Jaan Sibul/J. Talune/Ivan Narodny

TOIVO KITVEL

Jaan Sibul (Sibbul, Sibbol) sündis 1869. aastal Verioras aidamehe pojana. Pärast õppimist Räpina kihelkonnakoolis ja Võru kreiskoolis töötas ta Võrus raamatukaupluses. Tulevase kirjamehe loomingut aitavad lahti mõtestada tema tollased seisukohad: „Jutt ehk luule on nagu unenägu, millel tõsise olemuse põhi puudub, kuna ühe teaduse kirjutamisega koguni teine lugu on. Siin püüab tõsidus [= tõsiasi, fakt – T. K.] nenda tõsiduse nagu kivi peale ehitada. Nagu vooruse kohuste täitmine inimese meelele raske ette tuleb, nii on ka tõsidusega lugu, et tall kare ja hiilguseta ümbrus on, kuna aga ta sisu oma maitse poolest kõigest üle käib.“[1] Hiljem Ameerikas kirjanikuna leiba teenides õnnestus tal ühendada mõlemad valdkonnad – teaduslik kirjandus ja väljamõeldud luulelood – ulmelugudeks, žanriks, mis tollal üleilmset populaarsust võitis. Esimese eestlasena astus ta science fiction’i korüfeede nagu Jules Verne, Herbert Wells, Edgar Allan Poe, Mark Twain jt jälgedesse.

1893. aastal võeti noor karskusesõber, taimetoitlane ning nikotiinipõlgaja Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks. Tehnikamaailm oli talle sama südamelähedane kui rahvaluule, rahvalaulud või muinaslood ning 1894 asutas ta Võrru esimese fotoateljee. Juba järgmisel aastal viis ta selle üle Tartusse, kus asutas ateljee juurde mehaanika, elektrotehnika, galvaanika ja tsinkograafia töökoja. 1896. aastal abiellus Jaan Sibul veskiomaniku Kaarel Viiandi tütre Paulinega. Värske abielumees olevat veski juurde mitmed töökojad käima pannud, kuid peagi hakkas mõtlema hoopis tulusama ettevõtmise peale. Nimelt oli üks ta tuttav võrulane mõni aeg tagasi Tšiilisse välja rännanud ning sama teekonna kavatses ka tema ette võtta. Raha selleks mõtles ta saada Tšiili valitsuselt, kellele ta oleks oma Tartus asuvas tsinkograafiatöökojas valmistanud kvaliteetsemaid peesosid, kui seda oli teinud üks Saksa firma. Kuna kolmerublasedki tundusid kergelt võltsitavad, mõtles ta ka Vene riigi jaoks kvaliteetsemaid rahatähti valmistama hakata. Selleks tööle võetud meistrimees tuli aga peagi mõttele, et enne kui neid riigile pakkuda, võiks pataka kolmerublaseid oma tarbeks valmistada. Naabrite poolt politseile saadetud anonüümkiri tõi kaasa asjaosaliste arreteerimise.

Jaani isa päästis poja, juhtides kohtuhärrade tähelepanu sellele, et too tunneb muuhulgas huvi ka niisuguse valdkonna vastu nagu lennundus ning vajab seetõttu psühhiaatrilist läbivaatust. Peterburis mõnda aega eeluurimise all olnud Jaan tuligi tagasi diagnoosiga, et ta pole mitte terve, kuid psüühiliselt haige ka mitte, vaid parajasti nende kahe vahepeal. Nii vabanes ta süüdistusest. Peterburis oli Jaan jõudnud end tublisti harida – vanglas oli üks pealinna parimaid raamatukogusid, mida kinnipeetavad, enamasti revolutsioonilise intelligentsi haritumad liikmed, olid väärtkirjandusega rikkalikult varustanud.

1904. aastal võib teda leida juba Berliinis, kus tutvustab end sealsetele vene emigrantidele kui Jurjevi ülikoolist poliitilistel põhjustel välja heidetud tudengit. Olles vahepeal tutvunud teosoofide seisukohtadega, omandanud narodnikute ja tolstoilaste vaated, võttis ta neist (tema poja andmetel aga hoopiski Vladimir Iljitšist enesest) mõjutatuna endale uue nime – Ivan Ivanovitš Narodnõi (Ameerikas sai sellest Narodny) ning hakkas välja andma sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajakirja Edu.[2]

Erinevalt revolutsioonilistest sotsialistidest pidas ta esmatähtsaks moraalset enesetäiustamist, mitte vägivaldset riigipööret. Selleks ei olnud tema meelest vajadust, kuna eesti rahvas on „põhjusmõtteliselt kõik üks vaene töörahvas, kellel ei ole adeli seisust ega seda niinimetatud „Bourgeoisid““. Ka arvas ta, et Marxil jäi kahe silma vahele, et “hea ja kuri siin ilmas ei asu mitte rahakottis, vaid inimese südames“.[3] 1905. aasta sügisel on ta Venemaal tagasi ning teeb koostööd bolševike esimese legaalse ajalehega Novaja Žizn. Narva sotsiaaldemokraadid valivad ta oma võitlussalga juhiks ning saadavad koguni delegaadiks Tampere bolševike konverentsile. Tamperes kohtus ta silmast silma Lenini ja Staliniga, kuid selleks ajaks kui konverents läbi sai, oli revolutsioon maha surutud ning Narva tagasi jõudnult tuli tal parteikaaslastele teatada, et talle antud ülesanne – muretseda Narva tööliste seas tehtud korjandusest laekunud 107 rubla eest relvi – jäi täitmata. Et mitte lasta end arreteerida, tuli temal nagu teistelgi revolutsioonitegelastel maapakku minna

1906. aasta veebruaris astus ta jalg esmakordselt Ühendriikide pinnale. Siin teatas ta, et on tulnud organiseerima Maksim Gorki ringreisi, kus populaarne kirjanik pidi hakkama bolševike partei heaks raha korjama. Selleks võttis ta kontakti Mark Twainiga, kellega koos korraldatigi Gorkile New Yorgis pidulik vastuvõtt.

Muuhulgas tutvustas Ivan Narodny end Balti kubermangudes lühikest aega väidetavalt tegutsenud demokraatliku vabariigi välisministrina (hiljem koguni presidendina). Ka olevat tsaarivalitsus tema kui revolutsionääri pea eest 50 000 rublase preemiaraha välja pakkunud. 1906. aasta sügisel oli ta taas Euroopas ja teatas, et on loobunud mõttest vägivalda kasutada ning kavatseb korjata Euroopas miljon allkirja, et ka tsaar vägivallast lahti ütleks. Et isegi riiklikul tasemel toimuvaid suuri muudatusi saab rahumeelsete meetoditega ellu viia, seda näidanud aasta varem toimunud Norra eraldumine Rootsist.

1907 asutas ta Vene-Ameerika Pressiliidu (Russo-American Press Association), mis hakkas Ameerika ja Euroopa ajalehti uudistega varustama. Olukorras, kus revolutsiooniline liikumine Venemaal oli vaibumas, püüdsid Ameerikasse pagenud riigikukutajad võitlusvaimu iga hinna eest elus hoida. Nii näiteks kuulutas esseer Grigori Geršuni 1906. aasta lõpupäevil Venemaa vabariigiks ja enda selle esimeseks presidendiks. Selle toetuseks tehtud korjandus tõi värskele riigijuhile sisse üle tuhande dollari. Veel 1. märtsil 1908 jätkas Ivan Narodny samas vaimus – kuulutas end Venemaa Vabariikliku Administratsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ning teatas, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise. Ettevõtmine pidi teoks saama 30. oktoobril 1910 ning uuel Venemaal pidi kehtima hakkama samasugune konstitutsioon nagu Ameerika Ühendriikideski. Ühena kaheteistkümnest osariigist pidi sellesse kuuluma ka Eesti. Tänapäeva Vene rahvuslased on kogunisti Venemaa föderatiivse lagundamise idee kui sellise Narodny süüks pannud.[4] Narodny väitis, et talle on antud luba Venemaa Ühendriikide nimel viis miljonit dollarit Ameerika valitsuselt laenata ja selle raha eest 25-dollarilisi obligatsioone välja anda, millest igaüks 1915. aastal saja dollari eest tagasi ostetakse.

Mõne aastaga oli tal inglise keel juba nii selge, et peale sensatsiooniliste avalduste tegemise sai ta hakkama nii artiklite kirjutamisega kui ilukirjanduse loomisega. 1909. aastal sai Narodnyst esimene eesti rahvusest ulmekirjanik. Temalt ilmus jutukogu „Echoes of Myself: Romantic Studies of the Human Soul“ („Kajastusi minust enesest: Inimhinge romantilised uuringud“). Ühe selles avaldatud loo 1911. aastal ilmunud eestikeelset tõlget võib ühtlasi lugeda esimeseks eestikeelseks ainult lennundusega seotud ilukirjandusteoseks.[5] 1912. aastal kirjutab Narodny näidendi „Fortune Favors Fools“ („Õnn soosib lolle“). Seni Ameerika lehtedes peamiselt oma seikluslikust elukäigust lugusid avaldanud Narodny hakkab tegema kaastööd ainsale sealsele tõsist muusikat propageerivale ajakirjale Musical America ning saab peagi tuntuks kui kriitik ja kunstispetsialist. Ameerika kirjanikest sai tema kõige lähedasemaks sõbraks ei keegi muu kui Mark Twain.[6]

Aga ta hoidis silma peal ka maailmasõjal ja Venemaa sündmustel. Raamatu „The Defenders of Democracy“ koostajad usaldasid ka talle ülesande tutvustada Ühendriikide sõjameestele nende liitlasi, kellega koos sakslaste vastu võideldi. Anatole France kirjutas loo, mis pidi aitama mõista prantslaste hingeelu, John Galsworthy, Gabriele d’Annunzio jt Euroopa kirjanikud mõtlesid välja jutukesi oma rahvuskaaslaste kirjeldamiseks, salapärase vene hinge tutvustamine jäi Narodny hooleks.[7]

Tema sulest ilmunud ilukirjandusteostele on iseloomulik tegelaskujude reljeefne tüpiseerimine, heatahtlik huumor ja üllatav lõpplahendus. Lihtsameelse lugeja üle nalja heitmisest ei suutnud ta hoiduda juba oma ajakirjanikutee alguses, kui ta Peterburi Teatajas kuulutas, et on Ameerikast kohale sõitnud selleks, et siit ookeani taga ootavaile peigmeestele pruute leida. Lehetoimetusse kokku jooksnud noorikuil tuli paraku veenduda, et nad olid jätnud tähelepanuta kuulutuse ilmumise kuupäeva 1. aprill.

Veel enne Eesti vabanemist Saksa okupatsioonivägedest asus Narodny Ameerika avalikkusele tutvustama Eesti geograafiat, maavarasid, majandust, kultuuri, ajalugu ja iseseisvuspüüdlusi. Väga kompaktne ja ülevaatlik lugu ilmus talt näiteks 1. detsembril 1918. aastal The New York Herald Magazine’is varjunime „Eesti diplomaat“ all. Londoni Eesti saatkonnale teele pandud kommentaarides soovitab ta Eesti valitsusel ülal hoida Ameerika ajakirjanduse üldist tähelepanu ja huvi ning mitte pöörata tähelepanu üksikasjadele ja ebatäpsustele. „Inimestele tuleb teha selgeks, et olemas on sellised asjad nagu Eesti vabariik ning eesti rahvas, millest mitte keegi siin mitte midagi ei tea,“ ütleb ta.[8] Tõepoolest, ega ka varasemates intervjuudes ja autobiograafilistes artiklites polnud ta Venemaal demokraatliku korra kehtestamise nimel pööranud tähelepanu „üksikasjadele ja ebatäpsustele“, kui tarvis oli jätta muljet, et revolutsiooni vaim pole murtud ja võitlus kestab.

Eesti kultuuri omapära kirjeldades ei unusta ta märkimast, et siinse panteoni eesotsas seisab kannelt mängiv muusikajumal. Ühes oma hilisemas artiklis toob ta eestlaste muusikalembusest rääkides selle näiteks lauldes liiklust juhtiva politseiniku. Ka ei unusta ta Eestit kirjeldades rõhutamast maapõuevarade rohkust, oletades ilmselt, et puruvaesele riigile ei annaks ükski pank laenu.

Nii raha kui materiaalset abi aga Eesti vajas. Suurem osa relvaabist saadi Vabadussõja ajal Inglismaalt, kuid sellest jäi väheks. 1919. aasta detsembriks oli pakane kaanetanud Emajõe ning Peipsi järve lõunaosa, poolnäljas sõdureil olid aga ikka veel seljas suvised vormiriided. Kodustele saadetud kirjadest, mille tsensorid olid lahti teinud, nähtus, et sõjamehed olid valmis üles tõusma, valitsuse kukutama ning kodu poole astuma. Kuid siis juhtus ime – rindele jõudsid peale riidevarustuse ning korralike jalanõude ka kohv ja kondenspiim, soolalihakonservid ning searasv, kuivikud ja marmelaad.

Kogu see kaup oli pärit Prantsusmaal asuvatest Ameerika ladudest.[9] Pärast sõja lõppu alustas kahe miljoni meheline Ühendriikide ekspeditsioonikorpus tagasisõitu kodumaale. Nende mahajäetud varustust oleks Eestile hädasti vaja läinud, kuid kuna Ühendriikide valitsus polnud Eestit juriidiliselt tunnustanud, siis tuli ostumõtted unustada – kuni Londonisse Eesti saatkonda astus sisse šikk ameerika ärimees. Tegemist oli endale impressaariona nime teinud Max Rabinoffiga, kellel oli välja pakkuda lihtne lahendus – moodustada eraühing Revalis. Erafirmadele müügikeeldu polnud seatud. Lisaks Rabinoffile lülitati Revalise liikmeteks kaks eestlast – Aleksander Puhk ja Rein Eliaser (viimast asendas hiljem leitnant Alfred Sinisoff).

Max Rabinoffiga oli Ivan Narodny tuttav tõenäoliselt juba sõjaeelsetest aastatest, kui too Ühendriikides Venemaalt pärit lavakunstnikele esinemiseks ringsõite korraldas ning Narodny Musical America juures kriitikuna töötas. 1939. aastal Eesti vabariigilt pensioni taotledes väitis Ivan Narodny, et ta olnud tegev nii Rabinoffi äris kui ka Ameerika Punase Risti kaudu saadud abi muretsemisel, Eestile vajalike pangalaenude otsimisest rääkimata.

Juba septembris 1918. aastal rajas ta New Yorgis Ameerika Eesti Ühisuse, et selle kaudu avalikku arvamist Eesti iseseisvuspüüete kasuks mõjutada. Ühisuse nimel asutas ta ajakirja Estonia, saatis veel samal sügisel Londoni saatkonnale toiduaineid, jalanõusid, petrooleumi jm kaupasid. 1. aprillil 1919 korraldas ta New Yorgis suure kontserdi, mille kavas olid esmakordselt eesti rahvalaulud; solistina esines tema uus abikaasa, Dresdeni konservatooriumis õppinud Maria Mieler. 3. mail 1919, mille Ühendriikide valitsus oli kuulutanud Balti rahvaste päevaks, võisid kümned tuhanded kuulajad nautida jällegi ka eesti laulu- ja pasunakoori esinemist.

Kui New Yorgi eestlasteni jõudsid teated Revalise kaudu Eestile ostetud kaupadest ja selle eest komisjonitasuks makstud kümnetest tuhandetest dollaritest (kokkulepitult 2,5% ostetud kaupade hinnast, millest tegelikult maksti küll vaid 2%), lõppes asi sellega, et kadedad kaasmaalased viskasid Narodny Ameerika Eesti Ühisusest välja ning võtsid maha ka ajakirja Estonia toimetaja kohalt. Sestpeale eemaldus Ivan Narodny kohalike eestlaste ettevõtmistest ning pühendus muusika ja kaunite kunstide propageerimisele. Juba 1916 oli temalt ilmunud monograafia „The Dance“, milles kirjeldati tantsukunsti arengut läbi aegade ning eri riikide-rahvaste lõikes. Nüüd ilmus ülevaade ühe ameerika kunstniku töödest – „Art of C. C. Rumsey“ ning fantastiline näidend „Skygirl“. 1930. aastal avaldas ta ülevaatliku teose tollastest Ameerika tuntuimatest kunstnikest „American Artists“, millele kirjutas eessõna Nikolai Roerich

1930. aastatel hakkas Narodny pöörama suurt tähelepanu Aasias toimuvale. Sellega seoses andis ta teada, et Mongoolia pealinnast Ulaanbaatarist kolmsada miili lõunas olevat keegi laama (tänapäeval tuttavalt kõlava nimega Donaldo) leidnud suured kullalademed ning asunud ehitama võimsat templit, kuhu peagi inimkonnale uut sõnumit toov prohvet sisse kolib.

Nii nagu Narodny oli Esimese maailmasõja ajal andnud oma panuse raamatusse, mis pidi Antanti sõjameestele lähemalt venelasi tutvustama, osales ta Teise maailmasõja päevil Inglise sotsialistide initsiatiivil välja antud teose „Our Soviet Ally“ („Meie Nõukogude liitlane“, 1942) koostamisel, kirjutades sinna ülevaate N. Liidu majandusest. Külma sõja aastatel võis teda aga leida vasakpoolsete vaadetega Lääne ühiskonnategelaste vastasleerist. Vanaduspäevil toimetulekuraskustesse sattunud kirjamees suri 1953. aastal Sharoni väikelinnas Connecticuti osariigis.

[1] J. Talune, Eesti kirja vara, ta head ja viad. Virmaline, nr 6, 1893.

[2] L. Narodny, Early Days in New York. Rmt-s: The Uncommon Vision of Sergei Konenkov 1874–1971. A Russian Sculptor and His Times. Toim. M. T. Lampard jt. New Brunswick, 2001, lk 179.

[3] Edu, 1905, nr 2, lk 5.

[4] Vt nt М. Дегтярёв, Пророк в своем Отечестве. Moskva, 2015, lk 187–198.

[5] I. Narodny, Ligova õhusõitja: Jutustus. Rmt-s: Oma Maa I. Koost. E. Wirgo. Tartu, 1911, lk 83–100.

[6] P. Narodny, Prison to Paradise. Outskirts Press, 2014, lk 37.

[7] I. Narodny, The Soul of Russia; The American Bride. Rmt-s: The Defenders of Democracy. New York, 1917.

[8] ERA 1583-1-386, lk 68.

[9] H. Raudla, Eesti Vabadussõja tulemust ei otsustanud ainult relvad. Maaleht, 21.01.2016; A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt. Stockholm, 1961, lk 337; Põhjakotkad 2. Koost. A. L. Vercamer, T. Kitvel. Tallinn, 2015, lk 40–45.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi