Salapatune

TOOMAS VINT

Männard oli jällegi pattu teinud. Salapattu, nagu ta endamisi möönis, ja tundis seetõttu õige tugevat häbi. Kui silmad sulgeda – hästi tugevalt kinni pigistada –, siis võis juhtuda, et häbitunne kadus, kuid mitte alati, mõnikord hoopis võimendus, jäi kukla taha tuikama ning mõnel juhul hakkas hääbuma alles siis, kui pähe põiganud uus, senisest võimsam salapatt seda summutada soovis. „Kurat võtaks, peaks pihitooli minema,“ mõmises Männard, kuid ega ta seda tõsiselt mõelnud, rohkem suusoojaks, sest ega ta mingi usklik olnud.

Männard oli oma 52 eluaastat õige ladusalt ära elanud. Tal oli naine ja kaks täisealist tütart, oma maja ning töökoht linnavalitsuses, kus maksti küllaltki head palka. Kogu Männardi elu tundus olevat paigas, isegi eeskujulik. Iga teine mees kadestaks teda, tahaks tema asemel olla, temaga kohad vahetada. Väliselt rahulik, lepliku iseloomuga Männard asjast niiviisi ei arvanud. Just tema oleks tahtnud kellegi teise nahas olla, miskit teistsugust elu elada.

Kui Männard kahekümne neljaselt abiellus, oli ta maailmapilt veel roosiline, esimene tõsisem kiindumus oli kiiresti kasvanud armastuseks, kindlaks sooviks Pillega oma elu jagada. Kui täpsemalt tagasi vaadata, siis tol pöördelisel ajal oli kõik, mis ümberringi toimus, nähtavam ja mõjurikkam kui kahe inimese eraelu, liiatigi sündis nende esimene tütar samal ajaloolisel päeval, mil kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. See oli aeg, mis muutis paljudel elu, pooleliolevatele nõukogulikele töödele tuli kriips peale tõmmata ja hakata pihta uute tegemistega, mis polnud eelmisel kuul veel mõeldavadki.

Tookord, kui Männard lamas ühel ööl unetult lausa laibana väsimust välja puhkava naise kõrval, hakkas ta mõtisklema salapattudest. Alles hiljaaegu oli ilmnenud uskumatu lugu, kuidas kõigi poolt lugupeetud mees oli innukas KGB-le raportite kirjutaja. Üks lihtlabane nuhk. Männard püüdis aru saada, kuidas niisugune asi sai toimida, kuidas mees koduste, sõprade ja töökaaslaste ringis oskas oma jõledat saladust peita ja elus läbi lüüa nagu õige mees. Aga eks meil kõigil ole oma salapatud, sõnas ta endamisi, korrates kunagi kuuldud lauset, ning seejärel tuli silmade ette noorpõlve sõpruskond, kes õllelauas salapattude asja arutas. Nemad kõik olid oma jutu järgi puhtad poisid ja seetõttu tekitas juhuslikult pähe karanud lausega igaühe külge salapattude kleepimine kummalise ebaluse.

„Võimalik, et päris salapatud on meisse nii sügavale peitunud, et me isegi nende pinnavirvendust ei märka,“ lausus lõpuks keegi nagu jutujätkuks.

Aga mis siis, kui mu armsa naise hingel on mõni võigas salapatt ehk isegi mitu seesugust? – arutles ta, hinges ahistavat pitsitust tundes.

Kas on midagi, mida ma ei tea?

Mõni aeg hiljem oli Männard ühel ööl ühtäkki ärkvel mis ärkvel. Ta sai aru, et naine ta kõrval samuti ei maganud, ta tajus naise keha tasast liikumist – või talle tundus see niiviisi? Igatahes uni oli silmist pühitud ja asemele tuli erutus, mis oli niivõrd võimas, et ta ei suutnud hoiduda seemnepurskest.

Männard polnud juba ei tea mis ajast naisega suguühtes olnud, alatasa naine tõukas ta eemale, kord üks, siis teine häda, peamiselt ikka väsimus, mis oli mõistetav, sest väike laps nõudis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni oma osa. Seda hämmastavam oli Männardi jaoks tõsiasi, et Pille näppis end salamahti, ja ta oletas, et seda tegevust võisid saata nilbed erootilised fantaasiadki. Justkui truudusemurdmine, mõtiskles Männard kibedalt. Ega ta vist minuga olles rahuldust koge, sest mul tuleb üsna kiiresti ära, mõtles ta veelgi kibedamalt.

See oli ilmselge salapatt, mida öö varjus korda saadeti, ja Männard arvas, et tõenäoliselt oli ta varemgi naise eneserahuldamist unehõlmas tajunud, alateadvus jättis selle meelde ning pani asja ees, teist taga tema enda alatasa salapahedest mõtteid mõlgutama.

Kui ta järgmisel ööl proovis naise häbedust puudutada, lükati ta käsi jõhkralt eemale.

Männard surus oma raevu padjasse. Ma armastan teda kõigega, mis temas on, kordas ta ühtsoodu nagu mantrat.

Kui sündis teine tütar, muutusid armuvahekorrad veelgi harvemaks. Ta oleks justkui oma meheliku otstarbe täitnud ja muutunud naise jaoks ebaoluliseks voodikaaslaseks. Nagu muuseas suunati ta õige varsti magama teise tuppa – ikka selleks, et toimetused väikeste lastega ei häiriks tema öörahu. Männard tajus seepeale veidrat sisetunnet – armastatud naisega koos elamine tähendas nüüd eluks vajaliku raha teenimist ja vahetevahel ühiseid perekondlikke ettevõtmisi. Kuid kehalisele lähedusele oli kriips peaaegu peale tõmmatud. „Peaaegu“ tähendas harvu, justkui autasuks või millegi tähistamiseks võimaldatud voodirõõme, mis nii mõnigi kord lõppesid seemnepurskega enne, kui asi asjalikuks sai.

Kord linnataguses parkmetsas sörkides juhtus Männardiga isevärki lugu. Kui ta kusemiseks parajalt jämeda männi taga riista välja võttis, märkas ta äkki, et üsna lähedal jälgib tema toimetamisi keegi naine. Kusejuga katkes ja mõne sekundiga oli veri ta riista kivikõvaks muutnud. Männard sulges silmad ja lasi valulise naudinguga sellel spermat pritsida. Kui ta silmad avas ja kiiresti püksid üles tiris, polnud lähedal hingelistki. Ta proovis meenutada, milline too naine välja oli näinud, kuid see oli lootusetu. Talle tundus, et kõik oli ainult ta kujutluses toimunud, et päriselt oli ta üksnes kehas pakitsevat iha rahuldanud.

Palju hiljem tuli talle meelde poisipõlvemälestus, kui ta mingil hommikul ennast riidesse pani. Miskipärast põles hele laetuli ja ta kohmitses paljana voodiäärel aluspükse otsides, kui äkki läks uks lahti ja tuppa tuli keegi talle võõras tädi, kes seisatas, silmitses teda uurivalt ja ütles tunnustava häälega: „Vaata aga vaata, oled päris suureks poisiks sirgunud.“ Männard tiris teki häbelikult endale ümber, kuid sellest hommikust jäi mällu teda vallanud seletamatu magus tunne, ning just see räntsatas nüüd otsekui paisu tagant tema teadvusesse.

Vana spordipoisina käis ta sageli jooksmas – oli vaja üleliigset rasva põletada ja ennast vormis hoida. Jooksmine käis Männardi elustiili juurde, kuigi ta mingitele maratonidele ei kippunud. Nagu lambakari – naeruvääristas ta neid, kellele rahvarohked sportlikud ettevõtmised paistsid korda minevat. Ent pisitasa lisandus tervisejooksule ebaharilik nüanss, mille ta mõne aja pärast oma salapatuks ristis.

Päris jälestusväärne saladus on mu hingele tulnud, mõtiskles ta mõnikord ennast lauspõlgusega silmitsedes. Kuid mõne aja – paari kuu või isegi poole aasta pärast hakkas miski tema sees teistsuguseid mõtteid mõlgutama, rahuldamata iha muutis mõistuse üha madalamaks ja mingil ajal hakkas ta metsas joostes jälle otsima mõnda naist, kelle silme all oma pükse maha tõmmata.

Männard oli nii mõnigi kord näinud poodides kaupa vargsi hõlma alla poetavaid mehi ja naisi. Oli nende seas korraliku välimusega mehi, isegi väga esinduslikku muljet jätvaid prouasid. Vahel jälitas Männard näppajaid kassani, kuid ta polnud kordagi näinud neid vahele jäämas. Kord möödus ta hästi lähedalt äsja paar šokolaaditahvlit mantlitaskusse poetanud mehest ja märkas tolle higipiiskadega kaetud laupa. Siis nägi sama meest parkimisplatsil ja pani imeks ta silmanähtavalt rõõmsat nägu.

Paistab, et oma salapahele andumine heidab neil nagu koorma õlgadelt ja neil on seejärel hea… aga mina laskun sügavasse masendusse, mõtles Männard heitunult. Sumpan lausa pahelisuse poris. Ta kaalus võimalust proovida poevargusega, kuid teda hirmutas väljavaade vahele jääda, võigas kujutelm, kuidas turvamehed ta käsi selja taha väänavad ning läbi rahvamassi kuskile talutavad. Ja ilmtingimata juhtub pealtvaatajate seas mõni tuttav olevat!

Linnaäärses metsas oli teine lugu, seal võis kiiresti minema joosta. Muutuda tähelepandamatuks. Vahel kleepis ta endale ette isegi valevuntsid. Treeningdress oli tal luitunud ühevärviline ja ainus, mis kellelegi meelde jääks, oleksid vuntsid, mida saab ära võtta ja hetkega teiseks inimeseks muutuda, arvestas ta. Eelkõige ettevaatlikkus! Männard ei paljastanud end kunagi ühes ja samas kohas, ikka kuskil mujal, sõitis hoopis linna teise otsa, et seal sörkida senikaua, kuni hea juhus sülle jookseb. Oma ohvriteks valis ta vanemaid naisi, kes mõnikord teda mõne hetke isegi uudishimulikult vahtisid, enne kui selja pöörasid ja kiirel kõnnil eemaldusid. Ma ei tee ju kellelegi kurja, kaitses ta ennast halvaendeliselt kõmisevate mõtete ees. Ei ole mingeid ohvreid! Ent vanemad naised, kellel mehe riistaga kohtumisest vahest aastakümneid möödas, võivad ehk tema nägemisest heameeltki tunda. Hiljem seda kui meeldivat juhtumit meelde tuletada.

Võimalik, et ma sedamoodi toon mõne inimese halli kulgemisse päikesekiire, mõtiskles ta vahel, kuigi tegelikult oli tal säherdusse edevasse mõttesse raske uskuda.

Mõnikord – siiski õige harva – ilmus meedias lugusid liputajatest ja siis tabas Männardit hirmusööst, mis röövis mitmeks ööks une. Juhtus sedagi, et liputaja saadi kinni, ja ta kujutas ette, kuidas enne kinnipidamist hakkasid sündmuskohal varitsema erariides naispolitseinikud, kes väga kergesti võisid oma käitumisega liputajat lausa provotseerida. Mingiks ajaks tõmbus Männard tagasi – pole mõtet kätt kõrvetavasse lõkkesse toppida – ning kaalus isegi varianti, et loob suhte mõne naisega, kelle juures ennast rahuldamas käia, kui kehas pinged liiga suureks kasvavad. Ent säherdused mõtted viskas ta kiiresti peast – ta lihtsalt ei kujutlenud end võõrast naist sülelemas, rääkimata muust.

Siiski, ettevaatlikkus eelkõige. Männard käis oma järgmist salapatukohta põhjalikult uurimas, valimas endale kõigiti sobivat lava – mõnes mõttes oligi see, mida ta teha kavatses, etendus. Performance, kui asjale kunstipärasest küljest läheneda. Midagi ei saanud juhuse hooleks jätta. Kord, kui Männard oli leidnud ideaalse paiga, sättinud end prooviks parajalt jämeda puu taha, märkas ta teed mööda lähenevat naist, kes oli talle sobivas vanuses ja parasjagu nii kaugel, et ta saaks täies vinnas riista välja võtta, kui ootamatult tundis ta veidrat tõrget. Hetkeks arvas, et vahest pole veel õige aeg, sest ta alles kontrollis paiga sobivust, siis tabas ära, et võib-olla ta ei passigi seal üksi, ja asja üle vaatamaks astus paar sammu teda varjanud puust eemale, misjärel nägi üsna tee kõrval justkui taevast alla sadanud meest. Algul käis peast läbi hirmutav mõte, et see on erariides politseinik, kuid ühtäkki tiris too tüüp püksid rebadele ja hakkas onaneerima. Naine tuli lähemale ja siis mees pööras ennast ning Männardile torkas silma, et tolle uskumatult suure riista ümber oli seotud heleroosa lehv. Naine tardus mõneks ajaks paigale, seejärel pistis kraaksuval häälel röökima. Männard tegi, et sealt tulistvalu minema sai.

Leidub ka igasuguseid, mõtiskles ta autosse istudes pahaselt ja tõotas endale, et sellesse kanti ta enam niipea ei tule.

Ühel kaunil kevadisel õhtupoolikul tuiskas Männardi naine Pille väravast sisse ja sõna otseses mõttes kukkus aiatoolile. Männard, kes terrassil istudes ja õlut juues vaevles häbitunde käes pärast järjekordset patutegu, hüppas ehmunult püsti. Peast käisid läbi mitmed koledad mõtted, aga ta rahunes, kui nägi, et naisel väliselt mingit viga ei paistnud olevat.

„Sa ei kujuta ette, milline jõle lugu minuga juhtus!“ otsekui oigas naine. „Tulin Viive juurest ja tead, ta maja lähedases männitukas kuuldus äkitselt köha, sellist tehtut ning valju. Paratamatult pidin sinnapoole vaatama ja seal tagus üks haige tüüp pihku. Seda spetsiaalselt mulle näitamiseks! Mul läks süda pahaks, röögatasin ja pistsin jooksu. Ma ei saa aru, miks säherdused hädised tossikesed sellise värdjaliku tegevusega oma aega viidavad. Mida nad sellest saavad! Nad peaksid ravile minema, aga nad on ju nii arad, et ei julge seda ilmaski teha. Mõtlesin, et välk võiks tolle mehe püstise antenni sisse põrutada, aga taevas oli selge mis selge. Nüüd, just väravast sisse tulles, tulin mõttele, et perverdil tuleks riist maha lõigata. Vaat siis oleks ta lõbul lõpp. Ime, et siiani keegi selle peale pole tulnud.“

Kui nad tuppa läksid, pani Männard tähele, et Pille võttis esikust oksakäärid ja toppis need oma käekotti.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht