Neeger Pariisis

ALAIN MABANCKOU

Suviti käin ma spordiklubis, mis asub Pariisi 12. linnajaos Nationi väljaku kandis. See pole rahvast nii tuubil täis nagu mõni muu pealinna jõusaal, kus inimesed üheainsa trenažööri pärast sabas seisavad ja vahel lausa nii hullusti nördivad, et trennist tigedana minema marsivad. Tõsi, minu spordiklubi pole küll uhkeimate killast, ent see-eest hästi varustatud. Vastuvõtulauas proovib üliagar teenindaja teile personaaltreenerit pähe määrida. Alguses ei teinud keegi kuulma, kui ma pakkumisest keelduda üritasin. Alles siis, kui mainisin, et „Ameerikas juba tegeletakse minuga“, jättis mänedžer mu rahule, ohates siiski:

„Oh, neid ameeriklasi! Nad on meist alati sammu võrra ees! Kõigil on seal oma isiklik body trainer! Kui meie siin sama teenust pakume, kurdavad kliendid, et tahame neid orki püüda! Te vaadake ainult Jennifer Lopeze või Beyoncé tuharaid! Ärge tulge mulle rääkima, nagu poleks nende tagumikud spetsialistide valvsa hoole all! Ja siis mõelge meie artistidele, piinlik hakkab!“

Kardiotreening on alumisel, „pumpamine“ ülemisel korrusel, kus trobikond treenereid veenmistööga tegeleb ning klientidele oma teenuseid maha müüa üritab. Just seal veedab mõni klubiliige, kes on saavutatud tulemuste üle erakordselt uhke, rohkem aega ennast peeglist imetledes kui trenni tehes. Tüübid patseerivad ringi, ülakeha paljas, veendunud, et nemad on jõusaalikunnid. Nii kui mõni näitsik silmapiirile ilmub, läheb kohe kõvaks rebimiseks. Üksteise võidu punnitatakse, kes kõige kangema sooritusega maha saab. Rääkimata tüüpidest, kes on korraga lahkus ise ja pakuvad plikadele harjutuste ettenäitamisel oma abi, häbelikumad võistlejad kadedusega kõrvalt kiibitsemas.

Ma mõistan neid: kas leidub pärast kõike seda higi ja pisaraid veel paremat tasu kui avalik poosetamine? Spordiklubi omanike jaoks nagu tasuta reklaam…

Ühel päeval, kui ma parajasti pead murdsin, proovides uue jalatrenažööri tööpõhimõttest sotti saada, tuli minu poole üks tumedanahaline mees. Arvasin, et küllap ta töötab siin ja pakub abi. Eksisin rängalt, sest ilma et ta isegi teretanud oleks, tulistas ta:

„Kas teie olete too kongolane, keda ma paar korda telekast olen näinud ja kes oma romaani tutvustas? Kas mitte teie ei kirjutanud okassea-lugu?“

„Jah, mina.“

„Noh, ja mis teie nimi on?“

Esitlesin ennast, aga ta jäi umbusklikuks:

„Ei, kirjanik, kellest mina räägin, kannab alati mütsi! Kui see olete tõepoolest teie, siis kus on müts?“

„Ma ei tule sellega ju ometi trenni ja…“

„Vaadake ette, vennas, ärge tulge mind siin midagi ninapidi vedama! Kus on müts?“

„Kapis, ülemisel korrusel.“

Ta vajus korraks mõttesse, otsides võimalust, kuidas ajada nurka petis, kes ma tema silmis olin.

„Olgu, ütleme, et müts on kapis! Aga probleem on selles, et too kongo kirjanik elab Ameerikas! Mida kuradit peaks ta sellest jõusaaliurkast otsima?“

Kostsin juba veidi ärritunult:

„Kuulge, kui te mind ei usu, ei saa mina sinna midagi parata.“

„Oot-oot-oot, rahuneme nüüd maha… On teil liikmekaart kaasas?“

Võtsin taskust kaardi, mees rebis selle mul vaat et käest ja juubeldas:

„Oletegi teie!“

Sellest hetkest alates ei saanud ta enam pidama:

„Väga meeldiv lõpuks kohtuda. Teate, ma ei ütle seda selleks, et teile muljet avaldada, aga ma armastan kirjandust väga. Ma loen juba lapsest saati, aga paraku röövivad argitoimetused suurema osa minu ajast. Jah, vaat nii, Prantsusmaa võib teid vahepeal tölbistama hakata, kuigi ta on Prousti ja Zola maa. Ma olen võimeline ikka veel Vigny „Hundi surma“ peast ette kandma, olgugi et luuletust sai õpitud kunagi põhikooliajal! Aga olgu peale, see kõik oli ammu, ma ei seedi enam seda kraami, mida inimesed tänapäeval kirjutavad. Ma arvan, et praegused kirjanikud teevad kõik endast oleneva, et neid ei loetaks! Kas ma eksin, ah? Nad kirjutavad oma elust, selle asemel et meie elust kirjutada!“

„Siin te küll liialdate, vennas, ka tänapäeval leidub häid kirjanikke ja…“

„Kes? Milliseid kirjanikke? Neid, keda näidatakse telekas, et nad saaks seletada, kuidas nad oma vanemaid vihkavad, ah? Kas mina peaksin oma lastele sääraseid raamatuid lugeda andma? Kas seda siis tähendabki kirjanik olla? Ma ütlen teile, prantsuse kirjandus on surnud!“

Ma ei tahtnud temaga vaidlusse laskuda. Tõmbusin tagasi, keskendudes treeningharjutustele. Aga tumedanahaline suguvend ei liikunud paigast, jälgides kõrvalt, kuidas ma higistan.

„Ma pole end veel tutvustanud… Ma olen pärit Kesk-Aafrika Vabariigist ja elan Prantsusmaal juba tubli tükk aega. Nii umbes kakskümmend üheksa ja pool aastat. Kõik mu lapsed on siin sündinud, vennas. Võib öelda, et nad on pisikesed prantslased, neil pole mitte mingisugust pistmist Aafrikaga, kuhu nad pole elu sees oma jalga tõstnud. Nad on siit pärit, punkt. Aga kas sama mõtlevad ka prantslased, kui nad neid koolis või tänaval näevad, ah? Prantslaste silmis on nad pisikesed neegrid, jutul lõpp!“

Higistasin üha hullemini, aga olin trenažööri tööpõhimõttele lõpuks pihta saanud.

„Teil, vennas, on õnne olnud, teie olete kenasti Ameerikasse pakku pugenud, sinna, kus mustanahalistest väga lugu peetakse, samas kui Prantsusmaa mustanahalised on Euroopas alati kõige nigelamas seisus. Ma lugesin internetist, et te olete ülikoolis õppejõud! Saate te aru? Kas te usute, et kui oleksite siia jäänud, oleks teile sama ametikoht antud, ah? Vastake, vennas! Kas ma eksin?“

„Ütleme nii, et ma…“

„Ei, vennas, kui palju on Prantsuse ülikoolides mustanahalisi õppejõude?“

„Ma tean siin kahte-kolme kolleegi, kes…“

„Kust need kaks välja on ilmunud? Ja isegi kui nii on, siis kas sellest piisab, võrreldes seda Prantsuse ülikoolides käinud mustanahaliste arvuga, ah? Nood kaks-kolm Prantsusmaa musta õppejõudu, keda te teate, ei tähenda veel midagi, ilmselt asendavad nad kedagi või muud säärast! Nad õpetavad, sest valged on parasjagu hõivatud. Ja kui valged kord tagasi on, lastakse mustanahalised lahti!“

„Te olete üpris kategooriline!“

„Ma räägin asjadest nii, nagu nad on, vennas! Siin riigis ei saa mustanahalisest MITTE KUNAGI tähtsa ülikooli täieõiguslikku õppejõudu! Ma ütlen teile, kes need kaks-kolm kolleegi tegelikult on: lükata-tõmmata neegrid, muud ei midagi! Ehk siis puu taga on peidus troopikamets! Mina, kes ma teiega siin räägin, tudeerisin Pariisis pikki aastaid kirjandust, ma tahtsin õpetajaks saada, aga kogu ootamine oli asjata. Sest prantslased, see tähendab valged, lasti kõik ette, isegi need, kes olid muidu täielikud loodrid, nägu üleni vistrikke täis! Nii et ma lõin käega ja teen nüüd tööd, mis on Prantsusmaal spetsiaalselt neegritele mõeldud!“

Sedapuhku jätsin ma sõtkumise katki:

„Prantsusmaal on nüüd töö, mis on mõeldud spetsiaalselt mustanahalistele?“

„Jah, vennas, te olete siinsest elust liiga ära lõigatud, aga seda, mis ma teile praegu räägin, teavad ja võivad kinnitada siin riigis kõik neegrid! Kui te mind ei usu, läheme otsime kuskilt tänavalt mõne mustanahalise, ta räägib teile täpselt sedasama juttu…“

„Ja mis töö see siis on, mis on mõeldud Prantsusmaa mustanahalistele?“

„Turvamine!“

Naeru tagasi hoides vastasin mina:

„Oot-oot, aga Ameerikas on samuti mustanahalisi, kes oma kodumaa kohta sama juttu räägivad ja kes…“

„Ei, seal on hoopis teine lugu! Küll ma juba tean, millest ma räägin!“

„Nii et te olete Ameerikas elanud?“

„Ei, aga mul on nõbu, kes elab Chicagos, ja ta jutustas mulle, et mustanahalised on seal pangadirektorid isegi siis, kui neil on rastapatsid nagu Yannick Noah’l ja kui nad kannavad kõrvarõngaid nagu Bernard Lavilliers! Prantsusmaal sellist asja juba ei näe! Mina eelistaks olla mustanahaline pigem seal kui siin! Kindel see! Meie Ameerika suguvennad on teinud hiiglaslikke edusamme! Teate, mis alal ma töötan, ah?“

Pärast hetkelist vaikust, ja minnes nüüd üle sina peale, jätkas ta:

„Turvateenistuses… Jah, ma töötan turvateenistuses! Kas sa oled tähele pannud, et parfümeeriapoodide, McDonald’site, kaubanduskeskuste ja jumal teab mille ees valvavad ainult tumedates ülikondades mustanahalised? Ja miks valged seda tööd ei tee, ah? Kui turvafirmas mõni valge ka leidub, siis selleks, et meid kamandada! Ta on kas omanik või personalijuht. Mis tähendab, et pättidega peame võitlema meie, kuna nood valged, kes meid kamandamas käivad, on täielikud lollpead, kes lasevad püksid täis niipea, kui koer klähvima pistab ja hambaid näitab! Mustanahalise saatus Prantsusmaal pole muud kui valvata valgete vara, tagada valgete turvalisus, kogu lugu!“

Ta jäi vait, vaatas enda ümber ringi. Turvamehe refleks, mõtlesin mina.

Hakkasin uuesti sõtkuma. Ta kuivatas automaatselt rätikuga otsaesist, olgugi et higist tilkusin mina.

„Jah, vennas, ma töötan turvamehena selleks, et mitte jätta muljet, nagu ma oleks elus täielikult põrunud. Ma pean ju ometigi mõtlema oma lastele, autoparandusele, talvistele üüriarvetele ja ülejäänud kupatusele. Mis mul muud üle jääb, ah? Ja pealegi, aeg töötab Prantsusmaa aafriklastele vastu, aastad mööduvad ja ühel ilusal päeval vaatame me peeglisse ja saame aru, et meil pole pensioni, et me oleme üürinud terve elu sitaseid sotsiaalkortereid, samal ajal kui kahekümne viie aastased valged tattnokad kinnisvara omavad. Sellepärast valged alati kiirustavadki ja vaatavad kella, samas kui Aafrikas on aeg kummist, sikuta, kuidas tahad, ikka annab järele! Aga just see ongi see meie häda, alati mõeldakse, et „küll ta tuleb“, aga ei tule ta ühti, sest nagu ütleb minu sünniküla rahvatarkus, ootas ka kärnkonn, et ta saba saaks! Jah, valgetel on kiire, kuna nad teavad, et nende aeg on nahast, ja kui nad liiga palju venitavad, ei jää neile pihku muud kui lõhki kärisenud saatus. Vennas, ma olen sinuga läbini aus: vaat nii peab revolutsiooni tegema. Me peame võtma valgete aja ja andma neile vastu enda oma, muidu lõpetame nagu sabata kärnkonnad!“

Ma nägin tema pilgus kibedust, millest oli ajaga saanud meeleheide. Ta oli otsustanud kõik südamelt ära rääkida:

„Vennas, ma kinnitan sulle, et mu lugu on keeruline, võib suisa öelda, et eriline! Tead, kus ma töötan?“

Ta tõmbas hinge ja jätkas:

„Ma turvan ühte kahest suurimast Prantsuse parteist, selle peakorterit!“

„Kumba? Vasak- või parempoolset?”

„Ma ei ütle, kumba, sest nendelsinastel seintel meie ümber on suured kõrvad, mis ulatuvad Elysée paleeni välja, ja ma ei tahaks kaotada tööd, tänu millele saan ma arved makstud ja lapsed toidetud! Ja pealegi, sina oled ju kirjanik, pärast paned selle veel oma raamatusse sisse! Valged on nii hirmus nupukad, et tunnevad mu otsemaid ära…“

„Mõistan,“ pomisesin mina, lihtsalt selleks, et midagi öelda.

„Ei, vennas, sina ei või seda mõista, sa oled liiga kaugeks jäänud, sa pole enam neeger nagu mina. Sa oled küll neeger, aga teisest kategooriast.“

„Eksid, vennas!“

„Mina olen neeger Pariisis!“

„Ja mida see tähendab, „neeger Pariisis“?“

„Täpselt seda tähendabki, vennas! Minu jaoks olete sina ja valge kodanlane üks ja seesama. Sa võid vabalt kodanlasega läbi käia, tal pole iial häbi sind kui oma sõpra teistele valgetele tutvustada, sest ta tahabki näidata, et tema on su vorminud, ja et ta on su enese näo järgi vorminud. Võid talle külla minna, ta laseb su sisse, sest kui valgel inimesel neegrit vaja läheb, ei mõtle ta nahavärvile. Värviküsimus on huvides kinni, vennas. Kui valge saaks käsu neegri kinganinasid viksida, et päästa valgete inimeste privileegid, teeks ta seda, nii et silm ka ei pilgu. Ent kui rinna kummi ajanud tumedanahaline väikseimagi valeliigutuse teeb, tuletab toosama valge meelde, et ta pole muud kui tühipaljas neeger. Jah, nahavärv on mõjuvõimu ja huvide küsimus. Miks peaks ühel valgel minusugust tüüpi vaja minema, ah? Mida ma talle annaks?“

Täpselt samal hetkel lähenes meile üks valge. Must suguvend vakatas sõnapealt. Kui valge oli ukse enda järel sulgenud, jätkas ta:

„Näed, nad on igal pool! Mis sa arvad, kas see valge kuulis meid?“

„Ma ei usu.“

„Kuhu ma jäin, jah, nii et ma töötan ühe Prantsusmaa suurima partei heaks. Tegelikult on meid väike punt mustanahalisi, kes me prantsuse poliitikute julgeoleku järele valvame. Jah, need on needsamad poliitikud, kes teevad seadusettepanekuid või võtavad vastu seadusi, et meid siit riigist minema kihutada, kas see on sinu meelest normaalne, ah? Ma tean kaht kolleegi, kes töötavad paremäärmuslaste heaks. On neil valikut, ah? Näljane lammas lepib iga taimega, mis talle ette juhtub. Minu unistus on lapsed Ameerikasse saata, vähemalt saavad nad seal rahus elada, eriti kui president on mustanahaline. Prantsusmaal sellist asja juba ei juhtuks!“

Viimaks sain ma lihastreeninguga ühele poole. Suguvend ei jäänud minust sammugi maha. Läksin pesema, tema tuli kõrvalkabiini, kust kuulsin teda nüüd Kesk-Aafrika Vabariigi sango keeles viisijuppi lõõritamas.

Sattusime uuesti kokku riietusruumis. Panin end riidesse, selg tema poole, ja kui ma ümber pöörasin, ootas ta juba tumesinises ülikonnas ja valges triiksärgis.

„See on minu töörõivas, vennas…“

Võtsin koti. See tundus hulga raskem kui enne, kahtlemata sellepärast, et olin kiiruga kõik känkrasse toppinud, või sellepärast, et märg rätik kaalus palju. Tegin sammu trepi suunas. Suguvend, kes polnud liigutanud, vaat et üürgas:

„Sa unustasid millegi maha, kirjanik!“

„Mille?“

Tema näole ilmus lai naeratus:

„Mütsi!“

Tõepoolest vedeles see põrandal kapi ees, kus ma riietunud olin. Ta korjas selle üles ja ulatas mulle. Hakkasin mütsi kotti pistma, aga ta pani käe kindlalt ette:

„Ei, vennas, ma tahan, et sa mütsi pähe paneks…“

Nii ma tegin ja viimaks võisime trepist alla minna, tema mu kannul nagu vari…

Õue jõudes saatis suguvend mind kuni metroo sissepääsuni. Me ei vahetanud teekonna jooksul peaaegu sõnagi.

Enne kui meie teed lahku viisid, patsutas ta mind õlale:

„Hoia end, vennas, Prantsusmaa mustanahalised on kohutavad! Nad pole ikka veel aru saanud, et me peame kokku hoidma nagu ühe käe viis sõrme. Vaata ette, nad teevad sulle tuupi, sest usuvad, et sa ei vääri seda, mille sa saavutanud oled! Aga minu peale võid sa alati loota…“

Ta pistis mulle pihku paberilipiku:

„Nii, siin on minu number. Kui sul on mõni asi lahendada, tõmba traati, sest ma käin läbi kõigi prantsuse poliitikutega, ma kaitsen neid, ma tunnen kõiki nende armukesi ja silmarõõme, prantslased ei tea neist pooltki nii palju kui mina.“

Läksime lahku pärast pikka käepigistust. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele mind emmata.

„Jutusta meist samamoodi edasi, vennas, ja vaata, et sa mingiks Banania-neegriks ei muutu, nagu on juhtunud mõne meie suguvennaga, kelle nimesid ma ei nimeta. Nood teevad kõik, et valgete järelt raasukesi üles nokkida, nad annavad oma hinge ära veel vähema kui läätseleeme eest…“

Kui olin juba metroosse tõttamas, hüüdis ta:

„Hei, kirjanik!“

Pöörasin ringi.

„Lugesin üht asja, mis mulle sügava mulje jättis – Régis Debray „Maskid“. Tead, mida ta saatuse kohta kirjutab?“

Raputasin pead.

„Ma ei ütle rohkem midagi, mine osta raamat ja sa näed, kui kohutav on saatus…“

Kuna ma ei vastanud, tundis ta kohustust lisada:

„Ma tean, et ma rääkisin liiga palju… Ilmselt kasutad sa seda, mis ma sulle jutustasin, mõnes oma romaanis. Aga ära mu pärisnime avalda. Räägi tumedanahalisest suguvennast, kellega sa kokku juhtusid, ja ütle, et ta on Kesk-Aafrikast pärit, aga varja mu tegelikku kodumaad, et valge mind ära ei tunneks…“

Nii kui ma metroovagunis maha olin istunud, hakkasin äsjasest kohtumisest märkmeid üles kribima, võttes loomulikult arvesse suguvenna viimast tahet. Mitte mingil juhul avaldada tema päritolu.

Minu vastas istus lahtikäival toolil üks mustanahaline. Põrnitsesime teineteisele umbusklikult otsa. Kui Ameerikas kaks mustanahalist kohtuvad, sünnib kui väike ime, naeratatakse tervituseks või hõigatakse: „Hi, Brother!“

Naeratasin vastasistujale, mingit vastust ei tulnud. Mees keeras pea ära ja väljus kiirustades, kui metroorong Croix-de-Chavaux’s peatus.

Järgmisel päeval läksin ma Ladina kvartalisse Giberti raamatupoodi, kust leidsin Debray teose. See oli ajaga veidi koltunud, kaanel rasvased näpujäljed. Kui palju inimesi pidi olema raamatut lapanud, et see praegu säärases seisukorras oli? Igatahes oli see riiulis ainuke eksemplar. Sirvisin kiiruga raamatu läbi – keegi lugeja oli lõbustanud end sellega, et joonida neoonkollase markeriga tekstijuppe alla, ent ükski neist ei rääkinud saatusest.

Valisin Luxembourgi aias sobiva pingi, kus ülejäänud päev lugedes mööda saata. Aeg-ajalt tõstsin pilgu, et silmitseda ringi paterdavaid parte ning lapsi, kes neile saiatükke loopisid.

Viimaks juhtus mulle ette lõik, millele „keskaafriklane“ tõenäoliselt viidanud oli:

„Saatus pole mõni tujukas hooramutt. Hoopis hoolas ametnik, lipsustatud kurttumm, kes igal hommikul, pea ees, töösse sukeldub.“[1]

Prantsuse keelest tõlkinud Ulla Kihva

Alain Mabanckou, Un Nègre à Paris. Rmt-s: A. Mabanckou, Le sanglot de l’homme noir. Paris: Fayard, 2012. © Librairie Arthème Fayard, 2012.

 ALAIN MABANCKOU on üks tänapäeva tuntumaid prantsuskeelseid Aafrika kirjanikke. Ta on sündinud 1966. aastal Kongo suuruselt teises linnas Pointe-Noire’is. Pärast Karl Marxi nimelise lütseumi lõpetamist alustas ta juuraõpinguid Kongo pealinnas Brazzaville’is, kuid pälvis seejärel 22-aastasena riikliku stipendiumi, et jätkata õpinguid Prantsusmaal (Nantes’is ja Pariisis). Pärast juuradiplomi saamist töötas ta kümmekond aastat õigusnõunikuna veemajandusettevõttes Lyonnaise des Eaux.

Mabanckou kirjanduslikud katsetused jäävad juba noorusaega, esimesed luulekogud olid tal käsikirjas valmis Prantsusmaale kolides. Ta debüteeribki luuletajana ning avaldab aastatel 1993–1997 neli luulekogu („Au jour le jour”, 1993; „La Légende de l’errance“, 1995; „L’Usure des lendemains“, 1995; „Les arbres aussi versent des larmes, suivi de Versets“, 1997). 1998. aastal ilmub Mabanckou esimene romaan „Sinivalgepunane“ („Bleu blanc rouge“), mis toob laiema tuntuse ja võimaldab üha enam keskenduda üksnes kirjutamisele. 2002 saab ta võimaluse veeta akadeemiline aasta kirjandusresidentuuris Michigani ülikooli juures, kuhu ta jääb õpetama veel ka järgmised kolm aastat. 2006 valib California ülikool Los Angeleses (UCLA) ta täiskohaga prantsuskeelse kirjanduse professoriks, kus ta töötab tänini. 2015.–2016. õppeaastal kutsuti ta kunstiloome õppetooli külalisprofessoriks Collège de France’is.

Pärast debüütromaani avaldamist on Mabanckou sulest ilmunud veel 11 romaani, lisaks 4 luulekogu ja 7 esseeraamatut. Eesti keeles on seni ilmunud tema üks tuntumaid romaane „Katkine Klaas“ (Tallinn, 2019, tlk Ulla Kihva; vt Kaia Sisaski arvustust siinsamas Vikerkaare numbris). Pisut pikema ülevaate Mabanckou elust ja loomingust leiab tõlkija järelsõnast „Katkisele Klaasile“.

Lühijutte on Mabanckou kirjutanud võrdlemisi vähe; siin tõlgitud pala ilmus algselt esseekogumikus „Musta mehe hala“ („Le sanglot de l’homme noir“, 2012). Arvestades Mabanckou loomingu sügavalt intertekstuaalset iseloomu ei ole üllatav, et ka siinne tekst on kirjutatud otsapidi dialoogis Elevandiluuranniku kirjaniku Bernard B. Dadié (1916–2019) klassikalise romaaniga „Neeger Pariisis“ („Un Nègre à Paris“, 1959), mis räägib ühe Elevandiluuranniku noormehe pilgu läbi aafriklaste Euroopa-ihalusest ja pariislaste elukommetest.

M.T.

[1] R. Debray, Les Masques. Pariis, 1987, lk 238.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi