakt.“

„Mis seadeldis on see, mille sees imeline seeme kasvab?“ küsisin ma, osutades rütmiliselt tukslevale kotile.

„See on inimese inkubaator ehk tehisüsa,“ vastas võlur. „See painduv toru toidab embrüot tehisverega, mis tuleb tema kohal asuvast reservuaarist. Siiani on kõik läinud rahuldavalt, kuue kuu pärast loodan ma jõuda sünnini. Juba praegu on embrüo kuuenaelase imiku suurune.“

„See on vapustav,“ katkestasin ma teda. „Aga kas tal saab ka olema inimaju, ja missugune teie tehisinimene teie arvates hakkab välja nägema?“

„Noh,“ teatas professor, „ma tahaksin, et mu lapsel – nii ma teda kutsun – oleksid olemas kõik need meeled, mis praegusel inimesel puuduvad: näiteks võime näha röntgenkiiri, magnetlaineid, hüpnootilisi ja spirituaalseid hoovusi, nähtamatuid maailmu ja nende olendeid, neljandat, viiendat ja kõiki järgmisi dimensioone. Minu lootus on, et nii nagu meie seilame meredel, hakkab tema lauglema ajas ja ruumis ning uurib läbi nii taeva kui ka põrgu; ehk teisiti öeldes, et tema on võimeline avastama seda, mida me praegu nimetame looduse saladusteks. Võtkem näituseks kõige lihtsam igapäevane fenomen – uni ja unenäod. Kui vähe teadus neist teab ja kui võimetu on niisuguseid müsteeriume seletama!“

Professor oli rääkinud tõsiselt ja niisuguses filosoofilises rahus, et mul jäi üle vaid tema geeniust tunnustada. Siis avas ta ühe teise oma peidetud inkubaatoreist ning näitas mulle midagi, mis mul jahmatusest jalad nõrgaks võttis. Väikese klaasinstrumendi sees nägin ma edasi-tagasi kõndivat pügmeeahvi, vaevalt pikemat kui minu sõrm. Tal oli neli silma ja neli kõrva ning lisaks mitmesuguseid elundeid, milletaolisi ma ei olnud veel näinud ühelgi loomal. Professor ütles mulle, et see olend on ahvi ja sisaliku ristand – kõigest üks eksperiment umbes samas laadis, nagu luuakse hiina kääbuspuid. See niisiis ei olnud täienisti tehislik toode.

„Kas teie usute, et peale teadusele tuntud olendite eksisteerib veel teisigi?“ küsisin ma.

„Arvutumal hulgal, kuid meil ei ole elundeid, mille abil neid aistida,“ vastas leidur. „Ma usun inglite ja kuradite ja teiste meile aimamatute maailmade asukate olemasolusse. See pügmeeahv teie ees suudab juba näha röntgenkiiri ning eeterlikke olendeid; sellepärast panin ma temale nimeks Sylphonom. Minu tehislapse nimeks saab Sylphomanus. Ma loodan, et tema saab kasvama meile tuntust erinevas vaimlises keskkonnas ja et ta võib meile veidi teadust tuua võõrastest maailmadest ja olenditest.“

Edasi seletas professor, miks ta oma esimesi kohmakaid leiutisi saladuskatte all tahab varjata. Ta ihkavat üllatada maailma millegi rabavaga; oma tehislapsest, ütles ta mulle, ei kavatse ta avalikult teada anda enne, kui on jälginud selle arenemist täiskasvanud meheks. Me vestlesime veel tunnikese; siis, oma külaskäiguga enam kui rahul, ma lahkusin.

Kui see kõik, mida ma näha olin saanud, ei oleks olnud professor Pakterovi laboratooriumis ja kui kõik, mis ta mulle rääkis, ei oleks põhjenenud nii õpetatud argumentidel, ei oleks ma uskunud, et niisugused asjad on võimalikud. Aga tema paljastusi uskusin ma olevat kohustatud tõeks võtma.

Ma pidasin antud tõotust ja ei reetnud tema usaldust sõna ega teoga. Ühel päeval sain ma professorilt lühikese sedeli, milles ta teatas, et on Venemaalt lahkunud ja asunud elama New Yorki. Ta lubas, et annab mulle teada, kui tal midagi konkreetset peaks avaldada olema.

Möödus palju aastaid. Mõnda aega seisin ma kirjavahetuses selle suure leiutajaga, kes paistis olevat avalikkuse vaateväljast kadunud. Ka mina ise asusin New Yorki ja ootasin palavalt võimalust professorit külastada. Oma suureks pettumuseks sain aga teada, et mõni kuu varem oli tema New Yorgist lahkunud ja siirdunud idamaadesse. Ei jäänud üle muud kui kirjavahetust jätkata ja oodata.

Minu külaskäigust professor Pakterovi Jurjevi laboratooriumi oli möödunud kakskümmend aastat ja ma olin peaaegu lakanud lootmast, et ta eksperiment osutus edukaks, kui ühel päeval juhtus midagi erakordset. Minu kabinetti sisenes üks noor mees ning ulatas mulle kirja, mille sisu oli järgmine:

„Minu armas sõber! Selle kirja toob Teile minu poeg Sylphomanus, kes viibib parajasti hariduslisel reisil ümber maailma. Ma loodan, et tema jutustab Teile palju huvitavaid lugusid ja et ta isik Teile huvi pakub. Kõike, mida Teie tema heaks teha võite, hindab kõrgelt

Südamlikult Teie

N. Pakterov.“

Ma silmitsesin noore mehe atleetlikku figuuri, kena nägu ja seiklushimulisi silmi ning vajusin oma toolikorju najale.

„Noh, siin ta nüüd on, see tehismees!“ pomisesin ma oma nina alla, paludes külalisel istet võtta. Tegin talle ettepaneku New Yorgis viibimise ajal minu külaline olla, ja heameelega võttis ta selle vastu. Siis küsisin, mil viisil ma kõige paremini saaksin temale kasulik olla.

„Ma sooviksin, et annaksite ühe mu jutu mõnele ajakirjale ilmutada. Ma panin sellele pealkirjaks „Minu seiklused teiste maailmade vaimudega“,“ vastas ta.

„Eks ole see täpselt see teema, mida professor oma sõnul soovis oma tehislast tundma õppivat,“ mõtlesin ma ja küsisin temalt, kas ta lugu põhineb tegelikel kogemustel.

„Oh. Kõik, mida me ette kujutame, on ju tegelik kogemus. Kõik veidrad väljamõeldised on inimese vaimusünnitised.“

Ma kehitasin hämmeldunult õlgu.

„Ajakirjatoimetaja seda asja niimoodi ei vaata.“

„Oo, ma oskan oma jutustust publiku maitse järgi suhkurdada ja vürtsitada, nii et see toimetaja piiratud intelligentsile meeldida võib. Rangelt võttes ei ole midagi niisugust nagu reaalsus olemas,“ vastas mu külaline tõsiselt. „See jutt, mida ma sooviksin teie kätte anda, on kirjutatud, nagu teie näete, moodsate postimpressionistide laadis. See peaks meeldima tänu oma originaalsusele. Pealegi peaks Ameerikas seda toetama minu isa kuulsus.“

„Milline imeväärne vaim!“ mõtlesin ma, ütlesin aga ainult:

„Jah, härra Pakterov, see on tõsi, ma olen kindel, et teie puhul avaldaksid nad kõik, mida te iganes ainult kirjutate. Kas teil on midagi kaasas?“

Suure uudishimu tõttu suutsin vaevu end valitseda. Toonud lagedale käsikirja, mille ta mulle ulatas, ütles Pakterov:

„See algab minu seiklustega ülemises ilmas ja lõpeb mu seiklustega allilmas.“

Ma voltisin lehed lahti ja lugesin alljärgnevat:

„Alguses lõi Inimene taeva ja põrgu. Ja taevas ja põrgu olid tühjad ja paljad ja pimedus ja valgus olid segamini Aja palge kohal. Ja Inimese vaim liikus Fantasmagooria palgel.

Mitte keegi ei seisnud illusioonide platvormil, mitte keegi ei hõisanud fenomenide kajade kiituseks.

Ja Inimene ütles: Saagu kurjus ja voorus. Ja nii sündisid Kurat ja Jumal.

Ja Inimene nägi Jumalat ja et see hea oli, ja ta tegi taeva temale eluasemeks; aga Kuradi pagendas tema põrgusse.

Ja Inimene tegi Ego ja lahutas need ihad, mis olid Egost alamal, nondest, mis olid Egost ülemal; ja nii sündis.

Ja Inimene ütles: saagu mõte, kujutlus, emotsioon, ratsionaalsus, põhjus ja tagajärg; ja ta nägi, et see oli hea.

Nii lõi Inimene Jumala ja Deemoni omaenese näo järgi; Inimese näo järgi lõi ta nemad.

Ja nad olid mõlemad alasti, Jumal ja Kurat, ega häbenenud.

Kui ma ärkasin maa peal ja mõistsin, et minu osaks oli süüa oma leiba raske vaevaga kõik oma elu päevad ja et tee oli kasvanud täis kibuvitsu ja ohakaid, siis ihkasin ma uurida taevast ja põrgut, neid paiku, mille olid loonud minu esimesed esivanemad.“

Ma peatusin, heitsin pilgu oma külalisele, kes luges ajalehte, ning küsisin, kas see, mis ta oli kirjutanud, on ka tõde; sest Ameerikas mõõdetakse kõike faktilisuse ja ratsionaalsuse mõõdupuuga.

Ta kehitas õlgu ja vastas:

„Kui teie saaksite end muundada natuuriliseks inimeseks ja hõljuda Aurelianuse müüri, Muutuse tornide ja Aja sügaviku kohal, siis mõistaksite, et see teie meelest nii tähtis tegelikkus on paljas sõnadega mängimine ja narritegemine.“

Ma noogutasin, palusin tal end mugavalt tunda ning lugesin käsikirja edasi:

„Taevasse jõudes ma nägin, et see oli imedemaa. Seal ei olnud linnu, ei olnud kohustusi, ei olnud pahesid ega voorusi. Asutused, kirikud, vaestemajad, vanglad, kohtukojad ja haiglad olid tundmata. Igal sammul leidus idüllilisi külateid ja rustilisi majakesi. Rahu ja harmoonia, tervis ja õnn valitsesid kõikjal. Maastik tõi meele tohutusuure super botaanikaaia. Siin ja seal hakkas mulle silma hõljuvaid inglirühmi. Rahulikest taredest hoovas mahedat muusikat, luilutavate hällilaulude sarnast. Puud olid lookas kõige maitsvamate viljade all, ja igaüks võis vabalt võtta ja süüa kõike, mida ta hing vaid ihaldas.

Paari taevaolendiga kokku juhtudes küsisin ma neilt, kas saab siin kuskilt osta mõne nipsasjakese enesega mälestuseks maa peale kaasa viia. Nad vaatasid mind hämmeldunult, mõistmata, mida ma silmas pean. Kui ma seletasin, et panen ette teha vahetuskaupa, taevakaup minu maise raha vastu, viskasid nad käed kõrgesse, hüüdes:

„Siinsel maal ei tunta raha. Ilma selleta on elu siin palju rahulikum.“

Ma kummardasin ja küsisin teed Jumala residentsi juurde.

„Ohoo, te mõtlete seda eelajaloolist kuju, kelle Inimene lõi? Tema järele meil siin vajadust ei ole, tema viskasime me ammuilma taevast välja.“

„Kui veider!“ hüüdsin ma. „Aga kuidas te saate elada ilma kuningata, mingit liiki isevalitseja või peadirektorita? Kas teil pole taevas siis parlamente, hääleõigust ja muid seesuguseid ideaalseid asutusi?“

Ingel naeratas, raputas pead ja vastas: „Ei, härra. Need maised virvatulukesed on taevaste olendite vaimust ammu pagendatud. Meil pole seadusi ega oma aega teenivaid, äraostetavaid seaduseandjaid; selle asemel oleme meie kultiveerinud elavat seadust iseenestes. Me kuulame oma südant ja kasvatame oma hinges teadlikkust seitsmest kuldsest reeglist; seetõttu ei ole taevas seadustest ega seadusandlusest mingit tolku. Siin valitsev harmoonia on see, millest sünnib kõige silmaga nähtava õndsalik olek.“

Ma küsisin temalt, kas minagi võiksin saada taeva kodanikuks, ent ta vastas, et esmalt peaksin ma olema üliinimene, kes ei tunne kiindumust ei raha ega meeleliste lõbude vastu. Et ma olin otsustanud külastada ka põrgut, jätsin ma hüvasti ning lahkusin.

Luciferi riiki jõudsin ma raskusteta. Kui ma selle lähimal kaldal randusin, võttis mind kai peal vastu tosin või rohkem koerataolist, imposantsetesse mundritesse riietatud olendit, kes küsisid, kas mu käe otsas olevas kotis leidub ka mingeid tollitavaid kaupu. Et ma põrgu seadustest midagi ei teadnud, vastasin, et mu ainus reisivarustus on vaimline – teatav sulandumine ja vastastikune vahetamine, mis püsivalt püüdleb eksistentsi poole.

Mind otsiti hoolikalt läbi; siis, kui midagi ei leitud, juhatas üks umbuskliku moega asjamees mu kitsasse paviljoni, kust ma laskusin maa-alusele platvormile. Selle leidsin ma inimesi tihedalt täis olema, ja kuumuse ning koletute haisude tõttu hakkas mul pea ringi käima. Mõne minuti ootamise järel ilmus pikk paljude vagunitega rong. Pikakasvulised vahid lükkasid mind koos teiste reisijatega rongi peale; ja nii, tihedalt koos kui silgud pütis, algas meie reis. Mõneminutise sõidu järel rong peatus. Mõned inimesed tulid peale, teised läksid maha; aga kitsikus muutus üha hullemaks. Lõpuks, olles juba minestusse langemas, tormasin ma rongist välja ja trepist üles nii kiiresti kui jalad võtsid.

Oma suureks üllatuseks leidsin ma end suurest linnast – inetust, räpasest ja lärmakast.

„Mis selle koha nimi on?“ küsisin ma ühelt ajalehepoisilt.

„See on Uus Gomorra, Luciferi Riigi pealinn. Kas sa siis midagi ei tea?“ teatas ta ninakalt. Niipalju kui ma nägin, kandsid Uues Gomorras kõik liiga palju riideid. Naistel olid isegi näod kaetud. Tänavaid täitis küpseliha, roiskuvate jäätmete ja suitsu lehk, ehkki leidus ka palju pinnapealset elegantsi. Igal sammul oli näha politseinikke, kohtunikke, kirikuid, heategevaid organisatsioone, vanglaid ja kaubamaju. Oma suureks hämmastuseks nägin ma teatreid, liikuvate piltide etendusi, ooperiteatreid ja hotelle, kõik nii nagu maa pealgi, ainult et toretsevamad. Et ma märkasin enese olevat avaliku uudishimu objekti, püüdsin välja selgitada, miks see nii on. Õige varsti sain teada, et olles äsja lahkunud taevast, olin ma põrgu jaoks liiga ebakonventsionaalne: sest üks politseinik viis mu räpasesse kongi, ja mind süüdistati sündsusetuses, sest ma kõndisin paljajalu.

„Kas teil põrgus raha on?“ küsisin ma vangivahilt.

„Muidugi, selle ümber kõik keerlebki!“ vastas ta, paistes kangesti teada tahtvat, kas ma olen ka rikas. „Inimest mõõdetakse siin tema raha järgi. Kui mõnel raha ei ole, siis ei ole tal lootust midagi saada. Aga kui sul raha on, siis võid sa tappa, varastada, petta, endale hea nime võita, saada tiitli, naudinguid ja kõike muud, mida tahad!“

Mul oli mõni münt, andsin ühe vahile ja küsisin, kas ta oleks nii lah-ke ja selgitaks välja, kas põrgu pealinnas elavad mõned mehed, kellest ma maa peal kuulnud olin: Dante, Milton ja Van Noppen – mehed, kes olid põrgust pikad poeemid kokku kirjutanud. Vaht oli üliviisakas, kõlistas Politsei Peakorteri Infobüroosse ning kordas minu küsimust. Mõne minuti pärast tuli vastus:

„Meie karmide sisserännupiirangute tõttu ei oleks teie nimetatud anarhistidel iial lubatud põrgus maabuda.“

„Aga ma tahaksin teada, kas Uus-Gomorras viibivad Spinoza, Savonarola ja teised maise ilma suured patused, kelle kirik põrgusse määras?“

„Siin küll mitte!“ kõlas põlglik vastus. „Meil põrgus on enamik suuri kirikumehi, pankureid, senaatoreid, kohtunikke, kongresmene, poliitiliste parteide juhte, õpetlasi, edukaid kirjanikke, advokaate, arste, näitlejaid, kuulsaid filantroope ja üldse üks üsna huvitav ja moodne seltskond,“ ütles vaht.

„Aga kuidas teil naistega on?“ küsisin ma edasi.

„Oo, meie juurde jõuavad paljud maise ilma kuulsad seltskonnadaamid, kuningannad ja hõrgud hertsoginnad,“ vastas ta.

Järgmisel päeval viidi mind kohtu ette, kus mulle määrati karistuseks viiskümmend dollarit trahvi või viiekümnepäevane vangistus. Et mul seda raha ei olnud, pidin minema vangi.

Minu vangipõlve teisel nädalal sisenes mu kongi piduliku moega härrasmees ja teatas, et laseb oma „poistel“ mind otsemaid vabastada, kui ma ainult hääletan tema partei, mis parajasti võimul oli, kandidaatide poolt.

Järgmisel päeval hääletasin tema kandidaatide poolt, nagu mind oli õpetatud, ja üks „bossi“ käsilane viis mu moodsasse hotelli ning kostitas mind mitmekäigulise peene lõunasöögiga, misjärel mind kutsuti teatrisse. Et näidend vaimule vähimatki veetlust ei omanud, oli see mulle piinaks ja ma lahkusin. Mu teejuht järgnes mulle ning pani ette, et võtaksin õhtueinet mõningate põrgu daamidega.

„Mis kohutav maa!“ ütlesin ma nördinult.

„Kuidas!“ hüüdis üks hääl mu selja taga. Keegi haaras mul õlgadest ning kutsus politsei. Jälle viidi mind politseijaoskonda ja pisteti pokri. Minu ümber löödi kõvasti lokku. Uus-Gomorra kohtunikud, advokaadid ja ajalehed võtsid asja tõsiselt, mitte niivõrd selle pärast, mis ma olin ütelnud, kui teatud tehniliste üksikasjade tõttu nende bürokraatlikus süsteemis. Pärast pikka ja sensatsioonilist kohtuprotsessi mõisteti mind soovimatu välismaalasena väljasaatmisele. Kergendusohkega kuulasin ma otsuse ettelugemist ning lahkusin, õnnelik, et olin nii kergesti põrgust pääsenud.

Möödus ajatuid eoone. Ma uurisin ruumi ja aega, vaadeldes Muutuse ja Igaviku värelevat panoraami. Otsustanud siiski oma astraalset eksistentsi jätkata, reisisin ma tagasi maa peale ning leidsin, et mu füüsiline keha oli juba hauda pandud. Möödunud oli pool sajandit. Niisiis, alustamaks uuesti maist elu, sisenesin ma ühe mehe organismi ning taastasin uues eksistentsis inimliku elutegevuse. Ma leidsin eest uued kohustused, uue ümbruse ja uue keha; kuid mu hing oli ikka selline, nagu ta alati oli olnud ja milliseks ta igavesti jääb.“

Selle kummalise loo lugemise lõpetanud, heitsin ma pilgu oma külalisele, kes vaatles läbi akna linna katuste taha loojuvat päikest.

„Milline ebatavaline jutt,“ märkisin ma. „Kui see ei oleks teie kirjutatud, siis vaevalt ma suudaksin sellele kirjastajat leida. Ma arvan, et teile ei tohiks maksta madalama määra järgi kui see, mida saavad põhjapooluse uurijad, Aafrika kütid, raskekaalu poksijad, uute religioonide asutajad ja muud taolised kõrgelt hinnatud Ameerika autoriteedid.“

Ta noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.

„Nonii, siin on nüüd minu šanss endale nime teha ja hankida rikkust ning kõike, mida siitilmas ihaldusväärseks peetakse,“ mõtlesin mina ning asusin tegema plaane lähitulevikuks. Ma otsustasin avaldada ajalehtedes teadaande, et mul on siin New Yorgi linnas teada super-evolutsiooniline inimene, see kangelane, kellest unistas Nietzsche, kui ta kirjutas üliinimesest. Kas ei olnud ma oma silmaga näinud, kuidas ta Jurjevis professor Pakterovi laboratooriumis tehisüsas lebas? Ma tõusin ja andsin oma külalisele käe, öeldes, et kutsun järgmiseks päevaks ajalehed teda intervjueerima, nagu see silmapaistvate meeste tutvustamise puhul hästi juurdunud kombeks on.

Me läksime hotelli, kus seltsis õhtust sõime, ja seejärel saatsin ma ta tema eluruumidesse. Seal soovisin talle head ööd ning lahkusin. Koduteel keerles mul peas suuri plaane ülemaailmse sensatsiooni tekitamiseks.

Pärastlõunal jõudis kätte intervjuu kõigi New Yorgi ajalehtede esindajatele. Võtsin reporterid vastu hotelli fuajees ning jutustasin nendele kõigest, mida olin kakskümmend kaks aastat tagasi näinud Jurjevis professor Pakterovi laboratooriumis. Siis jutustasin sellest, mida ta oli mulle rääkinud; ja viimaks näitasin neile fotosid tema tehisloomadest ning tehisüsast. See oli kõige toredam uudis, mida need noored ajakirjanikud oma elus kuulnud olid; ja et minu väidete tõesust kinnitasid fotod ja toetasid kuulsa leiutaja isiklikud kirjad, kirjutati hoolikalt üles iga mu viimane kui sõna.

Mis puudutas intervjuud noormehe endaga, mille eest ma lubasin kõrget hinda nõuda, siis teatasin, et see toimub järgmisel päeval. Siiski lubasin neil teha temast pilti ning saada talt vastuse, kas ta tõesti on Sylphomanus Pakterov.

Keegi ei või kirjeldada minu suurt rõõmu, kui ma järgmisel hommikul leidsin, et New Yorgi ajalehed olid omistanud sellele intervjuule kõige erakorralisema tähtsuse.

Vähemalt sada telegrammi saabus järgmisel hommikul juba enne, kui noormees üles tõusis, mõned pakkudes määratut hinda loa eest teda avalikkuse ette viia, teised palumaks üksikasjalikumat informatsiooni eriintervjuude jaoks. Oma protežee jutu müüsin ühele ajakirjale maha hinnaga kolm dollarit sõnast, vaikival kokkuleppel, et sama hinna eest ostetakse ära kõik, mis tema sulest edaspidi veel tulla võib. Kell pool kümme hommikul oli hotelli fuajee silmapaistvaid mehi ja naisi, veidrikke ja moenarre nii tihedalt täis, et mul oli raske neist mööda päevakangelase apartemendi juurde pääseda, et anda talle teada, missuguse sensatsiooni ta on põhjustanud.

Kui ma härra Pakterovi magamistuppa astusin, oli ta juba ärkvel ja valmis üles tõusma. Ma ulatasin talle hommikulehed ja hüüatasin:

„Härra Pakterov, te vaadake vaid seda!“

Ta luges pealkirju; siis, üha suurema erutusega, intervjuud, mis neile järgnes. Ta nägu tõmbus kaameks, ta käed hakkasid värisema ja pea vajus tagasi padjale.

„Mis lahti? Kas te olete haige?“ küsisin ma õhku ahmides.

„Mis te ise arvate? See on kohutav!“ kogeles ta kähedal häälel.

„Mis te sellega öelda tahate? Kõik on täpselt nii, nagu ma neile jutustasin. Mis teile siin vastumeelt on?“

„Kogu see lugu on kohutav. Ja kui veel mu isa seda loeb – oh taevas!“

„Rumal jutt! Ma ei leidnud siit ainsatki valeväidet,“ vastasin ma.

„Te olete teinud hirmsa vea. Mina ei ole tehismees – see on peamine viga,“ hüüdis ta voodist välja hüpates. „Kuidas teile ometi pähe tuli öelda, et mina olevat tehismees?“

„Püha jumal! Kas teie ei ole siis Sylphomanus Pakterov; ja kas teie isa ei näidanud teid mulle oma tehisliku inimeseinkubaatori sees Jurjevis kakskümmend kaks aastat tagasi? Sestpeale olen jälginud kõike, mis ta on teinud,“ vastasin ma üha kasvava ärevusega.

„Jamps! See on õudne eksitus,“ ägas mu külaline oma juukseid katkudes, nagu oleks ta aru kaotanud. „Mina olen oma isa lihalik laps ja sündisin aasta pärast seda, kui ta asus New Yorki, kus abiellus ühe ameeriklannaga. Sellest tehislapse embrüost, mida teie Jurjevis mu isa laboratooriumis nägite, arenes, nagu ta mulle korduvalt seletas, üks arutusuur seen.“

„Seen?! Kas olete selles kindel?“ karjatasin ma, jalust nõrkenuna vastu seina vajudes.

„Ma võin seda tõestada. Oh jumal, see on skandaal! See on kohutav!“

Me vaarusime toas ringi nagu kaks maniakki, panemata tähelegi telefoni lakkamatut helinat ja visiitkaartide ning telegrammide kuhjasid, mida hotellipoiss iga mõne minuti tagant sisse kandis.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Ivan Narodny, The Artificial Man. The San Francisco Call, 05.05.1912.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi